Rändajad rändajad. Kuula rändajat. Tere, kuule. Tere, rändaja tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja me ei raatsinud kuidagi Kreekast lahkuda ja tänase saate märksõnad on siis meteora ja olümpus. Väga võimsad looduspaigad ja mitte ainult. See oli nüüd niisugune kuidagi aeglaselt ja pidulikult kõlava, väga vanakreeka lugulaulu algus ja muusikauurijad ütlevad, et selliseid lugusid lauldi juba vähemalt keskajal aga võib olla ka antiikajal sellises laadis. Ja kui me mõtleme nagu Kreeka peale üldiselt, siis Kreeka ajaloos on olnud alati nisukesi lugulaule kangelastest ja, ja võimsatest, et ajaloosündmustest, müütilistest ajaloosündmustest. Aga samas eestlase jaoks seostub Kreeka ajalugu alati nagu põhiliselt Tiik Kreekaga. Aga Kreeka ise ja tema ajalugu ja tema tänapäev on väga mitmekihilised ja, ja täpselt sama oluline, nagu on olnud antiikaeg Kreeka Tänapäevase kreeka vormimiseks on olnud näiteks sellele järgnev aeg, mis oli tegelikult siis kristlik aeg põhiliselt bütsantsi kiriku mõjul sajandeid elanud kreeka ja sellele järgnes veel kuskilt 15.-st sajandist viis sajandit, et niisugust islamiaega, kus Kreeka oli üks osa Türgist ja see Türgistumine tegelikult mõjutas Kreekat väga tugevalt, kuigi Kreeka on nüüd olnud ju aastakümneid iseseisev. Aga, aga Kreeka kasvõi näiteks toitudes niisugustes pisikestes, kommetes ja jookides on palju sarnast nende ajaloolise suure vaenlase Türgiga. Ja ka vastupidi, ilmselt ka türgi toitudes tunneme midagi kreekaliku ja tegelikult milles iganes. Ja tegelikult on ta olnud sajandeid ühtne kultuuripiirkond ja seda on tunda siis mõlemalt poolt vastastikust kultuurivahetus. No üks niisugune näide, mis kui Türgis käinud ja Kreekas. Et nad tegelikult ei taha üksteisest suurt midagi teada, aga mõlemat joovad suure mõnuga aniisiviina, mis on täpselt sama maitsega mõlemal pool. Aga kreeka looduski on täpselt samamoodi väga erinev erinevates kreeka osades ja, ja meil on mingid kujutlused, et kuidas see kreeka loodus peaks olema. Aga kui me nüüd läksime sellest vanast pühast paigast Delfist siis meteora mägede poole, siis me liikusime Kesk-Kreekas ja seal sattusime niisugusele maastikule. Noh, et kui sa teed näiteks sealt foto ja näitad seda eestlasele, siis eestlane ütleb, et see on ju eestimaa ühesõnaga täiesti tasane maa. No palju põlde, palju kraave põllu peal, muide täiesti must muld, mis on Vahemere maades siiski üsna ebatavaline, seal taastanics, punakat, toonimullad ja, ja siis on põldude vahel on kraavid kraavide ääres on lehtpuuvõsad ja kuidagi argine ja Eesti moodi tunne tuli seal peale. Ja jälle Kreeka nagu ütleme ajaloo ja loodusepaigana on see paik tuntud dessaalina ja täie saali on olnud väga eriline paik Kreeka jaoks alata. Nimelt on seda läbi sajandite peetud Kreeka viljaaidaks sest erinevalt väga suurest osast Kreekast on seal piisavalt niiskust viljakad mullad ja, ja selle dessaali tasandike pärast on ikka peetud ajaloo jooksul ikka kohe lausa veriseid sõdu, et kellele see nüüd kuulub. Aga kui me siit need veel edasi liikusime põhja poole, siis, siis me jõudsime sinna meteora mägedeni ja no meteora nisugune paik minule oli ta enne Kreekasse sõitma too väga tähtis, sest ma olin näinud nii palju pilte sellest. Ja see, kui, kui sa seda pilti vaatad sellest meteora mägedest siis sa mõtled, et niisugust paika ei saa Euroopas