Päris esimene luuletus, mille ma kirjutasin, ma arvan, et see oli siis, kui ma olin umbes kuueaastane ja ma tegin seda tänu oma vanaemale, kes huvitaval kombel üldse ei olnud kirjanduse huviline inimene. Ja siis ma mõneks ajaks lõpetasin, katkestasin, tähendab kirjutamise ja jätkasin kirjutamisele umbes siis, kui ma olin 13 ja see hirmus maailma valu pihta hakkas, kõik, aga aitas. Jah, muidugi aitas. Kui minult küsida üldse, et miks mulle kirjutamine meeldib ja miks ma kirjutan, siis see on päris isekas tegevus minu jaoks see aitab mul koondada oma mõtteid piisavalt, et ma saaksin aru oma rumalatest emotsiooni tõsta, kuidagi suruda neid ühte sellisesse väikesesse luuletusse, kas siis on sul nagu oma asja ajada ja ka maailmaga või see luuletamine on ikkagi selline isiklik lugu? Minu jaoks on see kindlasti rohkem isiklik, aga kui maailm sellest ka midagi saab, siis mul on veel topelt hea meel. Kust sa inspiratsiooni saanud? Ma arvan, et ma olen ise iseendale kõige suurem inspireeri ümbritsevast maailmast sellest, kuidas kõik minu muljed käivad minust läbi. Sellest kõigest kokku saangi. Viimasel ajal kirjutan päris harva. Ja ega ma ei kirjutagi tõesti, ma pole kunagi väga palju kirjutanud, väga sageli on ka mõned teised tekstimeistrid, kelle asjad sulle korda lähevad, kellest saab põrkud? Jah, kindlasti sellised klassikud nagu Betti Alver, Heiti Talvik, Doris Kareva, Juhan Viiding, Anna Haava, võib-olla natukene mõned tema tekstid, mitte täielikult, neid on palju, aga noorema põlvkonna luuletajatest, keda ma olen praegu lugenud viimasel ajal rohkem austan ma väga Paavo Piik ja Kristiina Ehinit. Et nemad on sinu mõttekaaslased. Kas just mõttekaaslased, aga ma arvan, et just nende tekstidest olema kõige rohkem leidnud. Kuidas sulle sobib selline tribüünil olemine, vaid sa pead tulema ja esitama oma tekste, samal ajal kui sa ju vaikselt lohistades neid kodus kirja pane. Ma tegelen laulmisega ja sellega seoses on mul ka tulnud esineda piisavalt palju oma elus, et ma ei karda esinemist selles mõttes, et seal pole midagi jubedalt, et ma tulen kuskilt oma väikese arvuti või kirjutuslauakesed tagant välja ja pean ennast näitama, et see ei ole üldse hirmus. Aga kas tekstid muutuvad ka sel ajal, kui sa neid kõva häälega ette loed? Muidugi muutuvad ja mõned tüütavad ennast juba lõpuks ära ja igasuguseid asju juhtub tekstidega, mõned saavad just armsamaks. Mõnedele reageerib publik kuidagi teistmoodi, saalis olev aura, saalis tekkiv aura muidugi ka nagu mõjutab seda niisugust minu arusaamist minu oma luulest, et see on väga huvitav leida pidevalt mingeid uusi tahke oma tekstide juures, mis on mulle juba vanad ju. Ajapikku ma olen hakanud ka mitmeid oma tekste teistmoodi mõistma aru saanud, mida ma täpselt nendega just mõtlesin tol ajal võib-olla täpsemalt inimene sellises vanuses hästi muutub hästi kiiresti, et sa vaatad, et oi missugune. See on üks põhjuseid, miks ma ei pea päevikut, mul on lihtsalt piinlik vaadata mingeid asju, mida ma olen kirja pannud, ütleme isegi kuu aega tagasi. Ja mõnikord on piinlik neid lugeda avalikult, sest et see on juba olnud. No mina ju hoopis teine inimene. Oled sa mõelnud oma kogu peale? Jah, ikka natukene olen mõelnud ja ma loodan, et kunagi see ilmub. Aga praegu ei ole mingisuguseid konkreetseid plaane veel, kui see kogu kunagi ilmuks, kas sa kujutad ette, et seal on siis sinu lapsepõlv, kirjandasid lapsepõlv ka sees või sa tahaksid juba tulla mingi uue ringiga? Pigem uue ringiga, on sind keegi mõjutanud või õhutanud kirjutama? Peale vanaema? Aegade hammustab, aga minu esimese klassi klassijuhataja Katrin Roht oli hästi armas ja tore inimene ja ta väga hindas seda, et ma kirjutan luuletusi. Praeguses koolis on mul kaks väga head kirjanduse õpetajat. Neeme Põder ja Priit Kruus, kes on ka mind aidanud kest kirjandite puhul võib-olla kuidagi mind juhendanud rohkem ja eks ju ka tähendada, aga palju sa maailmaga vahel riius kale, maailmaga riius? No ei tea, kas ka, sest terve maailm, aga ma ei oleks nii traagiline. Maailmaga ei, ma arvan, et maailm on väga tore koht ja ma armastan väga maailma ja elu ja inimesi. Eestlased sulle meeldivad või tunned sa kuskil mujal ennast paremini vabamalt? Eestlased mulle meeldivad, neil on omad võlud. Kui nüüd niimoodi üldistama hakata stereotüüpide kaupa. Aga Ma olen ka viibinud rohkem lõunamaades, natukene kauemat aega lõunamaades ja seal on ka täiesti kohutavalt toredad inimesed ja hoopis teistmoodi jällegi, et see on väga huvitav. Millise maaga sa ennast seod