Tervist siin toimetaja maris Johannes. Tänane keelekõrv on inspireeritud Lennart Mere hõbevalgest. Tähistame kirjaniku ja poliitiku kaheksakümnendat sünniaastapäeva, mis on homme. Aga mis on hõbevalge, Urmas Sutrop. Mida sa tahad? Hõbevalge kui keegi vaatab Wiedemanni sõnaraamatut näiteks, siis ta saab teada, et tegemist ei ole mitte lihtsalt raha või hõbeda sünonüümiga, vaid müütilise terminiga, mis kuulub meie religioossest maailmapilti. Hõbevalge on ohvriand. Meie altarile siis kui see raamat esmakordselt sellise pealkirjaga ilmus oli pealkirjas ohvri ainult millelegi erakordse tähenduslikkusega. Lennart Mere Hõbevalge tähenduslikkuse üle mõtisklesin raamatu taasilmumise puhul Urmas Sutropi kõrval Heinz Valk, Jaan Undusk, Mart Meri, Hasso Krull, Marek Tamm, Kristiina Ross, Ain Mäesalu ja Tõnu Oja. Selle seminari oli korraldanud Päevaleht ja toimus see 2008. aasta septembris. Keele kõrva peaesineja on Kristiina Ross. Mis keeles nad kõnelesid ja mis meil sellega asja? Mina räägiksin siis tegelikult tõesti konkreetsest asjast, nimelt keele sugulusest. Selles uues hõbevalges paigutub keelesuguluse teema fookusesse praegu raamatu päris esimeses otsas ühes väljaandes viiendal leheküljel, teises 15. leheküljel, see on siis peatüki rändav põld, alguses on niisugune arutluskäik, mu luud on tulnud idast ja lihal läänest aga seda on niisama raske kirjeldada nagu isiksuse kahestumise pärast aju poolkerade lahutamist. Kesk-Rootsi oli siis veel inimtühi, kui tulime siia randa kala püüdma ja lõkse üles seadma, kõnelesime oma keelt ja oleme sellest säilitanud tuhatkond sõna, mida seniajani mõistetakse Volga ääres ja Uurali taga. 1000 sõna ei ole kuigi palju, tänapäevases aga kiviaegses nagu ütle, meile piisas. Pealegi on sõna ja keel kaks eri asja. Keel tundub mulle tugeva palkmajana oma seinte ja katuse, uste ja akende panipaikade iabeedikutega. Sõnad on selle maja asukad. Ja veidi edasi samal leheküljel. Keel on võimas realiteet ja keelesugulus äratab tugevaid tundeid. Suviti rändavad meie kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud itta, otsekui oleksid nad sinna maha unustanud miskit, mida homme tingimata vaja läheb. Pärast vaatame nende pilte, kuulame nende viise ja ütleme ise endale ahhaa, need oleme meie. Kuidas seda siiski seletada? Võtan nüüd sattunud raamatu algusesse, siis võib öelda, et kogu raamat ongi võib-olla selle seletus mingis mõttes. Ja võib öelda, et hõbevalge võtmesõnaks ongi keelesugulus. Tänu niisugusele kompositsiooni sobib võib-olla siiski kõigele vaatamata päris kuivalt ja tõsiteaduslikult küsida, et mis asi see keelesugulus tegelikult siis on. Õnneks on sellele võimalik praegu väga autoriteetset vastata, sest et 1997. aastal on Tartu Ülikooli viimane läänemeresoome keelte professor Tiit-Rein Viitso kirjutanud ajakirjale akadeemia pika artikli just nimelt pealkirjaga keelesuguluse ja soome-ugri keelepuu. Seal defineerib ta keelesugulust siis väga täpselt ja rangelt, et keelesugulus on midagi väga konkreetset ja karmide seadustega tõestavad. Vaat see on seos kahe või enama keele vahel. Kaks või enam keelt on omavahel suguluses, kui neid leidub esmaseid sõnatüvesid ning tuletus või muute sufikseid, mida esiteks ei ole võimalik pidada muudest keeltest laenatuks. Ja teiseks, mis eriti oluline, mille sarnasus on regulaarne, nii et nendes leiduvate Õiga puuduvate häälikute vahel oleksid tuvastatavad kas üldised või kindlasti ümbrusest tingitud hääliku vastavused mis kehtiksid sellistena teistest sõnades või sõnaosades. Lihtsustatud näitena, kui siis ütleme, eesti keeles on olemas sõnad hiir ja lehm. Aga moksa keeles on sõnad seeria Lisme. Nende põhjal võib öelda, et eesti ja moksa keelt on sugulased, sellepärast et saab näidata, et see Ta on läänemeresoome keeltes muutunud Alburghaks. Ja niisuguse häälikuloolise keelesuguluse seisukohalt pole kuigi oluline, et näiteks moksalisme ei tähenda üldse mitte lehma, vaid tegelikult hoopis hobust. Aga see on sekundaarne. Viitso