Tere kaunist sügissombuse laupäeva, mina olen Riho Lauri, sarja eetris on kultuurikaja. Tänase saate haare ulatub lausa kiviajani. Arheoloog Andrest Fauri räägib, kuidas on Karjala kaljujoonised seotud Eestiga. Jüri Talvet arutleb Nobeli kirjanduspreemia olulisuse üle ning Margus Kiis küsib, kuidas kavatseb ansambel ookean flirt täna oma senist loomingut kokku võtta. Kõigepealt aga uurime, kas maalikunst on surnud või tahab ta filmi ja fotokunsti kiuste meile ikka veel midagi öelda. Palju on räägitud veel rohkem, kindlasti mõtisklenud selle üle, kas kunst räägib või ei räägi. Ja kui räägib, siis kellega ja mida? Mine võta kinni. Kindel on aga see, et kuuldused maalikunsti surmast on tugevasti liialdatud. Eesti maalikunstnike liidu aastanäitusest pealkirjaga räägib minuga ei räägi. Räägivad kunstnikud, kreegaa, Kristring, jälgi. Neid küsitles Urve Eslas. Eelmisel nädalal avati jõhvis Eesti maalikunstnike liidu aastanäituse viimane etapp, millel pealkirjaks räägib, minuga ei räägi ja kus on üleval 33 teost 22-lt autorilt. Meediumide sissetungi tõttu ennustati maalikunstile kadu juba aastate eest. Selgub aga, et maal ei kavatsegi kuhugi kaduda vaid tahab järjest häälekamalt sõna võtta. Näituse kuraator, Kreeka Kristringija, kunstnik Lea Pähkel. Kuidas selle maalikunstile juba pikalt ennustatud lõpuga siis ikkagi on? Selle asjaga on selline huvitav lugu, et me leiame paralleele väga paljudest eluvaldkondadest. Näiteks kui me võtame kasvõi filosoofias loogika siis modaalloogika ridadest, kes sellega tegelesid, nad jõudsid, et loogika on jõudnud ühest punktist lõpuni ja ta on surnud. See kriitika tekkis nende eneste seast. Täpselt samamoodi tekkis kriitika maalikunstis maalikunstnik enda seast, kes hakkasid otsima ja laiendama oma võimalusi teistes kunstivormides. Ja see tekst, mis praegu käib, on tegelikult, ütleme veetse häälet kõrvalt, kellel ei ole ju tegelikult mingit pistmist maalikunsti kui sellisega ja maalikunsti saatuse eest kannavadki vastutust, need tegijad, mitte need, kes kuulutavad, et ta on surnud. Sest samal hetkel, kui lõpeb nende tekst, lõpeb ka maalikunsti surm. Kuid maalikunst, tonni, uute meediumide, näiteks videokunsti tulekuga palju muutunud. Milliseid muutusi te maalikunstile veel ennustada? Maalikunst on muutunud kindlasti ja maalikunst on ka eelkõige muutnud teisi kunste ka videot. Ja näiteks ma pean ütlema, et nemad on just oma spetsiifika esiletoomiseks valinud vastanduseks maalikunsti. See tähendab seda, et nad tegelikult püüavad ennast defineerida vastanduse kaudu. Ja see on üks defineerimise viisa. Neil on palju raskem defineerida ainult näiteks kino kaudu sest seal nad kohe lämbuksid. Väga huvitavad argumendid. Krister. No mina isiklikult arvan, et maalikunst ei ole surnud. Tihti olen kuulnud selliseid väiteid, et kõik on juba tehtud, kõik on maalitud ja milleks, et tehke fotosi, tehke videosi ja nii edasi. Aga maalikunst on ja jääb. See on minu arvamus. Ühesõnaga maalikunstisurmas võiks süüdistada pigem kriitikuid ja, ja niisama targutajaid, kes on avastanud ühe hea viisi veel sõna võtta ja huvitavaks teha ennast. Ja seal teise ešeloni liikumine, kes püüab end huvitavaks teha ja alati on olla ju põnev surnumatja, sellepärast et elus on neid tegelikult ju suhteliselt vähe. Aga mida maalikunstiga saab edasi anda, sellist, mida muude meediumidega on võib olla keeruline, sest võrreldes fototöötlemisega näiteks ekse maalikunst ole ju selline küllalt aeganõudev ega käsi määriv tegevus. Mida saab maalikunstiga eriliselt või teistmoodi edasi anda? Sellele on suhteliselt raske vastata, kuna maalikunst siiamaani jätkab oma piiride kompimist. Ja see tähendab seda, et ta võtab ka teistest meediatest mingi osa ning ütleme, seob või miksid enda juures. Samas maalikunsti üks piiride kompamise viis on ka see, et ta on läinud seda teed, kus ta püüab võimalikult vähesega