Või kohe rääkima hakata. Lugupeetud kuulajad 30. märtsil möödub, möödus 200 aastat Ferdinand Johann Wiedemanni sünnist. See on väga pikk aeg ja tavaliselt ühe mehe 200 aastast sünnipäeva juba meelde enam ei tuletatagi. Aga viide on, oli erakorraline mees. Tegelikult ta oli lihtne Eestimaa mees. Baltisakslane. Sündis ta Haapsalus. Isa oli raesekretär. Arvas, et pojast peaks kindlasti saama advokaat. Aga nii ei läinud. Pojast sai hoopis keeleteadlane. Muidugi, kodused ei võinud seda küll aimata. Et 200 aasta peale pärast pühitseb maarahvas selle poisi sünniaastapäeva. Tallinnas Toompeal aadlilossis. Ja et Tema nime kannab Haapsalu gümnaasium. Temanimelise auhinnaga pärjatakse silmapaistvaid emakeele uurijaid ja kõige paremaid maa, keele kirjasena seadjaid. Ja kui keegi kõike seda neile oleks öelnud, siis oleksid nad üpris kohkunud ja oleksid selle võimatuks kuulutanud. Mitte sellepärast, et aadliloss ja auhinnad ja nii edasi. Aga sellepärast, et seda kõike teeb maarahvas. Sest kes oli tol ajal maarahvas 1805. Need olid kohalikud pärisorjad, kes hakkasid alles pärisorjusest vabanema kellega kohtuti turul. Kelle puhul küll ei arvatud, et neist saab kultuurrahvas. Jaha Ferdinand Johann Wiedemanni üks kaasaegne ja ülikooli tuttav Meile tuntud Friedrich Robert Seeman on kirjutanud ühe sellise mõttesalmi. Ükskord oli üks mees, Ta sündis, elas ja suri. Rohkem ma temast ei tea, aga ta oli üks mees. Sellel Haapsalu noormehel läks päris nii ei läinud. Tal tuli läbi käia ikka ka hämmastav elutee. Et olla üks mees. Mõelge vaid, kas pole siiski erakorraline? Provintsilinnakese baltisakslasest Kübarsepa pojapoeg läheb Tartusse ülikooli advokaadiks õppima kuulab ära kõik nõutavad loengud ja ei soorita kolme aasta jooksul mitte ühtki juuraeksamit. Saab hoopis selle asemel vanade keelte, kreeka ja ladina keele õpetaja kutsetunnistuse. Mees õpetab 30 aastat gümnaasiumis kreeka keelt tegeleb vabal ajal heal muusika, taimede kogumise ja herbaariumi koostamise ja keeleteadusega. Sellest samast jõudeajast kirjutab kolme soome-ugri keele, komi, mari ja udmurdi keele grammatikat. Ilma et oleks kordagi nende rahvaste juures käinud. Valitakse Peterburi Keiserliku akadeemia akadeemikuks, kusjuures tal pole mingit doktorikraadiga professori tiitlit. Ja pensioni eas avaldab oma kõige tähtsamat tööd eesti keele alal kokku üle paari 1000 lehekülje ja paneb nendega aluse eesti keele uurimisel eesti keeleteadusele. Ja mis veelgi imelikum neid töid hinnatakse kõrgelt veel 150 aastat hiljem. Seda ma nimetaksin Wiedemanni fenomeniks. Kuidas üldse sai võimalikuks? Noh, oli siin, sünnib päraseid eeldusi. Sealjuures oli tal erakordne töövõime. Oli ka soodsaid olusid ja mõnikord aitas kaasa ka puht õnn. Juhus. Wiedemanni oli siis päritolult baltisaksa linnakodanik. Esivanavanemad pärinesid kes Põhja-Saksamaalt, kes Viljandist, kes Tallinast. Üks vanaisadest oli isegi taanlane. Aga see siia püsima ei jäänud, vaidleks Taani tagasi. Nendes perekondades polnud aadlitiitleid, polnud ka suuri maavaldusi. Nii et tavaliselt baltisaksa linna kodanikud. Kodunt sai Veideman palju kaasa. Tal olid juba sünnipärased keelte omandamise eeldused. Tema kodu, kus ta kasvas, oli ka sobiv nende eelduste arendamiseks, sest ta isa oli keeltetundja mees. Kuus keelt suus. Isa oskas saksa-eesti