oled sa selle peale mõelnud? Olen muidugi mõelnud, ma arvan, et minu vanuses mõtlevad paljud selle peale millega ja kuidas nad ennast seovad. Mulle meeldib tohutult Venemaa ja Prantsusmaa, Hispaania, see kant, et siin midagi originaalset ei ole, niisugused eksootilised maad, kõik, ma ei tea. Jah, selles mõttes küll on emotsionaalsem paraku natukene see hall olemine siin häirib see, mis toimub meie ümber või meie sees või mis see hall on see, mis toimub meie ümber, aga paraku see hakkab mõjutama ka seda, mis on meie sees. Kui ikka on kaheksa kuud niisugust külma ja pimedust, siis ega see kedagi puudutamata jätta. Põrgu mu kallis, ma vist olen sulle põrgu, kus vahel tundub põnev käia külas, kuid igaveseks siia jäämas. Tõrgud on paremaidki paiku sealpool ülal. Kui lähed jälle, tean, see toimub peagi. Siis usud, et mu suutsid lüüa pahviks. Kui tahad kuulda päris tõtt, siis teagi ka mina pean siin lihtsalt Johniks ahviks. Läbi ja lõhki. Kõik, mis on kunagi olnud, me vahel on läbi ja lõhki lõhki ja läbi. Seeläbi ei saagi vist kunagi läbi ja lõhki ei lähegi lõplikult lõhki. Ja vahel on seetõttu vägagi häbi. On läbida lõhkuda jäänud meil kahel veel jaheda taim, tugevaim sõltuvusahel. Portree. Kannan oma mälus üht portreed. Maalitud on lohakaimat moodi kuid tundub palju täpsem veel kui need, mis kannatavad müügiks viia poodi ja pintslilöögist pinda. Ma ei silu meist igaühel olemas, on vead vaid imetlen ta nukravõitu ilu ning kirja panen mõned kurvad read. Mul avada on plaanis varsti näitus. Üht tööd ma usun, pole liiga vähe. Ta põnevusest hõlpsalt saalid täituks kuid rahvas ei mahu mulle pähe. Väljapääs nii seisad seal veidi morbiidne pupillides peegeldub torm. Su vaikus on siiski soliidne. Perfektsed, nii sisu kui vorm. Justkui su olemus muudaks seinu ja põrandalaudu. Ma põgeneks ära, kui suudaks. Otse su silmade kaudu. Ma ärkan jälle üles uneilma. Ja vaatan sinu sünget unenägu. Su päris näost ma juba ammuilma. Kuid kuulen veel su hõikeid läbi hägu. Ja igal öösel ootus, tulvil end. Ma heidan siia põhjatusse hauda. Ei kerge ole sinu juurde lend. Ma rändan, kandes kaelas mure rauda. Ma oleksin su uljaim margariita. Su unelmate sasipäine, nõid, kui saaksid veel üks kord mind jalust niita. Üksainus. Ma aiman, et sa võid. Jah, küllap olen varasemast parem. Nüüd valdan juba jagamise tehet, kui kannatan, siis ausamalt kui varem. Ja kannan oma kannatust kui ehet. Ma nutan ikka lompe, tiike järvi, kuid ujun juba hästi silmavees. Ja see on hoopis sinisemat värvi. Kui uppungi siis täies stiilsuses. Hea härra, kas saaksin veidi nõu, on mure, mis mind parasjagu painab. Ja lahendus käib kergelt üle jõu. Veel hullem, muutub hägusamaksaina. Noh nimelt kardan, et mu objektiiv ei näita päris objektiivselt ilma. Ju mõistate, on arvel iga viiv nii õudne, kui ei ole selget silma. Ja nägemata tõest jääb tervelt pool või rohkem. Näete taas kord ei saa aru. Ma tean, et ma ei tea ning see on sool, mu haavadele komplitseerib haru, mis läbib tühjaks, dub iga tund ses nukras elus, mida ma ei teagi. Ma pole enam kaua saanud und. Nüüd teiega, ma usun, ei saa peagi. Toost nüüd kallis, tõstkem klaasid, ütle toost ju pillerkaart on täna täis, me õu. Seal eile oli õnn veel homme koost. Neil laguneda lasta leidsin jõu. Kuid täna löögem kohv, kui löögem juba veel mõtlen sinust kaua ma ei salga. Kuid enam meie tühja õue luban. Ma iialgi ei tõsta oma jalga. Juure. Ah, andesta, et olin nõnda kõrk. Küll uskusin, et sina võid mind kaitsta. Kuid olin selleks lihtsalt liiga nõrk, et lasta oma nõrkust välja paista. Sa tundusid nii hirmutavalt lõplik, kui tupiktänav särav suures linnas mind sügavale südamesse võtsid. Ma kartsin, et võin vangistuda sinna. Kuid täna kerkib uusi hirme. Taamal ja lõplikus on mineviku mure. Mu peas. Sa oled lõpmatuseks saamas. Nüüd ametlikult jäädavalt. Lava mu jalge all on suur ja võõras lava ja mõõdab tema nagisevaid laudu, mu ettevaatlik, kobav sammugava ning hingan oma värinate kaudu. Nõrk naeratus, et hirmunud pilke peita, et neil mängu võlu kaotada on komme ei lõpuni või maski silmilt heita. Küll jõuan oma hirmud karta homme. Ent kuigi lasen oma tundeil paista vaid läbi õrna elegantsi, loori. Eks inimene inimlikkust, haista, ükskõik kui palju ümber on tal koori. Barcelona on vaade otse vastasmajja. Rõdu on meie suvi öises Barcelonas, kus kokku saavad koorekiht ja kõdu. Ja tuppa valgub müra võika voona. Ning õhk on kuum ja raske nagu laava. Ta lõhnab nagu lämbumise oht. Me avame kontrastiks külma Kaava ja maailmast saab jälle parem koht.