Tere, alustame teise saatega sarjast 100 aastane Noor-Eesti. Täna vaatleme selle liikumise esteetilisi püüdlusi ja rolli keele uuenduses. Kommenteerib kirjandusteadlane Peeter Olesk. Kuulame ka Johannes Aaviku ja Friedebert Tuglase mõtteavaldusi Noor-Eesti albumites. Seda näitleja Kaljo Oro vahendusel. Saates kõlab nooreestlaste kaasaegse martsa Mare muusika. Ja mina olen saatesarja toimetaja maris Johannes. Oli see nüüd noorte ja auahnete koolipoiste enesekehtestamispüüd või tõesti kogu Eesti 20.-sse sajandi vaimuelu mõjutanud kultuuriliikumine? Või hoopis ajast ja arust hiljaks jäänud kultuurrahva järeleaitamistund, mida oleks parem maha vaikida, kui sellega eputada. Oli, mis oli, aga üks on kindel? See oli Eesti ühiskonna moderniseerumisaeg. Kuidas hindab Noor-Eesti kultuuriliikumist üks soome soost kaasategija? Aino Kallas. Võib-olla on see ehk mingi eesti psüüke täisealisuse märk et ta Noor-Eesti liikumise kaudu tungib Euroopa haridussaavutuste poole, esimene kord ilma saksa või vene kultuuri eest kostmiseta. Ja nii ongi kaasaegne eesti ühiskond kaootiline, sest on esimese põlve tõusik, ühiskond ja niisama selgimatu ja kaootiline olevatki eesti psüühika. Selles esindab Noor-Eesti uut põlve, see tähendab uut vaimu veel enam uut inimest. Ja uus on ka kirjanduslik stiil. Õieti olles Noor-Eestiga, tekib eesti kirjandusse stiil. Kuigi Noor-Eesti on kooskõlas muude euroopalike ajastu suundumustega mida võiks kokku võtta kui uusromantika võitu realismi üle on noor eesti autorite puhul võimatu rääkida mingist ühisest esteetilistest, platvormist või stiilist. Noor-Eesti kirjanduslikku laadi võiks kõige lühemalt määratleda Üleüldistava sõnaga modernism. Peeter Olesk, kui me seda vestlust Noor-Eestist oleksime pidanud 100 aastat tagasi, mis keeles me oleks kõnelenud? Segakeeles selle päästet nooreestlased olid, saab põhihariduse venestamise aegu, neil oli korralik saksa keel. Kui mitte kõikidel, siis Gustav Suitsu kindlasti. Aavik tundis keele ja väga palju Tänapäevaseid sõnu. Ei olnud siis eesti keelselt kasutusel, aga vene või saksa sõnu kasutati küll noores tund, mitmekeelsed. Aga tuleb meeles pidada, et praegu oleksid tolleaegsed nooreestlased kõvasti üle 100 aasta vanad. Meie siin oleme tunduvalt nooremad, nii et see mudel tegelikult nõuab ajalist nihutamist ja see on alati ebamugav. Aga see fakt ise, et eesti keel ei olnud siis see keel, millega omavahel nii-öelda tähtsaid asju aeti, et see vastab nagu ikkagi tõele. Seal vaieldav omajagu nimelt selle päästat oli olemas korralik eestikeelne ajakirjandus Tartust Postimees Teataja, teiseks ilukirjandus oli juba üsna selgesti professionaalne, kui me mõtleme ainult näiteks niisugusele kassikule nagu Eduard Vilde. Ja olid olemas eesti soost korralikud juristid, arstid, õpetajad, kuigi nad võib-olla pidid näiteks Treffneri koolis rääkima tõepoolest vene keelt või nad pidid ka ülikoolis rääkima vene keeles või venekeelseid loenguid kuulama siis kodune keel hakkasid ka olema järk-järgult eesti keele. Seda nõuti, ehkki see tulnud kohe nii-öelda dekreedi korras. See oli pikk protsess, aga see rahvakiht, kes tahtis rääkida tingimata eesti keeles see oli järjest suurem Johannes Aavik eesti keeleuuenduse üks suuri ideolooge kirjutab 1905. aastal Noor-Eesti esimeses albumis. Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest sestsaadik kui Eesti rahvas oma iseolemist kirjanduses ja ühiselus on avaldanud aga eesti keel, kui selle avaldamise vahend alatasa edenenud, rikkamaks saanud. Kui meie mineva aastasaja esimese poole eesti keelt nüüdsete ajalehtede keelega võrdleme siis näeme selgesti, missuguse sammu meie keel viimase poole aastasaja jooksul on teinud. Kuid ta on alles kaugel sellest, et kõiki neid nõudeid täita, mida praeguse aja haritud keelele ette pandakse tema etümoloogia süntaksis veel ammugi sellele järjekindlusele ja puhtusele jõudnud, mis kultuurikeelte tundemärk on. Kuid päeviga eesti keele juures olev väike, liig väike sõnatagavara. Tal puudub suur hulk kõige tarvilikumaid sõnu mõistete ja asjade tarvis mida nüüdse aja mitmekülgne kultuur on tekitanud, tingimata tarvilikuks teinud. Rääkimata tehnilistest sõnadest, mis mitmesugused tööstused, mitmesugused spetsiaalteadused ja kunstid ühes toovad ei ole eesti keeles väga sagedasti ka kõige üldisemaid kirjakeele sõnu olemas, mida nüüd sõja mitmesuguste nähtuste, ideede, mõistete, asjade tähenduseks hädasti vaja on. Mile deta, keel nüüdse aja kultuuri tõlkijaks ei või olla sellega ennast trööstida, neid sõnu võimalik on eesti keeles kirjeldavalt välja ütelda oleks enesepetmine. Esiteks ei ole see sagedasti üle võimalik. Teiseks teeb see mitmesõna abil ümberütlemine stiili raskeks venivaks ja tumedaks. Ja mis tarvis peaksin ma peri fraasi tarvitama, kui ma, ühesõnaga palju kergemalt rutemalt ja selgemalt oma mõtte võin välja ütelda. On teatud hulk kõrgema kultuuri tõttu tekkinud sõnu milledel niisama kindel tähendus on, mis niisama iseseisvat mõisteti välja ütlevad kui näiteks isa, armastus, rõõm, vihkamine ja nii edasi. Ja kui viletsaks, vaeseks peaksite keelt, kus need sõnad puuduksivad ja mis sunnitud oleks neid peri fraasi läbi välja ütlema. Samuti on ühe kultuuri keele kõrval vaene ja harimata keel, kus niisugused sõnad nagu eelarvamine, ideaalsugestioon, realiteet, mateeria ja nii edasi puuduvad. Eesti keeles puudub aga palju õige palju niisuguseid sõnu. Sellepärast oleks viimane aeg süsteem vaatliku rikastamist uute sõnade loomise ja võõraste sõnade vastuvõtmise läbi ette võtma hakata. Peeter Olesk, kui vaadata ja jälgida nooreestlaste siseelu ja seda, kuivõrd nende ideed üldse jõudsid väljaspoole nende oma ringi. Kui suur see resonants oli, kuidas ta kommenteerib? See oli ikkagi väga suur, sellepärast et hea küll, Noor-Eesti väljad kaastööliste hulk ei olnud Pöörane aga ideede mõju oli väga suur. Ja see on ka täiesti arusaadav, sest üks asi, millega sel ajal kogu ühiskond tegeles oli tõepoolest eesti keele ja võimaluste laiendamine ja sõnavara rikastamine ning lahtisaamine. Ühelt poolt maksab ärasustest, teiselt poolt venepärasusest. Ma kirjutasin huvi pärast välja, millised näed, siin on ainult mõned näited all Aavik umbes noorest perioodil tõsi ja soome keeles kaudu esile toonud sõna esinema aastast 1908 küllastumata 1909 Uljas 1900 kaheksapettuma, 1911 rida 1907, avardama samal aastal, kajastama aasta hiljem valdama veelgi hiljem niisuguseid sõnana algupära 1910. Eristama 1911 sõna lähtekoht 1910, jällegi me oleme praegu nende kõikidega harjunud, aga tollel ajal tulid nad eesti keeles maksma panna ja kui järele mõelda, üks koht, kus seda tehti oli tõepoolest ajakirjandus. Aga ei tohi unustada ka nooreestlastest põhilist ala, nimelt ilukirjandust. Ja ütleme siis, uus elutunne nõudis sõnavale rikastamist. Ja kui me hakkame vaatama veelgi jamalt tollest ajast saab rääkida ka juba korralikust teaduskirjandusest. Aastal 1906 hakkas ilmuma ajakiri eesti