Tiputegoori agar tervitus Madriidi tänavanurkadel tähendab rohelist tuld. Klassika kõlab sageli vanalinna kirikute ning kunagiste aristokraatide grandide losside ees. Endise hispaaniakeelse maailmaimpeeriumi hiilgust meenutavad ookeanitagused Sombri, Herodes, külalised, Mehhiko muusikud linnaväljakutel. Ja ühel õhtul on sul õnne Boertadel soli väljakult hargneval tänaval tantsib uhke hispaanlanna kontsade klõbinat hoogsat fan tangot. Mõned helid kevadisest Madridist, kuhu sul just tujuka külmalaine ajal sattuda õnnestus? Enne kohale jõudmist siin valitsenud suvine kuumus tuli täpselt ärasõidu päeval tagasi. Kui ei vea, siis ei vea. Aga oma poolteist 1000 aastat tagasi rajatud Madriid on ju ikka alles see tohutu kiirustav, rahutu lõunamaine linn kogu oma hiigelpikk ka ajalooja-Euroopasse lülitanud. Tänapäevaga ajalugu on siiski see, mis linnale näo annab ja seda hoiavad hispaanlased uhkelt alal. Loodan, et Madridis eneses õnnestub kunagi selsamal tunnil natuke põhjalikumalt ringi vaadata. Seekord on eesmärk üks ja kindel Mosea veel Prada Prado muuseum. Oma hispaania raamatus suurima õhtupoolikul kirjutab Ernest Hemingway kui Madridis poleks ka mitte midagi muud kui Praato. Ikkagi oleks põhjust siin kevadel kuu aega viibida, sest Pradoson peidus kogu Madriid ja kogu Hispaania ajalugu väljaspoolt on muuseumihoone küll vägev ja suursugune kuid midagi eriti ajaloolist ega maalilist selles ei ole. Maalid selles muuseumis on lihtsalt paigutatud ja hästi valgustatud ning maailmakuulsaid kunstiteoseid eraldi esile tõstetud. Kuivas mägi õhus on maalide värvid fantastiliselt hästi säilinud ning vaene segaduses turist ei saa aru. Pole ju lihtsalt võimalik, et need säravatest värsketest toonides maalid Ongi, vanade meistrite surematu looming. Turist mõtleb siin kusagil peab olema mingi joogas või pettus. Nii on Hemingway kirjutanud miljoneid Prado kunstikogu nautinud inimesed pole ilmselt avastanud Eibetuste karjugast. Tohutus hoones järgneb saal saalile, kokku on neid enam kui 100 ja seintel on pildid. Muudkui kõnni ja vaata hea vasta. Ja kui sa kõnnid ja vaatad, siis avastad, kui meeleheitliku ja lootusetuse olukorda sa sattunud oled. Sest armas taevas, Nad on köiks vees. Hieronymus, Boschelgreecottyydsen, Shell, Rembrandt, Rubens, laskes Moriljon, Tüürer, Rafael, tintoretongoya, Veroneese, fraan seeliku ja veel ja veel nii palju, nii palju. Ühes saalis on keegi õnnetu neiu kahvatu ning põrandal pikali arstitud lähevad kohale. Mis temaga juhtus? No kes teab, aga ehk maailmakuulsate kunstiteoste ootamatu pealetung võib ka niimoodi mõjuda. Mis tähendab, et tuleb maha rahuneda ja mingi süsteem leida. Madridi ajatelg on ülikeeruline nii sündmuste kui ka valitsevate dünastiate poolest. Maury tungisid Ibeeria poolsaarele kaheksanda sajandi alguses ning aastal 852 rajasid kastiiliasse asula nimega Mairit, millest 1202 Madriidi linn sai katoliiklikud manarhil. Isabella ja Fernando tõrjusid Maurid välja Kanadast. Nende viimasest kantsist tal hambrast. Abielu kaudu asusid Hispaania troonile haapspurgid. Neile järgnesid Prantsusmaa Hispaania liidu tõttu vurboonid. Felipe viies oli esimene Burboonide soost kuningas Hispaanias aastatel 