Suur kuningkobra vilksas nagu vari George von Horni juurde ning lõi hambad tema vasakusse käsivarde. Vanhoon püüdis mao oma käe küljest lahti raputada, kuid peaaegu neljameetrine kobra suhtus mehe käsivarres, nagu oleks maisitõlvik. Algul ründas ta vasakpoolse umbes sentimeetri pikkuse mürgihambaga, tõmbas selle välja, tõmbas pea tagasi ja salvas veidi kõrgemale uuesti. Seejärel tegi välkkiirelt sedasama aga parim poolse mürgihambaga hambajälgedes valgust tapva toimega närvimürki mis levis mööda vereringet üle kogu ohvri keha. Viimaks õnnestus Vanhornil loom enda küljest maha raputada. Seejärel jäi mees justkui juhmistunult seisma. Hetkeks mõtles ta, heita pikali ja oodata krampide algust. Surm peaks saabuma viie minuti jooksul. Hõlpsam oleks surra, kui hakata lootusetult oma hinge eest võitlema. Hingejäämine on ju rohkem kui küsimärgi all. Siiski otsustas ta, et ei anna kohe alla. George Van Horn oli madude vastu hakanud huvi tundma Ma juba õige noorelt. Esimest korda nägi ta neid oma kodulinnas, ma jäämis 15 aastaselt. Peagi hakkas ta madusid koju tooma ja neid oma voodi all hoidma. 11 aastasena läks ta salaja Miami madude majja laborant tabasta, madusid, kotitu, pimas keskkoolipoisina, müüsta, maomürki, jäämi, Ülikooli uurijatele. Mürki võttis ta madudelt, keda pidas vanaema keldris Vietnami sõjast tagasi tulnud lõppedes Vanholm bioloogina ülikooli. 1970-ni teisel aastal asutas ta Floridasse sant loodi linna madude maja, kogus sinna igalt poolt üle maailma suure hulga eksootilisi madusid. Müüs nende mürki meditsiinilistel uurimisinstituutidele ja vas oma madude maja vaatamiseks külalistele. Madudelt mürgivõtjad üldiselt kindaid ei kasuta. Kavanhorne kaitsnud oma käsi. Tema arvates oli tähtis, et sõrmed oleksid hästi tundlikud. Ta oli madusid pidanud 23 aastat, võtnud mõnikord mürki 90-lt maalt ühe päevaga. Kogu selle aja jooksul oli ta saanud hammustada vaid kümmekond korda. Kuningkobra oli esimest korda teda hammustanud 1977. aastal. Siis sai ta väga kiiresti abi. Talle süstiti kobra mürgivastast seerumit ja ta paranes. See riskantne juhtum ning aastaid kestnud tegelemine mürgiga olid teinud tema organismid tundlikumaks. Uus hammustus võis põhjustada eluohtliku allergia šoki. Vonni Watkins oli töötanud Vanhorni assistendina 22 aastat. Sel saatuslikul juunipäeval oli poni jälle abiks kuningkobra lüpsmisel. Umbes sentimeetri paksuse klaasseina taga oli grupp turiste, kes jälgisid mürgi võtmist. Tolle Super Cobra oli Vanhornise munast kasvatanud terves madude. Majas oli 15 kuningkobrat, tema andis neist kõige rohkem mürki ja oli kõige ohtlik. Madu oli puust kastis, millel oli peal liugu. KaasWatkins tõmbas kaane pealt ära pikka võrreline konks käes, lähenes Vanhorn. Kobrale kavatses ta konksuga vastu põrandat suruda. Enne kui ta seda teha jõudis, oli madu juba tema kallal. Kuivanhornil oli õnnestunud kobraama käsivarre küljest lahti raputada, astus ta aeglaselt mürgivõtmisruumi kõrval asuvasse laboratooriumi. Ta teadis, et jooksmine üksnes kiirendaks mürgi levimist organismis. Watkins tõttas talle järele ning sulges ukse. Kobra jäi põrandale. Laboris võttis Wonholm külmkapist kaks väikest ampulli. Adrenaliini ja süstla. Adrenaliini kasutatakse allergiliste reaktsioonide leevendamiseks. Samal ajal võttis Watkins maohammustuse vastase seerumi samas kuulistavanholmi hüüatust. Nüüd läheb juba kiireks. Teist