Tere eetris kultuurikajasaade, mina olen Mauri Saaremaailmasõjad ning külmad sõjad on ametlikult ammu möödas, aga jätkuvalt ei saa ilmas läbi ilma maadlusteta fritsude teemal. Neil teemadel arutlebki. Täna saates Andrei Hvostov. Teistes osades päästame raamatukogusid, uurime Paul Ariste mälestusi ning saatest vub saab läbi üks filmi sisse pandud varblane kõigest lähemalt, aga juba hetke pärast mõnusat kuulamist. Selle nädala alguses põhjustas üks filmiplakat Tallinnas korraliku skandaali. Linnavalitsus sekkus ja nõudis Saksa sõjaväelase kujutisega plakati mahavõtmist teguri dokumentaalfilmi fritsud ja blondiinid postriga. Vähemalt sama suure segaduse ähvardab põhjustada ka linateos ise. Nimelt väidab see, et nõukogude filmides oli eestlaste leivanumbriks fašistide kehastamine. Näitlejate endi jaoks lihtsalt järjekordse töö-otsana võetud rollid on filmiloojate väitel vorminud eestlasest nõukogude rahva suurima vaenlase kuvandi. Kas see ikka on nii ja kui on, siis millist mõju see tegelikkuses avaldanud on ja mida säärase dokfilmi valmimine endaga kaasa võib tuua? Küsis filmi toimetaja ajaloolase Andrei Hvostovi käest Urve Eslas. Andrei Hvostov dokfilm fritsud ja blondiinid annab kätte justkui ühe seletuse, miks eestlasi Venemaal fašistideks nimetatakse, kui sõneluseks läheb. Kui palju säärane nõukogude rahvavaenlase kujutamine filmides võis kokkuvõttes meie mainele kahju teha? Seda on asja raske hinnata, aga noh, mul on üks omaenda isiklik kogemus nendest laevadest, kui ma olin nõukogude armee sõdur selle kunagi 83.-le aastal, kui meie sõjaväe osas näidati ühte filmi, sellist kergemeelset komöödiat seersant sibul ja suvitusreis või midagi niisugust, oli selle pealkiri. Ja see annaks selline kummaline stseen, kus saksa sõdurid võtavad napsi on selline suur pidumeeleolu ja nad kuulavad muusikat grammofoni pealt. Ja ansambel palderjan, son Tarmo Pihlap, kes laulab tirooli karjade laulukest eesti keeles. Ja siis selles filmis saksa sõdureid jauravad selle laulu saatel. Ja peale filmi lõppu oma sisama polgu kaaslastele vene rahvusest inimestele rääkisin, et vaadake, mida nõukogude filmitööstus teeb. Kasutad ühe eesti ansambli nimega palderjan laulu lihtsalt niimoodi justkui mingisugusel ajaloolisele pretendeerivad filmis. Ja siis selle asemel et minuga nõustuda, et nõudeid, see on täiesti ületanud igasugused usutavuse piirid, juhtus midagi ootamatut, mind vaadati sellise vihkava näoga ja sisistati, et vaadake, eestlased, millised fašistid ikkagi olete, sakslased jõid, võtsid viina teie laulude saatel. Selline seos minu jaoks on täiesti olemas muidugi hästi spekulatiivne ja siin midagi tõestada või ümber lükata on väga raske, aga minu meelest on täiesti õigustatud sellise küsimuse õhku viskamine. Sest et noh, nõukogude aega väga hästi mäletab inimesena selles, kuidas tavaline nõukogude inimene, homosovjetlikus ta, seda, mis talle filmides kinoekraanil näidati, et ta võttis seda kuidagi nagu puhta kullana sealt võistluse maine tegelikult kuidagi kinnistada. Ma ei ütle, et sealt sai alguse, aga kinnistada kindlasti. Film esitab üsna julge väite, et fašistideks kehastumine oli eesti soost näitlejatele justkui leivanumbriks Nõukogude kinos. Kui väga ausalt rääkida, kas enne oli see teooria ja siis hakkasite filmidest