Tere, alustame neljaosalise saatesarjaga 100 aastane Noor-Eesti. Mina olen toimetaja maris Johannes. Tahame kõnelda nooriski moderniseerimispüüdlustest, sellest, kuidas 20. sajandi alguses Tartus kokku tulnud noorterühmitus asus muutma eesti vaimsust ja kultuuri. Tänane peakõneleja on Peeter Olesk. Ja saates loeme tekste, mis pärit Noor-Eesti albumites ja ajakirjast Gustav suits. Noor-Eesti peaideoloog kirjutab kuus aastat pärast Noor-Eesti albumi ilmumist 1911. aasta ajakirjas sellele ajale tagasi, mõeldes üksjagu nostalgiliselt. Olime siis küll veel kaose lapsed väga valmimata olekus varaküpsed ja ometi väga naiivsed ümbruse rahulolematuse ja vaimustuse lainte tõustes ise v selle euroopalise kultuuri eelkoolis, mida 1905. aastal Noor-Eesti lipukirjaks välja kuulutasime. Kui ilus ja huvitav oli aga see aeg tormi ja taevasina vahel kõikuda ilusate tegude, Jon kirjanduslikude ja mitte ainult kirjanduslikude tegude armastusega. Praegusel ajal aetakse lõpmata läägete jõuetud joru meie haritud nooresoo väsimuse, vaimustuse puuduse, initsiatiivi vähesuse üle tormi ja tungi, seda on neis kõikides nüüd kahtlemata võrdlemata palju vähem kui siis kodumaaelujõudude uues ja uue laadilises ärkamise ärevuses 20. aastasaja koidikul. Tumenenud, sumbunud ja sumbutatud on pööraste aastate vaimustus ümberringi. Meie kõikide hinged on vaheajal raskeid vapustusi ja pettumusi läbi elanud. Kuid teie ei tea. Teie ei või aimata, kui haruldane uusi ahvatlev võib paista elu ja maailm vaese gümnaasiumi, õpilase või noore üliõpilase ärklitoas, suurte murranguaastate tormivoolu ja tõusu ajal. Nooristi oma ümbrusega võideldes ja kokku puutudes selleks saanud, mis ta on. Ta on sündinud Eesti elu diferentseerimise keerulisemaks ja mitmekesisemaks saamise tähe all. Ta on ehk liiga kiirelt seda diferentseerimise joont mööda edasi läinud kiiremalt, kui need intelligentlikud kihid, millede pääle ta ainult toetab, on edenenud. Peeter Olesk, kui me mõtleme sellele ajale 1905 siis koolipõlvest meenub selle aastaga küll ainult üks asi nimega revolutsioon, kuivõrd me võime nüüd seda Noor-Eesti liik kummist, mis on siiski suunatud kultuuri arengule ja seda revolutsiooni nagu koos vaadata või oleks mõistlikum neid nagu eraldi hoida? Tegelikult ei, nad olid ühes ajas. Seda küll, aga kuigi osa nooreestlased, nagu Friedebert Tuglas olid ka otseselt revolutsiooniga seotud on need ikkagi kaks ise asja põhjusel, et tegemist oli revolutsiooniga ennekõike Venemaal ja sellele eelnes, nagu teada Vene-Jaapani sõda impeeriumi ühiskond kääris ise kahtlemata ulatus ka Eestisse. Et Noor-Eesti ise oli, ütleme siis kultuuriline murrang ühelt poolt, teiselt poolt, aga ka ilma mõtteline murrang, see tähendab ennekõike mentaalne protsess, sest nooreestlased olid kõik võrdlemisi vaesed. Seal ei olnud, nagu me praegu ütleksime rikkureid, aga nad tahtsid tulla venestusaegsest reaktsioonist välja. Arusaadav, selle päästet venestamine oli vägivaldne ja Vene-Jaapani sõda näitus kuusevägivald võib viia mitte ainult üksikud rahvad, vaid ka terved riigid. Kes ikkagi olid need 20. sajandi alguse koolipoisid, kes käivitasid selle agressiivse kultuuripoliitilise liikumise nimega Noor-Eesti? Loeme seda Gustav Suitsu tekstist. 