Plaani põgenik. Klaari põgenik. Ja nõnda olemegi plaadipõgenikuga jõudnud teise saatetundi. Tänane saade on paljuski kantud just džässmuusikast ja just kodumaisest džässmuusikast täiest saatejuhil. Maian Kärmase on täna külas Guido Kangur näitleja ja loomulikult suur suur muusika austaja ja ka selle muusikastiili edendaja ja just all kõlav Sõerdi vabastas ja Raivo Tafenau kooslus seegi jõuab Guido Kanguri poolt ellu kutsutud ja, ja, ja seda juhitud festivalil surub festivalil ka esineb sellel suvel küll, aga sellest Sõru festivalist räägime kindlasti veel selle saatetunni jooksul. Alustuseks aga tekkis selline huvi, võiks teha natukene statistikat, kui palju tegelikult kondias plaate teie koduses fonoteegis. Veidi. Ma ei ole tõesti isi isegi proovinud kokku lugeda küll, aga ma võin seda öelda, et kindlasti džässmuusikariiul ei oleks nii rikkalik ja nii ilus ja nii hea kui ma ei oleks poolteist aastat see asi salongiga tegelenud, sest nagu ta näeb paljudel plaatidele sisse pühenduses kirjutatud ja paljusid plaati. Ma ei oleks osanud leida ja paljusid plaati. Ma ei ole ka poes näinud kasarmusse plaatimise, mulle kinkisid. Et ma ei tea, mul meeldib plaadipoodides küll aega veetma ja enamasti siis asi riiuli juures, noh, nii palju kui on aega, vahest on proov läbi ja edendas pole alanud veel, siis ma küll sammud viivad iseenesest plaadipoodi. Aga palju veidi muidugi plaadipoodides käia. Kui ma kuskil välismaa reisidel olen, siis ma tunnen ka, et raiskan üsna palju aega plaadipoodidesse. Nende valikud on muidugi väga vahvad. Aga sinna võib täiesti ära uppuda, samas ka. Aga ühelt poolt ma kuskilt lugesin, ma ei tea, kas see vastab tõele, et et teil on kombeks, lausub premeerida ennast desplaatidega teinekord mingitel erilistel juhtudel ja lausa teha endale märkid üles. Vot sellel puhule jäägrid, te olite vist ääretult süstemaatiline? Kogu mu elu on nii, et ma kogu aeg loo nendele süsteem. Aga, aga ma ei tea, ilmselt midagi välja ei tule, aga see ollakse vajadus teada, miks ma midagi teen. Ühtegi raamatut ma ei võta, aga viska juhuslikult kätte ikkagi teadma. Miks ma seda raamatut loen, miks see mulle vajalik on? Jubedalt kasva, kasu saamise eesmärgil vaja pean teadma täpselt, miks ma seda teen ja peab olema sellest sellest targemaks saama või sellest kasu saama. Selles mõttes ja, ja ilmselt plaate me ju ka ei osta. Väga juhuslikult kindlasti vaest katsetan midagi ja küllap kahest läheb nässu ka ja ma leian, et see ei ole minu muusika. Aga nii nagu mulle meeldib raamatutesse märkmeid teha, noh nagu öeldud, loen omast arust väga olulisi raamatuid. Nii, mulle meeldib plaatide peale märkida ära, kust ma nende plaatide peale, mis ma tunnen, et jäävad mu riiulisse kindlasti. Ja nende peale ma märgin ära, kus ma olen ostnud ja enamasti sodinova plaatega, märgin ära lugusid, mis mulle mingil ajal väga meeldivad ja raamatutega on päris naljakas küll, saab vahetada mõne vana raamatu kätte ja mõtlen, et issand, mis selles lõigus küll olulist oli see linnuke. Aga huvitav ikkagi selle ja eks muusika puhul kaamercam mõne plaadi peal ka, et ma olen mõne loo ära märkinud, mis