sellele katet otsima või vaatasite kõigepealt filme ja teooria tuli nende filmide baasil. Noh, siin on silmi loominguline kollektiiv. Me vaidlesime hästi palju üksteisega selle üle. Filmirežissöör Arbo Tammiksaar, teda huvitas hoopiski kurja kurja kui niisuguse esitamine kinolinal ja mida see võis teha nende inimestega, kes kurja esitlesid. Loolasena huvitas hoopiski üks teine aspekt. Nimelt puhtalt ajalooline, ütlen nende propagandafilmide ütleme selline ajaline järjestus, nende evolutsioon, et kust alguse sai, milliseid võtteid seal kasutati. Film ise nüüd siis see lõpptulemus on mingi kompromiss nende nende kahe suundumuse vahel. Kõik see protsess kestis poolteist aastat. Esindatud arutlused olid hästi ägedad ja on tunne, et et ma pean vist selle patu küll enda peale võtma, et, et jah, et ma juba algusest peale eeldasin midagi niisugust. Aga minu võime oma oma nägemust läbi suruda. Ma ei hindaks seda üle, sest et ikkagi lõppkokkuvõttes on Arvo film ja mitte minu film Kes eesti näitlejatest saksa mundrisse kõige paremini sobis? Tegelikult sobisid kõige paremini need vana kooli näitlejad, kes on meie hulgast juba lahkunud, sest et noh, meil on filmi üheks põhitegelaseks, Tõnu Aav, aga muidugi selline täiesti ületamatu. Natside kehastaja oli ikkagi Eskola ja mandri ja Bruno Oja ja isegi Ervin Aabel on ühes ühes filmis. Täiesti sellise vapustavalt tobeda rolliga esineb. Aga kes kõige paremini sobiks võib-olla tõesti Bruno Oja, kes oligi selline hästi-hästi pikka kasva hästi tahtejõuliste näojoontega julma pilguga, kui vaja. Ta vist sobis sellesse rolli täiesti ideaalselt, selline mad ja germaani, sellise ras rassi puhas esindaja nii-öelda. Kui nüüd mõeldasid paar sammu edasi, siis kuidas sellele dokfilmile võiks reageerida Vene meedia, kas teie ajaloolasena olete mänginud läbi mõttes erinevaid võimalikke järgnevaid stsenaariume? Eks ma olen mõtisklenud, aga sellele nüüd jällegi üheselt raske vastata võivad, võivad järgneda muidugi süüdistused, et silm püüab puhtaks pesta, siis ütleme praegust sellist Eesti ametlikku joont meie venelaste suhtes üldse Nõukogude pärandisse. Võib muidugi tekkida ka selline mingisugune ütleme, positiivne efekt, et hakatakse ikkagi arutama selle üle. Mis vahe on ajalool ehk siis sellele, mis on tegelikult juhtunud mingisugustel minevikusündmustel. Kuidas sellesse suhtuda, oh, see on hoopis teine asi ja kuidas omakorda käibe mäletamine. Mäletamine on ajaloo sündmuste interpreteerimine tagant, et järele, kusjuures mingisuguse ideoloogilises kastmes, mingisugustel poliitilistel eesmärkidel mäletatakse teatud asjadest niimoodi ja mitte teistmoodi. Et siin on teatud paradigma, kui see muutub, siis antakse korraldus, et nüüd me mäletame neid asju hoopis teistmoodi. Et see on tegelikult minu jaoks selle filmi võib-olla kõige suurem väärtus. Et hakkaks, hakkaks nagu tegema vahet mis on mäletamine, mis on mälu ja mis on ajalugu, niisugune ehk see, mis, mis tegelikult juhtus. Andrei kas te plakati vahetate ära, linn teatas, et ei anna filmi reklaamplakatil maksuvabastust, kui see endisel kujul saksa sõdurid kujutise ja kuupäevaga üheksas mai linna peale rippuma jääb. No nii palju kui mina tean praeguse seisuga, et ta Arbo Tammiksaar, kes on ju ka väga väga selline hea käega disainer ja kes selle