olla. Noh, ta meenutab võib-olla natukene mingisugust monumentide orgu kuskil Ameerika Ühendriikides või, või mingid kaugete mandrite imelisi nurki. Et aga kui me hakkasime seda päriselt nägema, siis see on siis niimoodi, et, et sinu ette kerkivad kivitornid. Kivitornid. Ta on halli värvi ja ei ole mitte 100 meetri kõrgused, nad ei ole 200 meetri kõrgused, vaid nad on üle selle. Ja vahel moodustavad nad niisugusi, terveid rühmi, noh peaaegu nagu mingis suurlinna pilvelõhkujad. Ja nende kuju on niivõrd kummaline ilmselt see, et nad on täiesti vertikaalsed. Et, et sa ei usu, et loodus on saanud sellise asja luua, et kuidas püsti seisavad nii kõrged asjad ja kuidas nad on nii fantastilise kujuga, et jääb tunne, et see peab olema kuidagi inimesega seotud, tekivad seosed mingi arhitektuuriga, nagu et, et mingid fantastilise vormiga arhitektuuriliselt rajatised. Ja ometi on sellel olnud lootus. Ja, ja nad on halli värvi, neil on veel niisugused kummalised vöödid jooksevad ülevalt alla heledad ja tumedad vaheldumisi ja mõnikord on need ka veel horisontaalasendis need vöödid täiesti uskumatut formid. Ja loodus on teinud miljonite aastatega, noh, kui seda nagu sisu väga lühidalt lihtsalt seletada, siis see on muistne merepõhiseal on tuul, vihm ja, ja ka temperatuur, tuuri muutused on miljonite aastatega siis kulutanud ära selle nõrgema osa sellest liivakivist, tegelikult ta oma olemuselt on ta liivakivi ja jätnud alles nagu tugevamad osad ja niimoodi on see tekkinud kummaline mägimaastik, seal loodus on ikka parim kunstnik. Jah. No küllap ka sellepärast, et tal on piiramatu vahetul hulgal aega tegutseda, vahendeid ka ikka ja vahendid on väga piiramatud materjalid tema käsutuses on just samas mõelda, et seal liivakivi noh, meil Eestis mõtled mingi Lõuna-Eesti taevaskoda, et peaks olema nagu punakad või pruunikad või kollakad, aga nad on seal halli värvi nagu, nagu asfaldi värvi ütleme niimoodi. Väga veider. Ja nende kummaliste mägede jalamil laius madalatel küngastel niisugune maaliline küla, valged majad, pisikesed punaste katustega nagu heledad tikutopsid seal nende tumedate mägede taustal. Ja see oli kastraaki küla ja siin otsemeteora mägede jalamil me siis otsisime omale öömaja. Aga see ei olnud üldse lihtne, sest oli 20 Viies oktoober. Ning 28. oktoobril oli tulemas kreeklaste kogu aasta üks tähtsamaid riigipühasid. Oli tulemas mitu vaba päeva ja paljud inimesed olid siis pannud omale juba puhkamiseks kohti kinni igal pool jaga meteoras ja, ja meil ei olnud üldse lihtne seda öömaja leida. Aga see, see päev isendit, sest mis riigipüha need on 28. oktoober on ka omamoodi kummaline, eriti veel, kus sa sellega niimoodi otseselt kokku põrkud ja ja oled hädas oma öömaja otsimiseks. Sind hakkab ikka asi huvitama, et mis tähtis päev see on, me olime näinud tegelikult juba enne ka tee ääres mingit, et suured rahvahulgad kogunesid, mingid lipud lehvisid, petikõnesid. Selgus, et selle päeva nimi on oksi päev ja oksi päev. See tähendab eesti keeles ei päev. Ja ei, oli see, kui oli 28. oktoober 1940 ja siis Itaalia diktaator Mussolini esitas Kreekale ultimaatumi, et kui Teie lubate meil meie vägedel võtta positsioonid mõnedes paikades Kreekas siis sõda ei tule, aga kui te seda ei luba, siis tuleb sõda. Ja Kreeka vastus oli ainult üks sõna ei. Ja läks sõjaks ja itaallased löödi alguses