1700 kuni 1724 ja sellest peale nagu kirjutatud, liikus Hispaania Burboonide orbiidil kaitstuna edasi. Felipe viies püüdis Madriidi muuta nii prantslaslikuks kui võimalik. Kuningliku palee rajamisel oli eeskujuks versai kuningas Carlos, kolmanda ajal puhkes Madriid tõeliselt õitsele. Linna keskus paisus siis keskväljakul Plaza majoril uue Baseodel. Raadoni Prado tähendavat õieti aasa nimelt seisnud hoone, millest tulevikus Prado muuseum pidi saama keset kaunist rohelist aasa. Tulevase muuseumihoone olen lasknud ehitada Carlos, kolmanda peaminister, Hosey mania, Iihredonda kondede, Florida Blanca, siis Florida Blanca krahv. 18. sajandi Hispaania mõjukaimaks peetud riigimees teda ka Francisco ja maalinud on. 1785 võttis kuningas Carlos kolmas hoone üle ning pani tööle ühe oma lemmik arhitektidest Huande villane UVA EPA seodel Prado linnaosa täielikult välja ehitada. Muuhulgas rajati siia lähedusse ka uhke botaanikaaed ja Madriidi raekoda. Carlos, kolmas suri 1788. Ajad muutusid keeruliseks, hispaania pidi üle elama poolsaare sõja nime all ajalukku läinud aastad, kui briti väed Portugali jõudsid ning prantslasi Ibeeria poolsaarelt välja püüdsid tõrjuda. Alles 1813 sai troonile Carlos, kolmanda pojapoeg Fernando VII. Iseseisvussõja ajal olid Prado hoones ratsaväe kindralstaap ning Napoleoni vägede püssirohuladu koha leidnud Fernando seitsmendad staar kuninganna Isabella. Teine oli see, kes laskis hoone korda teha, et kuningakoja kunsti kollektsioon siin välja panna. Fassaadil suur esileulatuv uus klassikaline sammas eeskoda sellest mõlemal pool täpselt sarnased sammaskäigud alumises osas. Ülemisel korrusel kõrgete sammastega eraldatud akende read ning nendest omakorda kahel pool lihtsad punastest kividest kahekorruselised tiibhooned. Ilmatu pikk, tohutu suurena mõjuv, kuid ometi tagasihoidliku välimusega oli ta esmane Prado muuseum, kuhu paigutati sajandite jooksul tekkinud Hispaania kuningakoja rikkalik kunstikogu. Muuseum avati 1819 ja ei läinud sajanditki, kui selgus, et Hispaania kuningate kunsti kollektsioon siia enam ära ei mahu. Aastatel 1900 kuni 1960 ehitati Prado peahoone taha Rida paviljone. 20. sajandi lõpupoole tuli veel paar hoonet juurde ehitada. Vana fassaadi ei puudutatud, kõik juurdeehitused kerkisid originaal Prado taha ning on omavahel ühendatud ja aastal 2007 rajati veel ka maa-alune klaasist ja terasest käik mis ühendab villane ova hoonet Heroni moonega. Nii kutsutakse varasemaid juurdeehitisi, nii et kui siin käis Hemingway, kes 1930-ni teisel aastal Pradost kirjutest võis talle tõepoolest kõik suhteliselt lihtne ja selge tunduda praeguse ajal õitse selles tohutus kompleksis lootusetult teeselda, otsekui hiigellabürindis, olgugi ruumid plaaneliaga hoones, numbrite tähtede ning kunstnike kõnedega märgistatud. Seda kõike on lihtsalt liiga palju. Juba maal, see on umbkaudu 1300, midagi peab valima, midagi ohverdama. Mis te arvate, kui võtaks ajatelje ja kõige kuulsamad Hispaania meistrid lisaks flaami meister Hieronymus Boschi temata ei saa kuidagi Madalmaadevarast kunsti on praadas palju. 