Hõbejõutud see aina, kes hakkaks tänapäeval veel mõne aeglase laevaga Hiinasse sõitma. Aeg on raha ja aega on vähe. Ja ma on pikk, nii pikk ja Hiina on suur, nii tohutult suur ja hiinlasi on hirmuäratavalt palju. Samas on see üks müstiline saladuslik iidse tsivilisatsiooniga maa, kus leiate eriti palju sajandeid varem kui mujal maailmas näiteks sellised asjad nagu paber, portselankompass, trükikunst ja püssirohi. Juba teisel aastatuhandel enne Kristust tunti seal kuukalendrit matemaatikat, aga veelgi varem ja arstid. Vajadus on Hiinas umbes 3000 aastat vana iidset kunstimälestised, aga veelgi varasematest aegadest pärit hiigelsuur, kauge ja keeruline maa Lääne inimeste jaoks, lugematute üllatuste maa, kasvõi näiteks Jon kangi grotid taatongis Shangxi provintsis midagi, mis olevat väärt tüüp kuue tunni pikkust rongis loksumist Pekingist tätongi. No meie oleme sama hästi kui kohal. Ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio, Helgi Erilaid ja. Hiina üllatusi meenutades märtsist 1974 asusid Hiina talupojad Shangxi provintsi tolmusest tööstuslinnas seanis kaevu kaevama. Neil oli vett vaja, kuid vett nad ei leidnud. Selle asemel tegid nad 20. sajandi kõige vapustava arhitektuurilise avastuse. See oli hiigelsuur maa-alune võlvitud ruum, kuhu kaheks 1000-ks aastaks oli peitunud tohutu terrakota sõdalaste armee. Rohkem kui 8000 elusuuruses savisõdurit seisab siin pikkades ridades üksteise kõrval ja üksteise taga kõigil põlvini ulatuvad lahingu tuunikad, kiviplaatidest, kaitsevestid ning pealaele kogutud juuksed moodustavad paremal küljel kummalise mügariku. Nende näod on kõik erinevad, nagu ka käte asendid, röögivad ja peakatted. Nad on tardunud nelja mehelistesse ridadesse hiigelpikkade ligi inimkõrguste kivivallide vahel. Nad on valkja heleda savivärvi. Hiina esimene keiser, Qin Shi Huang tee oli aastaks 222 enne Kristust just kogu suure Hiina esmakordselt ühtseks riigiks ühendanud. Selle nimel olide tuhandeid inimesi lahingutes kindlasse surma saatnud, kuid püüdis range käega valitsedes ja uuendusi sisse viies Hiina riiki arendada ja kindlustada. Pole ime, et keiser Shi Huang tee oli oma tegevusega endale hulga vaenlasi soetanud. Seni, kui ta riigi valitsus ei saanud need talle midagi teha. Pärast surma. See küsimus painas Hiina keisrid aastakümneid. Aastakümneid valmistati ette tema kindlat kaitset teispoolsuses. 8000 Savi sõdurit laskis Hiina esimene keiser oma eluajal valmis ehitatud hiiglasliku hauakambrisse seisma panna, et need teda kaitseksid ning saadaksid teel surematusse. Hiina üllatusi meenutades 1990.-te aastate alguses leidsid teedeehitajad samas piirkonnas veel teise maa-aluse armee Hiina esimest keisrit 70 aastat hiljem siit ilmast lahkunud keiser Ing tee haua lähedalt ning ei olnud küll päris leebe keiser ja tema hauakaitsjate seas leidub ka tavalist rahvast, mitte ainult ligi kahe meetri kõrgusi savisõdureid nagu esimese käise hauakambris. Siinset kujud on ka tunduvalt väiksemad, aga ju siis arvas käiging tee, et ta oma teel igavik kui kaitset vajab. Nimelt usuti, et sel rännakul ärkab kogu terrakota armee ellu. On teada, et kuningas Shifuangedi savisõdurid seisid oma kohal juba 210 aastat enne Kristust. Riigi tohutult pika ajaloo jooksul on Hiinat valitsenud hiigelarv