Üks päev siin polnud. Nelja esmaspäev, käisin isaga kalal. Astun jälle läbi. Võib küll, miks? Ei või? Ma olen ju kogu aeg siin. Kõigepealt Lauri Nebel, suur tänu küllakutse eest, et mind julgesid oma koju kutsuda. Ja ma jov, mis ma ei kaastu nagu inglased ütlevad, ega inglane naljalt koju ei kutsu, aga noh, nagu sa ütlesid, et mis, mis tunne sul siin kärjes elada, andma ju ka vana Nõmmekes 50 aastat nõmmel elanud. Ega, ega ikka tunnet ei ole, ühiselamus. Seal on Lauri Nebel Ahnii siis vaata kas koera aerama aknalaua peal. Nii me rääkisime Priit Aimlaga Sulev Nõmmikust kui estraadinäitlejast ja kambraadist. Lauri Nebeliga saame rääkida Sulev Nõmmikust kui näitlejast filminäitlejast ja lavastajast ja meel taustaks käib. Film, siin me oleme, millal siis? Üks legendaarseid. Kuidas selle kohta öeldakse Evegreenia või kultusfilm need paroolid, need tekstijupid, kõik on saanud ju selliseks noh, meie igapäevaseks jäiberson käibefraasiks jah, et kui Tallinnasse lähme, siis lähme kohvikusse. Vaat kui Tallinnasse lähme, lähme kohvikusse ja loomaaeda ja. Mis sul tuleb meelde siis seoses selle filmiga ja Sulev nõmmikut tööga selle filmi lavastamisel? See oli 78, kui see vändati. Ja siis oli noor pois noore Kolmekümneaastane nii et aga Sulevi kohta tema oli lavastajana niisugune praktik, noh ta oli ju ise väga ja koomilise soonega ja ja samas ju esines estraadilaval ja. Ja tema, nagu usaldas seda näitlejad sedavõrd seda improvisatsioonilist külge, et ega me suurt proov ei teinud, ta pani kaamera mängima ja kui nüüd vaatad neid seenemis siit silme eest läbi jooksevad. Nüüd tulebki ilusasti meelde, kuidas kohe ka aega võttis, kaamera teise kohta viimine, ega see aega ei võtnud, et nüüd näitlejatega utsitatakse proove teha. Muidugi, sõnad pidid peas olema ja seda nii-öelda originaalteksti pidi ütlema. Aga see, mis on seeniline värk ja see tema vaatas lihtsalt kaadrist välja, ei lähe. Ja usaldas näitlejat ja samas muidugi poendid ja need, need ütles nagu ära, mis ta, mis ta ootab sellest stseenist. Ta andis niimoodi ikkagi vabad käed, põhimõtteliselt näitleja oli. Ja nagu ise ise mõtles, rohkem. Ja aga ikkagi ikkagi selle saamis, mis on, sest neid asju oleks saanud ju ka teistmoodi teha. Mina olen nüüd küll inimene, aga soogalas paras jäneseid lasta. No näed, siin on need inimesed üles rivistatud seal nüüd see on nüüd see defilee, et võetakse vastu inimesi ja siin on omad niisugused väiksed ajastu Knifitsees, eks ju. Noh ala ütleme, kui seevastuvõtjate rivi oleks nüüd sadu kordi pikem, siis tuleks punane väljak silme ette, eks ju. Ja siin näed, kuidas ta viib nüüd munelmasse asjad ja need on juba niisugused tehnilised võtted. Nojah, siin on praegu vaatame seda filmi, siin me oleme ja ja tegelikult siin enamus väge on juba taevastel lavadel. Karl Kalkun, Liia Laats, Ervin Aabel ja ka kahjuks Sulev Nõmmik. No tuleb äkki meelde mõni noh, mingi situatsioon kindlasti need ajakirjanikud on su käest küsinud, et on ka pulli saanud, siis on ka nalja saanud. No minu jaoks oli see otsast lõpuni üks niisugune sündmus ja ja niisugune noh Kuidas öelda, pidulik oleks öelda valmisolek number üks, aga, aga noh tead, sa oled ikka teistest plejaad noorem, siis ikka jälgid ja vaatad, mismoodi need kullatud kabjad seal teevad ja valmistavad ette, nii et ega, ega seal ma arvan, et nemad said rohkem nalja, seda mina võtsin seda asja nagu püüdsin võtta tõsisemalt ja niimoodi noh imestusega ütleme niimoodi. See mees on pull-pull seen ainukene inimene, kes siin kolkas üldse inimene on. Kõik teised, kaasa arvatud minu abikaasa ei oska absoluutselt mitte midagi. Kuidas sa üldse sinna filmi said, kuidas Nõmmik sind kutsus, sinna? See oli väga juhuslikult Väino Puura, nad olid ilmselt valinud selleks. Ja siis. Ma ei tea, kust kohast see Nõmmik selle sai, ükskord oli mul Valdekus, ma elasin, nõmmel, oli telefonikõne. Kuule, niisugune