Lõpp hea, kõik hea saate jõululaupäeval saates on Haldi Normet-Saarna nalja Jako kärul, väga hea meel. Tervitada siin persooni tunni külalisena. Aivar mäed, tere päevast. Tere päevast. Tere päevast. No sina oled nüüd selline hooleraundmann palju teinud, palju laulnud, mänginud, ehitanud, mida sa praegu teed ja, ja kuidas sind tutvustada üldse? Mis on sinu poisid, aktsioon hetkel maja stuudios, nagu sa näed? Et ma olen Eesti Kontserdi juht, nii et polnud midagi, midagi muud olulist ei olegi väga lihtne. Eesti kontserdi juht veel siiani, aga varsti ei mingeid avasid, et mul taskus isegi viieaastane leping, nii et järgnevad viis aastat peaks vastu. Et ma saan aru, millele sa vihjad, et see kõik, mis tuleb aastal 2009. Raske öelda, et ma olen nagu oma käe ära andnud, aga see ei ole veel juriidikas formeerunud. Küünarnukini pole veel jõudnud, ei ole veel jõudnud ja nii et teoreetiliselt. Ma peaksin esimesel septembril 2009 alustama tööd samas majas samal aadressil Estonia Bastian eri. Siis, kui kõik lapsed kooli lähevad, läheb Aivar esimest. Oli jaa, ranits oli ainult, sest mul ei ole Molamport veel, mis tegelikult on tühi, aga ma kannan kaasas. Võib-olla see annab direktori mõõta, rohkem meil ei lähe, ikka õppetükid on juba selgelt on. No räägitakse ju ikkagi erukesksest õppest, nii et mine tea. Võid sa vihjad mu vanusele. Mina sain aru soila panusele viheda mõttena, kui sa lähed nii tähtsa ametikoha peale, et siis peab mõni õppetükk selge olema. Midagi on ja midagi. Ja ka mina nüüd kohe konkreetselt sekkun sellesse vestlusesse ja ütlen, et Me tahaksime tänases saates mängida, aga ikka ka muusikat. Ja minu ema, kui ta kuulas kunagi, mäletad sa, Aivar Mäe, kui sa käisid meil Vikerkääru saates külas. Ema Heljo Sepp ütles, et pagan ta nii hästi laulab, miks ta enam ei laula. Ja kui sa tahad kohe kosta midagi selle peale. Mul on vastus olemas. Lase käia, need lähevad ja. Ma arvan, et ma olen sellele kunagi vastanud ka, aga võib-olla sealsamas saates Kui sa vaatad kas või tänast vokaalmaastikku, et lauljaid on nagu palju, aga nagu lauljaid on vähe. Et sõltub sellest, kuivõrd kõrge enesehinnang kellelgi on ja kui mina tahan öelda, et sul on madal enesehinnang mul on väga kõrge enesehinnang sellest hoolimata 18. aastal, kui ma vaatasin ringi, mis ümberringi toimub, siis ma pidasin vokaalselt ennast suhteliselt kultuurituks ja ma arvasin, et sellel erialal edasi minna ei ole mõtet ja kui ma ka täna kuulan ma tean, et sa paned siin kohe mingid lood peale aja, et ma ei ütle, et ma kuulen oma lugusid tähendab enda esitatud lugusid, vastikkusega ägalat, mingit emotsiooni mul peale nostalgia nagu mitte midagi ei paku, et mulle ei meeldi enda häält kuulata, et umbes nii, et jumal tänatud, et siin need läbijan kani kuigi see protsess isenesest, mis kestis kolm ja pool aastat seal oli vähe või ma arvan, ma räägin vitamiinist ja ütlesid, et see protsess oli huvitav, noh laval käimine, need mingi 1400 kontserti, tasuta ekskursioonid Venemaal, eks ju, kõik see muidugi vääris küünlaid. Ja see oli selline tasuta koolitus, mida ma soovitaks igale ühele. Aga et nüüd täna siin võidu joosta, teha mingeid kamba ja mida iganes see jätkuksist aegagi elu aega alati jätkuks, aga ei ole nagu mõtet, et ma arvan, et las iga asi jääb nagu omas aeg ja see, mis sai tehtud, tol ajal oli mingi sünergia olemas. Ma