rõhutab, et keelesugulasel pole midagi tegemist ei hingesuguluse igaga veresugulasega hingesugulus käsitluses, vähemalt selles artiklis midagi täiesti juhuslikku. Mööduda ja teiseneda, see on lihtsalt mingi ühisreaktsioon mingile välisele ajendile. Veresugulus ja keelesugulus pole kokku viidavad, aga juba sellepärast, et rahvad võivad keeli vahetada. Ja üks rahvas võib hakata rääkima hoopis teist väga erinevat keelt. Niisiis on tõsiteaduslik keelesugulus väga asine ja täpne konstruktsioon. Ja see häälikuseaduslikult töötatav sugulus iseenesest mingite lisanditeta ei ütlegi õieti mitte midagi rohkemat kui ainult seda, et need uuritavad keeled tõesti on kindlate häälikuliste vastavustega omavahel seotud. Ja kui need selliselt käsitletud keelesuguluse pinnalt küsida et kas siinmail kolm või viis või või ka 10000 aastat tagasi elanud inimesed rääkisid meie sugulaskeelt siis võib tõesti üsna rahumeeli vastata, et mis see meie asi on. See saab huvitada ainult häälikuloolasi. Kirjeldatud keelesuguluse mõiste kuulub keeleteaduses võrdlev-ajaloolises uurimisparadigmasse mis tekkis 19. sajandi esimesel poolel ja mille hiilgeaeg oli 19. sajandi teine pool, kui pandi paika põhijoontes soome-ugri keelte omavaheline sugulus. Aga tähelepanek, et eri keeled võivad sisalduda sarnaselt kõlavaid sõnu või ka kuidagi muud moodi sarnased olla on muidugi palju vanem kui see võrdlev-ajalooline keeleteadus. Ja niisugustele tähelepanekutele tuginevat sugulust on täheldatud ammu enne võrdleva keeleteaduse tekkinis ja ka pärast seda, kui selle mood on juba mööda läinud. Enamasti on sellest keelesugulasest räägitud tegelikult väljakul siis seda võrdlev-ajaloolist. Uurimisparadigmat räägitakse keelesugulasest tegelikult selleks, et, et viidata millelegi muule, mingile muule, sugulusele muud laadi seosele millele see keelte sugulus peaks just nagu viitama. Aga mismoodi ta peaks viitama, see jääb enamasti selgusetuks. Ja mis asi see muu on, millele keelesugulus peaks viitama? See sõltub üldiselt ajastu moevooludest ja nendest arusaamadest, mis parasjagu on aktuaalsed ja huvitavad. Meie kultuuriruumi kõige tuntum niisugune keelesuguluse kasutus millelegi muule viitamiseks tugineb piibli Paabeli torni loole, mille järgi siis jumal andis inimesele alguses ühe keele heebrea keele karistuseks inimese edevate auahnete plaanide eest segas või lõhkus jumal selle heebrea keele ära. Nii et inimesed ei saaks üksteisest enam aru. Ja seepärast arvati, et kõigis keeltes peaks leiduma selle algse ühe keele heebrea keelejälgi. Nende jälgede otsimine ja leidmine oli auasi. See oli nagu keele prestiiži küsimus. Kui keeles neid jälgi leida oli, siis just nagu viitas sellele et see keel on jumalale kuidagi lähemal. Ka eesti keeles on heebrea jälgi otsitud ja leitud. Näiteks pühavaimu kiriku abiõpetaja Eberhard kutselt noorem andis 1000 732. aastal välja raamatu lühike sissejuhatus eesti keelde. Ta kirjutas sellele raamatule eessõna, kus ta siis seda püha keelesugulusasjaga pikemalt käsitleb tolleaegseid õpetlasi refereerides ja lisab omalt poolt, et nii nagu peaaegu kõigis keeltes leidub heebrea keele jälgi, nii on neid ka eesti keeles leida ja toob ära kuuesõnalise loendi, kus on siis antud heebrea sõna, selle saksa tõlge ja küllalt sarnane Veski vastaja. Tema loendis on niisugused sõnad nagu ema asesõna see substantiiv tall, Talle mitmuse vorm, naised tegusõna paluma ja substantiiv kappa. Nagu teame, sellesama raamatu grammatika osa, kirjutas meie peamine piiblitõlkija Jüri pastor Anton Thor Helle. Ja see oligi piibli keelt kirjeldada ja normeerida üritab raamat, nii et nende jumalike jälgede ühestamine eesti keeles oli selle raamatu eessõnas igati asjakohane ja sihipärane tegevus. 