Eesti sõduritund. Jälle kord on meil Peipsi tagant meelde tuletatud meie ajalugu viidates viimastele lahingutel Eesti pinnal. Novembris 1944 pidas Vene Riigiduuma vajalikuks vastu võtta avalduse Baltikumi vabastamise aastapäevast. Kuidas võiks seda unustada, need, keda vabastati? See oleks tänamatus. Ja mina vaatasin, mina teen, minul on nüüd üksinda tulla siia Jõgeval, et ja hakkasin mõtterdamis kurrat teha, nüüd võtan. Aga mul oli kaks passi taskus, kui ma sõjaväkke läksin, üks oli karbri valla oma ja teine oli Ambla valla oma, aga Soldpuhi sain siis ma andsin hambavalla oma ära. Karbre Vallo maitsil omale. Ja vaatan, et kurat, et siit saab natukene seda muserdada. 24-st 27. Ja tegin 27 sünniaasta. Ja tulin kodu, hakkasin kodu astuma, kepp käes, kott seljas. Aga kaasneva sõjavarustus ei võtnud mitte midagi ja minuga liitus üks mees. Ja kontroll oli, vastas, hakkas seda kontrollima, sai taskust, kelle kontroll see siis oli, see oli punase kontrolle, sõjalasi punaste kontroll ja no see oli juba oktoobrikuu oli juba? Jaa, jaa. Leidis ta relva ja sellesamast relvast, tõmbas kuulidele rindu ja mees, kukkusin Teie silmal minu silmal ja ja mina vaatasin, et asi on ikka päris hull. Teid lasti siis niisamuti minema. Jah, mind, läki minema. Kontrollis passi ära ka, et neid ei kuulunud ja kuskile ja ka tema ei teadnud lennujad ees, kes läks, kes ei läinud ja ja siis tulid ja ma tulin täitsa rahumeeli sõjaväeosas, kus oli loike, seal oli väga palju kõik, kõik väeosad, mis seal olid koos ja mina aastasid kahel pool teed ja supikatlad suitsesid teed ja, ja mina astusin rahulikult, kepp kätte, mitte keegi mindi küsinud, te olite erariides erariides ja? Tulin õhtuvidevikus jõudsid ja kodu vaatan kodu alles, kedagi liikuma ei näe. Mets on üks paarsada meetrit oli mets ja läbi metsade tulin sealt siis ja vaatan, et vend kõnnib õue peal vendalidest, vanem vend oli vanem vend, kõnnib õue peal ja midagi tuli, kodu ja suur rõõm ja ja kodu oli muidugi laiali lõhud, kõik mööblipuru kistud ja, ja raamatu mul korralik raamatukogu oli, see oli kõike toas laiali. Tähendab isa, ema ja noorem vend põgenesid. Aga vanem vend, see jäi kohale, see oli raud teelale ja teda ei puudutud ja tema elas hoopis Jõgeva linnas, ei olnudki seal noorem vend elas maal ja põgenesid ja tulid tagasi, kõik oli täis puhtas eesti keeles ütelda, sidutud ja kõik minu lõputunnis kooli lõputõus ja raamatuid ja kõik ja, ja siis see oli kõik lugeda ühte nurka, et oodati mind, kodutuled. Ja ema oli läinud enne minu kodutulekud unes miit, et minul olnud kroom säärikud pika säärega säärikud jalas ja ütlesin, et nüüd ta kindlasti tuleb ja tuligi. Ärgem unustagem, kuidas sügisel 60 aastat tagasi toodi meile vabadus. Ta tühiasi või sellel ajal seesama üks lõuna poole Paeta Kado pool lännu ei kipu alati. Veto saab jällegi nii, laulu mõte oli, et kuidas teil veel süüa saite? Läksime sisse ja köhiemite. Ja anti, anti küll. Ega puul toodi sööklaga peal. Rahvas oli väga sõbralik ja heatahtlik, väega tuli aastad ja ja no mina olen küll Lõuna-Eestit ja kõik noa otsekohe söögilaua peal ja saime jälle kõdu täis ja astusite edasi, nagu ausad mehed kunagi. Nojah. Eks rohkem Sawyeri mõte Pitega Tibeles laatiat tiival Slämi ennetti endas, kui yksoisemiteed