Tere käes on laupäeva pärastlõuna ja nagu juba heaks tavaks saanud, alustab sel ajal kultuuri kajalt. Mina olen Riho Lauri saar. Tänases saates räägime Eesti inimgeograafia rajajast Edgar kantist kes uuris, millal ja miks eestlased on riigisiseselt elupaiku vahetanud. Lisaks räägib lavastaja Mart Koldits, miks ta pani täiskasvanud näitlejad lapsi mängima, aga alustama hoopis küsimusega, kuidas õppida lugema. Järgmisel reedel algab Tallinnas rahvusraamatukogus iga-aastane kirjandusfoorum Paabeli raamatukogu, kus seekord ei ole tähelepanu teps mitte kirjutamisel ega kirjanikel. Selleaastasel kirjandusfoorumil on fookuses lugeja, kirjutatakse Eestis iga aastaga üha rohkem, aga kas keegi loeb? Ja mis saab siis, kui kirjutajaid on ühel päeval enam kui lugejaid kas lugeja näol on tegu ohustatud liigiga lugemise ja lugeja staatusest ning selle muutumisest rääkisid kirjandusfoorum, Paabeli raamatukogu initsiaator kirjanik Jan Kaus, kirjandusteadlane ja lastekirjanik Jaanus Vaiksoo ning emakeeleõpetaja haridusega koolijuht Mihkel Rebane. Vestlust vedas Urve Eslas. Kirjandusfoorum Paabeli raamatukogu on sellel aastal keskendunud kirjutamise asemel lugemisele ja tundub, et põhjusega kõigepealt prooviks ära kaardistada selle probleemi, mis meie ees on. Ühelt poolt tundub, et eesti kirjandusmaastik on üsna paradoksaalsest olukorras. Iga aastaga ilmub järjest enam raamatuid, aga tundub, et lugejaid jääb järjest vähemaks. Kui 2003. aastal oli inimestel arv, kes ei ole aasta jooksul lugenud ühtegi raamatut 12 protsenti siis eelmisel aastal oli see protsent juba 16. Teiselt poolt kirjastused jälle räägivad, et raamatuid ostetakse justkui enam kui varem. Ja eesti menukite edetabelis hakatakse juba loobuma sellest mõttest, et menuk on see, mis on müünud 1000 või rohkem eksemplari sest neid raamatuid on saanud lihtsalt liiga palju. Milline siis tegelik olukord on lugemisega? Mul on väga raske öelda, sellepärast et eks need inimesed, kes loevad, ega need ka ei moodusta sellist ühtset või ühtlast massi, kelle peale saab rakendada siis mingi väga selgelt ühest üldistust. Aga no ma arvan, et miks Paabeli raamatukogu sel aastal keskendumist lugemisele siis üks põhipõhjuseid võib-olla on tõesti see selline kujutlus või või lööklause, mis ringleb, et tänapäeval siis kirjutatakse juba rohkem kui loetakse. Ja noh, tegelikult ütleme nii, et, et mõnes mõttes on täiesti arusaadav sellise lööklause tekkimise põhjus, sest kui vaadata raamatupoes ringi, siis erinevate nimetuste arv kindlasti ühele inimesele muutunud peaaegu sedasi haaramatuks hoomamatuks, kui vaadata, millest kõigest kirjutatakse või mis teemalisi raamatuid või kelle poolt avaldatakse, siis tõesti võtab silme eest kirjuks, tekib tahtmatult küsimus, et kes jõuab seda kõike läbi lugeda. Et kuna eesti kirjanduse propageerimisega ollakse juba tegeletud mitu head aastat päris intensiivselt ka Eesti Kirjanike Liidu poolt ja ma nüüd ei julgeks muidugi seda fakti, et ka Eesti kirjandusteosed on hakatud rohkem ostma või müüma ei ole, võiks seda nii-öelda ainuüksi või eelkõige pidada Eesti Kirjanike Liidu tegevuse, teen, eks, aga aga noh, ütleme siiski minu arust ja see lugemuse probleem teravdab just ka minu arust kõige siis üldisemas plaanis. Et minu arust raamatuid on saanud nii palju, et kui nüüd näiteks homme nakataks kirjutamast ühtegi raamatut enam ilmuks noh, nii-öelda ajaloo lõpuni või maailma lõpuni, siis ikkagi raamatuid oleks nii palju. Ühel inimesel oleks võimatu lugeda läbi elu jooksul murdosagi sellest, mida ta tahab lugeda. Aga kui vaadata vastupidi, siis kui homme nakataks raamatuid lugemast, siis oleks ka kirjandusel ots peal, nii et selles mõttes mulle tundub, kirjutamine sõltub lugemisest palju rohkem, kui, kui lugemine kirjutamisest. Mihkel Rebane, te olete hariduselt emakeeleõpetaja ja te olete kirjeldanud seda rasket protsessi, mis tänapäeval emakeeleõpetaja peab läbi tegema selleks, et raamatuid teha, õpilastele huvitavaks, et kirjanikke enam kirjutama saada. Selleks on olemas kultuurkapital ja teised