Tere algab kolmas saade sarjast sajaaastane noor Eesti. Mina olen toimetaja maris Johannes. Tänane teema, randvere, essee, novell, rutt ja naise ideaal 20. sajandi alguses kommenteerib kirjandusteadlane Tiina Kirss. Tekste loeb Andres Ots. Mis on siis see nii iseäralik, nii mõistatuslik ideaal? See on õpetatud naene, teaduslik naest, rahvas, õigupoolest olen see mina ise. Kui ma naisterahvas oleksin ja kõrgemat liiki naene olla on minu meelest mõnikord näidanud nagu midagi peenemat suurt sugusemad olevat, kui mees. Naisterahvas näib mulle suurimat kunstitööd eneses realiseerida võivat. Välimuse poolest on ta ühe enam edenenud tuuri üha enam vananenud ja rafineeritud inimese sooprodukt sest tema juures on ihu peenem ja õrnem. Füüsiline jõud on vähenenud, luud on peenenenud, käsi ja jalg oma volüümist kaotanud. Üleüldse on see üks eeterliku veeemmatheri realiseeritum. Hingelikum olevus. 1909. aastal ilmus randvere varjunime all pseudonüümi all Johannes Aaviku kirjutatud Helsingi Ülikooli tudengi kirjutatud raamat rutt. Ja see essee novell äratas omal ajal kihinaid kahinaid kutsus esile vaidlusi ja selle raamatu eripära eesti kirjanduses on ajast aega analüüsitud. Täna üritame siis selgeks teha seda, milline on Ruti koht Noor-Eesti liikumise taustal ja milline on siis selle raamatu mõju tänases Eesti elus ja kirjanduspildis, kuidas täna temale tagasi vaadata. Ja heaks abiliseks on meil stuudios kirjandusteadlane Tiina Kirss kes on oma huvidelt ja vaadetelt ka tegelenud sellise feministliku suunaga, võib nii öelda, võib öelda küll võib, ja see on nagu parim stardipositsioon üldse Rutiga seal asumiseks, kui läheme tagasi sinna 20. sajandi algusesse, talupojamaa Eesti, kus räägitakse ikka sellest, mis toimub maal ja järsku ilmub selline nähtus nagu naine kirjanduses ja veel sellises omastavas vormis ja kummastava loomuga. Milline oli see ehmatus või jahmatus? Ruti ilmumisajal. Näiteks ma tean, et on väga palju tsiteeritud Anna Haava reaktsiooni et Rutika Eestimaale absoluutselt ei sobi. Et ta on linna, on ained, on tegelikud, väga prantslaslik. Minu Tõrando lugejad, kes mul seal eestlaskonnas on seda teksti lugenud väga taibukad, neid tähele, et Ruti majanduslikust iseseisvusest ei ole tegelikult juttu, seda lihtsalt eeldatakse. Nii et kuidas ta oma raamatut endale soetas, kuidas ta oma raamatukogu sai, milles ta elab, võis tunduda väga-väga võõrana ühele maainimesele, Eestis kindlasti. Samas ei ole rutt mitte tegelasena nii väga võõras, arvestades tolleaegset Euroopa konteksti. Kui me vaatame Eesti sotsiaalajaloo kontekstis, siis need naised, kes oleksid olnud umbes nii ruti, Õed või kaasaegsed reaalsed õed, olid sündinud kümnendil 1880 kuni 1890. Ja kui me mõtleme nende peale ja mis nemad reaalsus Eestis korda saatis, oli ikka tegemist niisuguse naisega kes hakkas juba jõudma kõrghariduse künnisele, eelkõige küll välismaal, lähivälismaal, nagu Hellaboliogi jõudis sinna Helsingi ülikooli kaudu. Eesti naised ei saanud veel eestikeelses ülikoolis käia, aga samas on tekkimas, ma arvan, mitmel pool nende eesti rahvusluse isade puhul ka soovi võtta naiseks haritud eesti naist ja mitte Paldisakslannad. Nii et hakkab esile kerkima Ruti õdede hulgas neid väga reaalseid, väga põnevaid naisi, kes mingil määral võiksid Rutile kaasa rääkida ja vastu rääkida ja ma arvan, siin ongi see niisugune pinge Ruti tekstid ja selle kaasaegsuse suhtes ta ei ole sugugi mitte nii võõras, ta oli võrsumas nii-öelda kodu koetud variandis, siinsamas aga sinnapoole joonud, Aaviku pilk suunatud. Erandlik ainus olevus, sest ta ühendab eneses kaks omadust, mis tõelikus elus endid näivad välja sulgevat kõrgemad tõesti meheliku mõistuse ja naiseliku iseloomu meeldivuse. Ta on kõrgel kraadil intellektuaalne selles spetsiaalses tähenduses, mis sellele sõnale prantsuse maal takse nimelt olevus, kelle juures mõtlemise võime päe ajutegevus äärmiselt edenenud. Ja kes omale suure hulga teaduslik ajakirjanduslik ideesid ning faktisid on mälestuse salvedasse kogunud. Tal on seletatud tul laialdane eruditsi on, mis toredat mälu, oletab. Ta armastab keeleteaduslikke uurimusi, mida vähesed naised tõsiselt teaduslikult armastavad. Ta teeb nendega tegemist, kuid ilma aetud teised teadused selle tõttu kõrvale jätaks. Ta on tublisti ladina keelt õppinud ja on selles oskuse omandanud, mis nüüdsel vanade keelte kohta Unutuslikul ajal haruldaseks hakkab jääma. Kui nüüd veel mainida ühte võimalikku tõlgendust hoopis teise teisest suunalist tõlgendust sellest ruti tekstist, siis on teda ka peetud erudiitsete kirjandusteadlaste puhul veelgi puhtamaks kui füüsiline reaalne naine just nimelt teda tud