olen sellega rahul. Aga jah, kõik, mis mind Marendaminansse, nostalgia, muud, mitte midagi ja on meeles see protsess, kuidas me telemajas kahe ukse vajal tegime, Kaja ja, ja kuidas see kõik nagu kunagi algaski aparatuuri teatavasti siis ei olnud. Et noh, see oli kõik enneolematu, mis tänapäeval viga olnud, arvutit? Kodus mängitakse kokku, et tol ajal oli see ikka tohutult keeruline protsess ja eriti siin mõne loo jooksul, kus on peale lauldud 48 erinevat häält Avaldagi ma öö läbi salaja sai siin salvestatud ja selles mõttes oli tol ajal ikkagi eesti raadiot üks väga kõvaüksus, tänu kellele tegelikult kogu Eesti popkultuur üleval seisis ülemuste teada. Nonii läheme nüüd esimese loo juurde, selle on kirjutanud Mart Metsala. Ja selle nimeks on marakratt ja kui ma vaatan nüüd siit plaadiümbrisel, siis see peaks olema salvestus aastast 1986 kas kinnitad või lükkad ümber? Ma ei mäleta neid aastaid ja ma mäletan, et me olime siis Arhangelskisse. Meil oli järjekordne tuur mingi 40 kontserti, väljas oli temperatuur 50, miinus 54 kraadi. Loodetavasti polnud need kontserdid väljas. 40 väljas jah, on aeg-ajalt käisin üle õue poes ka ja ja, ja siis igavusest igavusest see lugu sündis tegelikult Nonii. Tähendab, sündis siis sinu või Mart Metsala peas. Paljusid asju seal me oleme ka mõelnud koos, aga Mart oli geniaalne mees. Kahjuta täna enam muusikaga ei tegele. Aga kuulame selle loo ära. Tald pole näha. Või millest või peo? Peab. Meiega daate. Jaakpurihammas. Sõjalaev saab paar aastat. Poiss on muutunud, muuda tonni. Tuur lahing käimas. Aivar Mäe minule tuleb meelde kaheksakümnendatel lisaks sinu ansambli tegevusele ka see, et organiseerisid juba siis organiseerisid väga palju organiseerisid näiteks Tabasalu bigbändi festivali. Kuidas see idee sulle üldse tuli, kas sa oled mingi BIG bändi fänn või need peaks mingid erilised friigid olema? Või ei ole see nii? Iga kord, kui sa ütled, ma mäletan, mul on siuke tunne, et 80 70 aastane. No me oleme pärast sõda, oleme 50 agent olema täpselt 48, kaheksa. Et ma arvan, et kuule, vitamiinist ära tulin, siis ma läksin tööle pika lohisemas asutusse, mille nimi oli eesti rahvaloomingu või midagi taolist, majakeskus. Nooti ja seal ma olin vist muusikaosakonna juhataja ja juhtivtöötaja töötaja ego ei luba, eks, no ikka ikka. Aga ma arvan, seal oli probleem nagu bigbändidega, kas nad olid siis välja suremas või kohe välja suremas ja oli vaja mingit motivatsiooni, bändid ja nii edasi eksisteerida. Ja sealt see kõik lahti läks ja miks ta just ranna tegelikult oli ta nimi ranna pikad, need festivali. Ausalt öeldes ma ei mäleta, kust see kõik alguse sai, igastahes me tegime seda ja ühel hetkel oli. Ühel aastal astutud ma ka ei mäleta, oli isegi korraga pea 24 erinevat pick bändi alates siis väliskülalistest ja noh, Eestis kerkis neid ka nagu seeni. Oli jälle omaette, huvitav, kuidas, kuidas ilma rahata nagu festivali teha ja totototot või oli ta oli ikka sponsoreid ka pärast täis, moderid oli ja ma mäletan, et vana kana just anti just, aga rahalises mõttes. Et ma arvan, et see oli oma aja märki, tegelikult see festival oli, oli väga hea, väga hea, tal oli täiesti teine formaat, mida Eestis enne ei olnud tehtud ja minu teada sõna Debsite siiamaani. Kui ma täpselt mäletan ja masalu pigmendi festivali ikkagi eksisteeritud pisut teises formaadis vabas õhus ja nii edasi, aga ikka eksisteerida. Aga siis võib-olla mängida siia üks viik bändi lugu ka. Ja ma mõtlen, et selle võiks mängida just nimelt vinüülplaadi pealt, et see oleks ka selline vanaaja meenutus, ma loodan, materjalikate on ka väsinud, et ma loodan, et see plaat karate on väsinud sellepärast et seda on nii palju kuulatud. See on meie pere üks lemmikplaate ja see on siis Mainalt Fergusoni bigbänd oh, 70.