tagasi. Siis tulid neile sakslased appi. Lõppude lõpuks tohutu verevalamine, varemed ja Kreeka oli mitu aastat Itaalia ja Saksa okupatsioonivägede käes aga kui sõda lõppes, olid nad ikkagi vabad. Ja see päev on nagu kreeklastele hirmus tähtis, et me ütlesime kindlalt, et ei. Et me tahame olla vabad julgelt ilma mõtlemata ilmalaveerimata ilma ilma kavalate mõtet, et kuidas pääseda ilma vereta ilma verevalamiseta. Lõunamaise otsekohesus. Just seal on midagi lõunamaist teda hästi ja midagi väga nihukest kreekaliku iseenesest nende ajaloos varemgi niimoodi olnud. Pigem surm, aga vabaduse eest ollakse kõigeks valmis. Aga, aga nüüd me leidsime selle öömaja, see oli tore koht oli otse nende kummaliste mägede külje all, nii et peaaegu võisid käega katsuda seda, seda Halli kaljupinda seal magamispaiga lähedalt. Ja huvitav oli see, et, et seal oli üks niisugune pisikene aed seal aias olid Üliküpsenud granaatõunad, mis olid seetõttu juba lõhkenud, et nad olid nii küpsed. Ja, ja seal oli ka üks väga huvitav puu minu jaoks, millega me saime oma Kreeka reisil jällegi mingid ja asjad omavahel kokku sõlmitud nimelt kassas seal üks niisugune puu niuke, 10 meetri kõrgune, hästi laiade lehtedega ja selle otsas olid väga võimsad kuldkollased, pirni moodi viljad. Me olime neid vilju juba ühe koha peal seal Kreekas varem maitsnud, vaatasime, et nad on nii ilusad, et nad peavad olema väga maitsvad. Ja Me ostsime ühe nendest, nuusutasime kainena niukene, jumalik delikaatne aroom. Ja kui me olime selle siis ära ostnud ja omavahel niimoodi ära jaganud hästi võrdselt lõikudeks ja hakkasime seda sööma, siis me esimest korda saime aru, miks Eestis nimetatakse puuvilja puuviljaks siis seekord küll lahku kirjutatud puuvili. Uskumatult puised viljad, täiesti nagu puust. Mis nimeline see finishis oli? Seal ei teadnudki seda ja me ausalt öeldes viskasime kõik selle minema, sest meie meelest Me olime petta saanud. Mitte puuvili ei olnud vaid puust üli. Just puust vili imeilusa välimusega ja väga meeldiva lõhnaga. Ja nüüd seal oli meil ju see öömaja peremees kohe kõrvalt võtta, ta rääkis inglise keelt ja me hakkasime uurima, et mis asi see nüüd on. Ja tema ikka nimetas igasugu nimesid ja öelnud meile mitte midagi. Ja siis ütles ta nagu ühe kreekapärase nime paljudest sellele küdoonia. Ja nii plaks oli mul pühendus käes, et mis asi see on meie ebaküdoonia, meie ebaküdoonia, aga võib ka teda võrrelda. Ütleme, meie ebaküdoonia on temaga sarnane, ta, see sisaldab sool, C-vitamiine Ta on ka näiteks kohutava maitsega. Kui ta veidigi toores, aga teda tuleb omamoodi töödelda, siis ta muutub vägagi meeldivaks. Selles mõttes on ta sarnasust. Meie paradiisiõun, mis meie ütleme, mis meilgi aedades kasvab, onju toorest peast ka kaunikesti jube just marineerida ära, jah. Jah, ja ebaküdoonia on, on just tegelikult noh ta nüüd botaaniliselt siiski teine perekond, aga, aga noh, ütleme mingis mõttes lähedust, lähedane küdooniale. Ja ebaküdoonia kasvab tegelikult, et Hiinas ja kuskil seal aasia kandis aga küdoonia looduslikult kasvanudki Vahemere ääres ja ta on tegelikult väga legendaarne puuvili. Nii et kui me näiteks loeme piiblist mingit saalomoni ülemlaulu ja seal on öeldud õun, siis väga tihti selle tõlkija lihtsalt pole saanud seda nii oskuslikult tõlkida seal mõeldud küdooniat. Küdoonia on tohutult tähtis vili. Kuid temaga