Tervist siin toimetaja maris Johannes sele saate esimeses keele kõrvas, 21. märtsil alustasime juttu värvinimedest, täna jätkame stuudios on keeleteadlased Eesti keele instituudist vanemteadur, mari uusküla ja Instituudi direktor Urmas Sutrop. Saate lõpetab Asta Õimu kujund Kela aabits. Meenutame kuulajale, mida tähistatakse põhivärviga ja mis on selle uurimise metoodika ja põhimõte. See on üks väheseid valdkondi keeleteaduses, mis on rangelt teaduslik teaduslikule alusele. Ja siin on tagapõhjaks 20. sajandi suur vaidlusaktivismi ja universalismi vahele ning raatilism positsioon, mis eriti tugevnes 1900 viiekümnendatel aastatel, oli selline, et kõik keeled moodustavad värvinimed. Isemoodi tõlkimine ei olegi peadvat võimalik, kuidagi on võimalik vastavusse panna. Ja sellele vastukaaluks 1969 avaldati teooria põhivärvinimede evolutsiooniteooria mis universialistlike väidab kahte asja. Et põhivärvinimed ilmuvad keelde kindlasti järjekorras. Ja teiseks implikatiivne saame sõnastada reeglid, et kui näiteks mingis keeles on olemas põhivärviga punane, siis on seal ka mustvalge. Eelkõige on see küsimus ranges teaduslikus meetodis ja psühholingvistilises reeglites. See oligi see. 1969. aastal ilmunud Brent Berlini ja pool Key uurimiste põhines umbes 100 keele võrdlusel. Põhivärvinimed neid on siis universaalselt kuni 11 ja alustame siis sellistest värvinimedest nagu must ja valge siis järgmisena tuleb keeles juurde punane ja siis lisandub kas kollane või roheline seejärel sinine, siis pruun ja siis vabalt võivat juurde tulla veel lilla, roosa, oranž, hall vabalt tähendab siis seda, et, et nende järjekord ei ole enam rangelt piiratud. Missis teeb värvist põhivärvi. Jättestele tehnilise definitsiooni kõrvale kõige kõik inimesed peavad teda kasutama, nad peavad, seda kasutame ühtemoodi ja kõikide asjade puhul me ei saa kasutada põhivärvi nimena, kuna blond tähistab ainult juuste värvi või natuke tähistab ka konsultatsioonid on, eks tal tarkusega seotud midagi. Aga just see on, see põhivärvinimi on on universaalne selles mõttes, et ta kasutas, et kõik ja sealpool Niildini taevas, maa, lilled, toas, esemed, kampsunid, Did, mööbel, kõikide puhul võib kasutada Kui me neid värve nimetama ja see on üks asi, kas me näeme neid värve ühtemoodi. Punane on meil kõigil, aga, aga ettekujutus punasest, kas ta varieerub? Sest kuidas saab eri keeltest punane, ei ole mitte sama Eesti ja Soome või Ungari-punane ei ole päris kõige punasem punane. On erinev ja täpselt samamoodi on kõige sinisem, sinine võib olla täiesti erinev, näiteks minu andmetest tuleb välja, et tüüpiline soome punane või sinine on hoopis teistsugune, sinine kui Eestis sinine kui Eesti, sinine on selline lipp, sinine, meil, võib-olla see, mis me mõtleme, et vot see on sinine, siis soomlane mõtleb nagu kergelt tumedamat sinist. Täpselt punase puhul ka on erinevad sellised nii-öelda nimetame neid tüüpiline ja mis meil siis on meeles, et jah, et see on, see on huvitav, tegelikult keegi ei olnud varem selle peale tulnud ja mina hakkasin võrdlema neid oma tulemusi, kuna mul on need andmed olemas. Nii paljudes keeltes. Tegelikult mida meie nimetame siniseks, on soomlastel erinev, ungarlastel on vist peaaegu sedasama ja inglastel on ka erinev. Mina seostan seda kuidagi. Valguse päikesega soomlastega meil nagu ühtemoodi see siin, et see, et meil võib itaallastega erinev olla, seda ma usun, aga soomlastega, kuidas siis seal taanlastega tuleb välja, polegi nii väga erinev välja arvatud siis see, et itaallastel on kolm erinevat sõna, mida nad kasutavad selle siise jaoks võib-olla siis, et kaks nendest on, ütleme, põhivärvinimed ei ole veel täpselt selge, kuna Itaalia