Tere, siin toimetaja maris Johannes. Oleme lõpetamas oma pikemat ringkäiku Noor-Eesti Tadele. Täna tahame rääkida eesti kunstnikkonna kujunemisloost 20. sajandi alguses ja vestluskaaslaseks kunstiteadlane Kersti Koll. Tekste loeb näitleja Kaljo Oro. Talumees läks 1905. aastal mõisasse, siis kui mõisad põlesid ja saksad surid. Läks mõisasse, lõhkus peegleid ja portselani. Ehk pani mõnd ilusat maali mõisa seinal tähele, enne kui ilule tule otsa pistis. Ehk võttis mõne pildi või kena raamatu salaja hõlma all koguni koju kaasa. Sellel mõisapõletamise ajal kirjutas noor eestlane Gustav suits. Noor-Eesti esimeses albumis. Ei, mingis muus asjas ei ole meie seltskond Euroopalistest vaimu liikumistest nii maha jäänud kui just kirjanduse ja kunstiasjas. Kui palju on meil kirjanduslik ka tooteid, mis haritud maitse ja kunstinõuete kõrgusel seisaksivad? Kus on meil asjalik, avara silmaringiga kirjanduslik arvustus, mis meie kirjanikkude ja lugeva publikumi maitset hariks huvitust kirjanduse vastu virgel peaks Lääne-Euroopa värskemaid vaimulikke voolusid ja liikumise meile juhiks, jamise meie kunstisse puutub, siis ei võinud sellest kuni siiamaani üleüldse mitte rääkida. Kirjanduse ja kunstitõusmine ei olnudki meil seni võimalik, kui meil mitte haritud seltskonda oma intelligents ei olnud. Kui kõik aga armsale eesti rahvale lõbusaks aja viituseksi õpetuseks kirjutati? Mitte kuskil maailmas ei ole rahvas Igapäevase leiva küsimusega koormatud kehaliku tööd tegev, vähem haritud ühiskonnakiht, kõrgemate kultuuri püüate teaduse, kirjanduse ja kunstikandjaks. Väidan seda kõigepealt ikka rohkem haritud lahedamates elutingimustes leiduvad ringkonnad. Nüüd, kus meil oma haritlaste ringkondi järgesti kasvamas ja kujunemas on ka aeg käes, et seal oma kohane kirjandus oleks. Et ka kunst oma küsimustega päevakorrale võiks tulla. Suuresti püüded tahavad endile kõigepealt kirjanduse, kunsti ja arvustuse piirides avaldust otsida. Siin on meie sihiks noort julget Alguperalist edasi poole näitavad, vabastavad võimalust mööda avaldada ja edendada. Jätkame oma jutu Noor-Eestist Noor-Eesti ajastust ja sellest, mida see liikumine eesti kultuurile on tähendanud. Tänane saade on pühendatud eesti kunstile ja kunstnikele ja nende suhetele ja tegemistele. Noor Eestis. Stuudios on kunstiteadlane kunstiajaloolane Kersti Koll ja küsimas maris Johannes, kuhu inimene 20. sajandi alguses sattus. Milline oli see eesti kunstimaastik? Kas seda üldse olemas, kas me saime rääkida siis sel ajal eesti kunstist kui see põlvkond, keda me täna teame? Noor eestlastena alustas sõjajärk. Turistiajajärk noreesti põlvkond hõlmab siis seda sajandi alguse perioodi ja eesti kunst kui selline esimese põlvkonna eesti kunstnik väga tuntud kahtlemata olid ju väga-väga suure karjääri loonud mainime siin Kölerit, Adamsoni Weitzenbergi, aga paraku nende see tegevus ju toimus valdavalt väljaspool Eestit ja tähendab väga niisugune põhimõtteline erinevus tulla siia nüüd selle Noor-Eesti põlvkonna kunstnike juurde. Et ega nad tegelikult et ka ei näinud Eesti kultuuriruumis sellise rahvusliku kunsti tekkimise võimalust ja, ja see oli ka täiesti täiesti loomulik sellel perioodil. Ja, ja kui me nüüd vaatame sajandi alguses sajandivahetusel just seda, seda põlvkonda, neid, neid noori kunstnikke, kes asusid õppeteele Konrad Mägi, Triik, Jaan Koort, romanonüüman Tassa natuke vanemad siin Kristjan raudlaikmaa siis, siis me näeme siin muidugi väga suurt sellist murrangut ja erinevust. Paul raud, esimene, kes juba 1894. aastal tõesti kodumaale tagasi tuli tööle tuli sajandi alguses Laikmaa raud ja kuigi see noor Eesti põlvkond, kunstnikud, noored kunstnikud oma püüdlustes tegelikult Q olid õpilased, nad olid ju seotud tegelikult Lääne-Euroopa kunstikeskustega, nad valisid oma oma appi paiku Peterburg, mida me siin näeme Soome läbi Ahvenamaa suve. Suved Norras, München ja loomulikult Pariisis selliseks kunstimekaks või selliseks keskuseks eesti kunstis järgneval perioodil, siis sellised väga uue tendentsina on ikkagi see tegelikult väga sihiteadlikult sellise uuendusmeelsuse kandjana, kunstis, nii kunstivormi otsinguil kunstistiili otsinguil oli ikkagi tegelikult ka see, et ka kodumaine selline eesti kunst eesti kunstielu tegelikult sellele mõttele pandi ikkagi väga jõuliselt alus ja mitte ainult mõttele, vaid ka tegelikult kõigile nendele niisugustele institutsionaalsetele sammudele siin. No mis sina juurde tuleb? Haridus teame ju kõik laikmaa