kirjandus. Ja lõppude lõpuks, kui hariduslik baas laienes pärast viienda aasta revolutsioone tekkis ka uusaegne kooli kirjandus. Kõik need valdkonnad vajasid omakeelset sõnavara ja nii-öelda mittesaksa pärast grammatikat. Seal suurel määral kindlasti Johannes Aaviku teene aga ei olnud üksi, tal oli kõrval niisugune energiline keelemees nagu Johannes Voldemar Veski ja neid, kes aitasid eesti keelt maksma panna leidvaid teisigi. Jätkame Johannes Aaviku mõtetega eesti kirjakeele täiendamise abinõudest. Muide sõna abinõud on 1905. aasta kirjapildis suisa kahe õuga kirjas. Eesti keeles see on kirjakeeles, on ka sellepärast vähe sõnu, et hulk sõna juuri, mis murrakutes olemas, on kirjakeel ei ole pääsenud eesti keel on ainult Tallinna murraku põhjal edenenud, kuna teised murded nagu Võru ja Tartu murrak, mis sõnade poolest vaesterikkamad on, kirjakeele loomisest osa ei ole võtnud. Kui me soome keelt eesti keelega võrdleme, siis peame selle vastand üle imestama, mis eesti sõna vaesuse ja soomes sõna rikkuse vahel valitseb. Meid paneb sõna juurte rohkus soome keeles imestama. Kuna Eesti ja ka mitmed teised keeled mitmesuguste mõistete tähendamiseks sagedasti kokku pandud sõnu tarvitavad, on soome keeles nende mõistete tarvis iga kord ise juur olemas. See sõna juurte rikkus tuleb osalt sellest, et soome keeles niisuguseid prahviks siis ei ole kui indoeuroopa keeltes, mille abil võimalik on kokku pandud, sõnu sünnitada, nõnda et keel juba sunnitud, on, ühesõnaga palju mõisteid välja ütlema. See rikkus tuleb aga ka sellest, et kirjakeelde palju murraku sõnu on vastu võetud. Soome kirjakeel on nimelt kahest pää murrakust Soome ja Karjala murrakutest tekkinud ja nüüdki veel võetakse alatasa ka teistest murrakutest uusi sõnu juurde, nagu näiteks seda Juhani Aho teeb. Ka eesti murrakutes on palju ilusaid sõnu, mida kirjakeelde sünniks vastu võtta ja mis talle uut värskust ja elujõudu annaksivad. Wiedemanni sõnaraamatus on liialdamata pool osa sõnu, mida kirjakeel ei tarvita. Viimasel ajal need küll mõni üksikmurraku sõna kirjakeelde tungivat kuid see sünnib enamik juhtumise kombel ilma kindla süsteemitaja plaanitud murrakute kallal läheks põhjalik uurimine ette võtta ja kõlbavad sõnad ajalehtedes avaldada ainult sel teel saaksivad murraku sõnad kergesti üleüldiselt tuttavaks ja omaseks. Vanemad kirjamehed viskasid ka nende nooreestlaste arvel nalja, et kas või seesama Vilde tokerjadki, mis nagu säravad, parodeerib nooreestlaste keelemänge ja püüdlusi. Hea nali alati omal kohal. Ja võib-olla meie häda praegu see, et meie ajal on hea, tunduvalt haruldasem kui ilkumine, aga Eduard Vilde, kes oli isemoodi selgest eurooplane, oli praeguses mõistes euroskeptik pilkas tegelikult seda, mida on teisel kujul öelnud ka teised tolleaegsed inimesed. Kas nooreestlastel on jõudu viia seeläbi, et saagem eurooplasteks veelgi rohkem kui tokerjad tuleb arvesse Vilde näidend tabamata ime 1912, kus on esitatud traagilisele, aga probleem on ju sama. Oled avalikult eurooplane, siis sa pead olema ka tunduvalt konkurentsivõimelisem. Ja samale. Sa ei saa teha ju oma kodumaast tuulemaad. Need Ma ei arva, et see Vilde hea nali oleks tingimata määrav. Ja 65. aastal Tuglas Ta ütles, et kui tema käest küsiti, et kes teda tema kaasaegsetest kõige rohkem mõjutanud, et siis vastus oli väga selge. Kahtlemata Eduard Vilde, hoolimata igasugustest tokerjateste muudest asjadest, sellest saadi üle ja, ja see jäeti nii-öelda klambritesse. Aga see