on tegelikult väga keeruline keel uurida, kuna seal on need murde kihistumise, mina olen uuringki, ütleme Itaalia ühiskeeles põhivärvinimesid, aga noh, seal on ju erinevad murded ja kuidas neid erinevates murretes nimetatakse, neid siniseid ja paljudes murretes on tegelikult jagunemine kaheks. Aga noh, seal ilmselt mõjutab see, kuidas taeva värv on, kuidas merel. Igal vahel mari on juba muutunud itaalia keelemaailmas juhtivaks spetsialistiks. Itaalia keele uurijana Merepeatüki Vahemere värvinimede monograafiasse Aleksandr parkmaltalt, kes seal küll hetkel vist Iisraelis toimetab ja koostab ja haare on suur, aga ma tuleks eesti keel ei ole eesti keeles, seal on üks naljakas koht, et me kõik arvame, et me teame, mis on punane ja sinine ja roheline, kollane. Aga mida me ei tea, tegelikult on see, et kust piir läheb sinise rohelise vahelt ja keelejuhtide puhul on täpselt niimoodi, et ühed veavad selle prototüübi rohelise kõrvalt ja teised prototüüp, see sinise kõrvalt isegi sõbrannad, keda ma olen testinud, kes arvavad nende värvi täpselt ühesugune, siis roheliste siniste piirkonnas lähevad arvamused täiesti lahku. Mis on ühe jaoks sinakasroheline, on teise jaoks rohekassinine ja mis seal rohekassinine, sinakasroheline on roheline ja hinnad, vaidlema jäävad. Nüüd tuli meelde ka sellega nali, mida me Eesti keele instituudis, kuna meil nüüd värviuurijaid on palju, siis me teineteist kiusame sellega, et paneme sinakasrohelise kampsuni selga ja küsime, no mis värvi kampsun mul täna seljas on? See sõltub sellest ka, mis värvi valguse all sa tütarlast parajasti seisab. Puhul veel üks asi, mis alguses ütlemata, et see meetod on välimeetodiks, ta kustutaks, aga siin ei tohi kasutada kunstlikku valgust ei tohi otse päike peale paista. Ei tohi olla täisvarjus. Et seda peab tegema loomulikus valguses piisava valgusega, et oleks võimalik ta värvitahvlivärvi hinnata ja sellele pannakse veel umbes 18 protsendiline hall taustvärvi tahvlile. Konteksti. Oh, see on välimeetod, Me saame ta väljale kaasa, võrda, objektist, lahutatud. Tulekul on siis raamat värvinimedest mari uusküla ja Urmas Sutropi toimetamisel, mis puhul see raamat ilmub sellepärast et tutvustada esiteks meie töörühma hästi keele instituudis, kes on teinud nii palju tööd, välitöid üldse need värvinimes päris kaua uurinud. Ja teiseks on, on väga oluline see, et, et meie allikad on siiamaani olnud tavaliselt siis mingid muukeelsed, põhiliselt inglisekeelsed ja me tahtsime nüüd eesti lugejale kirjutada, siis oma keeles termineid jätkub. Eks me oleme neid arendanud tegelikult koos koos sellega, et, et me oleme juba kirjutanud, et näiteks minu enda doktoritöös on väike kokkuvõte eesti keeles. Mul oli väga hea keeletoimetaja Maria-Maren pärja ja temaga koos ikka mõtlesime, et no mis see nüüd on siis, et kas on põhivärvi nimi või värvi põhinimi ja siis näiteks andsime ka vastad, et värvi, põhinimi on, on seesama, mis on põhivärvi nimi, aga näiteks ei ole seesama mis värvi nimi, sest nagu me juba ütlesime, põhivärvinimed on siis need klassikaliselt need 11, mis me siis on defineeritud. Aga, aga värvinimed on siis ükskõik missugused nimetused värvide jaoks. Eesti keele instituudis tegeletakse seal tõesti Soome, Ungari, udmurdi, Altai, itaalia, tšehhi keeltega, et meil on siin nagu oma värvinimede uurimise koolkond, kuidas. On tekkinud ja, ja huvitav on see, et, et siin on meetodit, me kasutame saviülikooli meetodit, välimeetodit väikese täiendusega, oleme esimeses katses teatud parameetrid ühendanud kognitiivse esiletuleku indeks, eks. Et seda on hakatud maailmas kasutama piss teiste objektide puhul nokamees toodis emotsioonide uurimus René Vainik kaitsest autorite