Itaallased ei väsi armastusest laulmast ja näivad nende laulude meloodilise sentimentaalsus põhjalikult nautivat isegi kuu Verona kohal. Taevas on armunud. Kaks Maiakonda kumbki võrdselt au sees, Veronas kaunis, eks me seal neid näe. Uut tüli tärgatavad vana vao sees, mis naabri verre kastab naabri käe. Arm ja surm käivad koos Verona kuulsaimas loos. No see ei olnud see ekspir, aga eelmine värss küll. Kuid lugu Roomeo ja Juulia armastusest ning Montekkide jagapullettide vihast ei mõelnud hoopiski šveiks piir välja. See olevat kunagi väga ammu päriselt juhtunud. Vihkamine kahe suguvõsa vahel, armastus ja surm millal, kus, kellega aegade liivamatanud. Sheczpir polnud esimene, kes selle iidse nukra armastusloo kirja pani, kuid tema lugu sai maailma kuulsaks ja tegi Verona maailma kuulsaks ja seal avastati siis ka kohe selle iidse loo märgid. Kõik usuvad, et just selles õues selle maja küljes, seal üleval oli Juulia rõdu ning just selles iidses sakilise katuseäärega majas elas roomia. Kui kõik usuvad, miks ei võinud see niimodi ollagi Veronas vanas noore armastuse linnas. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid. Verona lugematu hulk punaseid kivikatuseid S-tähe kujuliselt läbi linna looklev ATiige jõgi ning selle kaunid sillad, mäenõlv tumedate küpresside ja iidsete müüridega. Verona peesitab hetkeks välja ilmunud päikesekiirtes otsekui hiigelsuur laisk kalliskivi. Valgus ja varjud. See kõik muutub kohe, kui päike kaob ja vihm kõik ilusa ära riku. Linnan korraga, tõsine ja keeruline, nagu seal läbika aia lugugi. Kui kaugelt küll alustama peaks? 60 miljonit aastat tagasi lainetas Zimmeri ja tõepoolest näiteks teokarbikujulisi veeloomade kivistisi või veel tänab päevalgi tänavakivides või majaseintes näha inimeste elumärke on avastatud linna piiravate madalate mägede koobastes. Arvatakse, et linn ise sai alguse jõe kaldalt kerkiva kõrge künka tippu ehitatud templist mis ajapikku asendus suurema Püha Peetri kirikuga ja viimane andis ka mäekünkale nime Püha Peetri San Pietro. Siia lähedale tekkinud küla nimi Verona arvatakse tulenevat kahest sõnast ver mis on seotud veega ja una. Nii olevat kunagi ammu kutsutud mägedesse rajatud asundusi aga võib-olla tähendesse sõnaga mägennast. Näib, et ajaloolased täpselt ei tea. Ja kuidas nad saaksidki. Igatahes seisnud siia Põhja-Itaaliasse Garda järvel lähedusse tekkinud väike küla juba sajandeid enne Kristust selles strateegiliselt ülitähtsas paigas. Nimelt ristunud siin suured kaubateed, viie postuumia, mis ühendanud liguuria mere kaldal asuvat geenvat Veneetsia laguunialadega viiegarlika, viinud Prantsusmaale ning viia Claudia Augusta Austriasse ja kõik need teed, ristusid Veronas. Aastal 41 enne Kristust sai Veroonast Rooma impeeriumi linn tüüpilise Rooma linna ehitusplaaniga mis tähendas keskset foorumit ning korrapärast vate ruudustiku selle ümber. Linna vanas keskuses on kõik veel tänase päevani peaaegu samamoodi. Ka osa iidsest linnamüürist on veel alles, nagu ka kaks peaväravat portale hoone lõvivärav ja porte vor, saari, varahoidja, värav. Et Verona Rooma impeeriumi jaoks tõesti tähtis linn pidi olema, seda näitab San Pietro künkanõlvale ehitatud suur teatra romana üks esimesi uhkeid kivi teatreid, mis rajati umbes 25 aastat enne Kristust osa kaariaid, kivi istmeid ning neid piiranud ümarat müüri on veelgi alles. Hoopis paremini on säilinud suur amfiteater Arena areen, mida asuti ehitama esimese sajandi alguses umbes 50 aastat varem, kui Rooma Colosseumi. Verona armunud