Tere hommikust, kell on 10 minutit, 10 läbi, on pühapäev, 26. aprill. Jutusaade on jõudnud ka ära oodata, kevade saabumise. Minu külaliseks on täna kevadine sünnipäevalaps, äsja oma 70 viiendat sünnipäeva tähistanud lavastaja Ma arvan, et ma võin täitsa julgesti öelda, et üks Estonia rahvusooper Estonia alustaladest. Aarne Mikk, tere hommikust. Hommikust. Me alustame seda saadet nagu väga sageli jutusaateid külalise valitud muusikaga ja kui ma teile helistasin, siis ega te pikalt ei kõhelnud, vaid ütlesite, et see saade peab algama Georg Otsaga. Aga nüüd te saate sisse juhatada selle looja, põhjendada kuulajale, miks. No ma tahtsin, et kuna on ilus pühapäev ja me oleme Kadrioru lähedal, et Kadriorus on sündinud minu abikaasa, seal elavad minu pojad Jaak ja Mart oma peredega, et oleks tore alustada Valgre lauluga, pühapäev Kadriorus. Aga selgus, et Eli arhiivis ei ole Georg Otsa esituses seda laulu. Siis ma nagu mõtlesin ümber ja otsisin midagi samalaadset ja ma arvan, et see laul oleks Edgar Arro Kodulinn Tallinn kus on ka Kadrioru kastanitest. Aga ma ei võtnud seda tavalist variante, mida suures orkestriseades kõik tunnevad. Aga ma leidsin, et aastal 1960 on Helsingis salvestavad Gennadi Bodelski klaverisaatega. See Arro kodulinn Tallinn. See on ühe ilusa plaadi peal Soomes pealkirjaga unustamatu Georg Ots. Ja ma arvan, et ja seetõttu ka Georg Otsa sünnipäev oli märtsis ja järgmisel aastal on 90 aastat tema sündimisest. Georg Ots on minule ja meie perele olnud väga lähedane inimene. Ma olen temaga esinenud koos ja mul oli õnn teha ka temaga kolm esimest ooperis lavastust ja ta on mulle kinkinud palju heliplaate ja, ja muid mälestusväärseid esemeid. Et alustame siis Georg Otsa esituses Edgar Arro lauluga, kodulinn Tallinn. Oi käävatu. Masmees. Nii. Liigi või? Linnase. Leimas. Oo. Ei saa ta mees. Pea kõrge õli. Minu käes on üks plaat, õigupoolest märkimisväärne, veelgi rohkem, kui selle sisu on selle vorm, ehk siis plaadiümbris. Selle on Georg Ots kujundanud sünnipäevaks teile 40.-ks sünnipäevaks tuli hea käega mees. Ta oli fantastiline joonistaja, ta on teinud šarsse ja sellist krimmi kavandeid ja ka paljusid akvarell ja ta oli väga andekas kunstnik. Lisaks sellele, et hästi laulis ja ja tema laulust alati aru võis saada. Jah, me rääkisime pisut enne saadet sellest, et, et tänapäeva inimestel, noortel inimestel on mõnikord raske mõista, milles Georg Otsa fenomen seisnes või seisneb, et, et miks teda inimesed nii väga armastasid, aga teil on selle jaoks ju oma versioon olemas. Ei, no minul ei ole mingit isiklikku versiooni, aga see on Georg Otsa olemus et ta muis lahult väga erinevas keeles, aga alati ta teadis, millest ta laulab ja tema sõnade selgus ja, ja intonatsioonirikkus. Et ta ei laulnud alati fortes, vaid ta otsis mingit nüansse, mis igale inimesele põue poeb. Ja noh, rääkimata sellest, tema lavaline käitumine, artistlikus, see oli üks kompleks musikaalsus. Selliseid mehi sünnib harva. Ja me peame olema õnnelikud, et meil on olnud selline mees ja neid siis mina isiklikult olen väga õnnelik, et mul oli võimalus temaga koostööd teha. Mina olen väga õnnelik, kui jutusaatesse tuleb külla inimene, kellel on kodus korralik arhiiv, et tema saab sealt saate jaoks asjad kaasa võtta ja, ja nii, nii pöörane kui see ka ei ole, olete te leidnud oma arhiivist ühe õnnitluse aastate tagant oma 75.