Soomes sama meetodiga kaitstud doktorite Soome põhiemotsioonidest. Siis on linnanimesid võrrelt inimeste teadvuses Euroopa ja Aasia vahel. Äsja ma nägin tööd, kus oli seda indeksit kasutatud Hispaania ravimtaimede tundmise. Määrame saab sellest meie, nagu sellest meetodist on välja kasvanud teatud arvud, mis lähevad maailmas elavad iseseisvat elu ja mille järgi arvutatud Et seal noh, mingil määral tõend selle kohta See töötab ja kaks parameetrit samme, et kui mitu inimest kasutab mingeid nimesi just ja mitmenduna seda öeldakse, aga kui need kaks ühendame indeksi, sest me samm siukse universaalse arvu väärtuse. Me saame võrrelda erinevaid semantilisi välju näiteks esilduse osas, et värvid või taimed või ükskõik mis taimed on väga lihtne, eks me võime laiendada kohet. Nimetage muud midagi, teatavaid nimetaja, kõik loomad, mida teate, loomadega on üks häda, et üpris ruttu tuleks seda nimekirja erinevates keeltes. Papagoi. Emotsionaalselt selline värvikas elukas. Lõvi, põder, kits, papagoi, Urmas on väga tagasihoidlik, see on tegelikult tema loodud indeks, et meie lihtsalt oleme kõik tema kasutajad. Kas põhivärvinimesid uurides ja kuidagi jälgida keele muutumist, keele arengut, kindlasti saaks kui erinevatele aia, kellel oleks meil võimalik teha neid teste, et need ongi nii, et näiteks üks minu juhendada. Ta läks praegu Ungarisse ja vaatab, kuidas näiteks Ungari lapsed kasutavad, et sealt ma ootan ka mingit huvitavat tulemust. Kuna mina tegin oma testid 2002. ja 2003. aastal, siis nüüd on mõni aeg mööda läinud ja vaataks, et kuidas siis nüüd kasutatakse. Jah, aga, et ta võib ka täiskasvanuid vaadata, et, et see, see on huvitav tegelikult ja kindlasti saab, kui teha erinevatele aia. Ja siis on sama meetodiga veel Ungari sugulussõnavara tehtud, kus muidugi tuli välja seal see tõsiasi, et pealinnas on kõige tähtsam sugulane, elukaaslane. See sobib meile, aga samas ma saan oma harjutust ka aru tšehhi ungari keele võrdlusest, et et isegi niivõrd oluline ei ole selle keelesugulus, kuivõrd just ikkagi see nii-öelda geograafiline paiknemine. Eks see kindlasti mõjutab ja ma arvan, nii nagu te juba ennegi ütlesite ise, et arvatavasti see valgus Itaalias ja Eestis on ju hoopis teistsugune. Kuidagi see meil ikka mõjutab, kui seal on palju päikest, siis tuleb ikke esimeseks värvinimas küll kollane, Eestis tuleb sinine võiks ju hall tulla. Vene keele puhul on veel huvitavad need kaks sinist jagunevad tõenäoliselt värvitemperatuuri alusel, et kolu poi on, siis tähistab külma värvitooni ja siini soojemaid värvitoone. Sest et huvitav on see, et kui mentend värvitahvlitele vasteid võrdleme eesti ja vene keeles vene keeles on tehtud Saabi grupi poolt siis need tahvlid, mis on vene keeles polümboy saavad eesti keeles vastaks helesinine, sinine ja tumesinine täpp. Tumedas, aga mitte midagi pistmist. Kontekst teame, siin jääb vajaka põeni ja võib-olla ka siis oma televiisori ekraani puhul põld, mustvalge aeg oleks ainult üks maja, see on primitiivne. Lähen arvamine, et üks on hele, teine tume, tegelikult ei ole. Aga siia ma tahaks lisada veel, kuidas need sinised seal itaalia keeles käivad, ma ei saa võrrelda seda juhtumit nüüd vene keelega, küll aga, aga seal on täpselt samamoodi on näiteks kalu poitahvel, võib-olla ka pluus, mis on nagunii-öelda, see tumedam sinine võiks võiks olla. Aga seal on just see vahe, et näiteks mere jaoks Me võime, võime kasutada kõiki kolme nimetust, Nietzsche lestad, suur kui ka bluu. Aga siis on see vahe, et näiteks, et kaugemal, vot seal taamal on see meri on luu, et see on niisugune tumedam või tormisem sinine. Samas, kui ta kalda ääres on Haatsurrovitšelleste näiteks Vahemere värv, on