19. sajandi alguses, kui tekkis rahvuslus ja tasapisi hakati hindama erinevaid väikerahvaid ja nende omapära, siis hakati väga varakult rääkima ka eesti ja soome keele suguluses. Tol ajal viidati sellega üldiselt enamasti siis ka ühtlasi tere sidemetele tuginevale hõimu sugulusele. Eesti poolt vaadatuna oli selle sugulusjutu sihiks ilmselgelt soov siduda ennast suurematega et ennast natukenegi kindlamana tunda. Väga ilusa näite eesti keele jumaliku suguluse asendumisest. Hõimu sugulusega pakuvad Kristian Jaak Petersoni käsikirja jäänud keelealased tööd. Nimelt on tema käsikirjade hulgas ühelt poolt siis sõnaloendid, kus ta kõrvutab eesti keele sõnu heebrea, kreeka ja ladina keele sõnadega ja teiselt poolt pikem kirjutis pealkirjaga mõnda eestlastest, nende päritolust ja nii edasi. Petersoni ajaks oli õieti siis jumalik sugulus asendunud võiks öelda klassikalise sugulusega too näiteid mitte ainult heebrea keelest, vaid ka ja ennekõike kreeka ja ladina keelest. Ma ei kommenteeri neid loendeid kuidagi, aga ilmselgeks nende sihiks soov kergitada eesti keele tähtsust, siis klassikaliste keeltega ühisosa leidmise läbi. Kirjutis mõnda eestlastest ja nende päritolust on aga pikem, sidus tekst kus autor väga selgelt kaotusi väljendab. Petersoni sõnul on siis see, et eestlased kuuluvad laialt levinud soome hõimude hulka üldiselt teada, aga küsimus seisneb selles kas soomlased on inimsoo omaette põhihõim või kuuluvad nad pigemini mõne veel laiemalt levinud hõimu juurde. Ja seda tasubki uurima või õigemini siis adub tõestama seda, et soomlased kuuluvat germaanlaste hulka. Ja vähe sellest, mitte ei kuulu lihtsalt germaanlaste hulka, vaid nad on säilinud puhtamana kui teised germaani hõimud, nii kommentaarid kui keelelt. Sellele oma väitele muuhulgas otsib kinnitust tatsituselt ja tema päästidelt ja merevaigult kellest ja millest on juttu ka hõbevalges. Ja lõpetuseks siis tõdeb Peterson, et veel enam tõestab seda, et eestlased ja soomlased on Germaanlased keelte sugulus ja tooberada sõnaloendi, aga sedapuhku ta siis kõrvutab ühelt poolt eesti keele sõnu ja teiselt poolt saksa ja rootsi sõnu. Need Petersoni kirjutised pärinevad siis umbes aastast 1820. Õige varsti kasvas keelelise kokkulangevuse abi, tõestatav eesti sugulashõimkond läänemeresoomlastest Obi-ugri rahvastel on ilmselt nii suureks osadust mingi veel suurema ja vägevama kogukonnaga polnud enam vaja otsida. Ja just selle ajastu nähtus oligi siis võrdlev-ajalooline. Rangelt häälikulooline keelesugulus ei üritanudki midagi muud näidata peale selle, et need keeled on omavahel suguluses. Aga selle loodusliku ja väljapool teadust mitte midagi ütleva suguluse kõrval jätkus keele sugulasele muude rakenduste otsimine. 20. sajandil on üritatud keele sugulust kokku panna arheoloogiliste leidudega geneetika avastustega ning teha siit siis järeldusi keele, kõnelejate liikumistrajektoori ja geograafiliste kokkupuutepunktide kohta teiste rahvastega. Üldiselt. Need ranged häälikuloolased armastavad selle kohta öelda, et potikillud, kondid ja geenid ei kõnele. Mis tähendab siis seda, et materiaalse kultuuriga geenide järgi ei saa teha mitte mingeid järeldusi selle kohta, mis keeles nende pottidega tegijad või geenide kandjad kunagi on rääkinud? Üks võimu sugulusele viitava keelesuguluse või seda keelesuguluse teooriat pidevamalt saatnud ideesid on usk ühesugusesse maailmapilti. Usk sellesse, et suguluses olevaid keeli kõnelevate inimeste mõttemaailmad peaksid olema kuidagi sarnased. Sellele usule annab tuge 20. sajandi esimesel poolel tekkinud keelelise relatiivsusteooria mille järgi eri keeli kõnelevad inimesed mõtlevad erinevalt. Teooria ja selle pooldajad üldjuhul rõhutavad just nimelt erinevusi ja vaatlevad ja toovad näiteid erinevate keelte kohta, aga ümberpööratuna see teooria just nagu tõestaks siis ka seda, et kui erinevaid keeli kõnelevad inimesed mõtlevad erinevalt, siis järelikult seda enam sugulaskeeli kõnelevad inimesed peaksid mõtlema ühtemoodi. Nii et kui hingesugulasest rääkida ei saa, siis mõttesuguluses ometigi. Umbes sedasama liini jätkab ka viimastel aastakümnetel paljudes keeleteaduslikes tõlki alastes käsitlustes levinud või domineeriv lähenemisnurk mille korral õieti keelte