Jällegi jätkame Norra teemalise saatepäevaga rääkinud natukene juba Norra ühiskonnast, norra keeles, norra klassikalisest muusikast ja Bergeni muusika festivalist. Sellesse saatetunnis aga tuleb juttu keskkonnast, naftast ja ka pärast järgmist muusikapala. Räägime lähemalt sellest, kuidas norralased oma naftarahaga ümber käivad. Aga stuudios on jätkuvalt helipuldis Marko Järvasaatejuhiks, Maian Kärmas. Nagu öeldakse, kus juba on, sinna tuleb ka juurde või siis nagu norralaste puhul võib öelda teene juurde. Norralased nimelt otsustasid, et naftaraha ei tohi tuulde loopida. See tuleb sootuks idanema panna. Nõnda sündis Uuefanud ehk tänase nimega ta pension, fund gloobol. Rahandusministeeriumi pensionifond Globali osakonna juhataja Martin Scanke räägib meile fondi sünnist. Ametlikult moodustati fond 1990. aastal, kuid esimene rahasumma pandi fondi kõrvale 96. aastal. Aja jooksul on see kasvanud umbes 300 ja kuni 350 miljardi USA dollari suuruseks. Seda kutsutakse küll pensionifondiks, kuid ta ei mängi praegu otsest rolli meie pensionisüsteemis. Seega sai, nimi on lihtsalt meeldetuletuseks inimestele, et me peame paneme raha kõrvale tuleviku tarbeks. Fondi teenitud tulu ei ole seotud kindla eesmärgiga, see on lihtsalt üldine valitsuse säästufond. Seega maakeeli öelduna Norra valitsus kogub sukasäärde raha juhuks, kui naftavood lõppevad. Naftasektorist saadud tuludest moodustub fond, mille edasistest investeeringutest toodetud tulusid saab tulevikus kasutada sujuvaks majanduslikuks ümberorienteerumiseks. Pentsensanud gloobalil on investeeringuid kolmest kuni neljast 1000. ettevõttes umbes 40. riigis. Lisaks kõigele on fondil paika pandud kindlad eetilised reeglid, kuhu oma raha paigutada. Me oleme paika pannud kaks eetilist põhimõtet. Üks puudutab Fondi haldamist, kuidas tuleb teenida head raha vaid juhul, kui me haldame, fondid, praegu on tulevastel põlvedel võimalik nautida selle vilju. Teine on seotud sellega, et meid huvitab, millist mõju valdavad inimestele ettevõtteid, millesse me fondi raha oleme investeerinud. Meil on selleks puhuks kasutusel jällegi kaks meetodit. Üks on püüda vastastikku suhelda nende ettevõtetega ja mõjutada nende käitumist. Kuid mõnedel juhtudel me müüme kama, aktsiad maha või juba eos. Jätame ettevõtte investeeritavate firmade nimekirjast välja. Näiteks öelnud, et me ei investeeri ettevõtetesse, mis toodavad tuumarelvasid, kobarpomme vimine. Seega need firmad on automaatselt välja arvatud. Lisaks sellele oleme välja arvanud mõningaid ettevõtteid keskkondlikel või inimõiguste alustel. Kokku oleme niimoodi kõrvale jätnud 20 ettevõtet neljast 1000-st aga põhimõjutuseks on siiski ettevõtte mõjutamine, aktsionärina, kompanii. Pensionfondi väärtus on hetkel 2000 miljardit Norra krooni mis võrdub laias laastus Norra sisemajanduse kogutoodanguga. Summa, mille pärast võiks teinekord viskuda öösel voodis istukile ja mõelda püha taevas. Ma teinekord ärkan küll üles keset tööd, aga mitte fondi pärast. Loomulikult Amed investeerimisega kaasneb alati riske, kuid tuleb meeles pidada, et väga pikaajalised investeeringud. Nii et isegi siis, kui börsil on suuremaid kõikumisi ja fondid väärtus langeb siis me teame, et meil ei ole sihiks pelgalt üks, kaks või viis aastat vaid 50 60 ja isegi 100 aastat. Ja meie kogemustepagas on meile õpetanud, et mitmekülgne aktsiaportfell, nagu meil on, mis laotub