Märtsikuul välistasime 60 aasta eest läbi viidud küüditamist, mis vaevalt ühtki eestlast riivamata jättis. Oli otsestele kannatanutele siia jäänud pereliikmeid, puru, tuttavaid, naabreid, töökaaslasi sõnum 1941. aasta küüditamise kordamisest. Taas oma julmuses ju kogu Eestit. Üks paljudest, kes pidid selle vägivalla elama läbi kaks korda oli helilooja Gunnar Pedraudse. Ta töötas ligi kolm aastakümmet Eesti televisioonis helirežissöörina. Tema loal vahendan siinkohal katkendeid tema kirjapandud mälestustest. Esimene küüditamine tabas teda nädal enne sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Viieteistaastase koolipoisina tuli tal nagu kõigil saatusekaaslastel kogeda Siberis sõja-aastate äärmist viletsust ja nälga. Ta oli juba õppinud klaverit mängima, nii oli pealesunnitud loobumine muusikast veel üks õnnetus kõige muuseas. Sellest kirjutab ta nii pikkadel väga külmadel talveöödel väikeses hurtsikus külma eest üleni teki alla varjudes. Kui polnud und, kujutlesin end mängimas ka sõrmelihased, töötasid nagu mängiksin peas kõlavat muusikat klaveril. Kaks viimast asumis aastat tõid selle võrra kergendust, et saanud asuda rajoonikeskusesse kosutust alevi ainsaks pianistiks ja võeti öövahiks kultuurimajja, kus tal tuli mängida tantsuks ja saata taidluslauljaid. 1948. aasta suvel sai Gunnar Pedraudse nagu teisedki ealisena küüditatud passi. See tähendas võimalust aasta Eestisse. Taastus õppima Tartu muusikakooli ja õhtusesse töölisnoorte keskkooli. Ühtlasi mängis ta ametiühingute kultuurihoone tantsuorkestris. See rõõm ei kestnud aga kaua, sest pääsenud küll. 1949. aasta küüditamisest viidi ta järgmisel aastal just õhtukeskkooli küpsuseksamite ajal raudus käsi vanglasse ja sealt pärast neli kuud kestnud reisi tagasi samasse alevisse Obi jõe ääres, kus ta kahe aasta eest suure rõõmuga lahkunud oli. Plaan oli saata teda metsad töödele, kuid sellest päästis seda pikal reisil taaspuhkenud kopsutuberkuloos. Ning kirve ja saemehe asemel sai temast jälle seekord juba kultuurimaja ringi juhina muusikamees. Sealt on tal meeles pisut ebatavaline juhus, millest jutustan. Gunnar Pedraudse sõnul kargas soki saabus juudi soost trummar Jacob Kelbart kes oli olnud trummariks ühes Eesti laskurkorpuse džässorkestris, kui ta tõtt rääkis. Juba varem oli levinud kumu Tartust küüditatud Endla restart tuleb kosima tema peigmees, sõjakangelane ja ordenikandja Kelvardooligi mundris rinnas ordenid ja medalid ja ta registreeriski kohapeal abielu ordeni kõlin aitas. Endla sõitiski Kelbarty naisena Siberisse ja hiljem kuulsin tema ordenid olid ilmselt ostetud saanud Endla omastelt tõelise kangelasteo väljasaadetu vabastamise eest tasu kätte. Noor bar lahutus. Kelbart vahetas passi ja sõitis järjekordse pruudi järele, sedapuhku mujale, näiteks Kirovi oblastisse. Kommentaariks kuuldud loole võib öelda ainult seda, et ärigeenius leiab oma projekti igal alal ja igal ajal. Lõpetuseks kuulakem Gunnar Pedraudse pala vari Oolale ja tenorsaksofoni-le esitavad tor Eestis valmistatud elektriorelil Varioola. Jaan korrel tenorsaksofoni ja instrumentaalansambel.