kuumut, kui valgustab selle linna ajaloo lugematuid öid sajandeid ja sajandeid, mis seal jalga ei juhtuks, aga all on lausa uskumatult palju juhtunud, sest julgen arvata, et Verona on üks ülimalt keerulise ajalooga linn. Kuigi tõenäoliselt leidub siin maa peal, teab kui palju veel keerulisem ajalooga linnu. Aga see teadmine ei tee Verona ajaloovaatleja elu küll karvavõrdki kergemaks. Sellega, kuidas Lääne-Rooma riigivõimukeskus üha põhja poole nihkus, tõusis ka Verona tähtsus. Selle müüride tagant suudeti põhjapoolsete varverit rünnakuid tagasi tõrjuda. The lõputult. Pärast Lääne-Rooma riigi langust sai linn ida ja läänegootide võitlustandriks Läänegootide valitseja oda kergpõgenes ära vennasse. Idagootide juht deodoorikaga jäi Veroonasse, ehitas siia oma palee, kutsus vaenlaste juhi Ta keri rahu ja sõpruse märgiks suurele peole ning laskis ta mõrvata. Gootide omavahelisi kokkupõrkeid toimus Veronas kuuenda sajandi keskpaiku. Õige tihti. Lisaks käis siit läbi Ida-Rooma riigi bütsantsi vägesid ja aastal 569 vallutas linna hoopiski anglosaksi soost Lombardia kuningas Alboin. Viimane hõivas Veronale lisaks veel mitmeid Põhja-Itaalia linnu talnud julm ning halastamatu sõjard ja saanud selle eest ränga karistuse. Lugu, mis on jutustamist väärt. Alboindartnud lahingus kepiiride kuninga, riputanud tapetu pealuu oma vööle ja kasutanud seda veini karikana. De võtnud tapetud kuningatütre Rose mundi endale naiseks ning sundinud tedagi oma isa pealuust veini jooma. Päris kole. Nii koled Rosemond otsustanud oma hirmsa abikaasaga. Ta võtnud appi noore tugeva mehe pere Teeaa, kes alguses keeldunud oma kuningaid tapmast kuid pärast Rosemandiga veedetud ööd olnud selleks valmis järgmisel päeval nõudnud Rosemand palees rahu ja vaikust, sest tema isand, kuningas, teinud pärastlõunauinakut, et naine viinud Alboini mõõgamehe voodi juurde ja sidunud selle kõvasti voodi külge kinni kui kuningas ärganud ning taibanud, et tema viimane tund on vist käes, haaranud ta mõõga järele, kuid ei saanud seda kätte. Ning pere Teo ja Rose mund viinud oma töö lõpule. See juhtunud aastal 572 Albain jõudnud vaevalt kolm aastat Põhja-Itaaliat valitseda. Ajalugu on otsast otsani igasuguseid lugusid täis, sest ajalugu pole ju midagi muud, kui seda hoolinud. Inimeste lugude kogumik ja Verona. Verona käis käest kätte, sellest sai Itaalia valitsejate residents ja valitsejaid oli igasuguseid. Frankide vorstidest, poweri, hertsogit, teni, ka Ungari ülikuid jõudis kohale, nii et väga keeruline ajalugu. Mis aga tähendas omakorda, et linn ei igav lennudega tukkunud Põhja-Itaalia päikese mahedates kiirtes arenes ja muutus üha kaunimaks, kui ta oli valitsejate residents, kuidas siis muidu? Linna kohale olid kerkinud 48 kauni kiriku uhked kellatornid. Linnakodanluse üha kasvav rikkus varjutas juba aadlike oma, aga see tähendas võima võit, lust linnamüüride sees. Parasjagu Põhja-Itaaliat valitsev Saksa keisrikoda oli ju kaugel ja siinsetes linnades loodi omaenesevalitsused. Järgnesid sajandik täis pidevat võimuvõitlust, intriige, konflikte isegi salamõrvu Ville kauplemisega ülirikkaks. Skaala perekonna dünastia näitas 13. ja 14. sajandi Veronas, et raha on hoopis rohkem väärt kui vanad aadlitiitlid raha eest. Nimelt sai ükskõik millise tiitli osta, kuid 1405 vallutasid Verona, mille jaanuariks Gadja kuulsed Wiscontid. 