16. sajandil võimutses Madalmaades juhispaania ning lõunaprovintsides ka veel 18. sajandi algul. Morboonide Madriid nii kutsutakse seda linnaosa, kus Prado seisab ja vanalinnast tulles jõuadki näiteks mööda del Prado tänavat suurele pargi moodi väljakule, otse muuseumi ees, üle laia avenüül tibude koori ägedes jõutsumise saada. Punane tuli ja tibud jäid vait. On pühapäev, jahe ja tuuline. Aga mis küll toimub Prado ees ja ümberjärjekord meeletu järjekord terve pika fassaadi eest läbi otsapidi park. Ulatub see saba ja teine ots kaugele muuseumi juurdeehituse sissepääsu juurde. Tuhandeid inimesi võiks kokku lugeda, milline kadestamisväärt, kultuurihuvi küll Madriidlasi ja linna külalisi vallanud on vist küll üle tunni tuleksin seistajat raadasse pääseda, proosalisem tõde selgub hiljem. Pühapäeviti pääseb praadusse vabalt heina pile titterisse. Kangelaslik rahvas ikkagi külmetab, teab, kui kaua läbilõikava tuule käes. Niisiis teisel katsel õnnestub ja siinse siis oled ühes maailma kõige rikkamatest ja kuulsamatest kunstimuuseumidest, mis on suurte meistrite maale tihedalt täis. Aga täna nagu kokkulepitud ajatelg ja kuulsad Hispaania meistrid ning flaamlane Hieronymus, bash. Hieronymus Boschi õieti van aeken Hispaanias Ellosco elas 1453 kuni 1516 Madalmaades ning oli Hispaania kuninga Felipe teise lemmikkunstnik. Prado muuseumis on õige mitmeid tema töid ja nende hulgas ka kõige kuulsam ja tuntum aastal 1505 maalitud maiste naudingute aed. Täiesti uskumatu fantaasiaga loodud kolmeosaline pilt, trip, tühan. Nii müstiline ja kummaline ja unenäoline, et mõned asjatundjad arvamust mööda sobiks isegi 20. sajandi sürrealistlikke maalide hulka või vähemalt eeskujuks. Mis teid pidi küll liikusid selle meistri mõttes, et 500 aastat tagasi. Tehhani keskse paneeli kõrgus on üks meeter 90 sentimeetrit laius üks meeter 75 sentimeetrit, küljepaneelide kõrgus üks meeter 87 ja pool laius 76 ja pool sentimeetrit mitte kuigi suur maal küljepaneelide sulgemisel näeme jumala loodud universumit, mis on otsekui hiiglaslik klaaskera tumedal taustal ja vasakpoolse paneeli ülemises vasakus nurgas jumala enesekujutist, mis universumiga võrreldes küll päris tilluke on. Paneelide avamisel avaneb ka jumala loodus taasrikas ja värviline maailm. On loomise kolmas päev ja vasakpoolsel paneelil paradiisiaed, taimed, loomad, linnud ja just loodud Aadam ja Eeva ning juba luurab seda looja harmooniat, inetutest olenditesse peitunud pata. Keskne suurpaneel jutustab inimsoost maiste naudingute aias. Lugematu hulk rõivasteta inimkujusid ning suurte eriskummaliste, fantastiliste olendite, taimede ja viljade lõputu fantaasia. Naudingud, mis kujutlusvõimele suurt ruumi ei jäta. Tuttavad, kuid hiigelmõõtmetega vormid, mahlakad, ereroosad ja eresinised taimi ning vilju meenutavat monstrumid, mis on suuremad kui kogu nende kõrval toimetav inimkond. Tuia paljas, kogu pilt on täis inimesi fantastiliselt suurteks paisunud olendeid, taimi kõik rohelisel taustal, veesilmade vahel. Maiste naudingute aed. Naudingud ei jää mitte karistamata. Parempoolsel paneelil on põrgu, kus patused oma hirmsa palga saavad. Lausa pöörase fantaasiaga näitab Elboskasin kirjeldamatult jubedaid hiigelolendeid, kes patuste pik ikka piinamist naudivad, lõputusse kaugusse välja, kus mustades