Otsib väravaid kirjandusilmas? Tervist, mina olen Urmas Vadi, kunagi laulis Villu Tamme mõttetust mehest kes luulet ei loe ja kes naistega käitub matslikult. Ühesõnaga meile kõigile ebameeldiv tüüp. Umbes selles osas Sarnase sihitu kuju on loonud oma romaanis Peeter Helme. Küsin, et miks meile selline kuju. Eelmisel nädalal peeti Tartus lastekirjandusega päeva. Janek Kraavi räägib sellel puhul Loomaaiast. Eestit külastas Soome kaasaja üks loetumaid luuletajaid, heli, Laaksonen, head kuulamist. Selle aasta veebruari lõpus andis kirjastus Pegasus välja Peeter Helme sinu teise romaani mille pealkiri on september. Sellest romaanist on ajakirjanduses juba väga palju juttu olnud. Valdavalt on see gaasi-side- või see jutt olnud hästi positiivne ja mis on väga tore, kui Eesti kaasaegsest kirjandusest hästi räägitakse. Valdavalt on räägitud ka sellest, et, et seal on peategelane, kes töötab riigiettevõttes täidab mingisuguseid pabereid, mingisuguseid ülevaateid. Aga see kõik ei ole nagu üldse oluline ja hästi palju on selles tagasisides või selles ajakirjanduses juttu olnud ka sellest, et et see inimene on empaatiavõimetu. Sa oled ise ka väitnud, et miks sa kirjutasid sellise peategelasega romaani Peeter Helme. Hakkasin peas mängima mõttega õigemini mind on tegelikult alati huvitanud see probleem, et miks on see nii, et teised ei ole nagu mina. See on ilmselt üks esimesi probleeme, mis tõenäoliselt ka iga lapse maailma tundmaõppimisel teda kohutab ja samal ajal ka paelub. Ja see on selline probleem, millega ma niimoodi mõttes olen teinekord mänginud, mitte et ma kuidagi nüüd tunneksin sügavamalt huvi arengupsühholoogia vastu või midagi sellist, nendest asjadest ma ei tea midagi. Aga ma olen teinekord mõelnud, et ikka on nii, et eri inimestel mingit iseloomujooned, mingid omadused on tugevamini rõhutatud kui mingid teised. Ja nii ma hakkasin ühel hetkel mängima siis selle empaatia, et tihti ma olen ise ka tundnud, et. Ma ei käitu inimestega nii, nagu nad seda väärt oleksid või ma ei käitu inimestega nii, nagu nad minult seda ootaksid. Ja miks see nii on ja mis siis juhtub, kui see veel rohkem veel rõhutatumalt nii on, mis juhtub siis, kui ma ise ei märkagi seda. Ja niimoodi ma jõudsin siis selle tegelaskuju juurde, kes minu meelest ka väga hästi sobis sellesse kontori atmosfääri selline omamoodi üheplaaniline inimene või inimene, kellele no midagi puudu. Aga kes ei saa tegelikult ise ka aru, et see miski puudu on, noh, kas ta nüüd 100 protsenti empaatiavõimet on, nii ma olen väitnud küll, aga teisest küljest ta on selline tõesti üsna haavatud inimene, kes ju siiski ajab elus midagi taga, aga see, mida ta taga ajab, on ju sõna otseses mõttes maimud. Nii et ma katsun kujutada tõesti inimest, kes on olemas vaid osaliselt, kui nii võib öelda. Mõtlesin, et küsiks kohe sinu kirjanduslikku päritolu kohta, et kunagi äkki näiteks kuus või, või isegi rohkem aastat tagasi oli selline rühmitus nagu mung, kuhu sinuga kuulasid seal praegu nagu naeratad veidikene nagu mõrult. Rühmitusse kuulusid Toomas verrew sina ja, ja praeguse nimega Snell teoor, kes ka eelmisel aastal andis enda esikromaani kontrolli alt väljas välja. Et mis sa lisad, olid need postulaadid või nõudmised elule või kirjandusele ükskõik millele valgusta mind. Noh, eks tegelikult oli nii, et meid paelus natukene see popkultuuri või popkunsti põhipostulaat, nimelt et kunst on see, mille kohta kunstnik ütleb, et see on kunst. Katsusime seda kirjandusele rakendada. Tõenäoliselt võib öelda, et meil 100 protsenti ei õnnestunud, sellepärast kirjandus ikka kirjanduseks ja sajaprotsendiliselt kirjandusvälised tekstid ei muutunud kirjanduseks ka siis, kui selle autorid nii ütlesid. Aga teisest küljest muidugi, eks me katsusime kõik omal moel tegelikult ju luuletajatena läbi lüüa, mis ka vist väga hästi ei õnnestunud, et luuletajat saanud ja ka siis taas munglastest, mitte et kõik on ikkagi proosaga tegelema asunud. Chanel teoor, tema õpib ju ka kunstiakadeemias ja kujutava kunstiga tegelenud. Üldiselt lühidalt, nii see oligi, et seesama popkunstimõttekunst on see Milde, selle looja nimetab kunstiks, nii et sellest ka mõnusaid mõru muie, et tagantjärele ma olin ise ka vaadanud, et ega sellel mingi väga tõsine kirjandus ei olnud, mida me tegime, see oli rohkem mäng kirjandusega, mitte isegi niivõrd mäng kirjanduse sees, kuivõrd just mäng kirjanduseni. Aga mis on see pretensioon, miks sa kirjutad? Mingis mõttes pean ennast esmalt traditsiooniliseks autoriks, ma ei püüa kirjutada, aga selleks, et keelevõimalusi järele kombata või üritada oma keelt luua. Ma katsun ikkagi, võib-olla on isegi palju suurem mõte tegelikult maailmu