rääkida, nii vähe, kum. On maali arsenalis võimalusi kasutades nüüd et kus maal veel püsib. Ja samas ka see tee, kus ta võtab väga enesekohase vahendi, milleks näiteks värv. Ja ta võib ära kaotada jutustuse, ta võib ära kaotada kujutuse. Ta võib ära kaotada kõik, ta võib jääda lõpuks ühe või kahe värvi peale. Ja see on maalikunstiteos, mis elab. Kui kunsti kõnelemise juurde tagasi tulla, siis Jan Kaus leidis kord Postimehes ilmunud essees et ilukirjanduse põhiolemuseks on inimliku maailmas olemuse põhiliste hoovuste nagu armastuse, üksinduse, surelikkuse, õnne ja õnnetuse ülekandmine keelelisse väljendusse. Kui väga lihtsustatult öelda, siis kirjandus ütleb ikka ja jälle ma armastan, ma kardan. Kõik on nii ebakindel, ma tahan, et mind mõistetaks, ma olen nii üksi. Varsti mind enam ei olnud. Mul on sellest jamast kõrini ja nii edasi. Kas maalikunsti puhul oleks ka analoogilise üldistuse tegemine võimalik? Põhimõtteliselt on maalikunst küll üks kommunikatsioonitehnikaid ja tahan seda varasest ajast anud, kuna ta on siiamaani säilinud ja meie jaoks on kõnekad ka paarsada 300 400 aastat tagasi tehtud tööd siis lihtsalt viitab sellele, et see kõnekus on seal olemas. Ja mina ei tegeleks ka võib-olla maalikunstiga, kui ma ei usuks tema kõnevõimesse. Missuguseid teemasid on kajastanud maalikunst, see on nagu omaette küsimus ja see on väga suur ja põnev valdkond, kuidas need teemad on muutunud laienenud ja kuidas, ütleme eriorganisatsioonide poolt kui see on maalikunstile peale surutud, kuidas ta nagu mõjutanud või programmeerinud. On olnud ka selles mõttes ütleme, ideoloogia vahend, et me saame teda ikkagi käsitleda nii informatsiooni kui mõjutamise kui ideoloogia vahendina. Ka see on üks aspekt, kuigi tänapäeval on rohkem esile tõusnud sõltumatum kunsti aspekt. Maalikunstnik oma maaliga kindlasti annab edasi nii iseennast kui ka tema kogemusi, kõike seda, mis teda ümbritseb, kellega ta suhtleb, kus ta käib, mida ta teeb ja nii edasi, eks see on igaühe enda tunnetus ja igaüks annab ise sellest aru. Et võib-olla maalikunstile, nii nagu ka paljudele teistele kunsti-dele on iseloomulik see et sealt on võimalik leida ülesse igale ajale ajastule iseloomulik ja seda ta kindlasti kannad. Aga kui maalikunst ometi meiega ei räägi, siis miks ta seda ei tee, kas vigam vaatajates või võib see olla ka kunstniku enda taotlus pidada oma pildiga kahekesi dialoogi, olla selline eneseküllane, kuhu vaata et ei olegi enam juurde vaja. See võimalus on alati olemas. Ja paljudel puhkudel ka nii võib-olla, sest kunstnik teadupärast on üsna enesekeskne tegelane kuju. Teine asi on see, et igal kunstivaldkonnal on olemas oma loomus. Ja Joosep protske on kunagi väga põhjalikult analüüsinud luulet kui sellist ja toonud ka välja sellise asja, et luule tsentrifugaaljõud seisneb selles tohutus koguses luule, mida on tehtud nendest tegijatest, kes on seda teinud ja mis mõtted on selle ümber käinud. Ning see aegajaline sammas, kui ammu on sellega juba tegeletud. Täpselt sama asi on olnud ka maalikunstil, kuigi võib öelda seda, et maalikunst on väga pikka aega olnud Tustava või tekstilise mõttelaadi kandja. Ja ausalt öelda võib õelda, et modernismi ajaga tegelikult Ta nagu vabanes teksti sellisest rõhutatud mudelitest ja liikus rohkem nagu iseeneseloomulike mudelite juurde. Ja loomulikult selle pikaajalise traditsiooni lõhkumine või muutumine on toonud ka kaasa teatud võõristust tänapäeva maalikunsti mõistmisel. Aga kas kunsti puhul ei võiks olla olemas ka selline mingi universaalne printsiip, mida iga vaataja saab tajuda, kui sa seal olemas on näiteks mingi moonia taotlus või vastupidi, harmoonia, lõhkumise taotlus või, või mingi selline universaalne keel, mis võiks olla selliseks sillaehitajaks kunstniku ja vaataja vahel, sõltumata sellest, kas kunstnik seda ise on taotluslikult soovinud või ei? Maalis on olemas oma universaalne