sarnasusest või erinevusest räägitegi räägitakse pigem siis skulptuuride sarnasusest või erinevusest. Häälikulugu võiks öelda, on ammu moest läinud ja see rõhuasetus on kandunud tähendusele ja pigem siis mitte enam sõnade tähendusele, vaid sellele laiemale kontekstile, milles sõnad tähenduse saavad. Ja nii näiteks tõlkimise osas Öeldakse, et tõlgitaksegi pigem kultuure kui keeli tõlkimisel pole probleemiks mitte see, et ühes keeles öelda, tuleb ümber panna mingisse teise keelde kus on natuke teistsugune grammatika. Ja võib-olla mõne mõiste väljendamiseks puudub väga täpne sõna üldse. Aga tõlkimise teeb keerukaks see, et ühes kultuuris mõelda, tuleb selgeks teha teises kultuuris kasvanuile, kes võib-olla on harjunud mõtlema hoopis muudest asjadest ja võivad olla harjunud siduma omavahel hoopis teistsuguseid asju. Lähtekeele kõnelejad. Sellele lähenemisviisile pakub keeleteaduslikest suundadest tuge üks niisugune suund, mida nimetatakse freenisemantikaks Treiman Inglise keelest kasutusele tulnud termin, mille üldtähenduseks on raam või tugisõrestik tegelikult tähenduse poolest sellele eestikeelseks vasteks. Kõige paremini sobiks ana oma sõnasarrus mis on tänapäeval kasutusele võetud ehitusalase terminina tähenduses tugevdav või toestav sõrestik. Hästi lihtsustatult võrreldes freimi sarrus oleks siis mõistete süsteem, mis on kokku pandud, nii et iga sellesse kuuluva mõiste tähendusest arusaamiseks on vaja aru saada kogu süsteemist. Näiteks kui kasutame väljendit ta maksis kaardiga, siis selleks, et sellest väljenditest aru saada Eliisa sõnade kaart ja maksma tähenduse tundmisest vaid peab teadma, kuidas kogu see pangandus raharingluse kaardiga maksmine funktsioneerib või õigemini, et sõnadest Mart ja maksma nende tähendusest ei saagi muidu rääkida. Kui me kogu seda taustsüsteemi ei tea. Ja need Freinid võis alused on siis eri kultuurides erinevad, see tähendab eri kultuurides on erinevad mõiste pumprad, mida peab tundma selleks, et igast sellesse punktsesse kuuluvast mõistest aru saada. Tõlkimisel tekivad tõrked just siis, kui sihtkeeles mõni lähteteksti seisukohalt oluline niisugune mõiste pumbal puudub. Toodud näite korral siis, kui näiteks fraaside maksis kaardiga, tuleks tõlkida keelde, mille kasutajad ei ole pangaautomaatidest midagi kuulnud. Kas need see häälikulooliselt defineeritud keelte sugulus ja need häälikulooliselt omavahel suguluses olevat keeled on kuidagi omavahel ka selles Saruslikus suguluses? Igas neil peaksid olema ka sarnased freimid, see on omaette teema ja väga lihtne neid kindlasti seostada ei ole, aga mingeid põhjendusi siin leida on võimalik. Kui nüüd selle ettekande alguses toodud tsitaadi juurde tagasi tulla, siis võib öelda, et Lennart Meri hõbevalges mängib tegelikult kõikide keelesuguluse tähendusvarjunditega ja kõikide nende alatähendustega, mis sellele keele sugulasele iial on antud. Üsna läbisegi ja lõbuga. Freimi mõiste tuli kasutusele kaheksakümnendatel aastatel, nii et seda tähendust hõbevalgest otsida oleks ju võib-olla anakronism. Aga ometigi, kui praegu aastal 2008 seda alguses tsiteeritud lõiku lugeda, siis tulevad need sõimid, võis alused kohe meelde. Ma loen siit uuesti selle koha sõna- ja keel on kaks eri asja. Keel tundub mulle tugeva palkmajana oma seinte ja katuste, uste ja akende panipaikade iabeedikutega. Sõnad on selle maja asukad. Tõsi küll, sellel tsiteeritud leheküljel ei räägi Lennart Meri üldse sõnade tähendusest, vaid ta räägib ainult nende häälikulisest kujust ja muudest võrdlev-ajaloolisele keele teadvusele tähtsatest asjadest. Praegu tekib kiusatus Saruse mõista ikkagi sinna teksti sisse lugeda ja öelda, et kogu selle raamatu kontekstis see keelesuguluse küsimus ei olegi üldse tähtis. Ja ütleme, keelesugulus taandub täiesti selgelt kultuuri sugulusele. Ja võib-olla ei olegi tähtis ja oluline see, kas siin räägiti viis või 10000 aastat tagasi soome-ugri keelt vaid küsimus on ju ikkagi selles, kas me peame oluliseks järjepidevust