-test aastatest ja miks mitte siis pakkuda üks selline lugu, mille on kirjutanud söör pool McCarthy. Ja selle nimeks on chat. Aivar Mäe, no mis kuratlik jõud see on, mis sind käivitab. Nii kaugele kui me mäletame, see sõna mäletamine ajas sul küll kõik. Aga sa oled kogu aeg omal vabal tahtel nagu orav rattas alustades siis sellest, mis äsja meenutasid ja tänasest päevast ei maksa vist üldse rääkida. No mis asi see on, kust tuleb see energia, mis on see, mis paneb kogu aeg tegutsema ja nagu öeldakse seitsmel rindel. Kõige lihtsam oleks vastata, kust ma tean. Aga ma arvan, et eks meil see energia on kõigil sees, et et sinul on tase, siis ma arvan, et kunst on vist teda nalja lasta kuidagi. Ma ei tea, ma ei ole analüüsinud praegu olnud, kui ma lähen pensile, kui ma nii kaua elan, et millal sa kavatsed minna. Mis need seadused täna räägivad, ma arvan, et selleks ajaks, kui mina pensile lähen, on mingi 75, näiteks võiks olla vist piir, et saad 70 viieselt. Siis säilib Eesti riigieelarve, lavastaja aastaid nupsud veel ja siis ongi kõik. Häinsoni sammas on läinud sinna, kuhu. Ma arvan, et eks igas inimeses energia olemas, et ma tean küll inimesi, kes eelistavad, nagu öeldakse, diivanil Lõsutada. Olen kuulnud sellistest, eks minagi lusatunud eieiei. Aga. Abikaasa ei kuula seda saadet, ma vähemalt ei ütle talle ja katsu kuidagi varjata ja kas sa tahad öelda, et sa iilid kodutöödest kõrvale või ei, absoluutselt mitte. Ei, ma isegi koristan tube ja, ja selliseid asju süüa ma eriti ei viitsi teha, et ma pole nagu süüvinud sellesse ja, ja ma olen nagu kõikesööja. Aga tulles tagasi selle küsimuse juurde, et ma ei taha nagu eemale põrgata sellest nagu ma ütlesin, et igas inimeses energia olemas. Et nagu sa ütlesid aset Lõsutavad voodis, teised kasutavad oma vaba aega eneserealiseerimiseks, et kui mõtteid, ideid on, palju, siis tekivad ka kuskilt, ma ei tea, kus kohast võimalused. Ja kui on juba võimalused olemas, siis tuleb ideede ellu viia. Ja on väga palju selliseid ideid, mis tunduvad tegelikult täiesti absurdset Ena antud ajahetkel antud situatsioonis. Ja korraga kõik uksed on lahti ja korraga selgub, et vaat just sellel ajahetkel tuleks seda teha. Kas sa raatsid mõne näite tuua? Rootsi seal mõne sõnaga, et kuidagi, kas mul tuleb mingi idee meelde? Noh, kõige absurdsem idee oli 97. aastal, kui me renoveerisime Estonia kontserdisaali esimeseks idee, et aga miks mitte. Et kui me oleme nagu Eesti kontserti, mitte Tallinna kontsert, siis me peaks vaatama ka ringi. Ja me valisime need nii-öelda tõmbekeskused iseseisvalt välja, mitte koostöös Eesti riigi. Ja tegelikult kulus selleks aega ainult kaheks aastaks ja need asjad olid valmis, kuigi see idee tundus täiesti absurdsele. Ma panin selle 97. aastal ka paberile Eesti kunsti arengukava ainult selle koha peale, kus oli finantseerimine, kirjutasin nulli lihtsalt korraga, nagu kõik läks ja et mõned asjad seaduslikumalt, teised asjad