plakati ise disainis selle vaieldava, mis tekitas sellest väikest väikest vastuseisu, tugevat vastuseisu. Et ongi täiesti uue plakati nüüd juba visandanud ja ilmselt siis Tallinna linnas tuleb see uus või uuendatud või ütleme, poliitiliselt korrektne, kuidas me seda nimetatakse, tuleb kasutusele see plakat, aga minu teada Tartus ja näiteks Rakveres on ikkagi need algsed vanad plakatid linnapildis. Akadeemik Paul Ariste on legend juba igal juhul ükskõik, kas keelemehe, etnograafi või linnalegendina. Ent tavaelust reipa suhtlejana tuntud Aristel oli ka teine pool, mis alati nii rõõmus ei olnudki. Ariste oli elus palju asju läbi elanud, millest te ümbritsevad, ega õpilased sageli ei teadnudki. 18 aastat pärast Ariste surma võttis tema endine õpilane Mart Orav ennast kokku, korjas Ariste kättesaadavad mälestused kokku ja Eesti Kirjanduse selts andis need lõpuks ka raamatuna välja. Milline mälestuste Paul Ariste ning kuidas ühtib see pilt tänapäevaks alles jäänud mälestustega, sellest räägib raamatu toimetaja Mart Orav. Paul Ariste oli soome-ugri keeleteaduse taas rajaja, mõtleja, ekspeditsioonide korraldaja või lihtsalt kultuuriinimene, kuidas keegi soovib? Võiks ju eeldada, et tema mälestused kaunistavad eestikeelse kirjanduse riiuleid juba ammu, aga ometi jõuavad tema mälestused meieni alles 18 aastat pärast tema surma. Millal need mälestused Paul Ariste oli kirjutatud on ja miks ta neid üldse kirjutama hakkas? Ariste on oma artiklites üsna tihti pöördunud mineviku poole tagasi ja ta on kirjutanud palju artikleid tud keeleteadlaste või tema oma kolleegide mälestuspäevadeks, oma õpetajate mälestuspäevadeks ka oma kodukohast ja tal oli ju see põhimõte, ma täpselt ei mäleta, milline oli see lehekülgede arv, mida ta pidi kirjutama ja tal oli see endal ette määratud ja siis ta püüdis seda lehekülgede arvuga täita, et ennast mitte nõrgaks lasta ja endale aga mitte antud lubadust rikkuda. Ja nii on tema mälestusi tegelikult selliste juppide kaupa üsna palju ajakirjanduses ja raamatutes laiali. Aga mälestusi oma gladedesse hakkas ta kirjutama 70.-te aastate lõpul, siis ta oli üle 75 juba natuke tema elu neid raskemaid aegu vaadates tegelikult õnnelikult ikkagi juba nii kaugele jõudnud. Ja ilmselt tekkis tal lihtsalt vajadus need asjad ka koondada. Oma saatesõnas ütleb, et tegelikult hakkasin kirjutama pärast seda, kui tal oli olnud infarkt ja ja siis saadeti ta Pärnusse taastuma ja seal, et lihtsalt siis oma aega täita materjalidest eemal hakkas ta siis sõna otseses mõttes mälu järgi neid mälestusi kirjutama 70 date aastate lõpus ja siis ta paari-kolme aasta jooksul jätkas neid. Tal olid sellised nagu olid nõukogude aegsed kladed ja siis ta kirjutas sinna järjest ja siis, kui midagi meelde tuli, siis ta tegi viite ja kirjutas sinna gladeleta puu, neid, mis, nagu siis ette pole, tuleks vahele paigutada. Ja võin öelda, et ise olin ühe sellise täienduse innustaja. Ma arvan, et ma olin vist Ariste enda käest saanud tema nii-öelda sellest keelatud raamatutega. Kristjan Mäelo raamat, Eesti naine läbi aegade ja seal oli juttu muusikapedagoogi helilooja Aino Tamme vägivaldsest surmast, kes siis pärast sõda Tallinnas tapeti, korter tühjaks rööviti. Aga seda polnud seal vist nii täpselt öeldud ja ma küsisin Ariste käest, et kuidas