Tere, mina olen Janek Kraavi. Pariisi lähistel ja Brüsselis põlevad autod, tartus kaob, elekter ja pimeduse varjus kogunevad ähvardavalt noortekambad. Lõplikult on tülli pööranud Indrek ja Aivar. Oleme meie ümber ainult päikesepaisteline tarbimisparadiis, maailmal ja inimloomusel on oma tumedam poolus. Kõige selle peegeldusi tänases kultuurikajas. Sven Vabar vestleb Vaino vahinguga. Oma kommentaari lisab Arne Merilai. Alžeeria päritolu Albert ka müüst räägib Tanel Leppsoo. Pärnus küsitakse, mis värvi on vabadus. Asjasse toob selgust lavastaja Tiit palu. Ja muidugi kirjasõbrale postitab raadio kaudu Kristiina Ehin head kuulamist. Hando Runnel ja kirjastus Ilmamaa andsid välja uue Eesti mõtteloo raamatu milleks on Vaino vahingu vaimuhaiguse müüt. Sven paar tegi värske mõtte loolasega intervjuu, milles Vahing räägib oma uuest raamatust ja ähvardab peagi lagedale tulla kokkuvõtvate köidetega oma kurikuulsatest päevaraamatutest. Vaino Vahing te olete viimastel aastatel andnud välja mitmeid selliseid tagasi vaatavaid kokkuvõtvaid raamatuid, küll selliseid, mis on suuresti teie teatritegevusele pühendatud kui ka teistest kirjutatud Mati Undist või uniga koos tehtud raamat Hermakülas. Nüüd Eesti mõtteloos ilmus teie vaimuhaiguse müüt. Et mulle tundus, et sellesse dominant Ta on siis nüüd psühhiaatrilist laadi. Et kast oligi selline taotlus, siis. Ei no taotlus päris algul selline ei olnud, aga koostaja ja toimetaja Urmas Tõnisson leidis, et võib-olla ja, ja Hando Runnel ka, et võib-olla see psühhiaatmine külg nagu seda kajastada. Ja ma jäin ka nõusse, sellepärast et kui oleks pööranud tähelepanu näiteks rohkem teatrile kogumik tuli hirmus paksuks tund ja ma leian, et see niipalju kui teatriks selles raamatus on, sellest, sellest aitas seal teatri need asjad, mis päevakajalised, aga ma arvan, et need, kes psühhiaatasid nagu sinna arktiline hüsteeria ja vaimu, üks müüt, et et võib-olla need on nagu rohkem igavikulised, aga see on ka minu arvamus ja mis päevakajaline asi ei ole enam müütiline, kui nii-öelda. Te kirjutate siin raamatu tagakaanel ka, et psühhiaatriaga seonduv muutub järjest olulisemaks kultuuris, miks see nõnda on või mis ta nõnda arvata? Sellepärast, et paljude nii-öelda noh, ütleme näiteks neuroloogiliste kaebuste ja neuroloogiliste häirete põhjuseks on sotsiaalsed põhjused, on selles mõttes on ta muutunud kuidagi psühhiaatri muutunud kaasaegsemaks, ta ei ole enam kuidagi isoleeritud, eraldatud kuskil seal vaimuhaiglates ja nii ei, ta on kuidagi, jah, ta on avatud, süsteem on muutunud kõvasti avatumaks ja kohti vähemaks jäänud ja ei ole enam pikki haiglas viibimisi ja nii edasi. Ma praegu enam praktilise psühhiaatega tegelikult juba kümmekond aastat, aga aga nüüd tagasivaateliselt jah, et ta psühhiaater muutunud sotsiaalsemaks, seda juba ennustusideeri from ja seal myyd ja teised endised juba ette, et muutub sotsiaalsemaks. Juba too ütles, et oma hulluse arutluses ütles, et ta on ikka väga sotsiaalne nähtus. Noh kasvõi ütleme, iga käibekeelestki on igas lehes või igas intervjuus on ikka, olukord on skisofreeniline. Mina ise kasutan ka hüsteeriline noor sundis väga palju listeeria sõna kasutasin, aga ma ühtegi poliitika ei tea enam, kes kasutaks sõna, et olukord on skisofreeniline, mis skisofreeniat siin ei ole mingi skisofreeniat eluliselt selline sotsiaalsed tingimused tingivad sellise niisuguse võib-olla hea õhkkonna. Aga nüüd kõike nüüd see devalveerib, psühhiaatria devalveerib sellise mõiste nagu skisofreenia skisofreenik, raske vaimuhaigus ja bioloogiline haigus ikka ja igasuguse