kõrvaldati. Jaagu tartu tähendas Tartu tolli vot üle jõetulek ja siis sealt tuligi nii seal väikene seik, jäivikus, jäime lahkuda toast pundis terve Myra Jeltsin, ta kats tükki häälde ja Anu sai ka koduaaria, mina tulin üle heina ja saajad naksi, siis üte. Kerna eest oli aetu, aina tuli, väsivad kooriga üht-teist tulema. Aga kurati mottimise silla peal kinni jäänud madin. Kott poolt tollimikser, põhjaid, missiltasy solgnitiivne Tartut sil Toldet silla pääl, vuti vaburadi vendasid kinni, töötas seal kõva kontrollväega, deti, mundrisuised, mundrimeesväelase mehe ohvitser, kõik tähendas. Kui harilik. Oi kinni ja sinnapaika üks tühi maja on sinna panti kinni, teates oli seal palju mehi juba koos haldjate hulga mehi oli iste. Ja ja niikaua kui hädagunitet teada kud viidi siis paika keldri viid tollane kivist suurkaupluse keldri teatamite all olnud, et ma ei tea ka täpselt. Viidi sinna keldri, teadsime, ega nii võetineku saite 500 meest, kui Tartus hakkasin Petseri poole jala astma, et siis oli juba 500 meest. Vangid valmis vangis valmistret ja Tartus Petseris andis astuda ja. Anninud anud teat. Ööd olime, ma ei teagi kust kuradi Kotest komi tolli, miks tühi laut, kadett, olliva äpaeton, painova kõik Eestis olime seal nüüd seal tehase laotahtjat ja. Aga sõnnik oli veetud sõnnikut, see soolati. Aga tühi loomalaut oldi seal, olime siis ööd. Ja ma ei tekita see. Rohkandis töödes oledki kujute paiga hollimis. Päeva tagust vast saime Petseri. Süüa kanti vahepeal kuigi varrtiks antide leiba. Evalütellid olla imelik tükikene, kui seal on palju tool. Petseris oli suurem sõjavangilaager okastraati ja ükskõik nagu laagri Hollywoodi, et ja eesti mehi täis ja ainult kõik eesti mehe ja seal on muid kedagi seal. Ma ei tea palle haigumeedpetšeri halli, mitte nendes. Need. Kuna Petseri sõitma läksin, kas esimene novembri 40 Nelid jätma? Läksime, siis läksime sõitma, Venemaa pool ei ole täpselt meeli katsi, nädalid, missaidin priskeeveedyaku esimese jutiga tee, kuidas see Venemaale sõit läks, Oid oli hirmust ja toit oli rõõmus. CERNi suurel pold jätu joogijanu, tähendab, ma ei tea nimme käivat supimist Lätigi hernesupp vannis Supoll maisi või midagi nii palju soolata tähendanud. Nii palju tahtsid, lubati, et vot juba. Kat pandituudisaldu vaguni pääl suure vaguni pealt mehi täis, kõik kratsima sealsed topsiga, Habi vahivad sõltu pool vett maha ARK-s, Aidu saiakesest saatus ja kõik, mis raual oli, tuli, jääd, kõik kraabiti järetajat ja lakut, järek kõikoisi, hoidjalaski nööri valla läbi aklade. Et Lõmma saiajoogist, raud puhast lummasemat, oh jummal toitu sõit oli hirmust. Sügis 1944 väidab vene riigiduuma avaldus tõi Balticumile vabaduse. Sellega oli asi nii et no et noormehi, seal oli hulgad, kõik vähehaaval tulivad, kes ei olnud surma saanud, need tulivad vähehaaval kõik, juba me saime kokku ja siis mul naabrimees, üks juust, leo noormees, sama vana kui mina, ühe aasta mehed olime. Me käisime, vana väike suigujaam oli seal vana. Metsatööliste maja oli tühi, seisis, vaatasime juba selle valmis, et seal saab, ehk kuidagi oli. Nii et see plaan oli kohe, et ega me välja ei jää. Meil olid seal väiksed pruudid ka nagu noormehed ikka, läksime üks õhtu sinna ja ja jäime sinna ööseks, et noh, ei taha koju minna