asi tuleb, et kas sa ei saa, et oled sa selle sel päeval kodust, tulid oma proovivõtete bussiga, sõitsid sinna mulle koju ja Väino oli ka kaasas. Ja kui me Väinuga kõrvuti seisime, siis enamik ütles, ah, proovivõtteid pole vaja, nad on juba nii hea paar ja nii jäigi. Nii et mingisuguseid proovivõtteid, et noh, proovida, et seda või teist või need ilmselt see, noh, niisugune tikkijad off nagu kunagi möödunud sajandi alguses olid pada saatja patoszone tikkijad off niisugused paarid ju siis. Kuule, me tegime sellest paksust suvitastele Tallinna Madamist, ka laulu tahad kuulata? Jah, seda ei, see võib juhtuda, sest näitleja korter ammu kütan auruküttega rohke direktorit. Söö palju, korter ammugi. Kaabakas inimesi. Mina olen naine, mo lasin teilegi teist päeva anda, kui nad ära tunned. Aadu Kadakas on siis see tegelaskuju, keda Sulev Nõmmik mängib. Mulle küll tundub, et see nii-öelda see külahull, see on, tuleb natukene Kärna Ärnit Kristinaga sisse. Jaajaa tuleb, tal oli, ega ta sellest kärnaärist või Ernst CERNist suurt lahti saanud. Aga ega see ei häirigi, ta on niisugune, noh. Näed, nagu ta seal on, kõike, kõike teab, kõike oskab, juhib ja dirigeerib, ta on nagu nagu filmisisene, režissöör sealsamas. Aga vot mis asi oli, mida panin tähele Ervin Aabeli suhtes kadunukese suhtes ikka müts maha, kus see mees andis ikka ennast sajaprotsendiliselt, vaata nüüd ta sealt tuleb. Ta tegi ikka proove ja seda siin kuskil edasi filmis, kui mäletad ka ta kuskil kukub, ma tea, kümneid kordi kukub maha, seda tegi ta proovis ja tegi ta. Ma ei tea, kolme, nelja duubli ajal ja ikka täis täispingega ja ja ta oli ju siis juba kuuekümnene mees ju, ega ta ei olnud ju enam esimeses nooruses. Kuule metsa, mulle ennist ütlesin, ma ütlesin ennist, ta ei taha metsas ja ta ei taha alla tulla. Lauda peale suurem auk, ruutsüld tulgu sealt. Sild, kus augus. Aga selles suhtes oli ka tore, et see film tehti nõndamoodi, et kellelegi ei olnud puhkepäevi ega midagi, me elasime ju kõik nagu kommuunis, elasime terve selle Muhu saare pääl mööda neid talusi laiali. Iga hommiku sõitis filmi bussis taludest läbi ja toodi meid siia koguva tallu. Kus see sündmuskoht siis on kirjutatud ja tegelikult vot näed see, keda nüüd kõrgalkul mängib seda peremeest, see nuka ärni. Sellega ma ajasin ise juttu, see oli prototüüp, oli isegi ma ei ütleks, et ta nii nii karrigeerne ongi nagu Juhan Smuul, ta kirjutas nagu Sulev, teda lavastas Talindi vaikne mees. Ma isegi pidin mõnda asja mitu korda pinnima ta käest, et kuidas oli, kuidas ma mäletan, ta meelsamini rääkis niisugusi. Et omal ajal mingisugune metsavend oli tulnud. Neil oli kõrkijad seal kasvanud just talu all, seal et oli paadiga tulnud. Õnneks tuul viis vist paadi sinna alla allapoole, et oleks ta siit nende talu juures antud, siis oleks nendel naisega kõrid läbi lõiganud. Seda rääkis. Külm rahulik. Mere juures oige rahulik, ega meri sihukesi Meuro bulla salli. Elu on keeruline keeruliseks. Ära sina ise oma. Aga iseenesest filmi valmimise tsükkel ja see elusal Muhu saare peal 78. aastal koos Sulev Nõmmik, Ervin Abel, Lia Laats ja tal kalkun ja kes seal kõik kogu selle filmimeeskonnaga, see oli tegelikult ju hästi tore, eks ju. See oli väga tore ja õpetlik ja muidugi tolle aja ajalimiite arvestades oli ta normaalne film sai ühe suvega valmis, aga nüüd nüüd tehtaks, ma arvan see asi vist nädalaga või? Tehnika on nii palju arenenud ja ja üldse filmi filmi suhtutakse ka ikka kui noh, niisugusse nähtusesse, et mida varem, seda parem, sest noh aeg on see, mis, mis taskust raha viib. Filmi vaadates on seal kogu aeg, päike paistab ja kõik on väga ilus, kuidas suvi ise 78 oli? Suvi oli soe, üllatavalt soe, olgu keetma algus kaadris, nägin seal lampe, vist enne seda oligi vihmasadu, aga meil juhtus see, mis me olime siis juuli august ja pool septembrit. Nii et juhtuse, eks neid ilmu