vene, prantsuse, inglise ja rootsi keelt. Enne koolis käin kooli minemist, oli. Ferdinand Johann jõudnud juba mõnevõrra tutvuda ka prantsuse ja vene keelega. Kreiskool ja gümnaasium lisasid siia juurde nüüd hulga keeli nagu inglise keele, ladina keele, kreeka keele, heebrea keele. Ja hiljem hankis ta keeleteadmisi juurde omal käel. Niipalju, et me võime teda nimetada tõepoolest polüklotiks, tähendab paljude keeltetundjaks tema ülikoolikaaslane pärastine Armeenia kirja Cabovian on kirjutanud, et et Veideman tundis enam kui kahtkümmet keelt sealhulgas küllaltki hästi armeenia keelt. Ja üks tema Tallinna kaaslane fon Peetsolt on oma mälestustes maininud isegi rääkinud isegi 30-st keelest. Seega me võiksime Wiedemanni seada ühte ritta niisuguste eestimaa suurte keele tundjatega nagu Uku Masing, Bent Nurme, Kund, Paula Ariste ja Villem Ernits. Kodunt oli viidemon kaasa saanud ka muusikaarmastuse. Perezes musitseerid ise ja kuulati meelsasti muusikat. Ja Wiedemanni viis selle kaasa oma perekonda ka tema peres musitseeriti ise ta mängis hästi flööti, nii et ülikoolipäevil teenis sellega isegi lisaraha. Ja. Kaasaegsed on nimetanud, et ta oskas mängida õige mitmel instrumendil. Räägitakse isegi 16-st instrumendist. Kodus oli õppinud Wiedemanni loodust armastama. Tal oli kireks taimi koguda, Järvaarimusse korraldada. Hobist kasvas välja ka päris tõsine teaduslik huvi. Nii et 1852. aastal andis ta koos Tallinna toomkooli õpetaja Veeberiga välja mahuka raamatu kolme balti kubermangu õistaimedest mis sa isegi Peterburis hõbeauraha ja leidis kasutamist pikka aega pärast teda veel. Kui nüüd mõtelda selle peale et kes see mees siis tegelikult nii inimesena oli ise ka tavaliselt inimesest eriti suurtest teadlastest, palju niisugust mälestust maha jää, mis räägiks temast kui inimesest. Ja Wiedemanni kohtagi tuleb seda nii noppida siit-sealt. Üldiselt paistab, et oli selline rahumeelne, sõbralik ja tagasihoidlik mees. Nii seltskonnas kui oma perekonnas, perekond oli tal suur kuus last. Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes, kellega ta suhtles õige pikka aega on kirjutanud, et akadeemik Wiedemanni õppisin tundma. Temas õppisin tundma kõige ehtsamad tüüpi aumeest, ta mõtleb rohkem kui räägib. Klaasikese taga on ta väga lõbus, kuid seesmine mõnu, tundmus tuleb nähtavasti nähtavale enam silma ja naeratava suu kui keele kaudu. Ja teine, tema hea tuttav meie luuletaja Lydia Koidula kirjutab 1872. aastal Kreutzwaldi-le Papa Wiedemanni Peterburist, on mõnda nädalat siin ja hurjutas mind ka, küll on vanahärrade lurjutamine selge. Imelik see on, et mina tõotatud süli paadile truudust tahtvat murda. Jutt on siin sellest, et Koidula tahtis abielluda lätlasega. Aga ikkagi on ta tore, armas vanahärra ja minule väga meele järgi. No vaat see vanahärra Lõpetas siis ära ülikooli, ilma, et oleks ühtegi eksamit teinud. Aga ülikoolis õppis selle asemel hoopis keeli. Ja kui nüüd 1830. aastal tuli kätte naise võtmine laine, saadi kõige tavalisemalt maja peremehe või korteri peremehe tööd. Tütar oli see, keda võeti. Sama teed läks ka hurt, mõned teised Eesti mehed veel. Siis oli vaja muidugi kindlat töökohta, sest ega naist niisamuti antud. Ja nii siis Veideman sooritab ülikooli juures 1830. aastal, vanade keelte ülemõpetajaeksami saab vastava kutsetunnistuse