euroopruse kehtestamine heas mõttes, see oli üldine probleem ja seda ei saa, saab teha ainult looriisti teemaks. Kui nüüd seda eurooplust pidi veel edasi jalutada, siis kuidas me tänaselt positsioonilt hindame nende panus eurooplaseks saamisele? Aegne Lowell tekib ikkagi Tuglase loomingus kaasaegne esseistika, täpselt niisamuti Gustav Suitsu Tuglase loomingus, see esseid on kirjutatud ka varem, on tõsi. Aga need olid episoodid, siin tekkis süsteem. Kui me oleme veidi võime olla rahul oma keele arenguga, iseasi, et see ei saa kunagi olla ideaalne. Siis ja selle juured on pärit tollest ajast. Mitte et kõike saaks tingimata tähendada nüüd Noor-Eesti läbimurdele. Aga ja ega ei olnud mõeldud niimoodi, et lähme kodumaalt ära, vaid oli mõeldud niimoodi, et teeme koduma tänast reaktsiooni aastaid avatumaks piltlikult öeldes, et Euroopa võiks kasiino tulla ja ühel perioodil olid kõik nooreestlased väga aktiivsed tõlkijad. Tõsi, samas langeb ka näiteks see, et Friedebert Tuglas, kes oli sel ajal ikkagi algaja novellist sai tõlgitud soome keelde tõlkijaks. Hilisem Gustav Suitsu abikaasa. Aga mitte niimoodi, et Meie peame kodumaa tolmu jalgadelt pühkima kuhugi ka selle üle ilguti. Vaided ühiskonna ideaal saab olla avatus, mitte niisugune tängumine kuskil metsakolkas või siis külakõrtsi juures või kuskil mujal. Ja nüüd läheb kirja järg eesti kirjanduse paavsti Friedebert Tuglase enda kätte. Artikkel, kust katkenud võetud on pärit Noor-Eesti neljandast albumist, mis ilmunud 1912. aastal kirjanduslikust stiilist, kirjutab Tuglas. Kuigi romantism õigupärast isikutungi näitelevale tähendab peame siin sedasama kordama, mida juba uuema vaimuliku kirjanduse puhul rõhutasime nimelt elu ning isiku hävinemist kirjanduses isiklusetus, ajalehte vahib igalt poolt välja, kaob üleüldse individuaalse stiili, mõistagi pärnal kannikesel vorm, saalil ja kohati isegi Juhan Liivil ei ole mingit stiili oma isiklist proosat, milles nende temperament ning kunstikalduvused kujuneksivad ja mis neid üksteisest eraldaks. Ja seesama kordub ka luuletuses seda stiili omapärasust, mis näiteks Kristian Jaak Peterson ja Kreutzwaldi on, ei ole Kundril Jakob Tammel, Jakob Liivil ka mitte nagu inimestel luulelised temperament ei ole, ei ole seda ka nende keelel. Nende stiilil ei ole mingisuguseid omi instinkt, disid ei paremale ega paremale poole. Sugutavaim lehvib selle kirjanduse üle. Kui palju mehiseid papa Jansen selle kastreeritud kirjanduse põhja pääl, temal leidus julgust vähemalt omapäraselt toores ja rahvalik olla. Kuna tema epi koonid ainult üleüldse renditud proosaga läbi ajasivad. Sarnane vastuolu elu ja kirjanduse vahel pidi opositsiooni äratama, sündis realistlik kirjandusvool, mis omas aines ja vormis. Kui küll mitte palju suuremat kunstilist väärtust siis vähemalt suuremat määra eluenergiat sisaldas. Ja sel kombel juba positiivses mõttes ajajärgule iseloomulik on. Meil on paljugi meie realistilise kirjandusliku voolu edustajate Vilde ja Petersoni vastu ütelda olnud kuid meie romantilise kirjanduse halli ja ebarahvusliku põhja pääl kõigest selle isa maalikkusest hoolimata alles selgib nende rahvuslik väärtus kõigest nende ebarahvuslikkuse süüdistamisest hoolimata. Ka nemad ei paku kõrget kunstilist vormi, kuid nad pakuvad vähemalt miskisugust elavat psühholoogiat ja on sellega käesoleva ning tulevad kirjanikkude põlve heaks midagi ära teinud. Neidsamu elavaid psühholoogilika elementisid on nad ka oma keeles toonud. Uue