-ks sünnipäevaks inimeselt, keda tegelikult enam meie hulgas ei ole. Kust te teadsite, et mul olemas on? See oli need kured tõid mulle selle teate selles mõttes, et ajakirjanikul peavad olema oma allikad. Ja Ma ütlen ausalt, et ega Aarne Mikk ei oleks seda kirja tegelikult täna saatesse kaasa võtnud, kui mina ei oleks teda teda palunud. Sellepärast ma võtan endale ka õiguse selle kirja siin praegu ette lugeda. See on tõesti kirja aastate tagant ja, ja niikaua kui ma seda loen, kuulajad teile väike ülesanne, mõelge, kellel see võiks olla. Ma lõpuks loomulikult ütlen, aga, aga kõlapse kirini trükitud sellisel veidi kollasele paberile aga väga korralikult. Lugupeetav noor ametivend peanäitejuhtimise alal, kes oma töös peanäitejuhina Estonias palju kiitust väärivad teinud, võtan mütsi maha su ees selle eest, mis sa oled teinud Estonia pea näit juhina, ooperikultuuri populariseerimisel niisuguste asjade lavale toomisega nagu Benjamin Britteni, väike korstnapühkija, oled sa kasvatanud suure hulga noori inimesi, kes sõna ooper enam ei karda. Meie ooperikunsti arendamise peamine ülesanne seisnebki ju selles, et eestlastel, nii Tallinnas kui Tartus kaoks ära hirmu ooperi ees. Nüüd olen ma kuulnud, et sul on suured ettevõtmised eesti algupärandi lavaletoomisel. Hoian sulle pöialt ja soovin edu. Ära tööd karda. Töö ei ole veel ühtegi inimest tapnud, töö on tervisele kasulik. Ma ei usu, et ma saan sind õnnitleda 75. juubeli puhul sest ma ei usu, et ma 100 aastaseks elan. Seepärast soovin sulle juba praegu õnne ja edu 75. juubeli puhul. 21. aprillil 1984. aastal. Kaarel Ird. See on tõepoolest originaal ja sellised Reatan mulle saatnud. Ird ei olnud mulle mingisugune sõber. Ma tean, et ta on minu kohta ja eriti Estonia kohta ütelnud võrdlemisi iroonilisi sõnu aga neid ei ole mõtet meelde tuletada, sest need ei määra midagi. Aga ird sellise kirja saatis tõepoolest 25 aastat tagasi ja ta oli mu arhiivis olemas. Aga kui olla nüüd tänases päevas, siis sellest kirjast ma tahaksin ühe lause eraldi välja võtta. See on pensionär, Britteni ooper. Ooperi väike korstnapühkija mille ma lavastasin esimesena külalisena või see oli minu esimene külalislavastus Moskva muusikalis kammerteatris. Täpselt 30 aastat tagasi ja paar päeva tagasi helistati mulle Moskvast täna, 26. aprillil. Umbes poole tunni pärast algab selles teatris väikse korstnapühkija etendus, mis on pühendatud tema kolmekümneaastasele lavaelule. Ma saatsin neile ühe õnnitluse. Helistasin oma sõpradele loomulikult, kõik osatäitjad on ammu muutunud, see teater oli hoopis teistes ruumides ja ma ei kujuta ette, kuidas ta seal välja näeb. Aga üks fantastiline naine on ikkagi selle etendusega 30 aastat kaasas käinud, seal käinud. See on koorijuht Jelena uuseurova, kes valmistab alati ette uut lastevahetust, sest ma ei tea, mitmes põlvkond neid seal laval on. Aga uskumatu 1030 aastat seda lugu mängitakse ja nad on kuidagi õnnelikud ja rahulikud. Nii et see korstnapühkija oli minu esimene töö väljaspool Estoniat ja hiljem ma olen teda teinud veel kaks korda Soomes ja ongi minu kõige rohkem lavastatud etendus. Aga Kaarel Ird ilmutas ennast selle sünnipäeva eel teile ka unenäos, eks ole ju isegi seda ma tean. Nojah, sellest ma rääkisin oma sünnipäeval sõprade ja sugulaste ringis. Aga see on uskumatu jah, et kui ma selle paberi leidsin ja ütlesin mardile loe siis järgmisel päeval see ette siis sellel öösel ma nägin tõesti Irdi unes. See oli mingisugune Kesk-Eesti linnake, ma ei tea. Ma otsisin mingit kohta, kus me peaks õhtul kontserdi andma ja astusin sisse ühte hoonesse, oli see muuseum või kirik ja järsku näen, et ird seletab ühele välismaalasele, et vaat, siin on üks selline kuju selles kirikus, see välismana läks minema, ird pööras ümber, mina ütlesin talle tere ja siis õigsed, tule