ateljeekooli 1903, raud samasuguste, et aga tähendab see idee tuua kunstiharidust siia juurde väga, väga ilusti on ka Kristjan raud ju sellest kirjutanud, et ainult teadus ja kunst kokku annab selle hariduse inimesele tähendab selline karismaatiline mees nagu Ants Laikmaa. Loomulikult ta teadis, et annab seal sellist algharidust, aga see mõttesüstimine, see testimine, et sealt edasi minna, õppida kunstnikuks, see on üks, üks väga oluline samm. Loomulikult sellise tõsisema kunstihariduseni kodumaal jõutakse alles pisut hiljem, aga samas näiteks ka 1910 kirjutadel weitzenberg noh, nähes juba selliste noorte esimesi näituseid ja loomulikult tagapõhjaks selline puht kunsti kreedo, erinevus ja kunstimõistmise erinevus, aga, aga ta täiesti selgelt kirjutab Postimehes, et teda ei olegi õiglane kunstnike suhtes üldse meelitada noori kunstiteele, et see on nii ebakindel, see noor noor ühiskond siin vajaks piss, niuksed, pragmaatilisemad samme ja hoopis teisi alasi, millega tegeleda. Et näeme juba see küsimus, et üleüldse leida kunstile koht ja ennast määratleda kunstnikuna, määratleda Eesti kunsti, see tuleb sajandi esimesel 10-l meie kunstielus väga tõsiselt esile, muidugi, mille kaudu siis kunstinäitused, edasised esimese põlvkonna eesti kunstnikud, kes need tõepoolest suurepärase karjääri ja tõesti olid, olid loonud ja väga-väga andekate kunstnike 19. sajandi teisel poolel üheksakümnendatel Weitzenbergi, Adamsoni mõned näitused, üksikud esinemised ka baltisaksa näitustel, kunstnikel aga, aga see, püüa tõesti niimoodi manifesteerin näitusega välja tulla eesti kunstiga, esimene eks ole põllumeeste seltsi näituse juures eraldi osakonnaga 1906. Varemgi juba põllumeeste selts oligi kunstnike enda tiiva alla tegelikult üllatavalt suur publikumenu. Majanduslikult kõik läks väga hästi selle näituse puhul tegelikult niisukesestatud mihukene uuemas kunstikäsitluses esines ainult Ants Laikmaa tutvustas eesti kunsti vanema perioodi kunsti ja tõesti menukalt ja samas ta tõstab ka ju väga tugevalt ikkagi ka ajakirjandusse need kunstiküsimused. Ja kui järgmise näituseni jõutakse 1909, kus on juba suures osas Lääne-Euroopa kooliga seda meie noort kunstnikkonda esinemas siis see tegelikult tekitab sellise teelahkme, et ega, ega tegelikult ikkagi Eesti publi ja see on täiesti loomulik ega, ega julgelt valmis sellisteks kunstiuuenduseks kunsti mõistmiseks. Ja mitte ainult publik, sest ütleme, tava publiku käest olekski seda võib-olla isegi ülekohtune oodata, sest et ega siis seda niisugust kokkupuudet selle kunstiga neid väga palju ei olnud. Aga aga tegelikult ka, eks juba rajatud kunstiseltsi kunstnikud niisuguse alalhoidlikuma maitsega, et siit juba tekib ka mitte ainult see küsimus, et kas Eestil on kunstivajajase kunstnikuks kohamääratlus ja siin tekib ikkagi ka nato siselt ikkagi sellise kunsti kvaliteedi ja uuendusliku ja mis on kunst ja mida Eesti kunsti sajab, need need küsimused esile nihet, ajajärk on, on äärmiselt äärmiselt põnev ja nii nagu ütlesime, et selle perioodi kunstnikud olid tõelised niuksed, jõulised uuendusmeelsuse kandjad ja, ja noor Eesti põlvkond Noor-Eestiga seotult. Nonii, et kuivõrd noorest üldse oli ju ikka tõeliselt sihiteadlik selline rahvuslik moderniseerimisprojekt siis kahtlemata kunstielus on see ka täiesti täielikult olemas. Nikolai Triik kirjutab 1909. aasta kunstinäituse kohta ajakirjas Noor-Eesti. Mõni sõna teise Eesti kunstinäituse puhul augusti septembrikuul aastal 1909 panivad meie kunstnikud oma tööd Tartus ja Tallinnas välja. See oli meie esimene iseseisev kunstinäitus, meie kunstnikud, esimene esinemine. Meie ajakirjandus juhtis tähelepanekud näituse peale selle teise kunstniku tööde peale, harutas tööde sisu ja võimis seda sisu esitada ja kutsus publikumi üles näituse vaatamas käimise piltide ostmise läbi Eesti kunsti vastu lugupidamist avaldama ja meie vaeseid noori kunstnikke toetama. Ühesõnaga näitus oli kui näitus kunagi äratas naeru, huvitust ja harutusi. Tulivad inimesed ja pöörasivad oma lahke tähelepaneku selle ehk teise töö pääle. Kiitsivad professor Köleri piltide ja Prometi lillede loomutruudust ja anna Sonne tööde kenadust. Leidus isegi mõningaid julgeid isikuid, kes suuremeelsust üles näitasivad, nimelt suuremeelsust, sest see ei olnud ju tarvilik ja tühise hinna eest oh seda kunstnikku, tänamatust enesele pildi omandasivad ja kõik läks suurepäraselt mitte sugugi paremini kui missuguses provintsilinnas tahes ja näis, nagu