Logeldes elades mööduvad päevad kuni selgub, et tuleb võlgu maksta. Vähemalt osa võlgadest tuleks vahepeal maksta. Ära. Siis võib jälle mõnda aega vahtida tähti, neid tundmata unenägusid mitmesugust kuud kuulata mere, mere, mere mühisemist, liikumatut oma suurtes raamides. Luuletus televisioonis, sina, ma ei näe siin, kellele ma räägin. Näen kaamerat ja selle taga peidus operaatorit, mind salvestatakse, see siin on dekoratsioon, mind salvestatakse. Seejärel lähen koju ja mõne aja pärast ühel õhtul teen lahti televiisori ja kes seal on? Seesama, kes vahel peegliski. Kuid sind ei näe ma siis ka sind, kellele ma räägin. Kellele ma räägin. Kõik on nii väga, väga vahendatud. Vaata peeglisse, kui habet ajad või huuli, värvid. Heida pilk ka lihtsalt möödaminnes, vahel. Sina, sina ise oledki kas tahad või ei taha teadvedja hull, tavaline hull, kõige tavalisem. Selliseid on palju, peaaegu kõik. Ja sellel püsib maailm ja üldse teatud osa elust. Hull maailm ja hullem osa elust, inimelu. Enam ammu ei väärata su käsi põske, kaapides ei veristada ennast. Ja su huulepulk ei hälbi kavandatud teelt. Ja möödaminnes su pilk ei lõpeta. Sa oled pöördumatult hull, tavaline kul ja niipeaaegu kõik, kõik need, kes pole seda ebatavaliselt või keda juba alles veel ei ole tabanud hullu meelsusetus. Vaikne hull on vaikne jahul. Isa ja ema, isad ja emad, 10 15 20 põlve niisamuti ja äiad, jäämad, õed ja vennad, onud ja tädid, naised ja lapsed. 28 põlve, niisamuti. Sõbrad ja tuttavad, töökaaslased, ülemused, alamad, juhuslikud möödujad, kaassõitjad, ühiskondliku transpordivahendeid ka ja ja mida vanemaks, seda vaiksemaks ja seda hullemaks ja seda hullemaks. Ja seda armsamaks minu hingele hullule. Lollile läheb ta normaalsed inimesed. See ainevald. See teema jäägu mõneks hoopis teiseks korraks. Siinkõneleja arvates see kuulub ulmelist tegeleda. Üks mees magas liipritele kahe raudrööpa vahel puhates. Millest, kes seda teab? Nägi vist undki. Kes seda teab, millest? Kes seda teab? Tuli rong. Mees ei seganud, rongirong tedagi mitte. Nad ei märganudki teineteist, kui rong tormas magajast üle rutates riivamata. See mees magab praegugi seal kes suudakski teda äratada, kui ei suutnud temast üle tormav Ronki. Rong tormas edasi, kadus vaatleja silmist. Mees magab. Suur veinisarv eluvõrkpilt. Kord juba kätte võtnul võimatu tagasi panna, ilma et kõik valguks laiali pead tühjaks jooma või tardunud seisma ebamugavas poosis, pedantlikus tasakaalus, kuni aeg saab mööda ja kukud. Seisan väikeses teivasjaamas ümber on mihkli kuin, öö tume ja kõmisev just nagu tammepuine. Pea kohal pime, välja lülitatud on tähtede kaart, ainult eemal kumab linna valguslehvik vastu taevakaart. Ja tulebki rong. Vedur huikab kui 10-st suist ja tulebki rong, lehvib lipuna helehall, suits. Prožektor lööb terava kiilu oksliku kändu. Veab rööbaste kiilavad jooned liipritele reale. Hetkeks näib, kui ei peatukski rong. Kuid ta peatub. Võin astuda peale. Vedur huikab kui kümneis Suist ja jätkab rändu. Kuumas vagunis magatakse, juuteldakse, mängitakse kaarte öölambivalgel. Oh, mis te nüüd küll võin ka seista oma nooril jalgele. Seisan vahekäigu hämaras keskriiuleil tukkujate bäkki, valgeib Tak tak. Ja veider tunne on äkki. Justkui pool minust oleks jäänud sinna teivasjaama. Ja ealeski enam ei pea ma temaga kokku saama. Ei märkagi keegi, sest tihti vist juhtub, et inimene läheb pooleks. Poolt veab, vedur ja soe on tal vagunis sama suuna reisijate seas. Teine jäi väiksesse teivasjaama