toetussüsteemid, mida on vaja selleks, et saada lugejaid enam raamatuid lugema. Koolis tuleb seda nagu igapäevaselt üritada aga see võib olla selline, ilmselt ongi väga subjektiivne arvamus, aga mulle näib küll, et nii nagu õpetamine üldse on läinud keerulisemaks ja võib-olla ta ei ole raskem, aga ta on hästi teistsugune. Nii on ka hästi teistsugune kirjandusõpetaja positsioon kooliselt. Oli nii nagu, nagu selles ilusas laste laulused. Meie kassil kriimud silmal istus metsas kännu otsas ja õpetas lapsi lugema Pliks ja Plaks ja ja kõik olid kuidagi nagu ümberringi rõõmsad ja õnnelikud ja, ja kirjanduse õpetaja eriti sellised nõuka rajal, kus ta teatud mõttes kandis mingisugust ideed, mida teised kanda ei saanud, oli, oli täiesti selline väärikas tegelane koolis. Et täna on majandussellise õpilaste ainete populaarsuse edetabelis küll ikka ikka päris lõpus ja ja kui ja selle ettekande tegi pealkirjastasin kirjanduse õpetamise mõte ja mõttetus, siis ma kuidagi mõtlesin seda, et ma nagu juba väga ammu ei saa aru, et et kuidas ma peaksin seda õieti tegema. Ma teen igasugu trikke ja ma nagu hästi ei usu, et nad Bulgakovi näiteks Meistri ja Margarita ikka tõesti nagu läbilaas, me vaatame selle filmi ära ja siis ma pärast mõtlen, et noh, lõpetasin kirjandus, kui me vaatasime filmi ära, et samal ajal. Ma saan väga hästi aru, et tegelikult tänane noorte generatsioon, nende vajadused on tegelikult samasugused nagu, nagu, nagu meil olid, et me tarbisime ka mingisugused Lugused tol ajal ja filme oli vähem, ma lugesin raamatuid ja need olidki nagu minu filmid tegelikult, mida ma tarbisin sellisel kombel sellisel viisil. Aga et kuidagi see praegu ei õnnestu. Ja see vastuolu läheb eriti teravaks keskkoolis, kui me võtame kirjanduse õpetamise eesmärgid, mis on ajast aega niimoodi olnud sellel medalil kaks poolt, et ühest küljest on säilima mingi usked, kirjanduse abielu ja kirjanduse kaudu on võimalik kedagi õpetada, kasvatada, juhtida, kujundada, mõjutada ja teiselt poolt me seda eitame, ütleme, et kirjandus on puhas kunsti õpetanud puhta kunstina. Ja siis, kui me väärtustame kirjanduse lugu ja ütleme, et noh, me peame kolme keskkooliaasta jooksul läbi käima ja lugema 20 raamatut näiteks läbi miinimumina siis nagu et raamatud on selle otsustamine selle üle, mida võtta, mida jätta, läheb nagu, nagu aina keerulisemaks ja ja kui siin räägiti eesti kirjanduses, siis mulle isiklikult tundub, et kuskil seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel õpilasel näiteks tõe ja õiguse läbilugemine ei olnud väga noh, ütleme väga suur vaimne pingutus või et see maailm ei olnud talle täiesti tundmatu, et nüüd ollagi toimuvas nagu mingisugune suur pauk. Ja, ja tõe õiguse läbilugemine seal tõelised kangelastegu õpilasele. Et ma olen segaduses ja ma olen jätkuvalt segaduses, aga sellega harjub lõpuks ära. Jaanus Vaiksoo, teie olete nii lastekirjanikuga, kirjandusteadlane. Kas teie olete märganud, et see, mida lugeja kas laps või täiskasvanu ühelt raamatult ootab, kas see on muutunud, mida siis lugeja õigupoolest raamatult tahab? Õigupoolest need kaks rolli, et üks, et ma olen tegelenud sellise lugemise uurimisega see on rohkem selline teoreetiline olnud nagu varasematel aastatel ja aga nüüd see lastekirjandus tõesti, millega ma olen viimastel aastatel tegelenud, on mind kokku viinud küll väga palju on nii lasteaia lastega kui just ütleme see sihtgrupp, kellele ma põhiliselt olen kirjutanud, on sellised algklasside lapsed. Et vot lastekirjanduse puhul on võib-olla asjaolu natukene teistmoodi, et seal ma tajun küll, et see lugeja publik on noh, kui sa, nende lastega kohtud ja lastekirjanikud käivad ka päris palju koolides kohtumas, et see vastuvõtt on väga-väga vahetu ja siiras ja positiivne ja lõpetajad ja raamatukogutöötajad on öelnud, et et kui käivad lastekirjanikud koolidest, siis on kasvanud ka väljavõetavate raamatute hulk kohe märgatavalt ja et mihklil on õigus, et, et eks see tänane olukord tekitab sellist jutust, et väga paljuski ikkagi see kirjanduse huvi ju tekib