Aaviku keeleuuenduse ehk uue eesti keele allegooriliseks kujundiks nagu Eesti Minerva, see tark öö kullile vastav isiksus, kes ei olegi tegelikult kehastunud kellekski mitte nüüd enam naisideaalina ühe mehe nägemus, kuidas üks üks ideaalne naine võiks välja näha ja olla ja rääkida ja mõelda vaid pigem just selle, tema vaimse ideaali võrdkujuna, nii et neid võimalusi on palju. Mina isiklikult ei arva, et see, see kõige parem võimalus on, tahan kusagil kusagil seal piirimail, aga ikka on tegemist ühe naise ettekujutamisega. Et veel paremini selle naise intellekt kvaliteeti karakteriseerida ja nimelt ta oluliku omaduse pääle tähendada, peab ütlema, et ta mõte täitsa vaba sellest udu loorist on, mis harilikult naise mõttetumestab. Ja seda selge loogika ja peenema analüüsi tarvis võimetuks teeb ning ahtra, kas julgete ja geniaalset ideede poolest. Iseteadlik olek on tema juures kuni äärmiste piirideni aetud. Sestap aju on kõige peenemalt ja kõiges soliidimalt ehitatud ja ta närvisüsteem on väga tihe. Tal on selle tõttu päris meheliku mõistuse tugevus ja teravus. Kui me teda surmtõsisena peaksime vaatama, siis võiksime me sellest varanöörkida, aga, ja siiski mingil määral salvas. Ja Aino Kallas, kui ta 10 aastat pärast selle teksti ilmumist nooresti tegemistele tagasi vaatas siis ka Aino Kallas nägi selles niisugust sügavamat väljakutset Noor-Eesti esteetika tasandil ja tsiteeriksin paragrahv jäänud tema sellest ruti sees. Kahtlemata ongi randvere rutt rohkem kui üksiku unistaja fantaasiaga priis ruttu oluline osa Noor-Eestist, nagu seda on Gustav Suitsu mehine paatos Ridala looduse kummardus Tuglase Felix armussani tõelikust võõrastav elukäsitus või sama kirjaniku unenäod ning Jaan Oksa meeleheitlik traagiline toorus. Nooreestiline on rutis esinev intellektuaalsuse ülihindamine, luksuse kummardamine ja Irjaliteedigatsus, ilukummardus, ebaühiskondlikus, ta kunstlikus ning teoreetiseerimine. Kõige sügavamad nooreestiline on aga vahest ruti, peideti otstarbetu Se ideaal äärmusse viidud isikukultuur. Meil pole mingit muud otstarvet kui iseenese olemasolu. Ja see on selle tsitaadi lõpp. Nii et on mingisugune üldistav element, mis läheb isegi kaugemale kui selle naise idealiseerimine. Ometi aga sai Aino Kallas hoopis teistsuguses tekstis väga kurjaks selle ruti ideaali vastu. Siin on temal üks maikuu Loomingus avaldatud tekst, mis kirjeldab naist ilma ajudeta. Ja tegelikult käsitleb küllatki küüniliselt irooniliselt seda probleemi, et mida üks kõrgvaimsusega ja intellektuaalsusele pürgiv naisterahvas peab omadega peale hakkama, kui ta peab ühiskonnas seda intellektuaalsest häbenema. Nii et ma arvan, et seal peitub see mingisugune noori Eestisse integreeritud arusaamine, et naine on ikka ihu rohkem, kui ta on vaimsus. Ja et kuskil selle reaalse naise taga on üks esteetiline objekt, üks esteetiline asi ja selline esteetiline asi. Selline dekoratiivne naine tegelikult iseenda eest väga mõtelda ei tohi. Silmad jõle rutelmite mustadega, pruunid ega ka mitte ilmsüüta inglisinised, veelvähem, labased v karva sinakad, vaid tumedad sinihallid, millele see väike nüanss rohelist oleks segatud jaamis teatud valgustusel. Nimelt õhtuti õige tumedad võivad paista. Kuid mingilgi tingimusel ei tohi neil siinikas lillaka poole kalduvad värvitust olla. Nad on küllalt suured puhtaia tumestamata sarvena aga ja sedavõrd sügaval koobastes, et kui nad täiesti avatud on, laugude ääri sugugi näha ei ole. Ripsmed on pikad ja tihedad, kulmukarvad mitte liig paksud, vaid nagu kergelt pintsliga tõmmatud. Silmad on ruut, til terved, nende ilu ei riku mingisugused konjunktiivi põletikkudega keratiidid. Nägemise teravus on sedavõrd suured rutt, prilli, seda ei tarvitse kanda, mis tema näostiilile igatahes kohased ei oleks, nagu nad seda üleüldse mitte naise iludusele joone. Et inimese hingeelu end ikka enam-vähem silmade ilmes peegeldab, siis on rotte, pilk kõige kõrgemalkraadil Gintelligentlik ja sügav. Tal ei puudu ka iseäralik unistav nõiduvus. Ja kui lugeda nüüd ruti, siis ma isegi nagu tajun seda ihulisust ära, aga see vaim jääb kuidagi nagu eetrisse hõljuma, see on nagu rohkem irreaalne kui, kui see, see ihuline kontseptsioon, et näib, et Aavik siiski seda poolt nagu tajus paremini seda füüsilist poolt. Füüsiline pool on tal jah, niimoodi käsitletud nii-öelda osade kaupa koondportreena ta on heas mõttes nagu võiks teda kujutella kui maalikunstnikku, kes portreteerib niimoodi, enne ta peab ikka käed valmis tegema ja siis läheb sealt edasi. Aga kirjanduslikud sarnaneb see niisugune ruti füüsilisuse käsitlus anatoomiaga, mis võtab kas nii-öelda tegelikult täis Fratsiooni osadega