tagasi, ma tutvustan sulle Arnemiku ja mina pöörasin ringi, seda meest enam ei olnud ja läksin ka välja ja siis pöörasin veel ukse pealt, pilgutab pilgu tagasi ja näen ird seletab kellegile, et vot seda stseeni peatse just niimoodi mängima lõppes uni ärkasin üles. Ma ei ole teda kunagi varem näinud, unes, aga mingisugune kummaline telepaatiline kokkusattumus selle kirja, selle unenäokooli. Kui me tuleme tänasesse päeva, siis siin on üks lause. Nüüd olen ma kuulnud, et sul on suured ettevõtmised eesti algupärandi lavaletoomisel, kas ta oli selgeltnägija, kas te sellega tegelete või? Ei no eks ma neid algu põrandaid ikkagi tegin, mis kirjutati Raimo Kangro ooperi Eugen Kapi, Alo Põldmäe ooper ja ja kui üldse algupäranditest rääkida, siis minu enda jaoks on kõige olulisem see, et mul oli õnn olla kahe Eduard Tubina ooperi sünni juures Barbara fon, Tiesenhausen Reigi õpetaja ise on omaette peatükk, me ei jõua täna sellest kindlasti rääkida. Aga räägime ikkagi mõne sõnaga teiste Estoniast praegu kevadel 2000 üheksa-d ei ole seal enam nüüd selles mõttes juhtival ametikohal, et ei peanaha ja karvadega vastutama selle eest, mis Estonias toimub. Aga samas see on ikkagi teie töökoht ja ma arvan, et te valutate südant selle pärast nii nagu 30 20 või 10 aastat tagasi, mis meie rahvusooperiga toimub ja kuidas elu seal käib ja kuidas edasi minna. Rahvusooper on tõesti minu teine kodu olnud üle 50 aasta natukene. Ja ma olen veel väga õnnelik, et selle sünnipäeva eel mulle anti veel võimalus teha Verdi maskiballi. See on ka ümmargune number, see on minu 10-st sverdi lavastus ja Estonia seltsi esimehena ja, ja ma olen ikkagi selle teatrirõõmude ja muredega seotud. Ja vaatamata sellele, et meil on tõesti kriisiaeg ja kan pestoonlaste palkasid vähendati siin 10 protsenti peame paratamatult olema loogiline osa kogu Eestimaaelust. Aga kui paar päeva tagasi tuli siin lavale ballett kolm musketäri, mille David Nixon Inglismaalt lavastas, siis ma arvan, et publik küll ei näe, et me oleksime kujunduse kostüümide osas kokku hoidnud. Teater ja kõik selle teatrilülid tegid oma parima ja see ballett võeti väga hästi vastu ja ja ma arvan, et kõik need lavastused, mis meil on planeeritud Mozarti Cosi fan tutte sügisel ja seejärel Prokofjevi armastus kolme apelsini vastu hiljem ooperis Kindlasti sellised teosed, mida Estonia tahab teha nii hästi kui võimalik ja ega tegelikult teatris ei saa töötada ainult palga pärast. Paljudel elualadel on üksikud inimesed läinud välismaale, et saada suuremat palka. Ma ei tea, kas nad väga õnnelikud seal olla. Ma tean ka meie pillimehi kes on kuskil kaugel väikses teatris, orkestris, oma südames, nad igatsevad kodumaa järele. Sest et nii roosiline see põliga seal ei ole nii palju seda raha enam üle ja võrreldes praeguse koduse olukorraga. Ja üks teater üks kodu on see esimene oluline ja määrav. Isegi Shalliaapin, kes emigreerus välismaale ja tegi suure karjääri seal oma elu teekonna lõpuperioodil, küsis, et kus on siis ikkagi minu teater. Ja ma arvan, et Estonia on Eesti rahva jaoks ja Eston laste jaoks üks väga oluline koht. Ta on keset linna, ta kannab ühe riigi nime. Ja seal on väga hea olla. Juubelietendust dirigeeris teie sõber ja, ja väga kauaaegne kolleeg Eri Klas ja selles samas saates on eri öelnud, et selline tempo ja, ja pidev töös olemine on tegelikult tema niisugune elu pant või et kui ta sellelt rattalt püüaks maha astuda, siis ta hääbuks. Kas, kas teie mõtlete samamoodi, kas 75 ei ole niisugune aeg, kus inimene võikski juba olla kodus ja oma arhiivi korrastada ja rahulikult oma oma abikaasaga