ka, päris julge ei olnud see asi ja aga me ei teadnudki, et õhtul tuli koolimajas julgeolekuväeosa sisse. Ümbrusest seal ümbruses majast võeti hobused regedega ja nimekirja järel sõideti terve asundus läbi. Asundusele oli mitu varu, seal oli lini neli, viis haru oli niimoodi iga aru peale olid siis omad hobused ja ja jooksul Vöödi veeti no kaks kolmandikku kõvasti peressaare mehi, seal oli 120 talu ja neist suurem jagu veeti kõik sinna koolimajasse kokku. Ja öösi käib ümber maja seal, kus me olime ja perenaine tegi ukse lahti ja kus sõdurid jooksid sisse siia loojatele ja kohe sinna tahatuppa ka ja maast lahti, kes te olete üles üles, käed üles. No mis keeles vene keeles käsklused olid vene keeles, aga siis oli see oli üks eestlane Eesti no eestlane oli, sest ta rääkis puhtalt eesti keelt, ka mingisugused leitnandi pagunid olid tal peal. Kuidas nimi, siiasinna, lammur, mees, sinu juures tulimegi, nuia, juust, Leow, samuti mõlemad ühekahtlusega mehed ja sõjaväed ja mis seal ikk. Kohe viidi Leow kööki, töödeldi teda natuke aega, siis töödeldi mind minut muude nõutud kui püstoli. Püstol Ma ütlesin. Ma võin selle püstolid tuua. Aga äi viidike kooli mässaja koolimas visati meid klassiruumi, klassiruumi oli pandud pikad pingid, klassi oli täis, ümbruskonna mehed olid sinna juba toodud, kõik mõned tundsid, tundsin eriti oma naabrimehe väikest kasvu mees, vana ott. Ta oli, ta oli 60 seitsmekümneaastane mees, oli tema oli küll nii ära töödeldud, et teda tundsin ainult riiete järel töödeldud, see tähendab läbipekstud, joo üleni verine ja, ja nagu sinine. Seal ikke käis peksmine kõvasti. No ma ei saanud seal kaua olla, ma olin võib-olla üks veerand tundi, mis ma seal olin, läks uks lahti, kutsuti ära, viidi siis sinna kooli juhataja, korter oli seal. Juhataja oli sealt välja löödud, siis nüüd siis selline laud oli teisedki pool oli diivan ja teisel pool oli niisugune tugitool, tugitoolis istus üks niisugune vene kapten. See oli päris umbvenelane. Ja vastas istus seal siis kaks meie külameest. No need olid miskised, kommunistid olid. Ja saksa ajal viidi üks isegi oli kinni seal kolm, neli päeva lasti nad lahti ja seal nad olid kogu aeg ja nüüd need kaks vees, siis tekivad selle asja ära terve, sellepärast mehed panid kõik sinna alla. No asi oli selles, et need meestel kohustus oli omakaitses olla. Nojaa, aga mis seal omakaitses teha oli, suur magistraalkraavi sild oli, siis käidi seda silda valla seal üle üle ei käinud ei sakslased ega venelased, ei partisanidega, keegi sealt ei käinud kunagi üle, aga seal sillapealse Valmas käidi, niisugune kohustus olid, mehed käisid seal ja ja see oli kogu nende süü, miks teid nüüd tapeti või peksti see naabrimees ott surigi ära? Vanglas ta ei saanudki laagrisse? Nojah, ja siis mult, kus suvi sul on. Ma ütlesin, et mul ei ole vist tuli, proovisin veel öelda, aga sain kohe lataka selja tagant ära. Pähe joo vastu kukalt, kohe pandi ja ma lõin niimoodi küünarnukiga, siis käisid jalad lipsti alt ära ja pandi Välgi jalgu otse. Noh, kas nüüd tead, kus on, ma ütlesin, et no hea küll, ma lähen toon talle püstoli ära. No ma vaatasin, et see on ainukene võimalus sealt välja, saadab aeg-ajalt muidu sealt ei tule välja kuidagi. No ja siis sain välja ja rohkem nad mind enam ei ei näinud. Ma siis oskasin juba teistmoodi käituda. 