keel küll ja selle keele jaoks on võib-olla kõige rohkem teinud tööd maali kõrvalt tulnud inimene poolses on kes on tegelikult avanud maalistruktuuri selliselt, mis on toitnud väga paljusid moderniste, kes on pidanud sani oma õpetajaks, kuigi ta pole kunagi üheski koolisega koolis õpetanud ja seda on teinud just tema teosed, mis on tabanud, maalis midagi väga universaalset. Ning selle tõttu nii mattis Picasso kui rida teisi suurmeistreid, kes on mõjutanud eelmise sajandi alguses modernismi kulgu on just rõhutanud seda poolt, et Nad on õppinud tasandilt ja see, mida nad on õppinud, see ongi, on universaalne. Kuid see universaalne on tegelikult olnud vastuolus senise maalipraktikaga, millest ma natuke aega tagasi ka rääkisin, mis oli suhteliselt ütleme, tekstipõhine, mis oli hästi kirjeldav ja ei arvestanud tegelikult ütleme silma tegelikult nägemisomadust, vaid konstrueeris ideaalseid, maailmasid ideaalseid pilte. Visuaalselt. Kui nüüd selle praegu vaadata oleva näituse juurde tagasi tulla siis kuidas sealsed teed mõjuvad, kas nad räägivad? See sõltub vaataja ja teose omavahelisest valmisolekust manni teosega, niiet et loomulikult gigateos ei kõnele igaühe jaoks. Selleks peab olema ka ühinenud lainepikkus. Kas vaataja on selleks ette valmistatud ning rida selliseid, teisi komponente võivad kõik mõjutada. Mõni teos, mis on võib-olla varem loodud, muutub teatud aja mõõdudes kõnekaks sest aeg on ta küpsetanud ja ütleme, üldsus on sellele järgi jõudnud või ütleme ka kunstisisesed protsessid ta ennetas mingisuguseid nähtusi. Ning üldiselt me saame rääkida küll seda, et kunstimaailma ja ütleme publiku teema eelistustes on üsna suur loks sees. Aga see ei tähenda veel seda, et me peaksime kaotama pead kas maal kõneleb või mitte. Ja ma arvan, et ka tänapäeval laval on praegu suhteliselt palju neid tundmatuid häid maalikunstnikke, kes teevad praegu oma tööd, aga kelle tööd muutuvad kõnekaks võib-olla 20 aasta pärast? Mina ütleksin käesoleva näituse kohta, mis on jõhvi kontserdimajas seda, et see näitus mõjub väga värskena ja kuna enamik töid ongi tehtud sel aastal, siis kõik tööd seda enam mulle just jäigi seal silma aasta 2007. Et see näitas jah, mõjub värskena ja, ja väga mitmekülgsele ja ma arvan, et seal leida igale maitsele ja väga erinevatest aspektidest lähtudes on kunstnikud need tööd teinud. Huvitav näitus. Juba nädala on kestnud põrandaaluse muusika festival. Hea uus Heli. Täna õhtul jätkub festivalil Tartus, kus oma senise loomingu võtab kokku ka progerokibänd nimega oopium. Flirt täpsemalt esitleb oma kogumikplaati tehislend. Kas tartu eksperimente listid hakkavad oma tegevust kogumikuga lõpetama või on see hingamispausiks valmistumine millegagi vanemail? Küsib Margus Kiis bändi multiinstrumentalistina Erki Hõbe käest. Täna õhtul Ateena keskuses, siis toimub festivali hea Uus Heli üks peamisi üritusi kus mitu bändi esitavad oma uusi albumeid. Suur siin tastrial staar Pedi kri esitab oma remiksid albumit Gossancopsis. Uni elektronmuusika esindaja esindab kogumikku kosmikut kaks ja proge ansambel, oopium, flirt esitab oma senist tegevust kokkuvõtvat kogumikku tehislend. Et minuga oopium, flirdi trummar ja multiinstrumentalist Erki hõbe. Kas oopium, flirt hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama, et nagu sellised kogumikud ilmuvad? Päris niimoodi ka tegelikult ei ole lihtsalt üks etapp Me tegevusperioodist saab lihtsalt läbi. Põhimõtteliselt see koomik sündis, säästame, otsustasime panna sellele uuele albumile senise repertuaari, mida me oleme kontserditel esitanud ja me tegime seda sellise lähenemisega, et panime sinna valdavalt kontsertsalvestused ja olgugi et seal on ka paar varasemat stuudio lugu võib kõikide pahade kohta, mis teised kogumiku peal on, et me oleme neid kõiki vähemalt korra kontserti esitades ette kandnud, et senine platsis. Oopium flirdil on ilmunud kaks