bye, see võib tänapäeval olla üsnagi kummastav lugeda ja mõnele võib-olla isegi solvav. Aga teda juhatab niisugune puhtuse ja perfektsuse printsiip, et see, mis on täiuslik, see, mis on, on ideaalne ja tasakaalus omavahel, moodustab selle ruti terviklikkuse. Aga mis puudutab tema vaimsust, siis ma arvan, siin ka Aino Kallas on täiesti õigesti aru saanud, et Ruti intelligentsus on pigem vastuvõtlik. Ta on küllaltki koolitatud ja intelligentne, et ta oskab väga kõikehõlmavat lugeda ja vastu võtta tardana kultuurne, ta tuleks kenasti toime igas salongis. Ja ta oleks ka sealjuures väga vaimukas, särtsakas, aga see, mida sama sajandipöördeaegsed mees, mõtlejad teoretiseerisid, kui loovad intelligentsi, seda intelligentsi, mis maaliks ise Three või tooks ühe helikunstiteose või kirjutaks raamatu. Seda niisugust generatiivsed, loomingulise intelligentsi Ruti leiumistata, samuti sellega ma olen ise natukene mänginud ühes oma hiljutises artiklis, et ta ei räägi. Ta on nagu filomeel klassikalises kreeka mütoloogias, kellel on keel ära lõigatud, milleks tal häälepaelu ei ole. Miks te kunagi kõnele? Ta on visuaalne vaikiv kujund nagu kuldnaine eesti folkloristikas. Ta on mingis mõttes kammitsetud ja kui tal see hääl olemas oleks, siis äkki ta räägiks vastu meile äkki tal oleks mõni ulakese jonnakas idee, Jäki, ta ei oleks see otstarbetu, see ideaali, vaid ta pigem hakkaks maailma muutma Takaks oma ühiskonda kujutama. Selliseid naisi oli Eestis, kes olid just siis umbes sündinud, kui rutt fiktsionaalne rutt oleks sündinud. Näiteks üks säravamatest nendest oli Minni Kurs-Olesk, keda Karl August Hindrey austas väga kõrge hinnanguga just tema vaimsusele siis, kui ta 60 aastaseks sai. Ja tema kõrval on niisugusi, säravaid ja kummalisi ja huvitavaid naisi, nagu Marta Lepp ja hella voli ogema juba mainisid. Neid on palju teisi. Nii et neid naisi, kellel oli seda niisugust generatiivsed või loomingulist intelligentsi ja kes ulatasid oma käe ühiskonda, neid voliAga ruti, räägi. Ta tõuseb hommikul kell seitse ehk enne sõda üles, võtab dushi ja teeb tualetti, milleks talle ainult natuke enam kui tund ära kulub, sest terve olles ei tarvitse tal mingisuguste kosmeetiliste abinõuded abiks võtmisega oma aega. Vii Ta. Selle peale läheb ta aeda natuke jalgu tama, mille järele ta kohe tööle asub. Lõunasöögi eel käib ta jälle jalutamas ehk tarvilik kak käikusid tegemas. Pärast lõunat võtab ta võõraid vastu ehk läheb ise tuttavate poole. Kell 11 heidab ta magama. Kui ruti ilmub 20. sajandi alguses, tegelikult on see ju ühiskondliku käärimise aeg, naine tuleb küll näitelavale ja ühiskonna näitelavale, aga, aga ta hakkab tegutsema, ta käib seal no nii-öelda maailma parandamisringides või nagu need naised, kellest eelnevalt juttu oli, teevad midagi. Kas see on siis nagu mingi Aaviku protest, et sedalaadi naistele vastu õiendada oma Rutiga? Miks siis selline iluideaal sünnib just sellises ühiskondlikus pulbitsuses, et siin vastuolu tahaks ka nagu selgitamist saada? See on väga huvitav tähelepanek, ema täiesti nõustuksin sellega, et äkki ongi see 1905. aastal oma häält tõstnud naine, see uus naine, kes hakkas peale tõstma eriti Euroopa sotsialismi kontekstis, kes hakkas endale õiguseid nõudma, kes tahtis ikka tõesti ülikooli minna ja hääleõigust saada. Äkki oli see natuke liiga tolmune ja natuke liiga keeruline sellise mehe jaoks nagu Aavik. Et ta otsis midagi, mis oleks ühtaegu inspireeriv, ideaalne, jumaldatav, ohistum ja ohutum, selgelt ohutum. Sest seda naist võiks nii-öelda ilusti käest kappi panna, sealt välja lasta siis kui vaja ja ülejäänud ajast mitte muretseda, ta saab oma aega veeta ju klaveri juures möödunud sügisel meil oli Käsmus Tuglase kirjanduskeskuse korraldusel ja, ja Mirjam Hinrikuse otsesel korraldamisel Väike-sümpoosioni päevane sümpoosion Käsmul. Ja seal oligi väga huvitavaid ettekandeid, muuhulgas ka sellest klaverirepertuaarist, mida Rutt mängis, ja see oli üsnagi tavaline repertuaar, mida õpetati igale korralikule tütarlapsele selgeks tol ajal. Nii et see niisugune inglise keeles kasutatakse seda mõistet, see läheb juba tagasi 19. sajandi esimese 200 kümnendisse. Käsitöö, klaverimäng ja mingisugused muud niisugused ajaviitetegevused nimetati Camplesiments. Tähendab, nad olid saavutused, aga nad olid saavutused naiste mõõtmes ja nad olid ajaviite tegevus. Nad ei joonud majapidamistöö dekoratiivsed esteetilised tegevused ja need täitsid aega, aga samas ja see on üks väga oluline asi, klaverimäng oli sotsiaalne, seltskondlik tegevus selles mõttes, et taimiseeris teisi. Neid oskuseid välja käia, käsitööd tehes. Me kõik ju teame, on võimalik suurepäraselt juttu