geistreid esimese keisriaegadest umbes kuus sajandit hiljem saame rääkida pikalt valitsenud põhja vei dünastiast. Just selle dünastia ajal taastus riigi vahepeal kadunud ühtsus Põhja-Hiinas aastal 439 ja üldse oli tegemist suurte muutuste ajastuga. Kaua suletud riigina püsinud Hiinasse oli väljaspoolt võõraid ideid sisse voolanud ja budism oli siin nüüd juba päris kindel usk. Põhja, või dünastia ajal elas riigis edasi hulk iidseid traditsioone, millest mõned teistest ebatavalisemad olid. Näiteks riigiteenistujad ei saanud oma töö eest palka, neid pidid nende alamad ülal pidama. Aegade jooksul viis selline kord impeeriumi Altmaksude reaktsiooni sügavasse mülkasse, nii et lõpuks küll. Alles teisel sajandil hakkas riik oma ametnikele siiski ka palka maksma. Heina teis rinnaks ei saadud mitte riigile tehtud teenete või kõrge seisuse eest. Keisrinna kandidaadid pidid läbi tegema kindla tseremoonia sepistama oma kätega kuldseid kujusid. Oskus sellega hakkama saada pidi jumalate soosingut tähendama. Ainult see keisri abikaasa, kes kauni kuldse kuju valmis suutis teha, oli väärt keisrinna nime. Kui keisri järglane, kroonprints nimetatud sai, pidi tema ema enesetapu tegema. Mõnede ajaloolaste arvates alustanud seda traditsiooni kunagi ammu keiser Wu lastes hukata oma lemmikkonkubiini ja abikaasat Sao, kes oli keisri noorema poja kroonprintsiks nimetatud liufullingi ema väga julm jäät kroonprintsid jäid siis ilma emadeta autasustati nende ammesid teinekord keiserliku ame tiitliga. Niimoodi olid siis lood mõnede Põhja-dünastia iidsete traditsioonidega, mis aegade jooksul siiski minevikuga tõusid. Sellest ajastust on ometi ka üht-teist alles jäänud. Teist päris suurt põhja või dünastia pärines ürgsust Mongoolia hõimust, mille nimeks oli Tooba Tooba. Pealikute tiitel oli tai prints. Viimane tai prints aga muutis selle tiitli aastal 386 way printsiks. Siit siis ka põhja või dünastia. Hiina ajalugu on kauge ja keeruline, täis pidevaid kodusõdasid riigi erinevate piirkondade valitsejate vahel, kuid põhja või dünastiale õnnestus päris pikalt püsida. Oma pealinnaks tegid või valitsejad algul pindschengi, mis praegu tato ongi. Nime kannab. Budism jõudis siinsetele aladele Indiast iidse siiditee kaudu. See karavani tee kulges teatavasti tuhandeid kilomeetreid läbi Aasia. Tundub, et Hiinas on kõik suur ja kui siin midagi on, siis on seda palju. Teate, ongi linna lähedusse Vuts How mäeaheliku liivakivi kaljudesse raiutud Jungangi Krootid toetavad seda tunnet. Maailmas on ju õnneks alles veel palju iidsetel aegadel paljudest välja raiutud asulaid, templeid ja koopaid. Võtkem või nabataja kuningate linn, Petra Jordan Haanjas või Mesa Verde Kaljo elamut Colorados. Ka Hiinas eneses on veel mitu suurt kaljukoobaste gruppi, kuid mõõtmed on erinevad. Kirjutatud on need mäeaheliku lõunaküljele raiutud koobaste rida ulatub terve kilomeetri pikkuses idast läände. Suuri koopaid olevat 53. Nad moodustavad umbkaudu 1000 nišši ning mahutavat 51000 räid, kuju, jumalaid, deemoneid ja loomi. Ja kui mitmes erinevas allikas niimoodi kirjutatud on, ju see siis niimoodi ka on. Mu endine hästiaegsetest ürikutes on tänaseni alles jäänud ülemmunk. Faa koos sõnad. See, kellel on võime vuda, usku toetada ja kaitsta, on meie jaoks kõrgeim. Ma