ka tänu eeskujudele ja noh, kui me hakkame mõtlema sellele, et minu poole on ka pöördunud ikka tuttavad inimesed küsivad, et sa oled kirjandusõpetaja, ise kirjutad, et et vaadatakse minult retsepti, et mis niimoodi siis ma saaksin oma lapse lugema, eks. Et aga teisest küljest noh, peaks siin täiskasvanud ka omale otsa vaatama, et tahetakse õudselt, et lapsed loeksid. Aga et ma ei tea, kui palju on seda uuritud, et kui palju on kodudesse see lugemine, selline loomulik protsess, et laps näed kodus lugevaid vanemaid õhtust õhtusse või temale loetakse ette või lisaks siia tuleb ka kirjandusõpetaja autoriteet mis selles ei ole ainult lapsed süüdi, et see autoriteet nii madal on, et siin me tuleme juba nagu sulle ühiskonna ameti tutvustamise juurde, et kui laps ikkagi reaalselt näeb, et sellel lugemisprotsessil puudub selline autoriteetne eeskuju, miks peaks temagi selle raamatu vastu erilist huvi tundma hakkama? Jan Kaus, kuidas sulle tundub, kas raamatufunktsioon on äkki muutunud üle pea. Me püüame praegu võib-olla leida ja taga ajada seda funktsiooni, mis raamatul oli enne. Võib-olla peaksime midagi hoopis muud ootama sellelt raamatult, mida me loeme. Ma hästi ei mäleta neid aegu, mil raamatul oli teine funktsioon, sest sel ajal, kui raamat oli teine funktsioon, oli minu elus ka nagu teised eesmärgid, kui ma olin noor inimene, et võib-olla just Paabeli raamatukogus. Me saame mõningaid võimalikke vastuseid sellele küsimusele, et mis peaks olema raamatufunktsioon praegu ja, ja kuidas näiteks üldse raamatu kasutamine või lugemine on muutunud või muutumas ja sellel nädalal sirbis kirjutab Aarne Merilai, kus temana väidab minust tema väide, peab vett, et ka lugemine on muutunud kiiremaks, kuna kõik protsessid ühiskonnas on muutunud kiiremaks, inimestel on üha vähem aega ja kõiki asju tehakse kiiremini, liigutakse tänaval kiiremini ja aetakse asju kiiremini, siis ka loetakse kiiremini. Ja noh, tihtipeale see tähendab, eks ju pealiskaudsust või, või seda, et ei ole aega teist korda üle lugeda või ei ole aega nii-öelda nautida. Ja noh, see on, see on üks, üks lugemise juures, mis mind näiteks huvitab. Mõnust kirjanduse puhul ei ole ju tähtis ainult lugu, kuigi ka lugu on tähtis, aga et tähtsam kui see, kuidas seda lugu esitatakse, stiil, stiil on tähtis ja, ja noh, ütleme sellise kirjutamise vohamiseks on muutunud minu arust nagu stiiliküsimused nagu üha üha kesksemaks, aga need on olnud ütleme kirjelduses alati esil. Et meest valisime siia Paabeli raamatukogu bukleti jaoks. Ühe tsitaadi servantased ongi oti algusest, kus ta nagu kirjeldab neid neid raamatuid, tänu millele vaeni talguhulluks läks, eks seal olid sellised laused minu mõistusele sündiva ülekohtu põhjus, nõrgestab nii mu mõistus täitsa põhjendab põhjust kaevata teie elu üle ja nii edasi. Ja sellise stiiliga raamatuid kirjutatakse. Kusjuures tihtipeale sellises stiilis kirjutatud kirjandusteosed on näiteks menuki või raamatukogudele Ans tabelites täitsa täitsa ees, et tegelikult see lugemise probleem Arktika on nagu väga lai. Ja kindlasti noh, ütleme selleaastane kirjandus foorumi, kõiki lugemisega seotud aspekte. Aga noh, ma olen Jaanus Vaiksooga selles mõttes väga nõus, et me peame selle asjaga ise tegelema, sest näiteks Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes, seal on tõesti ka tajuda seda, et kui kirjanikud ise käivad raamatukogudes ja käivad seal esinemas siis pärast nende esinemisi just nende raamatute laenutuste arv tõuseb, et laenatakse kohe nagu selle esinenud kirjaniku raamatut välja. Ja noh, ütleme, et kui meie võimuses on mingil moel nagu lugemist suunata või lugemise problemaatikale tähelepanu juhtida, siis seda peab tegema lihtsalt Kas neid viise, kuidas lugemissuunata oleks veel teisigi mulle on kõrva jäänud siin samateemalistest aruteludest varem väljapakutud viisil, millest üks on näiteks selline, et kirjanikud peaksid kirjutama rohkem lugejale vastu võetavamalt siis üks välja pakutud strateegia on üsna vastupidine sellele ehk siis kirjandust tuleks helitariseerida