tuleb enne seda, kui sa hambad sisse lööd, midagi ette võtta. Ja, ja iga kreeklane muidugi jaa, iga Vahemereäärne inimene teab seda, et küdooniad tuleb panna siis kas ahju ja küpsetada, nii nagu meie küpsetame õunu. Või siis keeta. Ja siis ta muutub niukseks Uransikaks pehmeks ja magusaks. Suhkrut lisatakse ka ikka, suhkrut pannakse ka juurde, aga ta muutub ka iseenesest juba küllalt magusaks, nii et ta isegi kõlbab pärast küpsetamist ilma suhkruta suurepäraselt süüa. Tekki avab oma suhkruvarud ja töötlemise käigus. Nimelt ja kaotab selle puisuse. Võib olla näiteks nii nagu pihlakamari, kui ta saab näiteks külma või küpsetada või ka näiteks väga hapu õun küpsetades muutub nagu söödavamaks. Kuid näiteks tal on nii palju kultuuri seoseid, et, et kasvõi ainult üks näide, et, et me teame kõik marmelaadi marmelaad. Tegelikult tuleb küdoonia portugalikeelsest nimest marmelo Jämarmeelo marmelaad, noh see kõlab juba väga sarnaselt, tegelikult ongi kõige algelisem algsem marmelaad oli alati tehtud tüdooniast keedetud küdoonia moos, ütleme tegelikult ja tegelikult sellel samal õhtul seal selles kastrakis natuke ringi liikudes me saime veel ühe saladuse jälile. Nimelt ostsime kohalikust poest ühe veini, see oli päris ilus, tore pilt, niisugused mees ja naine seal lõbusasti, lõid klaase kokku ja ja me mõtlesime, et me maitseme seda ja nii kui me seda suhu otsime. Jumala kibe, täitsa kibevein. Daamid ütlesid kohe, et see ei kõlba üldse kuskile. Aga minul tuli loomulikult ja ajusopist tuli mul midagi nagu meelde ja ma olin maitsnud kunagi siin Eestis vaigu veini ja ma mõtlesin vaigu maitse ja, ja siis me küsisime jälle oma öömaja peremehe käest. Loomulikult retsiina no sinna peale suurelt kirjutatud vaiguvein ja vaigu veini nagu lugu on väga huvitav seal niimoodi, et kunagi väga ammu tuhandeid aastaid tagasi ei olnud veinivaate, neid ei kaanetatud kunagi veininõud olid lahtiselt ja kuidagi tulin, et teha see, et, et sealt nagu õhk ligi ei pääse ja see vei nutsu ei lähe millegagi, tuli ta, kata ja kõige algsem vahend, selleks oli männivaik lihtsalt männivaiguga khati Se vein pealt kinni. Ja kui ta sealt alt seda veini natukene vähemaks lasti tasapisi siis veinile muidugi oli tekkinud selline vaigu maitse juurde. Ja kunagi võib-olla paljudele rahvastele tänapäevani see retsiina ei kõlba mitte kuskile Nende maitsele ei vasta, aga, aga Kreekas ja veel mõnedes Vahemere maades on sellega aastatuhandeid harjatud ja selles on midagi nii traditsioonilist ja nii harjumuspärast, et seda peetakse väga mõnusaks ja, ja parimaks isegi. Ja see on tegelikult süüria mänd, on see see mänd üksainus männiliik, mille vaiguga siis tohib katta seda veini. Ja nüüd ta tänapäeval tehakse seda juba meelega nimetataks vaigumaitse juures, sest paljud on harjunud sellega, et veinil peab niisugune maitse Ale. Mina kätt südamele, pannes ta siis harjusite. Minul hakkas ta tõeliselt meeldima, tõesõna, võib olla ka see, et mulle üldse meeldib metsas olla ja vaigu lõhn meeldib mulle ja selles oli midagi. Ei, tal on mingi niisugune kerge niisugune kirbe ta ei ole, ühesõnaga. Teistpidi võib ju ka nii-öelda, et, et liiga magusad asjad on ju läheked ja teinekord niisugune karge nisugune maitse annab niukse teatud niukse. Delikaatse niisuguse lisa sellele veinile. Jah, ei magusat veini, ei soovi ka siinkõneleja, aga nende puhul