luua, ma tahan jutustada lugusid, tegelikult meeldib mulle, mitte et ma peaksin eriliseks loo vestjaks, aga mingisugused ideed mul on, millele me tahan vormi anda. Kuigi ma kirjutan ka kirjanduskriitikat ja, ja mingisuguste mõtete edasiandmiseks sobivate essistlikud artiklit paremini, siis ma arvan, et tänapäeva maailma olemuse tabamiseks sobib just selline loo jutustamine paremini kui see, kui ma katsun kirjutada nüüd mingisuguse põhjapaneva artikli, kus ma seletan, et vaadake, see on ju ometi nii, toon teile näite, ABC, parem on, kui ma võtan ühe tegelase, panen ta elama ühte keskkonda, mis võiks olla nagu päris ja vaatan, kuidas see tegelane hakkab toimima siis kontaktis ärritajatega, mis on üsna realistlikud. Ja kuigi see tegelane muidugi pean praegu silmas septembrit ei ole 100 protsenti realistlik, siis on ta ka minu meelest. Minu püüdlus oli luua tegelane, kes võiks olla realistlik, seega kontaktis selle realistlikult mõjuva maailmaga reageerib ta siis oma iseloomustama, omadustest tulenevalt või siis hakkavad asjad juhtuma ja see on see, mis mind huvitab. Noh, ja samal ajal ma ei ole ka kirjanikest kogu aeg kirjutatakse, et kui ma kirjutan, siis ma kirjutan kiiresti ja kirjutan siis tõesti kogu aeg ja paljud muud asjad võivad siis unarusse jääda. Aga ma ei kirjuta muidu iga päev ei ole nii, et ma iga päev olen endale kohustuse seadnud kirjutada mõne leheküljele. Et kui mul on jälle mingi mõte, siis ma kirjutan, aga aga muul ajal ma tegelen muude asjadega. Ma kujutan ette, et kui ma oleksin näiteks mõni alternatiivne tegelane nagu näiteks Erkki Luuk muidugi tunned sa, Erkki Luki sa teatada, et tema on rääkinud, võib-olla omistada talle ka natuke valesti, aga, aga Ma näiteks arvan, et tema on rääkinud midagi sellist, et jah, et kuidas nagu Eestis kirjanikud tekivad, et ongi, et alguses ollakse kuidagi alternatiivsed, võiksite, tahetakse nagu midagi teistmoodi teha ja lõpuks noh, minnakse ikka sinna sellesse kõige suuremasse voolusängi. Püütakse olla korralikud kirjanikud ja kirjutada selliseid juturaamatuid ja nüüd aastaseid Kirjanike Liitu. Et kui ma olen Erkki Luuk siis ma nagu muigaks praegu selle koha peal ja ütleksin, et noh, näed, mis sellest mõngist on saanud. Kirjutad selliseid korralikke, pakse raamatuid. Samal ajal Erkki Luugi tegevus ajab mind kogu aeg muigama, sest ma vaatan, et see ei ole 10 aasta jooksul eriti kuskile edasijõudnud sellest, mida ta 10 aastat tagasi tegi. Mulle siiski meeldiks mõelda, et koos lugemuse ja elukogemusega kasvab ka see arusaam, areneb arusaam maailmast ja kirjutatakse ikkagi kellegi jaoks ja see, keegi ideaalis ei peaks olema mitte ainult mina ise. Sest mulle endale on minu mõtted üldjuhul arusaadavad ja kui nad seda ei ole, siis on mul ju tegelikult probleem eelkõige iseendaga, aga tegelikult ka maailmaga. Ainult suur kunst on see, kuidas teha enda mõtted arusaadavaks ka teistele. Loomulikult ei ole Erkki Luugi lähenemine selles mõttes vale, et on keerulisi probleeme, mida tuleb tihti selgitada pigem sümbolite keele kaudu öelda siin me jõuame jälle uue probleemini, nimelt kas need sümbolid on arusaadavad. Ja sellepärast ma leiangi, et mõistlik on üritada elu ja maailma kohta öelda midagi lugude kaudu, mis on üldarusaadavad, mis ei nõua erilist väljaõpet, mis ei nõua tohutult sügavaid teadmisi tänapäeva popkultuuri olemuse, ajaloo, selle erinevate voolude kohta, mis ei nõua semiootika ajalookultuuri ajaloo ja ma ei tea mille kõige veel tundmist, et kirjandus ikkagi on lugejate jaoks ja selle autor ei tohiks liiga palju iseendasse kapselduda, sest et kelleks teda siis vaja on, et selles mõttes? Ma arvan, on loogiline, et inimesed käivad mingi arengutee läbi ja siit ma arvan, me jõuame tegelikult sedasama empaatiavõimetuse või empaatia juttu, nii et kui muiata Ta iga arengu peale, mis kuidagigi katsub sobituda ühiskonna üldisesse peavoolu siis lõppude lõpuks peame me täielikult sellest ühiskonnast väljapoole asetama ja kas see ka midagi annab, kes meid siis kuulab? Viimasel ajal on hästi palju häid luulekogusid ilmunud tõesti effessil ja Maarja Kangro ja Jürgen Roostal ja nii edasi ja nii edasi. Või eelmise aasta kohta või üldse mingi viimase aja kohta räägitakse ikkagi, et sellist head pikka proosat on nagu nagu vähevõitu. Ja hiljuti Ain Kaalep ka kuskil enda intervjuus ütles, et talle tundub, et Taani aeg on nagu ikkagi ammu juba läbi. Ma arvan, et seda kogu aeg räägitud, aga mida sa sellest romaani žanrist arvad? Ja see on natuke selline moeütlemine Eestis, sest kui vaadata, kuidas Läänes noh, eriti eriti Põhja-Ameerikas asjad käivad siis kui hästi seal müüvad paksud tellis, et 500 leheküljelised