selle kultuuriga, mida need mistahes keele rääkijad siin tol ajal kõnelesid. Kuulsite keeleteadlase Kristiina Rossi arutelu mis on inspireeritud Lennart Mere Hõbe valgest. Jah, pärit on see 2008. aasta septembris toimunud Päevaleheseminarile, millega tähistati Hõbevalge taasilmumist. Lennart Merele on pühendatud K2 ööülikooli saadet esimene neist vikerraadios täna õhtul ja klassikaraadios homme õhtul kell 10. Teine saade on nädala pärast. Esitlen teile esinejaid. Heinz Valk on kunstnik, kes kujundas hõbevalge esmatrükki. Selles avaldus mõnikord Lennarti kui kirglikku seikleja, riskantse seikleja ja rännumehe olemas mida ta ei suutnud talitseda. Ma mäletan, ükskord sööstis ateljeesse, hõlmad laiali, ukse peal juba röögatus. Teadeinz, mida Matti kuusi mulle saatis, saatis mulle rahvalaulu saarema põleb. Keegi siiamaani uskunud minu sõnu, et see Kaali katastroof oli nähtav ja kuuldav ka siin naaberriikides ja, ja selle tõttu leidis kajastus sealses folklooris ja mütoloogias. Nüüd on mul see tõestus siin paberi peal olemas selle rahvalaulu näol. Kuid mõned niisugused näpunäiteid või õigemini leiud, mis ma oma mõistusega välja nokkisin ja mis Lennart teile huvi pakkusid, jäid siiski ajapuudusel. Ma oletan, käsitlemata näiteks minu etnograafiliste esemete kollektsioonis oli üks umbes 300, võrgukavas on sihukesest kadakapuust välja tõstetud ujukid, mille sisse on lõigatud peremärgid. Ja neid uurides ma avastasin, et osa peremärke on täiesti identsed vanade skandinaavia ruunidega. Ja osa ilmselt ruunidest mõjutatud või vaikset teisendid mõnede pisikeste kriipsukest ega erinevad. Ja ma näitasin lennartile neid ja nagu Lennartil omaneda sattus otsekohe hasarti ja juba tema mõte sööstis sajandite taha novot. Ma olen ka sellest rääkinud, et viikingiajal ja nooremal rauaajal pidi Eestis olema kirjaoskus. Ja noh, siin on näha ju, et ilmselt eesti ülikute või teadjameeste ja nende kontaktidega, nende tuttavatele, aga võib-olla isegi skandinaavia kaupmeestega misjonäridega omandasid nad Skandinaavia ruunide kirjutamise lugemise oskuse, kust muidu need ruunid oleks pääsenud, need Saare- ja Hiiumaa Saaremaal olid samasugused pere märg kidega võrguga avad, rääkimata Rootsi aladesse Ruhnus ja Vormsil ja Pakrile mujal. Ja Lennart lubas kohe selle teemaga tegelema kate, et lisada ka hõbevalges Skandinaavia Eesti vaheliste kontaktide ühe sellise huvitava näidisena ka selle kirjaoskuse võimalik tulek Eestisse, kuid ma usun, et siis oli juba siia hõbevalge tegemine tal viimases otsas ja enam ei jäänud mahti kõige selle läbiuurimiseks, nii et ma ei tea, kas temast järele jäänud paberites on mõni mõte jupikene, mis seda teemat puudutab või mitte. Jaan Undusk, kirjanik ja kirjandusteadlane hõbevalge kui maailmavaateteos. Kaali katastroof ehk päikese allakukkumine Saaremaa kohal, nagu ta omaaegsele inimesele pidi paistma ja nagu seda rahvaluules siis kajastub ei olnud oma tähtsuselt tollal mitte millegi muuga võrreldav sündmus. Ja seetõttu pidi see kajastuse leidma kõiges, mis inimesse puutus uskumustes, töös, kommetes, rahvaluules, kunstis. Selle lihtsa lauseloogika on tõepoolest kõigutamatu. Ja seetõttu mereraamatu, noh ütleme unelevas avastuslikkuses lausa peab olema palju tõtt. Pole midagi parata, Staktsioon tõesti kindel. Aga mis sellest on täpselt tõsi, seda ei teadnud ta ise, seda ei tea meie tegelikult ei saa me seda kunagi teada. Niisiis, aluslause on kõigutamatu, aga sealt edasi algab luule. See tähendab, see, mille ütlemine pole välistatud. Muidugi ohtukaalist ka Kaliva kalevite kalevipoegade päikesepoegade teema, Tallinna nimikale veni araablase Idriisi kirjapanekust 1154 ning veelgi varasem Tallinna nimi rebu. Siit ka Rävala mis ühendab linnarahvaluules muna rebust sündiva päikesega. Kaali on seotud kali ehk paadirulli keeramise puuga, mis olnud vanade vanade eestlaste võimu ja vägevuse sümbol. Niisiis meri on leidnud põhjatu täituvusega vormi ning sõelub läbi määratu hulga kultuuriloolist materjali