iseenese hooleks. Labürint on tema ümber ja labürint on tema peas. Kiilavad rööpad jooksevad kokku. Kuid see on silmapete. Sinnani jõuad jälle neid kaks ilmub su silma ette. Ümber maakera, kogu maakera sõidan iseendaga kokku saama. Ümber maakera sõidan, et kohtuksid sõitja ja see, kes jäi jaama. Huikab isend, quicon. Kui 10 vedurisuvist rännakul lipuna lehvib, lehvib, lehvib helendav suits. Tunnis piiluti tee 11 areldi kajulatud Ulada vahetunnil koos juba Kareldi ja mängiti õues Kula. Eks nõnda mängleva mütsuga iga võõraski sõbraks lööda maa oma tudengimütsiga, sealt jalutasin mööda. Üks jõngerman, sigin-sagin oli järsku minu kõrvale juhtus ning õhina naerulaginal kulaks minu lõi sedapuhku täie hooga siis sekka lõi inses rüsavas lastehunnikus, igaühe neist kergesti kätte sain, kui ise mõtlesin. Kuniks. Värsked koolivennad ja õed teid koolikell kutsub klassi, kus mängu muljed ja teaduse tõed esialgu veel kipuvad sassi. Näete, minul on mapis dialektika teie omale aabits loopaksust. Teie teadmised on meel eklektika muinasjutust ja õunaraksus. Jah. Ma mõtlesin nii. Ega kauade end lase püüda nii vabalt. Peagi sellise tempoga kaote, et keegi kurat ei taba. Siis mina uhke olla võin, et täna saatuse soovil üks teie seast mind oma sõbraks lõi kooli hoovil. Tee läbi aleviku. Üks ots kaob sinna teine sinna ja tee on pikk. Ja tee on pikk. Ta tuleb, linnast läheb linna. Kuid siin on ainult alevik. Teeveerde istutati vahtrad ja nimetati tee alleeks kuid noorus tahab rohkem tahta ja tee jäi meelitavaks, teeks. Ja väikses iga kaubaäris käib leivaleti juures jutt et lapsed pöörased on päris. Oi, ohjadeta rahm ja rutt. Jah. Tõesti. Nüüd on hullud ajad, mil mitmel linnajooksumood jäänud kitsaks, kool ja rahvamaja, kõik kodud, apteek, kirik, pood, las minna. Kuis neid peataks, mina, kui teeneid tõmbab kõigest väest? Neist paljud saavad pika nina veel pikema kui vahtra käest. Mõni selga saab uhked suled kuid õiget mõistust ikka isa mõni kohmetult tagasi tuleb. Sest siin on ikka sünnimaa. Need elutarkust kaasa toovad ja pole enam nii tuulepead siinsamas endale linna loovad. Ja nii need asjad on jälle head. Kuid vähemalt üks on teiste hulgas, kes õpib astuma kõikide ees, kes pole tühine ula hulgus, vaid tõsise pilguga täitsamees. Kes teab veel mis tundmata deeda, leiab arengus vahe jaamatus. Ja siis selle alevi nimi seisab, kes teab veel mis tähtsas raamatus, et seal, kus tee läheb linnast linna, on väike vahtra näolevik ja tema sealt kibeles teele minna ja tee oli pikk ja tee oli. Kurna tühjaks oma päevade kärje. Mis on luule artikuleeritud karje? Mis on lootus? Vastu hõik läbi. Vesikäimla suur linn on laskunud lõpp puhtuse, Kotkas on isiklikult Lauelnud su ellu isiklikult, sinu jääk kandub minema. Maha. Kantakse hoolt, vastavad talitused, asjaomased institutsioonid. Pahinal langeb Kosk. Kohinal lahkub pask. Midagi pole olnud. Tere. Tere, kuulge. Tutvugem, inimkond. Sina oled juba terveni vana kuld kuid eks kuldhambaid ole minulgi juba kurban vananeda, mis. Egas muidu öiti uluks maapealseid õue venisid. Kuid näedsa mina hakkan vist nooreks saama. Puuladvad ei ulatu sinuni, ei küüni küüni katused ega pilvelõhkujate piigid, mäe harjadki mitte. Aga minul liikmeis on täna elu ja elastsust. Võttasel lipuke kena nööpauku torgata. Küllap küllagi teinekord tulen. Sööme su kuulsad kuu mett ja puhume juttu. Pole viga, vanapoiss, elame veel ja teeme veel mõndagi imet. Üks kask, mul kasvab naaber õues üle tänavapuust moodustunud ehtne puu, ei mingi