natukene ebaseaduslikku valt, aga oluline on see, et täna täna need majad kõik toimivad ja nendest majadest läbi käinud sadades tuhandetes inimesi. Ja Eesti rahvas peab saama noh, kõrgkultuuri ja nendest majandust käivad ju kõik läbi. Nii popp esinejad kui, kui džässkontserdid, konverentsid peavad saama kätte selle laksu, siis minu pärast just nimelt sealtsamast ligidalt oma kodukohast. Aga ma ei saa jätta küsimata, et praegusel hetkel, kus meil on see, kuidas me seda nimetame, neid majandussurutis Mis praegu on surutis ja surusin ma tarku inimesi, ütlevad sõna olid veel, ei ole, aga sirutada. Kusjuures surub kogu aeg, sina surud edasi, ikkagi. Tähendab kas praegu oleks võimalik ehitada need kolm suurt kontserdimaja näit, eks. Kõik on võimalik ka tänases situatsioonis, et kui me võtame aasta 98 siis oli meil lokaalne kriis. Aga see kriis oli selles mõttes nagu pisut teistsuguse. Aga oli hetk, kus näiteks kui täna on pankades laenuraha väga kallis, siis tol hetkel ei olnud üldse raha. Ja Ma alustasin Vanemuise kontserdimaja renoveerimist hetkel, kus veel raha oli ja sellel hetkel, kui ma suutsin maja maha lammutada ja katused maha võtta, selgus, et ups aga lõid raha ei ole. Ja noh, kui, kui sa mõtled sellele, et ja ei olnudki Eestis füüsiliselt raha siis tuli abikäsi hoopis Saksamaalt. Ja üks Saksamaa Schleswig-Holstein Landes pank andis raha tänasesse SEB-sse, kes omakorda pani intressi otsa ja andis mulle selle välja. Nii et tegelikult igal asjal on lahendus olemas ja praegu öelda, siis ma arvan, et on võimalik lihtsalt natuke fa kiir ka ikka olnud. Igal igal ülesandel on olemas lahendus, ta võib olla kas keerulisem või pisut kergem, aga sellist asja, mida lahendada ei ole võimalik, sellist asja pole olemas. Mis puutub seda surutist, et nagu ma ütlesin, et ma ei tea, kus teil kogu aeg surub aga. Suru esialgu midagi ja see, kas. Selle eelarvega ongi niimoodi, et hakkama tuleb saada igal ajahetkel ja võidelda tuleb eelarve eest. Ma arvan, et Margus Allikmaa teeb ka seda et nii ka mina, aga igasuguse rahanumbriga saab hakkama ja igasuguse laenudega saab kultuuri teha. Et ei ole nii, et andke mulle kõigepealt raha ja siis ma vaatan, mis ma sellest teen. Kõigepealt ta, tal on ideed ja siis ka rahastus. Mõned mõtlen, missugust hinda võib-olla sulle on see kõik see selline edulugu maksma läinud? Ei, see kõlab nüüd võib-olla väga dramaatiliselt, seda ei maksa nii võtta, aga lihtsalt mulle meenus sa oma selle jutu alguses ütlesid lause, et ma loodan, et mu abikaasa seda ei kuule, mis on sellega seotud, kas abikaasa, kui tubli pereema ilmselt soovib, et sa tõmbaksid natuke koomale, jäi rahneldaks nii hirmus palju ja hoiaksid ennast või kuidas sa ise sööd? Pole elus juba läbitud, eks ju, et ma olen abikaasa koos elanud juba. Appi Ma ei julge, vist. Loodan, et ta ei kuule seda 28 aastat. Et. Jah, me oleme nagu koos selgusele jõudnud, et ma ei olegi tegelikult abielus. Laske tunnistada, aga nii on, et ma olen abielus küll mitte temaga, vaid tööga. Et sellest me oleme jõudnud nagu selgusele, kindlasti kõige suurtemates kannatajateks on lapsed tänavani kergenduse hingata, kaks tükki on juba nii-öelda täis iseseisvat elu elamas ja üks, üks pesamunad on veel nagu olemas. Aga ma ei tea, miks see nii on. Ma ei tea. Ja ma arvan, et see ei ole õige. Ma arvan, et see on täiesti väär, kuidas oma elu elanud olen. Aga ma ei saa seda kuidagi tagasi võtta. Ja ma arvan, et kui ma mulle antakse võimalus uuesti alustada seal ma ei tea, 18.