Tere õhtust, olen tänase luule saate koostaja Pille-Riin Purje. Kutsun kuulama Anna Haava luuleloomingut. Kirjastus seis on aastal 2008 välja andnud Anna Haava luule esmakordselt tervik kogunev. See väärikas raamat pakub taaskohtumisi hästi tuntud luulega, mis elab Me teadvuses otsekui rahvalaul. Samas on kaante vahel palju esmaavastamise rõõmu pakkuvaid luuletusi kokku üks pikk helde luuleteekond. Mõelgem vaid Anna Haava eluaastatele 1864 kuni 1957. Tähendab, ta sündis samal aastal kui Juhan Liiv ent elas kauem kui Juhan Sütiste. Ühe võimaliku valiku Anna Haava luulest esitavad Liivika Hanstin ja Sepo Seeman. Rein Rannapi klaveri improvisatsioonid, eesti heliloomingust valis muusikaline kujundaja Virve Kulver. Head kuulamist. Mis on sul veel tunda laulda sinu kõrges kõrges eas aastais ammu üle normi ammu üle 80. Nad matsid mu kordiu maha. Nad nekroloogisid teid ja pidasid rõõmsad peied ja minu mälestust. Jõid kuid. Elasin alles jõdunce, õnnis parra. Mu lauliku viletsust, keegi ei haugi veel pärinud. Mis on sinul siin veel tegu? Last veel? Mingi missioon selles imelises ilmas kus nii palju hääd ja kurja igavesi mõistatusi inimigatsustel varuks Luule see ei tule tuulest ega kuku käisest ka härras. Tunni ära keele. Kõik see oleks asjata. Luule, see on lekkiv tõde, veri sinu südamest. Seda pead sa ilmutama hoolimata enesest. Lool lugusid laulik, loo kirjuta kuid kirjutas südameverega, sest inimesed, nad ihkavad maitsta. Kõik sile, kõik riimid ja rütmus, kõik silbid ja sõnade käik, kõik valitud kunst, kõik helin, kõigil hirved ja värvide läik. Kui ainult hinge neil oleks. Tõnu tahtis passi laulda ja ta oleks laulnud ka toredat ja mõnusat bassi, niiet imekuule. Kogemata puudus Tõnul passi tarvis hääl ja ta tahtis ometi esimene olla seal. Tõnu mõtles asja ümber. Parem laulan tenorit. Pealegi saan selles hääles vistist esimeseks, nüüd aga kogemata polnud Tõnul kuulust tenorit ja tal polnud põues südant elustamas lahket viit. Tõnu mõtles asja ümber. Passis kuulsaks ma ei saa. Tenor ka ei too mul tulukooris lauldes teistega. Tõnu laitis passi lauljaid, laitis lahket tenorit. Laenas naabrilt lõõtsapilli, algas uut ja võõrast viit. Tõnu mängis. Mängis, mängis pillicatki, tegi ta. Tulevikus tahta Tõnu passi lauljaks hakata. Auning Ilo võim ning vara. Nad on ju kallid asjad, inimlikud üle ilma. Kuid narr, kes nende ihas ennast saatanale müüb kõigi kõveruste teid oma hingelt alla käib. Tark taht, talu kosida ainust, tütart taluga. Arvas üles suured kasud, õnnelik, kui sinna asud. Oletatav riske, peremees. Elad nagu kala vees. Targalt asjad. Toimeta. Seadis juuksed siledaks, kaelaräti sirgemaks, õppis pähe armukõne kurvastusest sõna-, mõne tegi näo tõsiseks. Õnne teele jalgsi läks. Rästas laulis mehe töö. Mees Himma, kuus, marjuke hõbe hele Ellace kuningas kui oleks mina vaene, mahajäetud sina üksi sind Macoosiksin. Sinuta mas sureksin. Piiga peene tundis meest. Kuldaväärt, sa kallis mees, päästjaks seisad siin mu ees oled tulnud armu sunnil, kosimominud