Seitsmeteistkümnendal jaanuaril suri 81 aasta vanuselt oma kodulinnas Dresdenis pianisti orkestri juht Günter üürik. See kurb teade jõudis meile vahetult pärast seda, kui nädala eest sain koopiat tema lahkumisele pühendatud kirjutistest. Teadsin Günter hüürigid ja tema muusikat juba üle nelja aastakümne ent lugedes praegu neid kirjutisi kerkis silma, teete võrdlus sama tähendusrikka meie muusikuga. Asendasin, sest tema nime Uno Naissoo nimega jalugesin. Kaotasime temaga suurepärase pianisti, helilooja ja arranžeerija samuti väljapaistva pedagoogi, kuna tema nimega on tihedasti seotud Dresdeni Carl Maria von Weberi nimeline muusikaülikool. Mõelgem siinkohal Uno Naissoo seotusele Georg Otsa nimelised Tallinna muusikakooliga. Taas üks paralleel. Ka Günter hüüriga alustas oma tegevust džässmuusikas ajal, kui see oli tema kodumaal Saksa demokraatlikus vabariigis põlu all. Nagu kirjutas üks tema kolleeg. Ta elas nagu paljud idasakslased õiget elu vales süsteemis. Õnneks kinkis saatus talle võimaluse rakendada oma võimeid ka ühendatud Saksamaal. Talle anti mitu kunstiauhinda, nimetati professoriks ja Dresdeni muusikaülikooli Uusenaatoriks. Sääraseid võimalusi Uno Naissoo ees ei avanenud. Ta suri nõndanimetatud stagnaaja kõrgpunktis ja pidi oma tõekspidamisi kaitsma üle tõkete mis iseloomustasid Stalini, Hruštšovi ja Brežnevi valitsusaega. Samas võib nõustuda, et Uno Naissoo-le, nagu ka küntervjueerigile on ka teispoolsuses tähtsaim seep, tunnustus, mida edasi kannavad terved põlvkonnad nende õpilasi. Saagu selle mõtiskluse punktiks üks Palace interjööri orkestrilt dresseni, tants, sümfoonikut, see on tema Aranžeeritud, rahvalik meloodia. Clari teen Mul meil tuntud kui vanaisa polka palgast on asi küll kaugel, nagu kohe kuulete.