Triin tase kõneleb meile, kes sa oled, mida sa oled õppinud ja milline on sinu taust. Võiks öelda, et ma tavaline mingi provintsi tüdruk, kes peaks tahtma oma väikses kodulinnast välja murda. Mina olen kõige rohkem sealt välja murda, mitte midagi muud, mitte midagi muud oma, ainult ei ole tahtnud. Kui ma lõpetasin, keskkoolieluunistus sai teoks ja nüüd ma otsin, võib olla uut unistust. Kuhu sa murdsid, murdsin ellu sisse, ma tundsin, et ma elasin nagu mingise isolatsioonis isoleeritult kogu aeg ei saanud nagu inimestega suhelda, nii palju, kui oleks vaja olnud. Vähe sotsialiseerumist oli väga piiratud, inimestega suhtlesin. Ja see, mille ma praegu olen enda jaoks saavutanud, on otseühendus eluga. See on nagu internetiühendus, et ma hakkasin välismaailmaga suhtlema läbi interneti. Ja alguses mul olid tae lapp ja, aga nüüd mul on otseühendus väga hea, kiire ühendus, otse eluga. Paljude noored, kes tulevad väiksest kohast. Põhiline, see on see, miks nad ära kolivad, on see, et nad lähevad ülikooli. Aga mina julgesin ka ülikoolis kaheldusest. Keskkool oli minu jaoks juba nii traumeeriv, et ma ei tahtnud midagi sellist rohkem yle elada, millelegi mõelda, erialase kindel ka. Erialaks oli muidugi kirjandus ja rahvaluule aga ma ei kahetse, ma ei läinud ülikooli. See, et sa kirjutama hakkasid, kas see oli siis nii-öelda selle otseühenduse otsimine või, või kirjutamine oli juba tagajärg, kui sa olid nii-öelda online'is? Kirjutamine oli isegi vist enne Online'i ja minu meelest kirjutamisega alguse sai kõik see, et ma olen olnud halb laps põhikoolis mul khati nagu komme liiga ülemeelikuks minna ja siis see oli mingi kaheksas, üheksas, kaheksas klass isegi. Ja siis mind visati tunnist välja esimest korda elus ja siis ma käisin mööda linna ringi märtsikuu oli ja siis ma hakkasin esimest korda vist kirjutama. Aa, ja siis sellega kaasnes see ka, et ma hakkasin lugema esimest korda niimoodi teadlikult läksin raamatukokku, tahtsin, tahtsin midagi lugeda ja selleks oli muidugi Trubetsky raamat, kangelased, inglid mida ma lugesin mitu kevadet järjest. Fundusti, sümboolne, mine. Kirjutamine ise, nagu on mind väga palju aidanud, sõnastan oma emotsioonid ära ja siis ma suudan nagu paremini elada, parandab mu elukvaliteeti, ütleme nii, et mingit asja kirjutan väga palju läbi. Ja siis ma selle valiku seas on kõige parema teksti näiteks välja oli, ta aitab mind. Vaata kirjutamine, see on selline intiimne tegevusi. Istud, mõtled, oled iseendaga. Kui sa tuled siia esinema, mis meeleolu siis on, kas see on juba kellegi teise tekst kellegi teise mõtted või on need ikkagi sinu oma mõtted, mida sa siin loetud? Nii palju, kui ma olen esinenud, siis ma lähen iseenda, teeksin nagu väga sisse, mingid asjad unustan täiesti ära ja ma olen, elan selle teksti maailma sees ja see, see üsnagi kammib ära mulle eriti, mida suurem publik on, seda rohkem ma nagu mul on nagu uhke enda üle, et ma suudan ennast alandada. Aga sellepärast, et ma alandus on üldse see üks põhjusi, miks ma kirjutan nii valusaid tekste ja ma tean majandus- ja nüüd ma panen selle üheks jutuks ja siis alandame ennast avalikult kõigi ees. Vaadake, ma olen paljas ja, ja haavatav. Ja mis nüüd saab, mis nüüd saab, kas midagi saab vale iseennast proovile või miks need tekstid on toored, on see, et ma tunnen, et mul ei ole mitte midagi kaotada? Mul ei ole mitte midagi varjata. Las ma olen siis kõiges alasti. Kas sellest alandatusest kasvab või kujuneb välja ka teatud ülendatus? Või on see mingi puhastumine või mis asi see on? Võib öelda, puhastamine küll. Selline tunne, et ma sain millegiga hakkama. Et ma olin seal iseendana täiesti