teada millekski selliseks, mille poole lugeja peab pürgima. Siin on see Märt Väljataga kuulus lause, et raamatu lugemine, milleks sul ei ole vaja teha intellektuaalset pingutust, see on justkui jalgrattaga sõitmine, millel on kett maha tulnud. Et kas selliseid strateegiaid võiks veel välja pakkuda. Jaanus Vaiksoo. Aveel hetkeks tulen tagasi selle lugemise funktsiooni juurde siiski, et mulle tuli sele jälle jutuga see asi veel meelde, et noh, lugemise üks funktsioon on noh, mida ma ka seal oma ettekandes tahaksin käsitleda, on, et see lugemise hind, et minu üks mõte on see, et lugemise hind on kirjaoskus, see lugemine, nagu niivõrd kooliõpilaste seas vähenenud on, et ilmselt selle tulemus ongi see, mille üle kõik inimesed praegu kurdavad, et ei osata kirjutada, ei osata õigekirja, et varem noh, palju me siis ikka viitsime, kuigi me lugesime palju, aga palju. Me viitsime neid keelereegleid pähe õppida. Et selles mõttes Lutzee tuli nagu ai lugedes külge, keel jäi külge, kuidagi stiil hakkas külge jääma ja see tuleb kõik märkamatult selle sellega tegeledes. Vot see, see on nagu, et mis võib olla nagu selle lugemise hind, kui see, kui see kaob või taandub sealt koolist, on. Et, aga aga need lugemise strateegiad. Et kuidas peaks kirjutama, kas püüda meeldida lugejale? Jällegi rääkides nüüd ütleme sellisest lastekirjanduse mätta otsast, siis mulle küll tundub, et lastekirjanikel on küll oluline, et lastele need raamatud ka nagu pakuksid või meeldiksid, eks, et see isegi nüüd selline tunne, et ma kirjutades kuidagi sellele eriliselt mõtleksin, et meeldida lastele või niimoodi, et pigem püüad sa SÕDA adressaati kui niimoodi nagu tajuda või see on kuidagi alateadlikult meeles, et aga, aga kirjanikuna ikka tahad, et sind loetaks. Loomulikult. See on nii poolt välja pakutud strateegia, seda võiks nimetada siis nagu lugeja kasvatamiseks. Et kirjanikud käivad raamatukogudes, räägivad, tutvustavad oma raamatuid ja justkui tõmbavad siis lugeja sellega kaasa. Mihkel Rebane, kuidas koolis selline strateegia töötaks, just selline lugeja kasvatamise strateegia. Leedukas võiks olla. Kui edukas ta lõppkokkuvõttes on? Ütleme sellises pikemas perspektiivis ma ei oska öelda, aga, aga, aga lühiajaliselt see, mida mina oskan hinnata, sellist selline tulemus on olemas küll, noh, me siin ka teeme üritusi ja käivad kirjanikud ja tegime lugemise lasteaia erinevates tubades loeti muinasjutte ette ja Kivirähk käis ühes ruumis täis ja nii edasi ja ja järgneval nädalal, nii nagu siin, ma ei mäleta, Jaanus vist mainis, et tõepoolest lahenduste arv suurem, mõnes keskkooli omad hakkasid millegipärast Kivirähki lugema ja, ja ei pidanud nagu väga palju vaidlema ühe või teise asja üle. Aga see on selline lühiajaline mõju, mida ma oskan nagu hinnata, tähendab et me ei tee ju nädal trikke. Ja lõpuks et kuskil seal see trikkidega on ka nagu piir, et kui siin enne jutt nendest strateegiatest ja ja võib-olla peaks nagu kirjutaja üldse nii-öelda siis sulguma oma elevandiluust torn ja, ja nii edasi. Ma ei oska öelda. Mul tuleb hoopis meelde üks asi mõni aasta tagasi tagasi keskkoolis ma mõtlesin, et võtke siis mingisugune raamat viimase aja eesti kirjandusest oma vabal valikul ja öelge mulle, mis te loete ja ja tuli üks noormees minu juurde ja temale hambad nagu oli meil, eks loovas oksma ilmselt on ta siiamaani ja tema kirjutas mingisugused oma mälestused või asjad. Ja, või mis, mis seal raamatus ison. Ma nii vana mees Mingi selline lugu oli ja ma sattusin nagu, nagu tõeliselt raskustesse, sellepärast et ma olin ju öelnud, et kirjanduse mõiste on lai ja lõpuks kogukond, raamat on nagu kirjandus ja, ja ma üritasin leida argumente, et noh, ütleme, et miks, nagu see raamat ei sobi ja ma olin tõeliselt hädas, sest noh, et lõpuks pidin tunnistama, et ja ma ütlesin, võtke ja, ja et miks see ei ole nagu kirjandus, et noh, et samad mõõdupuude järgi mul ei ole mõõdupuud öelda, et see ei ole nagu kirjandus, et selline asi tuli meelde see, mis, Mis sa nagu ütled selle lühiajalise efekti kohta, et võib-olla