1903 kuni 1905 sündis peaaegu kõikide praeguste Noor-Eesti juhtivate vaimude kokkupuutumine ja ühinemine Tartus. Siin elanud siis õppis, tegi, tükkisid, kirjutas, töötas, kannatas ja uitas ümber meie nooresooringkonda riivates Friedebert Tuglas, noor tartus Jacques omi, sellekordse avantüristlike meeleolu, metsikute juuste ja kodanlaste eluviiside vihkamisega. Varakult oli ta mul omi suuri, mitte iialgi trükitud käsikirju suurte siniste kaante vahel infoolio näha saatnud. Minu elu Hääd haldjad tutvustasid mind temaga minu elu hääl momendil esimest korda Eesti õppiva noorsoopiduõhtu puhul. Vähe hiljemini puutusime sümpaatiliselt kokku tähendatud nooresoo ringkonna nõupidamistel Juhan Liivi toetamiseks. Tartusse ilmunud Unavik nüüd juba noor üliõpilane, kelle taolist enne tartus ei oldud nähtud tema pettumusega Emajõest, mida ta enesele palju suuremaks oli ette kujutanud. Tema erakorralise huvitusega ladina keele kvantiteeti de uute inimeste ja uute raamatute kohta. Otsisime ja leidsime 11, vahetasime üksteisega oma valmimata, spekulatsioonisid elu inimese, eesti keele ja kirjanduse kohta. Avasime üksteisele oma kirjandusliku pagasi. Tartus elas sel ajal oma poja reedi ja tormi ja tungiga Bernhard Linde üle pöörane mitte kirjanduslikus, mitte vähem pöörane kirjanduslikus ümbruses. Tänu ta paljudele huvitustele uusi arenemise juuni jälgida. Rahutaja eklektiline vaim haruldase intellektuaalse uudishimuga huvitatud ja kaasakistud kirjanduslikudest püüetest. Villem Grünthal, kes seekord veel oma nooruse paineliku pessimismusega võitles ühel ajal Wiedemanni sõnaraamatut Jever lääni luuletusi uurides läkitas meile Kuressaarest Tom'i mõtlusi, unistusi ja tervitusi. Anton Hansen Tammsaare liikuv hing kaugenes meist esiotsa ja liitus meiega pärastpoole. Nii leidsime meie 11, nii saime kokku üksteisega salgakene keskkooli õpilasi ja noori üliõpilasi oma ja eesti uueneva elu künnisel. Hea meelega viibib mõtte selles lähedas, kuid ometi juba nii kauges tagasi pööramata minevikus. Kui nüüd mõelda selle peale, et Noor-Eesti ikkagi selline eesti kultuuri eneseteostus oli, siis neil oli ju tegelikult oma asi ajada ka selle eelneva ajaga ärkamisajaga ja kui palju nad seda nüüd eitasid, palju nad seda tasid ja kui palju seal oli sellist katkestust nendepoolselt? See on keeruline protsess selle tõttu, et muidugi nad olid ärkamisaja ja venestusaja suhtes kriitilised, aga tule unustada ka põhjusi, miks nad niimoodi mõtles, et üks põhjusi oli kindlasti see, et Noor-Eesti oli küllalt märgatavalt, vähemasti alguses vasakpoolne liikumine. Vasakpoolsus tähendab ma ka alati seda, et kandepind on laiem, sest ta puudutab võimalikult kõiki. Teine tõsiasi on see, et vähemasti osa nooreestlasi oli selgesti antiklirikaalne, aga ärkamisaeg oli ikkagi ka kiriklik protsess. Selles mõttes, et uuem eesti rahvakirik hakkas siis kujunema, sest järjest tuli juurde neid dialooge eestlaste hulgast, kes töötasid pastoritena. Kõige tuntum näide muidugi Jaakob Hurt, aga hulk ei olnud sugugi üksinda ja see dioloogiat ajasid rahvuslikku asja, on vaieldamatu see, et nad samal ajal olid tõesti klerikaalid. Luterlased on asja hoopis teine külg, sest näiteks kui Gustav suits Tartusse kooli tulles pidi kaaluma, mis tast edasi saab, siis talle pakuti ühe võimalusena seda, et ta saaks köstri ettevõtluse. Ja ta ütles ei, tema oma rahva südamed võistluse vastu töötama ei hakka ja ta ei olnudki erand. Antikklerikaal oli veelgi lahku, tuli öelda ja see ei olnud kerge, sest näiteks seesama Gustav suits noore poisina rahahätta jäädes palus endale ühe summa laata Villem Reimanil, kes kindlasti rahvuslane, Kolga-Jaani, pastor ja rahvuslusega radikaal aga oli ikkagi dialoog, aga oli teada, et pastori lamm mingeid korralikult