seerumi pakendit polnud enam aega võtma hakata, sest iga hetk võis Vanhoon kaotada. Teadvuse kaid uksest välja läksid, hüüdis Watkins, et asjast teatatakse Kloodi haiglasse ette. Sel ajal, kui Watkins auto käivitas, tegi Wonhoone endale ühe adrenaliinisüsti reide teise ülespoole maohammustust. Ta lootilised süstid aitavad tal kiirabipunktini hinge sees hoida. Varsti tuli siiski reaktsioon maomürgile, veresooned laienesid, rõhk langes, hingamine muutus raskemaks, Konholm vajus istmele kokku. Ühe käega rooli hoides püüdis Watkins mehe pead püsti hoida, sikutades teda juustest tahab pooled hingamisteed oleksid avatud. Watkins oli väga kindlameelne naine. Ta suutis selles olukorras autot juhtida kiirusega 120 kilomeetrit tunnis ja mõelda, kuidas edasi tegutseda. Kõigepealt oli kiirabipunktis vaja teha vastuaine süst. Siis tuli madude majast ära tuua teine pakk seerumit, mis sinna maha jäi. Ja kobra kasti tagasi panna. Valvekirurg Donald Grey said telefoni teel teada, et on tulemas patsient, keda on hammustanud kuningkobra Kreiunud kunagi maohammustuste ka kokku puutunud. Ta lehitses kiiresti meditsiini käsiraamatuid, kuid neist ei olnud abi. Kuivanholm kanderaamiga sisse toodi, oli ta juba lämbumas. Reis sai aru, et see on allergia, šokk ja käskis Vanhoonile panna hingamistoru. Seejärel andis ta lisaks adrenaliini otse kopsudesse. Abilised tõid tilguti ja kinnitasid Vanhorile andurid, et saaks seadmete kaudu jälgida ta elutegevust. Watkins vahetasin räiga paar sõna ning ulatas talle vastu aine pakendi. Kinnitanud, et seda tuleb kannatanule manustada. Kohe kiirustas Watkins madude majja tagasi. Ta oli teinud kõik, mis tema teha sai. Doktor Grey teadis hästi, et seda vastuained tuleb anda otsekohe, kui ta ka uuris vodkenzi toodud seerumit. Akendit nägi ta, et see on ette nähtud Tiigerma, mitte kuningkobra hammustuse puhul. Ja veel pani teda muretsema ravimi viimane tarvitamisaeg. Reie tahtnud süstida valet ja vananenud seerumit. Ta otsustas hankida lisateavet. Kiirabijaamast helistati laboratooriumides loomaaedades kõikidele võimalikele isikutele, kelle kohta arvate, et need kuningkobradest midagi teavad. Nõuandjate seisukohad olid omavahel vastuolus. Tundus, et tõelisi asjatundjaid ei olegi olemas. Kui pommi Watkins madude majja tagasi jõudis, haug, kus ta kaks koera maruvihasena mürgivõtmisruumi klaasukse taga kobra oli teisel Pulust pea püstik kuklakilbid ähvardavalt laiali. Watkins arvas, et toitmine ehk rahustab madu viskas talle mõne surnud rotti kuid see söötley ahvatlenudki madu praegu. Watkins läks laborisse, haaras sealt kaasa teised pakenditiiger maomürgi vastu ainet. Siis sõitis haiglasse tagasi. Seal sai ta kuulda, et Vanhorni vererõhk on väga madal. Ravimid ei olnud mõjunud. Gray rääkis parajasti Atlanta osariigimürgitus ravikeskusega. Miks ta sinna helistab, imestas Watkins. Sedamaid taipas ta, et arst ei olnudki veel Vanhornile vastu aine seerumit andnud. Kuidas saab arstile selgeks teha, et kobra hammustuse puhul tulebki anda seda tiiger maomürgi vastu toimivat ainet? Arvatakse, et kõikidest maismaa madudest on tiiger, madu kõige mürgisem. Ja selle vastuainet kasutatakse samamoodi kobra hammustuse puhul. Murelikult helistas Watkins Salt Lake Citysse Chim klemmile ja see oli selle ala spetsialist ja tundis Vanhoolmi Glenn omakorda helistatud Georgia osariigi Tomassvilli haigla kirurgile. Edward