võiksivad kõik rahul olla ja rahule jääda. Kunstlikudele oli võimalus antud ennast näidata ja pealegi kasuga publikumaga andis üleliigne kord omast kultuursusest sellega tunnistust, et näitust vaatamas käis, oli nagu oleks kõik ilus jahe olnud ja nagu kõige ilusa saatus, on ka see näitust teiste tõsiste hädaliste asjade pärast ammugi ära unustatud. Sellest nagu ei maksaks enam rääkidagi, kõik oli nagu üteldud ja kõik oli nagu üteldud oli kiitust, oli õrna laitust, ka näituse tagajärjed on olemas. Nagu enne, nii jäävad meie kunstnikud ka nüüd seltskonna laeva parda taha. Ja meie kunst ilmakodaniku õiguseta. Kibe tõde. Ma arvan kõik, kes kunstist aru saavad, teda armastavad ja tema jõudu ja väge tunnevad, peavad seda raske südamega tunnistama. Mõnesugused mõtted tekivad pähe. Kunst on inimesele alatiseks kaaslaseks olnud. Vanal hallil ajal keset hädaohtusid elas, võitles ja kaitses ennast alginimene. Tema esimene kõige tarvilikku masi oli tema sõjariist. Ta armastas seda, unistas selle kallal, ehtis seda nähtuste kaos, ümbritses inimest. Inimene vaatas kuulatas ümbritsevasse loodusesse, püüdis temast aru saada ja lõi enesele ilmavaate. Tema ilmavaate sümboliks oli tema kunst, tema ebajumalad ja laulud oma kunsti, siis pani inimene omad kõige sügavamad tundmused, omade üleelamised. Inimene suri, tema kunsti, jäi kunsti läbi, lõid oma tulevikku. Mitmekesine oli inimese ajalugu, mitmesugused tema teod, palju verd ja karmust. Vähe rõõmu on meil tema edenemise teelt teada. Kõik hävines, langes kokku, jäi ainult kunst. Kunst on kaunis kaunis, sest ta on kõige täielikum Kõiekest ja kõige tõelikum pis inimene on loonud. Temas leidis vastupeegeldust kõik, mis inimeses igavest jumalikku oli. Sagedasti kahtlesivad inimesed iluduse juures kutsusivad hääle ja kasulikule. Aga ka see ei ole iludus, häädus ja kasu. Kas ei ole suured eesmärgid, laiad avarad vaate piirid, nende eesmärkide äratundmine, ühinemine ja töötamine nende kättesaamiseks. Kas ei ole see inimese kõige ülem? No rääkisime siin kunstiharidusest laipa koolist, kodumaistest võimalustest aga ühtepidi see kahtlemata oli kunstnikele väga raske see niisugune enesemääratlusega minna, need Lääne-Euroopa kunstikeskustesse, aga samas tegelikult nad puutusid, kui ma selle kunsti arenguga ikkagi sellise kunstivoolude keskele, kus see ikkagi nii ruttu ja niivõrd niivõrd sellisel heal tasemel ikkagi ikkagi meile tuli. Kahtlemata siit tuleb see vahe ikkagi selle publiku mõistmise tõsiselt sisse üldse enda tõestamine üldse, sellise kunsti tegemise tõestamine on niisugune kunstivajadus, see ajakirjanduses tuleb tõsiselt esile ja ka need küsimused ja ka niisugune mitte mõistev, selline kriitika ja siin tuleb esiteks üldse küsimus, millest me rääkisime. Kas Eestil üldse on kunstimaja üleüldse, Kunstimõtelenseerimine siia kunstile ja kunstnikule sellise koha taotlemine Eesti kultuuriruumis tuleb küsimus noorte kunstnike toetamisest. Tuleb küsimus oma kunstiharidusest. Aga tuleb küsimus ka näiteks rahvuslikkusest ka etteheited, et õpitakse Lääne-Euroopas pas ja tuuakse midagi seesugust, mis veel ei olegi oma ja see niisugune probleem muidugi sellises noores nur riigis ja ka hiljem noores rahvusriigis ei ole mitte ainult Eestile omane, seda ikka aeg-ajalt lahvatab, lahvatab üles ja kas üks niisugune selline arvamuste avaldamine, kuivõrd see kunstnik peaks nagu publiku arvestama bulikud kohas, ootame, mida tegelikult publik ootab siis kunstist ja ka etteheited ikkagi ei ole selliseid kauneid eesti maastikke ja ilusat joonistamisoskust, realistlikku, nisukest arusaamist. No see ei ole tegelikult, et midagi, midagi uut, midagi, midagi võõrast, et see niisugune dissonants muidugi ikkagi selles, mida kunstnikud, noored, kunstnikud taotlesid ja mida nad suutsid teha ja selles niukseid kohaliku keskkonna vastuvõtu, ma arvan, et see on äärmiselt loomulik, et see oli olemas ja kuivõrd nüüd rääkida sellisest Noor-Eesti kontekstis, eks ole, siis tegelikult Noor-Eesti püüded. Laiemas kontekstis ju iseenesest on paralleelselt meie, meie kunstnike, noorte kunstnike püüetele ja siitki niisugusi kokkupuutepunkte, Tex nooresti albumid, isenesest palju pöörduti kunstnike poole ja see soov ikkagi ka kunstiliselt, et neid niivõrd hästi kujundada ja leida, leida sinna autoreid. Ja kui me neid praegu sirvina, siis nad on ju tõesti näha, kuidas nad niimoodi number numbrid lähevad aina stiilipuhtamaks ja kas seda seda arengut on, on näha ja niisugune