tegelikult väga huvitav, sest ta on selline kergelt rohekas ja ja vot see on just see, mida nad kasutada surra jaoks, sellepärast et, et kui ma näiteks võrdlesin nüüd, kust läheb see piir sinise ja rohelise vahel eesti keeles siis ja mitte ainult eesti keeles, vaid ka teistes keeltes siis näiteks Atsurro võid, sellest võivad olles palju rohekamad värvid, kui, kui meie, meie ütleks selle kohta juba roheline, võimalik, et seal on mingi seos selle, selle, just selle Vahemerega, Te olete selles kontekstis vaadanud ka eesti murdeid, hotesti murretega mina ei tegele, aga tegeleb meil ju spetsialiste, on meil vilja Oja ja tema just tegeleb värvi nimetustega eesti murretes ja temalt ootame staabi murdeosa kohta. L1 magistrit, see on ka juhul kaitstud Tallinna Ülikoolis, kus vaadati Võrumaalt, koguti materjali, seal. Kõige huvitavam tulemus oli vast see, et selles Võrumaa teatud kindlal tuumalune on tõesti verev, aga ka seal, kus on arvatud, et võikski olla seto päritolu inimestel pädev, on ikkagi punane. Punase vedela jaotus on väga kummaline. Naljakas, mida peab põhjalikult uurima, et selgitada välja, mis seal taga on, sest me tegelikult toetame mingite Saareste arvamustele. Keegi kunagi kontrollinud ei ole, aga me kontrollime, siis on tulemused väga huvitavad. Ja siin on juba selle vestlusvooru juures olnud näide sellest, et üks on see välimeetod ja teie olete seda meelt ja seda usku, teine võimalus on siis tõesti nagu Ants Oras tegi oma uurimuse mingi kirjandusteose, pinnaleoloogia, kallid lingvistid, kas näiteks need kaks vaatenurka võiksid kokku saada ja 11 nagu täiendada või? Vaatad rohkem palju rohkem kinni ja me olime läinud suvel kolmekesi mina, mari ja gaidi rätsep. Kes teeb siis türgi keelt. Olime. Olime Glasgow's värviuurijate konverentsil, kõigil olid ettekanded ja sinna olid kogunenud just värvi juurde, kes vaatavad värvi igast erinevast nurgast. On optika, füüsika, puhas psühholoogia, psühholingvistika, lingvistika, kunstiteaduskirjanduse analüüs, bioloogia, Värvi saab tõesti uurida iga nurga alt ja vaadata iga nurga alt. Aga kas need nurgad kokku ka kunagi saavad, kas neil kokkusaamispunkt? Sellepärast, et konverentsi korraldataksegi, et tuurijad kokku saaksid, päris üksteisest mööda ei räägiks. Väga paljud siiski kunstiga seotud valdkonnad ei lähtu mingist kindlast teooriast, nad lihtsalt kirjeldavad. Aga, ja arhitekt, koristajad, minu jaoks on üks väga põnev ettekanne arhitektuurist, kus näidati seda ikkagi tegelikult ei tea, millest me räägime, et mis värvi on maja, aga mis kellaajal, missuguses valguses, kas päike paistis päike paistvalt, kas vesi oli maas läikis veel rääkida, kui me räägime, et miski asi on miskit värvid, kust me teame? Aga kui nendest vaatenurkadest rääkida, siis kasvõi minu enda töödes ju puutuvad nad tegelikult kokku, sest üks asi on see, et ma teen välimeetodiga need katsed ära ja, ja vaatan, millised on põhivärvinimed selles keeles, aga siis ma lähen hoopiski sõnaraamatute juurde, vaatame, kuidas sõnaraamatut neid kirjeldavad. Kuidas neid kirjeldatavad ükskeelset sõnaraamatut, kuidas need kirjeldavad kakskeelset sõnaraamatut, mismoodi nad esinevad näiteks nendestsamadest rase logismides või idioomides millised paarid moodustuvad, millal kasutatakse võõras, mina kasutatakse Piros, millal kasutage bluu, millal kasutatakse suur ja nii edasi. Nii et juba minu enda töödes näiteks need tegelikult puutuvad kokku omavahel nad vaatama, aga siin juba on visandatud neid võimalusi, kuidas edasi ja kuidas vaadata, et kuhu te ise edasi lähete? Mina lähen kindlasti värvisime motikaga edasse, mitte värvisime alati, kes on hästi uuritud valdkond, aga värvi põhivärvinimede