1517 tuli Habsburgide soost keiser Maximilian ja jäi kuni Napoleoni tule kuni aastal 1796 Verona käis neli korda prantslaste käest austerlaste kätte ja jäi Austria linnaks kuni Itaalia ühendamiseni aastal 1886 20. sajand tõi Verona ajalukku veel ühe nukra peatüki. Mede saama. Õõmeedee saama. Nagu igal pool mujal Itaalias, toimus ka siin fašismi ajal juba 1930.-te aastate algusest juutide pidev tagakiusamine. 1938 anti välja seda õigustavad seadused ja inimesed viidiga Itaalias paiknenud natsistlikesse koonduslaagrid pesse. Iidsete sakiliste linnamüüride ääres seisvas kivises suures sünges kastel vekija kindluses lahenes Eld uudse Mussolini väimehe korter, Ladza krahvi Kaleadsotsiana saatus. Riigi välisministrina oli Chiana püüdnud sõja lõpupoole välku Itaalia sattuvust täielikku sõltuvusse Saksamaast ning aidanud kaasaga Mussolini võimust kõrvaldamisele 1943. aasta suvel, kuid Mussolini oli õige pea tagasi. Veronas kastel vekjas lavastati kohtuprotsess Chiana üle mõisteti ta reetmises süüdi ning hukati koos teiste süüdi mõistetud ohvitseridega. Sealsamas Adige jõe ääres. 945 tulid linna, Itaalia partisanid ja liitlaste väed. Päris imepärast kogu sellist vallutuste ja lõputult vahelduvate valitsejatega ajalugu suudab Verona vanalinn seda kõike nii väärikalt demonstreerida. Mõistus ütleb, et kes teab, kui mitu korda kõike siin parandatud ja restaureeritud on, aga alles on nood vanad müürid, mille ülaääred on nii vahvalt sakilised, et sealt peatele tuld, tõrva ja kivikamakaid kaela loopida ning saakide vahelt püsse paugutada. Isegi viisid on nii taha peitu jäädes enamus linna piiravatest nööridest. Nii palju kui neid veel järel on, pärineb siiski hilisemast keskajast. Siit siis nad laiad müüri sakid ning käigud seal üleval, kuhu juba ka suurtükke sai vinnata. Aga Verona jutustab veel kaugematest aegadest. Verona jutustab lausa Rooma impeeriumi ajastust hoonetega, mis seisavad oma kuus meetrit praegusest tänava sellutisest madalamal hulk linna Palazzode ning hoonete keldreid rajatud roomaaegsete majade müüridele. Praegune linna vana keskväljak peatsadel Erbe laiub kunagise Rooma-aegse foorumi lähedal ning sinna ehitatud hoonete rajamiseks kasutasid keskaegsed Verona ülikud sageli iidsetest Rooma aegsetest villadest termidest pärit marmorplokke ja raidkujusid. Kuid Verona ajalooline uhkus, tohutu amfiteater arenna praegusel praa väljakul kunagise linnamüüri lähedal on üks suur ja vägev ehitis, mis on tõepoolest Rooma aegadest pärit. Arena tõlge peaks olema liiv liiv, kätise amfiteatriareeni imes endasse gladiaatorite ning hukatud loomade verre ja pehmendas nende kukkumist, nagu ma loen. Verona amfiteater ehitati esimese sajandi kolmekümnendatel aastatel 50 aastat parem kui Rooma Colosseumi ning on suuruselt kolmas Itaalias 153 meetrit pikk 124 meetrit lai, 30 meetrit kõrge, 44 rida Astangutena tõusvaid marmorpinke ellipsikujulise areeni ümber mahutanud oma 30000 inimest, mis oli hoopis rohkem kui elanikke roomaaegses Veronas dekoratiiv, sest kolmekorruselisest ümarkaartest koosnenud välisseinast on praegu järel vaid õige väike osa. See annab aimu Verona ehitustele omasest kivikiht pillide kasutamisest ning on Marmariga kaunistatud. Areeni ümbritsevate müüride sisering koosneb kahekorruselisest sammast ümarkaarte ridadest. Need müürid on paksud ja tugevad, vahelduvad raskete kivide ja telliste read. Ka võlvid on kindlad ja vägevad sissepääs areeni vaatemängudele olnud linnarahva jaoks vaba. Aga küllap linnarahvas teadis, et alumiste ridade istmed olid vaid linna tähtsate isikute jaoks keskaja pidevalt jätkuvate sõdades kasutatud Verona iidset amfiteatrit kindlusena. Siin hukatud süüdimõistetuid