õigel tunnil, vaene mahajäetud oma isast emast, varast ka, kõik mu rikkus isema. Mis kas raugale mind soovib, isa, rikas lind? Tõrgun, vasta, jään ma ilma kõigest. Mis siin puutub silma Misest viga varata armsam veel, ehk sulle maa? Mõrul meelel magus keel laulab ja sa armsa veel endalaga tõusmas higi katsub, kui saab ukse ligi. Hääd sul päeva homseni, siis ma jälle tagasi. Vilets veider õnnegi. Piigalaga Nukarmeel ohkab kurvalt, sõnab keel. Isa, viska varavet ära, toodad päeva ette. Õnnetust ta mulle loob. Vale võrkus, ilmil koob ahnus püüdel armukuub. Ei, mina õnne usumis paistab rikkuses. See õnn on väärtuseta kui vaesus südames. Ei mina õnne usumis Ausja kuulsuses. See õnn on külm ja kare ja okkaks teiste ees. Ma usun ainult õnne, mis põues peidus on usk, armastus ja lootus. Jah, see on ainusõin. Tal on pikad põllepaelad suured pikad siidipaelad. Tal on tantsud nagu tuul. Harva vaikib tema huul. Hääl on tal kui hõbekellal silmad nagu tähed hellal. Kurida ka natuke. Kui sina mu silmist ei loe, mis heliseb südames mul siis mine sest igavesti siis võõrad oleme küll. Kui vaikseks koidutäheks ei ole ma sinule siis mine, las asuda põue, meil sünge, sügav öö. Kui tõusvaks kokku kõlaksime hinged, ei ühine siis mune. Meie arm ja lootus, kõik tühine. Südamete olen ma usu nugis neiusa. Vaatasin sinu silmis kaotasin südame. Ära naera sugugi, Hanno süda tagasi kohkudes sa vaatad mind. Neiu, nüüd ma mõistan sind, sinu süda kadunud ka. Tahan hoolsalt otsida, leian seda tagasi oma, siis ei tahagi. Et hingel ta ei ole, tean mina isegi üht inglit armastada ma ju ei julgekski. Kuid ta on inimene aus hääbel, pealegi kui ükskord ära sureb, saab ingliks ometi. Ei ole sina, minu ingel ei koidutäht, ei päikene. Ei elu, õnn, ei silmatera. Ei süda. Ei mu kullake, ei ole. Sest et kõik need nimed on nagu vari selle ees. Kui kallis püha ja kui armas su kuju minu südames. Oh, ma isegi ei tea, millal tuli armastus minu põue millal ärkas, vaikne arglik igatsus. Oli ilmsi, see, ehk unes, millal iseendale ometigi tunnistasin, et sa armas minule. Millal esimest korda õnnel palvetasin sinu eest millel esimest kord nutsin armastavast südamest. Ilmsise küll vist ei olnud. Ilmsi kandsin Laenu suus unes uhket südant, võitis igavene armastus. Katad kinni oma hingetuled, kui põhjatuul. Ja naerad. Valetad mulle 1000 valet ja lähed vingoigad. Ja mina katan kinni oma hinge. Olen. Naeratan ja valetan sulle 1000 valet. Lähen ning häitlen surmaga. Mis ütlevad inimesed nii, küsime alati ja vangist ning valeteedelt ei pääse me iialgi. Mis ütlevad inimesed, et inimesed me ka, et oma taevast ja põrgut. Me kanname endaga mis ütlevad inimesed. Ja nõnda mäe roomame ja nagu viletsad orjad siin päikse all maldame. Me joome kohvi, sööme saia ja kanget kohut, mõistame. Ning rohkem suhkrut kohvi sisse. Me pühas vihas paneme. Me teeme tagaseljaotsust nii hoopis hinge teadmata. Nad on vaesed, käivad päevavalgele, ei mõista, paha aimata. Ei mõista meie neid, küll surma ka vabaduse jätame kuid ainult