aias patseerida ja võib-olla reisilgi käia, aga, aga, aga et, et miks te tööl ikkagi veel käite, mis asi see on, mis teid hoiab seal? No ma ei tea, on palutud veel vähemalt järgmine hooaeg olla tööl, mul on seal mingid ülesanded juba kindlaks määratud. No ega vägisi ei saa olla tööl läbi sellise kodus ka olla ei saa jah, aga kui näiteks ikkagi ahju enam ei võta ja füüsis ei kanna siis mingist kangelast mängida ei saa ja sind ei vaja. Vaata ka. Eri on muidugi erinev inimene tema isa kolm päeva üldse koha peal olla. Tal on vaja sellisesse, kas kogu aeg tiirelda. Mina võin küll kuu aega Hiiumaal suvel paigal olla ja see on mulle väga oluline. Me oleme oma perega seal 30 aastat olnud. Ja ka minu abikaasa, kes on sündinud linnalaps minema olen Jum talupojast vanematest. Et ka tema tunneb ennast Hiiumaal väga hästi. Ja ma arvan, et et ega ma neid suuri lauas enam ei teegi. Aitab küll. Aga mul on mõned mõtted, mida ma võiks veel paberile panna. Aivar Mäe agiteeris mind Saaremaa ooperipäevade kunstiliseks juhiks. Nii et ma tulen nädalaks ka teie kodusaarele ja noh, igasugust sellist väikese ettevõtmise, Estonia seltsiga, neid on küll. Ja mis puudutab reisimist, siis me, abikaasa igal aastal teeme ooperireisi ka sellel suvel me sõidame vaatama Münchenisse pringentsi, kuidas seal suvel ooperit tehakse, jaa jaa. Kas teie abikaasa on kunagi olnud teie töö peale armukade? Ma arvan, natukene on, sest ma olen ikkagi olnud väga palju kodust ära käinud ka välismaal avastamas ja nõukogude ajal loomulikult sinna kaasa sõita teda ei lubatud. Aga korra ta sai hiljem juba Argentiinas kaasas käia ja siis Ta leebus, ta leebus ja viimastel aastatel ka Soomes, kui tööd on olnud, see on hoopis teine olukord. Aga ta saab sellest aru, sest temal lapsest peale jälle kõik Estonia etendusi näinud, mida mina ei ole kunagi näinud. Nii et ma arvan, et selles mõttes meil on niisugune vastastikune mõistmine ikkagi lõppude lõpuks olemas. See saade ei oleks Aarnemiku jutusaade, kui siin ei oleks palju muusikat ja, ja nüüd on niisugune hetk, kus me saame mängida veel ühe pala teie tänasest valikust, aga millal siis ei kipu seda kommenteerima ega sellest rääkima, nii et, et mis muusika nüüd tuleb? Te palusite mul kaasa võtta kolm plaati. Nonii, kupatada Raymondas kolm kaardi või kolm soovi. Havil. Kui Georg Ots oli juba siin meie ees mitmesuguste põhjendustega ja kindlasti me teeme ühe ooperi katkendi täna siis ma teiseks looks valisin ühe aaria Johann Sebastian Bachi tooriumist. Ma ei ole tegelikult barokkmuusika suur fänn. Kuigi ma olen lavastanud ja, ja suure rõõmuga teinud endale ooperi taltšina näidanud seda ka Saksamaal ja Moskvas, Estonia etenduste ajal. Aga Bachi loomingust, Mateusz passioonist on üks lugu. See on aldi aaria mis on minu jaoks mingisugune üle aegade üle inimelu ühe aja kulgemise. Selline fenomenaalne teos ei ole kõiget sõna, millega seda võrrelda. See tuleb, see läheb lõpmatusest ja kaob kuhugi kaugusesse. Meid ka see sunnib meid hetkeks mõtlema elu üle. Ja see on siis aldi aaria Matteus passioonist r parmedif, main, kott, ole mulle armuline, mu jumal võiks nii öelda ja laulab selle. Kell on viis minutit pool 11 läbi jutusaate stuudios, täna hommikul Margit Kilumets ja minu külaliseks on lavastaja Arne Mikk. Kolm poega Me juba linnulennult mõnda nendest mainisime ja, ja vähemalt üks neist. Nii palju kui mina tean, on laulmisega ka elus tegelenud, aga hetkel neist keegi ikkagi lavaelu ei ela. Kas te olete pettunud? Ma ei ole pettunud selles mõttes, et ma ei ole kunagi sundinud et meie lastest peaks tulema see või teine