44. aasta talve sai vaikselt üle elatud, aga 45. aasta kevadest algas minu sõda. On ju aega, kui olin vabama nüüd vennanaa peale elama. Mind kurvaks, kevade ja lõbudes peab loobuma leibkonna. Ja elukoha. Vaid tunni. Me ümber hulgume meil vabadu et mu neiuke vai kuuluda minule ja tulevikule. Ja hoidku viga Lohor kõrgel trikoloor ja kale, mis saab avada. Nagu. Langema mu isamaa ausalt võitluses või relvata. Tasub muu elu? Ei tea. Oli. Elu. Vaikne hommikul ja. Ta kutsub meid aga eestlane Undo riigi. Meenutagem ka aastat 1939 27. novembril, siis täna alustati Nõukogude Vene Soome vastaseid massimeeleavaldusi. Nõuti Soome sõja õhutajate karmi karistamist. Pravdas nimetatakse Soome peaministrit imperialistide Marioneetiks vingerdavaks maaks aplaks ja salakavalaks Pisi kiskjaks. Sellised räiged avaldused olid Baltikumis viinud enne sõda sihile. Punaarmee sai Eestis, Lätis, Leedus baasid. Nüüd tuli Soome kord. 30. novembril ilmuvad Helsingi Viiburi ja lahti kohale Vene pommilennukid. Venelastel käivad Helsingin mängema piirendavast aigan kan saanu paiga irvitada tuha. Kas sa aivan Lenny Audo Ademal Välitamata, lähed? Sõda oli jõudnud 80 kilomeetri kaugusele Tallinnast. Vene lennukit käisid pommitamas Helsingit. Esimesed sünged sõjateated sisaldasid lisaks hämmastust tekitava seiga alla tulistatud punalendurite taskust oli leitud eesti kroone. Neid päevi mäletab Eesti merede postil Osmussaarel teeninud Eduard seljak. Kui venelane tungis soomlasel kallale, tähendab soome seda tulises ja meil olid juba selle aja peale juba venelaste baasid seal Haapsalus ja rohukülas ja Hiiumaal ja Saaremaal lennuväljad valmis tehtud ja seal oli lennukit ka palju ja siis oli sõda, käis täie hooga. Päeva ikka peaaegu Eesti ei olnud suhet, see oli äärmiselt, kui on niisugune hästi vihmasajune sügisele niuke, kohe ilm siis siis oli, lendusid ei olnud, aga kui vähegi ilm andis, siis hakkasin kella üheksast ja juba Saltice vulsin see tulemus, et Haapsalu poolt Osmussaare kõrvalt umbes seal kuskil nii vahel kõigest 300 meetrit vahel 500 meetrit sellist lennukit teha meist mööda otse üle Soome lahe tähendab sinna. Kas nad siis mina selle kaugemalt kraadidega, tea, kas ta tähendab väikseid otsil Helsingi peale või sinna, kus Karjala pooled Soome sõda käis parajasti. Ja siis iki eskaatrillide kaupa, meie pidime kõigist andma Telefonogrammid kohe, tähendab Tallinnas oli tema kaubalaev või oli tema reisilaev või oli tema sõjalaev, või olid nad lennukid, tähendab, sellega oli vahimeesväljal. Pelingaatoriga võttis kohe ära kraadiibest kraadi halda, oli, tähendab niimoodi. Ja sellega sai vastavalt, tähendab nyybodeeritult arvudega see oli numbrite rida, numbrite rida, ühesõnaga seal muidugi Need pikkuskraadid ja kõrgused ja niuksed asjad ja kui kaugused ja neid, aga need olid nummerdatud, numbrite süsteem oli ja nende lugemine läks väga kiiresti. Kui sina tähendab, hakkasid koostama koostama seda teadet, siis kahe minuti jooksul oli tema Tallinnas. Ja nüüd siis oli niisuguseid juhtumeid seal ja kui need lennukid tulid, oli, vestlevad oma meeskonnaga, mis meil seal oli, neli madrust postioone, Vallowis ralliga, ega lennukit endosõjaaeg, eks ta Soome lähvad ja huvi pärast