see on tõesti nagu mingil moel on ka selline aja märk või noh, selline staari fenomen või noh, mida lastele hirmsasti vaja, et elatakse sellistes nagu staaride maailmas, eks, et need tulevad ja lähevad ja ja nii võib-olla ka raamatute maailmas nende kohtumiste juurde käib alati nagu selline tohutu autogrammi jagamise tunni. Noh, see on kõik see tänapäeva massiühiskonna fenomeni nagu, mis sellega kaasa toovad ja üks asi on võib-olla see lühiajalisust Aga kui me noh, mina ütleks, et kui, kui me ei proovi sedagi teha, eks et siis ei ole ka meil need selliseid lühiajalisi tulemusi ja me ei saa ka ju seda kontrollida, kas mõni nendest lühiajalistest tulemustest ja kasvab pikaajalise maks, et mõni mõni märk, mis mõne inimese hing jääb olgu kasvõi siis kasutatud sedasi tarbimiskultuuri šnitasin, eks. Aga et kui kellelegi jääb, jääb mingi märk nagu hinge või, või mingi asi idanema. Siis oleme me juba nagu midagi saavutanud. Mida mina olen tähele pannud, on see, et et see eesti kirjanikud, vaata kuidas see projekt, et see toimus nüüd sel aastal neljandat korda ja kummaline oli juba see, et mitmes sellises suuremas kohas keskraamatukogus oli ikkagi rahvast juba nii palju, et ei mahtunud saali ära. Et noh, tavaliselt eks ole, milline on meie stereotüüpsed asi, kirjanik läheb kohta lugejaga kohtuma, seal on 20 tukuvad tädikest ja kirjanik tukub. Ja siis kõik tukuvad ja kõigil on väga igav ja siis pärast juuakse kohvi ja, ja kasutatakse mingit nii-öelda teemakohast kantseliiti. Aga ja ma olen ka käinud mitmes koolis esinemas ja püüdnud just võidelda nende nagu Eesti kirjandus või eesti kirjanike kohta käivate stereotüüpidega, noh tegelikult neid stereotüüpe nagu kirjaniku esinemisega nagu noh, võimalik ikkagi noh, ma ei tea, kas need purustada, aga laseme mingeid pragusid sinna sisse lüüa. Kas see küsimus lugejale vastutulekus või lugeja eiramises? Et see on minu arust nagu väga kompleksne küsimus, sest lugejaid on ka ju igasuguseid, eks osad lugejad ihkavadki seda, et neile vastu tullakse, osad lugejad just seda ei soovi. Et noh, minu arust sellega on tegelikult korras, et eesti kirjanduse või üldse kirjandus, see, mis eesti keeles ilmub ka tõlkekirjanduse ääretult kihiline, mitmekesine kirju. Kui nüüd rääkida siin sellest lugeja koolitamisest ajakirjaniku või enda koolitamisest, siis tuleks ikkagi võib-olla tegeleda pisut rohkem sellega noh, kuidas ennast väljendada, sest noh, mulle tundub nagu, et see kirjaoskuse taandumine, see väljendub tihtipeale ka nagu raamatutes. No selle kohta näite kunagi toonud Soome kirjanik eri terva, keda ma kunagi Eesti keelde tõlkis, see näide on väga vettpidavat. Tervo ütles, et kui kirjanik tähendab lause, et väljas möllas lumetuisk et siis tema ei saa nagu aru. Et kus siis lumetuisk möllata saab, kui mitte väljas, et kas ta möllab toas ka vä? Tuisk on siis ta ju möllab, tuisk ju ei ole rahulikeks, tema kirjutaks, selle asemel tuiskas. Ühesõnaga, minu arust on see nagu väga õige ja vettpidav näide ja noh, see on selline asi, mis meil nii kirjanikke nagu lugejatena peaks nagu korraks silme ees püsima. See probleem Edgar Kant on Eesti geograafias kindlasti sama suur nimi kui üks tema osaline nimekaim maailma mõtteloos. Kanti õnnetuseks oli muidugi teine maailmasõda mis teda sarnaselt paljude eesti teadlastega maailma lennutas. Ja nii ongi suur osa kanti teadustööst siiani eesti keeles ilmumata. Kanti üheks suurimaks uurimisteemaks oli eestlaste sisemigratsioon. Ühesõnaga miks keegi kuskil kolmekümnendatel aastatel otsustas oma elupaika vahetada. Ja just selle uurimistöö vallas on auk Eesti kultuuriloos nüüd täidetud. Vaid mõne päeva eest andis Ilmamaa kirjastus välja kanti raamatu Eesti rahvastik ja asustus. Mis põhjusel siis pisut vähem, kui 100 aasta eest Eestis linnastumine peale hakkas ja milliseid järeldusi kanti uurimusest tänapäeva kohta teha võib, räägib geograaf Ann Marksoo. Kes oli Edgar Kant ja milline oli tema panus Eesti inimgeograafia arengusse? Edgar Kant oli ja on 20. sajandil elanud eesti geograafidest kahtlemata rahvusvaheliselt kõige tuntum ja tunnustada tuumteadlane. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli ta juhtival kohal Eesti inim majandusgeograafia, täpsemalt inimökoloogia ning süsteemse majandus- ja sotsiaalgeograafilise uurimissuuna välja arendajaid. Sealjuures kahtlemata ka Eesti linnageograafia rajajaid. Vaid mõned päevad tagasi andis kirjastus Ilmamaa välja kanti raamatu Eesti rahvastik ja asustus. Milline on selle raamatu saamislugu? See raamat koosneb kolmest osast ja on seetõttu olnud koostajale ilmama kirjastusele küllaltki keerukas ülesanne. Nimelt et siin on kokku pandud kanti eestikeelsest doktori käsikirjast põhiline osa samuti on siis Need osad saksakeelsest teosest, mida eestikeelses käsikirjas ei olnud tõlgitud saksa keelest tagasi eesti keelde ja need võib siis öelda, on just Eesti majandus- ja rahvastikugeograafilise käsitlus ning ühtlasi on ka see osa väärtuslik seetõttu, et siin Kant analüüsib vägagi sügavalt teiste lääne Dio afide ja geograafiasuundade taustal, milline on tema arvates geograafiakoht teiste teaduste süsteemis ja geograafiliste uurimiste ülesanded. Mida me siis tema raamatust teada saame, täpsemalt inimeste liikumise kohta omal ajal Eestimaal, mis linnadevahelise liikumine toimus, millistesse linnadesse koondutile üldsegi ja kas ka linnade sees toimus mingisuguseid rändeid? Sellel perioodil see on siis 30.-te aastate kohta kehtib see kanti, uurimus oli ränne põhiliselt maalt linnadesse ja on selge, et mida suurem oli in, mida mitmekülgsemalt olid tema talitlused seda kaugemalt ja rohkem ta rahvastiku koondas ja eelkõige juhtival kohal oli tol ajal ikkagi koondumine Tallinna ja tema tollal veel ütleme, kaaslinna nõmmele. Aga samuti loomulikult Tartu, Pärnu, Narva ja ta näitab ka veel. Viljandi tagamaad on analüüsinud, ühtlasi ta näitab kuht, maainimesed rohkem külast lahkusid kanti üks põhikontseptsioone oli, et põllumajanduse olukord ja majanduse olukord üldse on suuresti erinenud niinimetatud kõrgEestis ja madal Eestis. Tähendab alad, mis omal ajal jäid merepinnast kõrgemale, on viljatamate muldadega ja alad, mis olid siis kaua veega kaetud ja kus mullad on üldiselt rohkem välja uhutud ja pinnakate õhem. On selge, et tollal põllumajandusrohkem tõesti olenes looduslikest tingimustest. Kui praegu ja põllumajanduse viljad, kus ei kohta ka siis järelikult talude jõukuse kohta olid need seosed küllaltki nähtavad ja kanti üks põhitulemusi, siis ongi, et küla nii-öelda välja tõukejõud oli kõige tugevam just kõrgeesti jõukamatest põllumehed arenduspiirkondades, kust hakati rohkem kasutama juba masinaid ja moodsamat, maaharimistehnikat ja külvikordi ning seetõttu ei vajatud enam nii palju inimtööjõudu ja kus ka talud olid suuremad, väikesi poksikohti ja asunike talusid võib-olla tekkis ka vähem ja seetõttu siis ta näitab, et linnadele andsid need piirkonnad rohkem ja järelikult tuleb sealjuures arvestada, et jõukamad talu nikud saatsid oma lapsi rohkem linna õppima ja need jäid sageli haritutena linna tööle. Kui vaesemad piirkonnad. Edgar kanti uurimistöö puudutab eelkõige kolmekümnendaid aastaid aga mida me võiksime sellest uurimistööst tänapäeval õppida või järeldada? Siit võib öelda, mitu järeldus ühelt poolt puhtpragmaatiline, me teame, et asustus, rahvastiku paiknemine, sellega seotud rahvastiku liikumine on ju ränne üks asustussüsteemi nii-öelda talitluse vorme, mis näitab, millised piirkonnad on üksteisega ja kesklatega nii-öelda süsteemi tsentrum, iga rohkem mõjutatud ja seotud kui teised. Ja kuna asustuse areng küll oleneb poliitilistest ja muudest sellistest teguritest, kuid ta on siiski küllaltki järjepidev, eriti religioon reaalses mõttes siis kõik need tänapäeva teadlased ja noored, kes tahavad teha järeldusi ja uurimise asustuse arengu kohta nüüd 20. sajandi lõpul või käesoleva sajandi algul peavad siiski tundma seda, mis oli sajandi esimesel poolel enne Nõukogude perioodi. Ja see ka suurel määral, selgitab, miks siiski nõukogude perioodil olid teatud keskused ja asulad eriti maal võimelised