siis tegelikult oli ja kuna ma olin selline kultuurihuviline üliõpilane ja jäime tihti tema poole ka pöördunud selliste küsimustega, et kuidas siis kunagi oli ja kuidas mingid inimesed olid ja ja siis ta tuli meelde, et ta oli tegelikult selle tapjaga koos vanglas olnud ja siis võttis oma glade välja, siis kirjutas selle selle sinna sisse. Aga mälestustes jõuab ta viiendana aastate algusesse ja miks ta tegelikult nagu edasi ei kirjutanud, seda ma ei tea. Hilisemast ajast on praegu vist küll, avalduses on Ariste päevikut, kuhu on siis pandud kirja nii-öelda hilisem eluperiood. Et kui ka kunagi need avaldamiseni jõuavad, et siis on tema elu ka hilisem, hilisema osa täpsemalt kajastatud. Nagu te ütlesite, Ariste armastas ka oma kirjutistes mälestusi sisse põimida, kui palju see mälestusteraamat koosneb, nüüd on see kõik tema enda kirjutatud ja kui palju seal on nii-öelda teie toimetajaga etapi tulnud, on sealt kuskilt mujalt juppe juurde võetud. Ei, seal need puhtalt on võetud kladet, kus tal mälestused kirjas ja, ja need siin avaldatud. Ja siis lisaks nendele 70.-te aastate lõpu kaheksandate aastate alguses kompaktsetele mälestustel oli tal üks käsikiri veel kus ta siis 40.-te lõpus hakanud kirjutama üles meenutusi enda kirjanduslikus tegevuses või noh, õigemini siis kirjandusteost vaid oma artiklite valmimisest ja raamatute valmimisest. Ja see on just kirjutatud sellel nii-öelda stalinismi, nendel noh, kõik aastad rasked, aga see oli ka ütleme, tema jaoks nii-öelda masendavalt 100 aastat, kus ta ei saanud selle öelda valitseva arrismi ja keeleteaduse suuna järgi teha seda, mida ta kogu lõpunud oli ja selle meetodiga läheneda ja oli üsna üsna masendunud sellest ümbritsevast ja siis ta kirjutas ka ühel valmis mõnikümmend lehekülge mälestusi tollel ajal, kus on siis selgelt näha tolle aja hõngust ja nende mälestuste lõpu alla 84. aastal kirjutanud laused, need tuleb liita tema nende nii-öelda hiljem kirjutatud mälestustega. Aga kuidas seda teha, tema ka ei tea. Ja loomulikult ka, et mitte seda probleemiga ise väga vaevata sellega elas siis need mälestuste see osa sai lihtsalt liidetud varasemale, see küll natuke kordab seda. Aga ta näitab seda, 40.-te lõpuaastate alguse õhustik tonaalsust väga hästi, tegelikult ta täiendab seda, mis hiljem kirja pandi. Millest need mälestused, kui niimoodi on üldse võimalik öelda nii lühikese aja jooksul siis millest need mälestused täpsemalt räägivad, kas on näiteks see Arista, keda tema kaasaegsed tundsid, keda keda teie tundsite või koorub sealt äkki midagi uut ootamatut välja ja, ja milline on üldse see maailm, mis meile tema mälestustest vastu vaatab? Ariste oli ju selles mõttes väga väga suhtlemine Saldis ja Taali väliselt tegelikult tavapärases suhtlemises ka rõõmus, väga-väga kontaktne kõigiga suhtlev, see, mis ta tegelikult või noh, ühesõnaga igal inimesel on ka teine pool üks on see, mida, mida siis nagu teised tänaval näevad või teised tema ümber lähevad. Aga teine on siis see, mis on nagu inimene siis üksi või omaette või siis oma raskematel päevadel, kus ta võib ka ka olla järsk või vihastada ja loomulikult seda, seda teist külge oli Aristes ka, enamasti ta ikkagi teistele inimestele tundus sellise elurõõmsa jõulise suhtlemisel ja, ja väga-väga avatud inimesena. Mälestus ikkagi kirjutatakse teiste jaoks sellest, mis seal järgi jääb ja ikkagi ka sellega, et lähed, kunagi ilmuvad nendes mälestustes tegelikult ikkagi vaatamata sellele tuleb minu meelest Ariste inimesena see, mis oli selle nõnda särava külje taga, tuleb tegelikult ikkagi päris päris hästi välja, see tuleb sellest, kuidas ta neid mälestusi esitab, ta tegelikult alustab oma sünnist ja siis nagu öeldakse, jõuab 50.