sissetulekud. Reiman laenas Gustav Suitsu ta hiljem tekkis sellega probleeme, kui Gustav suits andis märku, et tema Postimehe leerist pahemal pool ehk siis tõesti anti klerikaal. Veel üks tõsiasi on, on ka see, et samal ajal Ajal kui noored ennekõike kirjandusse, aga ka kunsti tulid, toimus ju naiste vabanemine nii-öelda iseseisvateks inimesteks ja nooreestlased tegid selle kaasa liiklus võimalikuks, kuigi mitte legaalselt, vaid seltskondlikult ilmalik abiellumine minu vanaisa ja vanaema, kes olid ka nooreestlased, olid Eestis esimesed. Nende järel abiellus omakorda Eduard Vilde. Saare niisugune koos elamine ei olnud legaalselt tunnistatud abieluks. See oli porduelu. Ja samal ajal see, see protsess laienes. Inimesed tahtsid olla iseseisvad, sest Aleksander kolmanda ennekõike oli ikkagi täielik reaktsioonina ajastu. Esiteks vägivaldne meie suhtes ja teiseks ikkagi allutatud ainult ühele rahvale vene impeeriumi koosseisus. 21 aastane Gustav suits kirjutab mõtteid oma oleviku kohta. Noorte püüded Noor-Eesti esimese albumi avaartikkel Sirvime seda üksmeelt. Tunnet on meil Eestis Liivega tarvis. Selle puudus on meie rahva needus. See on üks meie jõuetuse kohutava võimetuse pää põhjustest. Kui muinasjutt kroonusest, kes ise oma lapsed ära sõi. See on kui muinasjutt, Suur Tõllu kiriku ehitamisest mis mees päeval ehitas seegist öösi maha. Muinasjutt ei ole mitte muinasjutt, vaid halastamata elutõde, mis meile iga jumala päev sadandete silmadega otsa vahib. Võtke näituseks meie ajalehed, neist tuleb ju seltskonna seisukord kõige selgemini nähtavale. Kui meiegi tahaksime uskuda, mis Eesti ajalehed üksteise püüetest ilmale välja kuulutavad siis ei või meie küll muud arvata, kui et nende toimetajad, inimesed on kelledele selle päikese all enam midagi püha ei ole. See on küll loomulik, et vaated ja arvamused kokku põrkavad. Et kõik, mitte üht ja sedasama laulu ei laula, vaid mõni hõiskab mu isamaa, teine majandus, kolmas internatsionaali. Et üks vanaisa kanti, kummardab, teine isa Marxi ja heegeletappi hüüab. Aga sellegipärast ei või 11 veel kividega loopima, laimama ja kahtlustama hakata nagu see neile Eestis armsaks moeks on. Noorsugu näeb seda ja kuuleb ja unustab temagi ära, kuidas suured jõed sünnivad. Aga tõesti, juba koolipingil saab ta erakonnameheks, nagu seda uuemal ajal mõnelt poolt on soovinud. See iseseisvuspüüd tegelikult on ju üks märksõna selles 1905. aastal alanud protsessis, et tänu sellele võime ju lõpuks rääkida iseseisvast Eesti Vabariigist kui palju sellel ajal nemad ise seda iseseisvust nagu endale teadvustasid või kui palju see üldse jutuks oli? Jutuks oli, aga võtame seda asja laiemalt sellepärast et nooreestlased ei tegutsenud üksi ja näiteks Tallinnas oli oluline saada Tallinna linnas võim eestlaste kätte. Seda protsessi juhtis ühena Konstantin Päts ja kohaliku omavalitsuse mõttesse oli võimalik nii Tallinnas kui ka Tartus kui ka mujal, tähendab rehkendati sellega, et munitsipaalvõimu on võimalik üle võtta ainult selle eeltingimuseks oli mingisugusegi vara kinnisvara omamine. Ka need nooreestlased olid ju kõik tulnud linna alles äsja, nad on ikkagi maalt kõiki ja Aavik ja Ridala isegi mere tagant. Ja teiseks, nad olid ikkagi nii noored, et mingit omaette vara või pärandust neil olla ei saanud. Suurele, see oli noorte koolipoiste ja ja tudengite ettevõtmine, aga see seltskond alati olnud küllalt Ohutu küllalt liikuv ja ei tule unustada. Nooreestlane Friedebert Tuglas pidi minema revolutsiooni tõttu