kaarti alla tekkinud käsitööliste töökodasid kesi ja bordell nyyd jahutusse ehitisse mahtus kõik lähedalt ära. On arvatud, et Verona, areen, see süngevõitu kivikaartest ja müürid test koosnev paik olnud Aligeerile põrguringide kujutamise inspiratsiooniks, tema jumalikust komöödiast Dante ju elas ja tegutses tükk aega Veronas. Samas peetud siin ka keskajal pidustusi, rüütliturniire, härjavõitlusi või pulmapidusid ning pikkadeks sajanditeks ja Reenist paik, et kust igaüks endale ehitusmaterjaliks kive võis võtta. Alles aastal 1450 taibati taas ehitise väärtust ja keelata kivide ning nende ühenduslülide vargused. Keskajal tekkinud legendi jutustes surma mõistetud mehest, kellele anti veel üks võimalus. Ta jääb ellu, kui suudab ühe öö jooksul püsti panna kõige suurema ja kaunima ehitise, mida kunagi nähtud. Mees palus viimases hädas abi saatjanalt, kes ehitas ühe ainsa öö jooksul areeni. Kuid isegi saatan ei suutnud ehitist lõpuni valmis teha, mistõttu areeni sisering jäigi päriselt lõpetamata. Ehitis oli ometi nii mõju, et mehele kingiti elu. Peaaegu 2000 aastat on ta seal seisnud nagu ka Rooma Colosseumi, ainult et Verona areenil korraldajate augustist 1913 Giuseppe Verdi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks pidulik ooperiõhtu Iida ega praegu on selles iidses amfiteatris igal suvel võimalik oopereid ja ballett nautida. Nii et kui ligi 2000 aasta eest elate siin petturite veristele, elu ja surma peale käivatele mängudele kaasa, siis nüüd saab 15000 inimest siin ühekorraga etendusi ja kontserte nautida. Hulk maailmanimega päris staare on Verona amfiteatrilavale astunud ja pole küll kahtlustki, et seal on kõlanud ka Kuno Roomeo ja Juulia. Miks mitte Maria Kallasega? Ei ole loost küll kuuldud kõrvemast koroomiostja Juuliast, Šeik Speer ja see lugu juhtus siin Veronas väidetavalt tõestisündinud lugu sellest, kuidas 14 aastane piiga ja 16 aastane nooruk oma armastuse nimel surma läksid. Aga Sheczpir ei olnud mitte esimene, kes selle kirja pani. Jäljed viivad üha kaugemasse minevikku. Noori õnnele Giulia tantsib Prokofjevi balletis eks paljudest kunstiteostest, mille loomisto kaunis armastuse lugu inspireerinud on. Niisiis on arvatud, et oma näidendi roomia ja Juulia kirjutas šveiks piir 1591 kuni 95 hiljemalt 1562 pidi aga olema valminud esimene inglise keelne Romeo ja Julia lugu hiljemalt seeder. Et selle kirjutajast aas sõrm rukis, pole teada muud kui seda, et umbes 1563 uppus. Arthur Brucan tõlkinud selle traagilisest armastusloost jutustava poeemi itaalia keelest see oli nimelt ilmunud itaalia kirjaniku Mateo pandello sulest umbkaudu aastal 1554 kõika pandello polnud esimene, kes Romeo ja Julia loo kirja oli pannud. Jäljed viivad veelgi kaugemale itaalia kirjaniku luisusida Porto juurde eluaastad 1485 kuni 1529. Tema kirjutanud selle romaani oma litsentse lähedal seisvas villas. Raamatu nimi olnud kahe kõrgest soost armastaja uuesti avastatud lugu ilmumisaeg umbes 1530 lugu, mida ta port seda teps mitte ise välja ei mõelnud. Uurijad kalduvad arvama, et ta leidis inspiratsiooni veelgi varasemal ajal ilmunud ma sotsio Salernitana jutustusest Marietta kannatsa Tapporta toonud tegevuse Veroonasse aega, mil seal valitses partalammeadele skaala siseaastatesse 1301 kuni 1304 ning andnud oma tegelastele ka uued nimed. Roomeus, kellest hiljem sai Romeo ja Juliette, hilisem Juulia Šeik, spiril Juliet ning Tapporte raamatus olnud juba olemas ka Shakespeari näidendis tuttavaid tegelaskujusid. Merkuutia, preester, Lorenzo