hoolile, kes oli suurte kogemustega ka mürkmadude hammustuste ravi alal on, helistas ise sant Kloodi haiglasse ja ütles lühidalt, andke otsekohe patsiendile tiiger maomürgi vastu ainet. Kui seerumit on hoitud külmas, ei maksa aegumisaastat vaadatagi. Watkins oli toonud kaasa 17 ampulli vastu ainet. Krai lisas need kohe Varnhorlile soonde tilgutatavale vedelikule ning jäi ootama. Rõhulanguse, kuid lühikeseks ajaks. Ta viidi kriitilises seisundis Orlando piirkonna keskhaiglasse. Seal tegeles temaga doktor Mark Liivi. On Horni sõbrad. Olid saanud veel tiiger maomürgivastast seerumit. Doktor Levy tegi selle süste, kuid patsiendi seisund ei paistnud paranevad. Doktor Levy hakkas otsima spetsiaalselt. Selle aja peale oli van Horni vasak käsivars tugevalt paistes peaaegu kaks korda jämedam kui tavaliselt. Nahk oli valge ja käsi oli külm. Kuna paistetus oli arterit kinni litsunud, takistas vereringet. Kui käeli ased lähema aja jooksul verd ei saa, võivad need kärbuda. Levik kutsus kohale ortopeed, ice-wind kaksi. Kell kolmveerand 10 õhtul tegelikult kaks operatsiooni, et vereringet käest taastuks. Käsi muutus soojaks ja hakkas roosatama. Kaks tegi van Horni käe lavale ja küünarvarrele mitu sisselõiget, mida ei saanud enne kinni õmmelda. Kui paistetus alaneb. Viimaks saadima jäämi madude majast väike kogus kobra mürgivastast seerumit. Leevi lisas seda tilguti lahusesse, kuid seerumi mõju andis oodata. Seerumile saadi lisa Ladamast vorming loomaaiast kuid hoolimata 50-st tamp pullist vastu ainest ei paistnud. Van Horni seisund paranevad. Kella kaheksa ajal hommikul näitasid mõõteriistad, et patsiendi käsi hakkab paremini käima. Ta jääb ellu. Kaheksa nädalat pärast võitlust surmaga oli van Horn jälle oma töökohal. Ta oli kaalust üheksa kilo maha võtnud. Tihedast alusmetsast Volksas väljapooleteiseaastane lõbus kasvult suurem, kuid Taani dogi. Ta pani oma sagriskarvalised esikäpad Tanificzani laiadele õlgadele ja hõõrus pead vastu Taanit. Fredi tervitas oma harjunud kombel kaks nädalat teemal viibinud Taanit korral laagripaika tagasituleku puhul. Korra oli kõrge okastraataiaga ümbritsetud telkimiskoht Põhja-Keenias. Muust asustusest kaugel. Koores oli teoksil looduskaitseprojekt vana looduse uurija. Adamsoni alustatud. Siin harjutati orvuks jäänud lõvipoegi toime tulema vabas looduses. Nii looduses orvuks jäänud kui loomaaias sündinud lõvipojad, kes muidu jääksid eluaegsesse vangistusse, kasvavad loomulikus keskkonnas. Alal, mille Keenia valitsus on kuulutanud jahikeelupiirkonnaks olukorras, on karm. Siin on kõrvetav kuumus, Tseezzee kärbsed, hammustavad, elekter ja veevarustus puudub. Tsivilisatsioonist järeldab korra elanike kuue tunnine autosõit. Toni ülesannete hulka kuulus kord kuus sõita maastikuautoga väikesesse Clarissa linnalaagrivarustust täiendama. Tol hommikul oli ta enne koorasse tagasisõitu käinud tänamas kaitseala jahindusinspektorid. See oli kinni võtnud relvastatud salakütid, kes olid tahtnud paigutada kaitsealale mürgitatud söödaga ninasarviku püüniseid. Inspektor oli pärinud Fredi järele, kelle ta oli poolteist aastat tagasi hüljatuna vannist leidnud ning jätnud tonni kasvatada. Fredi on esimene lõvi, keda õigesti tunnen. Olitoni inspektori revastanud looma laiendades toodi Fredile veel kolm kaaslast, kuid Fredi jooksjaid toni südamesse alatiseks eriline koht. Fredi oli healoomuline, kuid samas