õieti revolutsiooni lüüasaamise tõttu maapakku pikaks ajaks, 11 aastat. Gustav suits õppis Helsingis ja jäi pärast seda sinna tööle, sest kodumaal talle kohta ei võimaldatud. Aavik oli. Ja reaalselt said nad mõjutada ikkagi oma tööga, aga mitte näiteks varaga. Ent, aga küsimus oli määrav, sellepärast teistmoodi omavalitsust üle võtta lihtsalt ei olnud mõeldav. Aga siin tuleb arvestada tegelikult ühte kultuurilist tõsiasja, mis vana ja ei ole sugugi seotud tingimata nooreestlastega. Ajalooliselt eestlane teab niisugust vanasõna või kõnekäänd, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. See muide ei ole halvustav väljend, aga selle väljendi analoog on teada juba antiikühiskonnast. On olemas niisugune sõna nagu Juvenkus, mis tähendab ladina keeles noort pulli. On tal olemas ka paariline ühega Jowenka mullikas. Ja see niisuguse noore inimese liikuvus ja ma ei ütle, et võimu tahtmine, vaid vabaduse, tahtmine, iseseisev olla tahtmine, see on väga vana nooreestlased tahtsid ka olla vabad, iseseisvad, nii et see analoog on pikk. Esiteks ei olnud Gustav suits ja Tuglas ja teised sugugi mitte esimesed nooreestlased selles ja mõttes vaid seda väljendit kasutati juba 19. sajandi keskpaiku. Lääne-Euroopa kirjanduses on see teada veelgi varem alati samas põhimõttelises tähenduses. Nimelt et noor tahab olla teistmoodi, kui vana on Tammsaare võib-olla kõige paremini kirjutanud ja see võib toimuda tegelikult igav lae all. See, et ta siis toimus 1905. aasta paiku oma eellooga juba sajandi künniselt. Selle peamine seletus on tõesti see, et korraga hakkas olema selgem venestusajal allkriips. Kui laene on vajunud, tõuseb ta uuesti. Meie tunneme, kuidas uuesti ülespoole tõusev liikumine hoogu võtab ja läbima veereb. Loomulikul arenemise käigul on meie elu jälle võimsamaid avaldusi ja uusi püüdeid saanud nagu seda iseäranis nähtused meie kodumaa ühiskonnaolude küsimustes viimastel aegadel tõendavad. Kas meie noored tahame maha suruda kõik mõtted ja aated, mis aja vaim meie rinda toob? Ennemalt öeldi nablessopliis aadel kohustab, meie ütleme, šenness obliis, noorus kohustab. Ja meie seisame teelahkmel. On paljugi sihtisid ja püüdeid meie maal suurte ülesanne ja püüa, olgu kui aeg kitsas ja madal on, siis tuleb seda laiendada, avaramaks, tarvituste kohasemaks, teha. See, mis olusid inimestele ja rahvastele aitab tarvituste kohasemaks teha. Mis inimesi kannab ja tõstab, on haridus. Ja meie hüüa, olgu enam kultuuri. See on kõigi vabastavate aadeta ja püüate esimene tingimine enam euroopalist kultuuri. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks. Noor-Eesti üks eesmärkidest oli avardada Eesti vaimsete vaatepiiri senistest saksa ja vene mõjudest laiemale euroopalikule pinnale integreerida prantsuse, Skandinaavia ja itaalia kirjanduse kuu sisundi. Noor-Eesti tegutses Tartu-Helsingi teljel. Väga palju vahetuid. Impulsse tuli Soomest, sest seal õppisid suits Aavik, Grünthal ja pikka aega elas seal ka Tuglas. Soomest oli pärit Aino Kallas. Kui tihedalt nad ikkagi omavahel levisid. Peeter Olesk. Kõige intensiivsem oli see läbikäimine sel ajal kui nad olid koos Soomes kitsamalt Helsingis. Tõsi, Tugas pendeldas ju Helsingi ja Ahvenamaa ja Pariisi vahel kaugemal, suits oli vaiksem, aga kuni 1909. 