või kolmas. Aga mul on kuskil natukene kahju, et Mart Saanud lõpuni realiseerida, aga nagu mina ühel hetkel tundsin, et et mul ei ole võib-olla nii võimast häält, millega suuri rolle laulda ja väiksemad ei taha teha siis otsin mingit uut väljakutset gammart veel. Ühel hetkel vahetas oma elukutset ja ta saab praegu väga hästi hakkama, teda vajatakse oma rajal söömises. Ja, aga, aga teater on nendele kõikidele oluline. Jaak oli lavatööline, õppis ülikoolis, nüüd on tema poeg seal laval tegutsemas. Noorem poeg Rein töötab praegu Estonia turundusosakonnas, TEMA abikaasa laulab. Nii et see Estonia ja reaalkool, mis kõrvuti need kaks maja on meie laste jaoks väga olulised olnud ja ja mul on hea meel, et nad oskavad teatrist mitte ainult ooperist lugu pidada. Ja see on kindlasti nende elu nende perekonnaelu rikkamaks teinud. No niisugune isade ja poegade teema on alati inimesi väga erutanud. Kui palju te üldse nende ellu olete sekkunud nende niisuguste elutee püüdnud? Ma ei saa öelda, et määrata, aga vähemalt nagu toetada nende valikuid, et, et kas on ka selliseid hetki olnud, kus te tunnete, et teie jõud ei käi nendest üle mitte? No me oleme põhimõtteliselt üritanud neid kõiki toetada, niikaua kui nad on saanud hariduse kätte. Ja jumal tänatud, praegu nad kõik saavad ise hakkama elavad eraldi meist heades tingimustes kindlasti ka praegu tõesti. Nendel on oma pangalaenud, mida meil õnneks ei ole, meil pole ka mingit pensionisammast, nii et et seetõttu meil on natuke erinevad olukorrad. Aga ma tean, et Nad saavad hästi hakkama. Ja mul on veel suur rõõm, et ka praegu, kui me siin seda juttu ajama ma abikaasa koorib kodus kartuleid, paneb seapraeahju, sest kell kaks tulevad kõik lapsed jälle. Ja nende pered meie laua ümber. Meil on noh, maksimum koosseisus 15 Miku söömas. Ma loodan, et varsti see arv suureneb. Ja selle kokkusaamiste kaudu me oleme kursis, mis kellegagi juhtub, kui kellelgi on vaja midagi abi või mingit muret, siis ühiselt saab neid, et toetada, aidata teha talgutöid või midagi muud, kui vaja ka laenata raha. Kellel on. Et, et see, see pere on see, mis meist järele jääb. Ja, ja selle kaudu noh, kaks elu läheb edasi. See pühapäevane saate kokkuleppimine oligi selles mõttes nii naljakas, et te ütlesite, et ooh 10-st 11-ni kella kaheks ma jõuan ilusasti koju, kui see meie tänane saade oleks olnud kell kaks, et kui tähtis perelõuna on, kas te oleksite öelnud mulle, et ei, ma ei tule, Margit, et teeme selle saate linti. Ma ei tea, mulle ei meeldi lindistatud saated, siis hakkad kramplikult võib-olla noh, soovima seda, et kui midagi läheb viltu, teeme uuesti ja ja ma olen ükskord täiesti ühes KUKU saates olnud lõuna ajal, kuna neil on vist Kukul külas päeval kuskil see saade, aga eks siis pere kuulas seda ja ja, aga põhimõtteliselt kogu meie perekond püüab selle pühapäevase aja kella kahest neljani vaba hoida. No te olete siin minu vastas, nii tasakaalukas ja rahulik ja, ja, ja mulle tundub, et nagu ei vihastaks mitte kunagi. Mis teid ärritab? Narritab see, kui lubadustest ei peeta kinni. No Argentiinas oli, kui ma olen teinud seal lavastused, tüübid maniana, maestro maniana, homme kõik on korras, ärge muretsege. Ma mäletan ka Moskvas, kui ma tegin suures teatris Rigolettot seal iga päev vahetusid tegelased ja ma ütlesin Pokrovskil, et mina ei taha siin enam tööd teha, seal ei ole mingisugust mõtet või tulemust, et ma ei tea, kellega tööd teha ja Pokrovskids oled nende vastu liiga viisakas, sõimanud korra läbi. No ma siis natuke üritasin neid, järgmisel sõime ema rikaatselt kuidagi ja siis üks koorilaulja