kirjanduse ülesandeks jääb seda keelt harituks Jentiimseks ellastiliseks ning täpipealseks teha, et ta kõikide ainete ning ideede jaoks kõlvuline oleks. Kuid ka realistlik kirjanduse vool elas enese silmapilgu jooksul ära ja kaotas jällegi ühenduse eluga. Vaevalt 10-ks aastaks jätkus tema iga realistlik vool suri sama surma, millesse ka meie romantika kanges ajajärgu kultuurist mitte aru saades jäi ta selle kultuurikäigust välja. See kirjandus romantilise tendentsi vastu võitles, uppus isegi selles madalas ja mageda meres, nagu seda Vilde ja Petersoni romantlik ning labane keel tunnistab. Kahtlemata sündisse uppumine 1905. aastal, mil palju vanu väärtusi ühes vanade mõtlemise meetritega ja tundmise viisidega jäädavalt põhja vajus. Mis sellest pääle v jäi? See tundub meist nüüd võõras, labane Jarhailik olevat ning oma olemas olemisega kõrgema kirjandusliku kultuuri vastu võitlevat. Näib nagu oleks sellest küllalt, et meie kirjandus juba niikuinii üht kirjanduslikku voolu veterani ajast ja arust läinud vana romantika, stiili, keelt ning mõtlemise meetodi üleval peab teine pajuki pääl elaja, kes niisama evolutsioonist ja loovast tööst enam midagi teada ei, ta on juurde tulnud päevapiltniku realismuse Epigonismus, kõikide omade luu, valuliste ja grafomaaniliste sümptomitega. Ja loodetavasti veel kaua vältab nende stiilide hingitsemine rahvaraamatutes ja ajalehtede hõljetonides loovad ja intiimse isikliku ning aristokraatlik kunsti kahjuks. Sest nagu eluvorm, mis edenemist ei avalda, elu väärt ei ole. Nii ei ole seda ka sarnane kunstivorm. Ühelt poolt see avatus, aga teisalt äkki kaob selle avatusega see omapära ära. See on liialdamine selle tõttu, et ei Tuglasega suitsu ega Aaviku ega Ridala juures me mingit niisugust algupära omapära kaotamist tegelikult ei näe. Selle üle on muidugi diskuteeritud sünteesi ja kirjanduslik maitse sel ajal tõesti polariseerus oli ikka neid keda võiks nimetada tagant jälle selgesti realistideks, nagu ütleme, Jaakob Mändmets või mõni teine kes kirjutasid teistmoodi oma lugejaskonnaga ja ka oma klassikaga seal, tõsi aga looriste esteetiline surve ei olnud pööratud mitte sinna, et teeme nii, nagu Läänes tehakse vaid, et teeme seda oma keeles. Tuglas ja sõnavara on ikkagi väga rikkalik. Ja see käib sisuliselt ka teiste koht, kõik olid sõnavara, uuendajad. Veel kord tsiteerime Johannes Aavik artiklit, kuidas kirjakeelt täiendada. On niisuguseid, kes arvavad kalli emakeele rikastamiseks, kui seda just tarvis läheb murraku sõnadest küllalt saavat ja kes sellepärast võõraste sõnade tarvitamisele võtmist ilmaasjata keele solkimiseks peavad. Iga kord, kui võõrastest sõnadest juttu teed, saad vastuseks, et meie oma murrakutes olla sõnu küll, mis abiks võib võtta mistarvis neid siis veel võõrsilt laenama minna. Kahjuks on niisugune vaade natuke ühekülgne ja ainult teatud eelarvamine, mis selle läbi on tekkinud, et eesti keeles seniajani väga vähe võõraid sõnu on tarvitatud, sest et eesti kirjanikud ainult talupoegi niinimetatud rahvast silmas peavad, kes võõrastest sõnadest aru ei saa. Sellest tekkis arvamine, nagu oleks üle pääl loomulikega kohane eesti keeles neid võõraid sõnu tarvitada, mida kõik haritud maailm tarvitab. Võõrad sõnad olla eesti keele loomuvastased, võõrad sõnad, solkida puhast emakeelt ja mispärast Nad teiste keelte iseloomu ei solgi. Mis eesõigus on suurtel kultuurikeeltel nii palju ladina ja kreekakeelseid sõnu tarvitada? Või on vene keel sellepärast