Täna tahan pajatada reisimisest ja suveniirideks, mida reisidelt kaasa tuuakse. Minu reisid on küll juba reisitud ja uusi ette võtta ei kavatse, kuid vahel on meeldiv meenutada teist minevikus külastatud paikadest ja neis aset leidnud juhtumist, mis sageli toovad muige näkku. Suveniire oli Nõukogude reisijaid küll keeruline osta, sest vastava riigi valuutat vahetati sõna otseses mõttes näputäis. Vahel jagus sellest pudelit Coca-Cola või muu pisiasja ostmiseks. Siiski olid nõukogudeturistid leidlikud ja võtsid kaasa nii-öelda vedelat valuutat vodkat, mida sai siis kus iganes kohalikuks rahaks vahetada. Enamasti osteti siis tarbeesemeid, mida siin ei müüdud, näiteks esimese korraliku raadioga duubelkassettmagnetofoni ja plaadimängija sain osta Rootsist seda siiski ühe ametliku lähetuse rahade eest. Kui rääkida reisi suveniiride eest selle sõna täpses mõttes siis need on enamasti seotud konkreetsete paikadega. Venemaalt ostetakse materjal, oskasid Leedust merevaigust ehteid. Soomest pussnuge Lätist Riia palsamit, Siguldas põletatud kirjaga. Tšehhist kristalli eestist viidi ennemuiste vana Tallinna likööri. Praeguse kriisiaja kohta puuduvad mul andmed. Tahkes olekus suveniirid jäid enamasti mõnele riiulile või kapi otsa tolmuma. Kui aga rääkida muusikuid, siis nemad eelistavad heliplaate, mida ikka ja jälle kuulata. Üks mu sakslasest sõber puhkas hiljuti eksootilisest paigas, mille ametlik nimi on Verde laiemalt tuntud roheneeme saartele. See on riikia saarestik Atlandi ookeanis Aafrika läänerannikul asuvast Senegalis 640 kilomeetri kaugusel. 15. sajandil koloniseerisid selle portugallased. Sellest sai orjakaubanduse üks keskusi. Saarestikus on 10 saart, üks neist kannab nime boa Vista mis miskipärast on pandud ühe Ameerika krimisarja tegelasele. Pärisnimi Cabo Verde ametlik keel on portugali keel, kuid kohalikud räägivad niinimetatud. Kriiuulot, milles on segi Portugali ja Lääne-Aafrika murrete sõnad. Et sealne keskmine aasta temperatuur on umbes 25 kraadi C. Ja vihma ja pea kunagi, siis võib arvata, miks paik puhkajaid meelitab lisaks ka luksuskuurortides odavamad hinnad. Sestap ei tehta sellest väljagi, et rongid hilinevad või lahkuvad enne sõiduplaanis märgitud aega. Kohalikul elul on oma rütm, oma seadused. Sellest huvitavast paigast tõi sõber mulle kaasa CD-albumi mille kaanel on mustjas kaunitar nimega luura. Ta laulab kohalikus keeles. Samas keeles on ka plaadi kaaskiri pealkirjad laulutekstid. Nii palju saab selgeks, et laulule, mida kuulamiseks pakun, on sõnad ja muusikat kirjutanud luuraise ilus muusika, ilus esitus. Ja boonusena hea suupillimängija.