mul elan, täna tundub, et ei ole nii oluline. Et see on tõsi ja see kuulda, see on tõsi, et ma kirjutan peale. Rein, ma kingin endale plaat esietenduste puhul või, või näituse puhul või või, või laste sünnipäeva puhul endale kirjutan sellele kindlasti sisse, eks ole, omandad nagu teised lahenduse taha, see plaat on mulle oluline, on rõõmsate päevade plaadid, on kurva päevaplaadid, et ühesõnaga, et kindlasti mulle meeldib plaatidele ära märkida, mis juttu veidi ära märkida, mis millega seotud on. Aga nüüd, kas ma võin nüüd paar sõna, et miks meil siis mängis Sergei osas ja Raivo Tafenau ja Ricardo padja ja Mihkel mängalt, Ain Agan Olli Est-ala? Et mängis plaat nimega kontrassinkolors? Et selle voolu veel hea meel, et plaat ei olnud üldse väljas laatiale, salvestati Tallinnas kui seesama seltskond natuke vähendatud koosseisuga, kuna teatri puhvet on väike, see asi seal on, siis oli ta veel eriti väike, ei oleks niikuinii kogu koosseisuga ära mahtunud, aga nad käisid neid lugusid publiku peal proovimas, enne kui plaat valmis oli. Ja rahvale ma ka ütlesin seal, et me oleme täna ainulaadsel hetkel et seda plaatidel olemas ei ole, aga teie kuulete juba materjali, selle plaadi pealt tuleks seda teha. Et selles mõttes see plaat mu plaadiriiulil eriti tähtsal kohal. Loomulikult nad tulevad sellel suvel. Täis oma suure koosseisuga meelega surutsiassile külla. Just nagu eetriväliselt seda lugu kuulates meie saatekülaline Guido Kangur ütles, et mingi mõnus fluidum on sellest loosnemm Solvem Loa jätkuvalt Serbia vastuse ja Raivo tasena viimaselt plaadilt kontavastincolalist ärinasse lugu. No sel hetkel, kui, kui see saade läheb eetrisse, on kevad kätte jõudnud-jõudmas ja loomulikult sünonüümina. Sellise tulbiaednikuna peetakse Guido Kangurit ka selliseks tulvil spetsialistiks juba varsti. Et rääkisime ka sellest, et juba on, pistavad need ilusad taimed oma pea mulla alt välja. Jah, et kõigele vaatamata, et et pea, igaõhtune etendus ja, ja proovid on siiski mul juba aed riisutud ja tulvil kumb noh, väga jõuliselt oma vead välja maast pistnud. Nii et varajase tulpide jaoks on ka mul valitud muidugi koht, kuhu päike kõige rohkem paistab, et tõesti. No ma loodan, et võib, võib olla üsna üsna pea juba mõned hakkavad õitsema. Aga seda nüüd jah, et ma nüüd mingisugune, kuidas sa nimetasid tulbi? No mis iganes sa nimetasid, ma olen selles mõttes selline vaikne, mul on pisike aed, eks ole, ja ja. Mõnda tulpi kaks, kaks ja, ja noh, mul ei ole suur aed ja, ja mingisugune tulbi fon aitama ei ole, mul lihtsalt meeldib aias lapsepõlves, pealinnas, selle ma olen oma kodust kaasa saanud. Õnneks naisele meeldib ka toimetada ja no lastele veel rehasid pihku pole andnud, okei sellega natuke veel aega. Et meile meeldib aias toimetada, tegeleda ja loomulikult mulle meeldib neid pildistada ka nii et sellessamas teatri puhvetis millest me täna palju rääkinud, seal on ees saalis praegu minu tulbifotode näitus, öeldakse tegelikult selleks, et seal oleks kevade meeleolu selle sees saalis. Ja tagasaalis on Aleksander rivaskeevitši portreefotod tõeliselt kunstfotod. See on meie praegune fotonäitus. Kahe