paksemadki raamatud tõlgitakse mõnevõrra meile ka, aga Eestis kujutavad nad ikkagi endast sellist justkui eraldiseisvat nähtust, aga Ameerikas on tegelikult nii, et kirjastajad üldiselt ei taha üldse vaadata mingeid 200 leheküljelisi asju, seal teatakse, et selline asi ei müü raamatuid ikka paks olema, siis ta õigustab romaani nimetust. Eestis mul on selline tunne, käib see selline tihedamalt mani aastate asi natukene tsükliliselt kasvutsükkel on mõnevõrra seotud romaani võistlusega, nüüd olles ise siis 2008. aasta romaanivõistluse žürii liige, võin ma lubada, et käesoleva ja järgmise aasta jooksul tuleb natuke rohkem romaan ja kui tavaliselt. Sest et romaanivõistluse võitjate asjad saavad kaante vahele esimesed ilmselt juba juba kevad-suvel. Seda romaani žanri lõpunia ette kuulutatud vist viimased 100 aastat umbes esimesest maailmasõjast alates, kui öeldi, et selle ajaga lõppes nende kodanluse ajastu ja romaan kui kodanlik šamaan ja nii edasi. Aga paraku on ikka jälle häid romaani sündinud, noh nüüd kasvõi hiljutistest eesti romaani lugemiselamustest üks eredamaid, mis mulle meelde jäi. Tiit Aleksejevi palveränd väga huvitav ja hästi kirjutatud ajalooline romaan, mida on tõesti väga põnev lugeda. Ma arvan, et sellist kirjandust hüviks Eestis küll rohkem olla, tõesti, meil kirjutatakse vahest liiga palju selliseid psühholoogilise peavoolu raamatuid ja selliseid asju, mida on lihtsalt huvitav lugeda ja mis ei ole sellevõrra sugugi mitte vähem suur kirjandus. Võiks rohkem olla. Igatahes luuleluulet Ma ikka katsun jälgida, aga tõesti head luulet ilmub Eestis nii palju, et peale tippude või siis ka tuttavate luuletajate raamatut. Ma ausalt öeldes ei suuda süveneda sellesse kõigesse, mis ilmub. Ja ma lihtsalt pean ka usaldama teiste seda ala paremini tundvate inimeste arvamust. Kui niimoodi võtta, siis muidugi võiksid roosaka rohkem olla. Rääkides me unustame tihti ära, et romaan on ju palju mahukam asi. Selle kirjutamine, isegi kui ta ei nõua otseselt kirjutamise võttes palju aega nõuab siiski sellest hoopis teistsugust süvenemist. Luuletuse võib kirjutada ühe õhtuga võib-olla isegi mitu tükki ühe õhtuga valmis. Romaan jõuab ikkagi pikaajalist pühendunum süvenemist. Ma ise kipun proosat palju rohkem lugema. Võimaluse korral Eesti aga paraku nii see on, et ilmselt me kõik, kes raamatute vastu huvi tunnevad oleme enamasti väliskirjandust nii tõlgetena kui siis ka võõrkeeltes. Sinna vist ei ole, ma arvan, Eestis mitte midagi parata ja tõenäoliselt nii see olukord jääb alatiseks. Sa enne mainisid seda, et sa tahad, et see oleks arusaadav, sa tahaksid inimestega, kellele sa kirjutad tekstiga dialoogi pidada ja ma mõtlen, et selle raamatuga september arvatavasti sa teed seda väga hästi sellepärast et et see on ühelt poolt realistlik. Ja see lugu liigub algusest lõpu poole, et seal mingisuguseid selliseid ajalisi, nihkeid või võnkeid ja seal on mingisugused kujutelmad või mingid mõtted, mis viivad kuhugile minevikku, selle peategelase mõtted, aga, aga peamiselt on ta ikkagi täiesti realistlik lugu ja, ja kulgeb algusest lõpuni ja midagi sellist noh, meelevaldselt või mingite üleloomuliku seal ei juhtu. Et, et kas see on sinu sinugi looja sinuga, kirjaniku maailmavaade või, või oli see mingisugune eesmärk, et et rahvale inimestele kuidagi arusaadav olla? September on väga lihtne lugu ja see oli küll eesmärk omaette kirjutataks lihtne lugu, kus on lühikesed laused selge, sisu, tõesti arusaadavad tegelased ka see, et ma selle minajutustusena tegin, on üks, sellesama lihtsuse väljendusi. Ma tahtsin ka iseendale näidata, et ma oskan kirjutada hoopis teistmoodi kui enda esimest romaani puudutust kirjutades. Puudutus on väga paljuski selline sissepoole suunatud lugu, lugu, mille tegevus toimub peaaegu ainult peategelase peas mis juhtub väga vähe. Noh, siin iseendale tõestada, aga, aga tegelikult ka muidugi lugejatele näidata, et ma oskan kirjutada erinevalt ja perega, ma tahtsin kirjutada. Tõesti, ma tahtsin kirjutada ühe sellise loo, mis räägib tõesti üksikasjade üksikasjadest ja loota, et selle kaudu siis oskan ma midagi nii-öelda tänapäeva Eesti elu kohta. See kõlab võib-olla väga suurelt, aga aga ma ei osanud enda mõtetele tänapäeva ja ümbritseva maailma kohta mingit paremat vormi anda. See on ikka nii, et iga lugu nõuab oma keelt ja oma vormi. Ja selles mõttes see ei olnud, nii et ma oleksin meeletut ponnistanud, et nüüd ma tahan kirjutada just nii, vaid pigem see hakkas ennast ise mulle ette kirjutama need kirjutamise vältel ma sain aru, et ma pean siin rääkima just nii ja mitte teisiti, et lubatud on rännuminevikku. Aga vale oleks, kui ma lööksin siia vahele ühe