-te aastate alguseni välja. Ühelt poolt oli see siis ikkagi pojast tõus akadeemikuks ja teiselt poolt see, et vaadata, mis võimud ja palju kordi need siin Eesti pinnal vaheldusid ja see oli ikkagi jah, sellest maapoisist kasvamine siis Tartu Tallinna poeglaste gümnaasiumi kaudu ja siis loomulikult Tartu ülikooli kaudu. 40.-ks aastaks oli elu elujärje peal, nii et kahelt poolt tuleb välja siis nii-öelda tema sisemine areng ja siis siis ka see, mis tingimustes see toimus. Ja võib-olla jah, nendele, kes nagu haavat Aristet on läinud, need leiavad siit tõepoolest ka selle teise külje inimesest, kes on siiski mingitel aegadel hädas iseendaga hädas iseenda loomuomadustega. Ja teiselt poolt sellega, kuidas siis ka hilisemal ajal see nii-öelda ühiskonna ja ümbruse raskus siis tuleb ja selle inimese noh, jah, sunnib käituma või olema teistmoodi, kui, kui normaalsetes oludes oleks, oleks edasi läinud. Ja lõpetuseks, võib-olla kõige kõige raskem ja võib-olla ka kõige kohatum küsimus. Miks meile tänapäeval Ariste mälestused olulised on? Ma arvan, et tänapäeval on meile olulised kõik mälestused, mitte ainult Ariste. Tänapäeval on minu meelest meie minevikumälestused kõik nii palju, kui nad avalikkuse ette jõuavad, igal juhul olulised, sest ma ise ei ole selle nii-öelda üleilmastumise ja euroopalike väärtuste nii-öelda võltssõnana tahab peituvate soovide ja muu sellise suur austaja ja teiseks, kui vaadata ikkagi igapäevased nii-öelda põhilisi massiteabevahendeid, kui palju seal ja millise osa juurde ütleme, Eesti ajaloost või eesti kultuuriloos tagasi pöördutakse siis on see osa tegelikult väga-väga väike, kes see on selline noh, põhikultuuri osa on ikkagi reklaamile orienteeritud, toote müümine minu meelest ja tahta mingis suures päevalehes pöörduda Eesti kultuuriloo mingi minevikku inimese poole tagasi, see ei vist ei kuulerite põhi, tegevuse või põhisoovida, kuidas saadakse põhiformaadi hulka nende puhul, et just sellepärast on ka Ariste mälestused olulised nagu iga inimese, olgu see siis kõige nii-öelda tavaline Ilze inim inimese või et inimese ja kuidas seda natuke, kuigi selle on natuke halb toon juures sellise inimese mälestused kuni kõrgema partei funktsionärini välja. 21. mail 75 aastast sünnipäeva tähistav Enn Põldroos on ilmselt Eesti üks tuntumaid kunstnikke. Tema tehtud on seinamaalid nii Tallinna rahvusraamatukogus kui Moskvas Eestis Kollas. Kuid Enn Põldroos ei ole mitte üksnes võimas monumentaalkunstnik, vaid ka julge eksperimenteerida. Kes on täis üllatusi. 