albumit, 2005 ilmus sant European king täis, mis on selline lühikeste lugude kogumik ja kokku oli neid lugusid seal lausa 20 sellele kogumikule, mis praegu tuleb, siis tuleb sellelt plaadilt siis ainult kaks lugu ning on ilmunud ka raadio kahe vibratsiooni salvestus mis koosneb siis juba pikematest progelikumatest lugudest, et kas see tähendab seda, et ta nagu ikkagi liigute rohkem sellise arendatud muusika poole edaspidi või? Ma arvan, et tulevikus me teeme neid. Pluusid ikka on nii, kuidas tuleb nüüd see kõik ei ole niimoodi rangelt määratletud. Kas on mingisugune spetsiifiline vahe esitada lugusid stuudios või kontserdil, kas teie jaoks nagu kuna te hirmutate praegu kontsertalbumi, siis tähendab see seda, et nagu rohkem nüüd naudite tööd laval kui stuudios omaette nokitseda. Peab tunnistama, et Laal saab tõepoolest esinedes põriseda kaifi kätte ja üleüldse mulle meeldib esineda ja mulle tundub ka, et laval olles tuleb meile kokkumäng ka kuidagi sujuvamalt välja, aga samas jällegi stuudios on natukene muretsemist on sellepärast, et kõik need rääkida siis me salvestame, oleks ikka korralikult sisse mängitud, et see on natukene kammitsetud mingis mõttes. Kuidas. Oopium flirdi üldse on see ettevalmistuse ja siis spontaansuse suhe, et et tavaliselt proge, bändid lihvivad oma esitusi ja väga palju ei improviseerida, et kuidas teil see improvisatsiooni suhe on? Lavalises esituses. Ma arvan, et kui me valmistame tavaliselt mingit kindlat sätlisti ette, siis meil on teatud pidepunktid olemas küll, millest me lähtume, aga muidugi võib ka juhtuda, mida iganes. Oopium flirt on teatavasti kahemehe bänd kus ei ole eraldi vokalist, ütleme niimoodi, kes esitaks teatud sõnumit. Kas teil ei ole tulnud ideed näiteks lisada oma koosseisu laulja? Me oleme selle peale mõelnud küll hakata tulevastes kombinatsioonides rohkem rõhku panema vokaalil, aga samas. Ma arvan, et see kõik tuleb lihtsalt hästi ära balansseerida, ilma et see oopium südi nagu muusikaline põhi olemas liialt muutuks, et ütleme, alguse toime mingisugune instrumentaalne ja selline progressiivne bändi, siis pärast hakkame rohkem sellist popmuusikatüüpi Erki tegema niimoodi päris drastiliselt kangutada ei tahaks, et see on lihtsalt nõuab tasakaalustamist. Nagu teada, on oopium flirdi, teine liige, Ervin Trofimov viibib ja töötab praegu Tallinnas, et kas on oht, et ansambel üldse kolib Tartust minema? Seda mitte. Nii et siis ansambli tulevik on helge. Täna õhtul annate endast parima ning lähed veelgi tugevamana ja edu meelsemana edasi. Jah, et palun, siis kindlasti teen köile meid vaatama tulla Ateena keskusesse, et sõjale saab juba meie uut kogumikplaati osta ning me kanname viimast korda etega meie senise repertuaari, mida me oleme aastate jooksul esitanud. Kultuuride aja. Ja nüüd kirjanduse juurde üldteada fakt ütleb, et dünamiidi leiutaja Alfred Nobel tundis oma avastuse kohutava kasutuse pärast südametunnistus piinu ja otsustas oma teenitud tulud millegi mõistlikuma heaks rakendada. Ning jagataksegi Nobeli preemiaid arstidele, keemikutele ja majandusteadlastele, kes oma leiutistega eeldatavasti ka inimeste elu paremaks üritavad muuta. Ometi peetakse kõigi teiste kõrval kaalukamaks Nobeli kirjanduspreemiat millega tänavugi Jaan Krossi Jaan Kaplinski nime seostati. Nagu selgus, võitis seegi kord keegi teine, täpsemalt briti kirjanik Doris Lessing. Ilmselt ka teenitult. Kuigi sageli tuleb Nobeli kirjanduspreemia võitjate sekka üllatajaid. Milline aga on Nobeli kirjanduspreemia olulisust tänapäeva ühiskonnas ja millega on silma paistnud selle varasemad võitjad, selle üle, mõtiskleb kirjandusteadlane Jüri Talvet. Kuigi maailma reaalteadlaste sund, siis tähendab Nobeli preemia raamine mõndagi ei ole füüsika või keemia Nobeli laiemas, rahvusvahelises üldsuses eales seda vastukaja, mida tekitab Nobeli kirjandusauhind. See on igatpidi