peatüki, mille tegevus toimub minevikus, et mulle tundus, et see tegelase oma sisemine arengu loogika ja loo enda arengu loogika, need kirjutasid mulle selliseid asju ette. Ja see lihtsus isegi omamoodi, võib-olla isegi võlusõnaks mulle muutus, sest et noh, ma ise olen ka lugenud liiga palju raamatuid, mis püüavad kuidagi õudselt keerulised olla, aga üks selline tugev konkreetne impulss oli tegelikult Mihkel Muti siseimmigrant need lühijutud, kus ta muidugi Mihkel Mutt midagi hoopis muud. Tema, tema lood on väga grotesksed. Aga ka just nimelt see elegantne lihtsus oli miski, mis mind kohutavalt kadedaks tegi. Aga siiski midagi veidrat, selles on selles peategelasest ta nimelt lõhestunud isiksus, temaga räägib üks hääl, kogu aeg ja ega noh, mitte et tahaks nende ette ära öelda inimestele, kes veel ei ole su raamatut september lugenud Peeter Helme, siis ei tahaks nagu hakata rääkima, et mis siis nagu lõpus selle kas saab ja nii edasi ja nii edasi. Sest et noh, selle raamatu puhul ikkagi on see lugu tähtis, et ei tahagi sellest rääkida, aga, aga siiski, mis hääl see on, et ega sellele ei anta nagu mingit otsest vastet seal? Romaanis ei, ma ei anna otsest vastutust, et päris peassegi ta ei ole, kui sa, kui sa sellele viita, ta ei ole ta ei, ta ei kannata Ühegi vaimuhaiguse all. Mina kujutan küll nii, et kuidagi satuks psühhiaatri juurde, siis ei diagnoositakse skisofreeniat või isiksuse lõhenemist või midagi muud, seda mitte. Seal on ikkagi tema enda hääl ja see hääl on tema. Mulle vähemalt tundus nii, et kui sa nüüd just tema südametunnistus ei ole, siis ma arvan, et meis kõigis on ju pidevalt mingisugune sisedialoog, mis arutleb selle üle, mis on õige, mis on vale. Seda siis nii väga väikeste asjade kui ka väga suurte osas alates sellest, et kas ma peaksin ikka õhtul poodi minnes veel leti kõrvalt endale šokolaadibatooni ostma või poleks see mõistlik, lõpetades sellega, et. Me mõtleme sellele, et mis maailma ajaloos on õigesti ja mis valesti läinud. See on ikkagi see, et see hääl jah suunab teda, katsub mingisugust dialoogi arendada selle nimetu tegelasega, nime mõjuvad talle andnud aga söandada nüüd hullumeelsemaks, kui ta juba on. Pigem viitab see mingile enda kõrvalt vaatlusele see inimene justkui analüüsid kogu aeg ennast, mida ta ka teeb, aga samas ta noh, just nimelt seesama jutt, mida sa ise oled rääkinud empaatiavõimetus näiteks inimene, kes justkui kogu aeg tegeleb iseendaga mingi analüüsiga sellega, mis toimub, kuidagi töötab kõik selle läbi. Aga, aga samas ta ikkagi empaatiavõimetu Noh, see on üsna loogiline, kui inimene ainult iseendaga tegeleb, iseennast jälgib, siis ei jää tal ju enam rahvarämpsu jälgimiseks aega. Et sealt see tulebki. Ta on niivõrd iseendaga ametis, et vaatamata sellele, et ta püüabki iseenda tundeid ja mõtteid analüüsida ja panna neid ka maailmaga mingisse vahekorda kipuvad ülejäänud inimesed talle siiski rohkem selliste mänguklotside või paremal juhul malenditena seal olema. Üks asi, mille kohta on lihtsalt uudishimust, kohe tahtsin küsida, see peategelane on saanud endale ühel veidral kombel pooleldi varastades raamatu ja see on, mis seal veel pekki, raamat, elementaarosakesed ja ta loeb seda raamatut ise väga suure õhinaga, ta on seda korduvalt lugenud. Ja ta pakub seda ka enda kontorikaaslasele lugeda. Mida see raamat seal veel peki elementaarosakesed tähendab? Jah seda ma kartsin ise ka, et kas ma ikka peaksin selle raamatu sinna septembrisse jätma või mitte. Et mõelbek mulle endale küll ka väga meeldib. Aga kahtlemata ei ole ta minu sisemaailma nüüd nii läbi raputanud või muutnud kui minu peategelase oma. Ma küll arvan, et elementaarosakesed on tõesti üks paremaid tänapäeva ühiskonna kirjeldusi, mis ilukirjanduslikult antud on. Aga ikkagi. Mulle tegelikult ei meeldi see mõte, kui inimesed loeksid septembrit, pidades elementaarosakesi selle kuidagi salakoodiks millekski, selleks et see on siiski üks episood tahtsin selle kaudu pigem näidata ka selle peategelase pidetusti puuduliku arusaama maailmast, et esiteks ei teada kirjandusest midagi, siis talle satub üsna jaburaid teid pidi ja tegelikult hoopis teistest kirgedest ajendatuna see raamat kätte, millest ta siis küll vaimustab. Ja teiseks siis see ka, et et arvab, et üks raamat võib seletada kõike, üks raamat võib anda võtme kõigele. Ja noh, tegelikult see on ju väga rumal võtta, et ei ole ühte raamatut, mis kõike seletab maailma oma kirjusus on tegelikult ju niivõrd keeruline, et seda võimatu aheldada ühte raamatusse, ükskõik kui mahukaks keerukaks ja vihjete kihistusi täis laotuksime, seda ei kirjutaks. Nii et selles mõttes sõuelbekkan noh, mingisuguse teeotsade küll