kuu pärast läheb Lara Alexanderi Vaskeevitš edasi vist Pärnu teatrisse. Siis tuleb meile taha saali. See on siis minu kätte anti negatiivid Mikiveri tehtud loodusfotodest. Et kuigi me ju tegime palju toredaid koostöid ja, ja, ja meile meeldis koos juttu puhuda ja rääkida kala soolamisest ja teatrist ja, aga me ei rääkinud kunagi fotograafiast, no selles mõttes, et madala küll mõne oma foto loodusfoto oli nii teinud, aga tema ei olnud mulle rääkinud või mulle ka meeldib pildistada ja need sattusid mu kätte ja, ja sellest on koostatud näitus missis Mikiveri mälestuspäeval. Eelmise aasta teatrifestival oli üks päev Mikk Mikiveri pühendatud, siis sealse näitus sai üles pandud ja, ja see tuleb nüüd siis Aleksander rivaskeewitzi näituse asemele, nii et tagasaalis, kus toimub džässiõhtut, seal olnud siis Mikk Mikiveri loodusfotod. Ja seal hakkab kindla peale mängima üks plaat mis mängis ka Tartus. See on siis seesama, kui ma kuulen, näen näituste, kuulan muusikat, nii et kas me võime täna ühe erandi teha väikese lõike? See ei ole Eesti muusika, see on, see on John koltreini, eks ballaad salongis mängis tollel korral Tartus ja ja, ja see, ehk siis need ka teatri puhvetis, nii et teeme väikse hüppe. Lubasin küll ainult eesti muusikat lasta, aga teeme selle väikse erandi. Et ma arvan jah, et koldreini muusika oleks Mikiveri kindlasti meeldinud sest džässmuusika oli ka see, millest me palju rääkisime ja ilm, mis olid meie on siis minu suur armastus edasi ja ja millest ka Mikk Mikiver väga pidas, niiet. Tulles aga välismaise džässi juures tagasi kodumaise džässi juurde. Kuidas teile tundub, kas tegelikult omamoodi? Me elame mingil sellisel džässi hiigelviisilise hiilgeajal praegu Eestis, et tundub, et on, mille seast valida ja, ja need tipud saavad ja noored tulevad peale ja, ja pidevalt on seda avastamisrõõmu. Minu meelest on meil erakordsest palju väga häid muusikuid maa nagu alati, teadsin, et neid on, aga ma tõesti ei teadnud, ma ei tundnud ju noori tänu sellele džässsalongis olema nüüd noortega tuttavaks saanud. Ja ma võin öelda, et erakordselt minu meelest erakordselt palju ja häid Häid väga-väga meeldivaid sümpaatseid. Džässmuusikuid on ja, ja tundub, et Ma ei tea, kas džässmuusika siis on popp või ma ei tea seda, aga noh, mina ju ei tee teda sellepärast, et ta popp oleks, aga aga kui ma mõtlen, kui hästi läheb meie jazzkaar, siis ma arvan, et ju rahvale meeldib siis seda muusikat kuulata. Kohe, jazzkaar algamas, eks siis on näha, milline on huvi. Et, aga, ja mina just tunnen seda, et nime džässloom kui ka Sõru džäss. Et me ei kipu üldse väljamaalasi kutsuma, noh, välja arvatud mõnel koosseisul on kaasas keegi, sest me oleme džässisalongis üsna kodumaiste muusikutega läbi ajanud mõned üksikud erandid, kes on külla tulnud teiste muusikutega koos ja ma arvan, et püüaks kohe allagi meelega eestikeskne. Et mul on pakutud ka, noh, keegi on helistanud kuskilt. Kuule, meil on selline tropp siin ja ka mul on esiteks kavad valmis. Mul on suve lõpuni džässisalongikava valmis, meil on juba teada ja millega järgmine hooaeg algab, et mul nagu mõtlesin, et kõik juba