mõisteta. Kirjandust loevad sajad miljonid inimesed üle kogu ilma. Ja heas kirjanduses on ikka midagi, mis meid vaimselt ja hingeliselt rikastab. Nobeli kirjandusauhind on kõigi Nobeli auhindade seas ainus, mis antakse humanitaarvaldkonna valitud vaimudele. Paneme tähele, et seda ei anta humanitaar- või sotsiaalteadlastele isegi mitte filosoofidele. Tõsi, paaril korral on varasematel aegadel tehtud erandeid. Inglise keelefilosoof Bertrand Russell pälvis Nobeli kirjandusauhinna 1950. aastal ja poliitik, riigimees Winston Churchill 1953. aastal. Sestpeale aga on auhind läinud vähimagi erandita kirjanikele, kuigi õige on, et mõned neist nagu eksitentsialistid, Alberca, müü Nobel 1960. Jeampolsaator noobel 1964 olid ühtlasi tunnustatud filosoofid. Tavalisem kombinatsioon on luuletaja essist luuletaja kirjandusfilosoof näiteks Tomastan Selijad 1948 Octavia past 1990, Shomos hiini 1995 Jossif Bradski 1996. Diet Eesti kandidaatidest, eriti Jaan Kaplinski, luuletaja ja esseist, püsib seal viimasel joonel. Kindlasti ei olda tänapäeva postmodernistlikus humaniora Scus prantslase Roland Marty autori surma teesist alates kriitiline metadiskursus on üha püüdnud näidata oma ülemuslikust kirjandusliku loovuse suhtes Alfred Nobeli testamendi üle rõõmsad. Küllap ihaldanuksid Nobeli kirjandusauhinda postmodernismi pühitsetud teerajajad, tänaseks manalasse rännanud prantslased Michel Fuku ja Jacques Derrida. Mõnede elavate seast, nagu näiteks Umberto Eco ja Julie Christie on aga aru saanud, et nende teoreetiku võisibiootiku kuulsusest ei piisanud Nobeli saamiseks ja on hakanud kirjutama romaane. Võib oletada sedagi, et kõigi Nobeli auhindade seas on kirjanduspreemia määramine kõige ettearvamatumaks. Et tegemist vaimuloomega, siis on võimatu kehtestada mingeidki mõõdetavaid kriteeriume valikuks, mis puudutab loomingu sisulist hindamist. Peaaegu ainsaks pidepunktiks jäävad välised tunnused nagu tõlgitud teistesse ja eriti veel suurtesse keeltesse. Suurtes keeltes endis, kirjutajatele autoritel on mõistagi olulisi eeliseid väikerahvaste kirjanike ees. Sellel samal põhjusel olen ma skeptiline ses suhtes, et mõni eesti kirjanik hädavaevu miljonilise rahvaesindaja võiks saada Nobeli kirjanduspreemia enne, kui selle on saanud näiteks Margaret Atwood või Ismail kabaree kelle vastavaid kodubaid Kanadat, Jalbaaniat pole nobeliga veel austatud ja kes samas on läänes märksa enam tuntud tõlgitud kui ükski eesti kirjanik Kross ja Kaplinski, kaasa arvatud. Need näitajad võiks veelgi tuua. Samas ei saa ka selle seaduspäraga liiga kaugele minna. Küllalt on olnud üllatusi viimasel 10-l aastal näiteks itaallase Dario Foo 1997, ungalase Imrecertessi 2002, austraallanna Elfriede Jelineki 2004, inglase Harold Pinteri 2005 või ka mulluse Türkuses laureaadi Orhan Pamuki preemia. Itaallased on Nobeli ikka saanud, ungarlastel on ilmselt paremaid kirjanikke Kertes, austerlase Thomas Bernhardi lasti nobelite ära surra. Inglase Pinteri premeerimine oli nagu kirjaniku surnust äratamine. Pamuki teened on tühised võrreldes mõnegi kirjanduse vanema suurmeistriga, nagu näiteks hispaanlane Antonio võõrobadjeefo. Üks Lääne suurivad 20 sajandi näitekirjanikke. Mõnda aega on paistnud kirjutamata reeglina see, et üle 80. eluaasta küündinud kirjanikud jäetakse valitud kandidaati väiksemast ringist välja. Nõnda siis ka seesama võõrova Diego, kes on sündinud 1916. aastal. Tänavune auhind on aga selle reegli tänud, lootkem siis, et on lootusi ka meie Jaan Krossile. Naised tulivad vaimualal järjest võrdsemaks meestega. Loodan siiski, et Alfred Nobeli testament ei sisalda viidet vajadusele mehi ja naisi võrdselt pärjata ühel aastal naisi, teisel Mei Rossi paistab silmaakadeemiate rohkusega. Lisaks Rootsi kuninglikule Teaduste akadeemiale on neil veel näiteks kuninglik sõjateaduste, akadeemia, kuninglik inseneriteaduste, akadeemia, kaunite kunstide akadeemia