annab, mulle meeldiks küll, et kui inimesed, kes ei ole elementaarosakesi enne lugenud, aga loevad septembri läbi ja loodetavasti neile see meeldib ja siis võtavad elementaarosakesed, see oleks tore, sest elementaarosakesed on hea raamat. Aga ta on ikkagi episood selles raamatus mitte salakood. Ühesõnaga, see peategelane on seal selline mees, kes raamatuid eriti ei loe, kirjandust, midagi ei tea, kunstist midagi ei tea ja naistega käitub Motslikult ja ja üldse on selline mitte eriti sümpaatne tegelane, et miks sa võtsid sellised tegelased, keda sa nagu madaldasid Muidugi on sellest tegelasest ka minu enda iseloomujooni. Ma arvan, et tegelikult iga autor mingil määral peab iseendast lähtuma sellest, et keegi teine pole meie olnud, et me oleme need, kes me oleme. Ja eks me tajume maailma ju iseenda kaudu. Et loomulikult ta tegeleb ka mingite probleemidega, mis mulle endalegi tuttavad on. Noh, nagu ma juba mainisin, et ka ma ise tunnen, et ma ei käitudeni kord kõige inimestega nii hästi, kui, kui peaksin. Aga muidugi pingutanud selle üle, keeran vindi üle. Ma võtsin selle tegelase sellisena sellepärast, et teda on hea kirjeldada, ta on võrdlemisi sirgjooneline. Noh, ta ei ole inimestega suheldes sirgjooneline, aga ta on minule kui autorile sirgjooneline kuju, kelle motiivid on mulle endale üldjoontes arusaadavad. Muidugi jätsin mõned asjad hämaraks, ma ei mõelnud seda nii lõpuni läbi, et et anda vastust igale nüansile tema elus, aga mulle tundub, et ta vist siiski on selline enam-vähem terviklik tüüp. Aga ma nüüd ei ütleks, et nad veel lõpuni madaldasin, sellepärast et palju kriitikast, mida ta tänapäeva maailma aadressil teeb, onju täiesti põhjendatud. See, kui ta kirjutab seda, et et inimeste elul puudub eriline mõte, kuna nad põhimõtteliselt ei tee mitte midagi muud kui söövad-joovad ja magavad või et et inimesed on eelpoolelt põhjustel täiesti nõmedad ega vääri lugupidamist, siis võib kõlada väga räigelt. Aga teisest küljest mulle tundub küll tihti, et siin tänapäeva maailmas ka räägitakse hästi palju inimväärikusest inimõigustest, aga väga vähe on juttu sellest, et kõikide nende väärikuste õigustega peab kaasnema kohustusse ära teenida. Normid on ju tegelikult olemas ja see, kui nende probleemide peale osutub üks mölakas, ei muuda neid probleeme olematuks. Nüüd viib Janek Kraavi meid oma suurema kirjanduse rubriigis ühte toredasse kohta, kus meile kõigile meeldib käia koos peredega, jaga üksi. Tänaseks juttu hoopis ühest teemast või õigemini motiivist mis nii 19. kui 20. sajandi kirjanduses ikka ja jälle esineb. Ja selleks on loomaaed. Üldjuhul on loomaaed raamatutes aga ka filmides väga positiivne keskkond, koht, kus inimesed ennast hästi tunnevad. Just seal toonitatakse perekonna terviklikkust, seda külastatakse koos lastega. Aga huvitav on see, et üldjuhul räägitakse loomaaiast, marginaalsetest, žanrites või kirjanduse osades näiteks lastekirjanduses aga ka näiteks armastuslugudes või õuduskirjanduses. Järgnev jutt keskendub ennekõike just mainitud lastekirjanduse ja loomaaia omavahelisele suhtele. Loomaaed on alates 19. sajandi keskpaigast igas Euroopa suurlinnas eksisteeriv täiesti omaette ruum. Selline industriaalsed, tehnilise kultuuri loodud loomariigi simulatsioon. See on hästi paradoksaalne, aga nii see on. Loomaaed on moodsa suurlinna kultuuri üks olulisi osasid. Sellel asutusel on ju tegelikult mitmeid erinevaid funktsioone. Kollektsioneerimine siis muidugi see teaduslik, hariduslik suundumus või silmaring, meelelahutuslik aspekt ja nii edasi. Need kaks viimast on väga tähtsad ka laste seisukohalt. Aga ometi peitub nende üllaste ja progressiivsete huvide taga veel midagi, mis on vähemalt kahetseb. Selline. Ja selle järgneva jutu kaks põhiideed olekski järgmised. Esiteks loomaaed või loomade näitamine on Euroopa koloniaalkultuuri üks kõige erilisemaid praktikaid. Ja teiseks läbi lastekultuuri, kirjanduse, mängude, visuaal ja filmide toodetakse alates 19.-st sajandist selle kaudu võõrast, eksootilist või teistsugust. Selle kaudu luuakse just esmane ja selle võrra tugevam pilte võõrast maast võõrastest inimestest ja keskkonnast. Ennekõike tähendab loomaaeda minek eksootiliste loomade nägemist lastekirjandust näiteks läbi terve seltskond võõramaalasi lõvi, krokodill, jõehobu, kaelkirjak, elevant ja veel paljud teised. Ja muidugi eriline kiindumus paistab olevat kirjanikel aga ka filmiloojatel ahvide vastu. See on väga tore seltskond, aga vaatame seda siis natuke lähemalt. Minu meelest unustatakse tihtipeale ära loomaaia selline ajaloolispoliitiline tähendusväli. Klassikalisel kujul esindab loomaaed ikkagi Euroopa koloniaalset pärandit ja