kunsti propageeriana, eriti kui ajakirja selle kunstiosakonna juhataja 1009 10 11 ilmudeks sellel perioodil saab Nikolai Triik, kes ka tõenäoliselt rohkem selliseid kunstiartikleid ja sisse toob. Et sellist sellist foorumit loomulikult seda kunstist arutamist vaata toomist seal on, muidugi näed sellel perioodil ja eks ta ikkagi noorest ja eelkõige kirjanduslik rühmitus ja muidugi ta oli ka laiemalt niisugune kultuuriline rühmitus ja, ja loomulikult oma albumeid väljaandes ennast välja manifesteerides suits ju tema kontaktide laikmaaga ja läbilaitma, ta otsib kontakti kunstnikega Agriale kaastööks, albumile kaastööks, kujunduseks saadakse kontakt Nikolai riigiga, eks ole, kes tõesti selle noor eesti sihukese märgilise tööga esimeses albumis tuleb. Ja sealtpeale selline koostöö kunstnikuga ka selles plaanis, et tööde produtseerimine, kujunduste saamine kahtlemata haaksõnavõttude arenina Noor-Eesti albumid, ajakiri loomulikult olid väga-väga tähelepanuväärsed iseenesest, nagu me mõtleme, noorest jalgus, Tuglas, suits, kui sellised ideelised kandjad, noored mehed, koolipingist tulnud tudengid tegelikult ju, ja kontakt näiteks Laikmaaga, kes ikkagi oli ju põlvkond vanem ja ikkagi äärmiselt karismaatiline inimene ja need sõprussuhted või kontaktid, mis seal sõlmusid ja kahtlemata see oli niisugune vastastikune. Muidugi Tuglas ju Helsingis tutvus ja väga pikaajaline hea suhe Konrad Mäega. Ja loomulikult oma nendel õpperännuteedel Euroopas Eesti kultuuriinimesed ju loomulikult puutusid kokku ja see ja see ajastu vaim ja need ühised sihid ja see loomulikult oluline on ikkagi tõesti see aateline ideeline, see nägemus kultuurist ja see nägemus ikkagi kunsti ja kultuurikohast Eesti Eesti ühiskonnas. Et see oli ikkagi see, mis, mis neid tegelikult sidus ja see tõeline niisugune nooruslik ikkagi sihtide seadmine ja nägemine ja noh, olgem ausad ikka siin pakutavatest võimalustest ikka tõsise suure hüppega edasihüppamine oma sihtide seadmisega nende tegelikkuses rakendamises see oligi ikka väga uuendusmeelne. Siin Eestis, kus tegelikult selle põlvkonna noored kunstnikud valdavalt muidugi eestikalt ei seotud näituste kaudu ja nii edasi, aga valdavalt töötati, õpiti väljapoole Eestit siis üheks küsimuseks saab, millega laipa tuleb, kohe sajandi alguses on see kunstnikke koondava ühingu loomine ja milleni tegelikult ju ka 1907 jõutakse, aga noh, nagu me kõik teame laitma väga suure niisukese ampluaaga mees oma ühiskondliku tegevusega, too oli sunnitud ju pagendusse minema ja põhimõtteliselt see ühing ei kandnud tegelikult, et vähemalt esimesel kümnendil seda ideed. No ütleme, laikmaa ja tema mõttekaaslased seda nägid, vaid ta pigem jääb siin Tallinnas sellise alalhoidlikuma konservatiivsema kunstnikkonna ühinguks. Ja tegelikult ega see näituste korraldamine noh, seda me teame tänapäevalgi, see on, on suur töö, see on väga kulukas töö ja seal tegu ikkagi peab olema midagi niisugust organisatoorsed, kes seda siis tegelikult korraldab. Nagu nägime, esimene oli Eesti põllumeeste seltsiga koos eesti kirjanike seltsiga ka juba kolmas Eesti kunsti näitus, tegelikult ongi ju see niinimetatud nooresti näitus eesotsas siin kunstnikud ise tulevad juurde siia toimkondade ikkagi näeme nendesse erinevate näituste toimkondades nii suitsukolinat. Aga organisatsiooniline pool on just Noor-Eesti oma oma selline ideede kandjana ja nihukeste kultuurilise nägemuseni sihukse lähedasena, kelle nimel vaid näitus korraldati ja mitte ainult see näitus nooresti jõudadajaksastaga 11 väga suured ambitsioonid ka sellise pisi eesti kunsti näituse korraldamiseks, noh kahjuks ta muidugi päris pisikesi saanud nende nende ruumides ja loomulikult 1914 jälle niinimetatud stsenoorestiga koos korraldatud. Kust jälle, kui vaatame Eesti kunsti niukest vooluloolist esmakordselt wave esineb Omaani sihukeste turistlika töödega. Et see näitustegevus on üks selline ja loomulikult üks äärmiselt oluline, sest kuidas siis muidu üldse üldse ennast näidata ennast manifesteerin oma musti elus nähtavaks teha? Kuidas baltisaksa kunstikriitik doktor Friedrich von trükk Eesti kunsti peale vaatab? Loeme sedagi Noor-Eesti kolmandast ajakirjast stiilinäide, 1910.-st 11.