üle eriettevõtete eri ärivaldkondade ja on eri maades nullib ära riskid, mis on seotud teatud firmade ja turgudega. Ja pikemas perspektiivis ma usun, et me saame hea ja tuuli tulu. Meie aktsiaportfell võrreldes paljude investeerijatega on väga väikese riskiohuga. Meil on ka võime olla väga kannatlikud, me ei satu kunagi paanikasse, kui turuhinnad langevad. See on meile kasulik ja samas on see kasulik ka finantsturule olemas suuri fonde, kes on väga kannatlikud ja kellel on pikemaajaline strateegia ning on võimelised ostma ka siis, kui hinnad on madalad. Kuigi Martens kanke istub oma kabinetis 2000 miljardilise fondi hoobade juures nagu vana rahu ise, meenub talle siiski aegu, kust ei puudunud ka kriitilisemad hetked. Kriitilisemad hetked olid meie jaoks 2002. aastal, kui aktsiaturul langesid hinnad märgatavalt. Meie väärtus kahanes börsil ja Me kaotasime mitu miljardit fondi raha. Siis kerkis esile oht, et me oleme sunnitud muutuma oma investeerimisstrateegiat. Kuid me olime kulutanud väga palju aega 97. 98. aastal, et teha poliitikutele selgeks investeerimise võimalikud riskid ning võimalikud kasumid. Nii et kõik mõistsid, et meie investeerimisstrateegia tähendas seda, et me võime lüüa ajaliselt kaotada väga palju raha. Seega see teist 2002. aastal näitas tegelikult kui hästi sellest oli aru saadud ja tuli välja, et sellest oli väga hästi aru saadud ja ei järgnenud ühtegi tõsiselt võetavat arutelu selle üle, kas me peaksime oma investeerimisstrateegiat muutma. See lugu lõppes siis õnnelikult ning fond võitis tublisti enesekindlust juurde. Majanduspoliitilisi kaika väänamisi tuleb aga tänini ette küsimustes, kui palju võiks igal aastal kulutada, kui palju oleks tark säästa. Praeguseks on juba kujunenud peaaegu reegliks, et fondi põhikapital jääb puutumata ning kasutusse läheb otsene teenitud tulu. Seega, kui me hoiame põhikapitali puutumatuna jääb meile alles iga-aastane sissetuleku pool kasvõi igaveseks. Ja see ongi fondi põhiidee, et me oleme mittetaastuva allika muutnud vara kogumiks, mis loob alalise tulu tulevaste põlvede heaks. Kui meie fond on hetkel suurusjärgus 2000 miljardit Norra krooni siis me eeldame, et see kasvab järgneva kuue seitsme aasta jooksul kahekordseks ja kasvab veelgi enam sellele järgnevatel aastatel. Aga see sõltub loomulikult nafta hinnast, nafta tootmismahust ja kuidas me oma rahanduspoliitikat korraldame? Küll aga on ka käega ja kannaga käega. Ja ta on teada. Norras uues tänapäeva Keskkonnakaitsekantsis on keskkonnaministeeriumil ministeeriumideülene mõju. Tundub, et nii mõnigi seadus ei saa Stortingis lugemisse minna enne, kui selles olevad võimalikud keskkonda mõjutavad tegurid on keskkonnaministeeriumis läbi lahatud. Norra keskkonnaministeeriumi aseminister Henry ETV striim vastab sellele väitele omase tasakaalukusega. Eks see sakk lehauthow jaam I think that uliku Innove. On keeruline täpselt öelda, kui võimsad me oleme. Kuid kõik ministrid Norras andnud oma nõusoleku, et kõik peavad vastutust kandma keskkonnaprobleemide eest. Vastasel juhul ei suudame neid lahendada. Seega me teeme teiste ministeeriumidega palju koostööd. Kui rääkida kliima muutusest, mis on praegu kõige keerulisem keskkonna küsimus siis selles vallas keskkonnaministeerium koordineerib kogu kliimapoliitikat. Meie kirjutame kokku eelnõud ja teeme ettevalmistused. Kuid kõike ei tee keskkonnaministeerium