kogemust. Just nende asutuste kaudu tutvustatakse 19. sajandil ja tegelikult ka hiljem kõige efektsemalt koloniaalterritooriumite elukaid. Aga paralleelselt sellega ka mingi kauge maa erinevust siis euroopalikus keskkonnas ta kõik need erinevad, kurjad ja imelikud ja veidrad ja ennenägematud elukad esindasid mitte üksnes loomariiki vaid märkisid ka põhimõttelist erinevust üldisemal tasandil. Kui juba loomad on täiesti veidrad, siis peavad ka inimesed, kes nendel maadel elavad, olema imelikud või meist täiesti erinevad. Muidugi kõrvalepõike korras, peab mainima ka seda, et paralleelselt nii-öelda klassikaliste loomaaedadega eksisteerisid ka nõndanimetatud inimloomaaiad, kus demonstreeriti siis teise nahavärviga või teisest rassist inimesi. Väga huvitavalt kombel on sellest noh, ma ütleks, inimloomaaiast üks väike, aga väga kõnekas, Kaja ka Eesti lastekirjanduse klassikas. Mäletate Karl August Hindrey värss koomiksis pambu Peedu saab käitumishälbega peategelasele osaks just nii-öelda moorameheks tegemine. Ta värvitakse mustaks, pannakse puuri ja teda, kui hälvikud demonstreeritakse siis raha eest laatadel ja mujal. See on väga märkimisväärne hoiak, et karistuse tähendus on siin väga otseselt seotud nahavärviga. Aga selle loomaaiakeskne ideoloogiline funktsioon on just võõra võõrapärase eksootilise loomine või tootmine. Loomaaia sõnum on ju tegelikult järgmine, kogu territoorium ja sellel elutsevad isendid on meie kontrolli all. Nad ei pääseteid ohustama, sest nad on turvaliselt puuri pandud. Et teie võiksite seda kõike siis meelelahutusena nautida. Kõik need puuris olevat papagoid ja klaaskastides olevat püütonid. On ju nõndanimetatud eksootilise teise süütud tähistajad. Selle asja puhul on üks väike konkse. Need loomad esindavad tegelikult ju inimest, nad esindavad seda maad ja rahvast, kust nad pärit on. Näiteks needsamad jõehobud või lõvid kinnistavad pilti Aafrikast. Ja nende kaugete maade kultuuriline eripära kinnistatakse paljuski just looduse kaudu ja esmajärjekorras kõige lihtsamal moel eksootiliste loomade kaudu. Nojah, iseenesest pole selles ju midagi halba, silmaring avardub, aga seda üksnes siis euroopalisest vaatevinklist, pärismaalase positsioonilt vaadatuna toimub aga vastupidine protsess. See silmaring just aheneb. Selle kaudu kinnistub arusaam Aafrikast kui mingist ühtsest selliseid kamakaste, kus levib mingi Aafrika kultuur, kus elavad mingid aafrika inimesed läbi nende loomaaedade läbi loomade ja tegelikult ka läbi loodusloo tervikuna edastatakse nende maade ja kultuuride kohta sellist vildakat ja tegelikkusele mittevastavat pilti. See meeletu paljusus või eripärasus, mis näiteks Aafrikat iseloomustab, taandatakse siin tuttavatele, elementidele või nähtustele, konkreetselt siis nendele loomadele. Kaheldamatult ega see looduslugu ja loomade tundmine on väga oluline, aga minu arvates on proportsioonid siin natuke paigast ära ja see ei ole sugugi juhuslik, vaid need proportsioonid on paigast nihkunud aegamööda juba alates 19.-st sajandist sellist stereotüüpset eksootikat aitäh toodetakse või tekitatakse kõige elementaarsemad moel näiteks nimede kaudu. Nime, poliitika, nime panemine mõnele loomale ei kuulu kuidagi loodusesse, vaid see on nagu väga eriline kultuuripraktika. No näiteks eksisteerib Tallinna loomaaias aafrika lõvi, kelle nimeks on sultan. Nii et sellised ohud selle teema puhul on, mulle tuleb praegu meelde üks lõik või üks lause Lennart Mere hõbevalgest ta osutab seal ühele lastelaulule ja mainib lastekultuuris elavad edasi täiskasvanute maailma poolt äravisatud asjad seal elab edasi mingisugune näiteks vanaaja eetika või traditsiooni tunnetus ja nõnda edasi, kui sealt edasi mõelda, siis muidugi ühelt poolt säilitab see lastekultuur endas palju positiivset aga teiselt poolt ka negatiivset ja kas seesama stereotüüpne suhtumine kaugetesse piirkondadesse või mitte Euroopasse ei ole alguse saanud just nimelt nendest toredatest või ohtlikest või igal juhul huvipakkuvatest loomadest, mida esitletakse nii loomaaedades kui raamatutes. Tere, helila Oksanen perest, salat siin, Eestis ja Tartus praegu räägid eesti keeles. Aga tegelikult oled sa hoopiski soomlanna ja, ja soome hästi kuulus luuletaja Anna, et sul on ilmunud väga mitmeid luulekogusid, mis on väga suuri laineid soomes löönud. Aga sa räägid eesti keelt, miks sa eesti keelt räägid nii hästi? Ma ei näe hästi, ma räägin vigased eesti keelt, aga sellepärast ma räägin, et ma olen Tartus õppinud eesti keelt ja kultuuri. Kunagi nooruses ammuses. See sinu luulata oma hakkamine on ka seotud Tartuga. Jah, kuna ma sain kokku näiteks Jan Rahmaniga ja, ja teiste naki inimestega näiteks Urmas Vadiga