nagu noorte like hakkame omavahel rääkinud, võtnud. Et vaadake suures grupis nad sõidavad sinna, aga ta pole vähe ja seda laia igaüks ühelt poolt kaks seal poolt enamusega trakti, kedagi kuus pole, ei me teadnud midagi, tähendab, aga me saime aimu sellest asjast niimoodi. Postijooni. Postivanem oli juba sellest pasast natuke teadlikke hellem ja me poleks sellest muidugist teha saabuma. Ükskord ma mäletan veel morseõppus vahiputkas vahimajas, seal just Rohaga vahimees pidi olema, tähendab ikkagi väljas ja varajasi jälle kohe üks lennuparv lendas, kohe tähendab niimodi lennukile varru seal niuke, kui 90 jutti oli muidu vahel 12 Kaaja enne Soome poole ja, ja vahimadrus kohe mõõtjastel ära tähendab, ja kaugused ja ja siis kursimuutused ja niuksed kõik ja tuli kohe sisse. Vaim ajas õitseda, selle fonogrammi koostama ja andis oma telefon rami edasi, Viljar, kusjuures sealjuures ja poisi lõppenud oli Woodsi vanuses ilusti ütleb, et et noh, jahend läksivad jälle ja aga meie miisu teispool otsas annab kohese. Või Soome Tallinnast otseühendus pandud ja soomlased saavad juba ammu teada. Saad, Abu teavad juba tulevad otsad hakkavad. Nagu hiljem on selgunud, paiknes Eestis asunud baasides umbes 200 pommitajat ja 100 hävitajat. Eesti territooriumile sooritas hädamaandumise või kukkus rusudeks 82 Vene sõjalennukit. Soome lahte langenute arv on teadmata. Eesti oli kordades välisminister Ants Piibu sõnu täielikult Moskva käpal. Mida oligi selles olukorras enam teha või öelda eesti poliitikutel? Peaminister Jüri Uluots oli küll jaanuarist 1940 professor Lauri Kettusele Tallinnas pakkunud välja, et Soomel oleks nüüd samuti õigus pommitada Nõukogude Liidu Eestis asuvaid baase. Kui te vaid jumala nimel ei pommita Tallinna. Eesti rahva poolehoid kuulusega jäägitult Soome sõdurile ja maailmas hakati rääkima talvesõja imest. Avatootoojaga. Ja. Nabaliigas. Ajaloohuvilisteni jõuab lähipäevil Eesti Vabaduse Risti kavaleride register. Nüüd siis juba kolmas sellelaadne väljaanne. Lisaks 1935. aastal ilmunud koguteosele ja 1997. aastal trükitud registrile. Miks oli vaja kolmandat kit trükist? Jaak Pihlak üks koostajaid? Kui me mõtleme selle peale, et vabadusriste anti üldse kokku 3224 siis on arusaadav, et see meeste hulk on päris aukartust äratav ja paljude puhul noh, aeg on oma töö teinud, ei ole enam sugulasi-tuttavaid, mitte kedagi, kes võiks mingisuguseid andmeid anda. On olemas arhiivimaterjalid, on olemas kirikukirjad, on olemas surmakanded ja nii edasi ja nii edasi. Ja selle alusel on võimalik siis tuvastada mehe nii-öelda algus ja ots. Miks tänasel päeval, kui vabadussõjast on möödas juba üle 80 viieaastane, et miks me sellega tegeleme. Aga me ei saa unustada, et seda kuulsat ütlust, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta kestahes, seda on öelnud, polegi siin oluline. Kui ja kes on meie oma riigiloojat ja kes on selle eest verd valanud, keda on Eesti riik austanud, siis on tõenäoliselt meil noh, enda tuleviku suhteski raske samme seada, ühel hetkel me mõtleme, et kõik, mis me teeme, on igavikku kaduv. Ja see on üks peamisi põhjuseid, miks on mitu head aastat juba tegeletud Vabaduse Risti kavaleride kohta andmete kogumisega ja noh, nagu ma ütlesin lõppeesmärgiks siis koguteos, kus kõikide