nende ausa nime võimalikult võtame. Ja meie otsus maksab palju. Ei leita ilmas naist, ei meest, kes oleks igal ajal julge ja kaitstud selle kohtu eest. Kõre tahan armastada neid, kes mind vihkavad, kes minule kurja ihkavad. Küll tahaksin neile teps andeks anda, ei iganes needmist, vaid õnnistust saata. Kui minul on ilmalik süda ei andestada ta suuda vaid hõõguv viha, sääl võtab maad kõrk, põlgus ise, ta tõstab käed ja kättemaksu, deemonid, nad lennutavad, tiibasid. Minu vaene ahastav hing. Kui jumestubachess põrguses säras. Aage taga ahiskage. Püüdke seda hingekest ikka jälle mulle ohvriks. Paljud tasun selle eest, sest eks mina olen mammon. Mul on võimsust üle ilma varandusi merel, maal, kõikjal, küllalt kummardajaid, ohtralt orje, igal ajal. Minul, kes ma väge, mammon. Siiski rahu, mul ei ole. Hinges hingamise maad. Rõõmutud on minu rõõmud hingetud mu ilulad. Mina vaene vilets mammun, sellep ihkan, istun, nõuan kurjalt, jahin Kunnatu viha kirgselt, kõike püüan, mis neid kättesaamatu. Mina hüljatud siin mammon. Aage taga seda habrast, seda hullu hingekest tuge elusalt või surnult ta ei tohi minna käest. Naeruks saada ei või, mammon. Aeti taga ahistati, hingeke küll haihtus eest ikka elus kui ka surmas, näitas taeva pilvedest mammunale pikka nina. Mu laulud ei, kunstikõlad, mis pärga ihkavad. Las tulla kohtumõistjad ja kes neid vihkavad. Las tulla, Kell külma mõistust Kell. Tõkkest hangunud meelt ja kellel ehk haavu nad saatnud. Ja kes need kustutaks teilt? Need tulevad, lähevad varjud. Puult langeb mõnigi leht. Kuid vaikselt vaatab taevast jääb seisma saatusetäht. Kes ei unda iial näinud Aadee riigis iial käinud sellele kalkija kale silm, talv ehk suvi? Ikka külm. Alati, kes uneilmas viibib, sellel udu silmas. Elu pakub õnneõit ta ei näe, sest unel võit. Lenda üles tuule tiivul. Tule jälle aja viivul selgeks. Helgeks sinu silm saagu ilus siis maailm. Kui puhus katusekambri tuul all soojades tubades kuuldusse luule ja kaebasin tasamaalaulik linud leivata, jättis mind kodumaapind. Liigsell sa oled Nad, rüüstasid mind ka jumal ise, kes loonud on, tuuletemagi naeris ja vastas mulle. Toas sul tuulesümfooniad, siis tunned ju taeva lähedalt ja lehvivad vaikselt seal reumalilled su ümber hallad, jääsed, vine siis laulik, need on ju looduse imed. Ja katab ka kahvatu nälgus su lauda. Suur mahajäetus sind meelitab hauda siis laulik see sulle, kui loodud on maja, muid mõnusid. Neid on teistele vaja. Loo lugusid, laulik, loo kirjuta, kuid kirjutas südameverega, sest inimesed, nad ihkavad maitsta all soojades tubades, muidu neil külm ja jääs tarretaks ilus maailm, kui luulet ei oleks. Kui luulesus südameverest ei Helex. Ent kisendab tõtt, su luule viis, säält elab su enda kõik elupiin siis haarab see neid kui kange viin. Ja õnne nad sinule soovivad siis. Ning jätad kordomaasu maise töö, kuis hüüab sind igaviku kõla. Siis tuleb Kainimlus pärjad käes ja maksab su haual kõik oma võla. Head puhus katusekambris tuul. Ja lehvisid vaiksed seal reumalilled mu