ei avalda austust mitte valitsejale, vaid põdrale. Sellest suurest austusest, jäägitust, usust jutustavadki kümned tuhanded figuurid Jum kangi koobastes, nende krattide kaevamist ning raidkujude loomist alustati aastal 453. Eeskujuks Indiagandaarab Kunst. Kuid Jungangi koobaste skulptuurid kuuluvad ikkagi Hiina traditsioonilise kunsti hulka. Ja neist on asjatundjad leidnud tolle aja Hiinale iseloomulikke jooni, aga ka üht-teist muud. Põhjaveedünastia keisri Xiao veni valitsemise ajal asus auväärne munk tan jao Juncangi koobaste ehitustöid juhtima. Siis oli kätte jõudnud ajad, mil keisri kummardamine ja jumaldamine hakkas vuda kummardamise ja jumaldamisega enam-vähem võrdseks saama. Mis tähendas, et auväärse jandaa juhtimisel valminud viies koopas sarnanesid hiigelsuured Budad põhja veidi Nastja viie esimese keisriga. 50 aastat uuristati on kangi koopaid, ruutsoo, mäeaheliku liivakivi kaljudesse. Seda tööd tegi umbes 40000 meistrit. Peaasjalikult ka, kes olid kokku tulnud mitte ainult hiinas ta ikka piiride tagant 53 suurt koobast mäe külge raiuda ning need siis 51000 kivist välja tahutud skulptuuriga täita. Lausa imet selle hiigeltööga 50 aasta jooksul hakkama saadi. Tõeline usk ja tõeline pühendumus liigutavad mägesid. Sellest kõnelevad hoolega rajatud ajaloolised pühamat kogu maailmas, eks ole. Koopakunsti aarde leidja ungangis, see on traditsiooniline Hiina kunst kuid mõjusid on mujaltki, sest isegi nii ammusel ajal läbisid Hiinat suured kaubateed kasvõi toosama siiditee ja koos võõramaiste või võõrastelt maadelt tulnud Hiina kaupmeestega jõudis arvatavasti kohale ka näiteks igasuguseid huvitavaid uudiseid kaugetel maadel nähtud ehitiste kohta ja nii palistavad Jon kangi pasuid mõnel pool, isegi klassikaliste kreeka templite fassaade meenutavad sambad, kivised, sammas, eeskojad viitavad india kabelitele ja isegi rooma basiilikatele ja ohtrad, kaunistused konid ja sööniksid, kumerad, katused ning maokujud Iraani ja Bütsantsi mõjudele. Väga asjatundlik silm võib muidugi neid mõjusid tabada, kuid lõppkokkuvõttes on Jongangi grotid ikkagi traditsiooniline hiina kunst tuurid koobastes, need kümned tuhanded skulptuurid, Need on iga näo ja karvalisi ja kõige väiksemad, vaid kahe sentimeetri pikkused. Kõige suurem, buda on lausa 17 meetrit kõrge, grotis number viis, mida kutsutakse suure buda koopaks. No lugege õige varsti, mida njungangi krattide kohta kirjutanud rändajad, kes neid oma silmaga näinud. Missugune hiinakeelne laul, mida on siis kirjutanud ion kangi krattide kohta need, kes selles kauges paigas ära on käinud. Otsekui meekärg tundub eemalt koopaid täis uuristatud kaljusein ja Jungangi tempel, mille värav juhatab sind uhkelt värvilise neljakorruselise puufassaadi ette. Korruseid eristavad toredad ülespidi nurkadega pitsiliste katuste ääred. Rõdud on sammastega liigendatud ning sammaste vahel hiina laternad suured, ümmargused ja punased. Krattide raidkujusid. Ta siin kronoloogilises järjekorras. Kõige esmalt satud sa koopasse number kuus. See on kõige säravamates värvides ning kõige Hiinalikum koobas. Seinad ja isegi lagi on kujukeste ja ornamentidega kaetud. Esimese ehitusfaasi viies koopas vaatavad hiigelkõrged pühalikud Budad välja teise korruse akendest koopas, olles näedsa üksnes nende jalgu. Rohkem kui 10 meetri kõrgused seinad on kõik kujudega kaetud ja keskne, tohutu buda tõuseb koopalaeni ning kogu see ime on siinsamas hämara, peaaegu päevavalguseta koopa seinte vahel kaljust välja uuristatud ning kaunilt värvitud. Kuidas küll? Paarkümmend aastat tagasi on kangi külastanud ajakirjanikule meeles ringkäiku juhtinud giididext tsiteerin. 