olen harjunud natuke teistsugusem. Retsiinat peaks vähemalt üks kord elus igaüks proovima, seda ma arvan küll, sest ta on väga omapärane igal juhul ja tal on oma pika ajalukku. Aga noh, see selleks järgmisel hommikul läksime, siis vaatame neid meteora kaljusid juba lähemalt. Ja sellel samal õhtul seal meteora kaljude juures me läksime loomulikult õhtul ta Vernasse veel ja ja kui me ta vennast tulime, siis oli hämar, tulime sealt majade vahet, kutsusime ja järsku minu meelest nägin midagi täiesti müstilist. Seda kastacki küla piiravad igast küljest need kõrged mäed ja nüüd, kui me läksime majade äärest, siis järsku ma olin täiesti kindel, et need mäed on tulnud lähemale. Täiesti majade taga, kõrgused niuksed, kujuteldamatult järsud püstloodis hallid müürid, mis ulatusid täiesti taevasse välja. Ülemist otsa ei paistnud. See ongi silmad ette hakkas toimima. Ma ei tea, mis asi see oli, see oli, see oli täpselt selline tunne, et, et ööseks tulevad mäed lähemale. Ma ei tea, mis, mis oli. Jagasite teistega oma emotsioone. Ja toad, nemad arvasid, et võib-olla tuleme hommikul vaatama, et et kuidas siis on, et peame praegu meeles selle ja paljastada Pimedate? Mine tea, mis asi see oli. Aga meteora muide nimi kreeka keeles seda võib tõlkida kui riputatud ja vaata et mingi nisugune seos, kui tundus, et need kaljud on nagu nagu õhus ja natukene kaldu nagu meie poole isegi täiesti kirjeldamatu mingi muinasjutu nisugune, muumitrollide maailm, mängi olendid. Ja oligi, et kui ummik tuli ja ma vaatasin uuesti välja, siis tundus, et need mäed on jälle kaugemale läinud. Et võib-olla see tõesti 1000 põhjust, miks see nii tundus, aga nii ta tundus, vähemalt oli väga põnev, oli väga põnev ja täiesti ausalt öeldes sele tundmatu, seletamatu elamus. Aga siit me läksime siis sinna mägedesse ja seal mägedes. Muidugi ma olin juba algselt ammu teadnud, et et nende nõelteravate tornide otsas on tihti kloostrit. See on see meteora kuulsus. Ja neid me läksime vaatama, neid on praegu kuus tüki järel. Nendest kahes on veel, tähendab kloostri tegevus olemas, ühes on nunnad, teises on mungad, ülejäänud toimivad muuseumidena. Ja tänapäeval sa saad mingeid sildu ja treppe mööda nendele kõikidele ligi. Ka sellised sillad ja trepid tekkisid neile alles, noh, vähem kui sajand tagasi. Ja ühte seda kloostrit me läksime ka lähemalt vaatama selle nimi. On aiust Jaados eesti keeles püha kolmainsus. Ja seda just läksime sellepärast vaatama, et seal on ainult üks toimiv klooster, seal pidi elama viis munka. Selleks, et sinna minna, tuli minna lõputuid kohutavalt järske treppe pidi üles vahepeal läbi kaljusse raiutud tunneli. Ja kui üles said, siis oli täitsa väljas. Ja kui me seal üleval olime selle kalju tipus, siis seal oli see kloostri ehitus seal oli no võeti meie käest natukene piletiraha, munki me ei näinud kusagil, no viis neid on ja ega nad turistidest ei hooli, nii et nad ilmselt ei tahagi ennast eriti näidata. Aga, aga see püha kolmainsuse kloostri võib-olla esimene niisugune mõjuv paik oli niimoodi, et ta, et me läksime kohe ühte ruumi seal, niisugune katusealune, seal oli mingi suur niisugune ratas, selle pealt oli köis üle tõmmata. Ja see köis läks kuskile alla sügavikku. Ja vot see oli nüüd see koht, kust ütleme rohkem kui 100 aastat tagasi oli ainus ühendus välismaailmaga. Et 500 aasta jooksul oli ainus