ja leiab ka töökoha. Kolib kuramaale, miita visse, kus kubermangugümnaasiumis õpetab tükk aega kreeka ja ladina keelt. Kui 1837. aastal vabaneb Tallinnas kubermangugümnaasiumis vanade õpetaja koht, see oli Wiedemanni kodukool siis tuleb ta Tallinnasse ja töötab siin edasi kuni pensioni eani. Gümnaasiumiõpetajana. Samal ajal aga tegeleb ta eneseharimisega väga hoolikalt Tallinnas Leisust teisigi baltisaksa haritlasi, kes tundsid huvi teaduse vastu. Ja nii need baltisaksa haritlased siis asutasid 1842. aastal. Eestimaa Kirjanduse ühingu, kus peamiselt ettekandekoosolekute kaudu suheldi ja püüti siis nii harida laiemat publikut. Wiedemanni oli selle asutajaliige, vahepeal ka ise asepresident. Ja pidas sellel selles seltsis või ühingus ligemale 50 ettekanne, et iga aasta kolm neli ettekannet väga erinevatel teemadel, aga enamasti ikka keeleteadusest tol ajal loeta, palju on näha, et ta on tuttav tolleaegse üldkeeleteaduse suundadega ja puiduga õpib keeli. Millal ta nüüd täpselt soome-ugri keelte juurde jõudis, eesti keelt tundis ta enne kodunt juba see tee, see ei olegi päris selge. On teada, et ta pidas seal selles ühingus ettekande soome mütoloogiast ja võib-olla ta tundis ka Kalevala mis asja oli ilmunud. Igal juhul. 1838. aastal avaldab ta oma gümnaasiumi ühes pisikeses väljaandes uurimuse soome-ugri keelte sugulust Altai keeltega, mis oli tol ajal küllaltki populaarne. See polnud iseenesest sugugi paha raamat ja näitas, et kirjutaja on küllaltki süvenenud asjasse. Ja nüüd 1800 neljakümnendatel aastatel kujuneb välja üpris omapärane olukord. Nimelt tunti küll väga võrdlemisi hästi soome keelt, eesti keelt, lapi keelt ja ungari keelt, aga teisi soome-ugri keeli tunti väga halvasti. Nende juurde minek oli küllaltki raske, nõudis nii aega kui ka raha ja mis köige. Elutingimused olid väga kehvad ja need, kes sinna läksidki, tulid tavaliselt haigetena tagasi. Seepärast Euroopa keeleteadlased olid leidnud mooduse, kuidas nende keelteehitust selgeks teha, ilma et sinna peaks minema. Nimelt misjonärid olid juba seda teinud ja olid soetanud vaimulikku kirjandust, eeskätt evangeeliumit, tõlkeid nende keelte kohta, mille ligidalt käes oli küllaltki raske. Ja nüüd Euroopa keeleteadlased õppisid koostama keelte grammatikat ja sõnaraamatuid nende evangeeliumi tõlgete põhjal. Ja vot nii tegi kaviidemal ja mõned teisedki viher. Ja 1800 neljakümnendatel aastatel oli siis niisugune olukord, tekkis väikene võistlus. Just Volga ja permi keeltes tähendab siis mordva mari komi ja udmurdi keele grammatikat koostamisel. Tööle asus korraga kolm meest. Vanuse järjekorras 35 aastane Ferdinand Johann Wiedemanni 33 aastane saksa polüblot Hanskonnal fon, ter kaabelents ja 27 aastane soomlane Matthias Alexanderi. Kastreen. Küll natuke varem oli juba kommide juures käinud ka teine soomlane Johan Anders Schöögreen, aga tema peatähelepanu oli pööratud ajaloole ja ürikutele keelega, ta tegeles vähe. Ja nüüd alustas, algas siis võidujooksalustes fonder kaabelens 1839. Ja avaldas evangeeliumit põhjal koostatud murdva keele grammatika. Viidemon kogus samal ajal materjali kuid ei jõudnud nii ruttu oma grammatikat valmis ja avaldas oma grammatika alles 1865. aastal. Kui nüüd Mordva grammatika oli ilmunud, avaldas Wonder kaabelenud kaks aastat hiljem 1841 komi keele grammatika, mis oli tehtud täpselt samuti. Veideman tutvus sellega ja leidis, et see on halvasti koostatud. Ja kui leiad, et on halb, siis teise parem ja nii ta otsustaski. 