semiootika. Kuidas semiootilise teooria raamidesse saaks panna just lähtudes Lotmani semiootika, sest see on nagu minu minu tegevus eelmisel aastal ka selles vallas lausa kaks ettekannet, üks oli Glasgow's põhivärvinimed ja Lotmani semiootika Teinali Lotmani uurijate konverentsil Saksamaal kus mul oli ka ettekanne Lotmani keeleteooriast ja siis näitena kasutasin põhivärvinimesid, kuidas seda saaks Lotmani keeleteooriaga siduda. Lotmani keeleteooria saaks minu jaoks on selle kvintessents, on tema sinises tekstis kultuur ja plahvatus kus ta loobub klassikalisest kommunikatsiooniteooriast, mis on Sossööriste Jakobsonist saadik paigas teksti koodi tähendus. Üks on see, vastab siis selle paroolilejad enne keelele. Aga Lotman loobub sellest ja ütleb, et keel ei ole mitte Otiga võrdamaid gootlus. Ajalugu tapeti, tuleb juurde vaata keele ajalugu. Kui me paneksime neile põhivärvinimed teooriale, mis puhastab tallism kontekstivaba täiesti, paneksime selle ajaloo juurde ajalookomponendi, siis me saame kestas minutilist teooriat luua. Kui ma mõtlen seda, et kui ma alustasin oma bakalaureusetööga Ungari värvinimedest, ma olen ära õppinud kaks keelt, mida me üleüldse ei osanud ja millest ma ei osanud isegi unistada sellel ajal, et ma hakkan neid kunagi oskama nagu tsehhi ja Itaalia, Itaalia muidugi tänu sellele, et mu abikaasa elas Itaalias ja mina seal koos temaga kolm aastat, aga aga praegu no muidugi me saame näiteks seda teooriat käsitlejaga laiemast tekstis, et vaadata üldse, kuidas näiteks kultuur mõjutab keelt ja, ja kõiksugused, sellised asjad oleks muidugi väga huvitavat ala hetkel katsume lihtsalt vaadata neid andmeid ja võtta viimase nendest andmetest, et pole nagu selle andmeanalüüsi ikkagi eriti kaugele veel jõudnud. Täpselt samamoodi vaadata ka mitte ainult põhivärvinimed teooriast lähtuvalt, vaid just otsida neid Kollokatsioone, vaadata, millised on seosed nende erinevate sõnade vahel, et seegi on juba kaugel. Meil veel modifikaatorit tegemata, et peaks vaatama, kuidas on võrreldes erinevate keeltega hele, tume. Kas natuke natuke roheline, kollakas-punakas modifitseeritud värvinimed, kuidas neid kasutatakse, et see on. Ja hetkel on meil meil rohkem mõtteid kui seda inimressurssi, et ise tahaks kõike teha, aga kõike ei jõua ja siis õnneks on ikka nii, et mõned juhendatavad ka, kes, kes siis natukene aitavad edasi teha seda, sest noh, ei ole ju võimalik olla viies riigis korraga ja teha teha kümmet välitööd korraga, et see on täiesti võimatu ja siis veel. Määrab välitööde planeeritud küll peaksid tegema Ukraina kindlasti Bulgaaria. Bulgaaria keel ka natuke õppisin slovaki slovakkias sama pesa seal, kus ümber Ungari, tšehhide, nagu punute silla, teeme sinna pesa endale viimane aeg nagu hakata asju kokku tõmbama nende pesade asjadega. Siin oli peale värvinimede veel ka lõhnad, maitsed, temperatuurid ja pannakse nende erinevad semantiliste väljade sõnavara rikkuse peale selle tähelepanu juhtida. Et kui 80 keeli juhti nimetasid 759 erinevat värvinime sama palju keelejuhte, kes ei olnud samad, ainult paar keelejuhte kattusid, nimetasid 33 erinevat nime, mis on seotud lõhnadega. Maitse nimetusi oli 116 ja temperatuuri nimetas 92 erinevalt. Need on natuke suuremad rühmad, aga siit on näha juba selliste sama meetmetega, kui me võrdleme sõnavararühmas, me näeme ka erinevad nad on ja ja siin on üks tõsine probleem meetodi osas, et me ei tohi küsimuses juhtida tähelepanu sellele, mida me küsime. Värv on selline tore sõnavara vehk, kus meil on olemas kattuvus, sõna värv, mis tähistab erinevaid asju, aga see katus ise ei kuulu värvide hulka. Aga me ei saa küsida. Palun nimeta kõik lõhnad, mida te teate vaid on sellepärast, et