siiski üksi. Nii et see on siiski üsna mõjuvõimas Norras. Kõik ministrid igal pool maailmas tahad vastu keskkonnaalaseid otsuseid, leiavad, et neil ei ole piisavalt mõjuvõimu. Tont hävinud. Juba viieteistaastasena keskkonnateemadest huvitunud aseminister kõneleb innukalt sellest, kuidas Norra on võtnud enda kanda väga keerulise rolli näitamaks maailmale keskkonnahoius, eeskuju. Miks tunneb just Norra seda vastutust? Seepärast olen ma ka optimistlikum kui veel kõigest mõned aastad tagasi ja usun, et me teeme kõik edusamme ka rahvusvaheliselt. Kuid ma leian, et Norral lasub eriline vastutus. Me oleme tohutult suur nafta ja gaasitootja ja see paneb meie õlgadele ka rahvusvahelisel tasandil kohustuse kulutada Osama nafta ja gaasi sissetulekutest kliimamuutuse vähendamise hüvanguks. Alati on vaja, et oleks mõni maa, kes teeb esimese sammu sest kui kõik jäävad üksteise järgi ootama, siis ei toimu ju midagi. Kuidas aitab siis Norra kaasa keskkonna puhtusele? Me aitame teistel riikidel vähendada heitgaaside taset ja teeme seda ka siin. Me investeerime päris palju uute tehnoloogiate väljatöötamisse, siis muudaks Norra naftatootmise keskkonnasõbralikumaks kui kusagil mujal maailmas. Samas arendame ka tehnoloogiaid süsiniku kogumiseks ja säilitamiseks. Selle läbi saame toota energiat söest ja maagaasist ilma paiskaksime CO kahte atmosfääri ja see on küll üsna kallis. Mida kujutab siis endast süsinikukogumine ja säilitamine tuueks innova fon käes, vihardekas Fair Norras me teeme seda maagaasist Energiat tootvates jõujaamades, kus siis kogutakse kokku CO kahte, seda saab teha enne või pärast maagaasipõletamist järel viiakse see avamere alustesse hoidlatesse. Kuna Me pumpame sealt välja naftat, siis me teame, et see ei leki Norra merealuses pinnases. Seega me teame, ka, on võimalik seal turvaliselt säilitada tuhandeid aastaid. Nii et me püüame kinni CO2 ja paneme selle sinna alla hoiule, selle asemel, et paisata seda atmosfääri. Sel ajal, kui me toodame energiat Seepeale tekib küsimus, kuivõrd ohutu on selline meetod, millised riskid sellega kaasnevad. Uimed otsas, Sainz exacle, Dark Passion, Pikhof. Miks me uurisime seda küsimust teaduslikult, olemaks kindlad, et CO2-ga tegelikult püsib seal? Seega me teame, et väljaspool norra maismaad on paigad, kus see võib püsida turvaliselt, tuhandeid aastaid. Mitte igal pool maailmas ei ole selliseid paiku, kus on võimalik nõnda süsiniku säilitada. Ja enne tuleb teha palju geoloogilisi uuringuid, kui valitakse välja koht, kuhu seda paigutada ning me oleme need uuringud läbi viinud ja me teame, et Norras on piirkondasid, kus on ka turvaline. Kui tuhandete aastate pärast peaks juhtuma mõni suur looduskatastroof? Ma ei tea, mis siis juhtuks sel juhul lekiks unasta samuti ja see ei ole meie teada ala, kus tuleb ette maavärinaid. Kuidas aga sündis eesmärk muutuda CO2 neutraalseks riigiks, akkama nadi endaga homme on? See oli valitsuse ühine idee. Me valmistasime ette eelnõu parlamendile ja panime paika, millised eesmärgid võiks olla siseriiklikus heitgaaside vähendamises ja millised vastutused võiks meil asuda rahvusvahelisel tasandil. Seejärel panime kirja kolm eesmärki. Esimeseks oli see, et me peame ületama Kyoto protokolli heitgaaside vähendamise nõuet 10 protsendi võrra. Et me peaksime seda vähendama 30 protsendi võrra aastaks 2020 ja olema heitgaaside vabad aastaks 2050. Nõnda