arenema näiteks ja sinna paigutati ja jäi majandikeskused ja nii edasi. Nii et puht selline fakto loogiline, kuid teiselt poolt ikkagi see kandi erutitsioon, tema oskus minna sel ajal väga varakult juba süsteemse uurimise juurde, mida tollal maailmas oli veel vähe, Saksamaal alustas sellega enam-vähem samal ajal rajal Crystaller kuid põhiliselt alles pärast teist maailmasõda muutus asustus geograafias. Süsteemne lähenemine üldlevinuks. Järgmisena astume teatrisse. Sel pühapäeval esietendub linnateatris briti kirjaniku Dennis Potteri näidend päike soojem taevas sinisem, kus tegelasteks on lapsed. Meediaga mängivad näidendis täiskasvanud lasteaia täiskasvanute maailmavahelisest piirist ja selle ületamisest, rääkis lavastaja Mart Koldits. Siga Urve Eslas. Linnateatris täna esietendub Dennis Potteri näidend 1979. aastal algselt televisioonile kirjutatud bluure Mölder Hills mis Peeter Sauter tõlkest sai pealkirja päike, soojem taevas, sinisem on ühtlasi tema näidenditest üks enam mängituid. 1990. aastal antud intervjuus võrdleb Potter Lapsepõlve eedeni aiaga. Ometi näidendis ei ole kõik sugugi nii pilvitu. Seal on lapsepõlve õudust samavõrra kui siiruste süütust. Kumb neist emotsioonidest süütus või õudus on teie tavaversiooni puhul esikohal? No see lavastus peabki balansseerima nende kahe pooluse vahel, et sellele kontrastile üldse materjali üles ongi ehitatud, et lapsepõlves on inimeste emotsioonid avatumad ja nagu otsekohesem sirgjoonelisemalt vähem varjatud, aga selle tõttu on ka kontrastid suuremad. Kui laval või ekraanil näeb lugu etter karakteri väljatoomist vastandite kaudu, kui mees mängib naist või naine meest, noor, vana või vana noort siis sisaldub selles pinget hoidev lisanüanss. Kui see andeks on komöödia, siis üldiselt see töötab ka üsna edukalt. Kuid Hanno žanris on ebaõnnestumise võimalus seda suurem. Potteri näidendis on ette nähtud, et lapsi mängivad täiskasvanud ja tegu ei ole ju komöödiaga. Laval on teise maailmasõjaaegsete laste hirmud. Miks ikkagi täiskasvanud laste rollis? Autor ise ütleb selle kohta väga hästi kujundlikult, et täiskasvanu, mängides last selles näidendis mõjub nagu suurendus klaasina. Et need inimlikud motiivid ja hirmud, mis on seal üks põhiteema, hirmud ja salavihad, need tulevad jõulisemalt esile. Loodetavasti siis mõtlema panevamalt esile, need on rohkem näha, et ta peaks nagu mõjuma suurendusklaasil. Ja teine suur teema, millega see seotud on, on see, et näidendi üks põhiliin on ka see, et ega see täiskasvanute laste maailm ei ole nii erinev vaid nad on nagu väga saatuslikul moel üksteisest sõltuvad ja mõjutatavad. Et nende lasteaiakäitumises peegeldub kogu see täiskasvanute maailmas. Toimub ja see lapsed on nagu filter, kustkaudu see täiskasvanute maailma heegeldus nagu kuidagi väga kummaliselt mõjub. Lugedes Suurbritannias aset leidnud selle näidendi lavastuste arvustusi oli läbiva positiivse noodi kõrval tunda teatud kohmetust. Täiskasvanu kumas lapse rollist läbi. Näitleja ei suutnud, et iseenese täiskasvanud versioonist kuidagi lahti rebida. Kui keeruline on olnud praegu prooviperioodil näitlejate jaoks lapse ja täiskasvanu piiri ületamine? Ma ei oska öelda, kui keeruline mulle tundub, et see on nagu lahe väljakutse olnud näitlejatele, et nad on sellesse mõnuga suhtunud ja minu arust on see väga vajalik seal, et mingil määral varal täiskasvanute see positsioon nendes laste rollides nagu just nimelt läbi kumama jääkski muidu eriti filmiversioonis kui mõeldud filmiversioonis kirjutatud. Et muidu ju oleks kõige targem on ikkagi, et lapsed mängivad, aga see näidend ongi just selle mõttega kirjutatud, seda võtet silmas pidades seda mängivad täiskasvanud. Et seal neid rolle aetaks segi, meelega segi ja seda piiri seal aeg-ajalt nii-öelda hägustakse, et et kas või juba näiteks näide sellest on, on see stseen, kus täiskasvanud näitlejad, eks ole, mängivad lapsi, kes mängivad täiskasvanuid. Ja mis on see võte siis mismoodi mina, kes ma tegelikult eraelus näitlejana olen ka täpselt sellise seitsme, kaheksa aastase