vähem vene keel ja saksa keel vähem saksa keel, et neil mõnikümmend 1000 võõrast sõna tarvitusel on? Nüüd aga on küsimus, missuguseid võõraid sõnu vastu võtta ja missugustest keeltest? Iseenesest mõista kõik need üleüldised peaasjalikult ladina, kreeka ja prantsuse keeltest pärit olevat sõnad, mida iga haritud keel on omaks tunnistanud nagu idi ideaal idealism, kreeka keeli, sugestioon, tendents, revolutsioon, reaktsioon, ladina keeli ekspluateerima afis, ballett, etikett, tämber, prantsuse keeli, spli, džentelmen, intervjuu, davai, Choki huumor, inglise keeli, diletant, Chitcheroone, Esplanaad, Skidze fiasko, itaalia keeli, kannibal ikk, hispaania keeli randa, portugali keeli ja nii edasi. Neid tohib eesti keel niisamasugusel mõõdul ja arvul tarvitada kui saksa ja vene keel. Mõned neist on juba eesti keeles igapäevaselt tarvitusel ja igaühele tuttavad. Aga ütlevad võõraste sõnade vastased. Eks, või neid sõnu eesti keele enese sõnade abil sünnitada ehk murrakutest võtta. Heldene aeg, meie suudame vaevalt paari uut sõna luua, mis üleüldiselt vastu võetakse, kuidas peaksime jõudma 10000 võõra sõna asemele 10000 oma sõna luua ja neid üleüldiselt maksma panna. Ja praegustel oludel, kus Eesti koolisid ei ole, on see üle pää ilmvõimatu. Et soomlastel korda on läinud võõraste sõnade asemele nii palju omi luua, siis on see arusaadav, sest et soome keelel paremad elutingimused olivad. Minu meelest on ka nemad selles omade sõnade tagaajamises mõnikord liiale läinud. Pealegi pole sugugi karta, et võõrad sõnad meid uute omade sõnade loomisest hoopis vabastavad. Meil jääb, kui me ka 10000 võõras sõna vastu võtame veel küllalt niisuguseid sõnu omast kännust luua millede kohta üleüldist võõras sõna olemas ei ole. Nooreestlaste lipukiri on olnud ikkagi esteetiline pool ja ilu, mille poole nad on ihalenud. Kas see mänguasi nagu toimis? Muidugi, see ei ole iseenesest mänguasi, sellepärast et tegemist ei olnud mitte harrastusliikumisega, vaid ikkagi veendumuste väljakuulutamisega. Nende veendumuste lähtekohaks oli nagu tavaliselt öeldakse, uus elutunne selle uue elutunde üheks tekitajaks oli tõepoolest Aegise seda Tugas hiljem öelnud ja see on ka usutav. Teisest küljest see tavalinegi vabanemine oli väga suur, hoovus avaldas selgesti ka silmaringi. Nooreestlaste lugemus oli alguses äärmiselt juhuslik, äärmiselt aga loeti palju alles hiljemine järk-järgult muutuse süstemaatiliseks. Ja ehkki Tugas oli autodi takt, kui me tema esseistikat loeme, siis on näha, et see autotrakt on ikkagi väga suure Rudiit. Eru Tiit oli kindlasti ka Johannes Aavik, sedasama võib vabalt öelda ka Villem Ridala kohta. Need olid noortena küllap targad ja vanematena muidugi veelgi rohkem see ilu Põhimõte. Ja ei maksa võtta tingimata nüüd näiteks Gustav Suitsu luuletuste järgi seal midagi üldisemat. Ehk lühidalt äraseletatuna Noor-Eesti ilupõhimõte tähendab seda et seal atav ideaal ehk kunstnik peab olema oma loometöös vaba tugev. Hiljem mine öelnud, et tõeline realisti kirjutakski Arusaadav Vilde, kes oli kindlasti realist, kirjutas küll, aga ka Vildel on kujundlikkust küllalt tajutav. Just nimelt see kujundlikkuse vabadus on oluline, sest kujund võimaldab käsitleda kõike. Juriidiline keel või politseikeel Varstikkil vabadusi ei anna, saab, kas valdad terminoloogiat või jääd jama. Kunstis on seal teistmoodi. Kulutada võib kõike ja kujunenud ise on alati mitmetähenduslik, küsimus on hoopiski muus, kas see, mis sa keelega teed, on