-st aastast. Kolmas Eesti kunsti näitus, et meie noored kunstnikud suuremalt osalt uute ja kõige uuemate kunstivoolude edustajateks on saanud, on väga loomulik. Neid ei köida mingisugune kunstiajalugu, mingisugused traditsioonid, mingisugused eelarvamused. Nad ühinevad Euroopa kunsti kõige noorema generatsiooniga. Sellest see Müncheni ja kõige noorema Pariisi kunsti tugev kude eesti kunstis. Mis tahab siis kõige nooremvool kõigepealt vabanemist kõigist hakkadeemismuse kütetest, see tähendab vanadest kooli reeglitest ja nõndanimetatud ajaloomaalikunstist kunstist, mis pää rõhku kujutamise ainelise sisu peale pani. NeoImpressionistile on aga kõik kujutatav ka sisuliselt kõige tühisem motiiv. Sellepärast on need sagedasti optilised, koloristilised probleemid, milledega, uuem kunst, tegemist teed edasi vabanemist kõigest juhuslikest kõrvalisest ja tühisest detailist, selle toonitamist, mis tugevat ja võimsat tunde refleksi tekitab. Sellest tulebki, et siin portree, maastik ja eluta loodus esimesel plaanil seisavad. Võtame nüüd üksikud kunstnikud, nii kuidas nad meile näituse vaatamisel esinevad Ligema tähelepaneku alla. Jaan Koorti hiilgenummer tõmbab saali astumisel meie tähelepaneku enese pääle. See on Pariisi eel linnamotiiv uulitz vanade majadega ja taevas nende kohal. Selge päev hõljub pildi üle. Perspektiiv on ees, Veli mõjus tagaseinaks on kergesti pilvist taevas. Kena pruun tammepuust raam, kunstniku enese nikerdatud ümbritseb võimsalt pilti. Tüsedalt selgelt ja rahulikult seisab tükk Pariisi meie ees palju ühtlasemalt pilti pakkuvat Mägi tööd. See kunstnik on täiesti neointressionisti telleeri läinud. Ta on tubli värvi tehniker ja osav pointeerija. Tema eripõld on maastik. Portree juures komistab ta modelli näo üle, millest ainult koloristilist väärtust oskab leida. Maastikud on aga täiesti näituses hiilgenumbrid. Väga kena ja korrekt on üks norra küla motiiv ja põhjamaa päikese looja minek mõjusates värvides. Mõlemad pildid on õnnelikult komponeeritud ja kangesti stiliseeritud. Päris arusaamatu, üks müstiline Kasemets. Nii hästi konstruktsioon kui ka joonistus on selgus etta. Väga armsad on kunstniku peenelt pointeeritud väikesed maastikud. Konrad Mägi on nagu koort juba kaunis valminud kunstnik ja kindel tehniker. Ainult portreega ei ole tal sugugi, on väga anduriga sportratist, on aga Aleksander uuriks. Tema õlivärviline neegri portree number 252 on väga maitsekas ja peenike käsitluse poolest kaks kriidiga joonistatud näopilti on ka kaunis kenad. Noore neiu näopilte on aga täiesti vaimuta. Tundub, nagu oleks pilt kassiahastuse meeleolus loodud. Vanaeide pildist kõlbab ainult päe, kehal aga puudub iga anatoomia. Ükski osa ei seisa uskuma panevalt teisega kokku kõlas üliõpilase pildi, selle vastu ei ole ühtegi nendest vigadest, kust tuleb niisugune ühtlusetus võimises. Noor kunstnik peaks enese üle ise tõsiselt kohut pidama. Niisuguste annete juures peab rohkem korda saatma, et ta midagi võib. Seda näitavat tema osalt väga hääd maastikukavandid. Väga mitmekülgne kunstnik on Nikolai Triik, tema meesterahva portree on hästi korraldatud ja peenike isiku kujutamise poolest. Preilid seti pildist kõlbab ainult tagasein, mis suure vaest liigagi suure armastusega maalitud. Kuid see tagasein ei seisa ees kleebiva naisterahva kuju ka mingisuguses ühenduses. Ja näitustega, nagu ma ka mainisin, koos siis loomulikult need sõnavõtud ajakirjanduses, kus siis tegelikult Ta tõesti ilmneb ja koorub see, et kuivõrd kunsti mõisteti, kuivõrd palju pidid kunstnikud ise iseennast põhjendama, sõna võtma siis tekib see küsimus, et kuivõrd teoreetiliselt tööks või teine kirjutaja pädev oli kunstiküsimustest rääkima, aga ikkagi ka see kõlab läbina näiteks intriigi kirjutistes, et üleüldse kunst kui selline on tegelikult ikkagi ühe normaalse ühiskonna osa normaalse kultuuri osa ja rääkisime siin see noor Eesti põlvkond, ajalooliselt teame Skandinaavia sidemeid Soome minekut, see suur Norra ihalus mitte ainult kunsti vormilises küljes ainult kunsti ihalusena tegelikult ka ikkagi tuuakse esile just seda, kuidas teised väikeriigid, sellised rahvusriigid, kuidas nad manifisteerivad ennast läbi oma kultuuri läbi selle saadakse hingeliselt suureks, ollakse võrdsed teiste kultuurrahvastega ja see on üks niisugune temaatika, mis paljudes kirjutistest läbi läbi kõlab juba laikmahtude jaoks 100 se suur murdeline Pariisi maailmanäitus, kus soome ennast manitesteeris niivõrd jõuliselt ja oma nihukest rahvuslikku identiteeti. Need kirjad sellelt näituselt, see tunnetus, ainult see niisugune majanduslik areng, mis ju ka muidugi iseenesest kahtlemata oli aluseks, eks ole, sel perioodil üldse nendele kiiretele muutustele, aga et suur ja sealhulgas ka kujutav kunst