1842. aastal oli Wiedemanni komi grammatika käsikiri valmis, aga gümnaasiumi õpetajal oli avaldamisega suuri raskusi ja trükis ilmus alles 847 pühendusega kabelenzile. Kolmas mees Matthias Alexander kastreen. Tema oli noorem, tema valis teise tee, tema läks otse nende rahvaste juurde uurimisretkele käis komide ja maride juures. Ja avaldas siis 1844. aastal komi keele grammatika. Nii oli siis covid keele grammatika koostamise võidujooks lõppenud. Seejärel avaldas Wonder kaabelenstad 842 kahe mari keele murde võrdluse kastreeni mari keele grammatika ilmustatud 845. Wiedemanni mäemari grammatika käsikiri oli valmis samal aastal, kuid jõudis välja anda alles 1847. aastal. Ja lõpuks avaldas veel father kaabel lihtsalt 845 ka udmurdi keele sõnade tänamise õpetuse. Wiedemanni udmurdi keele grammatika ilmus 1854. Siskastreen enam konkursist osa ei võtnud, ta oli läinud pikemale uurimismatkale juba Siberisse. Nii see siis see konkurss lõppes. Aga viidemanile avasse tee Teaduste Akadeemiasse. Nimelt nüüd tuleb appi juhus. 1008-st ja 42. aastal asutati Peterburi Keiserliku akadeemias. Soome mitte vene rahvaste võrdleva keeleteaduse kateeder. Ja seejärel kaks aastat hiljem juba soome sugu ja Kaukaasia rahvaste etnograafiakeelte eriala tähendab akadeemiku koht. Enne seda ei olnud. Esimeseks, selle ala akadeemikuks valiti Andreas Johan Schöövren. Muide seal kohal saigi olla ainult kaks akadeemikut. Söögrine Wiedemanni. Kui Veideman 1887. aastal suri siis järglast enam ei valitudki. Oli saabunud venestamise aeg ja arvata, et niisugust akadeemiku kohtav vene keiserliku akadeemias vaja ei ole. Miks viidemon valiti akadeemikuks? Määravaks kujunes siin see, et viidemon oli saanud kaks teemi tovi auhinda. Demidovid olid rikka suur oli mäetöösturite perekond, kes selleks ajaks olid jõudnud juba tsaari õukonda ja üks nendest asutas kaks omanimelist auhinda. Teadusauhinda. Suurem teadusauhind määrati igal aastal venekeelsele kõige paremale teadustööle. Teene väike auhind, mis oli 10 korda pisem, kui suur anti kõige paremale käsi kirjalisele, teadustööle, trükikulude katteks. Wiedemanni sai muidugi selle väikese auhinna, sest tema tööd olid sa kirjutatud saksa keeles. Viidema saatis kõigi oma kolme grammatika käsikirjad. Akadeemik Schöögreline auhinna taotlemiseks. Komi grammatika auhinda ei saanud, sest auhind määrati kastreenile, kes oli ise materjali kogunud. Koopia. Mari grammatika sai poolauhinda aga udmurdi grammatika sai juba terve auhinna ja nende rahade eest andiski Veideman oma grammatikat trükis välja. Ega seda raha niisama kätte ei antud, sellega maksti akadeemiast kinni trükikulud ja hiljem akadeemik, kuna Wiedemanni sai juba toetada Kreutzwaldi, kes sai oma Kalevipoja eest ka pool teemidovi auhinda ja sellega sai ka kalevipoja rahvaväljaanne trükis ilmuda. Nüüd konkurente? Jah, Wiedemanni. Wiedemanni valiti 1854. aastal. Peterburi Keiserliku akadeemia korrespondentliikmeks, see tähendab kirjavahetajaliikmeks. See oli siis selline akadeemia liige, kes jäi oma kodukohta elama. Akadeemikutasu ei saanud, aga tal oli õigus oma tööd tasuta avaldada akadeemia väljaannetes. Kui Veideman sellele kohale valiti, siis konkurente minu teada tal ei olnud. Sest. Oli küll olnud tõsile vei võistleja, see oli see sama, Matthias Alexanderi kastreen. Aga kastreenoli. Siberi retkedelt tagasi tulles. 