-st eluaastast. Kõik täpselt samamoodi. Aga siis ei ole vaja niimoodi nutust nägu teha ei ole. Siis on järelikult õige ikka. Arvad? Mina arvan, et nüüd on aeg muusika tarvis, jälle kuulame ja kuulame veel ühe loo sellest vitamiini ajast, muide Aivar, kas käisid hiljuti linnahallis ka Manhattan Transfer kontserti vaatamas kuulamas? Ma käisin neid kuulamas siis, kui nad olid. Ma ei mäleta, viis äärmuseidze Tartus mõlemal pool ja et noh, see ei ole see Manhattan Transfer, kes oli meie ajal seitsmekümnendatel ja seal täna on alles jäänud säärane väike õhuke kommertslik pundike, kes, kes tulid ka pinnal püsida. No see ei ole see arvanud nii halvasti isegi ütelda, aga ma ei taha seda. Manhattan Trans, võib-olla ma tahaks seda seitsmekümnendat aastat nii, aga sa oled ju oma repertuaari leidnud ühed in-house Ri laulu, mille nimeks on lõppjaam ja see on minu teada. Vastan, et ega ma eriti ei ole tol ajal ise lugusid otsinud. Kes siis erinevad bändiliikmed. Aga et ma ise kuskilt otsiks, seda mitte. Toodi lugu, kuulasin. Okei, teen, onju, ja lugu on ja ma arvan, et kui mäleta transfer esitab seda, siis on ta parem minutit abitu tardele praegu peale olen, ma tahan selle raha, ma tahan selle peale panna ja ma tahan enne veel küsida, et mitu korda sa peale laulsid seda mitmehäälsust. Ma arvan, et selles loos ikkagi suhteliselt vähe. Et seal plaadi peal on, on 40 kaheksaäärseid ja rohkemgi, aga seal mitte eriti minu teada on tegemist kuu äärsusega, jah, nii et seal ei ole palju. Nonii lõppjaamast on igal juhul asi kaugel, sellepärast et Aivar Mäe vihjega lugu vihjega lugu, aga ta eluetapi kokku. Aga järgmine peatus on juba ootamas, kuulame kõigepealt selle ära. Aivar Mäe kõigi tegemiste juures ei ole tänases saates jõudnud rääkida veel sellest, et sa oled ju elupõline koorilaulja ja koorijuht ka. No kuivõrd elupõline, aga jah jah. Jah, et see hakkas peale muusikakeskkoolist. Ja tol ajal ma laulsin ka Tõnu Kaljuste kammerkooris, tol hetkel tuli Ellerheina kammerkoor. Ja siis ma tegin omale väikse okteti muusikakeskkoolis. Ja siis ma vahepeal unustasin selle koorimuusika nagu ärav, tähendab ise käisin laulmas kooris küll, aga ma olin rohkem nagu instrumentalist. Ma nimelt ju lõpetasin muusikakooli klarna, vabandust, klaarnentiga ära sa ütle Jaklarantiga ja oleme siis hingesugulased ja kus bigbändis mänginud, nii et no näed, vat nii, et ma olen saksigi mänginud. Ma olen 18 aastat õppinud klarnet. Nõuad, et. Koorimuusika, nagu selle ma käisin kooris laulmas, aga ma ise nagu otseselt aktiivselt ei tegelenud sellega. Ja konsi lõpus siis nagu mingi kick tuli ja 90. aastal moodustasin oma kuuri, milleks oli seesama Arsis. Ja eesmärk oli see laulda läbi koorimuusika kullafond maailmast leida head lauljad, elavdada läbi. Ja selleks kulus meil seitse aastat ja seitsmendal aastal vaatasin kõik. Ja rohkem ei olegi vä natukest, et käime laulupeost laulupittu ja c nagu seda võib ka teha. Aga ütleme, see Tase olla nagu laulupeo koori, no see on minu jaoks midagi kripeldama ei jäänud. Et ausalt öeldes mitte liiga mõttetult otsustavalt ei Haapsalus, Haapsalu ütles, et nüüd on aeg oli ka selline, peab lihtsalt ära tundma seda hetke, et vot nüüd lõpeb. Nüüd algab