teistest lõvipoegadest nutikam, julgem ning iseseisvam. Tal ei olnud ka erilist aukartust ümber traataia luusivate metsikute lõvide vastu. Väikesena oli ta maganud toni voodis niikaua kui mahtus. Toni pruut Lindsey, kes elas Nairobis, naljatas, et toni puhkab ennast kõige rohkem välja just lõvi kõrval. Pärast kahepäevast väsitavat autosõitu rittoni surmani väsinud ja rõõmus, et jälle korrasse tagasi sai. Sooja oli 38 kraadi. Tanel polnud seljas, muudkui lühikesed püksid, jalas sandaalid. Glüli pojad ööseks traataia sisse kutsuda. Kõik neljakesi olite tervitama tulnud Fredi oli väga ülemeelik, et armutuhin veidi vaigistada, istus toni maha, võttis kätega oma põlvede ümbert kinni, hakkas tasase häälega rääkima, selg põõsastikku poole. Üks džunglis käitumise seadustest, ometi aga see, et väljaspool laagripaika ei tohi üldse lihtsalt niisama julgestamata maha istuda. Toni oli tõlkidest kuuldekaugusel ning pidas olukorda ohutuks. Kell oli 10 minutit, viis läbi umbes 50 meetri kauguselt. Laagrist ei kostnud ühtki häält. Äkitselt tundis toni, et talle hüppas selja tagant kallale suur loom. Ta prantslasest maha ja kaotas hetkeks teadvuse. Kui ta jälle juhtunut tajuma hakkas, tundis ta, et on peadpidi suure lõvi lõugade vahel. Lõvi laskis toni pea lahti, kuid hakkas teda üle keha hammustama, väntsutama ja kriipima. Toni prillid purunesid, talle tundus, et telgid, mis enne olid nii lähedal, vajusid kaugusse. Danieli täiesti abitu. Šokiseisundi tõttu ei tundnud valu ega kuulnud midagi. Ta tajus oma olukorda nagu kõrvalt mingit tummfilmi vaadates. Suur lõvi murrab maha mehe, mängides temaga enne nagu kass hiirega. Viimaks auras lõvi hammastega tonilt turjast ja pigistas lõuad kokku. Toni tundis, et ei saa enam hingata. Ta teadis, et lõvidele on kombeks nii oma ohvreid kägistada. Siis tajus toni, et läheduses on veel teinegi lõvi. Ta nägi, et tema poole sööstab ka Fredi. Kas, kas sinasõber käis mõte läbi toni pea. Aga Fredil polnud kavatsust Kittonit rünnata, tuli oma kasvatajat kaitsma endast neli korda suurema täiskasvanud metsiku lõvi eest. Loodudes lõvipojad nii ei käitu. Vihale aetud täiskasvanu ründamine tähendab surma minekut. Predik algas hammaste ja küüntega tonid kägistava suure lõvik kallale selles, kes lõuad oma ohvri turjast lahti ja tormas Fredit eemale peletama. Toni lamas hinge vaakumas maas. Kuigi suur lõvi oleks igal juhul Freudist üle olnud, lõpetas ta tagaajamise, sööstis toni juurde tagasi, hakkas tal uuesti kuklast kinni. Ei ole pääsu, see on kindel surm, jõudis Dani mõelda enne kui ta jälle teadvuse kaotas. Kuid Freid tee tuli võitluspaigale tagasi, lõi üllatunud murdjale jälle hambad kintsu, tiirutas kiunatades ja naeratades suure lõvi ümber. Teda ikka jälle rünnates. Kui suure võimas käpp teda krabama tõusis, tõmbus Fredi veidi eemale. Toni ei suutnud kogu rünnaku ajal appi hüüda. Ka vana lõvi tegutses hääletult. Kostis ainult Fredi kiunatusi ja nõelgatusi. Need jõudsid laagri koka eri kuumsa kõrvu. Algul arvas ta, et kaks lõvipoega kaklevad omavahel, kuid Fredi hääl tundus kuidagi liiga kaeblik. Kokk jooksis telgi ukse juurde ja nägi, kuidas suur lõvi tuuselda tonit tormas söökletteltlikus George Adamson parajasti TTÜ Simba ame kamata toni indie antaka. Kuua jäie hüüdis eri kuumsa suahiili keeles. Lõvi toni kallale tahab ta maha murda. Karvased lõvipojad on mängulustes liiale läinud, haaras