51000 buda kuju kaljukoobastes näitasid tegelikult seda, kuidas endise aegsete valitsejate ekspluateerivad klassid käsutasid budismi rahva mõistuse vangistamiseks. Jongangi koopas, skulptuuride, imepärasest, ajaloo ja kunstiväärtusest kiideriti ei pajatanud. Koobast number kuus oli siin juttu tõepoolest, Jon kangi koopad on hiinalikku täpsusega kenasti süsteemise nummerdatud. Looduslikud kaljulõhed jagavad kogu kilomeetrise koopaid täis räietud mäeseina kolmetsooni idatsoon, läänetsoon ja kesktsoon ning numbrid algavad ida poolt Idatsiooni koobastele, siis alates number ühest on loodusjõud kõige enam liiga teinud. Siinsed hiigelkujud ja väiksemad skulptuurid pole kahjuks kuigi hästi säilinud, kuid esimese Krooti idapoolsel seinal on siiski alles elust jutustavat seina reljeefid. 45 kõige olulisemat yoncangi koobast on ometi poolteist 1000 aastat üle elanud. Kokku 252 nishi. Ide tsooni kuulub neli koobast ühest neljani kesktsooni, koopad viis kuni 13 ja läänetsooni koopad 14 kuni 45. Ajalooliselt on aga lood niimoodi, et kõige esmalt kaevati mäeküljest välja viis koobast auväärsem munga. Tan jao juhtimisel koopad number 16 kuni 20. Aastatel 460 kuni 465, kui valitses keiser Vendscheni piim viis tan ja koobast nii neid kutsutaksegi lääne tsoonis. Siis tan ja koobast ja viis hiigelsuurt Budat. Kõigil kühm keset pealage, peened kulmud, paksuvõitu põsed, laiad õlad, sirge nina ning tugev keha. Mõnede mungakuued katavad mõlemaid õlgu, mõnedel hambad parem õlg. Paljastatud rõivaste voldid ümbritsevad keha otsekui nööristik. Kohati siksakiliselt tan ja viis koobast on rajatud põhimõttel. Vaata üles mäkke. Nii on asjatundjad leidnud. See tähendab, et sa pead, Need hiigelpõdesid, vaadates pea kuklasse ajama. Koopa esisein on lihtsalt nii lähedal, et vaatleja ei saa tahapoole astuda ega skulptuuri kaugemalt uurida. Jumalad on ikka kõrgel. Tan jao, koobaste, skulptuuride rõivad ning ehted on kujutatud tugevate sisse graveeritud joontega, mis asjatundjate väitel iseloomustab tüüpilist hiina skulptuuri, kuid samas harmoneerub kohati Hiina kunstiga ka mujalt pärit stiilid, kuigi jälle kujude kehades võib tajuda elujõudu ja liikumist, mis olevat üks Hiina kunsti põhijooni. Teadlased näivad ka sellest kindlad olevat, detan jao koobaste viis Budat soosisid parasjagu valitsevat keisrit ning viimase järeltulijat. Aga proovigem, tan ja koopaid lähemalt uurida. Koobas number 16 kohtad sa sakiemmuunibudat, kes kujutab enesest parasjagu valitsevat keisrit Wen Changi. Viienda sajandi Hiinas näis noil aegadel valitsevat usk. Keiser on samaväärne, kui buda hoiad, keiser ongi buda koobas number 16 seisab siis suur, uhke ja vägev skulptuur pikki voltides rüüd, laiad varrukad, parem käsi, rinna kõrgusele tõstetud. Peopesa ettepoole suunatud. Koopaniishi seinal on aga näha hulk väikesi reljeefkujusid. Need on pärismaised, muusikud oma toredate vanade pillidega ja