valmis ja päris pikalt ja ja vaatan armunud pilguga seda kava, mõtlesin, et issand on hea. Aga aga millest see sassi vaimustus, kust see väikene selline pisik sisse tuli, et, et see ongi nüüd nii üdini teid haaranud? No mulle meeldib kangesti mõelda sildade peale ja kust miski pihta hakanud ja, ja noh, ma olen sellest ka rääkinud, et oli väike poiss, et isa ja ema mind kuskil suvituskohtades mingid džässiõhtutel otsid kaasa küll, noh, Jurmala rannas ma mäletan, oli, oli olitsesi džässiõhtud ja loomulikult ma lapsena mäletan seda trummikolinat ja ega ma sellest vaimustuses ei osanud olla, aga ilmselt ta jätab alateadvusesse sulle mingi väikse jälje, sellepärast on minu, minu poeg ja tütar raha mul tihtipeale kaasas, sest no Mulle meeldib, et nad seda kuulavad ja loomulikult nad ei jaksa tervet kontserdid ja ei peagi, aga kui sa vaikselt selles selles kuulavad raadiot mängib muusika, siis tütar ütleb intsident džäss. Et mul on selle üle ainult hea meel, et, et ja niimoodi me püüame. Ega eladagi, et nad käivad meil teatris kaasas ja kuulavad meie muusikat ja ma arvan, et sedasi jätkub kuskil ta ka nendes hakkab midagi idanema ja et ma arvan, et võib-olla siis isa armastas mul džässmuusikat vinüülplaate, tolleaegse Poola vinüülplaat oli meil saada ja et üldsegi siis ma ei saanud ju aru, et see külge jääb nii. Aga järelikult ta kuskile sisse jäi ja ma loodan, et minu lastesse jääb omakorda see niimoodi siis ei pea jääma, aga võimalik, et jääb. Lauanurgal ootab meid juba valmis pandud Marju marinail koodiplaat. Nojah, nüüd me põgusalt juba rääkisime sellest, et otsustasime, et teeme Sõruses 2008, et mitte lahkumine muusikutega, aga siis ma muidugi juba, kui see mõte oli tuntud džässfestival nii-öelda teha või džässipäevad, siis ma sain aru, et kedagi veel kutsuma ja ja siis ma võtsin julguse kokku ja ma ei olnud Marju kuudiga sel teemal rääkinud, võtsin kokku, helistasin talle ja ütlesin, et Marju teeme sellise džässifestivali ja sa oleksid nii tore, tuleksid laulaksid minu rõõmuks oma vanu laule seal nagu raagus sõnad ja ja, ja Marju naeris ja ütles, et no ma tulekuma või mõne muu lauluga laulda. Muidugi võid, aga ma oleks üliõnnelik, kui sa laulaksid neli neid vanu laule ja Marju tulija Se tunnitund, aega oli enamasti kontserdid pikad. Ja kui Marju oli kaks tundi juba laval olnud, siis ta ütles, et ta võib ära lõpetada, kui tahate. Aga rahvas ei tahtnud. Ta tegi soovikontserti, seal, rahvas hõikas saalist seda kuulda. Marju laulis ja erakordselt ilus kontsert oli ja, ja Marju käis juba sellel hooajal meil uuesti, see asi klubis ka külas, need ei ole põhjust. Nüüd Külsemaryu vana armas lugu ära kuulata. Marju Kuut ja raagus sõnad, mis siiamaani on üks armastatumaid kuulusid eestlaste jaoks kindlasti. Guido Kangur on meil jätkuvalt plaadi põgeniku saatekülaliseks ja räägime väga paljuski tema teatrivälisest tegevusest, ehk siis suurest jazzmuusikaarmastusest ja sellest, kuidas ta aitab teatri puhvetis artiste leida, esinema kutsuda, jaga Sõrudesse ei korraldab ja Marju Kuut siis oli eelneval aastal ka Sõru jazzi üks esinejatest. Sellelgi aastal on on tulemas