jooksu pealt kätte ainult jalutuskepi, jättes laetud püssi telki. Kohe, kui ta telgist välja sai, nägi ta, et suur metsik lõvi hoiab hammastega tonil turjast püssi tooma ei olnud aega minna, tulid tegutseda koe. Pikalt järele mõtlemata tormas George lõvi poole täiest jõust karjudes ning kepiga vehkides. See mõjus. Lõvi lõi kõhklema ning taandus põõsastesse. Lõuad ja käpatoni verega koos nagu läbi une mäletab toni, et ta komberdad George'i toel telkide poole. Ju mul tuleb vist surra, aga ära seda lõvimaa lase. See oli mu oma viga. Oleksin pidanud olema ettevaatlik. Kas ta suutis nii pikka lauset ütelda, aga vähemalt ta soovis seda. Kui toni oli tõlki toimetatud, võtlesid George lühilainesaatja abil ühendust Nairobi kiirabiteenistusega. Aeg oli juba hiline. 220 kilomeetrine lend väikese sanitaarlennukiga võtab oma tund aega. Määruste kohaselt ei tohi džunglisse pärast päikeseloojangut maanduda. Isegi hädaolukorra puhul mitte. Lennuk lubati välja saata hommikul nii vara kui võimalik ning anti juhiseid esmaabiks. George lõpetas raadioühenduse ning heitis pilgu loojuvale päikesele. Kas toni peab hommikuni vastu ilma operatsiooni ja vereülekandeta? Teadvuse ja teadvusetuse piiril kõikuva tornil oli raskusi hingamisega. Iga hingetõmme aga andis elulootust. Tuli hommikuni vastu pidada. Toni pidas vastu. 13 tundi pärast seda, kui lõvi oli ta armutult lõhki tõmmanud. Oli veel lootust. Igatahes joodžeeringum sa arvasid, et tonil ann, visa hing. Kui sanitaarlennuk maandus, astus sealt esimesena välja toni pruut Lensi. George oli öösel temalegi raadio abil teate saatnud. Pilt, mis mulle avanes, oli jubedam, kui olin osanud kujutleda, meenutab Lentsi. Ta sõitis kostonigacurest Nairobi haiglasse. Olin väga mures, sest teadsin, kui väga toni oma tööd armastav. Kui ta üldse ellu jääb, kuidas ta siis kavatseb edasi toimida. Missuguseks kujunevad suhted lõvide youngliga. Trani kehal oli umbes 40 haava. Ime läbi olid jäänud vigastamata tähtsamad närvid, arterid ja veenid. Harva küll, kui keegi lõvilõugade vahelt elavana pääseb. Danil vedas. Rünnakule järgnenud päeval nähti korranaadiku lähedal suurt lõvi kellel olid rinnal ning koonul kuivanud vereplekid. See oli kahe ja poole aastane metsik lõvi, keda George Adamson olid tundnud väikesest saadik ning nimetanud teda rahumeelsuse pärast. Arakeseks. Aedikus kasvanud lõvipojad ei läinud enam Arakesel lähedale. Temagi hakkas nende peale mörisema vastupidi varasemale normaalsele läbisaamisele. George sõitis maastikuautoga traataiaga piiratud laagriplatsilt välja ja peatas auto Arakese ning lõvipoegade vahel. Ta uuris Arakest hoolega. Loom liikus kuidagi veidralt. Ta käitumine oli muutunud varem nii rahulik. Lõvi olid tõenäoliselt sattunud ninasarviku salakütt brittide poolt mürgitatud söödale. Kui lõvi juba kordon rünnanud, võib ta seda teha jälle. Inimeste ja lõvipoegade elu oli ohus. George jälgis mitu tundi Arakese käitumist ning tegi siis raske otsuse. Tõstis püssi ja laskis hullunud lõvi maha. Igaüks ka kõige vapram mees, kui ta oleks sattunud lõvilõugade vahele. Oleks pärast juhtunut hoolega kaalunud sa vannis töötamise ohtusid. Lõvi rebinud katkittoni näo ja turja. Sellest jäid eluaegsed armid. Ta oli kiskja käest pääsenud ainult ime läbi, kuid Danil seisis silme ees ta oma kasvatatud lõvipoeg Fredi, kes oli nii vapralt tahtnud teda päästa. Küllap paljuski tänu Fredile juhtuski nii, et kui õnnetusest oli möödunud kaks kuud läks Doneid koorasse tagasi. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta kasvandlikud teda seekord vastu võtavad. Ta nägi lõvipoegi seespool traataeda suurel kivil. Kohe jooksid nad tornile vastu esimesena Fredi nurru, lastes tervitustants ümbert toni. Kestis kümmekond minutit. Tavaliselt oma rõõmu nii pikalt ei väljendata. Mul ei tulnud hetkekski mõtet, et ma ei lähe tagasi lõvide juurde, ütles toni Rajamäe loomade jaoks kaitseala. Kunagi tuleb siia inimesi igast maailmakaarest lõvisid vaatama lõvidega saavad elada rahus ning vabaduses looduses, kus on nende koht. Ka mina kuulun siia. Es suvilatest põlesid tuled Noremoril, laagriplatsil oli neid kokku 238. Laagriplats asus Hispaanias 50 kilomeetrit põhja pool Madriidi Vegadžika orus. Kell oli umbes 11 õhtul. See oli sõidetud perekondadega eemale pealinna suurte muia blokkide suvekuumusest. Mägedevaheline haljasorgu, mis oli kuulus härjakasvatuse poolest. Õhtusöögid olid söödud lastega hambad olid veel väljas. Laagri lähedal karjamaal oli 14 noort võitlushärga, kes olid muidu üsna taltsas, kuid tol juuli õhtul oli nende mörinas midagi ähvardavat ja kurja. Härjad on omavahel võitlema hakanud, ütles 35 aastane kostatina diess oma naisele Rosaliale ja läks asja uurima. Lähedalseisvatest vagun suvilatest kumas just nii piisavalt valgust, et konstantinud jess nägi kuidas üks härgedes teist armutult ründas. Ründaja surus oma võimsa pea ohvrid kõhu alla ja tõesti seda taguotsa õhku. See härjatõug oli saadud aastasadu kestnud aretustöö tulemusena. Need võitlushärjad olid Hispaania kõige hinnatumat ning kõige Eckardetavamad alla jäänud härg komberdada sülekarjakoplite ümbritseva madala kiviaia, et pääseda ründaja eest varju kitsasse vahesse, mis jäi kiviaia ja koplit ümbritseva kõrge võrkaia vahele. Ta paremas kubemes oli rusikasuurune haav. Lapsed jooksid õhinal jutustama härgade omavahelisest võitlusest laagri juhatajale Fernando Fernandez sele. Andres teadis, et haavatud härg on alati väga ohtlik. Ta sõitis koos öövaht Hosemarkessega lähedal asuvast kavaneljasterasserra külast abi tooma. Õnneks sai ta kätte 25 aastase loomaarsti, doktor House Alberto Montoya. Meie taipas kohe, et tuleb tegutseda kiiresti. Ta võttis kaasa oma vanuseküla. Noormehe Antonio Hernani hüppas autosse ning sõitis laagriülema järel sündmuskohale. Kell oli umbes pool 12, kui Montoya jõudis kopli aia juurde. Sinna oli kogunenud juba ligi pool seda. Põnevil puhkajat. Kõrval olevast vagunist oli härjale suunatud 500 vatine prožektor ja lapsee tõrritasid härga niigudes oskasid kustutage valgus ja kutsuge lapsed kohe ära, küüdis Montoya. Keegi naistest hakkas laps eemale tõrjuma ja prožektor kustutati. Diees süütas taskulambi, lootes, et härg liigub valgusega kaasa. Palus Montoya. Markesite C liiguks lambiga aeglaselt naaber prisse viiva lahtise värava juurde. Samas muutus härg millegipärast tigedaks ja surus oma vägeva tea võrkaeda. Aed vajus umbes 30-l meetri ulatuses maha ja härg tormas sellest üle. Härg pääses välja, hüüdised Jes lähima puu taha joostes. Markes ja härnan olid härjale väga lähedal. Härg tormas nende kallale ja heitis nad maha langenud võrkaiale. Ime küll, kuid kumbki ei saanud kuigi tõsiselt viga. Härg tormas pimedusse. Hetk hiljem kostis valju hääldist laagriplatsil ohtlik olukord, kõik kiiresti oma