üks sein on peaaegu üleni täis igas suuruses palvetaja Te kujusid suuremates ja väiksemates nišides. Koobas number 17 istub risti seal Mai Treial, buda ühtlasega kroonprints Ing, muu, kes küll enne troonile saamist siit ilmast lahkus. Ta on jääkoobastes, pole aga Budad sugugi üksi ja nii on ka seitsmeteistkümnenda koopaseinale raiutud kauni naeratava palvetaja poolfiguur V-tähe kujuliste voltidega rüüs. Võdad koobastes number 18 19 ja 20 kujutavad enesest ka järgnevaid keisrit Tai Wu Ming, Joan ja tao vu. Need nad olid. Keisrite ja budaskulptuuride ühendamine läbi põlvkondade. Ei olnud tegelikult mitte üksnes kummardus valitsevale dünastiale. See pidi näitama ka budismi pika ajalugu, mis ulatus kaugesse minevikku ning pidiga kauges tulevikus edasi kestma. Usu ja riigi huvid said niimoodi kenasti ühendatud vastastikuse kasu austuse alusel. Koobas number 18 seisab meil taas oma 10 meetri kõrgune buda, kelle tohutu suur vasak käsi hoiab rinnal koos rüü kauneid Valte. Väärikas, kuid eluline. Samas koopas on ka üks naera tav, kui ta parem käsi rinna kõrgusel. Peopesa avatud 19. koopa Budad on aga kirjeldatud kui väga kaunist ja elegantset. Mitmete kirjelduste järgi tundub aga, et just Jongangi rottide koopast number 20 mis on siis viimane viiest munk. Tan ja koopast leiame kõige väärikam Abuda. Siin istub 14 meetri kõrgune hiigelskulptuur meditatsiooniasendis ümarMaiesteetlikult naeratav nägu, kitsad huuled, tugev nina ja suured silmad pärani avanud mis olevat kaunis, ebatavaline ja üpris suured, lausa laiade õlgadeni rippuvad kõrvad, kontuuri puhtad jooned ja koguraid kuju. Lihtsus annavad figuurile jõudu ning rahu. See on Jongangi põhiskulptuur põhja või dünastia, kivi, räidurite ja skulptorite meistritöö. See on saaki ja moni ise selle nime all tunti ka kaotama Budad ärganud ja õpetajat kõige tähtsamat isiksust budismis. Niisiis, jõngangigrottide kõige tähtsamad ja vanemad viis tan ja koobast neil on ovaalsed põrandad ja kuplikujulised laed, mis meenutavad India rookatustega hütte. Ja kõik põhiskulptuurid on üle 10 meetri kõrged. Jõngangi koobaste esimene faas, kive raiutud aastatel 460 kuni 465. Siisiga jäibeeennsy Puubeeenn, Saasiang, Jaumen. Tööde teine faas võeti ette aastatel 470 kuni 494 siis said valmis koopad number üks ja kaks ning viis kuni 13, mõned numbrid jäävad vahele, mis teha, ju siis pole need koopad ajaloolises ja kunstilises mõttes sedavõrd tähtsad, et neid mainida. Koobas number viis on küll oluline. See on nimelt suure buda koobas ja siin seisabki jõngangi kõige suurem buda 17 meetrit kõrge. Teda ümbritseb suur hulk väiksemaid põdesid missugune imetore meistritöö võiks küll olla näiteks kahe sentimeetri pikkune buda ning kujutlege kõiki neid figuure värvilistena närvilisel taustal. Seda külmikut kõigis koobastes. Jungangid rottide rajamise kolmas faas jäi aastatesse 494 kuni 524 kuid noil aegadel raiutud koopadjanišid kaljuseinas on juba hoopis väiksemad. Niisiis, ühtekokku 50 aasta jooksul raiuti liivakivi kaljudesse 20 suurt ja hulk väiksemaid koopaid. Suured koopad võisid 21 meetri sügavuste süvenditena kalju seina sisse. Toda siinsamas kõrval olid aga vaid väikesed oravad kaljuseinas, kuhu skulptuuri saias. Teda on teada, et algselt katsid suurte koobaste sissepääse mitme