100 aastat tagasi vaatajaid arvutigraafikaga üllatanud ja hiljuti kunstniku ametist loobumis plaaninud vanameister on tagasi ning seda valusamalt ja teravamalt kui varem ja lausa kahe näitusega. Kui kolmapäeval hobusepea galeriis avatud näitus lühijutud räägib maailma tumedamat poolest, siis teine, esmaspäeval Draakoni galeriis avatav näitus müüdid räägib helgemast joonistuslikumast maailmast. Valige ise, kas pimedus või valgus, tõde või kujutlus, reaalsus või müüt. Enn Põldroosiga, rääkis Urve Eslas. Enn Põldroos, never say never, kirjutate oma kolmapäeval avatud näituse tutvustuses. Olete alati arvanud, et sotsiaalne kunst on kasutu ja jõuetu. Aga nüüd järsku, 75-ni aastasena, olete ometi jõudnud otsapidi just sotsiaalse kunsti juurde. Mis juhtus? Tegelikult oligi nii, et ma vahepeal päris mitu-mitu aastat soov midagi maalinudki, sest see oli kummaline asi. Mõned aastad tagasi ma järsku avastasin niisuguse kummalise seisu juures. Ühelt poolt vaatan, et ma olen hakanud maalima paremini kui kunagi elus varem. Samal ajal ei saa enam üldse aru, mis kuradi pärast ma seda teen. Et kuidagi järsku tekib mingisugune niisugune ammendumise tunne. Ja see on tegelikult kunstnikule kõige-kõige hirmsam ja ohtlikum asi. Ja noh küll nähtud neid, kes sedamoodi edasi lasevad ja seal on päris kurb. Ja siis ma käisin, selge otsuse, et aitab sellest ametist maalimisega nüüd lõpetus, see töö on tehtud. Kui vaadata muid asju, ei hakka siin kirjutama põhiliselt ja kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin. Ja kummalisel kombel leidsin tegelikkuse maalimine sirutame tohutult lähedased teineteise sedasama mingite kujunditega mängima mingite rütmidega, mändiumine, mingid samad kompositsiooni põhimõtted. Ja, ja järsku Osama aines mingil määral, sest ma ei kirjutanud mitte niisugusi lihtsalt äratuntavaid lugusid, vaid ikka püüdsin leida mingisuguseid natukene sügavamat allteksti natukene niisuguseid kusagil absurdi pool kusagil poole. Ja sirutades järsku ma hakkasin tundma, et mul on uuesti õigus nagu hakata maalima, mingi mingisugune selge, ühesõnaga kirjutasin ennast uuesti maalikunstnikuks. Ja siis võtsin kätte ja, ja just eriti möödunud aastal hakkasin päris aktiivselt, hakkasin maalima. Ja vot siis mul tekkiski huvi järsku selle valu vastu ja kõige sellega selle vastu, mis inimesed saavad haiget, aga ma ei taha seda näidata mitte niisuguses niisuguses vinguvas ja dramaatilises ja, ja säärases. Aga noh, nad olid, Eesti elu on selline, elu on niisugune koht, kus kogu aeg vihkas, tõmmatakse kõrvast nagu mul on üks pilt, kus inimeste omatakse kõrvast või kukub kusagilt. Või siis järsku nagu ma pöörasin, tähelepanu, ütleme säärastele inimestele, kellel üldiselt nagu passi tähelepanu pöörata ütlena, kes seal prügikastide kõrval õientaadi. Ja ma jäin ühte, selliste inimeste paari jälg mõjuva pikka aega Tallinna kesklinnas ja järsku nad muutus mul hiigla sümpaatseks. Kuradi toredad inimesed, ma ütlen niisuguste inimeste sabalisi. Eesti inimesed teadsid teid pikki-pikki aastaid peamiselt maalikunstnikuna, aga siis järsku neli aastat tagasi hakkasid tegema, õppis arvutigraafikat või täpsemini arvuti maali, nagu te ise seda nimetate, midagi pidada ikka üsna suureks pöördeks. Lisaks kirjutate te maalimise kõrvalt ka raamatuid ja olete Rita Raave kõrval proovinud ka näitlemist. Kuidas te olete suutnud ennast hoida kogu aeg nii vaimselt värskena ja otsivana? Ja noh, võib-olla lapsikus parasjagu, et inimene ei ole, ei ole püsiv, hüppab ühelt asjalt teisele, aga aga vot, ma ei tea, mul on võib-olla üks elu suurimaid hirme. On kogu aeg olnud, stagneerume mingisse seisundisse, kus