10. aastani oli Helsingi ikkagi väga tihedate kontaktide aeg ja umbes sellesse aega langeb ka Noor-Eesti küpsemine ja seda perioodi kuskil aastatel 1909 kuni 1912 või 13 ongi nimetatud Noor-Eesti küpsusajaks küpsus aastateks. Ent ei tule ka seda unustada, et pärast esimesi töid hakkasid nooreestlased olema ka ise omaette iseseisvamad. Kui mõelda sellele, et Tuglas oli ikkagi prosaist ja suits luuletaja, siis nad muidugi vahetasid arvamusi väga tihedalt. Seda tõestab nii palju kirjavahetust, kui sellest perioodist on säilinud. Need kirjad on intensiivseid arutlusi täis. Aga hiljem ini tekkis näiteks küsimus selles, kuidas siin maakeral pealegi veel paguluses võõrsil ära elada. Rahakoti tühjus hakkas vahetega. Suitsu olid võlad. Friedebert Tugast aitasid oluliselt tema vanemad, aga see oli ikkagi aitamine, see ei olnud iseseisev teenistusest umbes aastate 1909 kuni 13 vahele jääb Tuglase pikk loominguline kriis. Ta tõlgib, ta arvustab, aga alkoperasid novell ei sünni. 1914. aastal, kui sõda oli juba üleval siis korraga olid Tuglased närvid teraskõvad ja ta oli väga produktiivne, nii et see seesmine loominguline areng, diferentseerimist. Nagu öeldud, lisaks sellele ka see punkt majanduslik pool. Ja lõppude lõpuks tekkisid neil kõigil ka oma oma uued partnerid. See oli küllalt kriitiline 1000 913914, kui Gustav suits pidi mingil määral tagasi maksma kunagisi võlgu ajalehele Postimees. Ja ühelt poolt oli postimeest rünnanud ja seda eitanud, teiselt poolt takistada seal kaastööd avaldamast, tuleb, tahtsid kustutamist ja siis tuli seletada, miks Postimehe heitaja korraga on väliskaastööline. No see on üks inimliku kompromissi näide, tulles selliste noorte tulistena, palju neid üldse pidid kompromisse tegema. See on nüüd küsimus jällegi kahe otsaga, sest kahtlemata oli kompromiss negatiivses mõttes, et polnud jõudu anda ajakirja Noor-Eesti välja rohkem kui kuus noomi diivanile vihik number, rahad said otsa ja mehed olid laiali ja ja isest väga ilusa kujundusega ja tõesti esteetiline ja rahvusvahelise koostööga ajakiri jäi seisma, midagi polnud, suitsu, seletas seda lugejatele, aga mõeldud oli ju niimoodi, et see ajakiri kestab, nooreestlastel oli huvi näiteks tegeleda ka teatriga aastal 1913 teatriraamat ilmus. Aga kui me leiame sealt ka Gustav Suitsu kaastöö siis Gustav Suitsu kirjadest tuleb selgesti välja, et ta tegelikult kirjutas selle artikli vastu tahtmist. Mitte et tal oleks teatrihuvi puudunud vaid esteetiline aeg ja eraelu olid kuskil mujal. Kui me vaatame Noor-Eesti kunstnike siis nende elu sõltub väga palju sellest, kui palju saab illustreerida. Nikolai Triik oli. Illustraator, olid teisedki. Illustreerida saab siis, kui on olemas raamat, mida välja anda, aga kui sul raamatut ei ole, mida sa Jušeeritud ja vabamaaliloominguga ikkagi oli väga raske vee peal olla, seda enam, et ka need olid kõik ju mööda ilma laiali. Mitte ainult Pariisis. Vaatame. Alati selge olnud, et keel oma olemuselt on kollektiivne looming. Sa võid pooldada ja mingit endale südamelähedast asja, nagu Aavik näiteks üksiloni meie tavalise hüü asemel. Aga ühiskond tahab, et keel oleks siiski arusaadav võimalikult kõikidele. Sa saad läbi viia saagi. Aga kõike sul läbi viia ei õnnestu. See on näiteks probleem Villem Ridala puhul, kes pidi lisama oma oma luuletustega sõnastikud, et see oleks arusaadav, aga kes tahab luulet lugeda koos sõnastikuga peale, kuidas seda murret võis ka seda valdkonda ei tunne. Oletame, et sa teed laulusõnad, kuidas sa selle sõnastiku siis viiside lisad? Need selles mõttes oli kompromisside tegemine möödapääsmatu. Ja selle tõttu näiteks saga alustas nooremaid nooreestlase. Niisugune Ma noore eestlase nagu August Kitzberg, kes oli kahtlemata