lõhk kuulab ise nende sõnade hulka, mida me tahame teada saada, peab konksuga küsima. See on nagu mingi sünonüümiga või kuidagi ümber nurga. Ja kui me tahaksime Altai keelte kallale minna ja tahaksime hobustest kõneleda siis see on hoopis teine raskus. Altai keeltes puudub selline mõiste hobune paljudes Altai keeltes sest nad on nii hobusekesksed, nad kultuurid, et seal on iga hobusespetsiifiline nimetus, kas ta on siis kolm kortatiivne olnud või, või on ta mitmeaastane täkk, ta on võrrelda Roonatuseks, mis värviga seotud nimedel pannes spetsiifilised nimed, aga puudub see katus, mis eelnimi. Nii et siin küsimisel peab mõtlema, kuidas seda saab üldse teha. Kui me tõime näite, et värvin 759, see lõhn on nii vähe, et see ei ole ikkagi seotud sellega, et me oleme nagu vaesed seal lõhna osas. Eks me lõhnad on tegelikult kõigis maailma keeltes vaeslapse osas, just ongi need asjad, millest tihti ei räägita. Mis on kõige kummalisem, et koolis õpime, tunneme lõhna ninaga. Aga tegelikult on meil kolm bioloogilist lõhnatajusüsteemi ja nendest ainult kaks leksikaliseeritutesse tavaline Endla, millega me tunneme seda halba lõhna, head lõhnaga, aromaatseid, tsitruselõhna näiteks me tunneme hoopis teise süsteemiga, selleks võtab osa suulagi, limaskestad silmad. Ja kõik tunnevad seda lõhna ja kolmanda niinimetatud feromoonid, mis seksuaalkäitumist põhjustavad mida me ei teadvusta ja mida meil leksikaliseerunud, me saame küll rääkida, pista niuksed asjad teaduslikult olemas, aga üksikkeele väljendamine väga üksikud keeled, kus seal siis lõhnade väljendamiseks mingid erilised väljendusvahendeid või isegi morfeemid on olemas. Lähemad keeled on lapi ja, ja juba hääbuvad saksa murded. Šveitsi, Austria murretes on lõhna jaoks morfeemid olemas mass ja samojeedi keeltes. Nende numbrite järgi siis. Pärvi valdkonna kõige rikkama maitse temperdoldav, võrdsed, aga, aga maitsete puhul on huvitav, et kui me analüüsisin maitse, sõnavara, struktuuri, siis me saame teatud põhimaitset, väidetavalt sõnad, aga meeldiv, ebameeldiv ei ole selle ülejäänud maid sõnadega seotud mitte kuidagiviisi, vaid ongi eraldi sõnade üldsõnavarast, mida kasutas maitsete puhul. See on nagu ja maitsete puhul väga huvitav vene keele erakordselt suur mõju sellel struktuuril. Et meil on kadunud meie eesti keele ajalooline opositsioon, kus oli magus magushapu pigem vaid praegult magus, vastandub kõigele magus-soolane, magus, hapu, magus, kibe, mis on vene keele otsene mõju eesti keelele? Värvinimedes, kuidas me seal seda mõju hindame? Nii-öelda tähendab, et sinine on lagunenud nii eesti keeles kui soome keeles teatud mõttes eesti keeles on tumesinisel teatud põhinime tunnused, kuigi ta ei ole põhinimi ja soome keeles on vastu Helles. Ta modifitseeritud nimel on teatud põhinime tunnused. Kuigi ta ei künnist ei ületatud. No siin võib-olla vene keele mõju, aga siin võib olla ka lihtsalt sinised, ongi sellised lagunevad mõisted. Ja leedu keeles paistab Ta on ka sinist, ka tõsiseid probleeme. Õnneks meil on, sest üks eesti keel võõrkeelena üliõpilane Tartust, kes tahaks ka Leedus välitöid teha ja uurida, kuidas Leedus siis selle asjaga on. Mis teie professor siis ütles pärast seda, kui te oma doktoritare kaitsesite et lähed kena, tore, hästi tehtud ja tõi mulle punased nelgid, sellepärast et noh, ilmselt veres Rudaga seotud, see oli sümbol nii, ja teie, kes te alustasite tööd sellepärast, et öelda rohelise roheline oli liiga lohisev ja keel oli vale. Nüüd me jõudsime küll ühisele kokkuleppele Fransplankiga, et roheline on psühholingvistiliselt, on ta põhisõnalingvistiliselt, ta tõepoolest ei ole. Aga kuna see teooria on psühholingvistiline, siis ta välja