ja muud. Sellel Roosiakadeemial, mis jagab Nobeli kirjandusauhindu, pole täiendid kuninglik ja seal ei ole kunagi rohkem ega vähem kui 18 liiget. Praegu on neist neli naised. Enamik on kirjanikud, kuid on ka keele ja kirjandusteadlasi lisaks jurist. Kuidas need 18 teavad, mis maailma kirjanduselus toimub? Küllap lasub neil kohus jälgida suuremaid rahvusvahelisi kirjandusauhindu, kellel neid antakse, ka seda, keda rohkem tõlgitakse. Võib-olla on rootsi keelde tõlgitud eelis, aga võib-olla käi sest sellise vastutusega žürii ei saa endale rahvuslikku kallutatust lubada. Kokkuvõttes kõik need oletused, kest Nobeli kirjandusauhinna saada võiks, on igal aastal kõige puhtam spekulatsioon. Kandidaate on vähemalt paarsada ja see hulk ei jää väiksemaks, sest uusi häid kirjanikke kasvab peale. Ja maailma suur. Nobeli preemia võlu ongi kõigepealt selles, et erinevalt rahvuslikest auhindadest ei jää väärt kandidaatriik kunagi liiga ahtaks. Nobeli auhind on jäänud järjest enam avanud kolmanda maailmakirjanikele ja see on õige suund. Lääne kirjanduse peavool esindab tegelikult vaid imeväikest kildu suurest maailmakirjandusest. Võlu on ka selles täielikus saladuses, mis auhinda selle iga-aastase välja võtamiseni ümbritseb. Samuti kirgedes tundustes, mis vallandavad laureaadi teatavaks saamise järel. On, kellest kirjutada on, keda tõlkida nagu nüüd eile maailmale ilmutatud, seekord siiski päris hea vana tuttav Doris Lessing. Praegu Venemaale kuuluva Ida-Karjala veekogude kaldakaljudele raiutud pildid on ühed haruldasemad kunstiteosed Põhja-Euroopas. Üllatuslikul kombel huvitas meist mitme 1000-ni osta vanustest kujutistest põhjalikumalt alles 150 aasta eest Soome helilooja Jean Sibeliuse mille järel avastati need täielikult ka teaduse jaoks. Sellest nädalast on kaljujoonistega võimalik tutvuda ka Eesti ajaloomuuseumis, kus on avatud näitus kiviajas taiesed, sõnumid, kaljujoonised, oneega, järved ja valge mere äärest. Arheoloog Andres Lauri räägib, mille poolest on Karjala kaljujoonised unikaalsed ning kuidas on nende loojad seotud Eestiga. Arheoloog Andres Tauri, mille poolest erinevad Lõuna-Euroopas leitud koopamaalingud ja Põhja-Euroopa kaljujoonised? A tellinud väga palju, kõigepealt lahutab neid pikaajaline distants, Lõuna-Euroopa koopamaalingud on tehtud mitukümmend 1000 aastat tagasi. Seevastu Karjala ja Põhja-Euroopa kaljujoonised ja maalingud on üpris uued, siis kõige rohkem 8000 aastat vanad, karjalauad veelgi nooremad. Lõuna-Euroopas on need maalingud tehtud tõenäoliselt koobastesse, aga kaljuseintele. Põhja-Euroopas esineb peamiselt loppis kalju Raiendeid mis on raiutud kalju sisse. Kus neid kaljujooniseid täpsemalt leida võib, milline see piirkond laiemalt on, mis ajavahemiku need kõik kuuluvad ja mida seal täpselt kujutatud on? Kaljujooniseid on peamiselt seal, kus on kaljusid. Eestis neid peaaegu ei ole, sest meil puuduvad ka uhked kaljud, kuhu neid jooniseid teha. Aga kui me vaatame Eesti ümbruskonnas ringi, siis on siin kolm peamist kalju taide esinemispiirkonda. Kõigepealt Soome kohe Eestis lähedal Lõuna-Soome peamiselt Karjala ja Savo piirkond, kus esineb keskmise rauaaja kaljumaalinguid, mis on tehtud punase ooke värviga kaljudele. Ja need leidis muuseas 1911. aastal tuntud Soome helilooja Jean Sibeliuse. Nii et neid ei ole tuntud mitte väga kaua. Aga neid on viimasel ajal väga palju juurde leitud ja nendel kaljumaalingutele kujutatakse peamiselt inimesi, põtrasid mitmesuguseid püügivahendeid, sealhulgas ka paate, nii et tegemist on sellised müügikultuuriinimeste poolt tehtud maalingutega. Teine suurem piirkond on Karjala ja Koola poolsaar, kus leidub veidike nooremaid ehk siis Nioliitikumist nooremast kiviajast pärinevaid kalju Raiendid, mis on raiutud kaljusse. Need on umbes 6000 kuni 4000 aastat vanad. Need muuseas on leidnud teadvuse jaoks Konstantin Kreewing 1848. aastal, kes hiljem