nähtuse puhul või ka situatsiooni puhul. Olukord on skisofreeniline, sendi evalvatsioon lihtsalt, aga, aga see võib olla ka minu aru saanud. Kui vaadata laiemalt, siis varem Freud ja Jung muutusid ka kultuuris kuidagi oluliseks sajandi esimesel poolel ja teisel poolel tulid siis Haanja Fuko ja teised, et nii laiemas perspektiivis tundub ka see kuidagi seaduspärane olevat, et see muutub kultuuris olulisemaks. Psühhiaatriaga seonduv. Ja ega ilma psühhoanalüüsita praegu enam kultuurinähtusi ei saa lahti mõtestada ei sallinud isegi rääkida enam, sest see on juba muutunud oblicatoorseks. See on juba mille igapäevaseks asjaks muutunud Youngi ja eriti nii, et nad on kultuurinähtused ja, ja seda ei ole vaja häbeneda, see on teine asi. Aga puht kitsalt psühhiaatriline aspekt, see jah, siin tekib küsimus statistikat, kas on siis suuremat vaimuhaiguste arv ütleme põhivama skisofreenia statistika näitab, et ei ole, jääb ikka ühe protsendi juurde, langetõbi jääb ühe protsendi juurde kuhugi, mis on, on suuna tunneurootselt kaebused ja neurootsed häired, neuroosid kõikvõimalikke niisugusi, oma manifest, statsiooni, ilmingutega, servat, neur, roosiprobleem on puhtalt sotsiaalne probleem, siin ei ole midagi teha. Siin rooside puhul ma tahaks veel ühtjalt liialdatud, on meie viimasel ajal pressis ja üldse psühhiaatrite poolt depressiooniga. Minul see asi ei ole niivõrd depressioonide aru kõrgenemises kuivert, depressiooni alla viidud, palju muid kaebusi, depressioon, küllalt keerukas Richiaatriga fenomen ja depressiooni ajal olin muid ja räägitakse jah, siin ajaleheski oli paar aastat tagasi aprillist kuni jaanipäevani kõige suurem enesetappude arv ja nii edasi, edasi. Ei, asi ei ole ainult ainult depressioonis. Neuroosi vormitton patoplastist, nagu öeldakse, muutunud nüüd on muutunud, teiseks, nad ei ole enam klassikalist, ei ole meil enam klassikalist hüsteeriat ka, mis oli Viinis Floydil, midagi seda ei ole ka. Ja siis ma kirjutan siia süsteerias ka siin raamatus. Nii et selles mõttes on ta muutunud ja pidevalt muutuvad need näiteks skisofreenia on ka isegi väga palju muutunud, räägitakse ainult isolatsioonist, isiksuse lõhestumist, praegu sotseerunud isiksust, aga mitte enam nii palju bioloogilise skisofreenia, nii et see kultuur ütleme laiemas mõttes tsivilisatsioon muudab ka vaimuhaiguste struktuur ja neid ilminguid alates neuroosist ja lõpetas siis rasket tõeliselt vaimuhaigustega, skisofreenia. Raamatu pealkiri on vaimuhaiguse müüt, mis viitab sellele, et vaimuhaigus on tihti ka väga olulisel määral sotsiaalselt konstrueeritud nähtust mitte ainult nagu bioloogiline. Jah, seda küll ja miks vaimulikuks müüt, sellepärast et kuskil 60. aasta algul tekkis niisugune liikumine, anti psühhiaatria pihitavalt Coopers Toomassess, siis laeng Leng Inglismaalt ja nii edasi, nemad astusid just selle vastuväljad, bioloogilist vaimuhaigust on suhteliselt vähe. Nemad ütlesidki, et see on niisugune müüt, et mind hakkas huvitama ka seal kuskil 70 aasta lõpul kuskil see nende seisukohad ja ja sealt tekkiski see vaimuhaiguse müüt. Ja see toomas sassi raamatu pealkiri kahtlamas ses vaimuhaiguse müüt. No need olid ka muidugi äärmuslased, ega need anti, psühhiaatri liikumine oli ka omamoodi äärmus nagu igasugune niisugune liikumine, aga ta oli kuidagi tervendav ja mulle see meeldis. Endal on ka, tähendab, et kui ma 25 aastane oli 26 aastane, kui ma püüdsin igal pool skisofreeniat diagnoosida masin eessõnas ka mainin seda, siis hiljem see kadus, tähendab, noh, ma hakkasin saama harunemist vaimuhaiguste tekkemehhanismidest ja