panime sammhaaval paika plaani, kuidas edasi liikuda. Tänapäeval seisneb probleem selles, et varakad riigid on tootnud enim heitgaase ja loonud kliimamuutuse probleemi kuid vaesed riigid saavad selle mõjusid kõige rängemini tunda. Seega on see meie rahvusvaheline kohustus minu meelest. Kuidas näeb siis välja strateegia, mille abil neid eesmärke hakatakse sammhaaval teostama? View Haumatš viiekovinud? Me oleme paika pannud, kui palju me tohime heitgaase toota siseriiklikult aastani 2020 ja ülejäänud saavutame ostes kvoot. Või siis ostes CD enne ehk kliin Development Me käänesens otse tõlgituna puhta arengu mehhanism, mille abil vähendatakse heitgaase vaesemates riikides. Kuid ma ei tea, milline rahvusvaheline poliitiline korraldus valitseb pärast 2000 kaheteistkümnendat aastat. Nii et pärast uue rahvusvahelise leppe kehtimahakkamist peame me võib-olla oma strateegiat muutma. Kuidas aga mõjuvõimsaid tootjaid sundida keskkonnasõbralikumale suunale ilma nende majandushuvisid riivamata? Haveni Chale ting jou, Miindad imist olu EPathomantifitsifti CO2 neutraalsuse eesmärk ei tähenda seda, et meil ei oleks üldse heitgaase aastal 2050. See tähendab sootuks seda, et need heitgaasid, mis pärast kõiki piiranguid nende arvelt ostame, kvoote. Ma ei ütle, et me peame absoluutselt CO2 vabad olema. Lihtsalt Me peame siis aitama kaasa CO2 üldisele levikule teistes maades. Loomulikult on väga keeruline vähendada kohalike heitgaase, kuna alati on keegi, kes ütleb, et seda tuleks teha mitte tema, vaid kellegi teise sektoris. Ja siis transpordis ei soovita maksta rohkem bensiini eest ja tööstus ei nõustu maksma nii palju kvootide eest. Kuid me oleme öelnud, et kõik sektorid peavad kandma vastutust. Seega kvootide ostmise võimalus muudab Henri ETV stream'i optimistlikuks, kui küsida, kas 43 aasta pärast saabuv tärmin CO kahest vabanemiseks on saavutatav? Jah, see on täiesti saavutatav eesmärk ja ma leian, et see on ka vajalik eesmärk. ÜRO kliimanõukogu on tõdenud, et kui me ei taha suurt kriisi, siis me peame pidurdama CO2 levikut aastani 2015 ja vähendama vähemalt 50 protsenti arvatavasti isegi kuni 80 protsenti globaalseid heitgaase aastaks 2050. Seega me peame tegutsema. Ma arvan, et meil ei ole muud võimalust. Ja ma arvan, et meil ei ole muud võimalust, kui tegutseda kiiresti. Miks aga norralased peavad üldse toetuma kvootide süsteemile? Paul Pikhof, Norras me toodame põhiliselt hüdroenergiat, seega ei ole meil enam võimalik heitgaase vähendada energiatootmises ja ei ole väga lihtne neid vähendada transpordisektoris, kuna inimesed saavad varakamaks, nad tahavad rohkem autosid ja sõidavad sagedamini. Meil on küll CO2 maks autodel ja bensiinihindades ja me peame maksustamist ka jätkama, et autodest tuleks vähem heitgaase. Mis aga puudutab tööstust, me teame, CO2 õhkupaiskamine peab olema tasuline. Ent samas peame tegema nii, et tootmised ei koli teistesse maadesse. Samas oleme täheldanud, et kui me oleme piisavalt karmid, siis loovad nad ka uut tehnoloogiat hindade nüüdseks nountši. Henry ETV-s teine ei pelga, et CO kahest vabanemise eesmärk võiks luhtumise korral kuidagi Norrale halba valgust heita. Kuna tema meelest on kliimamuutusest tulenevad probleemid palju hirmuäratavamaid. Ja nõnda siis rändamegi Oslost edasi nüüd tavangeri põikame sinna naftapealinna ikka korraks selleks et rääkida sealsetest nafta suurematest tootjatest ja ka lisaks sellele kõneleme veel sealse linnapeaga ning järgmises saates tunnis ka lähemalt sellest, eks tavanger on järgmisel aastal Euroopa kultuuripealind. 