ei kuku ja aga eks ta ole lohisev küll, sest line lõpp on ülimalt kompleksne, seal on, neelab ja, ja võib-olla Darnell ei ka eraldi ohvriks, et võib-olla on üks sufiks seda enam otsustada, päris täpselt ei saa. Hästi uus ta, on tekkinud mõned sajandid tagasi rohust, tänapäeval keegi ei mõtle selle peale, et roheline ja rohi on sealsamas. Kas põhivärvinimed, palju seal laenulist on paljudele oma sõnu? See on ka üks tore küsimus, sellepärast et must, võib-olla laensõna germaani laene valge ja see palk, tüvi võib olla seotud võib-olla laen, võib-olla mitte. Punane on oma uurali sõna, mis on siis punane, eks KC tähendab arv, mis on läinud üle looma karvaks. Verev oli ilmselt vanem sõna, mis eesti keelt on kadunud lõunast salves. Sanoma kollane, me ei suuda otsustada, kas on germaani kuldsõna või balti gold sõna taim. Roheline on siis hästi uus sõna naine, seda haljas balti laenhall on balti laen, pruun on alamsaksa arust roosa, lilla. Need on hilised saksa laenud. Nad ei ole veel saksa päritolu saksa keele kaudu Hani liin värvidega meile tulnud ja oranž ka teadupoolest toodassama ja põhivärvi nimeks saanud peale teist maailmasõda. Aga kõik, mis seal kunagi laenatud muutub omaks, kui me oleme ta omaks võtmast, ongi meie oma ja, ja siis, kui midagi uut tuleb, siis seal pole võõras. Nii kaua, kui ta omaks saab ära kodustatakse. Ja oranžiga on nii, et ei ole päris kodustatud, et tal ei ole standardset hääldust Põhja-Eestis kiputud, kas seda natuke oranžiks, essi pikaks venitama ja Lõuna-Eestist tuleb Aafrikat, oranž pigem sinna ja vokaali pikkus ei ole paigast, on ka natuke võõras. Kellele jutt põhivärvidest huvi pakkus või kes täpsustamist vajab, võib üle kuulata, meie saab esimese osa, see oli eetris kaks nädalat tagasi ja leiate selle internetist. Keele kõrvaarhiivist. Stuudios olid keeleteadlased Urmas Sutrop ja Marius küla küsimused. Kommentaarid saates esinejatele on teretulnud aadressil maris punkt Johannes ERR punkt. Ee. Ja kommentaariks on avatud ka keele kõrva koduleht. Kujund kele aabits, neljas peatükk fraseologismiga, struktuurist ja vormist ehk kui klišeelik on eesti fraseoloogiale. Mikrofoni ees on keeleteadlane Asta Õim kujund, kelle aabits valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Kui me tahame öelda kellegi kohta, et seda meest või naist tuleb karistada, siis me saame öelda nina pihta andma, varba peale, astuma, peapesu, tegema vastu päid ja jalgu, andma, pasunasse panema või andma jällegi kindlasti märkasite tähendus sama stiililt hästi erinevad väljendid keeletundlik kasutaja tavaliselt selliste asjade valikus ei eksi. Ta oskab ka madalamat järku ütlemise teksti sulandada, nii et see kuulajad ei häiri ega riiva. Kui keelevaistuga alt veab, siis on efekt vastupidine. Millal ja kus millist kliendid või selle varianti kasutada, sõltub keelekasutaja eesmärgist ja mis seal salata, ka tema keelekultuurist midagi arvata, asjaliku saatejuht, lõpetaja käsitletavate teemadega kurssi sõnadega. Pealtnägija ei pane pasunasse ilmaasjata. Pealtnägija paneb pasunasse asja eest. See oli tsitaat möödunud taasta oktoobrikuu pealtnägija sissejuhatusest, kas järgmisel korral võime siis kuulda, et saates pannakse mööda päid ja jalgu, nii et laksub maitse asi, võite öelda, ma üha märkan, et head keelt ei peeta enam ühiskondlikus hierarhias ülespoole liikumise eelduseks. Ega selle kõrgelt tasemel olemise näitajaks. Pigem vastupidi, tõsise sisuga tekstides on kirjakeele asemel maad võtmas kohati kõnekeelne väljendus. Ajuti isegi on keelekasutus neutraalsest mitu järku madalam. Ja see Emutsevki, tõsi, meie kirjaga keel ja kõnekeel ei erine teineteisest nii suurel määral, nagu seda täheldatakse