ja, ja mulle tundus paljugi väga müütilist selle juures, nii et ma läksin, anti psühhiaatriga kaasa mõningal määral ikka päris kõvasti kohe aga samas muidugi ega ei saa eitada, on olemas ikka tõelist vaimuhaigusi ja on vaimuhaiged, keda peab ravima ja kes on ikka tõesti bioloogiliselt ja geneetiliselt juba mõningaid determineeritud. Nii et seda ehitada ei saa, aga palju on sealjuures jah, müütilist. Te olete tegelenud elu jooksul ikkagi suhteliselt paljude asjadega väga põhjalikult, et oleks huvitav teada, et mis edasi. Tuleb nojah, kui nüüd järjest, mis seni on ilmunud, siis tähendab novellikogu ilmus 10 aastat tagasi ka ilma maas seal minu parimad novellid ja see jääb nii, nagu ta on, eks seal midagi muuta ei saa näidendite kogumulimuse ära paar aastat tagasi tikuma näidendit instseneeringu mitte kõik, muidugi siis intervjuud on ka ilmunud, nüüd ilmusid siis nagu filosoofilist psühholoogilist laadi artiklite kogumik ja nüüd on jäänud tõesti üks veel, millega ma praegu tegelen paar päeva tagasi esimese köite, nimelt päeva murete päevaraamatut, õigemini päevikut siis ma hakkasin päevikut pidama 64. häälses alates, kui ma psühhiaatria tööle hakkasin. No algul olid nii, nagu nad olid, kuskil 70. aasta paiku olid nad väga intensiivsed mul ja siis lõpus 90.-te paiku enam mai päevikut suurt ei pidanud. Ja raamatud on mul plaanis nüüd esimene päevaraamat, siis käsitleb aastaid 68 kuni 73 ja see on juba ära toimetatud. Vaga punud annab sellele järgmine aasta algul välja. See on siis esimene viis aastat ja seal on siis sees, ma olen juba varem avaldanud nii Runneli kohta kujuntonaurunud, juba ilmunud noor hunt jääb sinna sisse, aga mitte niisugusel kujul. Ja, ja siis Kaplinski Paul-Eerik Rummo, nii et katkendid on olemas, aga nüüd teinud tervikuna kõik, kus nad omavahel seotud ja mina õigustab ennast sellega selle avaldamisega, selleks on kõik dokumentaalne, midagi selle interpretatsiooni ja ka ümbertegemist õigustanud. See võib-olla annab seda õhkkonda edasi, mis oli see kuldsete 60.-te 70.-te aastate, ütleme Tartu ja Eesti vaimuelus ja kirjanik elus ja teatri Sults, nii et see on minu õigustus, aga jah, et see on nüüd plaanis siia, ma tahan ikka selle viia nii paar vetika välja anda, nii kaugele, kui, kui asi kannab. Aga kui ma tunnen, ei, asi ei kanna enam, siis, siis ma muidugi lõpetanud. Samal teemal jätkates Tartu Ülikooli õppejõud Arne Merilai selgitab värske vaimuloolase enese ümber tekkinud müütide mõjuvälju. Vaino Vahing on vaba intellektuaal, kellest kipub vägisi kõnelema Jungiaanlikes terminites. Ta näib olevat klassikaline juhtum vabadusest, et noomen, Estoomen nimi on ettetähendus. Mis on Vaino Vahing sõnadena, vaen, viha, vainukägu, vaenukägu, eks ole, vahing kahju, õnnetuse häda. Ja sellise nimega peab maast madalast elama ning oma unenägusid nägema. Vahing on selle väljakutse aga vapralt vastu võtnud. Taastamale vooruse mõtelnud sisemisele tapale, varjumaailmale otsa vahtimine ja isenesest tervikuks lõimimine on tema vaimufirmamärk, mis teda selgelt eristab teistest 60.-te 70.