korrusega kõrgused puudemplid. Kui buda mungad oma palverännakutel Jongangi krattide lähedusse juhtusid, võisid nad sealsetes koobastes ööbida ebalvetada. Seal hoiti ka eriti tähtsaid pühasid esemeid. Kuid aeg möödus aastad ja aastasajad oma liivatormide ja tuulte, vihmade ja lumesadudega ja sõdadega. Koopaid püüti kõige selle eest võimaluste ja oskuste piirides kaitsta ning kui vaja, ka parandada. Laudinasti ajal aastatel 1049 kuni 1060 uuendati ja parandati Jongangi koobaste skulptuure ning ehitati üles 10 Jungangi templit. Kõige tähtsamate koobaste kaitseks. Need ehitati teadagi puust jäid oma kuus aastakümmet hiljem tulele jalgu. Kuid 1621. aastal Qingi dünastia valitsemise ajal rajati uued puuehitised, mida veel praegugi viienda ja kuuenda koopa ees näha on. Pekingi olümpial muide kõlas see laul, aga nagu juba öeldud, Pekingist umbes kuue tunni pikkuse rongireisi kaugusel on linn nimega tätong. Kujuteldamatult suures Hiinas pole see ju maa ega midagi ja ta tongist veel 15 kilomeetrit ning oledki Jungangi koobaste juures. Ongi ise on Hiinas üks tavaline keskmise suurusega linn, milles elab ligi kolm miljonit inimest ja tätongi kutsutakse kivise linnaks. Kivisöevarud olevat siin märg misväärsed ning Hiinale erakordselt tähtsad. Keeruline raud, teede ja maanteedevõrk on abiks, et kivisütt tätongist mujale Hiinasse toimetada. Ta ongi linn oma 2400 aastat vana, siin oli ligi 100 aastat meile tuttava põhja või dünastia pealinn ning Leo ja Jini dünastia ajal olnud siin niinimetatud abipealinn kunagise iidse põhja Hiina suurkeskus, kuhu kõikjalt kaupmehi, ärimehi kokku voolas. Just seetõttu tekkisidki siiakanti sellised ajaloo ja kunsti mälestusmärgid, nagu on seda näiteks ripu klooster fantastilise linnupesa meenutav ning Kaljo pinda rammitud palkidele toetuv maapinnast umbes 50 meetri kõrgusel seisev toredate kollaste ülespidi nurkadega hiina katustega hoonete kobar ja muidugi ikka noodsamadium kangi kraatid. Teate, ongi, linnalähedus pole aga viimastele sugugi hästi mõjunud, sest tuuled puhuvad tehtigi linna poolt ja tulevad koos kivisöetolmuga. Suur kuiv ja tolmune linn on öelnud, et ongi kohta need, kes seda näinud. Aga tohutus hiinas leidub kõike tolmuseid, linnujõgede, rohelisi, orgusid, iidseid templeid, tuhandete aastate taguste keisrite rahu valvama jäänud savisõdurite armeesid ja budistlikke koopa kompleksse neist kõigevägevam Jongangis, mis kujutab enesest pühend, kunsti meistriteost. Meistreid minuni jõudnud materjalides ei mainita, aga neid oli ka kümneid tuhandeid. Võiks siiski arvata, et Hiinas on suurimate Budade loojate nimed kusagile üles tähendatud. See on juhina iidne tsivilisatsioon, saladusi ja mõistatusi täis kauge, võõras, kohati kummaline. Ja just seepärast käiter. Kuuendal sajandil elanud geograaf liida Joan kirjutab oma kommentaarides jõgede raamatule. Kaljudesse raiuti süvendid, mäed avanesid ning neisse rajati suuri saale, udu vinedes, templid vaatasid üksteise poole ja teine ajalooline teos tan jao elulugu, moods Haumäe põhjaküljel on budistlike koobastemplite kompleks. Nii suur, et sellesse võiks mahtuda 3000 inimest. Selles on imepärased kivised. Raidkujud koopaidianisse ulatub 15 kilomeetri kaugusele. Müstiline saladuslik hiigelsuur lugematute üllatustega hiina.