ütles, vot täna oli üks hea proov, me oleme harjunud, meid tuleb suruda, mitte rääkige tasulikutelt, olge head, tehke nii, tähendab, igast teadsin oma oma kombed ja ma ei kujuta ette, et kui sa soome, ma karjub või, või kuskil lääne poolt, see ei tuleks kõne alla. Aga igas teatris on omad harjumused ja on ka omad liidrid, kes võib-olla üht või teist stiili on, on harrastanud. Aga ma arvan küll, põhiliselt ärritab see, kui, kui ei peeta lubadustest kinni või või Ahma, unustasin ära või. No kui me lepime midagi kokku, siis haigus või surnud muidugi vabastab sellest leppest. Aga noh, läänelikus maailmas ka vanasti laenati suuri rahasummasid, ilmad paberil oleks vaja panna. See oli aumeeste mäng, džentelmenid ja ainult selle usalduse ja ka isikliku noh eeskuju kaudu nendest kinnipidamise kaudu saabki usaldust võita ja see on ju väga tore, kui inimesed usaldavad, armastavad ja ja peavad lugu teineteisest. No rahvusooperielus ei ole ka viimased aastad ses mõttes olnud kõige kergemad, et on olnud üsna palju paksu verd ja, ja koos selle noh, juhtkonna uuenemisega on tulnud üle elada niisuguseid, et keerulisi aegu, kas teie olete sellises arbiitri rollis ka seal olnud, kes nagu neid uusi ja vanu omavahel kuidagimoodi lepitab. Julgete te endale näiteks sellise tiitli võtta või mitte? No sellist rolli ei ole minult keegi nõudnud. Ma lihtsalt tõepoolest olen selles majas nii kaua olnud, et ma olen neid uusi ja vanu juhte ja, ja dirigente nende esimestest sammudest peale näinud. Ma saan suhelda mõlemate põlvkondadega, aga selleks on olemas meil ooperinõukogu ja meil on olemas usal tuss isikute kogu. Ja ma arvan, et paljudest probleemidest ka vahel ajakirjandus sellise mõnuga üritab välja kiskuda alati sellist negatiivset poolt mis lõppude lõpuks normaalse eksisteerimise puhul nii määravad ei ole. Alati on erinevad tõekspidamistest tõekspidamised ja, ja teatris ei, on väga raske millimeetrilise täpsusega fikseerida, kes laulab paremini või kes juhatab kiiremini aegselt, milleks ja nõnda edasi. Ja isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad paratamatult tekivad, aga aga kogu suurt mängu need sellisel määral ei ole mõjutanud. Ja nagu ma mainisin, ka need hetkeliselt majandusraskused ei ole meistrit publikud ära võtnud. See on kõige olulisem, kui ka rahvas teab, et me ei tee hinnaalandust etenduste osas. Ükskõik kui vilets olukord oleks. Ja ka teatronoom palju raskemaid aegu, kui tal polnud oma kodusõjajärgsetel aastatel või või mõnel muul hetkel. Et ma ei tähtsustaks seda probleemi üle. On maailmas selliseid suundi, jaa jaa. Inimesi, kes julgelt väidavad, et ooperit ei ole kauaks. Et ooper on selline väljasurev liik või väljasurev kunstiliike. Mida te neile inimestele ütleksite? Ma küsin siis, et kuidas ooper on üle 400 aasta vastu pidanud ja kui üldse maailmas midagi suurt ehitatakse, siis need on uued ooperimajad. Ja me läheme abikaasaga järgmisel kuul Oslosse vaatama Euroopa kõige värskemad, kõige põnevamad uut ooperimaja, mis seal merekaldal on püsti pandud. Ja. Ma arvan, et ooperiesitamise iis erinevatel ajastutel muutub. No tänapäeval tihti pannakse sinna kino ja video ja kõikvõimalikud muud sellised kaasaegsed tehnikatehnikaga seotud momendid juurde. Ja siis ühel hetkel avastatakse jälle, et, et kõige ilusam on kui üks laulja väga väljendusrikkalt esitab seda rolli loomulikult mitte sellisel kujul, nagu vanasti öeldi, et on kostümeeritud kontsertlaval. Ooperikunst ei sure välja, ta teiseneb, ta pöördub tagasi vanade allikate juurte ja, ja ooperis. On miljon võimalust, kuidas serveerida selle