iseendana ja võib-olla see läks kellelegi korda, sellepärast et ma tundsin, et see, mida ma tegin, ma tegin seda hästi ja südamest. Ma ei tea, ülbeks mind ei muuda, pigem ma tunnen, et minust saab aina enam tugevam isiksus. Kui ma endast kõik välja valan, niimoodi teiste ees. Kuuldavasti on tulekul ilmumas ka sinu esimene luuleraamat, mis seal peal kirjas. Provintsi luule on see mõnede, kes seda lugenud on öeldud, et see võiks olla provintsi punk või midagi sellist, aga meelega panin siukse üsna mittemidagiütleva pealkirja. Sellepärast et need tekstid ise kõik on suuremas osas sündinud, et just seal, kust ma pärit olen väikses kohas. See ängistus on kõik puhas provints, nagu milline on elu provintsis. Kui sa sealt välja ei saa, tahad, kus see provints? Siis on, kas provints on selline geograafiline Punkt või kus ta on, no mina, Sul on pärit Tamsalust üldiselt ma ma leian, et Eesti koosnebki suuremas osas ju provintsides, et ma kirjutan provintsi luulet, see lihtsalt, ma ei saa aru, miks keegi pole selle peale tulnud ennem võib-olla on ka noh, ma ei tea, ma ei viitsi raamatuid lugeda. Saab kõige paremini sellele luulele pihta siis kui sa ise oled seda tundnud või vähemalt oled olnud mingi aeg väikses kohas ja sa näed, kuidas inimesed elavad sul, inimesed, ma arvan, et nad ei saa nagunii tunnetuslikult nii hästi pihta sellele nii vahetult, et kui, kui need, kes seal elavad. Ma ei ole väga palju nendele kohalike inimestele luulet nagu levitanud, et ma ei tea, mida nad tegelikult üldse mõelda võivad. Aga mina, mina tunnen niimoodi, nagu ma kirjutan sellest. Et võib-olla inimesed, kes terve elu elanud, teinud mingit lihttööd, võib-olla neil ei olegi üldse valus enam, võib-olla nad ei oska tundagi seda või nad ei ole huvitatud sellest, mis kuidas võiks elada, olla Londonis või New Yorgis või Tallinnas, kasvõi. Ma ei tea. See laul, need depressiivsed Eesti väikelinnad on, see on see laul sinu elust. Ja oi, see on väga tore laul nagu sellepärast, et kuidas noored veedavad provintsis, aeg on see, et kui kuskil ei ole kõrtsega paar ega midagi siis nad käivad väljas õhtuti ja laulavad selliseid laule tänavatel ja mina pole sugugi erinev nendest. Et see, see on väga tore minu meelest. Räägib täpselt nii, nagu ongi, et ei tasu siin midagi solvuda. See on tegelikult inimeste elu, inimesed päriselt elavadki niimoodi. Kui vana sa praegu oled? 19, mis sa arvad, kas mõne aja pärast, 20 30 aasta pärast jõuad sa tagasi sinna väikesesse kohta, Ta väikesesse linna? Ma ei eita seda. Aga see muidugi eeldab seda, et ma käin väga palju maailmas ringi, saan oma valudest üle saan paremaks inimeseks, tugevamaks inimeseks, ja kui ma lõpetasin keskkooli, siis ma juba mõtlesin, et idealiseerisin purjuspäi, et et kuidas ma tahan tegelikult oma kodukohta paremaks muuta, sest Ta on mulle nii palju haiget teinud, aga samas ma olen seal ikkagi üles kasvanud ja ma ei saa seda kohta nagu eitada, mingi hetk, ma pean kindlasti ilmselt jah, sinna tagasi minema. Aga see ei ole veel niipea, ma ei näe seda oma lähimas tulevikus, kindlasti mitte. Ma soovin sulle jõudu. Sellel rännakul ja milline maailma punktis? Nüüd sind ootab, homme ma sõidan Londonisse, muidu pole eriti reisimisest huvitanud, aga Mul tekkis selline võimalus, lihtsalt sain mõne inimesega väga ruttu väga lähedaseks ja riskid on suured, aga neid tuleb võtta. Ja ma loodan, et ma saan veel reisida niimoodi lähedaste inimestega ja kaugele ja kauges et leida iseennast. Sitta ka kõik need poisid ja tüdrukud siia ilma sündinud, kel koduväärtusena kaheldav, peavad endaga ise hakkama saama. Kõik need poisid ja tüdrukud tahavad elada, aga vahet