mägedes põrgutuled leegitsevad. Eks selline oli üldine keskaegne arusaamine. Patuste palk on põrgu, kuid Hieronymus, Boschi kummalist ja uskumatut fantaasiat teistel keskaegsetel maalikunstnikel ei olnud tema maalimisviis kuuluvat varaste, Madalmaade kunstnike traditsiooni teavad kunstiteadlased öelda. Kuid ta oli kuulus isegi kauges Veneetsias ja Hispaania kuningas Felipe teine laskis oma lemmiku Elbosco maalid Hispaaniasse tuua, mistõttu neid ongi praados õige mitmeid. Naiste naudingute aed on nende seas siiski kõige kuulsam. Kummalisem El Greco oli ka üks omamoodi kunstnik. Tema sündis 1541 Kreeta saarel ja tuli Hispaaniasse 1572, mõnedel andmetel hiljem 1577. Raamatus El Greco kirjutab Ramon koomest elasserna. Tahan kinnitada, elegreeco tuli Hispaaniasse, sellepärast Edgar veeta. Tema kodumaa oli kõige esimene koht, kus peeti võitlusi härgadega ja ainsana maailmas säilisse tseremoonia meil, kus isegi testamentide son pärandatud raha selleks, et lahkunu auks pidada nimissasid. Kui härjavõitlusi El Greco tuli Hispaaniasse härgade juurde. Domeenikas teotocoopolus võiks mõelda, et kirglikud ja kuumaverelised hispaanlased, kes muide ka uskumatult kiires tempos kõnelda suudavad ei saanud nii keerulise ja pikaldase nime väljaütlemisega hakkama. Helgreco kreeklane, lihtne ja selge. Ell Kreeka asus elama toleedusse linna, mis ta kohe ära oli võlunud ning maalis altari pilte siinsetele kirik. Tuteleja religioosseid portreesid. 16. sajandi hispaania maalikunsti iseloomustavad asjatundjate väidetel viimseni üles kruvitud tunnet, küllus ning üha süvenev süngus. Hel Kreeka puhul lisandub veel üpris omanäoline stiil. Inimesed tema maalidel on väga pikad, neil on pikad käed ja pikad jalad ning väikesed vead ja värvid ning kontrastid. Esmalt dramaatiline must-valge, seejärel varjude ning valgusega eriskummaliseks kolareeritud teised toonid. Kuidas ütlebki Ramon komest elasterna pikakäeline pintsel, sõrmine otsekui koolias. Selline on ühe pohhi piirimärk milles veel kreeka põlistab ühtaegu nii maiste kui taevaste olendite taaga. Säravas Veneetsias Tiitseni ateljees õppinud Kreeka avastas enda jaoks hispaania ning jäi oma avastuse vangiks kuni lõpuni. Avastas salapära ja dramaatika kahvatu kõva südamega, üleni musta rõivastatud hida algad, uhked rüütlid ning maalis nende kirge, hingestatust ja unenägusid, nende surma, fanatismi, hirme ning nägemusi. Kahvatud piklikud, kinnised näod, valged krookraed, üleni mustad rõivad. Uhked, kuid alandlikud oma sügavas usus El Greco religioossetel piltidel on tihtigi hulk tegelasi, ingleid, piiblitegelasi ning tavalist rahvast. Värvide kontraste ikka hele, tume ähvardavad pilved taevast, kus sageli taevalik tegevus toimub ning kus leidub teinekord üpris suur hulk müstilisi ja haruldase fantaasiaga maalitud ingleid. Viimaseid viisidel, Greeco isegi inkvisitsiooni tribunali ette, kus meisterdajad lätlased, kunstniku inspiratsioon on nagu ilmutus. Tema peab maalima ingleid, nii nagu need talle ilmuvad. El Greco maalidest ja üldse maalidest rääkida on üks tõeliselt tänamatu ülesanne enamustele, kreeklase töid, jäidoleedusse, kuid Prado muuseumis on neid ka päris mitmeid. Kõik tähelepanu väärt