-te põlvkonna autoritest kaaslaseks peamiselt Mati Unt ja Madis Kõiv. Kui Heiti Talvik ütles, et öös on asju, mille külge tark ei puutu siis ainult vastupidi, iseloomustab särav julgus ja sellega kaasnev publiku imetlus või vimm. Tema ikkagi puutub tumendatesse saladustesse, seda meelega ning süstemaatiliselt provotseerides selleks ka teisi süvapsüühika varjumaailmaga Heedeldes. Tema väline silmakirjalik persona mille vahendusel inimene ühiskonnaga suhtleb väga viletsaks kulunud vahel ei olegi mingit teatrimaski vaid ehe Edvard Munchi grimass, mille kummastav karje, papp temaga suhtlejad sageli vahetult ja lõikavalt. Tal ei ole mahti pikalt tseremoonitseda, vaid lööb kassile ruttu skalpelli sisse. Seda võimedašbiiliks nimetada üleskutseks asuda vabanemise ehk individuatsiooni teele. Nagu kõlab tüüpiline tsitaat ühes tema romaani arvustusest. Puudu jäi elu pahukülgede halastamatult paljastavast jõust. Selline on Vaino nägemus ja passioon teistelgi üllata hoopis teised prioriteedid. Tegelikult on Vainule humaanne hing ehk soe süda kuigi see võib välja paista Maggie, Velismi statismi või isegi terversioonina. Milline õõvastav eksiarvamus? Ta viitab hoopis enesetäiustamise rajale. Et inimene astuks üle oma sisemistest tõketest ei langeks privaatsesse painowasse tsüklisse nagu religioon, alkoholism, naiste murdmine, loomingu kadedus, autoriteetide või lapsevanemate mõjuäng, mis loojaid nirvaanasse tõusta ei luba. Selle asemel, et neid positiivselt motiveerida. Nagu iseloomustas taolist nähtust hiline Juri Lotman, mõõdab taimsa Namistia. Vaja on aga järgmisele astmele püüelda. Teiseks on minu meelest vahingu tuumsõnaks kirjutamise obsessioon kirjutada, kirjutada, kirjutada selline sundmõte päevikut, fragmente, kalendrit, jutunäidendi ja retsensiooni, algeid isegi vägistada maailma ja iseennast, toppida sammalt suhu. Et sellest saaks siis kirjutada pildikesi dramatiseerida. Autoriks olemise fetiš osutab, et Vahing on siiski romantiline natuur. Tüüpiline kuue kümnendik ele. Mingi sunnimotiiv selles vahest ilmneb, mis modernismist võib tunduda ületähtsustatud kus teksti kui sellise kvaliteet on tähtsam kui tegijad. Kuivõrd uus kirjutav põlvkond näib vahel mänglevam, spontaansem ja mitmuslikum oma eesmärkides, kuid paraku tihti ka kunstiliselt vähenõudlikum. Samas muidugi pöördvõrdeliselt trenditeadlik. Vahing jällegi on kogu oma elu olnud korrektselt vastuvoolu ujuja kannatanud nii üksikule hundile osaks saava vaenama äratõukamise all kui ka nautinud üleoleku eeliseid, mis eakale opositsionäärile, kes tõuseb vahel teisele poole head ja kurja osaks, langeb nagu vulkaani suhu ehk põrgusse lendav säratustra püüdega essist sait esis tihest ehtsait. Ei ole aega lolle järele oodata. Alalhoidliku talupojakultuuri ja nõukogude piiratuse taustal. Taoline terav sisselõige suur ilmutus mis võttis hindajatel suust tavalised sõnad, nagu ilus või paha lõi normatiivid nakatama, arusaamatutesse. Tulemuseks puhas vuuk või pigem kirurgi haav. Mees, kes nagu Andres Ehini varases luules seisab lagendikul ehk Vainul viitab uksele, mille taga võib juhtuda midagi eriskummalist nii tapvat kui rikastavat. Kuidas kellelegi end palju siis Ehinegi neusi realismi mõisteti. Tugevaid tegijaid ühendab ikka teadmine, et autori asemel on publik see, kes läbi kukkuma. Euroopa südames mässavad kunagiste asumaa elanike järeltulijad. 20. sajandi kuulsamaid kirjanikke ja mässuanalüütikuid, Alberta müü tuli ju prantsuse kirjandusse. Võõrana tuli Alžeeriast kirjastuse Varrak poolt välja antud ka müü esikromaanist, õnnelik surm ja autorist üldisemalt. Vestlesin romaani tõlkija Tanel Leppsooga. Alberta müü teostega on eesti lugeja kokku puutunud juba alates 60.