1852. aastal tuberkuloosi surnud olles võib ainult olla ainult üks aasta Helsingis. Helsingi Ülikooli professor. Wiedemanni jäi siis nüüd edasi Tallinnasse. Aga järgmisel aastal? Juhtus aga nii, et 1855. aasta jaanuaris suri akadeemik söögrenud ja temast jäi maha pooleliolev liivi keele grammatika ja sõnaraamat. Akadeemik akadeemia tegi nüüd Wiedemanni ülesandeks töö lõpule viia Wiedemanni talvel Tallinnas ja töötas gümnaasiumis õpetajana. Talle saadetisi kogu sööbryoni materjal Tallinnasse. Veideman asus tööle ja kaks aastat hiljem 1857 valiti juba Wiedemanni nelja akadeemiku ettepanekul erakorraliseks akadeemia liikmeks. Just vahetult enne seda oli ta määratud korrapärasele pensionile, nii nagu õpetaja ja ikka tööaeg oli täis. Nüüd Veideman kolis koos perekonnaga Peterburi elama ja tegi järgmisel suvel Pikema uurimisreisi liivlaste juurde et kurku koguda lisamaterjali. Ta töötas suure hoolega liivi keele grammatika sõnaraamatu käsikirja kallal ja nii et niisiis 1859. aastal oli tal juba nii grammatika kui sõnaraamat valmis. Esitas selle trükkimiseks ja siis valiti Wiedemanni juba akadeemia korraliseks. Eks täis akadeemikuks. Nii oli siis saanud nüüd elu põlisestkümnaasiv õpetajast korraline akadeemik ja silmapaistev keeleteadlane. 1861. aastal ilmub kaks mahukat köidet. Ühes on liivi keele grammatika ja teises on liivi keele sõnaraamat. Kokku 900 lehekülge ja suures formaadis. On teada, et sõnaraamatu koostamine koostamisel oli söökla, on jõudnud alles esimeste tähtedeni ja grammatika pika ees. Eesosa sissejuhatuse kirjutas Wiedemanni, samuti töötas ka grammatika käsikirja põhjalikult ümber, nii et see on Wiedemanni Schöögrini ühistöö. Nüüd tuli Wiedemanni kogemus. Kuidas uurida niisugust keelt, kuidas kirjeldada niisugust keelt kust on olemas rikkalik materjal otse rahvasuust, mitte enam evangeeliumi tõlked. Ta oli saanud nüüd hea kogemuse ja mis edasi teha, nüüd siirdusid ta mõtted eesti keele peale. See oli pealegi keel, mida ta ise kõneles. Wiedemanni ei olnud rahul äsja ilmunud aarentsi grammatikaga ja oli isegi avaldanud selle kohta trükis pikema kriitika. Ja ikka kui pead tööd kehvaks tee ise parem. Ja nii siis 19. detsembril 1860 teeb Wiedemanni akadeemias ettekande, kus ta räägib, et ta kavatseb hakata uurima nüüd põhjalikult eesti keelt kavatseb koostada suure eesti keele grammatika ja suure eesti keele sõnaraamatu. Sest varasemad nii sõnaraamatut kui grammatikat tänapäeva enam ei rahulda. Ja nüüd ta paluoga akadeemia abi. Kõigepealt oli tal vaja toetuste uurimisreisideks kas igal suvel käima nüüd Eesti Eestimaad mööda ringi kogus murdematerjali ja samal ajal oli tal ka vaja akadeemia garantiid, et õpetatud Eesti seltsis Tartust saaks saata Peterburi haruldasi käsikirju, et ta saaks neid kohapeal uurida ja nendest materjali. Ja nii siis 1861. aastal läks Wiedemanni suvel esimesele murdeuurimisele Eestimaale. Terve suvi, kuni augusti lõpuni oli ta seal käis mööda maad ringi. Kogus materjali. Ja nii ta tegi kuni 1868. aastani igal suvel. See oli esimene kurtkus, eesti murdeid hakati sellise põhjalikkusega