uus elu, see on ka võib-olla üks sinu olemuse, selliseid noh, ma tea, võtmeid või et sa oskad väga konkreetselt ühel hetkel öelda, nii, sellega on nüüd nii ja nüüd lähme sinna edasi. Saator, kui ma ütlesin, et ma ei ole oma elu analüüsinud. Ma ei kavatse sellest raamatut kirjutada ja selle üle heietada. Sellel ajahetkel toimub otsus, kannapööre, pauh ja teisel poolel täpselt selles praegu välja ütlesid, mis ma küsisin. Millal ja üks asi, mida sa veel välja ütlesid, enne kui me seda saadet alustasime, et sina ei vali muusikat? Minu jaoks jätsid selle raske ülesande, aga nüüd mina, Telegeerin, siin niuke uhke sõna, modellegeerin sulle selle ülesande sellepärast et mul on siin käes üks plaat mis on salvestatud üheksandal detsembril 1992 Mustpeade maja valges saalis. Ja siin on kammerkoor Arsiss dirigent Aivar Mäe. See on just jõuluteemaline kontsert, nii et palun tee nüüd siis ikkagi selle plaadi pealt vähemalt oma valik. Ei pääse. Raske on valikuid teha vä? No ausalt öeldes alles kaks eks 16 aastat tagasi ja ma arvan, et aga võtame Bulangi neli jõuluvateti omani müsteerium. Koorilaulust sai räägitud, aga sellest jäi ka Aivar mäele väheks. Ta pidi panema instrumentaalkoori kokku kella helistajatest. See idee tuli 91, kui nägin oma magistrikraadi Ameerika ühendriikidesse. Seal oli esmakordselt, ma kuulsin säärast instrumenti kui kellad. Ja see otsus oli nagu ühene, ega ma ei tea, kuidas Kelly Tallinnasse saab. Aga otseselt ühel, et siia nad jõuavad, siis kuulsid, see oli lihtsalt nii lummav midagi ministriga olnud. Kui ma mõtlen, et ega need mängijad olid suhteliselt kesised. Aga mul tekkis nagu pilt silme ette ja kõrva. Kuidas seda võiks mängida. Ma arvan, et seal kirikus, kus ma tööl olin koorijuhina et seal ma kuulsin ja ma nägin potentsiaali. Kaks aastat ma suhtlesin Ameerikaga ja 93. aastal olid nad siin esialgu küll suhteliselt väike kogus kell kolm oktavi. Täna meil 17 oktavi kelli ja maailmas sellist sellist suurt kellakogu ei ole üldse olemaski. Mis imelikud kellad need on, millega mängida saab, küsin mina muusikakauge inimesena, aga ma olen kuulnud inimesi, neid küsimusi esitavad. Kyla muusika ajalugu hinnatakse siin 1701 on nagu fikseeritud. Londonis esmakordselt esitati ja kõige vanim kella töökoda paikneb kalandonis Padžapam. Aga noh, tol ajal oli kellamäng sama populaarne, kui, kui ma tea kuuekümnendatel kitarr või, või, või millal saks tuli siin. Ja ikka varem juba jah, Nonii. Ja vot 18 sajand keskpaik oli just kellade hiilgeajastu, ainuüksi Londonis oli üle 50 kellameistri, mis oli täiesti absurdne number. Jutud häälestatud Kelly vist oli 1009 75 Hiinas, kus ehitati magistraali. Siis selgus, et pronks oli tol ajal ju väga kõva sõna, pronksaastal. Ja ülikud maeti koos kelladega ja see oli erine rikkuse märk. Need kellad ei olnud nüüd käsikellad, vaid ainult rippusid statiividel, aga nad olid häälestatud. Aga see oli enne Kristust ehk siis tegelikult kellade ajalugu võib ulatuda veel kaugemale. Sealt leiti ka teine muusikaajalooline alge. Kui me räägime Hiina puhul pendatoonikast, siis seal oli olemas teatooni neli rida. Seda nagu eriti üles ei võetud, sest see lööks kogu muusikaajaloo tegelikult punktid. Ja sinna see asi jäi. Aga vot selline fakt on ajaloos olemas. See on siis nagu salastatud toimikute ja mida ei ole salastatud, sellest on räägitud, sellest on