sain siis mulle tekkis selline tunne, enne seda ma olin arvanud, et kirjanikud on mingi väga õilsad inimesed ja sellised väga ebatavaliselt siis ma sain aru, et nad ongi mitte normaal reaalselt midagi sellist. Et kirjanikuks piisab sellest, et sa lihtsalt kirjutad, sa ei pea midagi erilist olema ja siis sellepärast ma hakkasingi ise kirjutama ja hakkasingi kirjutama edelasoome murdes. See on mu oma murre. Ja nüüd, kui sa siin Tartus külas käisid ja, ja Eestis üldse esinesid päris mitmes kohas kasutasin kohe võimalust ja palusin sul sellest ajast, kui sa siin käisid, pidada blogi. Et kas sa võiksid nüüd selle blogi ette lugeda, kuigi seal on üks märkmik hoopiski. Rasvatihasega vihikusse õnneta heldused sellest ajast siin Eestis. Ma olen umbes nädala siin olnud. Ja ma arvan, et just üks selline väga hea asi Eestis on see, et siin on praegu maailma ilusamad visikud. Minu meelest jah, et ma loodan, et vihiku tööstubki jätkuks nii Eestis kui ka Lätimaal. Ja nii see läks niimoodi see, et nädal tagasi, mis seal kesknädal mingi kaheksas päev tõi mind kutsuti Soome Instituut ja Eesti Kirjanike Liidu poolt esinema Eestisse. Ja mul on kogu aeg selline igatsus, et ma saaksin Eestisse jõuda ja siis ma läksingi hea meelega tulema sealt Edela-Soomest flaidila väikelinnast. See läks nii, et ma jalutasin hästi suure seljakotiga bussijaamu siis ma sealt tulin bussiga Turu linna, sealt ma tulin teise bussiga Helsingisse seal metroos hooga lähemale, sadavad siis bussiga noh peaaegu laeva siis laevaga Tallinnasse ja taksoga siis Soome instituudi juurde, et ma kogu aeg räägitakse, kui lihtsaks reisimine on läinud. Minu meelest ei ole Sondama raske, kui enne on ka. Ja, ja Tallinnas meil oli koosesinemine kontraga musta laega Stahlis. Olime emailiga leppinud kokku, et me kevade auks loeme luuletusi jänesest munast lihast Jowitmisest ja luges Vegija. Lotte jäi meelde, no muidugi see Contra on väga hea esineja ja kõva häälega laulis. Ja siis mingi vanamees, kes istus seal publikus, kes ütles, et et kuule, sa oled sama ilus kui Doris Kareva või siis ma mai. Et kas oli Doris Kare või oli see Betti Alver või Laine Jänes. Ikkagi ta ütles nii. Ja siis seal, seal oli ka Jürgen Rooste istus seal taga ja õnnestus just õigel ajal naerma ja käsi plaksutama, ta pärast ütles, et ta ei saanud mitte midagi aru, aga Ado proovis nagu intonatsiooni järgi nagu mõtlema, nüüd peab plaksutama hästi kõvasti naerma ja ma lugesin muidugi luuletusi oma keeldistele edelasoome murdes, kuigi seletasin kõvasti selles eesti keeles. Ja no siis neljapäeval üheksas pääma ma sõitsin hommikul kohe Tartusse, on lemmiklinn mul. Ja ma esinesin ülikooli aulas neile soome keele olümpiaadi osavõtjatele. Näiteks Mart Velsker oli seal ka tore oli. Räägisin oma loomingust ja murdekeele kasutamisest ja selle probleemidest ja, ja natuke ka Eesti ja edelasoome murrete sarnasusest ja majase sigi bar väljendid. Tõsise näoga rääkisin seal, et meie murdes minestav käitub Moody kui eesti keeles vinestav jah. Neetud minestama, pidime minevikust rääkida, ma rääkisin, mine minestavate erinevuses. Ja keegi lohutas mind, et noh, armas, kui välismaalane teeb vigu, ma ei tea, kas ma tahan, Armosalad, ma tahaks tark olla, parem. Mitte idesta. Okei, no siis õhtul Rahmon tuli ukse taha peaaegu ütles, et, et me peame lähteminema nüüd sinna põlva, et seal on võrukoorilauluvõistluse tulemuste esitlust ja üllatas mind väga küll, et ma ei ole üldse mingi muusikasõber ja, ja kooridanduse pürite ka, aga te et seal oli tuba täis, seal oli 17 uut koorilaulu, tehtud on võru keeles minu meelest õudselt palju ja palju oli ka neid, kes tulid kuulama sinna ja ja ega see nii halb ei olnudki minu meelest? Jah, ma sain küll istuda paigal peaaegu et ajal. Niisiis ma pidin rääkima ka sellest, et seal ma kuulsin juttu, rääkisin kõigile, et ma olen minestama minevikku segi ajanud, siis üks rääkis mulle, et, et eesti keeles on nüüd kui on tingiv kõneviis ja siis on käskiv kõneviis ja teisi on ka. Ja siis siis ta on kuulnud, et teismelistel on olemas ka mingi uus kõnewisson, vinguv kõneviis. Ja sisse reedel tartus, ööbin seal siin, kus ma praegugi seda loen, on, on Jaani tänavas Tampere majas. Ja ma ei tea, ma olen Eestis viibimise ajal joonud õlut iga päev, see on päris kummaline, et kodumas küll ei tule iial meelde juua paar hunnikut õlut keset päeva siin mul tuleb kogu aeg meelde. Jah. No siis ma olen käinud peale stagunen õlut joonud natukene ainult mingi ühe võib-olla või kolm või midagi ja ma olen käinud mõtlemas joonistamas seal botaanikaaias, et ma ei ole mingi joonistajaga ikka seal istun ja joonistan, vaatan seal karu karusammast, olen käinud vaatamas