üldse uurima. Enne seda seda tehtud ei olnud. Ta uurimistöö esimeseks tulemuseks oli 1800 864. aastal võru murdeväike grammatika. Ta nimelt otsustas jätta oma suurest grammatikast võru murde kõrvale, sest see üldse lõunaeesti kirjakeele kõrvale, sest see on liiga eri. Ja sellepärast otsustas ta siis jälle esitada ise eraldi omaette grammatika, noh seejuures oli talle abiks teoloogiaüliõpilane Jakob Hurt, kes oli ise Põlvast pärit. Ja nüüd siis Wiedemanni ja Hurda vahel sigines aega aega mööda sõprus, mis kujunes eluaegseks. Tegelikult Jakob Purgastaja, Wiedemanni õpilane ega Wiedemanni Liliu ülikoolist ta kunagi ei õpetanud, õpilasi ei olnud, aga Jakob Hurt oli. Ja õpetus toimus praktilises töös, vestlustes arutlustes. Ja jõudis see asi nii kaugele. Et Peterburi eesti koguduse õpetaja Jakob Hurt kaitses Helsingi ülikoolis eesti keele alal doktoriväitekirja. Nüüd Veideman asus siis sõnaraamatu ja grammatika kirjutamisele. Sõnaraamat oli mõeldud eesti saksa suure sõnaraamatuna. Ja mõlemad ilmusid trükis Akadee Peterburi akadeemia väljaandel sõnaraamat 1869. aastal ja grammatika 1875. aastal. Need olid mahukad tööd. Ühtekokku 1700 lehekülge suures formaadis. Lisaks sellele avaldas ta veel eraldi köite ligemale 500 lehekülge. Folkloor sätia etnograafilist, eesti keeleainest. Ja pidagem silmas, et tol ajal ei olnud ei arvutit, ei kirjutusmasinat, midagi sellist ei olnud, kõik see töö tegi, tehti käsitsi kirjutades. Nii et Wiedemanni pidi tõepoolest olema erakordne töövõime ja järjekindlus. Ja kõige põnevam on veel see, et sel ajal, kui ta kirjutab suuri töid eesti keele alal kirjutab ta valmis ka murdva keele grammatika ja avaldab 1865. aastal selle ja kirjutab uurimuse Vadja keele kohta, mis ilmus 1870. Kas need, see töövõime on küll niisugune, mis paneb imestama? No juba eesti keele grammatika ja sõnaraamatu koostamine. Tänapäeval oleks selleks ettenähtud hulk inimesi ja aeg oleks läinud ikkagi pool sajandit. Nüüd selle eesti keele uurimise juures, mis Wiedemanni puhul kujunes ikkagi peamiseks rõhutab rõhutagem veel paari olulist seika. Esiteks, Wiedemanni lähenes eesti keelele ikka kui fennougrist, see tähendab eesti keel oli tal samasugune uurimisobjekt kui oli mari keel või mordva keel või komi keel. Eestlased lähenesid eesti keelele hoopis teisiti, see oli nende emakeel, Wiedemanni laga see emakeel ei olnud, tema emakeel oli saksa keel. Teiseks selliste kapitaalsete teoste kirjutamine ja väljaandmine tol ajal oli võimalik üksnes Teaduste akadeemias ja Teaduste Akadeemia kulul. Kui viidemal poleks olnud akadeemik, siis poleks 19. sajandi teisel poolel loodud ka eesti keele suurt grammatikat ega sõnaraamatut. See oleks kõne alla tulnud alles 20. sajandil. Kui need raamatud olid ilmunud, siis Wiedemanni ise arvas, et need võiksid olla aluseks Eesti üldise ja ühtse kirjakeele Härja arendamisel. Eestlased ise lootsid, et viidemon võtab kätte ja arendab nüüd selle eestlaste kirjakeele, oma grammatikas ja sõnaraamatus välja. Ja olid mõnevõrra pettunud, kui selgus, et Wiedemanni polnud seda teinud vaid tema käsitles eesti keelt kui rahvakeelt. Tema grammatikas on olemas murded, murdevormid, tema sõnaraamatus on registreeritud kõik murdesõnad. Wiedemanni ise põhjendas seda. 1871. aastal. Avaldatud väikeses artiklis nõnda. Kas rahvas on