-test aastatest millega tõuseb ka müü teoste hulgast esile nüüd äsja varraku välja antud romaan, õnnelik surm. Teose tõlkija Tanel Lepso. Tegemist on sellise teosega, mille avaldamise koha pealt siis autor mingisuguseid pingutusi ei teinud. Ja tõenäoliselt selle romaani selline olemus nägu oleks hoopis teistsugune, kui autor oleks siis sellise pilguga teda siis üle lugenud, et aga avaldamiseks läheb. Ta jõudis järeldusele, et siin on liiga palju asju kokku pandud. Ja tegelikult see, mida siis ka hilisem looming näitab, ongi see, et ta on siis võtnud need kõik need asjad, mis ta sinna esimesse omani noore mehena kokku pani ja need rahulikumalt ja aeglasemalt ja, ja võib-olla vähema pingutusega lahti kirjutanud. Romaani õnnelik surm üks läbivaid teemasid on paradoksaalsel kombel õnneliku elu otsimine või õnne mõtestamine. Milline võiks olla see ka müü välja pakutav retsept. Õnne retsept. Idee on vist ikkagi üldisemalt selles, et rajal tervikuna ei ole sellist tähendust nagu traditsiooniliselt oleme harjunud sellele andma. Et kui me mõtleme aega sellisena, et ta on selline progresseeruv nähtus läbi elu, siis muudkui edasi liigume, nii et meil on selgesti eraldatavad minevik ja tulevik. Et siis õnnelik surm oleks natuke otsekui kokkuvõte sellest elust, mis on elatud, aga ka müü järgi vist tundub nii, et tähtis on ühel hetkel ja kui see üks hetk õnne on tabatud, siis siis ütlebki ta, et ülejäänul enam mingisugust muud tähendust ei ole ja siis võib sellele õnnelikule hetkele, mis siis seda peategelast ühel hetkel ka tabab sellele järgnetagi surm ja siis surm ongi juba ühtlasi õnnelik ja need ülejäänud teemat ongi seotud sellega, et kuidasmoodi siis inimene õnnelikuks saab ja mida ta peab tegema, nii et esimene ülesanne, mis ta endale võtab, on, on soov sellisest tavapärasest rutiinses elust, kus aeg on allutatud sellisele maailmakorraldusele sellest lahti saada. Antud juhul selleks näiteks on siis lihtsalt igapäevane tööl käimine, kontoris istumine, mis on rutiinne ja ja ei lase peategelasel õnnelik olla tänu siis teatud rahasumm. Ma olen, mis tal õnnestub suhteliselt selliste kahtlusväärsete vahenditega endale hankida, saabki ta siis olla õnnelik, et, et saab sellest igapäevase eluajast lahti ka sellise egoistlikku maailmapildi vastandamine ja siis seal oli selle maailma korraldusele ja ümbritsevatele reeglitesüsteemile on kammi puhul alati oluline olnud ka müü. Lugemise sünonüümiks näiteks Eesti kultuuris on olnud see kõike tähendab mõiste eksistents, alism, kuidas sellelt positsioonilt võiks praegu hinnata või kuidas näiteks prantslased ise on ka müüde nüüd viimaste kümnendite vältel lugenud kas ka eksistentsiaal istina või on seal veel mingisuguseid teisi võimalusi? Kui need retseptsioone nii-öelda kõrvutada toob välja ühe sellise üldisema erinevuse ka, mis siis Eesti kultuurimaastiku prantsuse kultuurimaastikust eristab, kirjanik Prantsusmaal peab olema või sageli kui institutsioon tähendab seda, et kirjanikuks saamine on, on üsna keerukas protsess ja selleks, et siis saada seda tunnustust mitte ainult lugejate poolt, vaid ka siis kriitikute ja teiste intellektuaalide poolt, selleks on, on vaja väga suuri pingutusi teha, väga tõsist tööd teha ja loomulikult ka koolis käia. Eestis need asjad nii ei ole, Eestis teatavasti võib üsna ruttu kirjanikuks saada, aga ka mee puhul tulebki siis välja just nimelt selline detail, et tema puhul see tunnustus ei küsimus on, on algusest peale olnud väga oluline, sellega seostub ka selline teatud lihtsus, mis ka meid iseloomustab, et ta, ta ei kirjuta stiililiselt väga keerukat teksti ja ütleme, tema, see filosoofiline plaan on ka pigem selline mänglev filosoofiline kui selline tõsine filosoofia. Just see tunnustuse küsimus, olgu see siis isiklikus plaanis, et et noh, Alžeeriast tulnud ja, ja koolis ei ole käinud või siis kirjanduslikus plaanis, et kas saab tõsiselt võtta kirjaniku, kellel on filosoofiline pretensioon, aga kes ei lähe väga