ajada. Nii et see ei nõua seda privaatsust, seda aega teistest eemal, mida püüdženjovoff juba ülistas oma töös toas mulle endale, kus on kaks olulist tingimust, et olla tõeliselt loominguline, esimene Ani rahaline, et 500 naela sissetulekut aastas ei ole küll tasu sissetulek, aga ta on ikka nii mugav ja teine on tuba mulle endale omaette tuba, privaatsus. Nii et need Hamplisimets mööda seda liini pidi käivad tegevused ei nõua seda privaatsust. Naine võib olla olemas, et teha seltskondlikku tööd, et olla oma suguvõsas suhete korraldaja. Aga ta teeb midagi ka nii-öelda produktiivsete oma kätega, samal ajal võida siis oma tegevuse kaudu meeldiva miljöö on muusikas. Aaviku jaoks oli see oluline. Mõned näilikud sinisukka all üürid ruti juures kaugel sellest, et ta rootiliku nõiduvust jada suguliku ihaldatavust vähendada annavad talle otse ümber pöördud isesuguse kontrasti, meeldivuse temast midagi äärmiselt haruldast ja kallist ning tabavalt iseäralikku, tehes seda sümpaatiliku näidu seda noort ja värsket keha kallistada, teda oma vastu tunda ja sealjuures mõtelda, et selle otsaesise taga, mida suudeldakse nende juuste all, mida kallistatakse peenike ja haritud hing varjul, on nii kõrge ja iseteadlik vaim elutseb. Aga seetõttu just on minu jaoks olnud eriti huvitav selles kontekstis, et ta oli esteetiline ideaal vaadelda siis läbi selle ruti teksti või, või selles suti tekstist mööda, et esiteks, kuidas mõningad naised sellele tekstile reageerisid. Aino Kallas on sellepärast näide, et ta oli ainukene naistegija Noor-Eestist ja ta ei olnud üldse mitte-eestlane, kui ma selle peale mõtleme. Et tema oli kompetentne nagu võib-olla suurte sõnade semiootiliselt kompetentne kõikides nendes võrgustikes, kus nooreestlased haarasid mõjutlust mitte ainult Soome kontekstis, vaid tema lugemustema intellektuaalne kultuur tema enda loomingulisus võimaldas tal nii-öelda täisväärilise partnerina võtta osa nurisi tegevusest ja seda ka väga kriitiliselt hinnata telepiire. Aga ühest küljest siis läbi naistereaktsioonide Rutile kui tekstile, ruti kujundile, kuid saalile, aga teisest küljest siis ka vaadeldes nende naiste autobiograafilisi kirjutisi, kes need tolmus emad olid, kes need tegusamad olid. Me saame seda paradoksaalsest näha, et kus oli see pinge, selle ruti ideaali ja selle sotsiaalse reaalsuse vahel ja see, ma arvan, on päris oluline. Teine rida, mida pidi võiks kõndida ja seda on Mirjam Hinrikus lahti rääkinud paaris ettekandes ja minu teada kirjutab sellest ka parasjagu on, mis olid kujutavas kunstis ka Noor-Eesti albumites need ettekujutused naisest, kuivõrd olid seal mängus pass, käibel olevad dekadentlikud ettekujutused naistest ja need on tugevasti lõhestatud, ühest küljest on naine habras, seda nimetatakse Famgaaschill tähendab õrn habras naine, kes ei ole pärismaine ja teisest küljest siis see hävitav väga seksuaalne naine, kes meest teistpidi võib hävitada teda ahistades oma oma kehalisusega ja see tuleb välja selles kujutavas kunstis ka Noor-Eesti albumit illustratsioonides. Ja kolmas tahk on siis, kui nüüd vaadata naiskirjanikke, kes olid kaasaegsed selle Ruti ettekujutusega siis on mõned ära unustatud kirjandusteosed ja üks autor, keda ma olen ise natukene lähemalt uurinud, on Marta sillaots, keda mõned tunnevad vaid trips traps trulli kaudu. Aga tegelikult oli ka väga silmapaistev kriitik ja tõlkija ja vähemalt 50 teost Euroopa kõrgklassikast oli tema eluajal tõlgitud tema enda poolt prantsuse, saksa keelest eesti keelde mõned skandinaavia keeltest ka veel sinna otsa. Aga Marta Sillaots kirjutas ka proosat, algu pärandliku proosat, mis sai näiteks Anton Jürgenstein poolt hävitava hinnangu, tema romaan Anna Holm, mis ilmus aastal 1912, need kolm aastat pärast ruti ilmumist. Ja ma lugesin seda romaani hiljuti läbi selle prisma läbi selle ruti prisma, sellepärast et siin on tegemist noore naisega, kes ei ole küll saavutanud kõrgharidust, aga kellel on kõik need oskused olemas, mida ma varem nimetasin, see käsitööoskus, tal on majapidamisoskused suurepäraselt. Ta on teinud läbi selle niinimetatud Thule. Ja ta on koduõpetajaks ja kooliõpetajaks kvalifitseeritud, ta on jõudnud selle maksimumi, mida üks normaalne naine võis endalt nagu nõuda vanema küsi talt nõuda. Ja siis ta läheb mehele. Ja see abielu on talle suur pettumus. Ja sel ajal, kui ta siis Tartust Tallinnasse tuleb, ta liigub nendes heategevusseltsiringkondades, mis tema seisusele vastavad, on, ta liigub seal niisuguse kõrgemalseisva peaaegu et aatlikus meenutava personaga ja siis ei võta nii väga agaralt osa sellest heategevusest, vaid vaatleb kõike kõrvalt. Tal tekib ka üks