täiuslik või ei? Ja see täiuslikkuse taotlus ühendas kahtlemata nii Noor-Eesti, kirjanike kui ka kunstnike ja me ei ole ühest valdkonnast rääkinud, mis on mõnevõrra erandlik, mis ei olnud massiline, aga noor eestlane oli kahtlemata ka Mart Saar hoopiski teistsuguse natuuriga isik, kuigi ealiselt sama põlvkonna liige. Ja kui keegi aeg-ajalt on leidnud, et nooreestlased polnud rahvuslased, siis see on rumal jutt. Mart Saar tõestab, et noor eestlane võis olla vabalt rahvuslane. Viis aastat Noor-Eesti tormi ja tungi on seljataga. Esimene ilmasõda ei ole veel alanud. Gustav suits vaatab ajas tagasi. Terve Noor-Eesti ettevõte on meie oludes hakatusest pääle uhke, riskeeritud katse olnud. See on olnud katse ise enestega uue, julgema ja pikkalisema luulega enese teadlikumas, stiilikäsitlusega, raamatute parema välimusega, haritumad publikumiga üleüldse Eestis siiamaani edustamata kõrgemate kultuurinõuetega. Noor-Eesti on nii vaimulikult kui aineliselt võimatult näitava võimalikuks tegemise katse olnud Eestis. Jaoliselt on see jõupingutus ehk nurja läinud, aga kaugelt suuremalt jaolt on see paljudele, ootamata ja soovimata kombel õnnestunud. Ma ei tea, millest Eesti õppiv noorsugu praegusel ajal unistab aasta kuue seitsme eest, kui need, keda nüüd generatsioonis dekadentsis suurt sugustavas kildkondlikkuses kultuur haiguses, väsimuses, hulluses arusaamatuses ja kõigis pahedest süüdistatakse. Kui need täis elus astumise põnevust ja suurte tegude unistust alles keskkooli pingelistusivad siis tõusti unistustes kõrgele, lennati igatsuses kaugele. Meie ei olnud siis veel kogenud vasta olu ideaali asele teokstegemise vahel. Meie ei aimanud veel, et meie kättesaadavate kättesaamatut taga, nõudes kõiki taltsutamatu all andmata tõe tundmise piinasid ja kõiki Erkusid kulutavad, ekstaas, isid, Errealiteetide poole, tunda saame. Ja et aastad tulevad, kus inimesed ja olud meid nagu ring ikka tigedamalt liginevaid koeri ümber piiravad. Peeter Olesk kui palju teie oma perepärimuses on noor Eestil rolli kohta teie kujunemisloos? Kõigepealt selles mõttes on kindlasti, et kuna advokaat Lui Olesk oli Noor-Eesti liige ja oli ka kirjastamisega seotud, siis vanaisa raamatukogust on hoolimata põlemistest ja, ja sõjast säilinud ikkagi Noor-Eesti omaaegseid välja andeid. Nendest kõige luksuslikumad on need, mis kingiti vanaisale tema 50. sünnipäeval eraldi nahka köidetud ja need on täiesti uus kätte võtta. See pärimuslik pool on, on hoopiski eriskummaline sest kõik nooreestlased teadsid, mida tähendab rahapuudus ja võlad. Muidugi on sellega imelik uhkeldada. Seda üldiselt häbenetakse. Aga ma tean Noor-Eesti põlvkonna vaesust oma vanavanemate pealt ja mitte ainult teisest küljest. Nooreestlaste hääl, nagu varem oli juba jutuks muutus väga selgesti suhtumine naisesse ja Eesti radikaal. Naisliikumine tekib umbes samal ajal kui Noor-Eesti läbimurre. Ja see on meie perekonnaga sõna otseses mõttes seotud, sest Minni Kurs-Olesk oli üks naisliikumise juhte. Pärimuse kuulub ja ikkagi seesama antikklerikaalsus ehk kiriku mittetunnistamine. Ja nimelt sellepärast, et tolleaegsete nooreestlaste mõistes oli kirik dogmaatiline peabki olema, see on minusugusel täiesti arusaadav, mitte halvas mõttes dogmaatilinevaid. On teatavad keeluprintsiibid. Nagu andis 10 käsku, mille rikkumine paratamatult karistatav. Ja seda tehaksegi. Ja ma ei näe isenesest selles midagi halba. Küsimus on selles, et millal läheb dogmaatika vastuollu inimese seesmise