sümbol. Ei kunst, ei publitsistika puust ette tehtu ei mingil viisil ikestatud ikke maana. Ei kuigi kuivanud. Ei rabavalt vitaalne Kaharjust mitte varjulises kohas sihvakas, paar jõnksu, siin-seal tüves ka teine kask sealsamas lähedal. Ei ole nende all ma istunud elu sees. Ei nende kohinadki sosinadki üle liiklussoone veel jõudnud kuulata. Üks kask, mul kasvab naaber õues, teine ka. Ma olen jäänud sõber isamaale. On siingi lõpuks teatav taevariik ja maksab juhinertski midagi, kuid mida just ta mulle maksma läheb, veel ei tea ja vist ei saagi iial täpselt teada. Ma olen jäänud sõber isamaale. Vaid korterit siin hiljaaegu jälle vahetanud. Laul ühest uljast, Napoleoni allohvitserist, kelle luukere on praegu näitlikuks õppevahendiks ühes Eestimaa koolis. Nii algab lugu näitlikust, õppevahendist inimese keeletist, tema eneselauldud anatoomia, ajaloo ning teistes tarvilike tundides, tema eneselauldud ja roiete lüüral saadetud. Olin mina keisri uljas alloseen, sain päris viisakat aluka, seiklesin ja sodisin lustiga. Sõda on üldse üks lustakas seiklus. Mu saapatallad tundsid Euroopat. Euroopa tundis mu saapataldu hästi. Nüüd olen korteris mingi Venemaa kubermangu koolis. Aua. Olin vastuva vaeva allutaja, meri oli põlvini, veri oli põlvini. Mitmele poole Euroopas jäi mul maha, on naisi ja lapsi. Austerlitzi madina ajal unistasin Austritesti Allik idest. Sõnn kraappeni eel nägin unes, et söönud krabisid Aua. Venemaa linnad lõõmasid meile vastu aga vene ema naiste rinnad ei lõõmanud meie vastas, sest naised võtsid õlale hargid, Läksid laantesse sissideks, viiskudes filosoofide kannul, kelle ärmatanud habemelabidad on mulle tänini mõistatuseks. Aua olen mõnulenud kilpkonnasupp p-konna, reie, punase ja musta kalamarja kallal, aga peenim delikatess oli hobuse jalg. Kui tulime Porrodi nooo poolt olin siis peaaegu sama hea luukere kui praegu. Tee ääres väljadel olid paljad rõuguredelid meiega häbiväärselt sarnased. Aua. Eluaeg polnud mul valehambaid vaja, kuid nüüd jummal parraku, on mind tulnud lapp pida mõne võlts roide ja ersats varbaga. Ma olen näitlik, Pebahend inimskelett koolipoistest Madiseks hüütu. Paar korda nädalas kannab korrapidaja. Aua õppige pealegi mu kallal ulje, allohvitseri seesmist ehitust. Kobage mu kondikava kõdi pole ma kunagi kartnud. Õppige pealegi. Võib-olla siis teie ei satu võõrama koolipoistele tahvlil lapiga Apilduda haua. Nii oli lugu näitlikust, õppevahendist inimskeletist, tema eneselauldud anatoomia, ajaloo ja teistest tarvilik esstundides tema eneselauldud ja roiete lüüral saadetud viiv la kompanii villa kumbali. Ei tundnud kord sõber, uulid, seal sõpra. Ei sõbergi sõpra, uulid seal. Ei sõdurid üle silla sammudes lõhkunudki viimast. Ei viimane neid. Ei kiskjad hiirte purusta riiki. Ei rotidki kiskjate seemet, rikku. Ei asenda tahtmist tüdimus rohkem, kui teatud ajaks. Pole kustutanud vihmad lõkketuld. Ei lõkke, tuligi vihma. Ei lõkketuled ühtegi vihma ei lõkketulesid vihma. Koer oli ketis, aiateibasse aukus, möödujatelt leiba. Kahekaupa mööda läksid tüdrukud ja poisid teineteise kaela ümbert kinni, nemad hoidsid. Poisid olid maiad ja plikad olid maiad, noosisid nohinal sarvesaia üle õla, penilegi palakesi viskasid, et säh sina pealegi, küll meile jätkub ikkagi. Enne veel, kui koeral said otsa need koorikud, said nendest tüdrukutest poistele noorikud. Leivad ühes kapis ja põrsad, ühes surus koer, see juba uusi, kulus. Lusikatäie lahustuvat kohvi puistad keevasse vette. Ja tõesti ta