sa oled, sellepärast ma jätsin ka meile juudil hetkel. Vaat, ma olen nagu seda kujundlikku püüdnud niiviisi kirjeldada, et et on olemas üks säärane teooria kunagi oli, aga seal on muidugi absoluutselt lolli ebateaduslik, aga nad ongi ragulata. Ühesõnaga mingisuguse seitsme aasta jooksul inimese kehasse rakud uuenevad täielikult, tähendab, on uus inimene, sünnib uus inimene. Sinna juurde ma mõtlesin, et ah sa pagan, et tegelikult, mis on kõige õudsem, uus inimene sünnib. Aga ta elab selle vana laiba elu, see, kes ära suri, selle elu elasi. Ühesõnaga, kes ootavad isegi kui palju oli ümberringi neid kõndivaid laipu. Ja vot siis tuli hirm peale nomiti taha saada selliseks. Ja see nagu sunnib kogu aeg mingisuguseid uusi asju, tegi mulle kogu aeg meeldinud arvuti, tehnilised vidinad, eluaeg meeldinud. Ja mingil hetkel täitsa hiiglama hiiglama lõbus ja, ja sama rõõmus nende asjadega tegeleda. Seda, kuidas te olete kunstnikuna aastate jooksul muutunud, saab näha veel teisel näitusel, mis avatakse esmaspäeval Draakoni galeriis. Teil on märgilise tähtsusega töid nii palju, et selleks kulub mitu kunstihoone saali, et neid ära mahutada. Nojah, kas nüüd just seda on ka ikka palju. Aga draakoni galerii on ju üsna väike galerii millised, ütleme 10 kõige olulisemat tööd, mis teid kõige paremini iseloomustaksite sinna välja paneksite, kas näiteks narrimütsiga mees on esindatud? Mida ei ole seal esindatud? Kõigepealt seda, et mis oli üldse nende kahe näitus, vahe, mis tal on kaks tükki, kui mul ühe nimed, see, millest me juba rääkisime, selle nimeks on lühijutud, noh nad on jäetud kirjanduslikud lühijutud, siis selle teise näituse nimeks on müüdid. Ja kui ühes räägin sellest sellises maailmas, kus just päris mõnus ei ole olla, mis käib nagu haige nagu tasapisi siis see müütide maailm, see on nagu mingi unistuste maailm seal, kus on hirmus lahe lahe olla. Ja vot selliseid pilte ma olen ikka elu jooksul natuke teinud ja vot seal ma mingisuguse valiku nendest koosnev oleks nagu kaks tähendab just sellelt, kui siis need näitust olekski siis nagu ühe maailma kaks poolt ühepoolselt niisukese, natuke kallik ja julm tegelikkus ja teiselt poolt see, milles me elame, meie mingisuguseid kujutlused ja need müüdid, mis on tegelikult veel suurem reaalsus. Ja seal on, põhiliselt on materjal kahest kunagi olnud näitusest, mul mul oli kord üks näitus, mis oli pühendatud renessanss aja suurte meistrite tööde tõlgendus ele, mida ma küsimust algasin negatiividest ja nii edasi, seal on igasugused konalisadjab. Keda kõike seal, ühesõnaga niuksed, suured, uhked mehed. Mida ma siis nagu töötlesin õisi, müüs oma oma nägemuse. Ja siis oli mul kunagi üks näitus, mille mainimata jumalanna lahkumine, mingisugused ideaalid, unistus ja mis realiseerub ja siis, kui ta lahkub. See oli selle mõtte, et jumalanna saab jumalannaks alles siis, kui ta lahkub. Võhised nendest kahest ja nendest paneme komplekti kokku, kuidagi natuke siit-sealt juurde, midagi päris uut ka. Nii on mõeldud. Mida sellel praegusel teie jaoks juubeliaastal veel oodata on? Kunstipublik? Aa ja üks üks projekt on veel, tähendab küll neid digitöid, mille siin vahepeal nagu hetkeks rääkisime, neid kavatseks välja panna kuskil sügise poole ühe kena noore luuletaja tööde valvuriks vaheldumisi. Jaan-Jürgen