võimalus saada sellisesse kloostrisse köit pidi, see köis oli siis ütleme 200 meetrit rohkem tikk ja sealt vinnati üles siis toidud, söögid, kõik, mida eluks vaja. Ja siis ka mõned harvad külalised külalisi käis väga harv külaline tuliste pandis niukse võrgu sisse ja siis veeti selle köiega üles. Ma kujuta ette, 200 meetri kõrgusel kõlkuda köie otsas võrgu sees. Tahagi nagu hästi külla minna. Jah, et võib-olla loobuks aga teinekord ja, ja see oli ka väga huvitav ja samas nagu hirmutav põhimõte neil, et, et kõik vahetatakse ainult siis pärast seda, kui köis on katkenud, eks ole, jah, et raisata jah, et köis tuleb vahetada, kui jumal laseb seda katkeda. Aga, aga teistpidi jällegi, millal need tekkisid seal, 15. sajand. Türgi oli parajasti Kreeka vallutanud ja oli tugev surve kristlastele ja nüüd need kõige noh, ütleme sitkemad ja põhimõttelisemad pühamehed, erakud otsisid paiku, kus mitte keegi neid kätte ei saa ja siis nad leidsid selle paiga ja seal algul elasid ainult erakud, siis neid tuli juba nii palju, et nad rajasid kloostrid ja niimoodi elati seal viis sajandit sellisel moel. Ja, ja nüüd, kui me olime ise seal üleval kloostriruumidest läksime välja, imetillukene õu kõikidest külgedest piiratud, teatöörita järsakuva natukene muru, paar puud, vaatad Allaselt kõrgusest seal all on, on linn linnas näha, isegi pisikesed autod nagu sõidavad seal edasi-tagasi, mingi elu käib mingi sipelgapesa ja sa oled siin üleval. Ja sa järsku tunned, et tegelikult see on ikkagi tänase päevani täiesti muust maailmast ära lõigatud sfäär või, või keskkond või vett, siin kulgeb aeg ikkagi teistmoodi kui mujal ümberringi. Ja, ja need see mõju niisugune niisugune eraldatuse tunne või see tunne, et, et seda tõesti nii-öelda maisest maailmast täiesti lahti öelda, siis siis loodus ei saa teha paremaid pelgupaiku, kui on need meteora nõelteravad kaljutornid. Et see on ikka väga võimas elamus. Ja kunagi oli siin need kloostrid koguni 20 kuskil 15. sajandil, aga, aga ülejäänud on siis aegapidi hävinud. Kuid niisuguse niisuguse tunde erilise tunde saad sa siit ka tänapäeval kätte. Siit teoorast, siis läksime edasi veel põhja poole Kreeka põhjaosasse ja seal on siis kreeka mägede mägi olümpos. Ja Olümpose on jälle Kreekast. Me oleme tihti seda mõelnud, et ta nimi tekitab igaühes seoseid ka siis, kui ta Kreekast võib-olla mitte midagi ei tea. Olümpos loomulikult. Mõtleme olümpiamängudele. Kohe tuleb see seos ja seos on loomulikult olemas. Seos on küll niimoodi, et, et olümpiamänge peeti Kreeka lõunaosas olümpia-nimelises pühapaigas, aga olümpianimi anti sellele pühapaigale Olümpose mäe järgi, mis on tegelikult Põhja-Kreekas ja Olümpose mägi on muidugi kohutavalt oluline kese muistsele Kreeka usule, sest seal ju elavad kõik 12 tähtsamat kreeka jumalalt. Ja, ja seda on alati teatud ja, ja kui me nüüd sellele paigale juba lähenesime üldse, siis hakkas ka nagu tulema rohkem nagu metsasid alasid ja, ja kuidagi kõik see piirkond nuts nagu, nagu kuidagi palju looduslikumaks. Jumalate lähedus oli tajutav. Mingisugune mingisugune muutus, selge muutus võrreldes selle Kesk-, Kreeka tiheda asustusega ja nii on ta olnud alati kreeklaste jaoks, olümpos on olnud tegelikult kuskil niisuguses üsna metsikus ohtlikus Põhja-Kreekas kus on palju mägesid ja palju metsi ja eriti palju metsi, Olümpose ja eriti niisugune