tore festival ja ehk natukene veel ka neid esinejaid, kõlab selles Plaadi põgeniku teises saatetunnis. Aga ma näen silmanurgast, et, et on ka järgmine plaat valmis pandud, see on Weekend Guitar Trio alt, mis on üks üks selliseid uut stamatumat lahendud lahenditega. Selline kooslus, kes võib lagedale tulla kõigi uskumatu mõtteseadete mõtte välgatustega, lavalist improvisatsioonidel. Jah, ja nemad olid siis ka meil eelmise aastasel Churchil külas ja ma pean tunnistama, nad mulle meeldivad kõikide nende plaatidega tuttav, aga ma ei saa nende muusikast muusika, ütleme tihtipeale päriselt pihta, see on minu jaoks nagu keeruline. Ma seda neile öelnud ka. Mida ma jaksan emotsiooniga vastu võtta, selle võtan ja mingid asjad on mulle keerulised. Aga eelmised, Jazzkaare üks ilusamaid kontsert oli siis Niguliste kirikus, kui oli hoor, Vox Clamantis ja ja Weekend Guitar Trio. See oli tõeliselt nauditav, hea kontsert jäi just. Jaoks oli oluline just selle muusikud ja koori kokkupuutehetked. Nad tegid ka eraldi. Aga Asedas loodes nad ühinesid ja kuidas nad kokku puutusid, et see oli minu meelest nii ilus, nii põnev. Ja, ja Sõru jazzil oli Tigentisaatrioon klaas ja ja nad kinkisid mulle selle plaadi pealt. Me võiksime natukene kuulata just seda kokkupuutepunkti. Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio oma orgaanilises kooskõlas, nõnda siis kõlavad plaadil meil pealkirjad Stella matuutina. Ja see Weekend Guitar Trio puhul me kõnelesime ka sellest, et džässmuusika on teinekord ka noh, lihtsalt öeldule keeruline. Ja kust läheb see piir, mille meil teie jaoks toimub, nii-öelda ree pealt maha kukkumine või millal muusika muutub teie jaoks liiga lihtsakoelised, kas on ka selliseid piire, et et teie jaoks on mingisugused standardid tailased sena, mina kuulen toda, mina ei kuula või, või et kuivõrd gurmaal gurmaandavates. Kindlasti ma ei oska väga gurmaan olla, võib-olla noh, aga eks ma, ma arvan, ma arenen kui ma seda muusikat edasi kuulan ja, ja hea. Ja kui ma märkan, ma Vigendlekkida triot, kuulen märksa rohkem või noh, panen ta uuesti peale ja ilmselt hakkad mõistma mingit keelt paremini, kui sa sellega tegeled ja, ja kui seal neid rohkem kuulad. Et kindlasti ma ei oskagi öelda, et mingid asjad, mida ma ei kuula või ei, no muidugi on sellist muusikat, mida ma ei kuule, aga, aga džässis ma nagu praegu kuulan suure uudishimuga erinevaid asju ja loomulikult sätin neid lauanurgal. Ühed sellesse viiernamis kindlasti lähevad korda, mis teised, sellised, mis niipea ei lähe korda, mis millegipärast eks ole. Et, et ega ma neid asju nii väga mõistuse haavaga kontrollida ei oska, nagu ma olen öelnud mitu korda, et need on mul ikkagi emotsiooni peal. Seal on ka selline väga nõudlik muusikastiil, mis ootab ka nii-öelda natukene oma aega, et, et kas on ka olnud piste veidi selliseid kooslusi muusikapalasid, mis alguses võib-olla kohe ei öelnudki midagi ja siis elukogemus või mingid elu läbi tunnetamises on andnud just võtme ette, et on siis saanud kätte lõpuks selle nii-öelda selle muusikalise rõõmsad Su jutt tundub sedasi, et ma vastaks, et jaa, et küllap neid on olnud, eks