efektseimaks siin välja pandud, sest peetakse siiski päris suurt maali. Karjased sõime ääres, mille kunstnik umbes 1614 omaenesehauakambri jaoks olevat maalinud. Samal aastal lahkus ka 73 aastane El Greco siit ilmast. Karjased sõime ääres pikad, pikkade käte ja jalgade ning väikeste peadega karjased hardalt ja hingestatult äsja sündinud Jeesuslapse ees põlvitama seismas. Ps lamab punases rüüs ema põlvedel. Ja temas näib kiirgavad kogu pildi valgus, mis toob esile näod, rõivaste muutuvad värvitoonid ning ülalt taevast kogu stseeni jälgivate lendavate inglite ja keerubite näod ja kehad, tiivad ja rõivad, elu ja liikumine ja uhked hele tumedakontrastid. Võiks mõelda, et kui väike särav valgusallikas ema põlvedel kustub kogu stseen täielikku pimedusse. Prado muuseumi väljapanekutes öeldakse peegelduvat kogu Hispaania 12.-st kuni 19. sajandini, mis tähendab sedagi, et Hispaanias on olnud märkimisväärne hulk väljapaistvaid kunstnike seitsmeteistkümnenda sajandi kuulsaimaks. Nimeks on jäänud Diego Velaskes, kes sündis üks aasta enne sajandivahetust 1599. See viljas tema talent pidi küll varakult avalduma, sest juba 24 aastasena sai laske, sest noore kuninga Felipe neljanda õuemaalija ning selleks jäi ta kuni surmani 1660. Amet kohustab, mistõttu elas, kes tegi hulga pilte kuningast, kuninglikust perekonnast, õukonnaliikmetest õuennarridest ja kääbustest ess kuningaperet lõbustasid. Nii et kui enamus Hispaania seitsmeteistkümnenda sajandi kunstnike religioossete teemade kallal ametis oli, sai veel laskis endale ka hoopis maisemaid maale lubada. Kuningakojas oli ta austatud ja hinnatud mees ning tegeles paljude asjadega, mistõttu jõudis valmis teha 130 maali. Seda polevat palju, teavad asjatundjad, mööndes samas enamus neist maalidest on tõeliselt tähelepanuväärsed. Prados jätkub Diego Velaskese maale õige mitmesse saali ja kõik need on vaatamist väärt, kuid tõelist äratundmisrõõmu tunned sa suure, keset seina uhkes üksinduses puva maali ees, mille nimi on. Las menias võiks tõlkida õuedaamid ja seal pole oma äratundmisrõõmuga üksi. See siin on üks Prado kuulsamaid maale. Hääled aegade tagant Jabildid Lasmenias seda pilti on kunstiajaloos lahatud nii ja naapidi. Mõistatus on täika maal maalikunstist kolm meetrit 18 sentimeetrit kõrge ja kaks meetrit 76 sentimeetrit pikk lai maal ja ühtlasi ka mõistatus. Sa seisad ja vaatad väga kõrget pimedavõitu ruumi, mille tagaseinal ripuvad tumedus, koloriidis, maalid. Inimesed, kes selles ruumis viibivad, ei poseeri kunstnikule. See on lihtsalt üks igapäevane stseen. Pildi peategelane ja keskne kuju, kellele kõige rohkem valgust jagub, seisab oma kaaskonnaga esiplaanil printsess kuningas Felipe neljanda ja tema teise abikaasa, Austria kuninganna Marianna tütar infanta Margarita. Viie aastane kuninglik printsess kannab peene piha ja hiigelkrinoliiniga kleit nagu täiskasvanud õukonnadaamid. Hõbeda helgiga heledat kleit mida kaunistavad erepunased rosetid. Üks selline ehib ka lapse heledaid lahtiselt õlgadele langevaid juukseid. Kahel pool infanta kõrval on pildile nime andnud õuedaamid. Lasmenias. On täpselt teada, kes nad olid ja milline oli nende saatus. Tus vasakul pool põlvitab