1972. aastal pärast seda, kui Põhjameres oli leitud naftat, sündis Statoil nimi, mis kannab mõtet riigi nafta ja just intervjuu tegemise päeval liitusse 35 aastane ettevõtte nuusk hüdroga moodustades ühe suurima energia ja naftatootmisfirma maailmas, mis nüüdsest kuulub naftahiiglaste esikümnesse ja mahuka majandusajakirja Forbesi tabeli 50 parima hulka. Statoili peakorteris jagub sagimist paljudele inimestele ja hetkeks võtab aja maha ettevõtte kommunikatsiooninõustamise juht Björn viidar, lõdven endine ajakirjanik, kes algusest peale spetsialiseerunud naftateemadele. Küsin ta käest, millise nime saab siis uus hiiglane. Tutvustame oma brändi nime all statoili hüdrokuid, juhatus on otsustanud, et 1008. aasta jooksul tuleb välja tulla lõpliku nimega. Nii et me ootame huviga, milline uus nimi tuleb. Aga kui teil on häid ideid, olete alati teretulnud neid meiega jagama. Jõudu. Uljaste eraettevõtjate mängumaa see siiski ei ole. Statoil on ikka veel vastutav kuningriigi ees, kuna viimasele kuulub veel enamus aktsiatest. Statoil alustas 1972. aastal puhtal kujul riigi poolt majandatud naftaettevõttena 100 protsenti riigi omandina. 2001. aastal läks Statoil börsile ja riigi osalus viidi 70,9 protsendini ja vastu ühinenud ettevõttes on riik 61,5 protsendi omanik, mida võidakse tõsta 67 protsendini. Nii et riik on ikka enamusaktsiate omanik. Halvaga kaasneb hea ja vastupidi. Rikkus tuleb naftast lademetes ja rikkus ei anna häbeneda, kuid väga kergesti näidatakse taolisele nafta hiiglaselega näpuga ning küsitakse, kuidas on siis lood keskkonnakaitsega. Val vaevadesse tipp konson hoolsoni NSV Noossendiskambani kui veelaes täht. Schüütšovi häv tüür. Keskkond on tõsine mure nii tööstuses tervikuna kui meie ettevõttes. Et tuleviku väljakutsetele vastu seista, peame välja töötama palju parema idee jätkusuutlikkuse tagamiseks. Võib öelda, et Statoil on olnud üsna edukas süsiniku kogumise ja säilitamisega. Meil on olnud projekte Põhjameres, eriti Sleipneri projekt, kus me eraldame CO kahte maagaasist ja viime selle edukalt tagasi merealusesse maapinda. Ja me oleme täheldanud, et meedia, esindajad, tehnoloogia ja keskkonnaeksperdid ning poliitikud üle maailma oled Sleitherisse seda vaatamas. Viimati käis meil külas Euroopa Liidu volinik ja me saime palju positiivset tagasisidet. Samuti oleme suutnud seda tehnoloogiat rakendada Barentsi meres nööviidi mänguprojektis ning Sahara kõrbes asuvates gaasimaardlad. Samas on süsinikukogumine ja säilitamine veel uus tehnoloogia, mida tuleb paremini tundma õppida ning mida tuleb aastate jooksul ka jälgida. Kui hästi suudavad naftast gaasist tühjaks pumbatud maa õõnsused kinni pidada sinna kogutud CO kahte. Kuivõrd põhjalikult on uuritud võimalikke riske süsiniku kogumise ja säilitamise juures? Mida me oleme Põhjamere seas Leipneri näite puhul teinud? Me oleme lihtsalt avastanud suure reservuaarid süsteemi väga sügaval merealuses pinnases ja me teame, et saame sinna mahutada kogu Euroopa kogutud CO2 sadadeks ja sadadeks aastateks. Ja me peame seda turvaliseks, kuna me paneme selle ju tagasi, et see on niigi looduse osa, seega Me võtame maa seest gaasi ja kui me paneme selle tagasi loodusesse, siis me usaldame