pole, kas nad on andekad või ei. Kas neil on üüratult palju või vähe potentsiaali elus hakkama saada. Kõik nende püüdlused on valed. Poiss, sa ei tohi klassi suusasaapaid varastada, mis sest, et su ema on joodik. Isa tappis mingi mehe armukadedusest ära ja istub vangis ja muud moodi see võib-olla süüa ei saaks. Ära kuradi jooma, palka maha, see tapab su noorem maksa, noore elu. Need joodikud pole sul mingid sõbrad, mis sest, et kõik, kes sul elus üldse on, on nemad. Tüdruk, ära ole nädalate kaupa kodunt ära, ära jäta nõusid pesemata, kui su ema sind ei armasta, ära tee välja, kui su peres üle irvitab, ole ometi normaalne. Vahi, milline sa välja näed, nagu kloun tsirkusest oled või? Narkari lits oled, mul on piinlik su pärast ja tüdruk saadab ta iga kord, kui ema talle harva helistama peaks. Kõik need poisid ja tüdrukud sitastes, haledates, tolmustes, endistes tööstuspiirkondades tahavad hakkama saada. Ei taha end paneelmajas või puukuuris üles puua. Võib-olla ei tahaks end nädalast nädalasse pilve juua või tõmmata kopsuvähki suitsetada. Kui see kedagi ainult kotiks. Mida ma hakkan peale selle noorusega, kus ma kedagi ei tunne? Keegi ei tunne mind ja isegi ei saa päris täpselt aru, kes mina on. Mida ma hakkan peale selle noorusega, kus keegi ei võta mind tõsiselt ja ega mina ka siis ju kedagi tõsiselt saavutada. Mida kuradit ma hakkan peale selle noorusega, ah elu alles algamas. No ja siis, no mida ma teen selle teie nimetatud kuldse ajaga, kui kõik autoriteedid osutuvad nõrkadeks sitakotid, eks linn on 10 korda suurem, mina 100 korda väiksem, aga elus pole mitte ükski asi kindel. Longin mööda lumiseid tänavaid. Kurat see kool ja see linn ja need tunnid ja raamatud ja lumi, kurat see kõik, ma longing mööda lumiseid tänavaid sihitult ja salaja. Mõned päevad on sellised, kus mitte millestki ei muutu mitte midagi. Ja Molonginud muidu lumiseid tänavaid Siitult ja mul on ükskõik, nii paljudes tegemata jäetud tegudest sellest, et keetsides on külm, mängin ja ei midagi muud. Ei helista sõbrale, kes magab või töötab või õpib. Ja see kuradi linn ei tea ikka veel mitte midagi peale suitsvate korstnate, tuule ja puuokstes ja taeva. Ja peale selle ei tea mina ka midagi, sest see loll linn ja loll mina oleme üks. Miks muidu longing mööda lumiseid tänavaid sihitult rajata nimetult. Sest töö kuulub armastajatele. Mul ei ole tundunud alastiolek mujal kui sõnades veel kunagi mugav. See on ehk mõnelegi naeruväärne, kuidas iseenda, hinge ja keha üheks olemises on võimalik kahelda. Aga ma ei oska ise endale hinnangut anda, mis kuulata siis võõrast naeru. Et mida rohkem ma muutun, seda vähem ma tunnen nagu pohmaka nutune lits, Rakverehommik kus tänavad pole ei rohkem ega vähem kui mina. Ja oma koduses unetuses pole see esimene kord taaruda sihitult, oodates jõudmist millegi poole, mis oleks kodu. Pohmaka, nutune lits, Rakverehommik, päike ei raatsi välja tulla, silmad kipitavad pisaraid. Istun bussijaamas, vanad ja imelikud inimesed. Mida kuradit ma eile tegin ja miks polnudki nagu midagi kaotada. Aga muu särgil on jälle magus lõhn, mida ma eitada ei raatsi. Kuid kõik muu oma jõhkra reaalsusega lihtsalt hirmutab mind. Skeemid ei töötanud ootuspäraselt. Ma arvasin, et olen lihtsam kui mingid kuradi tunded. Südametüdrukule kui XII klass algas, me istusime sinuga garaažide vahel, tegime sel teisipäeval peale teist tundi popi, sest vihkasime saksa keelt ja füüsikat. Suve viimane päike paistis tol septembri hommikul meie kahe silmi ja pähe ja südamesse kus oli teineteise kindlus ja õnn ja tugevus kõigest halvast üle olla. Lihtsalt istusime sina ja mina oma koolikottide peal suitsetades