lahustub. Lahustub ära. Ja jälle alustad üht päeva omaenese nahas. Kui mõne uue ideega saab maha mu mõttelend ja uhke ja õnnelik olen ja targaks arvan end. Ja siis mõnest koltunud köitest, mis meenutab rauga palet, loen sajandeid säilinud tõde ja sajandeid säilinud valet. Siis juhtub, et omagi, et ma järsku leian sealt veidi peenemalt öelduna. Ta kirjas on rida-realt. Salapäraselt lõhnab kulunud trükimust. Kust te mu mõtet teadsite? Ütelge ometi, kust? Väärikalt siluvad habemeid, vanad vase, krabüürid. Mõtteilonomaat seadused, sajandid pole müürid, sina ehk masinal kirjutad meie sule või tinaga. Kuid me olime inimesed. Seda oled ju sina ka. Panen raamatu kohmetult tagasi teiste kõrvale riiulil ja endale olema pahane, vihane, peaaegu riiuni. Kas tõesti kõik mõtted on mõeldud? Kõik loendamatu arv, kas tõesti vaid kordan ja kordan, kuni peast kukkunud viimne kui karv. Üksainuski mõte leida, mõelda ja aduda üksainuski oma mõtte ja siis võin kaduda. Siis vast sootuks lükata kõrvale aastate teelt mind ja vaadatakse võib-olla kunagi fotoportreed, mind vaadatakse ja püütakse minu saladust mõista. Huvitav meie mõte, et kuidas küll teada võista, jäänud taipavad ise oma jõu ja voliga. Me oleme inimesed ja tema oli ka, otsivad oma mõtet, nad öeldes nii temaga tahtis. Ja minu mõte on hoiul neil elektronmälu sahtlis. SÕNA Polonius, mida te loete, prints? Hamlet? Sõnu, sõnu, sõnu. Mitte jumal ei andnud inimestele sõna ega seganud pärast nende keeli Baabüloni suur ehitusel. See oli nii, et üks poolahv tahtis teistele ütelda end teadvat sobivat paika mammutijahiks. Meile pole sõna- enam luksusesemeks vaid tuhandeid on meil neid pruukida. Võime neid sosistada ja kisendadagi võime ning nad on meile abiks arukal argumenteerimisel. Meie sõnad märgivad mammutist suuremaidki asju. Sõnu võib näha, elagu kirjaoskus. Ja kuulda elagu raadio. Ja haistagi võib, kui nad miljonilisest iraažis lõhnavad trükimustast. Vahel on sõnadega torega mängida. Süües loogika kuivikute hulka. Kalambuuride kalamarjasõnad, just nagu tükk meist endast vajalik kehaosa. Kuid kas teil pole vahel soovi heita endalt sõnad nagu supelrannas hüljatakse ülikond olgugi soliidne, jääb ta jalgu päikesele ja veele. Mina küll tihti sukelduksin sõnatusse suurde merre ümiseda vaikset laulu. Hurraa, ületagem, plaan ja täpsete käte täpsed liigutused on masinate sõnatus, laulus on sõnad. Paatria Omuerte ja samuti kõnelev relvastatud vaikus on Fidelit Kuulovel nägudel. On sõnad. Ma armastan sind. Ja suudlustes sõnatus on, mis seda paremini ütleb. On sõnu, mis on rikkad ja ilusad. On sõnatust, mis on samaväärne sõnadega tihti sõna allub seadusele, mis füüsikat meenutab. Ta muutub kaalutuks, kui ta paisata õhku. Kelle ja mille kaudu ta kõik ei kõnele? Silk häälikhaaval otse ja katkematult kuula ja ole. Väike parkaks sutsu valesti rihitud purskkaev. See pritsib vett, kuhu juhtub? Eks muidugi tuulemõjud ka. Äravool pealegi, ummistunud paistab. Servad ajavad üle. Väike parkaks siin-seal põõsaid, väikestes rüüpe rühmades, neid, keda nätske kujutelm oma elu tühisusest ja tähtsusest hoiab endas sama hoidvalt nagu mööduvat karske poolset nende ridade autorit. Väike park. Aga mida need männid nii-öelda mõtlevad? Jumal seda teab. Ei usu, et maailm mind suuremat jagab. Ma räägin Eestist. Ei usu, et Eesti mind suuremat jagab. Ma räägin endast. Ei usu, et ma ise end suuremat jagan. Ma räägin maailmast. Aarete saarest saladuslikust meelega purjetab ta aardeks puri saladuseks tuuled. Ja aitab küll.