muusikas sõna lavakujunduse, näitekunsti sünteesi mis mitte kunagi ei ole võib-olla piisavalt hea. Ja teie küsimuse juurde veel tagasi tulles. Kuulus vene laulja Fjodor Shaljaapan ütles, kui oli ära teinud esimese helifilmid ongi hot. Et varsti salvestatakse maailma kõige paremate lauljatega üks ooper, filmile näidatakse iga maa ja teatrit Pole enam vaja. Tõepoolest, tänapäeval võite poest osta DVD-sid kõikvõimalike variantidega ja Metropolitan Opera etendusi kanti meiegi. Kino plaasas siin ülesaalid olid täis. See ainult laiendab seda ringi ja, aga ta ei võta kunagi ära elavat kontakti lava ja saali vahel. Milline on maailma kõige ilusam ooperimaja, kui me Estonia nüüd konkurentsist välja jätame, nendest, mida te olete oma reiside jooksul külastanud või, või kuhu te kindlasti veel tahaksite sattuda? Estonia maja on unikaalne selles mõttes, et ta on koos kontserdisaaliga üks fantastiline ansambel, mis annab ka vana aasta pallideks ja presidendi vastuvõtuks erilised võimalused. Ja ta on väga kodune, ta ei ole piisavalt kõle ja suur, kus, nagu inimene ennast natukene äraeksinuna tunneb. No kindlasti aastate unistus oli kunagi näha la skaalat, kui nad olid Moskvas ära käinud, siis me tahtsime sinna kunagi kindlasti ise pääseda. Ja kõik need vanad ooperiteatrit, Nendes on oma eriline fluidum, võib olla muidugi minu fantaasia lisab sinna juurde need kuulsad inimesed, kes nendes majades on laulnud, juhatanud, lavastanud või tantsinud vaat seda atmosfääri. On raske uutele majadele kohe juurde panna. Aga ma arvan. Ja nii nagu mulle on räägitud, et see oslo uus maja on üks väga põneva lahendusega uus kaasaegne teater. Ka Soome ooperi uus hoone, mis väliselt on natuke haigla moodi, on saali mõttes väga õnnestunud. Sest tihti on paljudes suurtes ooperimajades akustika ebaõnnestunud see, mis vanades majades alati toimib. Ja muidugi noh, meil oli võimas ka Londoni kaardilt vaadata pärast remonti. Need kõik majad on läbi teinud suure uuenduskuuri nende tagumisse ossa, lava taha on tehtud peaaegu teine teater juurde tehniliste võimalustega. Aga see saal, see publikupoolne osa on jäetud ikkagi samaks, sest nendel on omad võlud ja väärtused. Täna on pühapäev ja seda, et mikkude peres on see niisugune traditsioonilise pere lõunapäev. Sellest me juba rääkisime, aga pühapäeval on väga paljude inimeste jaoks ka hobide ja harrastuste ja selline vaba aja päev. Te olete spordisõber ka pühapäeviti sõidetakse vormelit pühapäeviti, täna näiteks mängitakse väga tähtsat tennisematši. Mis on need spordialad, mis teid nagu vaimustavad, mis, mis, mis panevad võib-olla sealtsamast pere lõuna juurest nagu poole silmaga ikka televiisori poole kiikama. Tennise korvpall on kindlasti esikohal, aga vanasti, kui olid veel Tallinnas Eestimaa toredad talved, siis enne lõunalauda istumist Me käisime perega Piritale suusatamas ja selle eest lastelisega arvestati kehalise kasvatuse tunde teie perega suusatasite või? Nojah, sest me elame pirita kosel, kust saab kohe ukse ees suusad alla panna ja me tegime. Ma ei tea, nelja-viie Kilumets reisike sõidu Piritale ja tagasi natuke mägedest alla. Nüüd ei julge sealt enam alla lasta. Ja nüüd lapsed peavad Venemaa vahel oma peredega Otepääle või mõnikord isegi Soome suusatama, sest Tallinnas peaaegu suusatalve enam pole olnud sellisel kujul nagu varem isegi nemad mäletavad, kuidas varem oli lumega lugu. Te olete rääkinud tänase saate jooksul väga armsalt oma oma abikaasast ja oma lastest ja ja ma arvan, et selle pühapäevase jutusaate lõpuminutid võiksid olla ka ka niisugused natukene südamele panemise minutid. Et