tundega, kui seal teist inimest armastad miks siis sellel peab olema tingimata kiriku õnnistus? Ei pea olema, sa võid armastada lihtsalt sellepärast, et ta sulle meeldib. Ja sa ja kirikus üle kontrollimist, kas see ikka on jah või ei. Kõik need asjad langevad umbes sellesse perioodi. Ja loomulikult minu ema mõtlemisviis oli küll omajagu noorest, elik selle kõike tähendas tema jaoks seda et tuleb tunda muud maailma. Nooreestlased mõtlesid Euroopa mastaabis nii keelte valdamise mõttes kui ka lugemise mõttes. Kui ka selles mõttes, et nad olid ikkagi ka Euroopat näinud. Iseasi, et nad teadsid, nende koht on siin. Mingis mõttes tuleb meeles pidada, et Noor-Eesti esteetika oli ikkagi mitte ühe liigesteetik ka, vaid terve elutunnetuse esteetika ehk taaras ka, nagu meil jutuks kujutavat kunstitaaras kaasalt teatrit mingil määral ka teadust olestes võimalustes. Ja selle esteetika üheks võtmesõnaks on tõepoolest täiuslikus. Selles mõttes on nooreestlaste hulgas silmapaistvalt klassikuid. Tähendab nende loomingut on ka siis tõesti täiuslikumad tunnustatud. Teisest küljest see noor eesti käsitlemine nõuab alati vahet tegemist 200 asjas. Üks asi on asi omas ajas. Teine asi on see, et meil on jõukohase maati vaata kõike omaenda kaasa kaudu. Mina ei tahaks seda, et Noor-Eesti oleks niisugune muuseumi või arhiivihoidlate esteetika. Ma arvan, et väga paljud asjad on sealt ülekantavat meie aega. Ja kõigepealt selle tõttu, et see eurooplusid on olnud püsiv. Aga kui me seda anname, siis me peame meeles pidama jällegi ka ühte asjaolud on nii palju muutunud, et meie ajal on nõudmised paratamatult teistsugused. Olgu siis me rääkisime sellest, et Noor-Eesti aeg arvestades eestlaste ülevõimuga kohaliku omavalitsuse mõttes mitte riigi mõttes kui oli võimalik ka Vene riigiduumasse kandideerida. Ent praegu on jutt ikkagi sellest iseseisvusest, mis ulatub kohalikust tänavast või külast, vaid alust kogu riigi peale. Mitte ainult Toompeal ei ole riik, vaid riik on ikkagi Narva jõest kuni Osmussaareni sedapidi võttes. Ja see oma riigi Tase kohustab meid üheks asjaks, millega nooreestlased rangelt võttes ei pidanud tegelema. Me ei tohi oma iseseisvust narrida. Ma olen sellest korduvalt hoiatanud, aga teen seda jonnakalt ka edaspidi. Siin on nüüd täiuslikkuse vaatlemine väga oluline. Ainult nendes tingimustes, kus meie oleme. Nooreestlased olid selles mõttes vabamad kui meie. Aga meil on noor eesti pärand taga. Nemad tulid mitte päris tühjale kohale, aga ikkagi alustasid üsna nullist. Las kasvame, me tõusev sugu ja ootame, mil tuleb tund, kus nendele, kes näevad und, kord müristame kõrvu sõjalugu. Las kasvame, las kogub rammu lihastesse noortesse. Las õpetab veel eluteekuist tuleb targu seada sammu. Las kasvame, las suurdub vägi, kellephybeeliun, noorte lipp. Kelle sihiks on see mäetipp, kust muidu laulik kujutusi nägi. Teine saade sarjast sajaaastane, noor Eesti hakkab lõppema, kommenteeris kirjandusteadlane Peeter Olesk. Katkendeid Aino Kallase, Johannes Aaviku, Friedebert Tuglase ja Gustav Suitsu esseistikat luges näitleja Kaljo Oro, kõlas nooreestlaste kaasaegse Mart Saare muusika. Meie järgmine saade on pühendatud naisele. Aluseks ühemeheideaalnaine Rutt ja ei ott randvere ehk Johannes Aaviku essee novell, kommenteerib kirjandusteadlane Tiina Kirss ja loeme ka katkendeid Ruti loost. Saatesari valmib koostöös riikliku programmiga, eesti kirjandusklassika. Toimetaja on päris Johannes kuulmiseni, homme samal ajal.