loodust, et ta peab seda kinni vajamineva aja, mis tähendab, et see on hea lahendus. Kuigi norralaste hinnangul jagub veel Norra külje all musta kullareserve küll ja küll on statail varakult arvestanud võimaliku langusega kodumaistes nafta maardlatesse. Seega on laienenud üle maailma. Kuna Norra on juba kord panustanud sellesse sektorisse nõnda palju inimeste teadmistena. Ja pole vist naftariiki, kus Statoil hüdro ei oleks tegev. Põhjameres ollakse tegevad nii Inglismaal kui Taani külje all Mehhiko lahes, Brasiilias, Venezuelas on kuulas Nigeerias, Alžeerias, Liibüas, Kaspia meres, Iraanis ja Kanadas, et nimetada mõningaid piirkondasid. Kokku ollakse üle 40. riigis. Oma loodusesõbralikkust kinnitab Statoil ka sellega, et oma norra välistas maarlates ja tootmisüksustes kehtivad täpselt samad keskkonnanõuded kui ettevõtte kodumaalgi. Kolmandad riigid on keskkonnaprobleemide ees kõige haavatavamad. Enamus naftast ja gaasist tuleb nendest maadest. Nad vajavad tehnoloogiat ja teadmisi. Me usume, et me panustame nende riikide majandusliku kasvu, et inimestel oleks parem elu ja samas soovime anda oma panuse, et kes kond paraneks globaalselt. Björn viidarli Rain tunnistab, et hetkel rõhutataksegi kõige enam olemasolevate energia tootmisliinide keskkonnasõbralikumaks muutmisele ning väga palju uute energiaallikate leidmisele. Ei panustatagi. Me peaksime endale aru andma, et me sõltume veel kaua naftast ja gaasist ja me peame seda tegema nii keskkonnasõbralikult kui võimalik tuule laineenergiast kõneldes. See on tehnoloogia, mis suudab anda oma panuse, kuid mitte väga palju. Need suudavad vastata väga väikesele protsendile tegelikust energianõudlusest maailmas. Kuid me ei välista ühtegi allikat, mis võib meid varustada energiaga, tagada energiaturvalisuse ja vähendada heitgaase. Parim selles valguses oleks taastuvenergia, kuna on õnnelikus seisus oma rohkete kuuskedega. Oleme Norras riiklikul tasandil toiminud ka hüdroenergia tootjana kuid see on piiratud ressurss ja me peame veel leidma järgmise põlvkonna energiaallika, mis oleks rohkem keskkonnasõbralik. Seega tulebki olla kannatlik, sest sinna on veel pikk tee käia. Praegu ei näe ma kiiret lahendust, kui me näeksime seda kuskil, oleksime seal juba tegevad. Björn viidarle rööni sõnul on Statoili eelarves keskkonnasõbralike tehnoloogiate väljatöötamiseks ette nähtud kuni 700 miljonit Norra krooni ning ühinenud ettevõttes see summa loodetavasti kahekordistub. Samas tema sõnul on rahast olulisemad loovad ja leidlikud ideed. Loomulikult jääb siinkohal üle küsida, kui palju on siis norra põue veel arvatavalt jäänud naftavarusid. See on hea küsimus, millal nafta otsa lõpeb ja millal oleme naftatootmise haripunktis. On ilmselge, et me tarbime rohkem naftat tänapäeval kui kunagi varem. Ma olen jälginud energiauuringute statistikaid. Viimase 40-ni aasta jooksul olen vaadanud, kui kauaks naftat meile siis jätkub ja iga kord on vastuseks umbes 42-ks aastaks. Arv oli selline 40 aastat tagasi ja 10 aastat tagasi ja ka aasta tagasi selline tardunud pilk. Samas me mõistame, et kasvanut nafta tarbimise taustal on see piiratud varu ja eriti silmas pidades seda, mis toimub Indias ja Hiinas kus on enam kui miljard elanikku. Varem või hiljem lõpeb see otsa. Mõistetavalt on ekspertide seas palju vastandlikke arvamusi sel teemal, miks, kuid ma arvan, et lähitulevikus järgmise 50 