Marieszarniento pildil 12 13 aastat vana ning ulatab printsessile hõbedast kandikut. Jooginõuga. Paremal pool seisab teine õuedaam kõrgestisündinud krahvi tütar Isabel de Velasko. Tema kõrval on kaks õukonda kuuluvat kääbust. Mari parv olla on sama pikk kui printsess, kuid suure näo ja täiskasvanud naised tüseda kehaga. Tema kõrval togid jalaga suurt ilusat maas lamavat koera. Teine kääbus, neid kalassiita. Tilluke ometi täiskasvanud mees. Selline on tegelaste rivi pildi esiplaanil. Lasmenjaze vasakus nurgas algab mõistatus, siin on näha osa suurele uuendiga kaetud maali tagaküljest. Maali esikülg on pildi sisse pööratud ja selle ees seisab oma balleti ja pintslite ka kunstnik. Teiega veel laskes ise. Pikad lainelised, mustad juuksed, toredad ülespidi otstega vuntsid. Tema tumedal rööl ilutseb punane kunstipärane rist. Rüütli märk, mille kuningas talle 1659. aastal annetas siis kolm aastat pärast seda, kui ta õuedaamide pildi lõpetanud oli, mistõttu arvatakse, et ristimaaliste oma rinnale hiljem või kui legendi uskuda, maalinud selle sinna hoopis kuningas ise, kes vabal ajal ka maalikunsti harrastanud. Velaskesega samas reas seisab pildi parempoolses nurgas veel kaks tegelast naine nunnarõivastele sarnaneva leinarüüs, samuti õuedaam ning mees, kellel kuningakojast kindlasti omad ülesanded. Täitaalid tagasein pildil kujutatud ruumi sügavuses on aga hoopis huvitav. Seal rippuvate tumedate piltide seas on üks hele. Ja see ei olegi pilt peegel, milles võib näha kuninga paariennast Felipe neljas ja kuninganna Mariana. Et sealt niimoodi vastu peegelduda, peaks neid pildil näha olema, aga ei ole. Niisiis saavad nad seista vaid pildi ees vaatajate seas. Peegli kõrval tagaplaanil on aga valgusse avatud uks ja lävel seisab üks mustas riides mees. On kindlaks tehtud, see olnud Hoseni. Lasmenias on praados olnud muuseumi avamisest peale, mis toimus mäletatavasti aastal 1819 ning see olevat kogu kunstiajaloos üks kõige rohkem läbi analüüsitud pilt. Aga milliseid saladusi laskes sinna tegelikult peitis, kui üldse seda teadis, seda ainult ise, ametliku õue kunstnikuna pidi ta kuninglikku perekonda ning selle liikmeid ajaloo jaoks jäädvustama. Ja infante margariita. Ta on ta kujutanud ka neli aastat hiljem maalitud pildil. Printsess peaks sellel siis üheksa aastat vana olema. Selle pildi loomisel oli veel askesel küll ka kaasautor, Huandotista Martinestel, Maasa Khanis infanta särab siin punasel volditud kangas, taustal. Juba on tal suur ja lai uhke soeng, kõrvarõngad, juveelid ja kleit, vaene laps ja vaesed seitsmeteistkümnenda sajandi Hispaania õukonnadaamid. Puust metallist vaalaluust ja taevas teab-millest meisterdatud krinoliin peene pihalise kleidi all on puusade kohal nii lai, et piiga võib sellele vabalt mõlemad laiali aetud, käed toetada aukunstnikule. Kleit on tõesti särav punasest siidist ja punaste triipudega hõbedest kangast. Sõõrid lähedalt ja vaatad kaugelt ja jälle lähedalt ning avastad, et hõbedaseks muudavad helehalli tooni õigesti paigutatud valget pintslitõmbed vist. Aga võib-olla on seal ka midagi muud. Ja ilmselt ongi midagi, peab ka saladuseks jääma ja Velaskese puhul jääb päris palju saladuseks, mis ongi tore. Kui