on ikkagi see, mis rahva suureks teeb ja näiteks triigi kirjutistest nad ruunid, nad on nii poeetiliselt määratlus, kuidas see kunst ja ilusas selle hinge suureks teeb, aga tegelikult, eks me teame ju meie kunstnik pisukest rahvakunstiga seotud, kus neid aktsioone, neid rahvakunsti korjamisi ja nende poole pöördumisi ja, ja see niisugune rahvusromantiline joon ja jälle niisuguse pilgu pööramisel nii Venemaa poole, ausalt öeldes, kui väga tugevat Skandinaavia poole ikkagi leitakse, et läbi meie ajaloo, eks ole, mis on tulnud see rahva ilumeel, see vajadus selle järgi millegi millegi rohkema järgi loomulikult tuuakse näiteks see, et, et see on see, mis on meie praegune, mis on meie tulevik ja millega me tegelikult jääme ajalukku, mitte niisuguste kitsaste pragmaatiliste, väikeste sammukestega. Ilu on ja oli Noor-Eesti lipukiri, see tuli ka juba eelnevast jutust kenasti välja. Aga ometi see noor Eesti aega nose revolutsiooni aegse on 1905. Kui palju eesti Kunsmikkond oli sellistes poliitilistes tõmbetuultes teame, kirjanikud pidid pagema ja kui siin ei läinud enam nii, nagu nad olid lootnud, elati mõnda aega poliitilises emigratsioonis, kuidas kunstnikega oli? Noh, Laika puhul on teada, eks ole temani kõne väga-väga tugev, selline ühiskondlik tegevus ja hoiak ja aga tegelikult ju ka meie, need noored kunstnikud, siin mägi ja triik ja tossa ja kes õppisid Peterburis olid, olid täpselt samuti sellesse mingil määral puudutatud ja tegelikult lahkusid Soome, et loomulikult tuuri inimene, niisugune tundliku sotsiaalse närviga inimene loomulikult tunnetab seda, kuivõrd tõsiselt nüüd kellelegi niisugused poliitilised vaated, eks kunstnikud loomulikult peavad olema rohkem sugused individuaal-aga, sellist nende õpikohtade vahetus muidugi muidugi autosid, need sündmused Venemaal loomulikult Peterburis õppides ja laikmaa puhul loomulikult ja Noor-Eesti puhul laiemalt. Eks nad oma mälestustes analüüsivad seda hakas poliitiliselt seisukohta võtta või mitte võtta, aga eks nad ikkagi rohkem loomingu poole kaldu loome vabaduses. Individualism saab ikka suuremaks lipukirjaks. Kui nüüd. Selle pilguga vaadata, et mis oleks olnud Eestis, kui seda Noor-Eesti põlvkonda poleks olnud, et see põlvkond oleks ikka ikka olnud. Tegelikult siin on ikkagi tegemist väga jõuliste, väga tugevate kunstnike natuuridega, aga ma arvan, see põlvkond kindlasti oleks sa need arengud nii või teisiti ühiskond on ikkagi selleks küps, aga see aatelist noorte inimeste ühtekuuluvustunne ja ka enesemanifisteerimine sihtide seadmine loomulikult selle selle mõiste alla mõiste alla käib. Kes oli kirjanikest kunstnikkonnale kõige lähemal seisvad, kuidas seal omavahelised suhted kujunesid, rääkisime siin juba laikmaa suhetes Gustav suitsuga, Tuglase ka seal oli ikkagi läitma nende noorte poiste õpetaja, tal oli ikka mentori seisus. Ka Tuglase mälestustes tuleb siin välja suitsu mälestused laitmatu, esmakordselt kohtumisest, need on ikkagi äärmiselt võlutud pilgud sellise inimese peale, sellise kunstnikul karismaatilise energilise inimese suhtes aga erinevad natuurid ja loomulikult, eks ole, Tuglase Aikma niivõrd erinevad, aga ikkagi pikaajaline läbikäimine ja suhtlus Tulaski noorena, eks ole, paguluses olles vaikselt Eestis käies peatus laikmaa juures poliitilisest pagulusest tulles Eesti kirjanikud loomulikult, et võtsid sõnakunsti kohta uuemate voolude toetuse kohal ja üks suhtlus, mis kindlasti muidugi ka välja tuleb, on ju tegelikult Kirjanduses raamatute väljaandmine, eks ole, juba Noor-Eesti albumites ajakirjast rääkisime tegelikult kunstnikega suhe, üks suhe on, jaga seal Justreerija otsimine, see suhe, sama periood ka meiega raamatukujunduses on ikkagi suurte tegelikult ja juba need Noor-Eesti albumid ise Noor-Eesti Ajakiri teine tase, et näeme siin meieni kõige olulisemaid kunstnikke, Nimägeneme muidugi, Nikolai Triik, eks ole, suurepärase maalikunstniku küll väga-väga suurepärase graafikuandega kunstnik Tassa, muidugi võtame kasvõi ahvenaperiood 1913 tas Ahvenamaal, Tuglas Ahvenamaal, noh loomulikult sihukeses väikses kultuurikontekstis selline suhtlus loomulikult on ja ka ilusti on näiteks kui Eiseni ennemuistseid jutte triik illustreerib ja niisugune tahe tõesti sinna sisse elada, seda väga-väga hästi teha. See külg kahtlemata on üks loomulik kunstnike kirjanike vaheline suhe. Kunst ja rahvuslikus, 1911. aasta Postimehes On kunstnik Promet tallanud nooreestlased pihuks ja põrmuks süüdistades neid eesti