Noor-Eesti aktiivne liige, ehkki meie tema loomingut otseselt Noor-Eesti esteetikaga pole harjunud siduma. Ajastu mõttes kuulus Noor-Eestiga kokku Tammsaare, kes ütles, et ta on olnud ise noor eestlane ainult suure surmaga. Ajastu mõttes oli noor eestlane Hugo Raudsepp kes tegi ka alguses, kas tööd hiljem tekkisid küllalt selged vastuolud. Ja kui etendus Raudsepa, Miku Märdil on juba muidugi iseseisvusajal. Sest siis oli Gustav Suitsu omakorda selle kala liikumist, ehkki mulle tundub, et see oli ülekohtune selle pildi taga ja mingi puhtisiklik konflikt. Noor-Eesti aeg see on 20. sajandi alguses suured sotsiaalsed murrangut, mis tähistavad ka eestikeelse linna kultuuri algust. Friedebert Tuglas kirjutab Noor-Eesti neljandas albumis 1912. aastal. Kadus kord orjarahva ühiselulik süütus ja lapse luule, kaob ka usaldus väikekodanliku ilma korra ning kunsti vastu on sündimas uus kultuur. Uue psühholoogia ja elukäsitlusega on sündimas intelligentlik linnakultuur. Tehnilik, edu, raudtee rahvaharidus. Et kõik see takistab meid endist elu edasi elamast. See teeb meist ilmakodanikud hoolimata meie kõige palavamast isa maalsusest. Linnad kasvavad linnad hakkavad iseseisvat vaimlist elu elama eneses kõiki rahvusvahelisi mõjusid assimileerides, rahvusvahelik, teaduse ja kunstisaavutusi vastu, võttes neid ümber sulatades ning ise nende järele ümber sulades. Hakkab kujunema üldse mingisugune eesti linn ühes eestikeelse linnarahvaga ajalehti. Raamat, mis veel lähedases minevikus ainult maalase maitsetest ja intressidest juhituna ilmus, hakkab omi lugejaid juba linnast leidma ja kujuneb siis loomulikult ka linnalase maitsete ning intresside järele. Kuid vahest mitte sedavõrd tähtis ei ole meie linnade kasvamine kui just linna vaimu, mõtlemise viisi. Nalise psühholoogia maale tungimine, ajalehe rahvahariduse poliitika ja kõikide uue ideede kaudu. See maa vaimline linnastumine, Urvanisatsioon, mis Lääne-Euroopas oma töö juba suurelt osalt on teinud on ka meil käimas täitkuse meid, edu, rõõmu või minevikku, luule kadumise, kurbusega. Ühes endiste riiete maja ja põllutööriistadega kaotab külaga palju sellest vaimsest iseolemisest ning elukäsitlusest, mis teda enne linnast eraldas. Peeter Olesk, te olete ise võrrelnud omaaegset ärkamisaega selle ajaga, mis oli siis, kui Eesti sai iseseisvaks, kas paralleel Noor-Eestiga meie tänasesse päeva on võimalik ja kui see ei ole võimalik, siis miks ei ole võimalik? See on muidugi võimalik, aga väga korraliku argumentatsiooni korral. Me oleme praegu vormiliselt Euroopa Liidu liikmed, Me oleme tahtnud sinna kuuluda ja nüüd on see fakt. Teistes nendega me oleme selles mõttes saanud eurooplaseks. Nii nagu nooreestlased 1905. aasta paiku soovisid tegelikult Gustav Suitsu see vastav üleskutse on kirjutatud juba 1009 neli. Tsensuur hoidis nii kaua kogu asja kinni. Seal on ju selge, et Euroopa liitu kuulumine on sügavalt pragmaatiline käik. Ja see ei olnud ka aastatel 1992 93 94 mingist saladus. Et meil ei jää muud üle selle pääst tolla Euroopas, erak on igal juhul väär. Ja olla veel pealegi kes oleks siis teiste lükata-tõugata, oleks iseseisvusele ohtlik. Ent selle pragmatismi teine pool seisneb ju selles, et meil on küll Euroopa Liit. See ei lange kokku Euroopa kud mandriga, Euroopa kui manner on tunduvalt suurem. Ma ei mõtle ainult Türgit, ma mõtlen ka Königsbergi ja teeme Venemaad siinpool Uraalide, ma mõtlen Ukrainat Moldovat kõik needa, kalad on Euroopa mandri seisukohalt selle mandri loomulikud