aasta jooksul nafta ja gaas on jätkuvalt olulised energiaallikad laadis. Seega Statoil toodab biodiislit ka etanooli ehk e-kaheksakümmend viite ja üritab olemasolevaid kütuseid toota optima reaalsel tasemel keskkonna sõbralikena. Björni talle oli vaid poisike, kui norra leidis musta kullasoone ja huvitav on tema käest küsida, kuidas on nafta avastamine norralasi aastate jooksul muutnud. Loomulikult on nafta Norrat muutnud dramaatiliselt, mis mina sündisin 1950. aastal 1958. aastal, kui ma sain kaheksa aastaseks. Norra juhtivgeoloog ütles oma kuulsas sõnavõtus, et Põhjamerest naftat ei leidu. Mõned aastad hiljem, 69. aastal meil õnnestus siiski leida Põhjamerest Ekowiskist naftat ja see muutis meie maad tundmatuseni. See on tänini väike maa oma 4,7 miljoni elanikuga kuid energeetikamõõtmetes on see väike riik, superriik ja nii reegliku isiklik naftast, tule Need rikkus on ilmselge kui jälgida riikliku pensionifondi tegevust, mis lõikab nafta ja gaasi ekspordist saaki tagavaraks. Meie riik on kogunud enam kui 2000 miljardit Norra krooni tulevikuks. Ja kui jälgida tänapäeva ühiskonda Norras ja seda, kuidas näiteks Stavangeris inimesed elavad ja nad sõidavad ja milline on keskmine elatustase. On oluline öelda, et me oleme väga õnnelikus olukorras kuid see ei tohi muutuda ülbuseks. See on looduse kindel. Leid Juhanseeblanud on olnud Stavangeri linnapea 12 aastat. Hiljuti valiti ta kolmandat korda tagasi ja oma ametiaja lõppedes on ta sellel postil olnud 16 aastat. Kui küsida temalt, mis on taolise ametialase pikaealisuse saladus, vastab ta, et tuleb alustada noorelt, teha palju tööd, jääda iseendaks, omada tulevikuvisioone ja veel julgust, et neid ellu viia. Olulise naftapealinna meeriks olemine ei ole aga sugugi lapsemäng. Linnapeaks olemine on tegevus rohkem, aga see on väga ilus linn ja siin elavad väga toredad inimesed, sellepärast naudin kaastavangeri linnapeaks olemist. Ametisse astudes oli mul palju tulevikuplaane, mida tahtsin teostada ja me hakkasime kujundama uut visiooni linna jaoks, kuidas meie majandust mitmekesisemaks muuta ja selleks oli meil tarvis parandada meie elutaset ning kultuuriatraktsioone. Tagada, et meil oleks head koolid ja ka lasteaiakohad kõigile soovijatele. Nii et oleme iga päev palju tööd teinud ja linna muutnud. Majandus õitseb ja mitmekülgne, linnas ehitatakse palju, tegemist on rikka linnaga, meil on kõrgelt haritud elanikkond. Seega päris ühekülgselt naftalinnaks tavangeri enam pidada ei saa, kuigi linn on koduks vastühinenud Statoil hüdrole ja teistele kütuse hiidudele ning 50 protsenti kõigist naftatööstuses töötavatest norralastest elavad just selles piirkonnas. Lisaks kõigele rõõmustavad need kenakese sissetulekuga elanikud linnaisa sõnul ka tulusat maksumaksjatena. Et aga veelgi muuta majandusest pakatava linna mainet mitmekülgsemaks otsustati endale napsata üks ambitsioonikas projekt 2008.