detailidesse, ei kirjuta väga keerukalt neid küsimusi, eestlane ei esita vist üldse kirjanduse koha peal, meil on kuidagi see talupoeglik, terve mõistus, mis eelistabki just sellist lihtsust ja sellist tõsidust, mis selle lihtsuse taga ilma sellise teatud intellektuaalne maalse punnitamiseta, mis siis sageli võib võib just nimelt paljusid prantsuse kirjanik iseloomustada. Nii et eksitentsialismi küsimus ongi nagu seetõttu huvitav, et ka ise ei tahtnud, et teda eksistentsiaal istlikuks kirjanikuks loetaks. Teisalt Sart ka ei tahtnud, et teda, see tähendab ka müüd siis eksistents Salistlikuks väga loetaks, sest ta tahtis ise eksistents, realistlik kirjanik olla. Ja ütleme, teine probleemide kompleks on see, mis meile jääb nüüd üsna võõraks. See on just nimelt see kamee. Kui Alžeeriast tulnud kirjanikustaatust ja kuidasmoodi ka müüs, jõustub teiste sealhulgas ka siis tänapäevaste Alžeeria päritolu kirjanikega, nii et seetõttu võib-olla see Eestis kanüül omistatav väärtus ongi natukene lihtsustatud. Et kui me võtame raamatu kätte, siis me ka ületame selle selle igapäevase elurutiini ja igapäevase elu reeglid, mis meil on. Astume uude maailma, kus need reeglid enam ei kehti. Lihtsustades võib ju öelda seda, et kammi näitab meile läbi selle raamatu, et juba ainuüksi lugemine on võimalus selleks õnnelikuks eluks. Tunne. Ei? Kadunud. Võitmas. Kas. Tänases Eesti kultuuripildis on oma mõjukas koht nostalgiakultuuril. Proovid, 60.-test või seiklused seitsmekümnendatel otsivad erinevas vormis väljundeid. Pärnu teatris Endla esietendub täna õhtul muusikaline lavalugu pealkirjaga, mis värvi on vabadus. Toimub ka mõrv hotellis. Missugused on lavastuse rõhud ja mida 60.-te lõpust veel leida võib? Pärnus hoiab telefonitoru lavastaja Tiit palu. Esimene asi, mida meie otsisime, oli muusika ja me jäime pidama 60.-te 70.-te estraadi ja popmuusika juures, mis muidugi kui trend me ei tahtnud teha lihtsalt narratiivselt lavastust. Et kirjutame loo ja siis topime need muusikat kuhugile vahele, vaid püüdsime leida siis sellist sobivat vormi. Kui muusikapalad olid enam-vähem valitud, siis järgmiseks asjaks sai määratleda see lugu aset leiab, mis on see siin ja praegu ja leidsime koostöös kunstnikuga Silver Vahtrega, et selleks kohaks võiks olla seekord hotell, sest hotell on kohv, et mis võib asuda ükskõik kus koht, kuhu võivad tulla või koguneda ükskõik kes ja koht, kus võib juhtuda mis tahes. Aga kui me hakkasime defineerima seda kohta, siis meenud loomulikult ka hundimõrv hotellis algus, kus antakse detailne definitsioon, hotellile kujutatakse hotelli kui masinat. Kui praegu on, siis ma loen väikse lõigu, muusika mängib all vestibüülis, hotelli ammuli lõugade vahel, mängib pikkades koridorides, hargnevad laiali mööda kõiki korpus ja tiibu mängib 1000. toas, mis kõik on omavahel ühendatud kuuma ja külma veetorustikuga, elektri, telefoni, raadio, juhtmestikuga mängib all pseudoklassitsistlikus, restoranis. Et me saime siis toimumiskohaks sellise organismi või masina, mille juurde kuulus isenesest muusika, sealt edasi tuli siis see samm kus ma leidsin, et Mati Undi mõrv hotellis see võluv ja poeetiline teos oma aja ja koha ühtsusega ongi kõige sobivam materjal lavastuseks. Ja me leidsime ka siis sobiva ja eesti teatrisse originaalse võtme selle teksti lavale toomiseks. See lugu on poeetiline, ta on kriminaalne, seal juhtub palju, ta on eksistentsiaalne, ta räägib sellest, mis toimub ühe inimese peas kes jääb hotelli või siis mingisugusesse eksistentsiaalsest paika kinni. Juhtub seal nägema kummalisi asju, satub tunnistajaks kaasosaliseks, jälitajaks, asjade lahendajaks ja selline lugu siis täna õhtul publiku ette jõuabki. Ja need 60.