vaimulaadi hülgamises ja tuues eeskujuks hoopis soome kunstnikke, kes ei lömitavad modernismi sees, vaid rahvuslikust kõrgel hoidvat. Sellele vastab Tuglas Noor-Eesti viimases ajakirjanumbris. Terve Noor-Eesti arvustuslikud tegevuse terav ots on selle määra poole sihitud. Meie kirjandus, meie kunst peab kõigepealt kõik need kirjanduse ja kunstiteoreetilised tehnilised võidud, mille te Euroopa kunstnik, kirjandusaastasadade jooksul on jõudnud vastu võtma, omaks tegema, põhjani nende saladuste sisse tungima. Siis alles suudab ta ka omalt poolt käsitletavate ainetega kelleski huvitust äratada. Nii kaua, kuni meie kunstivorm Euroopa kunstivormist madalamal seisab ei ole sellel isegi Eestis suuremat väärtust ja Euroopas ei pea teda keegi põhjamaa pärliks, olgu tema ained nii rahvuslikud, eestilikud kui tahes. No näiteks kas või rahvuslikkuse küsimustega näiteks Tuglase see üks põhjamaa pärl 1919, eks ole, kus Eesti kunsti oli tõesti rünnatud selle küsimusega, kuhu jääb sisse eestiline, et neil on kunst, aga kas see on Eesti kunst ja nii edasi ja nii edasi, aga need põhimõtted siis ka kasvatab ju, aga aga ilusti sa selle seisukoha, et tõeliselt head rahvusliku Eesti kunstiluuad, sest noh, igal maaliga kunst ju on, seda on ikkagi vaja eelkõige ikka tõelist professionaalsust, väga head õppimist, väga head kokku puutuda teid kunsti arenguga, mujal seda kaasas käimist, seda sedavõrdväärset olemist, et seesugused suhted kahtlemata Ta on ja kui me näeme ka siin Noor-Eesti juhtivate tegelaste mälestusest, siis need oma sihiseadmist teil seda kunsti, seda kunstnikega koostööd, seda ikka kogu aeg niimoodi peetakse silmas ja ka ma arvan, et olulisem on jusse üldine niisugune aateline suhtumine sellesse, mis on tõeline kunst, nii kujutav kunst kui kirjandus, kuidas seda tehakse ilma niisuguste järeleandmised lihtsakoelise maitsele ja, ja ma arvan, et, et see toetused tagant tagantjärgi vaadates erinevaid sõnavõtte lugedes ma usun, et see mõlemale poole andev Tegelikult publik oli kohati skeptiline, mõeldi sellele, et mis need noored poisid seal välismaal on ja teevad ja toovad meile kõiksugu uut, et meil siin ju oma eesti asi olemas, et kas see oht siiski eksisteeris. Noor-Eesti jääb selliseks elitaarseks ja kaugeks siinsele publikule tänu sellele, et ta nagu rohkem ammutas sealt väljastpoolt, ammutas Euroopast, et kui palju ta jäi eestlaseks ja kui palju ta sai eurooplaseks. Nooreestlaste tunnuslause. Eks ta jäi muidugi sellest publikule kaugeks, aga ma arvan, et ei ole üldse kunst, kui selline mõiste jäi, jäi kaugeks, aga kas see publik, kellega kunstnik suhtles ja kunstinäitused, no esimene näitus muidugi, eks ole, nad olid rõõmsad, et palju käis inimesi, majanduslikult tuldi kaunilt välja, aga ega ikkagi kujutav kunst ei kuulunud selle valdkonna hulka ja ma ei tea, kas ta praegugi kuulub. Mida see Eesti publik kõige rohkem vajab. Eks kunstil, niisugune teatud selline elitaarsuse maik muidugi on ja ega siis tegelikult ju mingi laiem publik on ka ju ei polemiseeriv kunstiga ei praegu ega ka tookord, need olid ikkagi konkreetsed inimesed, teatud ajakirjanikud, eks ole, oma isiklike subjektiivsete vaadetega siis teistsuguse kunsti nägemusega vähesed kunstnikud, noh, tõin ka siinsele Weitzenbergi näite niisukese vanem põlvkond ka täiesti mõistetav tegelikult, sest et eks selline kunstiarusaam või üleüldse see oli ju ikkagi väga tugevalt muutunud ja ma arvan, et see on niisugune väga-väga loomulik nähtus. Aga publiku kitsas kiht, see loomulikult ja seda üllatavam on, et kuivõrd ruttu tegelikult ikkagi see Eesti kunstielu nelja kujunes, kuivõrd jõuliselt uuendused tulid, toodi sisse ja ega siis kase, et peale esimest maailmasõja kahekümnendat aastat see eesti kunsti ja kunstielu areng oli ikkagi äärmiselt kiire ja ta oli ikkagi tunduvalt õudsam, kui ütleme, selline ühiskondlik areng ja aga nii see oli, mis ei tähenda seda, et kunstnikud ei oleks tahtnud publikut. Vaata, see mõte ikkagi jooksis läbisele nooresti näituselgi näiteks ideed näituse korraldamiseks olid ju, et sellega haarata kaasa laiemat publikut, tuua see niisugune alaline näitus ja ja oli vist isegi mingisugune töötavat töölistele mingi hinnaalandus, see idee ja mõte ikkagi inimest kunsti juurde tuua, aga sellest meile kindlasti rääkida ei saa, et publik nüüd nii väga väga suure hurraaga oleks kaasa tulnud ka eesti kunstnikkonna, nende kogemus oli ikkagi ju erakordselt palju suurem kui tegelikult see, mis siinse