meeskaaslane, kellega tal on vaimselt väga palju ühist. Nad vestlevad näiteks Sibeeniusest Jahamsonist kõndides mööda Pirita randa. Aga huvitav on see, et selles romaanis, kus tugev sotsiaalne satiir nende naiste pihta, kes ei leiagi tegevust peale selle, et mida ma nüüd järgmiseks riidesse panen ja missugust rumaalima hakkan lugema ja, ja niukse salongitegevuse alternatiive neil palju pole. See on väga tugevasti protestina ette mõeldud, see maailm. Ja teisest küljest ei jõua see anna Holm kuskile kaugemale, kui et ta kahetseb oma pattu ja ta pöördub tagasi oma abielu. Nii et tal on nii-öelda abieluvaba periood. Ja siis ta lülitub tagasi sellesse rööpasse, mis on siiski ette nähtud targemana natuke kurvem ana aga mingis mõttes olles end natukene sügavamalt teadvustanud ja ka seda, mis, mis ühe abielu toimimiseks vajalik oleks. Minu meelest see on oluline taust, niisama oluline taust. Sest see naise maailmanägemus, see naisautor, kellel olid ka omal ajal Eduard Vilde naistegelastest kirjutades küllaltki palju raskusi, teda avaldati, aga teda ei mõistetud, kui kriitikud kibestunud sellest kunagi. Tal oli pikk ja viljakas karjäär ja samuti õnnelik perekonnaelu aga ometi teatud piirangutega ja see on minu meelest vajalik kirjandusloole uuesti teadvustada, see tahk. Sest need on naised, kes loovad omaenda nägevust maailmas. Ja ka on küllaltki realistlikud, et nad teavad, et nad pole Rutid. Tõesti pole rutit, nad ei ole dekoratiivsed. Aga samas, et nad tahavad ka maailma näha uutmoodi. Kuid mulle meeldib ikka kõige rohkem intelligents sest et kõike peenendab ja suurt sugustab. Ja see näib end kõrgemalkraadil blondide naiste juures avaldavat üleüldse Ombrinettidel enam temperamenti, londidel enam intelligentsi. Igatahes ei ole must naise juus iial nii ilus ja meeldiv kušett läänes kollakas sest tal on vähem nüanssesid ning vähem naiselikku pehmust ja õrnust. Mulle ei ole sugugi tungi musta juust katsuda. Sellepärast on rutt pland, kuid mitte linakarva vesine blond, vaid niisugune kele juus, rukk ehk kõigem. Meekarva tumekollane on, mis isesugused soojad nüansid võivad olla. Ning mis paiguti nagu natuke pleekinud, näitab olevat. See blond tüüpus on midagi Soomeliku selle sõna rassilikus mõttes. Kui ta suurt sugustatud ja idealiseeritud kujul ilmub, siis võid ta ise järelikult meeldiv olla. Tal on midagi kodust omast lihtsat ja loomulikku, kuid ühtlasi midagi kultuuriliku ja rafineeritud. Niisugune Hanru. No kui nüüd seda Rutti tänase päeva tarkusega vaadata mitte kirjandusteadlase tarkusega, vaid pilguga, mis siin ilmas ümberringi toimub, siis mulle tundub, et kogu seltskonnaajakirjandus kultiveeribki seda niinimetatud ruttindust või et see on ideaalnaisest selline ilus, dekoratiivne, piisavalt arukas, et mitte nii-öelda rumalast olukorda sattuda, et need Rutid ongi vallutanud kõik meie need klantsi, diaglamuursed pildid tundub mulle nii nüüd takkajärgi 20 aastase intervalliga uuesti ruti lugeda. Et olete nõus, ma olen põhiliselt nõus, ma arvan, et Ruti puhul on On oluline, me tahame neid võrdluseid nüüd tuua siis üks võrdlusalus on muidugi see, et, et olla Niglandsitud ja glamuurne on vaja mitte ainult raha, vaid aega ja vaba aega on reaalsete naistel nappinud. Kuigi Eestina, mis ajakirjanduses on juttu nendest naistest, kes on super, kõik neil on väga puhtad lapsed, nad on alati korralikud, aga neil on neid mitu. Ja abilised ei paista kusagilt välja, neil on aega oma küüsi hoolitseda, meil on aega käia solaariumis, neil on aega käia sporti tegemas ja ennast füüsilises vormis hoidmas. Ja nad on ka väsimatult suhtlejad. Ja veel tagatipuks on nad olnud edukad karjäärinaised, ma arvan, on ideaal, mis iga niisugune tolmu seal meie hulgast teadvustab, et on ka ei tea, ja küsimus on, kelle ideaalse on, kuivõrd on need, kes neid naisteajakirju kirjutavad, varjul olevad Aavikud. See on meeste nägemus, kuidas üks naine peaks olema, kuidas mõned mehed arvavad, et naised peaksid olema, aga mingis mõttes ja see on, kus jällegi see kuri naisuurimus appi tuleb, on need naistel on tegelikult väga palju võita sellest nägemusest. Sellepärast, et selle eest saab olla turvaliselt omas paigas, arvatavasti omas paigas, aga see päriselt nii ei ole. Päris omas paigas olemine nõuab sügavamat vaimsust. Paradoks aalsuste tajumist ja väga palju kannatlikkust iseenda ja ümbrusega ja seda kasvatab naine hoopis teistmoodi, kui ta seda välimust saab nii-öelda korras hoida. Nii et ma arvan, tekivad niisugused pinnad, kust võiks areneda ka viisakalt, aga sügavat kriitiline visioon. Nii nagu Aino Kallas vaatab, eme selles saates, ei ole seda sugugi jõudnud sügavalt lahata või lahti võtta seda, mis on Aino Kallase anatoomia sellest, mida Aavik on loonud ja mis missuguse nägemuse naisest asetaks selle asemele. Nii et mingis mõttes on võimalik sellest rukist aiendudes luua palju nüansseerituma reaalsema pildi naisest, mis säilitab siiski osa sellest ideaalsusest. Aga selleks on vaja naisi appi kutsuda. Et nad pikkamööda ka aru saaksid, et kuivõrd on vaja uskuda ruti kui ideaali ja samas teades väga hästi, et ise oled palju tolmuse Et Ruti kuju räägitava seas see on ta 20.