oli juba ammust ajast imetlenud, kuidas laskis oma Felipe maalidel kuninga mantli Maiesteetlikust kandja näole tagasi, oskas peegeldada. Ta oli Velaskiselt õppinud inimestest ja rõivastest kokkusobiva terviku loomise. Nii kirjutab Lion Feuchtwanger raamatus Coya ehk tunnetuse salakaval tee. Koos Francisco Tegoiaga tuleb Prado muuseumi 18-sse rajanud ka 19. algus. Hoia elas 1746 kuni 1828 Carlos, neljas oli tema kuningas ning pikapeale sai Temastki kuninglik õuekunstnik võibist võist vangerit uskuda. Coya elusa saatusest mängis märkimisväärset rolli kaunis tujukas, keerulise loomuga ning uhke hertsoginna Kaiatajana Halba. Nende vastastikune kiindumus oli ilmselt üpris hispaanialik. Kirglik armastuse-vihkamise suhe, millest kumbki lahti ei suutnud rabelda. Hoia maalisemadoniaga jätaanat maalistada, rõivastes ja rõivasteta. Viimast maali tuli peita inkvisitsiooni kohtust, pääseda maalistada kui rahva seast pärit hispaanlanna maakat mõlemad Mei rõivastes kui alasti. Maha on Prado suureskoya kollektsioonist, nagu ka hulk teisi maale ning kapritsadeks kutsutud kummalisi, kohati hirmutavaid joonistusi, milles hoia hispaania ülikud peale nende tõelist palet püüdis näidata kunstniku looja tunded, elamused, hingepiinad, nägemused, hirmud, fantaasiad ning fassaadide tagant nähtud tegelikkus. Kõigest sellest sündisid kapritsad, kuid Francisco Goya oli esmajoones õuekunstnik. Härra õuekunstnik sai ülesandeks maalida suur kuningliku perekonna portree. Selle portree maalimise ajal olid Coya ning kuningapere heledes ja pidulikus Aranheesi lossis. Kunstnik käis ringi ja mõtles ning teda häiris Velaskesi õuedaamide pilt. Olen alati imetlenud oli kuid tema maal pidi Francisco Coya maal olema ilma mõjude ja eeskuju deta. Hispaania Porboonid olite oli 1800. aasta suvel kõik arenheesi lossis ja see oli suur pere kuningas Carlos, neljas kuninganna Maria Louisa nendel lapsed, printsid ja printsessid ja lapselapsed üks imiku eas. Kokku sai 13 inimest. Kammerhärra markide Ariisa juhtis sellele härra õue kunstniku tähelepanu öeldes. Muidugi on kõrged isiksused ise kaugelt üle igasugusest ebaausust, kuid maali vaatajate kohta seda öelda ei saa. Too härra õuekunstnik võiks ka ennast tagasihoidlikul moel maalile jäädvustada, nagu ka varasematel selletaolistel maalidel kombeks on olnud. Härra õuekunstnik sai aru ja töötas ning seisis siis äriaadne saalis oma lõpetatud teose ees oodates, majesteet teie kuninglikke kõrgusi, kes pidid tulema tema pilti üle vaatama. Loeme Feuchtwanger rit lõuend säras ja hiilgas ülimal määral kuninglikult ning nad seisid seal elusuuruses veel suuremate nagu elusuuruses elutruud veel rohkem kui elutruud äratuntavad igaühele, kes neid vaid korraks põgusalt näinud oli. Don Carlos seisis kogukana keskel nii pildil kui ka saalis pilti vaatamas. Ta meeldis endale sel pildil, kui suurepäraselt on maalitud tema kastanpruun, kuub kohe näha, et seal test ning kui täpselt tema mõõgapide ja iga ordeni täht, tema rinnal täise mõjuv väärikana ja seisab seal kindlalt. On tunda, kui palju jõudu ja väge on tema kontides vaatamata tema aastatele jalu valule. Vananeva inetu ilustama Maria Louisa kiired teravad silmad vaatlevad