meeste elulood on sees. Me ei saa päris sedasi öelda üheselt, et nii palju on nüüd eestlasi, sakslasi, venelasi või, või soomlasi kestahes. Ühe puhul mängib kaasa võib-olla see, et ta sündis näiteks Lätimaal, aga oli ema poolt eestlane, isa poolt, lätlane. Teenis, Eesti pääs, jäi siia, võttis Eesti naise ja ta muutus ju eestlaseks? No vast kõige kuulsam selline mees, kes tegelikult ju rahvuselt oli, oli lätlane, aga hiljem Ta eestistus mainisin, võttis Eesti naise ja, ja lapsedki olid pärast eestlased. Oli Voldemar Otto Avistel. Tema sünninimi oli tegelikult Avots sündinud Kuramaal ja Vene sõjaväkke minnes sai ta nagu venelaste puhul ikka, et nad armastasid ju neid baltlaste nimesid kannatan siis sai ta omale perekonnanimeks hoopis vootin ja eesti aeg teenidest siis soomusrongis tõustes kolonelleitnandi aukraadi. Kui 30.-te aastate keskpaigas hakkas suurem nimede eestindamine, siis mees võttis endale perekonnanimeks aavistel. Ja see mees oli tegelikult meie kuulsa Eesti vaibakunstniku Anu Raua vanaisaks. Nii kurb kui see ei ole, see mees muidugi hukkus Siberi vangilaagris, nii nagu kümned ja kümned Vabaduse Risti kavalerid. Kas vabadusristi kavaleride praeguseks teadaolev arv on lõplik? Tänase päeva seisuga oleme suutnud siis välja selgitada 3132 vabadusristi kavaleri. See peaks tõesti olema lõplik selles suhtes, et juurde neid enam mitte kuskilt ei tule, aga võib juhtuda, et et üks või kaks meest veel väheneda. Sest viimane näide alles paar kuud tagasi õnnestus välja selgitada arhiivimaterjalide toetudes et mees nimega Voldemar Grünberg mis esineb loendis ja teenetemärgi annetatud nimekirjas kahel korral, kui erinev mees on tegelikult üks ja sama seesama Woldemar mardi poeg Grünberg teenis alguses soomusrongil number üks komandeeriti siis soomusrongide kuulipildujate kursusele oli seal vahvasti lahingus kuskil rõuge all omistati talle vabaduse rist, teine Vabaduse rist selle kõrvale, mille ta juba seal soomusrong number ühe peal oli saanud. Ja siis, kui ta oli oma kuulipildurite kursuse läbinud velt Peebliks nimetatud komandeeritud tagasi laiarööpmelise soomusrongile number üks vist siis juba kandis nime kapten Anton Irv. Ja see mees langes siis augustikuus 1919. aastal ja hiljem, kui oli nende vabadusristide kätteandmine, anti tema isale küll üks vabadusrist, teadmata, et tegelikult oli sellele mehele antud ju postuumselt kaks vabadusristi ja siiamaani eksisteerisid need mõlemad mehed eraldi või tähendab see mees erinevate nii-öelda inimestena nagu nimekirjas. Ja seetõttu võrreldes need seitse aastat tagasi ilmunud registriga on, nüüd on meil üks mees jälle vähem kes on registris kõige noorem, vabadusristi kavaler. Kõige nooremaks meheks oli Johannes Luiga, kes tol hetkel, kui Vabaduse riste omistati, oli ainult 14 aasta ja viie kuu vanune, nii et täitsa alaealine, isegi mitte noormees, jah, ikka poisike, täitsa poisikene, võib öelda tema, mille eest tema ei saada konkreetselt ikka lahingus osutatud sõjalise vapruse eest see kõige enam annetatud Vabaduse rist, teise liigi kolmas järk, nii-öelda must vabaduse rist oligi enim antud ordeniks Vabaduse ristide hulgast, kuigi samas näiteks ka väejuhtidele mitmetele anti ju esimese liigi kolmandat järku ja ülenevas järjekorras siis teist ja lausa esimest järku. Noh, sellised suuremad mehed nagu kindral Laidoner ja Viktor puskar, kolonel ja kindral, Aleksander Tõnissoni ja nii edasi ja nii edasi, need said siis nagu esimese liigi esimese järgu. Aga jah, konkreetselt nüüd mainitud Johannes Luiga oli see mees, kes sai siis kui enamus lihtsalt sõjamehi lahingus osutatud isikliku sõjalise vapruse eest, siis selle musta risti selliseid huvitavaid lugusid, noh, kasvõi kuulsast Karl Paulusest, keda juba Eesti aeg kuskil 30.