osad aga näiteks ikkagi see reaalne, ütleme siis, poliitiline piir läheb tõesti praegu mööda Euroopa Liidu piiri. Nii norralased seda liitu ei tahtnud ega siis selle tõttu, nemad ei ole Euroopast lahkunud teise sõnaga meil on kahekihiline-Euroopa ja minu veendumust mööda, järelikult tuleb arvestada mõlemat kihiga nii mandriga kui liiduga. Ja siin on teatav paralleel täiesti olemas, sest ega nooreestlased ei tahtnud. Mine kultuurist lahti öelda. Esiteks oli see nende jaoks ikkagi nende hariduskeel, mis puudutab vene keelt. Teiseks, nende vene lugemus oli korralike süsteem. Praktiline ja hilisem Tugas on ju ka tõlkinud näiteks Tšehhovi ja korkit. Gustav suits korraldas selle. Ilmus korralik Puškini väljaanne. Ta tundis vene kirjandusuurijana, tan seda tutvustanud. Tal oli Venemaal ka kolleege. Ta töötas Helsingis Helsingi ülikoolile raamatukogus just nimelt slaavi osakonnas. Nii et tahtmine oli saada vabaks, aga mitte keerata suurele impeeriumile jäigalt selg. Mina ütleksin küll, et loomulik, et me ka alates 92.-st aastast praktiliselt lihtsalt juba märksa varem oleme tahtnud saada vabaks. Aga me ei saa olla vabalt ühe küljega. See on mõnes mõttes selline poliitiline aspekt, aga kui võtame Noor-Eesti sellist kunstilist taotlust või sõnumit kultuuri 1905. aastal ja nüüd 2005. aastal, et kas siit ka mingeid ajastu paralleele kannatab tõmmata või on see utoopia? Ma ei arva, et see on utoopia, see asi, et con kirjanduslikus elus osalejate hulk pööraselt teistsugune kui 1905. aasta paiku siis oli neid, igaüks võib praegu kirjutada ja kes Te olete, seda vaadatakse mingis mõttes vedelikuna. Sest vabadus on tõesti pöörane. Aga kui me räägime nüüd insteetilisest, ütleme põhimõttekindlusest, siis uuendused eesti novellis algasid juba märksa enne 1900 üheksakümneist aastat. Väga suur uuendaja oli Arvo Walton 60.-te aastate keskel. Kui me räägime luulest, Alliksaar on ikkagi kuuekümnendatel taastate künnise või eelnevate aastate lõpu suur klassik juba kui me räägime turgiast, siis väga oluline pööre oli Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng 1969. Enne seda. Pisut tegid Jaan Tooming ja Evald Hermaküla oma Gustav Suitsu õhtu mis oli teatrikunsti edendamise mõttes äärmiselt oluline. Kui me räägime kujutavast kunstist, siis näiteks 60.-te aastate eestimaal maalikunst, aga ka raamatugraafika olid kindlasti radikaalset, eks ju. Uuendussuundadeks. Nüüd on küsimus, et, et mis siis on 90.-te aastate teisel poolel ja sisuliselt ka juba 21. sajandi algul. Nii. Aga mis loomulik, selle pääset ühiskonnakord on jällegi teistsugune kui Itaalia kogu okupatsiooni kestes. Ja kui vaadata näiteks selle pilguga aastal 1905 kuni 15 ja siis hiljem aastaid 1918 kuni 40 siis noor eesti epohhi pikkus On ma liialdan väga vähe, umbes sama pikk nagu Eesti tolleaegne Iseseisvus. Praegu me oleme olnud riiklikus mõttes iseseisvad kõigest tosinkond aastat. Seda on pikka perspektiivid kujutlemiseks küllalt vähe, sellepärast inimeste kogemused on ju ikkagi alles tekkinud. Ma toon näite hoopis mujalt. Aga tibutab, testib meie aega. Päeval oli mul pikk jutuajamine kindralleitnant Johannes Kerdiga, me rääkisime Eesti kaitseliidust. Tema ütles, et kaitseliit peab olema ikkagi peremeeste organisatsioon mõeldumalt mitte tõusikut, vaid ta mõttes talu peremehe ennekõike. Nii nagu see ka 1918. aasta paiku oli. Leidis, et omal ajal võib-olla tehti viga. See on siis 91. 