vanade kirjakeelte puhul, ent päris võrdsed nad siiski ei ole. Mu tähelepanek ei ole ilmselt juhuslik. Näiteks üks meie juhtivaid ajakirjanikke õigustab lamedate väljendite kasutamist järgmiselt. Tsiteerin Postimehe ajakirjast arter 18. oktoobril möödunud aastal. Radi algus, haruldane tegelane, kes oma poosetamata hoiaku ja kohitsemata kõnepruugiga loob paugupealt koduse tunde. Tsitaadi lõpp. Ma küsin, kas ikka loob koduse tunde ja kui loob, siis kellele? Võib-olla tõesti on selline keelekasutus mõnele ühiskonnakihile meeltmööda, kuid ilmselt tuleks siiski arvestada seda, et ühiskonna kultuuriliselt hoiakud, sealhulgas ka siis keelekasutus on suhteliselt stabiilse iseloomuga, mis sest, et ajapikku muutuvad needki. Või teine näide, samuti pärit Postimehe arterist vest usutusest, kus räägivad poliitik ja ajakirjanik. Poliitikust intervjueeritav, kostab küsimuse peale, kas tal pole tulnud mõtet amet maha panna järgmiselt. Ja siis mine kandideerima, kui viskad lusika nurka. Mida tähendab lusikat nurka viskama, see tähendab ära surem. Ilmselt soovis vastaja siiski öelda, et ära mine siis kandideerima, kui pärast põõsasse poed või kui kavatsed püssi põõsasse visata. Lusika kujund on tõepoolest Eesti sotsioloogias väga populaarne haarne näited, millest mõned on hästi tuntud ja kasutatavad ja mõned natuke vähem lusikaga antud ja kulbiga võetud, see käib siis arukuse mõistuse kohta vesilusikal olema. See tähendab, et lusikaga polegi muud süüa kui ainult vett, ehk siis toidupuuduse kohta enam lapsi, lusikaid vist ei vaja selgitamist. Kes sulle putru pakkus, et sina lusika võtsid, öeldakse sellele, kes sobimatult kaal teiste jutusse vahele kipub rääkima. See mees upub leemelusikasse ära. Seda öeldakse inimese kohta, kes on väga vihane. Ilmselt see väljend ei olegi enam väga kasutatav, aga võiks ju olla. Seega noh, kui me tuleme nüüd tagasi, viskas lusika nurka juurde, siis on ilmselge, et kui lusikas loobutakse, loobutakse söömisest. Ja söömisest loobub see, kes enam seda toitu eluks ei vaja, tuleb tunnistada, vaat seesama väljend on hästi, variantide rohkem on nii kirjakeelseid kui murdelise nimetan, mõned viskas lusika laua peale, viskas lusika laua alla, viskas lusika ahju peale, viskas lusika ära, pani lusika varna. Varna Sa võid, pudrulusikat pole enam vaja. Lusikas jäi jõudeks. On lusika käest pannud ja üks tore murdeline väljend, koosta rahnupi pannud. Koost on teatavasti puulusikas ja rahnup on siis väiksemate tööriistade panipaik või kast kuid kõik need väljendid tähendavad ikka ja ainult ühte sedasama siit ilmast lahkumist. Kas eelnevast jutust võiks järeldada, et ühed sõnad ja väljendid on sead ja teised on halvad? Kindlasti mitte. Keelon, ökonoomia süsteem, iga sõna, iga keelend on millekski ja millalgi õige, jätab p, minev ning vajalik hindamisskaalat hea või halb, saab ehk rakendada üksnes keele kasuta valiku kohta. Et kas valitud sõna või väljend on õnnestunud vähem õnnestunud või lausa ebaõnnestunud. Keelelised valikud tehakse üksnes sellest lähtuvalt, mida tahetakse öelda ja millist emotsionaalset koormust peaks sõnum kandma. On suur vahe, kas kirjutada ajalehes, et bussipeatuses hukkus kaks inimest või buss tappis bussipeatuses kaks inimest, nagu õhtulehest lugeda oli. Kui ajakirjanikul oli tarvis liinibuss tapjaks ristida üksnes sel põhjusel šokeeriv Pealkiri kutsuvat lugema, siis ma julgen kahelda, kas eesmärk saavutati. Meie elukogemus ütleb, et buss on sõiduk, millega võib õnnetusi juhtuda, aga kallale ja veelgi hullem tapma buss siiski ei tule. See oli neljas peatükk Asta Õimu kujund kele aabitsast, mis valmib koostöös Eesti Rahvuskultuurifondiga kuulmiseni. ETV toimetaja maris Johannes.