ja paaris. Oh ei, sellega ei ole kahe õnnetu surma läinud Armono loo juured veel hoopiski mitte leitud. See on iseenesest lausa iidne vokaatsust antest mõjustatud inglise kirjanduskuulsus. Frigioosser käsutas enam-vähem sama süžeed oma poeemi stroilosja Cressida, mis mõnede kirjandusteadlaste meelest Churchelli parim töö isegi Canterbury lugudest parem. Troilus on selles loos Trooja prints teda maininud juba Homeros. Kuningas Bryaamase sangarist poega. Edasi õieti küll tagasi minnes jõuame aga rooma poeedi Oviidiuseni, kelle metamorfoosi des ilmunud pööramuse ja dispe nukker armastuslugu, mis leidnud tasetseni raamise valitsemise ajal pabiloonias noorte vanemad, elanud lähestikku majades ja noored armunud, kuid omavahel tülitsevad vanemad ei tahtnud nende abiellumisest kuuldagi. Püramiidi dispe leppinud aga kokku kohtuda linnamüüridest väljaspool paigas, mida kutsutud niimese haua künkaks. Selge allika ääres seisnud seal valgete marjadega mooruspuu nägu looriga varjav dispe jõudnud varem kohale ei ainult tema kui emalõviallikale jooma tulnud Disme peitnud end kiiresti kaljulõhesse. Temal loor libisenud maha ja hiljaaegu einet tänu temale või rebinud selle oma veriste lõugade vahel puruks. Küsis püramus kohale jõudes verist loori ja lõvi jälgi näinud. Ta kindel, et Lõvi oli dispe tapnud, haaranud meeleheites noa ja teinud endale lõpu. Ja kui siis Teisvee kaljude vahelt välja tulles näinud, et tema armastatu on surnud, lõpetanud temagi oma elu. Ja valged mooruspuu marjad värvanud nende verest jäädavalt punaseks. Näete, siis armastus ja surm ikka ühendatud oriiduse aegadest kuni uuest saidi flooni välja. Ainult et šeik Spir oli esimene, kes selle loo haaravalt kuulsaks suutis teha. Ja kes sellega ka Verona kuulsaks tegi, kuigi kunagi olnud siinsamas punaste katuste ja hulga vanade kirikutega linnas sedalaadi lugu ka tõepoolest aset leidnud. Õnnelik Verona linn, mis suutnud oma ajalugu nii uhkelt alles hoida. Iidne linna süda, kitsad kivitänavad kaar väravad ja sammaskäigud, igivanad linnamüürikivid siin-seal kaunite rõdude ja kaarakendega Palazzade seintel jälgi neid kunagi katnud freskadest. Sakilised, kõrgete tornidega müürid ja palju tõesti vanu salapäraseid väikesi kirikuid, punastest tellistest, jaga toredalt põikitriibulisi, Iidsete portaalide ning tornidega uhke sansena kirik oma 12.-st sajandist pärit portlikkuse ning lugematute liiklejatega mis olevat Veronat hoidnud ja kaitsnud. Vanalinna keskne väljak, peatsadelerbe kunagine juurviljaturg ning turg on siin praegugi. Siin seisab linna sümbol madonna Verona purskkaev. Suurest ümarast basseinist tõusev ümar kiviplatvorm. Sellele kunagiste Verona kuningate kiviste peade ja vett sülgavad olete suudega sammas hoidmas valget roomaaegset. Marguju madonna Veronat oli 1368 ja skaalad võimutsesid linnas, kui see pursk kaevama kohale pandi kaasamat sätti ülemise korruse seinu, pikka rõdu, metallsõrestiku taga ehtimas Albertoga valli värvilised fresko. Keset väljakut seisnud kunagi tahumatu kivi alus neli kivisammast nurkades kivist katus toetamas. Ühe samba küljes ripub raudahel. Siia aheldati seaduste rikkujaid. Rahvas neid häbistada ja pilgata saaks. Iidse Rooma templi alusmüüri. Kive võib veel näha seitsmeteistkümnenda sajandi barokkpaleeks kaarväravate all. Palazzamafei väljaku uhkus, mille katuse äärel seisab pikk rida valgeid Vana-Rooma kivi jumalusi palee ees. Kõrge ümara samba otsas seisab aga Püha Markuse tiibadega lõvi Veneetsia hegemoonia sümbol. Päris uskumatu, et ühele väikesele väljakule nii palju ajalugu võib mahtuda, aga kohe siinsamas kõrval on juba teine uhke vanaväljak peatse Tessiniori siis ülikute väljak, skaala, Debaleed ümbritsenud seda ja linnavalitsuse ning kohtupalee, samuti 12.