ka kirjutatud. Aga sellest on lihtsalt on ära kuulatud ja on eluga edasi mindud. See tähendaks muusikaajalooliselt tegelikult pöördumatut, katastroofi, kus kõik need alused, teaduslikud uuringud, kõik lendaksid pea peal, aga seleta nüüd lähemalt, tähendab, kas siis tooremii nagu kaoks ära või, või tuleb nii ei, kaoks ära. Aga tead, Hiina keisrid tol ajal kindlate märkide järgi kehtestas ainult teatud helikõrgused, mida tohtis kasutada sellesse Petratoonika tehniliseks. Aga selgub, et see ei olnud nii. Sealtsamast üliku hauast leiti ikkagi täis helirida. Vähe sellest, seal on olemas ka kellad. Üks kell võib teha erineval kõrgusel häält, sõltuvalt sellest, kuhu külge talle lööd. Samazine. Plekk plekktrumm või midagi ajast ja on kaheksa erinevat paksusega plekid kokku keevitatud, eks. Et umbes sama idee, nii et tegelikult jah. Kes, kes viitsiks seda uurima hakata, täna ajalugu lepib sellega, et 1701 isegi kuupäev on olemas, ma ei mäleta seda kuupäeva. Muide, Pentatoonika teemal on minu teada ka päris poplugusid kirjutatud, mis on saanud väga populaarseks ja noh, siin kuuekümnendatel klassikas oli ta ju väga populaarne ja aga ma ei arva, et muusikat piirama. Et noh, oli ju kuuekümnendatel seitsmekümnendatel ka veerand tooni muusika veel olemas jäi, jäi grammatilisest heliredelist veel väheks. Nii et igast asja nagu proovitud. Me lähme liialt teaduslikuks. Me läksime natuke liiale. Mul on jah, kellamuusika fantastiliselt ilus ja kahju, et seda nagu vähe kuuleb. Ei vastus, mis, mis jutt, see esiteks, häbenen häbeneda. Me nägime Eestis jah, kuna kuna sa meie hobi, et seal luksus täiesti, et tahad, mängid ja kui ei taha, siis mängi. Ja kui vaba aega on, siis, siis kappasitseerime noh, jõulude ajal me teeme palju ja oleme presidendi visiitidel kaasas käinud ja põnevaid kogemusi siin Hispaania kuningalossis ja nii edasi, aga seal on niivõrd pikk jutt, et saade jääb lühikeseks. Ma räägiks, selge, see ei ole häda, sa võid öelda, kes on kõige kuulsamad külalised, kes on teie kontsert vaadanud-kuulanud neid on hästi palju, nii et niukseid kuninglikke kõrguseid on väga palju, nii et no me tähistasime sellel aastal oma viieteistkümnendat sünnipäeva, nii et me oleme 15 aastat musitseerinud ja ja me otsustasime, mängime kuni surmani. Ja mul on silme ees juba pilt, kus me tuleme kepi najal lavale. Ja siis on mingi mingi niuke postament, mis hoiab meid kinni, eks ju. Sest vahepeal tuleb kepp käest ära panna ja kelli mängima hakata. Ja ei saa siis või ei 100 ja, ja tuleb mängida aeglaseid lugusid, eks ju, miks istudes iso laua kõrgust on erinevad, vastu lauda tuleb ka mängida, et need ei sobi Ast, selge, reguleeritav iste. Ja, ja siis ma mõtlesin, et ja siis keegi lööb nagu, kui meil praegu on kaheksa mängijat, siis mängivad seitse ja üks lööb oma selle jalutuskepiga vastu maad, kuna rütmitaju on juba ära läinud, ei kuulega, hästi elab ja midagi taolist, vot selline mõte tekkis. See on ilus mõte selle kellade teema. No nüüd on kelladest nii palju juba räägitud, et tuleb seda ikka kuulata ka, kuna Haldiviale ütles, et nii nii vähe saab neid kuulata. Ja tänases saates rõõmustan, on teinud Aivar Mäe mulle veel ühe teene ja on valinud Arsise kellade ansambli plaadi pealt ühe loo välja. Selle autoriks, nagu ma siit vaatan, on luugi, mis ja selle nimeks on pike uinnar. Ehk siis vali võitja. Aga kas