ja kevadlille. Ja see on ka väga huvitav. Eestisse Need, musta varesed, nii palju seal karjuvad, et Soomes on ainult kahes kohta olemas musta vareseid, siin Tartu on, tundub, et on täis ja väga kõva häälega seal nii-öelda laulavad ja siis ma söötsin seal botaanikaaias või roositükikestega kalu seal tiigis, ma ei tea, mis kalu olid, aga ilusad ikka jah. Ja siis ma tulin tagasi hotellima. Mul oli back toodud mofoni saanud Jaan Malini käest pakendi, ta saatis mulle oma raamatut väga suure huviga, lugesin näiteks teda tema isaga tehtud seda paraluulud. Ma ei ole taolist raamatut üldse näinudki. Laupäeval ühe 11. päev, siis ma jälle käisin õlut joomas, jah, pelmeene söömas ja ja ei saa ju pelmeene, õlut saab küll, aga pelmeene Isamaa meeldivad mulle nii väga, et ma kurt ostsin isegi kokaraamatu, et ma ise teeksin, aga oma loobusin sellest seal käsiti küpsetama, siis keetma ja praadima. Ei, ma ei saanud hakkama pingutamisega kõiki korraga tegema, Saaghe pelmeeni. Ja siis ma jälle mingi imeliku Pi käte nina nii väga kinni, aga noh, ei tee suurt midagi, sest ma ei pea siin Tartus ju mitte midagi muud tegema kui lihtsalt mõtlema voodis lamama ja kirjutama ja võib-olla ka joonistama natukene. Nüüd ma olengi pühapäeval 12. päev, ma olen mõelnud näiteks selliseid mõtteid, et mis, mis asjad mulle Eestis meeldivad. Ja üks asi on, on kindlasti see, et et siin siin maas, siin riigis on olemas olemas ka veel sellised kui väiksed suurused. Nii et on võimalik osta näiteks kaks ümbrikku või kolm salvrätikut hankima mingid säästumarketi säästubaki, et kui on 500 tükki lõpu eluks, saad ümbrikud endale. Et ja noh, näiteks kui sa soovid osta kartulikrõpsud sa võid osta näiteks 30 grammi või 70 grammi, et kui, kui sa Soomest nutavad umbes nädala otsima, kui sa leiad ala 300 grammi, kartulikrõpsud on ju korraga ja siis, kui sa ostad 300 grammi, Sa sööd neid ka, kutid tahtsid ainult 50 on ju. Et ma arvan, et see Ameerika stiil, mis Soomes on just nende hästi suurte suurustega on, on nagu ülearune, mulle see üldse ei meeldi. Vaikus on hea. Ja noh, tartus mulle meeldib muidugi see, et siin on kuulda nii palju erinevaid keeli, et peale nende peas isaste häälte on ma olen kuulnud Tampere murrakut näiteks rootsi keelt, inglise keelt, vene keelt, võru keelt, midagi ebanormaalset keeli ka nagu mingi läti keeles. Ja eestist eesti keeles ma olen õppinud uusi sõnu näiteks nokauti maja kuulpaitavaja spaarima. Et mitmekultuurilisus on, on väga kõrvadega kuuldav singil. No see, mis mulle muret toob, Eestis on see, et mulle tundub, et Eesti on kuidagi oma avameelsust ja sellist sallivust kaotamas. Mulle tundub, mulle on alati tundunud, eestlased on väga avameelselt, aga see ma ei tea, kas on kadunud või kas oled selline aeg lihtsad. Et näiteks kui, kui ajalehte siis tundub, et et kõik peale kirjutaja on kirjutaja, iseenda on halvad. Ja noh, ma ei tea, kas ma nüüd õieti aru sain, ma lugesin näiteks sellest, et eriti halb olevat see uudisteankur, kes ilmus saatesse liiga päevitunud näoga. Et ma lugesin seda uudist, ma mõtlesin, et see peab olema mingi Valdo Jahilo anekdoodid. Et see oli tõsi, et noh, ma ei tea, ma loodan, et ma saan ikka elada, kuigi ma seda blogi nüüd loen väga sellise aprillis kahvatu näonahaga. Tänases litris rääkisid Peeter Helme, Janek Kraavi ja helila Oksanen. Saate pani kokku helirežissöör Vivika Ludvig toimetaja Urmas Vadi. Kivisildniku äsja ilmunud luuleplaadilt kõlab Taavi Eelma esituses Kivisildniku luuletus Oidipus miinus 50 protsenti kullake litrit ka internetist. Vikerraadio koduleheküljelt. Oidipus. Miinus 50 protsenti sünopsis idee, kuningas Oidipuse odav variant. Tegevus pole napim. Oidipuse oli üks silm välja isa ei tapeta, vaid lüüakse Lombakaks. Katku asemel tabab linna tripper ning ema ei armastata. Ta on lihtsalt joomakaaslane. Piletit poole odavamad plakatid A4 formaadis ja koopiamasinaga tehtud näitlejad, tropid ehk lausa juhuslikud inimesed. Proove tehakse minimaalselt, dekoratsioonid on laojäägid. Kostüümid kas puuduvad või on osalised. Kandvas rollis on võimalikult ebameeldiv tüüp. Kommertsnäitleja, olgu või pulmavana tüüpi õhtujuht kindlasti eraelus juhm inimene, kes selgitab olukorda, tegevust, tegelasi kui palju millegi pealt õnnestus säästa. Esitleb ennast kui projektijuhti. EDC näitlejatel võiks paremal juhul peas olla mõne teise näidendi tekst ja nii edasi. Võimalusi on lõputult. Seansid peaks olema kas hiljem, öösel või keset päeva. Arvustused ja tutvustused peavad olema vana tädidelt või sõduritelt. Stiil tuleb välja pidada viimseni. Ilma selleta ei jõua sõnum kohale. Et kapitalism muudab inimvaenuliku ja perverssed kunsti inimsõbralikumaks.