-le sajandile omased horisontaalsed, kivi triibud, Santa Maria antiik kiriku seintes kiht, punast kiht, valget vägev, nelinurkne sakilise ülaäärega lossitorn, mis hästi vanglaks sobis, aga mis on ilmatu uhke. Väljakule suubuvad kitsaste tänavate nurkadel ühendavad nurgamaju kaunid ümarkaared mis moodustavad väikesi pidulikega arv väravaid. Kaari katvate kitsaste kivikatuste keskel võib aga siin linnas sageli suuri uhkes üksinduses seisvaid raidkujusid näha ja nende hulgas leidub kõiksugu huvitavaid tegelasi, kes tavaliselt Antiik-Rooma toogadesse mähkunud. Näiteks seisab ühe kaare kohal 16. sajandi teadlane Shira laamu rakastra ning hoiab käes gloobust. Legendi järgi peaks see maa pall pähe kukkuma esimesele ausale inimesele, kes väravaga käte alt läbi kõnnib. Kummaline tasu küll, aususe eest, aga pole vist eriti midagi kuju pandud paika 1559 kuid palli hoiab Cheralama siiani käes. Keset peatse Teicineooriat seisab kõrgel pjedestaalil marmorist Dante sage külaline skaalade uhkes Palazzodi kan grandes. Kangrande vallutaja ja valitseja jõudnud oma vägedega pärast veriseid lahinguid juba rannikule välja Veneetsia lähedal meistreid, palunud ta klaasi vett. Selle ulatanud talle keegi vanem naine ja kohe pärast joomist heitmed, valitseja, hirmsates valudes hinge. Võib-olla oli vesi liiga külm. Rang rände toodi koju Veronas ning asetati kõige suursugusemad austusavalduste saatel uhkesse sarkofaagi, mille jaoks leiti koht kiriku välisseinast eelduva kauni kaare all skaaladel sarkofaage hakatigi paigutama kõrgetele platvormidele kiriku või kloostriõuedesse need ümbritseti sepisaedadega. Nende kohale ehitati uhkeid Kivibitsilisi hauamonumente tipus ratsakujud. Minge ümberringi kaitsvad inglid ja pühakud need sarkofaagi, ta on praegugi oma kohtadel. Aga tribunali palee siseõuest viib kitsas rada väikesesse aeda, kus kunagi kohtusid Roomäe Juulia. Võib olla. Kuidas sulle kui õieti oligi, peab vist natuke meenutama Antekkidega põletid, kaks rikast toona perekonda, vaenja, viha nende vahel, mille põhjust vist enam ei mäletagi. Roomeo 16 aastane Montekkide perepoeg ja Juulia 14 aastane kapoleti kõige peretütar kohtuvad ühel õhtul maskiballil. Tunne, mis neid haarab, on nii suur ja tugev, et perekondade vihavaen ei loe siin enam midagi. Juliat aitab selles loost austav amm roomiot preester Lorentz, kes noored ka kohe järgmisel õhtul paari paneb. Kui siis uus päev koidab, kohtuvad Verona tänaval kahe vaenuliku suguvõsa kuumaverelised noored mehed ja nende sõbrad. Üks kapolettides tapab roomias sõbramerkuutia, misjärel roomeoga oma sõbra tapja teise ilma saadab. Rooma peab nüüd kiiresti Veronast lahkuma ja õnnetu Juulia läheb preester Lorenzo juurde abi otsima. Abi on kiiresti vaja. Kapo letid on otsustanud oma tütre otsemaid noorele aadlikule paari selle mehele panna. Lorents annab Juliale taimerohu, mis piiga kaheks ööpäevaks surmaunne suigutab. Seejärel läheb rohu mõju üle. Juuli ärkab ellu. Lorentz lubab kogu loost Veroonast lahkunud roomale teatada, kuid sõnumiviija ei jõua kohale. Roomeani jõuavad hoopis teated Juulia surmast. Ta ruttab meelt, heites kapolettide hauakambrisse, kus lamatki Juulia noor paaris saabub samuti sinna. Tekib sõnavahetus ja roomia tapaarise ning seejärel iseenda. Juulia ärkab oma surmataolisest unest, näeb roomia surnukeha ning torkab ka endale oma armastava tõbistada südamesse. Selline oli Romeo ja Julia lugu nagu Sheiks piir selle kirja pani ameti, mitte esimesena. Müüa Capello tänava nimi tulenenud kapoleti suguvõsa nimest. Viie Capello viib lõviväravate juurest otse keskvälja. Kuule, pead sa Erbele ja umbes poolel teel juhib suur võlvitud väravakaar sind maja siseõue siin elasidkiga põletid, seda tõestab märk väravakaare siseküljel. Nii et see ongi juuli ämma aia seisnud siin 12.