ümber, jääsed, hallad lined all soojades tubades kuuldusse. Luule. Üks väike rõõmusäde, kui kukub südame siis musta mure, vaimud, kõik löövat Kohkvele. Sest säde. Salamahti võib suureks süttida võib vaikselt kustunud küünlad kõik panna põlema. Või pimeda palju teha. Võib hoopis Ootmata kõik varjud ära võtta ja paista. Väiksena üht ainust rõõmusädet, üht hiilgavat tähekest ei tohi hoolimata sa heita enesest. Klaaspärlid ja kustuvad sademed. Sonivad säravad. Valed köikeks ja sügavad orud ja kõrged mäed ja lekkiv päike ning tilkasid ööd. Kõik üks. Vaiksemaks ja sügavamaks muutub minu igatsus. Minu hinge sisse paistab tasa taeva, valgustas. Nii hellalt, enne armas. Õrnalt iialgi sindumused armastanud. Ei nii kindlalt kunagi. Ja see armastus, Ma tean, pole vandeks sinule täheneda, sulle paistab, õnnistab sind armuke Suur ja vaikne hiilg ning sära mõtest mõtte hingest hinge. Kahe surelise saatus teineteise meelespea kadunud kaugusega aegadega ei haihtunud, kandub üle kauguste, tõuseb üle tõkete. Mõttest hingest hinge. Kahe surelise saatus, südamete armastus. Muist küll siit muist ülemaine igavese elu Aime, suur ja vaikne hiilgening, sära võidab kõik maailma ära. Hilised lilled hiilgavad vaiksed sügavas laanes, nad õitsevad. Mäedo säält tõttavad Kohavad lained. Rahutud pilved, Need rändavad. Hilised lilled. Kas ehk lumined lilled nopib? Kas ehk halla neil annab suud? Taevalennul linnuparved lahkumist lauluvad laanepuud. Hilised lilled. Hilised lilled hiilgavad vaiksed südamesse, nad puutuvad. Hilised õnne unenäod. Südamevaluks kas muutuvad? Meid saatnud vaikuste helin ja tähte säravad ööd. Kuu kumased, Lumitan, metsad ja vaiksed kaugele teed. Me oleme põhjamaa lapsed. Kaks meie mõlemad. Jääb lume kargelt põue, meile südames sügavam õnn ja südame sügavam valu. Jääb igavest ütlemata meil südame õndsa õnn ja südame sügavam valu mis vaikiv, kui igavik on. Veelgi ei saa vaiki olla. Veelgi hinges, nagu laulan. Veri soontes heliseb. Kuulda nagu sõnugi Meel ja mõte üleneb. Väsind süda võtab jõudu tuhmunud silmis. Lööb helki. Mida see küll tähendab? Mis on sul veel tunda laulda sinu kõrges kõrges eas? Aasta ei sammu üle normi. Ammu üle 80. See on sulle, jumalast, jumalast ja inimeselt nendelt. Lähedalt ja kaugelt. Omadalt võõrastelt üle ilma kõigilt neilt kellel on südametunnistust, usku, lootust, armastust, kelle vapper elutahe, kelle õilis kordia komme, õiglusega tõetunne. Ligimesearmastus vaikselt suured teod teeb õnnistuseks ilmale valguseks toeks ka sulle, inimsoo valusais heitlustes tohutu suures kokkupõrkes, kus nood võimudia süsteemid hiiglas ilma. Vaated kaalul. Mis sinul siin veel tegu? Vast veel mingi missioon selles imelises ilmas. Kus nii palju hääd ja Curry Igavesi mõistatusi enim igatsusteni varuks. Anna Haava luulet esitasid Liivika Hanstin ja Sepo Seeman. Rein Rannapi klaveri improvisatsioonid, eesti heliloomingust valis muusikaline kujundaja Virve Pulver. Helirežissöör oli Külli tüli luulega. Ta koostas Pille-Riin Purje. Raadioteater 2008.