ole. Et ma ei oska öelda, et ei ole olnud. Kindlasti keegi jääb alguses mõistmatuks või mõne aja pärast ja aga ma ei oska sulle siin ja praegu ta päris selgelt vastata või öelda, et see on nii ja naa, et et ei oska seda öelda, et. Et miks mulle oma džässmuusika riiuli või noh, ise ei ole ka õige, et ma ei oskanud omama Chesmaski riiulit, vaatan siis tegelikult kõige suurem virn ja Bilbriselli plaate, sest et aga miks ta siis mulle nii väga meeldib miksi kitarr teistest? Nii palju olulisem olla on, et et see on minu muusik, ei ole ju sellepärast, et ta Panso ühte nägu. Aga, aga mingid seletamatud asjad on, eks ole, üks läheb rohkem korda, teine ei lähe mitte kõigi jaoks seletamatult kindlasti keegi oskab väga hästi, meil on teatris ka inimesi, kes oskavad väga hästi seletada ära, miks miski on oluline, mina ei oska tihti. Seletatakse rollidegagi teatris, et nende läbitunnetamine, see on niivõrd aeganõudev töö ja kui seda ikkagi detailselt teha, siis ka kas on olnud selliseid olukordi, et, et hakkab jänese käest küsima, et kas ma olen päris selleks rolliks valmis ja kas ma suudan seda lõpuni seda karakterit läbi nimetada ja enda jaoks selgeks teha või on alati ka lõpuks kuidagi finiš üle finišijoone? Kõige seda jälle hindavad ju teised, eks sellepärast sai üle finišijoone kõigest sai kuskilt joonest üle ja selleks on ju meil elukutselised hindajad. No las nad hindavad, eks ole. Ma teen nii nagu mina õigeks pean ja noh, Ma oskan ja nii nagu nagu mulle tundub, et on õige ja, ja kui seal on, kujunes väljakutsetest, küsid siis noh, kindlasti oli see, mida me, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp ja mina mängisime. Ühes Mikk Mikiveri viimases lavastuses Kopenhaagen, kus me mängisime, tuumafüüsikuid. Absurd, eks ole ju meest elutöö ja me teeme nägusid, mis on kõigest aru ja kusjuures mis õppisin kodus ja tead, ma pidin ju igast asjast aru saama, mida nad räägivad oma jõudu mööda, eks ole. Et noh, see oli tõesti, eks ole väljakutse, aga aga seda, et seda ma küsin endalt alati, et no miks see tükk oluline on või miks me seda tükki praegu teeme, tänasel päeval, miks me teeme ja tahan lavastajat saada selgust ja, ja iseendas selgust saada kuhugi endas ära paigutuks, nii nagu ma ei loe juhuslikud raamatuid või loen neid, mis ma, ma tahan endale paigutada, millest ma tahan aru saada nii? Mina olen ka teatritükki ju iseendast kusagile ära paigutama, aga see on paigutus. Kui ma teen, paigutan ta sinna, et see meeldib publikule. Me saame siin täna õhtul nalja teha, publikule rõõmu pakkuda selle variandi vastu midagi, aga ma tean, pean teadma, kuhu ta minus kuulub. Mulle üldse tundub, et, et teil on selline noh, ütleme siis nii vaimselt üsna terve suhtumine teatrisse, teater võib omamoodi võtta hinge ja nahasarved pealekauba. Kui ei ole sellega ettevaatlik, sellepärast et, et see on siiski nõudlik töö ja, ja kas, kas on olnud ka selliseid hetki teatris, kus, kus te olete tunded, vot nüüd jäi küll tüki hingest jäi sinna lava peale maha ja, ja ei tea, kuidas seda tagasi saada. Et garderoobis ja tunned, et ei saanud rollist välja. Vanad lood ja ta ei, ma ikka