-te aastate ümber õrna hapra, noorusliku olevuse, muljendi peab tegema siis ei ole kadel rind ta nisa, tehke küll pingul ja elastilikud veel mitte oma täide volüümi paisunud. Nad lasevad endid kergelt läbi riide aimata, takkum, mis kõrgustikuna, mis naise juures nii saladuslik nii ihaldatav välja näeb ja mille ainus vaatlus juba meest magusa kirevärinat võid tundma panna. Selle kõrgustiku madalus ehk äraolek vähendab suurel mõõdul erootiliku nõiduvust naise juures koguni ilus olles näib ta siis külmem, karmim, kuivem olevat, kui ta enam väga noor ei ole. Ka tipppuusadega reied ei ole neil aastatelt tüsedamad, neilgi on veel effeeblik, graatsia. Samuti sünnib Ta tagumised emis flaierid, mitte liiga edenenud, aga ülearu ahvatlevaid looklevusi, vaid on parajasti niisugused, et naiselik näida ilma lahja olema. Ta sest ka nende liig lausk kängu jäänud vorm võib väetid mõju avaldada ja kehalt palju naiselikku pehmust ja sulavust ning suguliku nõiduvust röövida. Kuna parajalt paisunud olles ronis, kui nad käimise juures rütmilikult õõtsuvad, nad peaaegu niisama meeldivad, võivad näida niisama ihaldatavad paista kui teised. Ülemiselt. Üleüldse on rotil kõik kehaosad ja kõik organid ilusasti kujunenud ja hästi sisse seatud nagu ta hing peenemate omadustega ja täielikumate võimetega on annetatud. Nõnda on kadakeharikas kallistest nõiduvatest varandustest, mis talle äraarvamatu väärtuse annavad. Aga ikkagi te jääte selle juurde kindlaks, et see rutt on nagu ka naise jaoks ideaal. Tan ideaalmehe jaoks. Ma arvan, et sageli naised kipuvad uskuma neid meeste ideaale, sellepärast et nad on väga nutikad ja targad ja nad teavad, et kui mängida strateegiliselt selle illusiooniga kaasa siis võib elu olla mõneti kergem. Lihtsam. Aga sellel on oma hind. Ja ma arvan, see hind on ruti puhul tema hääl. Ja tänapäeva naise puhul ehk tema eneseteadvustamine kui paradoksaalne, nõudlik, isekas, aga samas sügavad hoolis. Nii et nende paradoks aalsuste hinnaga makstakse kinni seda, mida investeeritakse sellesse ideaali, aga paljud naised arvavad väga siiralt minu kursustele tulles ka näiteks Tartu Ülikoolis arvavad alguses ja et see on üks väga hea asi, see nii-öelda, mida me nüüd sümboolset täheldame, rudi ideaaliks, aga siis nad avastavad, et sel asjal on mõrasid. Need mõrad on tegelikult väga ilusad. Need on väga ilusad mõrad ja neid tuleks teadvustada ja neid paradoks haalsuseid siis omaks võttes võib ka vahetevahel astuda ruti kingadest välja ja seda teha üsnagi julgelt. Ja samas võib ka selle otstarbekuse seest, mida Aino Kallas näeb selles Essteedilises rutis ulatada ka kätt väga abistavad, väga korrastamata oma ühiskonda. Ja ma arvan, et on mõned mehed Eestis, kes seda väga-väga pelgavad. Selle pärast nagu Päevalehes oli juttu vist sellisest naisest, kes oli ühe teise naisega koos asunud jälle väga vastutusrikkale töökohale panga asepresidendina, aga nad olid seda kaks naist teinud koos kordamööda ühte töögo Ta jagades. Ja siis jagades ka sellega kaasas käivat palka, et selline asi valmistab õudust mõnele mehele, see tundub nii ebapraktiline olevat. Ja ometi, kui vaadata, siis, siis selline praktika nõuab rohkem tagi tunnet rohkem koostööd, rohkem nutikust ja, ja ajamajandamist kui ehk individualistlik nägemus. Nii et kui tuua mängu naiste hääle, toovad need naised kaasa ka võib-olla väga loomingulised ja huvitavad ühiskonnakorralduse vormid, mis ei ole sugugi nii lollid. Ja siis peab see mehine maailm end kohandama sellele. Äkki on kõikidel selles kasu, ma ei tea, ma tean, et Minni, Kurs-Olesk ja mõned tema kaasaegsed tulid välja väga huvitavate mõtetega nad olid nad sügavat läbi mõelnud ja nendest oli väga palju kasu, kas või Eesti põhiseaduse kujunemise nõudis pingutust. Sest neid ei tahetud hästi uskuda. Need juristiharidusega naised, kes olid natukene maailmas ringi vaadata saanud ja Inglismaal näiteks poliitilistel koosolekutel käinud ja näiteks Veera Poska-Grünthal õppinud Venemaal kuulsa isa tütrena näinud ikka väga palju seda omaaegset maailma ja nõudnud, et vaesematele naistele olgu ka õiguseid. Nii et need niisugused muud salongist välja on üks nendest positiivsetest