90., teisel aastal, kui need peremehe kaitseliitu ei võetud. Ma ütlesin, sa eksid. Sellepärast, et need peremehed on ju alles nüüd tekkinud 92. aastal võisid olla sarikad või sulid või Angeldajad kellel oli raha tavaline inimene pidi siis hakkan mõtlema, et mis ma oma varaga üldse peale akna. Millal ma selle vala kätte saanud. See peremehe seisus on tekkinud alles meie nähes ja ta ei tunne ennast sugugi nii ebakindlalt sellepärast et olukord uuesti muutunud just nimelt Euroopa Liitu kuulumise tõttu, sest see esitab peremeestele hoopis teistsuguseid nõudeid, kui kui Euroopa erak võiks esitada. Ja nõuda siin mingit väga selget esteetilist doktriini on minu arvates eksitav selle basse inimeste stabiilne kogemuste apales kujunema. Meil ei ole seda, võtame meie haritlased või võtame ükskõik mis seisus me oleme küllalt noored ja ma ei eita seda kellelegi ette. Ma ütlesin, et lihtsalt ei tohi olla kärsitu. Aga nüüd tagasi sajandi taha kuidas seda Noor-Eesti algusaega iseloomustab Gustav suits artiklis. Noorte püüded, raske on niisugusel ajal midagi julgeda ette võtta, kui üleüldine vool selle vastu on, kui sind igalt poolt tahtmise ja teovõimetus sisse piirab. Ja kui sa pilgu üle suurte ja väikeste kultuurimaade lased käia ja siis kodumaa lagedat pinda silmitseb. Missugune tundmus lõikab sul läbi rinna? Mõne väikese rahvakirjandusel on tähtis osa Euroopa vaimuelus. Aga seda imet ei ole läänes keegi kuulnud, et eestlastel ka kirjandus on. Eestlastest ei ole üleüldse keegi midagi kuulnud. Suurel maailma näitelaval, kus rahvad üles astuvad, otsid asjata ühte, kelle nimi eestlane on? Tan kulisside taga. Tal ei ole mitte võimurahvaste mängust osa võtta. Ehk võib-olla talle antakse mõnikord rumala augusti võimetslase osa. Mitte naljalehtedes, vaid tõsistes konversatsioonileksikoni, dise geograafia õpperaamatutes loeme meie tänapäevani, kuidas eestlane loomadega ühes ruumis elab, kust suits sellest samast uksest välja käib, kust elanik ise ja muud sellesarnast. Ja meist ei ole nii palju asja, et lugevale Euroopale meie olude tõelise seisukorra üle teadmist anda, ära näidata, et ikka meiegi kultuurirahvas oleme. Kas ei ole võimata eesti tulevikku loota? Võimata müristas Mira pooma sekretäri peale? Ärge ütelge mulle iialgi seda rumalat sõna. Elus tuleb tihti ette, et targad mehed otsustavad see ja see asi on võimata. Oli juba korra ära näidatud, et luulekunsti võimata on. Seal tuli Göte seal Baieron. Kõik suured asjad on alguses võimata, ütleb köeti. Ja veel, ütleb suur Wolfgang mehisust ära kaotada, see tähendab kõik ära kaotada. Parem kui niisugune inimene ilma ei oleks sündinud. Ühest kahe jalgsest sulgedega kaetud loomast jutustatakse et kui kriidiga tema ümber joon tõmmata ta siis üle selle joone astuda ei julge. Selle kahejalgse looma nimi on hani ja mõned armastavad väga Hani praadi. Noor-Eesti see tähendab eestikeelse linna kultuuri algust modernismi ja uusromantismivõitu realismi üle ning eesti keeleuuenduse raam liikumist keelest me täna ei räägi, tekkinud sellele teemale pühendame oma homse saate. Siis loeme ka katkendeid Johannes Aaviku manifestist ehk eesti kirjakeele täiendamise abinõudest, mis ilmunud Noor-Eesti esimeses albumis 1905. aastal aga keelemuutust ja arengut võisite juba tänagi oma kõrvaga tajuda. Sest nii suitsu kui Tuglase tekstid said ette loetud ehedel kujul just nii, nagu nad omal ajal ilmusid. Tekste luges näitleja Kaljo Oro ja kommenteeris kirjandusteadlane Peeter Olesk saatesarja toimetaja maris. Johannes. Meid toetab riiklik programm Eesti kirjandusklassika kuumiseni homme.