vastuvõtukogemus. Aga loomulikult see oli tegelikult ju periood, kus tulevad ka ikkagi väga niuksed pädevad kunstis kirjutajad ja kunstikriitikud ja kunstnikud ise võtavad sõna, aga laiem publik. Ja kas sellega ma küll nad, aga ega me kiidelda ei saaks, aga mis muidugi tulevad, ostud ostetakse, riiki ostetakse mäge kellelegi, nii see kunst loomulikult jõudis ja kunstiarmastuse mingi rist ikkagi loomulikult selle kunsti vastuvõtmiseks oli ja meie oma intelligentsi aga niisugust laiemat väga suurt publikumenu toetust, no seda seda ilmselt ei oodanudki. Tartus Eesti kirjandusmuuseumis on sellel Noor-Eesti aastal väljas ka näitus, mis annab pildi nii kunstnikkonna kui kirjanike tegevusest. Teie, Kersti Koll, olete selle kunsti poole kokku pannud? On tõesti kokku pandud Tuglase kogust Tuglase kunstikogust just nimelt see nimetatud noorestikumi stsenaristi ajastu kunst, kus siis näeme laik mat riiki, mäge, Aleksander tasatöid ja läänega mõnda joonistust dollaselt endalt, eks ole, mis näitab seda vaimustust ka ise kätt proovida oma muinasjuttude illustreerimise juures. Aga laiemalt ma arvan, et üks selline kogu Ta tegelikult toob väga hästi välja ka sellise suhtega tegelikult üks niisugune erakogu eraraamatukogu, erakunstikogu ja Tuglase ju tegelikult Tuglase kunstikogu on ju praegu tuhatkond kunstiteost. See tegelikult näitab seda, mille vastu eks ole, huvi tunti, mida endale taheti, mida endale endale hoiti ja mida kogu elu oma kunstikogus niimoodi Kasas kant ja sellel näitusel tegelikult on ju väga-väga mitmed meie kunsti tipptööd nagu triigise tuntud Konrad Mäe portree Ants Laikmaalt väga kaunis, Marie Underi portree, Nikolai Triigi poolt väga kaunid raamatu illustratsioonid, Eiseni ennemuistsete juttude läänega tasatöid Ahvenamaalt tasa illustratsioone, Tuglase töödele näeme ka konstantne illustratsioone Tuglase töödele, nii et see näitus, nisukesed toredad suhted, mis seal tiivad on heaks näiteks tegelikult Kunstnike ja Tuglase vahelisele suhtlusele ja tegelikult kirjandusmuuseum oma näituseprogrammiga oma konverentsi taustaks, mis siis maikuus toimus Noor-Eesti 100. aastapäeva puhul, tekib ju ka nende kolme näituse vahelt väga tore dialoog, sest et mis kirjandusmuuseumi oma arhiiv kogust on välja pandud Noor-Eestiga seotud lääne Patreecinorestis olulistest tegelastest. Me näeme kunstnike kirjanike omavahelist kirjavahetust tõst, mis tegelikkuses toob nagu 100 aastat sellest ajast tagasi meieni praegu need tegelikult need sidemed, et need omavahelised läbikäimised need üksteisele toetada. Tumised, see saal kokku annab tegelikult väga hea tunnetuse tollest tollest ajast. Tõhus Ringkäik Noor-Eesti maadele on ümber saanud Eesti kunstielu kujunemislugu 20. sajandini alguses, kommenteeris kunstiteadlane Kersti Koll. Tekste luges näitleja Kalju Oro. Saatesari on valminud koostöös riikliku programmiga eesti kirjandusklassika. Noor-Eesti temaatikaga tahame jätkata juba uuel hooajal, et keskenduda kirjandusele. Saatesarja valmistas ette toimetada ja maris Johannes. Alustasime Gustav suitsuga ja õpetame samuti tema tekstiga tagasivaatega Noor-Eestile. Terve Noor-Eesti ettevõtta. On meie oludes hakatusest pääle uhke, riskeeritud katse olnud. See on olnud katse ise enestega uue, julgema ja pikkalisema luulega enese teadlikumas, stiilikäsitlusega, raamatute parema välimusega, haritumad publikumiga üleüldse Eestis siiamaani edustamata kõrgemate kultuurinõuetega. Suuresti on nii vaimulikult kui aineliselt võimatult näitava võimalikuks tegemise katse olnud Eestis. Jaoliselt on see jõupingutus ehk nurja läinud, aga kaugelt suuremalt jaolt on see paljudele, ootamata ja soovimata kombel õnnestunud. Ma ei tea, millest Eesti õppiv noorsugu praegusel ajal unistab aasta kuue seitsme eest, kui need, keda nüüd generatsioonis dekadentsis suutsugustavas kildkondlikkuses, kultuur haiguses, väsimuses, hulluses arusaamatuses ja kõigis pahedest süüdistatakse. Kui need täis elus astumise põnevust ja suurte tegude unistust alles keskkooli pingelistusivad siis tõusti unistustes kõrgele, lennati igatsuses kaugele. Meie ei olnud siis veel kogenud vasta olu ideaali asele teokstegemise vahel. Meie ei aimanud veel, et meie kättesaadavate kättesaamatut taga, nõudes kõiki taltsutamatu alla andmata tõe tundmise piinasid ja kõiki Erkusid kulutavad, ekstaas, isid, Errealiteetide poole, tunda saame. Ja et aastad tulevad, kus inimesed ja olud meid nagu ring ikka tigedamalt liginevaid koeri ümber piiravad.