proovides kuidas vormi sobib. Arheoloog Ain Mäesalu Tartu ülikoolist Kas see raamat on mõjutanud Meie muinasteadust kas ta mõjutanud eesti arheoloogiat? Ja tegelikult on ta mõjutanud päris palju enne selle raamatu ilmumist? Kaali järv ei olnud üleüldse arheoloogide vaateväljas ja seal muidugi tegutsesid jah, pikemat aega juba nii metoriidikud kui geoloogid, kes üritasid selle vanust määrata ja seitsmekümnendatel aastatel, siis pakuti välja, et see meteoriit võis anger sinna umbes kusagil 700 kuni 500 enne Kristust. Vello Lõugas, kes tegeles Saaremaa pronksiajaga just ja tema oli selles vaimustunud, kuna kaali Paarkümmend kilomeetrit eemal, siis tuli kohe välja ideega, et aga see Kaali meteoriit, vot see oligi, mis põletas Asva linnuse maha. On näha, et ka praegustes viimastes arheoloogide töödest, mis käsitlevad pronksiaega, ikkagi kajastub see kaali kaali kui võimalik pühapaik. Urmas Sutrop Eesti keele Instituudi direktor taas ilmunud hõbevalge üks kokkupanijaid toimetajaid. Kui me küsime seda, et kas see on kirjandusteos, kas on ajaloolase teos ja kui selle ürituse moto on kirjanik alustab sealt, kus ajaloolane lõpetab siis selle raamatu puhul me seda küll öelda ei saaks, et seda raamatut on hakatud kirjutama sealt, kus ajaloolane lõpetab. Kirjanik ja ajaloolane on siin korraga alustanud tööd esimesel lugemisel soovitan lugeda kõigil seda kui ilukirjanduslikku teost, aga, aga siis uuesti uuesti lugedes selgub, et tegemist on väga tõsise uurimusega. Nii ajaloost, rahvaluulest. Etnograafiast. Geograafiast väga paljudest valdkondadest ja ta on tegelikult ka käsiraamat eesti humanitaarteadlastele. Et me peame võtma selle raamatu kätte, mitte stroojat otsima minema, aga otsima hakkama otsima seda, kes me ise oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme, milleks me siin maa peal oleme? Ajaloolane Marek Tamm. Ajalugu ja fiktsioon. Ma leian, et hõbevalge sünnib romantismi ja tsentismi pingeväljas. Ühelt poolt see raamat nõuab ja taotleb luuletaja vabadust. Teiselt poolt täppisteadlase täpsust. See raamat on sügavalt ambivalentne, et mitte öelda vastoksuslik. Ja mis minu arvates näitab seda Lennart Mere soovi piltlikult istuda korraga kahel toolil. Aga see, kuidas ta reageeris oma raamatukriitikutele kuigi ta raamatus rõhutab oma luuletaja positsiooni alates raamatu alapealkirjast oma vastuses kriitikutele. Ta viis vaidluse teaduslikule pinnale. Siin sulgudes väga huvitav paralleel. Jaan Kross kes umbes samal ajal taotluses täpselt samasugust positsiooni kirjeldades näiteks raamatu kolme katku vahel apelleerisin oma kirjaniku vabadusele. Ent kui keegi ajaloolane võttis seda teesi kritiseerida, vastas ta üsna teravalt ja ahela teaduslike argumentidega. Jaan Krossilt aasta 1009 74 ja ma arvan, et sellele tsitaadile või sellele mõttele oleks alla kirjutanud Lennart Meri. Niisiis ütleb Kross. Ajalooainest lähtuv kirjanik ei ole üksnes teadlase sekunteeria vaid on jätkuvalt ka teaduse ärgitaja. Ja just nimelt selle positsiooni taotlemine oleks kirjanik, kui ta teadlane on selle raamatu hõbevalge võlu võti vähemalt minu jaoks ja on öeldud, et tegemist on teadusliku fantastikaga. Ei julgeks väita, et tegemist on suurepärase omapärase näitega teaduslikust grammatikast. Luuletaja ja tõlkija Hasso Krull alustab tsitaadiga Lennart merelt. Mulle on võõras kultuuriajaloo kujutamine pikamaajooksjana staadionil, kus keegi jõuab finišisse esimesena ja keegi peab ka viimaseks jääma. Kultuuris pole esimesi ega viimaseid suuri ega väikesi, tähtsaid ega tühiseid. Kultuur, nagu mina seda mõistan, on tekkinud umbes kaks miljonit aastat tagasi peaaegu vahetult pärast inimest ja üheaegselt keelega kogunud aeglaselt jõudu ja plahvatuslikult arenenud viimased 50000 aastat just seepärast et kultuurivahetuse dünaamilisest protsessist võtsid eranditult osa kõik populatsioonid. Kultuur on meie võlupeegel, milles näeme kõikide mandrite, kõiki sugupõlvi edasi elavana. Kultuur on suver jälle kord sündinud