sa põhjendad ka natuke oma valikut? Noh, ma arvan, et kella kõla on kõik kuulnud, siin on kasutatud hoopis teistsugust mängumeetodit, mis keelpillil tähendaks võib-olla pidžikaatat. Sihuke pidžikado põlgakened. Kelladega on võimalus mängumeetodeid tohutult palju erinevaid, nii et sellepärast tavaliselt kella kõla. Kõik teavad, et sellepärast valisin selle. Aivar, kas jõulud on sinu jaoks veel eriti väsitav aeg ja rahmeldamist, täisaeg ja tuhandete teinekord tüütute kohustuste aeg. Või on ikka nii, et seal on oma hardus hetk, kui soovite, ja sa näiteks jõuludega võid seostuda ka mingeid soove sul ikkagi on, nagu nagu me kõik armastame rääkida, et mida sa sel ajal mõtled, soovid, mida sa tahad ka siia hulka uuelt aastalt? Küsimuse. Alguses. Bakramistel et eks jõulud on minu jaoks nagu enamus inimeste jaoks, ainsa vahega, et ma ei saa jõulude ajal kodus kunagi seal ja nii viimased 15 aastat ja et 24. detsember on kindlasti perekeskne ja 25.-st detsembrist ma saabun koju olles 29. detsembril ja vahepeal on veel üheksa kontserti ära teha ainult Eestis, vahepeal käin ka Leedus ära. Ja ma loodan, et ma 31.-ks koju tagasi. Nii ta paraku on välja kukkunud ja, ja kui sa Kelamusega tegeled, no millal siis veel, kui mitte jõulude ajal. Et natuke narr oleks kellad kotti panna 23. detsembril jõuludest mitte välja teha, nii et jah, mina jalutan ratastel, aga mängides kirikus vaadates kaunist jõulupuud. Ma arvan, need Ardused tekivad ka kontserte. Kes nojaa, sul pisiperet nii pisikest peret ei ole praegu vist, et kellele jõuluvana tuleks teha, aga kes on seda jõuluvana teinud Eesti mehele traditsiooniliselt ma ei ole naist vahetult, et ma ei tea, kas nüüd on see puudus või et noh, minu pesamuna on ikkagi suur, et ta on juba 12 aastane. Mis puudutab nagu jõuluvana šokonic akna peal. Et ega ma saan aru küll, et, Et jõuluvana, et kus ta siis iganes on, et kas ta ikka on ja et küllap ta on endale selgeks saanud, aga ta mängib seda mängu meiega ka see ilus mäng. Nii et soki sisse ikka iga hommiku potsatab midagi. Aga kas mul endal nagu jõulusoove nüüd? Noh, üks vastus oleks see, et mis paneb inimesi rikka vajad. Aga kuna ma ei ole vana veel, siis. See Eesti ühiskond on täna nii tohutud rahmeldama, et ma võib-olla oleks natuke globaalsem. Palun, et kõik soovid minema pereringis teen, ei tea nagu pereringi. Et seda otsustavust Eesti riigis vähe ja teha tahtmist vähem. Ja teed Eesti piir peaks käima vastu Hiina müürile. Seda ka ei arva, need on võib-olla lihtsalt liialt kõlavad sõnad, aga aga teha oleks palju ja kui inimesed viitsiksid ja tahaksid teha, siis küllap küllap oleks meil ka elu pisut teistsuguse. Aga nagu ühiskonnas on, et meil on ju musternäited eesotsas nimetamata, keda ma silmas pean. Ja kahju, et alati see eeskuju ei ole väga positiivne. Ja see tekitab trotsi nagu siinsamas ühiskonnas ja aga miks siis mina, kui nemad ei tee? Sellest, on nagu kahju siukest, mõistvat suhtumist teineteisesse ja teineteise märkamist. Me oleme veel selles eas, et me käime nagu matustel ka ja tohutult raske on kuulata neid kauneid ja ilusaid sõnu. Siis kui kaan kinni. Aga äkki märkaks järgmisel aastal inimesi enda kõrval. Ja siis ütleks neile head sõnad, kui nad on veel elu ja tervise juures. See oleks kõige suurem soov. Aitäh, Aivar Mäe. Häid jõule. Häid jõule kõigile. Häid jõule. Rannaame koos koos.