-ks aastaks onstavanger saanud endale Euroopa kultuuripealinna tiitli. Miks ihkasid tavangellased endale just seda au? Kuna me sõltuksime põhiliselt ühest majandusharust, soovisime üles ehitada teistsugust ärielu ja me otsustasime seda saavutada sootuks teisel moel, mitte leida veel üks kindel majandusharu, vaid saavutada väga loov ja dünaamiline linn kultuurilise energiaga. Et seda saavutada, vajasime suurt sündmust ja me otsustasime, et selleks peaks olema Euroopa kultuuripealinnaks olemine. Seega tegemist ei ole ühe ainsa sündmusega, vaid see sisaldab sadu üritusi aasta raames. Seega Me panime kokku oma kandidatuuri ja programmi. Läksime sellega Brüsselisse mitu korda ja me võitsime. Kuid seekord läks tiitel jagamisele Liverpooliga. Kas see tõika kuidagi kurvastas? Ei sugugi mitte, kuna meil on Liverpooliga palju ühist. Me oleme küll veidi eri suurusega linnad ja veidi erineva majanduseluga viimased 30 40 aastat kuid mõlemad linnad on väga lähedal merele. Meil on palju ühist immigratsiooniajalugu ja me teeme tihedat koos Liverpooliga. Meie jaoks on palju parem olla kahekesi kui üksi. Ma usun, et Euroopas on piisavalt turiste ja kui me töötame eri tahkudel turismiturul olen kindel, et me suudame meelitada siia sama palju turiste, kui meil on nende jaoks ka ruumi. Seega võistlusmomenti meie vahel ei ole. Me teeme koostööd programmi ja avamistseremooniaga. Ise sõidan ka Liverpooli paari nädala pärast ja ma arvan, et meil on olnud lähedane ja hea koostöökogu see aeg. Kuidas aga suhtusid uude tiitlisse rahvas ja meedia? On tunda palju entusiasmi ja paljud toetavad meie ettevõtmist. Aga loomulikult on ka neid, kes on veidi skeptilised ja ootavad, mis juhtuma hakkab. Ma olen kindel, et 2008. aastal on õhus nii palju elevust, et kõik aasta lõpus veendunud, et see oli väga hea idee. Euroopagul Touri pealinnaks olemine pakub ka väga palju väljakutseid. Selle tiitli annab välja Euroopa Liit, jättes vaid loetud aastad programmi ettevalmistusteks. Seega see ajavahemik on väga lühike ja väga keeruline. Nii et tolles faasis oli tohutult palju tööd vaja ära teha ja kui meil oleks veel üks aasta lisaks suudaksime seda veel paremini korraldada. Winston Churchill soovis mõnija missing. Kõige nähtavamad muutused on juba võtnud kuju kaunitest puumajadest, vanalinn on korda tehtud ja see pisikene, kuid ajalooline turuplats on renoveeritud kuid midagi käega mittekatsutavad. Juhtub veel. Sümbin. Piirus kui seal läheb üks asi, mis ei ole veel päris nähtav, on see, mis hakkab juhtuma inimestega. Sest see ei ole festivaliga kontsert, vaid moodus, kuidas muuta inimeste suhtumist, ärgitada neid mõtlema, arutlema, olema rohkem avatud meeltega. Ja meie eesmärk on, et pikemas perspektiivis on see märgatav ka pärast 2000 kaheksandat aastat ja et sellest saaks kauakestev sündmus. Mida aga ütleks leegion Seeblanud tallinlastele, kes kõhklevad, kuivõrd hea mõte on endale kätte võidelda, taoline tiitel? Ma ütleks, andke aga tuld. See on suursündmus ja suur võimalus. Selles peitub küll palju väljakutseid ja see põhjustab palju vaidlusi, kuid minu meelest on see parim kultuurialane projekt, mis Euroopa liidul kunagi olnud on. Ja see on kingitus inimestele, kui te selle tiitli saate. Nõnda siis õnnestus ka käivitada järgmine lugu ja eelmine lugu, muuseas oli selline maailma muusika mõjutustega popmuusikapala, aga ikkagi Norrast ka pärit India päritolu sam saia laulis meile Baspassalisele looni. Nüüd aga toome teieni näite sellest, milline kõlab Norra elektrooniline muusika. Ka selles vallas on nad üsna edumeelsed, pluss siis see, et on selle loo pealkiri. Fenomen on ansambli pealkiri aga järgmises tunnis, kui me jätkame norra teemadega, siis kõneleme veel Stavangeris sellest, kuidas korraldatakse Euroopa kultuuripealinna ettevõtmisi. Räägime sealse korraldajaga natukene juttu ja pärast seda süveneme norra muusikaellu.