-te muusikalood, millest meie oma otsingut ja teed alustasime, sobivad sellesse loosse nagu rusikas silmaauku. Aga milline see muusika siis konkreetselt on, missugused tuttavad lood, laulud kõlavad ja kui lihtne või kui keeruline oli seda hunditekstiga sobitada? Muusikalavastuse reeglid näevad ette, et tegelane hakkab laulma siis, kui tal ei jätku enam proosasõnu oma tunnete väljendamiseks. Aga see mõrv hotellis iseenesest on ju noh, paroodia või prodeeritakse kriminaalžanri ka eksistentsiaalsete ja psühhoanalüütilist kirjandust. Meie oma teatrikeeles julgeme minu arvates parodeerida ka teatraalselt tunnete väljendust. Nii et ka need lood on pisut keeratud sellesse võtmesse, milles on siis? Üldiselt me esitame neid lugusid autentselt, meil on saateansambel, Genialistid, laulavad näitlejad, enamus lugusid, mida meie oleme kasutanud, räägib sellisest sügismeeleolust. Teatavasti kui lauldakse sügisest, siis kujundina tõuseb esile inimese elusügis või kui selline tusameeleolu, kauneid mälestused mingist muust ajast, kõik seesama, millega on kimpus see mees, kes jääb sinna hotelli kinni. Enamus lauludest meie 13-st laulust on siiski pärit 60.-te lõpu eesti esimestelt rokkansamblitele, nii et meil on Fixi lugusid virmalised. Optimistid on üks brokkol Harumi lugu, mida sel ajal juba laulda, eesti keeles on üks John Lennoni lugu ja noh, need ei ole äratuntavad ainult asjatundjale. Horoskoobi lugusid teavad vist kõik. Ma võin näiteks tuua tuntud loo kosmosemaa, see meie tükkis leiab aset selles kohas, kus mees on kaotanud oma naise pagan teab, kuhu. Tema peas toimuvad kõige kummalisemad kõige jubedamad versioonid, kuidas ta, naine võib olla tapetud või või ei tea kus. Ja ühel hetkel siis toimetatakse mehe kätekiri, naised, kes ütleb, et ta on kuskil mõnusas kohas ja ta ei kavatsegi tagasi tulla ja siis leiab aset näiteks selline laul. Kultuurikaja kaudu saadab sõbra kirja teele Kristiina Ehin. Kiri kaubamajale kolmanda lumega. Kolmas lumi langes Eestimaale kuidagi kiirustades märkamatult. Ühel väga varajasel hommikutunnil kus jälle rohelise teega uue kerimaksi tõttu uinuda ei saanud ja pärast lugemisööd tänavatel ekslesin. Turg tehti lahti. Matsakas tädid avasid suuri välisuksi, laotasid kapsapäid ja kurke, jõhvikaid raskeid meepurke väikestele lettidele. Keegi tagaruumis kohvi, töötud, kõhnad onud kogunesid turuhoonet veoautot ootama, kestnud objektile, viiks, et õhtul viina ja leivaraha ausalt välja teenida. Kolmas lumi langes, võidunud Cybaratele kaotati kindlale kõnniteel satelliittaldrikutele telefonile kui õega rääkisin jõele valge õhkõrna puudrina, kattis see sõiduteed veel polnud ühtki autot. Juba õhtu, mingit päikest sel päeval. Ainet hall, pimenev pilve olles pea kohal ja lumi. See õrn ja märkamatu kaaslane. Uus kaubamaja helgib hõbedaselt. Veel 60 aastat tagasi. Enne pommitamist seisis selle koha peal mu vanavanaisa maja. Ja kui õigust taga ajada, võiks kuuluda üks osa sellest maast ka näiteks mulle. Hingega asjad kuulutab üks suur kaubamaja reklaam juba mitmendat kuud. Kelle hingega asjad mina, sina sain aru, et see on selline sõnakõlks, et tegelikult ei mõelda selle, sinu on või hind vaid ükskõik millist möödujad, kelle tähelepanu köita ja kelle kukrut kergendada. Aga sel õhtul kolmanda lumega tekkis tahtmine karjuda. Mida tead sina kaubamaja? Minu hingest? Võib-olla polegi mul hinge, mõtlen trotslikult, hangetel hingega asju haipival hingedeajal. Kas sa ei tea kaubamaja, et