-te esimestel aastatel, ma arvan, et see oli vist 31. aastal kirjutati, et see mees hukkus kuskil Mehhikos mingitel naftaväljadel suures tulekahjus. Se Karl tegelikult nimega Karl Aleksander Paulus oli tegelikult vabadussõjaaegne päris skandaal, Algne mees. Kalevlaste malevaohvitserina oli ta vabadussõja alguses Narvas määratud nii-öelda komandandiks ja sattudes vastuollu kindral Aleksander Tõnissoniga alandati ta reameheks, ta teenis dessantpataljonis ja reamehena ka kalevlaste malevas kuid osutatud suure vapruse ja juhtimisoskuse eest. Ja muide oli juba tsaariaeg tõusnud alamkapteni aukraadi esimese maailmasõjaaeg siis ülemjuhataja kindral Laidoner andis talle tagasi alamkapteni aukraadi. Ja see mees väga kireva elukäiguga ei jutud ja artiklid sellest, mis ilmusid 30.-te aastate alguses, et Karl Paulus hukkus Mehhikos, osutus siiski valeks. Mees rändas mööda maailma mitmel pool ringi oli lõpuks elevandiluurannikul kullakaevanduses insenerina tegev ja abiellus 30.-te lõpus Inglismaal Eesti saatkonna sekretäri või asjaajana töötanud eestlannaga. Ja nad siis hiljem ühiselt siirusid tagasi sinna elevandiluud rannikule Ghanasse, nagu ta praegu tuntud rohkem õnneks ja pika tiiruga jõudsid siis otsapidi Kanadasse ja nüüd on teada, et see kuulus mees Karl Paulus on surnud 1060. aastal Kanadasse maetud Montraali. Mulle meeldiv võimalus eelmine aasta kohtuda tema tütre ja tütremehega ja nende lastega, kes käisid Eestimaal siin nagu oma esivanemate jälgi uurimas. Ja nende jaoks oli ka, muidugi meeldib see, et, et nende isamaast on huvi tuntud ja need see isa nagu saatus ja mälestus on nagu kirja pandud. Nii et selliseid juhtumeid, kus maailmatuultes kadunud eestlasi. Pean silmas vabadusristi, kavalere on õnnestunud jälle üles korjata ja meile meie teadvusse tuua, on väga-väga mitmeid ja mul on hea meel, et tihtipeale enamus juhtudel just on kas siis sugulased, lapsed või keegi kaugemast ringist nõus andma andmeid ja on selle eest ka nii-öelda tänulikud, et nende esivanemate vastu on huvi tuntud. Sest kui meie kirjuta oma eesti rahva ajalugu, kes siis veel kirjutab seda veelkord, millal te ootate huvilisi Viljandi Muuseumi uue Vabaduse Risti kavaleride registri esitlusele, koostajad Mati Strauss, Jaak Pihlak, ain Grillo on siis silmas pidanud, et tähistada mingil moel vabadussõja algust. Kuna vabadussõja alguse kuupäev on tegelikult 28. november ja see on pühapäevane päev ja teades, et inimesed üldiselt pühapäeviti tahavad kodus olla, siis me mõtlesime, et ühe päeva võib ikka edasi lükata. Ja nii siis ongi. Esmaspäeval, 29. novembril kordan üle. Esmaspäeval, 29. novembril kell 15. Null null Viljandi Muuseumis on oodatud kõik huvilised, et osaleda registri Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Esitlusel.