lapse ema. Et mismoodi ma mängin seda, kuidas minu seitsme kaheksa aastane laps mängib, afib järel oma ema. Seal tekivad väga huvitavaid, väga huvitavaid hetki tekkinud. Ongi just sattunud ka niimoodi. Näiteks see, need rollid on sellised, kus neid mängivadki täpselt sellised naisterahvad, kellel endal on umbes enam-vähem selles vanuses lapsed kodus. Ja jätkame filmi teemadel. Pimedate Ööde filmifestivalist on juba räägitud küll. Mõni vaatas rohkem, mõni vaatas vähem filme, mõni ei vaadanud kindlasti üldse. Aga et olemas on, seda teavad juba kõik. Aeg on asi ka kuidagi kokku võtta. Mida siis PÖFFi näitel tänapäeva filmimaailmast üldse arvata võiks, selle üle, mõtiskleb filmisõber. Jaanus Kaasik. Nüüdseks on PÖFF kestnud juba mitu päeva ja saalis istudes on näha, et mitte kõik oodatud inimesed ei ole leidnud teed kinosaali. Kes on siis need inimesed, kes käivad filmifestivalidel ja miks üldse peaks Pimedate Ööde filmifestivalist osa võtma? Küsisin kordama õpilastelt, kuidas neile meeldis, kui ühel ööl hakkaksid nägema kellegi teise inimese unenägusid. Vastused sellele küsimusele jagunesid kaheks. Õpilastest oleks sellega nõus vaid juhul, kui inimene, kelle unelausena läheksid, ollakse tuttav või äärmisel juhul peaks, olenevad leidma aset kohtades, mis on nende jaoks juba tuttavad. Teine hulk noori rõõmsalt nõus jälgima ükskõik millise teise võhivõõra inimese unenägusid. Minu arust on just viimase grupi esindajad inimesed, kes käivad filmifestivalidele, võtad osa PÖFFi filmiseanssidest, kuid ilmselt oleks vajalik kõigile. Filmi vaatamine ongi kui unenägemine. Vaid magades ja kinos on inimesed nõus viibima tunde pimedas ruumis pea liikumatus asendis. Inimestevaheline erinevus on vaid selles, kas me sobime ühiseid, jagatud unenägusid ja unelmaid või soovime kogeda midagi uut ja ainulaadset. Meie kinodes enamasti näidatav Hollywoodi toodang üha korduvate nägude, tegelastüüpide ja sisuliinidega kuuluvadki jagatud unistuste valda. Kuid mitmed inimesed vajavad vabadust mõtelda teisiti. Olles Pimedate Ööde filmifestivali netwak žürii liige, on mul parem ülevaade vaid aasia filmide programmist ning võib öelda, et valikvõistlusprogrammis on väga mitmekesine ja mingit kindlat ühist joont on väga raske filmide juures tuua. Festivali filmidelt ei ole nõutav ühtne, viimistletud tehniline teostus, kindel stilistika, kui suuresti võib näha püüdu mitte jutustada unikaalset lugu, vaid mitmete tehniliste ja kunstiliste võimaluste kogusummana edasi anda tunnete meeleolu ning need omadused, tunded ja meeleolud helistavadki tavalist juttu Westmist, unenägudest, unenäolisest. Seega võib festivali kutsuda ka unenägude kataloogiks. Vaadata nendest filmidest, mis on üle kogu maailmafestivalil kokku kohtud on meil võimalik ammutada Energiat oma isiklike unenägude jaoks. On kahju, et seda saab teha vaid kord aastas. Eile rääkisin ühe filmide žüriiliikmega, kes kurtis, et kuna vaatamist vajavad filme on palju ja koormus suurust, siis paratamatult vajub mõne filmi ajal silm kinni. Probleem ei ole isegi selles, et midagi jääks vaadatava teose juures märkamata vaid läbi pool filmi juures tegevust, detaile, mida seal tegelikult ei ole. Antud. Žürii liige tunnistas, et ta tegelikult isegi naudib seda. Tehku selline kogetud emotsioonide endast läbi laskmine, filtreerimine kõige vahetum filmikogemus. Ehk siinjuures, kas siis kõige hinnatum sega võiks filmihuvilisele soovida edukat mõtteta laadimist, pikki pimedaid öid ka ülejäänud aastaks. Tänane kultuurikaja on lõppenud. Saates oli juttu Eesti asustusloo uurijast Edgar kantist linnateatri uuslavastusest, päike soojem taevas sinisem ja Paabeli raamatukogust. Saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas, Riho Lauri sar. Saate teemadel saab arvamusi ja kommentaare saata e-posti aadressil kultuurikoja. ERR punkt ee. Kultuurisaateid saab tagantjärgi kuulata ka internetist vikerraadio koduleheküljelt järgmises saates, siis vaatame juba kultuuriaastat kokku võtva pilguga. Seniks mõnusat olemist ja kuulmiseni. Järgmisel nädalal.