valiti ka ka see, et vihma, pühasi ma isegi ei mäleta. Ja muidugi niisugused asjad olid, et ega me siis kõik need ajad ei olnud seal osa rahvast ja minagi olime ju teatrites tööl. Mul tuli ju augustis tuli teatriringreis ja siis tulin need teha ära ja need väljasõiduetendused ja nii lupsiti meid mandrile ja tagasi. Nojah, mul oli eelmisel suvel hästi tore juhus olla ka Muhu saare peal, Käia, Marko Matvere ja Jaan Tätte kontserdil koos Ivo Linnaga ja me olime seal külalised, kontserdikülalised ja, ja siis if näitas mulle, et vot näed, siin on üks auto, vaatamisautos on autos sapikas muhk, eks ju. Ja siis tuli välja, et see ongi siin Me oleme, Zaporožets on muhu omal olemas üks kohalik v näiteks kohalik mees sõidab sellega veel ringi, nii et veab väkke. Ei, ta on täitsa sõidukorras, ta ei ole üldse tandlust süles. Vahvas konditsioonis, kas sa Sulev Nõmmikuga peale selle filmi tegemist, siis on seal olnud veel mingisuguseid selliseid kontakte. Mul oli põrsapõlves, oli ma kunagi laulsin poistekooris ja tegime Eugen Kapi talvemuinasjutus, tegime see on ju lasteooper ja otsast lõpuni tuli seal lastel laulda. Ja ma mäletan, seal on üks metsas stseen, Tipa tapavad, tabab ta, meie lähme marjule. Oh miski enavata ema, meie lähme marjule, see oli siis ühesõnaga see laul. Ja siis istusime lõkke ääres ja siis tulid indiaanlased ja nagu teada teatri ajaloost, Sulev oli ju tantsija balletitantsija noh, jah, ikka balletitantsija. Siis tema oli indiaanlane ja ma ei tea, mis seal oli. Kuidagi läks niimoodi, et ma hakkasin Kaselt kargama ja nagu nagu esinema nende indiaanlastega, ma mäletan ja nagu hiirdusin sellest teistest lastest ja tantsisin indiaanlastega kaasa ja tegin neid vigureid ja ja Nõmmik pani seda nagu tähele. Ja siis olid Estonia kontserdisaalis olid need näärikavad. Nii et kahes näärikavas olen mina olnud. Mis Nõmmik on siis ise kunagi kirjutanud, noh, need olid viiekümnendatel aastatel. Ja nii mäletan, et ükskord oli niisugune nääriga, kus mina pidin panema laulma niisuguse kvarteti ajaloolise kvarteti Eri Klas, arveta haug, Uno Loop. Ja Kalju Terasmaa ja point oli siis selles, et noh, niisugune tüüpiline estraadi nipet igale ühele andsin laulame näärivanale. Et no väike poiss, mis ma olin ju lühikest kasvu ka, et andsin igale onule andsin ühe laulu, sina laulad nii, palun laula nii, sina laulad ühe laulu näärivanale, sina laulad nii, nüüd näärivana, tule nüüd, hakake laulma ja igaüks hakkas oma laulu laulma. No sellesse niisugune nali siis olevat seisnud, aga mul mul on selles see meeles. Võib-olla sellest ajast olen ma Sulevile jäin meelde, et ta nüüd sellesse filmimine. Aga tegelikult mõelda seda ka, me oleme niimoodi, kuidas öelda, süldipidudele oleme ka nii koos olnud, et Sulev tegi oma sõnalise vahele, mina tulin, kitarre kaenlas, Mantalile õlge tulin siis tegin nagu selle laulva bloki ja siis tegi Sulevile sõnalist vahele ja nii oleme ka koos leiba teeninud, mitt, mitte ühes paadis, aga no lihtsalt ühte ühte kolhoosi sattunud. Ühel üritusel ühel lõikuspeol. Nonii, aga siis ei ole midagi, et vastavad kalale ka jälle? No vaatame, kuidas jää lubab. Ikka laen. Orion, kõva kalamees, kõva vanadiline. Ja sain minagi siiakala, mida siin ka filmis veris. Vist ükskord siin ära mainitakse, mis on maailma parim asi saanud siiani? Sain ka mina, Lauri, tehtud siia kõla ja aitäh, et vastu võtsid ja aitäh, et aitasid meenutada suurt meest. Noh, ole, ole sinagi tänatud, mul on hea meel, kui inimene tunneb head meelt. No. Püütud kalast, kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur. Kui on meri hülgehall ja sind ründama sooni suu neurogaaell, nõnda on mõelda siis et kuuess, kel ranali ja meer ääreseda, jäid ema ja o ta maa Soome, nii nii. Nii hea on mõelda siis, et kuskil ranna ja meer Leela Tasane, aga ma keeran igaks juhuks Soaida ukse lukku, käivad siin igasugused ringi hulkumas.