vagunitesse. Umbes pool kilomeetrit eemal istusid Francisco ja roosa Morcilia ning roosa Isafaki Endel Frada haagissuvila juurde püstitatud kerges suvetoas ning vaatasid televiisorit. Suvetoa ees sobisid nende kaks tütart ning laste kolm sõpra kordamööda kui vahva istuda Mošiliode uuem mootorrattasadulas. Kuuldes hoiatust, läksid Francisco roosa ja fuakin välja, et tuua lapsed vagunisse. Nende juurde jooksis naaber, kes teatas. Härg on aia ümber lükanud ja kohe nägidki nad õudu lambivalgel läikivat musta. Kogu hetk hiljem tormas härg laste poole sisse, karjus Francisco. Nad lükkasid ehmunud lapsi uksest sisse juba pen, siis on neil 59 aastane. Fuakin tardus ehmatusest paigale, härg tuli nagu vedur. Kas jõuavad kõik enne sisse, kui härg näid oma sarvedega tuuseldama hakkab. Lapsed tuleb päästa, vasardas mõte fuakeni peas. Hakkas härjateele ette jooksma, aga aeglustas kohe sammu, et härg jõuaks teda märgata. Nii juhtuski. Ärg tõmbas sarved puskimis asendisse, Fokin kiirendas sammu, kuid komistas ja kukkus. Härg olid kohe tema kallal. Hakin oli asjatundlik härjavõitluse jälgija. Ta oli palju kordi pealt vaadanud, kuidas loomad madu lennutasid. Ta teadis, et peab käsivartega oma pead kaitsma ja katsuma hästi madalalt maas lamada. Kuna härg ei saanud talle sarvi hästi külge, veeretas loom teda oma onu ja sarvedega nagu palki maas, umbes 10 meetrit, siis prantsatas fuakin vastu autot. Müriseb härg, puskis maas lamavat meest üha uuesti. Auto lõi kõikuma. Fokin tundis looma kuuma ja niisket rohulõhnalist hingamist. Tundis, kuidas teine käsivars jäi lõdvaks, jäi jõuetuks. Pooleldi teadvusetult, mõtles ta siiamaani sured. Roosa nägi, et härg tormab isa kallale. Ta teadis, et Francisco on kapis. Püssi. Francisco tormas vagunisse, haaras püssi ning lükkas padruni rauda Hüpassis. Õu sihtis kuue meetri pealt ja tulistas. Kuul tabas härga otsaette. Nüüd suunas ärgama. Raevunud pilgu uksel seisvale paarile vihast näidates ründas ta neidki. Roosa ja Francisco jõudsid hädavaevu ukse lukku keerata, kui härg puskis lahti nende haagissuvila ühe tugivaieri. Justkui oleks see olnud õmblusniit. Kartlased suvetuba võib kokku variseda, käskisid nad lastel vagunisse tõmbuda. Francisco kustutas valguse ja rahustas nuuksuvaid lapsi. Olge tasa, et härg meid ei kuuleks. Aga kõrgoli juba kuulnud, ta läks vaguni taha ja hakkas puskima külje poolt. Üle tonni kaaluv haagissuvila oli ümber kukkumas. Kabuhirmus lastele tundub, et härg on juba vagunis sees kuid siis kadus loo niisama kiiresti, kui olid tulnudki. Kui otsene oht möödas, tõttasid naabrit fuakini jalule aitama. Tal oli ühest põsest sügava dressipluus, oli ribadeks positud, ta oli üleni verine, parem käsi rippus abitult. Mal juheldist, kostis uus hoiatus. Kustutage valgushärg liigub laagri paigal ringi. Jässakas Madriidi lihunik Louis Martin kuulis, kuidas emad oma lapsi hüüavad. Ta oli vagunitesse saatnud juba pool tosinat last. Siis nägi ta, et naabri 16 aastane Evarooja tuleb oma perevaguni juurde ja tüdruku järel härg. Eeva härg on sinu selja taga, hüüdis Martin evakas jooksma. Härg samuti kohe, kui Eva oli vagunisse viskunud, Remartin ukse kinni, kuid jäi ise välja. Nüüd koondas härg oma tähelepanu Martinile. Õnneks jäi nende vahele aiatool. Härg jäi hetkeks seda tunnistama. Siis valastama viha vaguni peale. Tema teine sarv läks läbi, vineer seina ja tabas gaasipliiti Eva martinit