oli Tartu Ülikooli professor ja võib ka öelda, et esimene eesti professionaalne arheoloog ja kolmas selline piirkond või kultuuriala, kus, kus leidub kalju taieton Skandinaavia ja Põhja-Saksamaa sealne kaljude aia noorem, kuuludes peamiselt pronksiaega. Ligikaudu siis on sealsed kaljutaiesed 4000 kuni 2500 aastat vanad. Ja need kuluvad siis peamiselt pronksiaegsetele, põllu, harjatele ja selle traditsiooniga on ka Eesti seotud Skandinaavia kaljukunsti. Levikuareaali võib lugeda ka Eesti nimelt skandinaavia kaljudele raiutud kümneid kui mitte sadu tuhandeid väikeseid ümaraid lohukesi, mis esinevad koos Nende kaljujoonistega, mis kujutavad enamasti inimesi, mitmesuguseid rituaalsed seenelaevu, päikest, aga neid samasid lohke on ka eestikividel. Eestis on 1750 niinimetatud lohukivi, mis on siis pärit just sellest ajast ja kuuluvad ilmselt sellesse samasse Skandinaavia kaljujooniste traditsiooni. Päris ehtne Skandinaavia kaljujoonis on Eestist siiski ka üks leitud. Mõned aastad tagasi Karula kiriku seina müüritud maakivi pealt leiti üks selline kaljujoonis, mis kujutab siis rituaalsed suguaktid. Kes on need inimesed, kes need joonised üleüldsegi lõid ja, ja miks need on loodud? No kuna see nähtus on nii laialt levinud, siis loomulikult midagi ühendavat nende inimeste või nende rahvastiku kohta on raske esile tuua, siis tõepoolest mitukümmend 1000 aastat on need juba tehtud erineval viisil erinevates kohtades. Aga miks neid on tehtud, selle kohta puudub ka kindel vastus, ju on tegemist mingite Brituaalsete maalingutega aga ei saa välistada, et neid põhjusi on palju tõepoolest usulistest tõekspidamistest, kuni siis lihtsa tunnistamise rõõmuni. Kas nende jooniste põhjal saab järeldada kõikides nendes piirkondades elanud inimeste elu kohta midagi? Kaljo taie kujutab üpris noh, otseselt neid teinud inimeste elu näiteks Soome Mesoliitilised kaljujoonised, samuti nagu ka Karjala kaljujoonised kujutavad siis küttide ja korilastena elu ja nende keskkonda, milles nad elasid. Peamiselt on nendel joonistel kujutatud püügiloomi põtrasid luiki, veelinde, aga ka isegi kalu ja püügivahendeid ja on kujutatud püügiolukorda näiteks põdrajahti või ka vaalajahti. Samas jällegi maaharijate kaljujoonistel on kujutatud ilmselt mitmesuguseid jumalusi viljakus, maagilisi stseene. Samuti on seal kujutatud näiteks kündmist. Ja mis puudutab nüüd Soome ja Eesti kaljumaalingute seoseid Eestiga, siis võib öelda, et mõlemad nii Soome kui ka Karjala sellel perioodil, kui need kaljumaalinguid tehti, kuuluvad Eestiga ühtsesse kultuuriruumi. No meil ei ole neid tõepoolest neid kaljumaalingud ilmselt lihtsalt, sest et meil ei ole nii toodud kuhugi maalida. Ja Soomes ja, ja karjalaski on tõenäoliselt säilinud kunagistes maalingutest ja laiendades väga väike osa. Soomes on nad tehtud värviga kalju peale, mis tähendab seda et nad on säilinud ainult väga erilistes tingimustes ja ka Karjalas, ikkagi leidub neid üksikutes kohtades tult väänise kaljujoonised paiknevad häälise idarannal paaris väga piiritletud leiukohas. Ja seal on nad tegelikult nähtavad ainult seetõttu, et nad on ka tänapäeval järve ääres suhteliselt veepiiril aga kuna terve sama vea kerkib, seetõttu on ka maastikuilme Karjalas tublisti muutunud, noh näiteks kas Äänisjärve, Laadoga järv on ju aastatuhandete jooksul valgunud lõuna poole ja ujutanud üleilmselt palju alasid, kus on olnud kaljujooniseid samuti jällegi põhjapoolsemad alad, kus kaljujoonised on algselt olnud veepiiril on tõusnud ja seetõttu need kaljujoonised satud kõrgematele aladele, kus nad on kattunud taimestikuga ja kus neid peaaegu võimatu leida. Kas nende kaljujooniste loojate puhul on siis üldse võimalik rääkida näiteks meie võimalikest esivanematest, pole see üldsegi teada, või, või mis nende kaljujooniste loojatest edasi, kas arheoloogia annab mingisugust vastust, sellele jäid nad lihtsalt