sõna- oskusi ja mõte elab edasi, inimesed sõltumata ja külastab inimaju ainult paljunemiseks. Oleks arutu tuletada, määrata kaaluda mõne populatsiooni osa kultuuriloomingus rahva nüüdisaegse suuruse või autotoodangu põhjal. Selline nägemus kultuurist mestis hõlmab tegelikult ka meie mõistes vähemasti kiviaega. See minu meelest näitab selgelt, et Lennart merel on, on olnud kogusele ajaloo huvi taustal tegelikult veel mingisugune suur tõmme millegi hoopis muu või millegi kaugema poole mingi suure inimesi ühendama. Koopia poole, mida ma praegu nimetasin müütiliseks kuldajaks kogu see tohutu niisugune tung mineviku poole minevikku uurimisse. Se manifesteerin igale huvina, aga minu meelest teadvustamata, et tegemist on, on hoopiski sellise tohutu tõmbejõuga müütilise kuldaja suunas, mis paratamatult sellest raamatust ka igal leheküljel hakkab hiljem läbi lööma ja ja vastu vaatama, mis minu meelest on selle pikk veetlus ja, ja suurus. Mart Meri Hõbevalge taastab Augustis 2003 esines Lennart Meri kõnega Stockholmis toimunud poliitilisel konverentsil Läänemeri uus ja parem. Vähemalt pool üsna pikast ettekandest oli pühendatud hõbevalgetele aastatele. Ja luban lõpetuseks endale taas tsiteerimist. Mu daamid ja härrad, eesti pärimused ei jäta kahtlust, et dramaatiline sündmus on jätnud oma jälje Läänemere rahvaste pärimustes keelde. Ideoloogiasse. Euroopa on olnud salapärane, jaotatud üksnes raudse eesriideaegu. Praegu seisab Eesti Euroopa Liidu lävepakul. See liit toetub ühisele kultuurile ja toidab ennast ühisest tööst. Saaremaa meteoriidi sündmus ühendab endast loodusteadusi, arheoloogiat, keelt, kirjandusteadust, astronoomiat ning Põhjala, Vahemere ja Lõuna-Vahemeresidemeid. Oma erinevustes. Me oleme ühendatud oma ühtsuses, oleme erinevad. See on põhjus, miks ma veerand sajandit pärast oma raamatu ilmumist ja 10 aastat pärast mu sõbra doktor Vello Lõugas enneaegset surma võtsin nõuks teilt küsida. Kas Saaremaa meteoriit, tuule ja püüt teos ja meie ühineb Põhjala ideoloogia ei peaks kujunema Põhjamaade ja Eesti esimeseks ühiseks uurimisprojektiks uuel paremal ja eelkõige vabal Läänemerel. Tsitaadi lõpp. Hõbevalge aeg. Väga intensiivne aeg kestis tema jaoks edasi. Ja õieti selle kestvuse tõttu me olemegi siin sellel üritusel. Hõbevalge uue versiooni ilmumise puhul tõsise versioon tõenäoliselt ei ole selline, mida autor ise oleks soovinud, sest mulle ta ütles väga selgelt. Viskame ballasti välja. Raamat ei tohi olla paksem kui 250 lehekülge. Koondume kõige olulisemale. Aga palasti, väljaviskaja lahkus. Ja selle tõttu raamat sai hoopiski paksem kui originaal, aga elu on selline. Loodetavasti saite sellest kaleidoskoobist hindu, et üles otsida raamaturiiulit Lennart Mere Hõbevalge ja seda omapäi lugeda. Aga hõbevalged jutud jätkuvad juba ööülikoolis, mis täna õhtul vikerraadios ja homme klassikaraadios. Keelekõrv jätkab Asta Õimu kujund Kela pitsaga mis valmib koostöös Eesti Rahvuskultuurifondiga. Kolmas peatükk. Fraase logismide hinnangulisusest ja stiilist fraseologismiga tekstis ja kõnes Asta Õim. Kui me ütleme, pea jagab, kuppel kolu jagab, pea jagab nagu koorelahutaja pea jagab nagu liha karnibarblasel ja nupp nokib või manalateele minema siit ilmast lahkuma ja kellelgi on sussid püsti või veel hullem, keegi käänas kotad taeva poole, nagu nõustun, üles kirjutatud. Siis te kindlasti saite aru, et esimene väljend tähendab ja et keegi on arukas ja teisel juhul, et keegi on surnud. Ja samas te kindlasti panite tähele, kui erinevad need väljendid olid. Ja erinevad olid nad eeskätt stiili poolest. Fraseoloogilist väljendit iseloomulikuks jooneks ongi nende tundeelamuslik ja stiili nüanss. Kui väljendi läht allikaks on näiteks kirikukeel antiikkirjandus või mõni muu vanem kirjalik allikas siis tähendab selliseid väljendeid tavaliselt välja peetum, raamalt tulikum või isegi pidulikum stiilitoon. Aga stiili nüanss ei ole väga stabiilne. Näiteks kui seitsmeteistkümnendast sajandist tuntud väljend oma pead