tütar bilaria. Selle sõber tõmbusid kössi, pliit lendas läbi. Härg tormas edasi, kust ta läbi läks, seal olid tükid taga. Kui laagri ujumisbasseini valvur Rafael härraskuulised härg oli lahti pääsenud, läks ta kähku oma väikesest telgist välja. Kui ta pärast telgi juurde tagasi tuli. Nägidajat härja sõrad olid katki rebinud kummimadratsi, mille peal ta oli maganud. Kolme lapse ema Marii Luis Carreras oli jooksnud edasi-tagasi, otsides oma 12 aastast poega Megelangelit. Ta leidis poisi laagri väravast. Poiss seisis prožektori valgel ja hüüdis härg, härg. Loom seisis mõne meetri kaugusel ja jõllitas last. Samas hüppas üks lähedal puu otsa roninud poiss sealt maha ja hakkas härga kividega loopima. Ärgiates miga langeli rahuli. Maria viis üle keha väriseva poisi teise puu taha ja kive loopinud poiss ronis kiiresti tagasi puu otsa. Samal ajal oli diees ja loomaarst Montoya askeldanud tuuseldada saanud markesse Jernani juures ning hakkasid sõitma külasse, et mehed saaksid esmaabi. Aga laagri pea teel toimus draama, mis sundis Teeessi peatama oma väikese auto. Härg oli sattunud kontorimaja taha ja nägi seal markesi iiris etterid tiivad, kes oli laagrilaste lemmik. Märg, teda ründas, kiunatas koercaleblikult sarv rebis tema parema külje lõki saba juureni välja. Paarkümmend last seisis sõidutee ääres aia taga ja nägi seda pealt. Nende hirmukarjed ajasid härja päris hulluks. Härg sööstis laste poole, lapsed taganesid majja sisse. Kui härg ukse juurde jõudis, ta komistas ja lapsed pääsesid pakku. Juhuslikult oli samas hoones politseinik, võttis püstoli ja laskis kolm kuuli härjakülje sisse. Härg vajus põlvili. Ta pea langes uksepakule. Aga tal oli veel siiski jõudu ennast üles ajada. Ta märkas, et peavärav kõrge müüri sees oli lahti tehtud. Pea siin kinni, ütles Montoya dieesile, kui auto oli väravast väljas. Ta sirutas ennast pooleldi autost välja ja hüüdis. Kui härg hakkas auto poole tulema, panid autoukse kinni, jätkas lõikumist akna kaudu. Hakka tasakesi sõitma, ütles ta dieesile. Meelitame ta laagrist välja. Härg tormas autole järele ja puskis sarvedega aeglaselt liikuvat autot, nii et see hakkas kõikuma. Kes lisas, gaasia. Verine härg jäi pimedale teele. Paigale kutsutud päästesalk piiras teeotsa sisse. Ärge ei pääsenud enam kuhugi. Paar tundi hiljem aeti teele kari tavalisi Lüpsilehmi. Nende rahulik käitumine leevendas härjamöllu tujul lõplikult. Kui lehmad lähedal asuvale karjamaale aeti, läks härg taltsalt neile järele. Doktor Montoya tuli laagripaika tagasi, et arstide lõhki rebitud koer. Ta puhastas ja õmbles koera haava. Kaks tundi. Veidi enne koitu teatas ta kannatlikult oodanud inimestele, et koer jääb ellu. Tegin 74 pistetega, küll ta ära fraavib, ütles Montoya. Härja pihta oli lastud neli kuuli. See, mis tabas otsmikuluud, muutis ta teise silma poolpimedaks. Kuna võitlushärga temast enam ei saanud lastida karjamaale kosuma ja lihalooma saatust ootama. Tõsiseid vigastusi sai ainult Huak kindel praado. Tema vasakusse põske. Jumar Arv. Kauakestvast ravivõimlemisest hoolimata ei saada paremat kätt hästi üles tõsta. Härg oli raskelt vigastanud õlaliigest. Ma ei unusta kunagi seda, et ta pani laste eest oma elu kaalule, kinnitas Francisco. Talle peaks püstitama ausamba. Sajad selles laagripaigas puhkajad olid ühel meelel Konstantin jässiga. Kes ütles. Keegi meist ei unusta kunagi Eltuur. Seda jubedat õhtut.