te olete elanud väga õnnelikus abielus väga pikka aega, öelge, mis selle selle õnne retsept või selle teineteise mõistmise retsept, peamine koostisosa või peamised koostisosad on? No ma arvan, ikkagi vastastikune austus ja lugupidamine loomult ka meil tuleb ette ja on tulnud eriarvamusi ja me oleme võib-olla häält tõstnud aga hiljem me oleme siis palunud vabandust või, või rääkinud asja selgeks, et tegelikult et see on ju nii ebaoluline, mille üle me vaidleme, kas te mõlemad olete suutelised vabandust, ja ma arvan, et, et teisiti ei saa, sest muidu tekib selline diktaat ja see ei ole kunagi asjadele kasuks. Ja noh, tore on ka alati, et kui on teatud ühised huvid, et üks tahab, ma ei tea, tegeleda mootorispordiga ja teine tahab minna ooperis, ooperis siis oleks väga raske. Aga hea tahtmise juures saab mõlemaid teha. Kui te suvel oma Hiiumaa kuu olete, olete ära olnud, siis tulevad Saaremaa ooperipäevad ja, ja te lähete Saaremaale, kas te võtate abikaasast sinna kaasa? No muidugi, ilma teisiti ei olegi võimalik, sest loomulikult me käime nüüd kõik need reisid koos Mis nendele Saaremaa ooperipäevadel sel aastal kavas on? No selle aasta teema lühidalt öelda, eks oleks, võib-olla meie lähinaabrid, esiteks Läti rahvusooper tuleb sinna esitab Wagneri Lendava, hollandlase Putšiini Durandoti Nad on kaastegevad Chla kontserdil, nende orkester ja koor lõpetab seal ooperinädala. Verdi reekviem, jaga, mida juhatab Neeme Järvi, mees, kes alustas ja, ja toetas minu lavastajakarjääri esimeste tööde puhul. Siis põhjanaabrite poolt tuleb meie head vanad sõbrad ja tuttavad Matti salminen, Jaakko rehanen ja Jorma kõnninen. Esinevad kontserditel ja etendustel. Ja Ma arvan, et kas sellel galakontserdil on mitmed Eesti noore noored lauljad, kes on väljaspool Eestit praegu ennast täiendanud, eelmisel aastal oli seal loomet Ain Anger, saarlane kes nüüd angiini riigiooperi juhtiv solist ja kes tänavu suvel teeb oma debüüdi Bayroiti Wagneri festivalil. Saaremaale ta seekord tulla ei saa, sel ajal. Aga kindlasti. Meil on üks väga oluline saarlane, keda me tahame meeles pidada, palun tulge kindlasti kuulama. See on Hendrik Krumm kes on Saaremaal sündinud, kelle sünnist möödub detsembris 75 aastat samuti. Ja me alustame neid ooperipäevi, Hendrik Krummile pühendavad õhtuga. Meenutame teda vaatame filmilõike Hendrik Rummi esituses. Ja noored lauljad esitavad siis ka seal muusikat. Nii et see oleks meie poolne pöördumine ja tänu Nendele, kes Saaremaal on sündinud, kes Saaremaad oma kõige pallimaks paigaks peavad ja ka eelmisel aastal me leidsime, et kui on Saaremaa ooperipäevad, siis Saaremaa teema heliloomingu või esitajate kaudu peab seal kindlasti sees olema. Suur aitäh, Aarne Mikk, täna hommikul tulemast raadiomajja jutusaade soovib kõikidele kuulajatele ilusat pühapäeva ilusat loomingulist kevadet, et ja, ja läheneva suve ootuses häid mõtteid, mõelge juba sellest, kuhu ta tahab, et sõita, kuhu te tahate reisida, kuidas te tahate oma puhkust veeta, sest see ei olegi nii kaugel. Stuudios oli Margit Kilumets, helipuldis Marika Leetme ja. Ja mina tahaksin teid tänada, et sellise noh, kuidas ma ütleksin, minevikku nähtuse siia stuudiosse kutsusite ja siis soovides tõesti ilusat suve ja Saaremaa ooperipäevi, kus tuleb ettekandele ka Vanemuise poolt Verdid, Ruba tuur, siis, kui te lubate, ma viimase muusikanumbrina pakuks välja man Ricostreta sellest Ruba tuurist, mille esitab Hendrik Krumm. Ma olen näinud paljud rubaduri etendusi, pärast teda, aga nii hästi, kui Stretad laulis, Hendrik maailmas on väga vähesed mehed võimelised tegema.