noh, inimmaailmast kaugel olev paik, selline kujutlus, ma arvan, on olnud alati Olümpose kohta kõigi jälle, kui mõelda kogu kreeka loo peale, siis see osa Kreekast, kus on ka Olümpose mägi, see kannab ka teistpidi seda nime nagu makett, Sloveenia. Ja Makedoonia seostub jälle Makedoonia Aleksandriga ehk Aleksander suurega. Ja ütleme Makedoonia laste jaoks muidugi kogu see ala nende kodumaa süda. Ja, ja näiteks sel ajal, kui Aleksander Suur laiendas muistse Kreeka piire, eks ole, Indiani välja kuskil 2300 aastat tagasi siis noh, tema jaoks oli muidugi see kant kohe täiesti kogu impeeriumi keskpunkt, sest tema esivanemad olid siit pärit. Ja meie otsustasime ka, et enne, kui me läheme Olümpose jumalate juurde, siis me vana kombe kohaselt läheme diooni pühapaika, mis on olnud siis toonaste jaoks väga tähtis püha paik kõige lähemal Olümpose mäel. Mis pühapaik tänapäeval on, ta on ikkagi jälle üks neist lõpututest Gret ka muinasajapaikadest, kus on hästi palju kultuurikihte, kaks amfiteatrit, lõputult templit, varemeid, niisugusi musse, Antiik-Kreeka kujusid ja nii edasi, aga kõige selle juures on võib-olla tähelepanu väärne see, et seal on muude templite hulgas ka Egiptuse jumalatele pühendatud templit. Üks neist on näiteks Isise tempel ja isi. See kultus on pärit Egiptusest selle tõttu, et Aleksander Suur kui Taali vallutanud, kui Egiptuse sai ta sealt nagu enda jaoks nagu uusi tähtsaid jumalaid ja ta hakkas ka Kreekas nagu nende kultust levitama. Et see on tegelikult Makedoonia Aleksandri üks jälgi kultuurilukku Isise tempel. Ja jälle looduse poole pealt vaadates on see kogused jooni väga eriline selle poolest, et siin ei ole mitte ainult piisavalt niiskust, vaid siin on isegi mõne koha peal liiga märg. Siin on nii palju allikaid erinevaid allikaid, et, et siin kuulad näiteks isegi konnade kruuksumist mis on kreeka puhul erakordselt haruldane ja väikesed lapsed, kes näiteks konna kuulevad või näevad. Kui ta on kreeklane, siis on tema jaoks täielik ime. Käel üldse olemas on, niuke loomake on olemas. Ja, ja looduslooliselt on see väga loomulik, et hiigelsuure mäe jalamilt tuleb välja palju allikaid. Aga jälle, kui mõelda niimoodi muistse kreeklase moodi, siis loomulikult jumalalt. Lähedus teeb selle lootuse väga eriliseks. Ja siin Isise templis ma ka tõtt-öelda veidikene ohverdasin oma järgmise päeva Olümpose retke jaoks. Nii, ja nüüd järgmisel päeval me siis läksime Olümposele. Tänapäeval on on tavaliselt kõige mõistlikum teha niimoodi, et sa lähed lito horo linna ja sealt sa saad veel sõita paarkümmend kilomeetrit paigani, kus lihtsalt enam tee edasi ei lähe, et selle paiga nimi on prioonia seal prioonias, siis anna ainult jalgsi mineku võimalus, edasise kõrgus on siis 1001 100 meetrit ehk natuke üle kilomeetri. Ja kogu Olümpose mägi on 2919 meetrit. Meie rehkendasime, kui palju me jaksame, kui tugevad me oleme, mõtlesime, et me tõuseme ühe kilomeetri vertikaali mõttes ühe kilomeetri ja, ja tulen samal päeval tagasi. No ütleme, mägimatka jaoks on niisugune päris päris paras käik ja me otsustasime, et me lähme selle matka baasini välja kus lõpeb metsapiir ja kus tegelikult tehakse siis neid päris tipu vallutusi kus on siis ainult edasi juba niuksed, kaljumaastikud, niuksed, karmid, suhteliselt üksluised, suurejoonelised, aga taimestik nagu muutub seal väga kiduraks ja ja et, et