mentooliga sigarette. Selline oligi meie maailm, kõik need aastad koos kurjust vältides. Mul on kahju nendest surmadest pärast, mida me teineteisele enam teregi ei ütle. Kuigi me ometi päästsime teineteise lagunevaid maailmu. Päästsime ju, eks. Disco elektrooniline pank laia minuna vihmastelt tänavail, kus ma olen videostaar blonde juuste lehvides, enesehävituse lakk-kingades, piitsis subkultuur poosidena, aususe anatoomias, monotoonne rahutus sigarettidest kange alkoholijoobes haledas läheduses vajaduses, mis saadab sõnumeid ja helistab öösiti. Möödas on mu maailmavallutaja loomus, lugematute poissmeeste mitte midagi saavutavas raadiuses. Disco, elektrooniline pank, laiates minuna viimastel tänavail pea püsti, kuni koduukseni kummardudes voodini meik laiali, poisid kadunud, piinlik oma tekkinud tunnete pärast. Piinlik oma öeldud aususe pärast. Ise panen asjad liikuma, kui vähegi tahan, järgin iseennast. Lakid, küüned roosaks, näen välja nagu vene lits, kui vähegi tahan. Ja ükski ahv ei ütle, mis on äge, mis ei ole. Järgin iseennast läbi teiste mõjutuste, saan lõuga ja armastust saan ka ööks või kuuks või sünnist saati. Ise panen asjad liikuma ja midagi ei ole raisatud. Midagi pole, üleelu on praegu, mina olen siin. Ma olen blond ja sinisilmne naiivitar. Tulge ja pange mind elus pettuma. Olen juba paar korda molli saanud küll, aga ikka veel ei saa aru, et suu tuleb kinni hoida, tunded enda sees, raisk, mark on nii täis tehtud juba, et piinlik mõnel otsagi vaadata. Ma olen tüüpiline põlen armukadedusest ja omandihimust. Tüüpiline paranoia ja madal enesehinnang, sest raudselt kõik teised eided on minust ilusamad, peenemad ägedamad sohu võtumad, kepitavamad, salapärasemad ja mida iganes veel, mida mu eide, tundeelu ja lapse ihu ei hooma. Ja olengi täielik laps, vaata ainult. Tahab fotomodelliks jumestuskunstnikuks, kui vähegi piina saab, keerab ära, kukub poistele helistama ja poistel on ikka jumalast suva, kui nad just ise ka joonud pole. No mida sa tahad, mida sa tunned üldse? Midagi pole ju? Lase olla ja ole ise alati kusagil mujal. Elu on hull, inimesed on fantastilised, lollid, joodikud, armastajad, tuimad, kirglikud, kõik eluprostituudid elu ülikoolis, kes pooleli jätnud, kes alles sisse astunud, kes katseid tegemas, mõni käib isegi päris ülikoolis, aga kes seda ikka rohkem kui elu tahaks, sest elu on hull, palju hullem kui kõik need targad raamatud, mis mul lugemata on jäänud, palju ägedam kui igavad kirjanikud, kelle raamatuid ma kinni olen löönud ja pärast veel julenud Zavoodi ees jaurata. Raiskan siit, sest mul oli igav ja ega ikka julgen hüpata küll. Praegu veel julgen pidž läbida, pole mul veel suud kinni pannud, olgem ausad ja võib-olla ei panegi kunagi. Võib-olla pean ise vait jääma, kui elu liiga hulluks läheb, küll ma siis vait jään. Systemust enam ei kuule. Suured eeskluse algus. Su tüdruk on täna õhtul kurb, jookseb mööda vihmaseid tänavaid, kaheksa aastat sinust maas, loetud tunnid südame murdumiseni. Sinu kurb tüdruk hülgamist täis maailmas. Mida sa siis nüüd tunned, kui su tüdruk pole enam su tüdruk? Mida sa tunned, kui sa nüüd tead, et ta nutab endal silmad peast talle omaselt dramaatiliselt keskvarahommikust südalinna tänavat näeb sinust märgi unenägusid. Õhtuste lühikeste uinakute ajal. Igatseb su kehakarvu oma voodiriietel. Suurest kurbusest kaotanud une ja söögiisu. Näeb sinust märgi unenägusid. Õhtuste lühikeste uinakute ajal igatseb su kehaga arvama voodiriietel suurest kurbusest kaotanud une ja söögiisu, halvatud tuim, alasti nälgiv keha. See suur armastamine ainult jätab ta alati 100 korda üksildase mana, kui ta üldse kunagi oli.