juba nii kaugele arenenud, et võib võõra kuldkuur keele nagu sakslased ladina keele maha jätta Ta ja sealt veel peale oma rahvuskultuuri taotada. See on küsimus, millele ta peab ise vastuse leidma sest tema üksi peab kandma enne aegsusest või hilinemisest tuleva kahju. Seepärast ei saa olla ei mugao kavatsus ega ülesanne uurida või otsustada, kas eestlased praegu just sellisel teelahkmel seisavad. Nende eneste seas ei puudu arusaajad ja haritud mehed. Kes selle üle otsustagu? Eks ta siin väikest viisi klaarib kama vahekorda eestlaste ja eesti keelega. Ta näitab selgesti, et tema on ikkagi tema emakeel, on teine taon fennougrist, kes uurib eesti keelt. Aga ta ei ole eesti haritlane. Ja ta lisab. Fakt on, et eestlaste seast on korduvalt kuuldud hääli, mis nõuavad puht rahvuslikke kõrgemaid haridusasutusi ja iseseisva kultuurirajale pöördumist. Esialgu piisab sellest, et ei tunduks kohatu, kui võtan julguse osutada millelegi, mis peab toimuma enne. See on nimelt ühise kõigi jaoks sama kirjakeele kättevõitmine. Kasu üldisest kirjakeelest on nii tohutu, et ükski edasipüüdlik rahvas, kes tahab astuda kultuurrahvaste rivi ei peaks tagasi kohkuma ühestki loobumusest mingist vara või vaimujõuohvrist. Et aga sellist keelt endale saada. Võiks ju siin punkt panna sest Friedemann oli oma kõige suurema elutöö juba lõpule viinud. Aga ma lisaksin seda, et veel järgneva. Kümnekonna aasta jooksul Wiedemanni lakanud. Uurimis uurimistööst tegemast vaid nüüd ta võttis kätte oma vanad tööd ja püüdis need need veel paremaks teha. Ta avaldas uue ja väga ulatusliku komi keele sõnaraamatu ulatusliku komi keele grammatika ja oma viimasel eluaastal 1887. aastal jõudis ta valmis ka mari keele sõnaraamatu käsikirjaga. Trükise enam ei läinud. Eestlastele on Wiedemanni muidugi muutunud päris üldnimeks. Öeldakse nii, et vaatame viidemonist järele, ta läks murret uurima, viidemon kaenla all ja mõeldakse selle all ikka seda suurt Wiedemanni sõnaraamatut. Grammatika on jäänud natuke tagaplaanile. Hirmsasti ka sellepärast, et tulid uued suundumused. Hakati tegelema eriti palju keele ajalooga, aga Wiedemanni ei tegelenud keele ajalooga. Wiedemanni tegeles keele kirjeldamisega ja tema oli selle arvamisel, et kõigepealt tuleb keel keele ehitus korralikult ära kirjeldada ja siis alles hakata võrdlema ja uurima selle keele ajalugu. Tol ajal oli see muidugi õige seisukoht, sest võrdlemiseks oli materjali veel liiga vähe. Aga Wiedemanni sõnaraamatust sai eesti kirjakeele jaoks väga oluline raamat sest eesti kirjakeele sõnavara Kujundati välja Wiedemanni sõnaraamatu alusel, sealt valiti sõnad eesti keelde. Nende sõnade seal olevate sõnade alusel tihti eesti kirjakeeles 20. sajandil uusi sõnu. Kui hakati uuesti põhjalikumalt eesti murdeid uurima siis saadeti murdeuurijad keelejuhtide juurde kihelkondades kaasas Wiedemanni sõnaraamat, kust nad pidid siis kõik sõnad järele pärima, kas seda sõnade tunnete või ei tunne ja mida ta tähendab? Sellist kapitaalset sõnaraamatut Eesti rahva keele kohta ilmunud pikal ajal uut alles viiekümnendatel aastatel jõudis Andrus Saareste nii kaugele, et avaldas Eesti keele mõistelise sõnaraamatu, kus on sees kogu Wiedemanni ja veel palju uut, mis on juurde kogutud. Niisiis jõuab Wiedemanni otsaga välja tänapäeva. Ja seepärast meile taustamegi.