sealt me siis pöörame tagasi. Ja kuidas minek oli. Alguses seal kuskil kilomeetri kõrgusele, natuke kõrgemal oli selline sügisvärvides värvunud lehtpuumetsad, Nad olid punased, kollased oranzid. Kõige rohkem oli pööki, löögid olid niisugused sügavkollase värviga, osa lehte olid maapinnal, nii et sealt maapinnalt peegeldus nagu seda päikesekiiri nagu nihukest kuldset kiir nagu ülespoole puude võradesse ja, ja niisugune eriline, niisugune valgus oli küll selles selles lehtpuumetsas ja mõne koha peal oli seal meeletult suuri kivimüra kaid, noh, niisuguse majasuurusi kivimürakad ja sealt ülespoole tulid männimetsad. See on siis must mänd tumedama koorega, kui meie mänd ja kummaliselt selle männi all kasvamas pukspuu igihaljas põõsas, mis Eestis on ainult mõnikord parkides ja hekides. Ja niisugune vaigu lõhn selles männimetsas ja siis veel ülespoole, siis tulid niisugused tumedamaid kuusemetsi. Nende all oli nagu nulg, mis muidu võib kasvada ka puuna, aga seal ta kassas nagu põõsastena ja kadakaid need Antsidele oma lõhna sellele sellele kuusemetsale ja, ja veel ülespoole siis kas mets väga madalaks muutuma ja tekkisid need mägimännialad. Mägimänd on ka Eestis aedades teinekord tõesti siukene, hästi madal jändrik Mänd, hästi vastupidav sitke kliimale ning selle koha peal, kus oleks pidanud hakkama avanema, hunnituid, vaateid. Ma ei tea, kas meie olime tõusnud pilvedes või olid pilved laskunud meie juurde, aga igal juhul olime me siilid udus. Ei miskit enam ei näinud. Ei näinud, tahtsime küll, aga vahepeal muidugi see see tuul oli ka päris tugev, samas ja niuke vatt ja sudu ja tuul, kummaline seos. Aga mõnel hetkel nagu kusagilt tekkis nihuke pisikene auk nende pilvede sisse, Mägid endast kõrgemal niisugusi kohutavaid niukesi kaljuhambaid, eks hästi teravaid ja nende ümber niisugune pilvede nimbus ja seal täiesti ilma taimed eta. Siis tundus küll seal võib neid jumalaid olla vist kui seal nisugune nimbus ümber ümber nende tippude on, aga oli. Nojah, aga samas oli see kõikjal uduloori taga ja mitte midagi ei näinud. Vastu tuli küll igasuguseid, et need olid kahejalgsed ja nendele tuli enamasti öelda Jazas. Ja siis ta avastas selle Jazz tavaliselt seal siis tervist. No need olid kell ikka luust ja lihast inimesed ja nüüd ühesõnaga lõpuks oligi niimoodi, et kui me jõudsime sinna kõrgusesse, kus me olime mõelnud, siis hakkasime lihtsalt tagasi tulema. Olime ikka tõsiselt väsinud ja ja siis näiteks tuli vastu üks mees, naine, et keskealised ja natuke hakkasime juttu rääkima. Nad ütlesid, et oh, me oleme Austraaliast. Austraaliast on nad tulnud, et, et saada Olümpose mäele. Ja siis mõtlesime just, et nojah, et et me ei näe neid jumalaid, aga me tunneme, et on, on ikka mingi eriline tunne küll niisugusel kuulsal mäel ise olla. Ja kui me siis lõpuks sealt alla jõudsime, siis ikkagi oli tunne, et me oleme olnud väga erilises paigas ja ja mingisugune ikka niisugune natukene ülev tunne. Et ma olen olnud olümposel jumalate puudutust tunda saanud ja et kusagil seal udus väga lähedal. Aga sama meeleolu on ka selles samas vanas Kreeka lugulaulus, mis võib-olla kunagi lauldi ka Olümpose jumalate. Ülistuseks. Selline oli siis tänane saade kuulsatest paikadest Kreekas meteora ja Olümpose mäest millest tuleb juttu järgmises saates. Ründame Greto. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.