samasse kohta elama ja kaotasid kunsti vastu edasise huvi. Küllap nende kaljujooniste ja maalingute tegijad või täpsemalt nende järglased elavad nendes piirkondades ja selle lähikonnas siiamaani või nagu tänapäeval öeldakse. Tänapäeva rahvastiku hulgas on kindlasti ka Nende muistsete kalju täiesti tegijate geene. Maavalt siin Põhja-Euroopa metsavööndis pärast esimest suurt migratsiooni pärast jääaega. Rahvastik väga suurel hulgal on oma elukohta vahetanud Äänisjärve ja Soome kaljujooniste tegijate järglasi tuleb ikkagi otsida Karjalast ja ja Soomest eelkõige. Kindlasti on selliste kaljujooniste kohta omal ajal kõiksugu fantastilisi teooriaid tekkinud, nagu et kes kõik nad on teinud ja mida kõike sellest järeldada võiks. Noh, võib-olla lähedalt võib tuua mõne näite, nii Soome kui Karjala kaljumaalinguid on, on väga palju ühendatud Kalevala eepose ka mina isiklikult seda seost ei näe. Kuna kalevala on ikkagi selgelt maad harivad rahvastikulooming. Samas, kui Karjala ja Soome kiviaegsed siis kaljumaalingud on, on hoopis teise maailmavaate ja hoopis teise elukeskkonnakajastused, nii et sageli, kui on kaljujoonistel kujutatud midagi väga lakooniliselt ja väga skemaatiliselt, nagu nagu sageli on siis võib ju seal nähtavat tõlgendada kõikvõimalike eri viisidel. Aga kahjuks on nii, et ilmselt me ei saa kunagi teada, mida täpselt on mõeldud, kui on kaljujoonised tehtud või mida nad tähendavad. Režissöör Peeter Simm ja stsenarist Mati Põldre oma Giorgi filmi eest saanud juba nahutada, telepootsaga kiita. Küllap ongi raske luua filmi, mis kõigile meeldiks. Seda enam, et peategelane on peaaegu et püha. Sama raske on sellist aiast ka arvustama hakata, isegi kui tahaks ja mõtteid oleks. Ent ühe mõttekäiguga saab vahest enam öelda, kui vihase ja paljusõnalise arvustusega. Tänase saateminuti mõte tulebki filmi Georg teemadel ja selle autor on Urmas Vadi. Unised inimesed lähevad hommikul tööle bussiga trammiga jala mööda Viru tänavat, keeravad McDonaldsi juurest Vana-Viru tänavale, mõni läheb majja, number kolm, mõni läheb mujale. Midagi erilist selles minemises ei ole, valvekaamerad on üleval, keegi vaatab, kuidas need unised inimesed lähevad juude aimata, millele ma sihin just mängufilmile Georg veini joova naise jutustusele. Režissöör Peeter Simmi kaitserünnakule nende vastu, kes veel tulevikus hakkavad filmi kritiseerima tegijate eesmärgile teha film peale mille vaatamist ei tunneks end keegi solvatuna. Ega inimestel poleks raske olla selline eesmärk, siis Eesti suurima eelarvega mängufilmil selleks korda kronoloogiliselt jalutatakse läbi filmi KGB, Russovi, suvila, teatri mister yksi filmi kolme abikaasa haleduse, kurbuse argisuse, mitte kauem peatumata, nagu oleks selles unisuses kuhugi kiire. Kronoloogiliselt peab film lõppema ju surmaga. Ja lõppeski. Võiks ju öelda, et ärge tehke nii, nagu purjus naised räägivad või et elu võiks olla elamist väärt. Ja filmid vaatamist. Ainsaks filmi vaatamise põhjenduseks ei peaks olema see, et Eesti näitlejaid on ikka hea näha. Aga ei, milleks seda öelda? Ei, asi on tegelikult hoopiski kaamerates. Nii nagu ka turvatöötajad räägivad, lülitavad kaamerad ennast vahel ise välja. Küünikud muidugi küsivad, et kuidas nad just siis välja lülituvad, kui peksmiseks läheb. Aga kaamerad on kõrge moraali ja eetikakoodeksiga. Nad lihtsalt ei talu kõlvata, tõsi, julmust, halba maitset ja lülitavad end lihtsalt välja ning sellepärast jäidki Georgi filmi huvitavamad kaadrid filmimata. Kultuurikaja on selleks korraks läbi. Saates oli juttu maalikunsti kõnevõimest, Nobeli kirjanduspreemia kaalukusest tänapäeva maailmas ning meie võimalike esivanemate kättedest Karjala kaljudel. Kultuurikaja panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Saate teemadel on võimalik arvamust avaldada ka e-posti aadressil kultuurikaja ät. E-R R punkt ee. Kuulmiseni järgmisel nädalal samal ajal.