pärast paari-kolme kandmist ja kasutamist jäetakse su asjad kõrvale? Minnakse kõikide korilaste kombel uute ja meelitavamate jahile? Tead ju küll, seina taga subäravisatud asjade prügimägi, asjade toonela. Ja just praegu sügisõhtuti ja Eiki käivad need ära visatud asjade hinged külmade sõrmede ja kurbade teispoolsete pilkudega sinu klaasvitriinide peale koputamas. Doktok, doktok tahavad need tagasi näiliselt surematute asjade sekka. Jälle ehtima Su mannekeenile täiusliku figuuri, loomakodude hubasest ja glamuuri. Kas või hetkeks oleme taas olevikus armastatud tolmulapiga emmatud pesumasinast puhastatud, koguni triigited, koguni kummutil. Kas laseksid need korraks sisse Kaubamaja tulema koju? Hoov on hullult porine ja pärast seda süütult ahnet, reklaamide maailma mõjutise pori kuidagi puhtalt. Selles majas kesklinnast pisut eemal pimedaid väike ärklituba, mida sa ette kujutada? Ligi 100 aastased põrandalauad on keegi hull kunstnik, pintsel teinud nirk kruusaks, aknedega sahisevad suured õunapuud ja valgus, mis tuppa jõuab, süda suviti rohekas, sest kumab läbi puulehtede. Selle maja perenaine imeväikesest pensionist ei peaaegu olematust üürirahast elanud vana naine oli teadlane putukauurija, kes pidas esperantokeelseid kirjavahetust paljude sõpradega üle kogu maailma. Olen minagi tema Singapur ja Uus-Meremaa kirjasõpradele kirju posti viinud, aidanud aias lehti riisuda, sügis lõket teha, niisama juttu puhunud mullu kukkuste lihtsalt bussipeatuse juures kokku ja suri sealsemas kroonuaia tänava kesksuvekuumuses. Ja temaga koos. Mulle tundus, kukkus kokku üks osa selle maailma tagasihoidlikkusest ja sellisest kokkuhoidlikkusest, mis teeb südame kergeks. Nädala eest olin temaga koos passilauas käinud. Hoidsin ta kätt kinni, et see ei väriseks kuid üheaegselt pikalt ja korralikult oma allkirja maalis et loobuda harjumuspärasest passist pisikese isikutunnistuse vastu. Sest ega mina siit enam kuhugi reisi kitlasta. Ometi reisinud sinna kõhule, lennuki, laeva ega isegi raketiga ei saa sinna kõige kaugemale maale kuhu pole vaja viisat, ühtegi dokumenti ega allkirja kuhu ei saa kaasa võtta ainest hingega ega hingeta asja. Mõtle sellele kaubamaja ja lõpetasin hingedesse pugemine. Jalad juba kogu kesklinn. Ongi oled juba koos oma kaaslaste krigi mägedega suur osa maad. Taas tuleb tunnistada, et inimene ja teda ümbritsev maailm jääb ka edaspidi saladuseks. Kuid toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külli tüli lubavad ka järgnevatel kordadel omadustele erinevaid lahendusi pakkuda. Kõigepealt kultuurikaja kordussaates, täna klassikaraadios kell 18 15. Järgmisel nädalal taaskultuuriga kaamose vastu. Säravaid silmi, lahket meelt ja kandke helkurit. Kuuleme jälle. Mu nimi on Evald Saag. Ma olen 90 aastat vana ja olen tegelenud humanitaarasjadega. Üks eesti kirjanik näiteks räägib nii, et pöördvaim pidas suuri pidusid. Ja praevardas väntas nuumata järgi. Kuid üht nüüd vaim on vardas jahedat härg. Tegimegi kõige enne seda laastumist eesti taoliste maade avastamist. Ühinud rahvuste lagunemist ja ida ja Heiti Talvik ja mäletan, olin ju nende kambamees ise mitte luuletaja, aga tõlkisin nendele Sumeri armulugusid ja nad olid väga huvitatud nendest tulid otse ütlemine, mitte niisuna otseütlemine, nagu praegu, et valitakse. Praegused. Robustsed kirjanikud, kes tahavad seda olla ja traal suulist vaatia ise tunnevad ära, et nende juttu õõnes. Et Rehepapi lugu õõnes Rehepapp saab aru. Ta on nagu saarlane pulmas. Et ega tal muud ei ole, kui see kesvamärg. Tal ei ole konjakit. Ta möirgab serlikesse härjaga.