oskan nagu, nagu välja tulla ja ära lõpetada ja. Ja ma ei oska sulle vastata. Aga selge on see, et teda ei saa teha. Noh, et sa ennast tervelt ei anna. Kui sul on ikka eden see aeg, siis siis siis ei ole ju muid mõtteid olemas, eks ole. Päeval veel tegeleb millegi muuga, aga jõuab, edenes aeg kätte, siis on see, oled sa kogu oma mõtete ja hinge ja jõuga kõik selles tükis ja nii ta on. Isegi siis, kui päeva ajal on olnud mure, et lapsel on nohu ja kas ma jõuan ja see tegemata ja too tegemata. No nii nagu, nagu, nagu need vanad lood on mul tihti valutab kõrv, eks ole, niisugused hädad, mis öeldakse, et hambavalu kaob laval ära ja ma olen seda tundnud küll oma kõrvavalu. Ja kui lõpeb etendus ära, siis kõrva hakkab uuesti valutama. Noh, nii see toimub lihtsalt, et noh, võib-olla päris ära ei kao, aga mängu ise ka. Teeme uuesti kõrvale pai, jällegi kuulame jälle kodumaist muusikat. Uku Suviste on teie järgmine valik. Ma mõtlesin, et me peaksime, et Uku Suviste on meile džässisalongis mitu korda külas käinud ja ta oli ka eelmisel aastal üks põhiesinejaid, siis elutsiassil tõi tüdrukute silmis palju rõõmu. Ja meelega tuli üsna pärast seda, kui ta tuli Ameerikast õppimast, tuli meile esimest korda esinema ja ja, ja vanem, praegu ühe loo. Me oleme ise kuidagi mile Uhkolme tegelikult meie perele pühendanud ja, ja see on nagu väga isiklik lugu, aga kuulame seda lugu. Ootama on siin-seal, kus, Ka. Kriuksub ai. Väär. Seal, kus vana ka Kri jooksu vaia ära. Ära. Aga? Ja mere ääres väike ema. Et aitäh Uku Suvistele ja, ja siis ma nüüd veel mainiksin veel siis, et sellel aastal sellel suvel siis 20. ja 21. juunil on sisse Sõru džäss 2009 ja, ja see kava on täiesti valmis, nii et kohe-kohe hakkame reklaami tegema sellele kõigele muusikutega on kokku lepitud ja, ja kui ma siin nagunii põgusad mann, alustab Helin-Mari Arder i kvartett ja siis tulevad kaks unistavad saksofoni Meelis Vindi, Raivo Tafenau. Eelmine aasta ma kujutlesin, kuidas mere taustal saksofoni tunnistada, siis 100. vihma ja pidin minema. See tapu lugu teevad aga see aasta Baiba unistan sellest, et meile tuleb Rain, Melvin ja Mart Soo. Haa esinevad. Nende kontsert oli väga tore, tegid meediat voodis, neid ma näen, et nad seal on suur purjelaev maa peal purjelaeva trümmis toimunud üks kontsert ja aga noh, need on kõik ideaalvariant, et puulaevatrümmis ja õues ja, ja võrgupuuris, kuhu mahub 1000 inimest, on kaks lava, oli ka eelmine aasta suur lava ja väike raha, nii et ma loodan vähemalt seal võrukuuris toimub täpselt ligines, keegi ei saa segada meid, kas toimub õues või puulaevatrümmis, on siis natuke veel lahtine, aga ja Riho Sibul ja Robert Jürjendal on külas ja siis seesama suur suur vahva bänd, Raivo Tafenau ja ja teisel päeval on noored muusikud, Peedu kass, null null viis. Nende kohta on mul näiteks plaati? Ei ole tõsi, ma olen kõik kontserdid võtnud üles DVD peale mälestuseks nagu enda jaoks, aga aga jällegi noored mehed, kelle muusikas on siukene energia positiivne laeng sees, et et nemad on teisel päeval ühed ühed ühed põhiesinejad ja vaba aja varasest rääkisime ja nii edasi. Aga ma tahaks kindlasti