toitma mis tähendab siis end ülal pidama endale igapäevast leiba teenima, oli väga tavaline ja seda isegi veel 19. sajandil siis tänapäeval Me tajuma seda kui juba arhailisevõitu väljendit kunagist popule väärsust tunnistab ka vastav nimisõnaline tuletis peatoidus mis tänapäeval vist kasutatav enam arusaadavatel põhjustel ei olegi. Samamoodi võime lugeda seda stiililt pisut kõrgemateks. Selliseid väljendid nagu halli pead austama, endale halle juukseid kasvatama või hall habe suus teatud retooriline alatoon, mille loob enamasti siin sõna sall, millega eestlasel seostub eeskätt vanadus kui auväärne iga. Ja samamoodi on siis kõrgema oreliga retoorilise tooniga paljud piibli väljendid näiteks palged astuma, oma palet ära pöörama või palgest palgesse. Selliste kõrgemat järku väljendite kõrvale on tihtipeale tekkinud lihtsama sõnastusega rahvapärasemaid mugandusi. Kui me võtame nüüd viimati mainitud palgest valgesse siis sellel on tänapäeva keeles röötne väljend täpselt samas tähenduses näost näkku. Sõna- pale näo tähenduses ei ole enam tänapäeval nii igapäevane, nagu ta oli sajandi jagu tagasi. Selle tõttu on ka kogu väljend kõrgema stiiliga. Samas tuleb aga öelda, et lähteallika soliidsus, nagu ma juba ütlesin, piibel või antiikkirjandusest tõlked või mõni muu ei taga siiski alati seda, et see väljend oleks stiililt esinduslikum. Näiteks tuliseid süsi oma pea peale koguma on tänapäeval täiesti neutraalne Anne või pole kuskile või kuhugi omapead panna või pista tähenduses, kui kellelgi pole kodu või puudub peavari, siis selle väljendi stiili madaldab ilmselt rahvapärasem sünonüüm pistma. Või issanda looja loomaaed on tänapäev juba kasutada, pisukese humoristliku alatooniga aga on ta pärit piiblist ja olnud sadakond aastat tagasi hoopis teise stiiliväärtusega esinduslikuma stiili füsioloogias on eesti keeles märksa vähem kui rahvaga pärast kõnekeelde kuuluvat. Kuigi tänaseni ei ole selge, kui palju on näiteks kasvõi piiblitõlgete kaudu eesti keelde tulnud väljendid ei ole selge ka see, kui palju neid on teistesse keeltesse läinud. Neid arvatakse olevat mõnest 1000-st mõne 100-ni. Ometi võime me eesti keele kohta päris kindlasti väita. Kõrgemast stiili väljendid jäävad rahva proseoloogiast eesti keelest arvuliselt tunduvalt maha. Need dresologismid, mille aluseks on igapäevaelu tähelepanekuid ja tõekspidamised, loomad, inimesed, taimed ja nii edasi on reeglina kas neutraalsed või kõnekeelsed. Või kuuluvad siis veelgi madalamasse keelekasutusse. Mõned näited tuli takus, neutraalne, nagu kukk sõnnikuhunniku otsas juba vägagi kõnekeelne lõika või noaga läppunud õhu kohta väga kõnekeelne sigagis. Kõnekeelne eesti keeles oleneb väljendi stiil sageli selle väljendi varieeruva komponendi stiilikasutusest, nagu enne juba tähele olete pannud kasvõi see palgest valgesse näost näkku näide või siis pole kuskile oma pead panna pead pista. Teatavasti on eesti keeles inimesega osadel eriti maatilisel sõnavaral nagu pea ja selle osadel hästi palju erineva viisakusastmega sünonüüme pea kohta saame öelda peakolu muhk, pööning, esimene korrus ja nii edasi nina kohta nospel losu tasun suu kohta, suu suuauk, lõuad, nägu, pale, sihverplaat, voolu ja see asjaolu, et eesti keel võimaldab hõlpsasti ka väljendites asendada neutraalseid sõnu madalamat järku sõnadega, annabki meile selle tulemuse, et sama Rasologism sõltuvad sellest, millist sünonüümi kasutame, naerab ta selle väljendi stiili, kui me ütleme seda, tead küll, sest me tajume seda neutraalsena, aga kui ma ütlen juba seda kolu, küll siis on ilmselge stiili kukkumine või pähe hakkama pähe lööma või latva hakkama ja latva lööma, kui nina täis võtma ja molu täis võtma kurkuga lamaja kõrisse kallama, pea suu ja pea lõuad. Seega Eesti radioloogia on variantiderohke ja millise sõna Me väljendis asendame, sõltub juba meie eesmärkidest. See oli kolmas peatükk Asta Õimu koostatud kujund Kela aabitsast, mis valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.