-st sajandist peale, on asjatundjad veendunud. Nagu on veendunud ka ilmselt kogu väikeses siseõues tunglev rahvamass hulk noori inimesi, kes ilmselt just tol päeval, kes teab, kust Itaaliast Veronas ekskursioonile on jõudnud. Ei mingit harrast vaikust omaealiste traagilise armastusloo paigas. Seda ei taipaks küll keegi, nõudagi, aga hea Juulia maja. Paar madalate astet päris suurega arukseni tikk kitsas kivipink kivise seina ääres, esimese korruse kitsad kaaraknad ja teine korrus, Juulia rõdu, kahega akna vahel ja nii kõrgel haigus küll roomia laskis ammel köisredeli tuua, muidu poleks ta küll sinna üles saanud. Lihtne väike nelinurkne rõdu ehitud, kahe rea graveeritud ümarkaartega. Sa võid kujutleda siia kaks südamest armunud noort inimest maalilistes keskaja rõivastes, kelle õnn kestis vaid kaks päeva ja ühe Julie pronkskuju on pandud seisma siiasamasse siseõue peaaegu rõdu alla. Taustaks rohelusse kasvanud müür, kuju parem rind ja parem käsi on lausa kuldseks kulunud, sest nende puudutamine pidavat õnne tooma. Praegugi ripub seal terve kobar uue aja koolipoisse, kes siis õnnelikuks ei tahaks saada. Uuest ajast jutustab ka majja viiva võlvitud värava Kaarel lai sein mis on paksult täis graafiteid igast maailma nurgast siia saabunud armastajate nimedega. Ju nad loodavad kõik, et neid ei taba Roomeo ja Juulia õnnetu saatus. Küll aga jääb igavesti kestma nende kaunis armastus Juulia maja. See on siis nüüd nähtud. Tunneb Laariuminoosikumest. 13. sajandi Veronas olnud umbkaudu 700 vaenlaste vastu tugevasti kindlustatud kivihoonet. Julie maja seisis niisiis otse linna keskväljaku kõrval ning selle armastusloo fännid, kui nii võib öelda, on välja mõelnud tee roomia majast Juulia majani. Montekkide maja päris kindlat asukohta polegi tegelikult teada. On teada, et see pidi olema 13. sajandil elanud rikka kaupmehe maja mille alumisel korrusel hoiti kaupa. Teisel korrusel elas rahvas ja kolmandal teenijad. Selline suur kaar uksega kivimaja seisab Vie Ponte noawa ääres seeniori väljaku lähedal. Jah, Juulia maja juurde polesid, kuigi pikk maa, kui see tegelikult ei olnudki. Monteekide elukoht ja mississe. Päris pikk tee viib mööda Adige jõe kallast Julia hauani. Enesetapjaid ju linnamüüride vahele ei maetud, ikka väljapoole. 13.-st sajandist peale on siin san Fresh kaal, Corso klooster seisnud. Väga vaikne on siin. Väikest siseõue piiravad igast küljest kaarjad, sammaskäigud, siin seisab vana kaev, mõned puud annavad Marju kivideid ääristavad muru ja lilled. Kloostri krüptis on tühi kivi. Sarkofaag. Siin olnudki siis juuli haud, mida Dickens Baeran kunagi vaatamas käinud. Krüpti eesruumis on kümnete kaupa roomaaegseid, savikanne afaraid. Küllap olid need kunagi täis Lõuna-Prantsusmaalt toodud veini. Itaalia oliiviõli viigimarju väljakaevamistel leitud ja alles hoitud kloostriruumide seintel on näha pronkspaneele, mis jutustavad kahe õnnetu armastatu traagilise loo. Tarkade ajaloo uurijate väidete põhjal tõestisündinud loo Veronas Itaalias.