lasta siis siit veel täna ühe loo. Heli Helin-Mari Arder plaadi pealt, mida me siis käisime kuulamas. Paar aastat tagasi oli kiriku džässikontsertsari mustri kirikus. Ma võtsin poja kaasa ja sõi ooperi, kuulas selle kontserdi ära, lõpupoole hakkas natuke nihelema, aga ja siin on üks imeilus lugu, mille me võiksime seal ära kuulata. Ta laulab meile Helin-Mari Arder oma plaadilt Mu süda, ärka üles, ma olen väike karjane. Ja meie plaadi põgeniku kahetunnine saade hakkab juba oma lõpupoole seilama ja ongi jäänud veel ruumi vaid Üheks muusikapalaks ja kui sai esimese saatetunni jooksul välja käidud see veksel, et ka Tõnis Mägi kõlab tänases saates, siis loomulikult ei jää me seda lubadust võlgu. Muusika on selline asi, mis kindlasti poeb kuskile hingekurdude vahele, aga, aga miski räägib inimesest niivõrd palju. Kas teinekord TDK näiteks järeldusi inimeste kohta vastavalt sellele, millist muusikat näiteks kuulata ei kuula. Teen väga raudselt. Jah, aga ega ma ei ütle talle seda. Just aga mul on tõesti kahju, et mul jäi palju. Tulin siia siis Mahastad, mõtlesin kaks tundi, kuidas me selle täis saama, aga mul on tõesti kahju, et ma Jaak Sooäär ja Tiit Paulus ei mahtunudki, jäid siia laua nurga peale ja Toivo Unt ja Riio kavas saaki jo kaasakima ammust ajast oluline kitarrimängija ja nii edasi ja nii edasi. Aga Tõnis tennisest just sellepärast, et eelmine kontsert salongis oli sõber Tõnis oli külas ja ja see oli ääretult ilus kontsert, no selles pole kahtlustki, et see on hea kontsert, aga Tõnis on mulle oluline inimene ja, ja ilmselt on minu muusikalist maitset mõjutanud küll. Ja ilmselt midagi Nooruses viidanud mingitele muusikutele, võib-olla seal isegi Steve Wonderile ja ja nüüd ka, kui Tõnis tegi seda saanud tšekkide juba kella viie ajal sound checki ja tegi seda sisuliselt veel ühe kontserdi seal. Ja siis mul tuli just meelde, kui ma käisin paar-kolm aastat tagasi pori jazzil Steve Underid kuulamas tema pärast sinna sõitsingi ja tundja aega tegi vana sound checki, ehk siis mina ja veel kolm-neli inimest, kes saalis istusid. Fantastilise kontserti muidugi teised bändid tegid seda sound checki, nii ikka natuke seda viljeleda viljaga, ta tegi lihtsalt tunniajase kontserdi ja ja see oli nii liigutav ja nii ilus. Fantastiline, et nüüd, kui ma Tõnist kuulasin, siis tekkis mul jälle need sillad, et kuna kindlad Tõnis on mind juhatanud Stevie Wonder juurde. Hirmo kuulan Tõnise seda sound checki siin, mis on nagu kontsert ja, ja, ja kuidas masti tuhandeid kuulasin. Ta tunnistati kaasa selle vist ühe oma viimastest plaatidest, Vestlus Hermanniga noh, siit-sealt võiks lugeda tekste, mis on kirjutatud ja ja plaatimine tasuta juurde otsast lõpuni kuulata, aga ma siiski siis paneksin selle saate lõpetuseks Tõnise laulu siis jäljed selle lauluga vist lõppes ka kontsertmeedias salongis. Ja omalt poolt ütlen ka teile, suur aitäh stuudiosse tulemast oma plaadiriiulilt paremaid palasid kaasa toomast ja ma arvan, kuulajad ühtivad nende soovidega kena kevade jätku teile ka aitäh. Kuuri lõppu. Olen. Igav. Kes otsib, ei leia. Vaid siis, kui Krumist Haava viige mul. Juuni lõpus.