nähtustest, kui asutakse ruti kingadest välja aga samas tilluke seda sädelevaid silmi ja sädelevat kõne, mida Rudy juures võis märgata, võiks nagu alles jääda. Aga kõnet ei olnud, kõnet ei olnud välja arvatud salongi kontekstis teiste kõnet arendades ja matkides aga kõnet omaenda eest seda tõesti Avegi joonistanud ja seda läks, ma arvan, Eesti ühiskonnas küllaltki palju vaja. Kas astub rutt niisuguste kalduvuste ja omadustega, olles? Õiguse poolest ei tarvitseks niisugune naine, Ma seda mitte teha, tal ei ole mitte neid mõjuvaid põhjusi, mis enamjagu naisi selleks sunnivad teda tõuka selleks majanduslikul laheduse või külluse kätte püüdmine, sest ta ise küllalt rikas on ei ahvatle mehe aunime kuulsuse, seltskondlikku seisukorra külgetõmbavus, sest et ta nii väiklaselt edev ei ole ja seda kõike ise võiks omandada. Vahest ehk armastuse pärast. Kuid ka see ei oleks põhjust, sest et ta naine on, jääks järele veel üks viimane motiiv, seltskondlik arvamine ehk ruut sellest arvamisest vähe hoolib, miseksijaid hukka mõistab ehk küll tema isiklik õnn, ainus tähtis küsimus on. Siiski annaks ta sellele seltskondlikult arvamisele just selle õnne pärast järele, sest et abielus naise seisukord talle suuremat, vabaduste kindlust pakuks. Rutt on teaduslik naisterahvas, nagu Aavik on kirjutanud, aga Ruti puhul ei ole seda naise ühtelugu seda, kui naine on ema. Seda lugu ruti puhul ei ole üldse mitte olemaski. Kas me võime arvata, et kunagi tulevikus Sabrut, need lapsed või pole seda tüüpi naisel nende lastega üldse mingit asja või mis Aavik sellest on arvanud? Jällegi see on tõsi, Rutil ei ole lapsi ja tema laste saamine kui lugu ei leia selles teoses üldse mainimist. See on tegelikult päris omapärane. Huvitav küsimus, kas Rutil on lugu siis, kui ei ole hääldus, on lugu ka, ta võib küsida. Samas see on niisugune tähelepanek ka selles sillaotsa romaanis ei ole Annaholmil veel lapsi ja ainult üks naine selles terves raamatus kas või nendes heategevuslikest ringides on lastega naine. Me taipame ka, et mäeküla piimamehes mari näiteks huvitav tegelane aasta 1912 ilmunud romaanis ei ole lapsi omaenda lihaseid lapsi, ta küll hoolitseb. Ühe lesestunud isa tähendab oma abikaasa lasteaiast ja mängib nendega nagu laps laste hulgas, aga ta ei ole ise ema. Ja ma arvan, et see on nüüd huvitav küsimus sotsiaalajaloolane läheneks sellele ja küsiks. Nii nagu on ka seda argumenti välja käidud Eestis selle iibe küsimus ümber. Et mida haritum naine kauem ta ootab laste saamisega äkki tegemist Rutiga sama moodi, et ta ootab, sellepärast, et ta on teadlik, kuivõrd suur koormus enda aimab, et tema teaduslik enesearendamine võib selle laste saamise arvel seisma jääda ja seetõttu ta ootab, välistab selle täiesti Sõrve naine, nagu me tajusime, ta füüsiliselt terve ja kuskil ei ole mingit märki, et, et tal on midagi korrast ära loogiliselt, et ta ei saaks neid lapsi. Nii et üks võimalus on need lihtsalt edasi lükanud, aga ma arvan, sügavama taseme, need lapsed ei kuulu sellesse naise nägemuse, mida Aavikul on sellepärast, et nad oleksid lihtsad ees. Ja nagu Aino Kallas seda on tajunud, siis Ruti tüüpi naise erootiline elu on isenesest täiuslik ja see realiseerub läbi selle, et ta inspireerib, tan, ta kasutab isegi prantsuskeelset väljendust lahvam spirathrys. Naine, kes inspireerib mehi jõudma nende kõige loomingulisema aspekti juurde. Nii et ta kasutab oma viljakust teistmoodi ameti mitte omaenda teoste sünnitamisel ega ka lihalike sünnitamisel, vaid just selle mehe intelligentsuse ja loomingulisuse toetamisel ja arendamisel. Nii et see nägemus naisest ja siin jällegi on juttu sellest paradoksaalsest hinge ja ihu paradoksaalsest, nii et see ruti tüüpi naise erootilised või seksuaalsusele orienteeritud, hingele orienteeritud vaimsusele. Ja Kallas ütleb, et see on eriti kõrgel ühinenud, et ja hingest, et kujul nende füüsiline olemine, nende erootiline olemine, nii et sinna ei mahu see viljakus mitte kusagile ära. Ta on liiga kas või öelda labane. Ta kuulub liiga maiste asjade juurde, ta ei ole küllalt hingestatud. Kuigi me teame kõik, et lääne kultuuris on need kolm naisetüüpi kolm naise elust, on siis tütarlaps ehk neitsi siis on ema ja siis on see tark vanem naine, aga rutt jääb ikka mahtuma selle neitsi prototüübi juurde, kuigi ta on erootilised, täiuslikke ehk aktiivne. Aga ta on nii-öelda seda selles hingestatud mõttes. Niisugune naine, kes mulle nire aalne tõeline on omadest detailides. Kelle välimust ma võin selgesti ette kujutada. Kelle kõnnakut, mõned ja kelle liigutusi ma maitsen. Kas on võimalik, et see naine Muud ei ole kui hällik fantaasiakuju, tühi ettekujutuse mäng, vabatahtlike