vananevat inetut ehitud Maria Luisa pildil. Paljugi selle maalitud naise juures võib-olla ei meeldi mõnelegi temale aga meeldib. Sel naisel on inetu nägu, kuid see on ainulaadne, see sunnib igaüht vaatama, see jääb mällu. Ja niisugune ta on. Burbooni Maria Louisa, Parma printsess, kõigi Hispaania riikide kuninganna kuninga abikaasa, tulevaste kuningate kuninganna ema, kellel on tahet ja võimeid elult võtta, mis sealt võtta saab kartuse ja kahetsuseta. Tema ümber seisavad ta lapsed hea meelega hakata kenale väikesele infantile, kellel maalitud kuninganna käest kinni hoiab ja ilusale väikesele infantale, kellele ta käe õlale on asetanud. Seda olete te hästi teinud, Don Francisco, ütles kuninganna. See on loomutruu ja õige pilt sobiv järeltulevatele põlvedele näitama, missugused meie vurboonid õieti oleme. Francisco Goya maalitud Kaarlas neljanda perekond on suur pilt. Kaks meetrit, 80 sentimeetrit kõrge ja kolm meetrit 36 sentimeetrit lai ampiir stiilis kuldtikanditega kleitides uhkelt ehitud kuninglikud daamid põlvpükstega ülikonda seades ordenit teie ordenilintidega härrasmehed. Kehkenpüksist noor kroonprints don Fernando, nende seas lapsed, kes vanemate kombel rõivastatud ja ehitud 13 Hispaania kuningliku perekonna liiget. Ja vasakus nurgas on näha suure lõuendi Puuranis tagumist poolt. Ja selle eesloojat õuekunstnik hoiate ennast, temast paistavad küll vaid nägu ja kael. Ometi tekib kohe mingi analoogia 150 aastat varem maalitud Velaskese kuningliku perekonna pildiga. Kunstnik nimelt seisab sellel samuti pildi vasakus ääres. Aga see on ka ainus ühine joon kahe Hispaania kuulsaima kunstniku suurtel kuninglike perekondade maalidel. Iial polnud sugugi mõttes end pildile panna. Talle anti tungivalt nõu seda teha, et pildile ei jääks 13 kuninglikku isikut. Kuid tema, Carlos, neljanda perekond seisab seina ees. Reas seinal ripub kaks maastikumaali sellel tõenäoliselt suurel saalil puudu pildil sügavus ja midagi müstilist. Siin pole vaid kuninglikud Maiesteerid piduriides kuid ilustamata. Coya julges neid näidata just sellistena, nagu nad olid. Carlos, neljanda perekond on taas üks tuntumaid ja kuulsamaid maale Prado muuseumis, aga Coya maale on seal saalide kaupa Prado kuulubki esmajoones Hispaania kunstile. Kuid Hispaania krooni kunagist ajaloolist võimsust näitab seegi, kui palju anda raadiost teiste Euroopa riikide kunsti. Sajandeid olid Hispaania mõju all Madalmaad, sellest jutustavad fla Amy meistrite maalib Prado seintel. Teiste seas vanderveeren Pieter broigel ligi 100 Peter Paul Rubens TÖÖD, Anton Wanda äike muidugi Rembrandt ja itaallased, Karabahhia opotid, Shelli Rafael tintor, etodiitsian Paolo veraneeze, teiste hulgas prantslased ja kuulus sakslane. Füürer, maailmanimed sajandite tagant ja ameti väsitseb päeva lõpuks. See ei kõlba kusagile, kui sa kõnnid mööda saale ega jaksa enam midagi vastu võtta, võime imetleda peaks alles jääma. Seepärast ütleme, et tänaseks aitab Ramon komest elasserna kirjutab. Muuseumid on otsikuid, haiglad, kus meid ravitakse kõrgemalt poolt saadud andidega. Ainult suur kunst on kunst. Ainult suur kunst on kunstikaitsja Prado muuseum. Madriidis on suure kunstihoidja ja kaitsja.