enesepettus selle eesmärgiga, et realiteedist välja põgeneda. Vahest aga on ta kusagil mujal ühes teises linnas, teisel maal, teises maailmas teise nime, allilma etma, seda teaks. Ilma seda keegi aimaks. Või kui teda praegu ei ole olemas, kui teda kusagil ta täiuses ja integraalsuses ei leidu. Vahest tuleb edaspidi tulevikus teistes oludes, kui ta üle pähe tuleb? Kui üleüldse? Unistust tõeks võid saada. Jaja aga oli see siis nagu protest selle olemasoleva naisekuju suhtes Aavikul aasta 1909, kui raamat ilmus Kann sajandi alguses. Tähendab jah, ma arvan, et Aaviku puhul Noor-Eesti puhul üleüldse oli niisugune püüje selles suunas, mis oli rafineeritud ja teatud mõttes sügav eitamine, sellest, mis olid talupoeglik, mis oli talupojakultuur, mis oli nii-öelda see matslik ja see pürgimine sinnapoole, kus oli vurle ja siis rutt on mingis mõttes naisvurle, et ta kuulub selle kujundi juurde ja sealjuures tal ei olnud lapsi. Sellepärast et nendes suurtes talu perekondades siis see lasterohkus ja viljakus tähendust, tööjõudu. Aga selles maailmas, kus nooreestlased liikusid tööd, ei olnud vaja teha. Meie jaoks on väga oluliseks saanud keel, Aavik oligi see suur keelemängur 20. sajandi alguses. Mis keelne see rutt võiks olla, mis keeles ta rääkis, mis keeles ta mõtles siis? See on hästi põnev küsimus. Ühest küljest ma vastaksin sellele ühe jällegi natukene septiivsema kultuuriloolase küsimusega, kui tänases käsitluses saab lahti rääkida ja see on see, millele hakkasid eesti haritlased eesti keeles omavahel suhtlema. Ja mul on olnud rõõm uurida, lugeda Minni Kurs-Oleski kirjavahetust oma abikaasaga tulevase abikaasaga, Lui Oleski ka mis vältas Eedi kahel perioodil, kui nad teineteisest lahus olid. Aga nende otsus minna üle eesti keele peale oma kirjavahetuses oli aastatud 901 ja see on väga ära tabatud koht nende kirjavahetuses, kus nad teadvustasid, et nad otsustavad nüüd kirjutada teineteisele eesti keeles ja see oli Minni, kes õieti selle välja käis, et ta saab oma tundeid paremini väljendada eesti keeles. Aga sama üleminek eesti keele peale on Marta Lepa mälestustes väga koomilises võtmes ette kantud, kuidas ta räägib, kuidas Pitka Hansumardi kõndis oma semudega koos läbi Tallinna kaupluste ja demonstratiivselt rääkis eesti keelt, see oli enne 1009 viienda aasta revolutsiooni, et vahetult enne, et kuskil nii 1009 kolm ja siis tema Marta Lepp koos oma oma sõbrannadega hakkas sedasama tegema, aga nemad said laimu ja sõimu selle eest. Ja neid nii-öelda austati selle terve pruunseelikute skandaali järel mängudega, et see oli ikka väga ebakorralik tütarlapse puhul, et üritada siis eesti keelt rääkida tänaval. Nii et see üleminek kas tänavakeeles või siis igapäevases suhtlemiskeeles või kasvõi abikaasade tulevase abikaasa tol korral miini ku Saleski elu joaleski vahelise keele tavakeelepraktika, millal mindi üle eesti keele peale, millal oli eesti keel kas küllalt arenenud või küllalt sobilik, et seda siis kasutada selles intellektuaalsemas suhtlemises omavahel või kasvõi tänaval? See on üks vastus sellele küsimusele, aga teine On see, mina tuletan oma tudengitele ikka meelde sajandi pöördel siis kui need naised elasid, oli täiesti normaalne, osata kolme kohalikku keelt ja tunda ka nende keelte sobivuslikust teatus kontekstides, et osata valida keelt, mis keelt sa kasutad, millises olukorras vallata neid kõiki kolme ja siis sinna juurde veel mõnda muud keelt. Ja see prantsuse keele oskus, ma arvan, et Rutt mõtles vabalt mitmes keeles. Kindlasti mõtles ta, võib-olla mitte meeleldi, aga siiski saksa keeles. Nooreestlastele oli väga oluline, et nad võtsid vastu Euroopat, mitte läbi baltisaksa filtri. See oli muidugi võimatu seda kõike maha pesta, isegi kui nad oleksid tahtnud. Aga prantsuse keel oli, oli kultiveeritud keel ja see oli üks niisugune priviligeeritud tsoon, kust võeti seda mõjutlus vastu. Teised keeled olid skandinaavia keeled. Nii et eriti norra keel. Nii et mina mõtlen, et äkki rutt, kui ta oli rännata jõudnud ehk oskaks norra keelt või siis vähemalt soome keelt, selleks võib olla realistlikum, kuna Soome üliõpilaste pealt olevat Aavik taha kirjutanud need Soome üliõpilased, keda ta nägi endale ümberringi Helsingis, aga ma usun, et ta keelte valdamise suhtes oleks rutt olnud laiema haardega kui kolm kohalikku keelt ja see läks meile tänapäeval ka aukartust äratama. Täna kõnelesime Johannes Aaviku rutist. Teksti luges Andres Ots, kommenteeris kirjandusteadlane Tiina Kirss. Sari valmib koostöös riikliku programmiga eesti kirjandusklassika. Ja toimetaja on maris Johannes kuulmiseni, homme samal ajal siseneb, räägime Noor-Eesti kunstipüüdlustest.