Klaus on mees kaameraga mitte lihtsalt, filmimees. Linnalegend Tartus räägib, et Jaan Jürgenile on tegelikult kaamerasilm kuskile aju sisse monteeritud ja salamisi talletab süles kõik sellise ülikoolilinna kultuurielu, mis jääb kuskile põrandalaudade ja keldrihämaruse vahepeale. Ühesõnaga filmib Jaan-Jürgen Klaus Tartu sellist kultuurielu, mis reeglina tavameedias ülearu kajastamist ei leia. Piltlikumalt võiks öelda, ette talletab seda protsessi, mis jääb kultuuri tekkimise ja kultuurisaamise vahepeale. Amatöörfilmidega, Supilinnast ning legendaarsest muusikust elukunstnikust Erki hüvast jõudis Klausi erakpoeet Marko Kompuse portrateerimiseni. Nüüd on mees sammu edasi astunud jällegi filmi luuletaja Hannes varblasest liigituse pooles portreefilm, varblane, komad, poeet toodi publiku ette kirjandusfestivali Prima Vista raames, neljapäeval. Aga millisest varblasest filmis õieti jutt käib ja kuidas ühte luuletajat ja teda ümbritsevat maailma kahe ja poole aastase tööga pildi sisse panna, selle üle arutavadki nüüd filmilooja Jaan-Jürgen Klaus ja luuletaja Hannes Varblane. Hannes Varblane ja Jaan-Jürgen Klaus, teil on valminud? Võib vist uhkelt öelda. Üks filmiprojekt. Üks on autor, üks on peategelane. Kas niimoodi on üldsegi õige öelda, alustame sellest. Mina mõtleksin siiski Jaan Björgeni film. Mina olen küll selle filmimaterjal mingil määral ütleksime, et ma olen seal savi ja mul tuleb alati meelde Urve Karuks üks luuletus, kus on niisugused read. Nad võtsid mind ja metsasid ja tegid Milo Veenust. Nii, mõni käpard Pätsides, seal otsis enda geeniust. Jaan Jürgeni puhul ma pean ütlevad seda Keeniast, on sealt leitud ka käpparta, kaugeltki ei ole, kui päris aus olla. Minule üldiselt film täiesti meeldis. Ma räägingi, noh, praegust pikemalt puht sellepärast, et ma tahaksin ära rääkida oma seisukoha filmi suhtes, siis rääkigu juba jaan Jörgen, kes on autor, tähendab mina eile teda esimest korda vaatasin ja pean ütlema selle kohta, et see on film, filmikunstil on oma väljendusvahendid, kirjandusel on hoopis teised asjad tatud, maalikunstis on teised asjad ja muusikal on veel omad asjad. Aga filmis on väga tähtis kaadrikompositsioon. Väga tähtis on valgus, väga tähtis on ju, kuidas üldiselt muusikaliselt selle asja taustana üles ehitatud. See on väga keeruline kunst, on see filmikunst ja siin tuleb arvestada ühte. Ja Jörgen ei olnud mingisugust meeskonda. Jaan Jörgenil oli ainult kaamera ja ta ise kõik ülejäänud, ka tehnilised probleemid pidi ta ise lahendama, mis ei olnud sugugi lihtsad. Ja mis mulle veel meeldib, on alati võimalik teha portreefilme millest tuleb välja mingisugune noh, loengufilm, film sellest inimesest, kes jutlustab mingisuguseid mõtteid, on nagu mingisugune õpetaja ja kõrgesõnaline ja kes kardab oma imidži pärast, kes kardab oma renomee pärast, kes kukub kaadris mängima näitlema. Ja mulle väga meeldis see selle filmi puhul, et Jaan-Jürgen tegi filmi mingisugusest minust, aga mitte ka minust ta tegi mingisugusest keskkonnast mind ümbritsevast keskkonnast, kus mina on mingisugune tegelane, teised inimesed on ka tegelased. Aga ta tegi filmi, mis on ikkagi film ja see, et mina olen selle materjal, ei oma mingisugust tähtsust, see on selles mõttes puhtalt autorifilm. Kinoteoreetikud, filmiteoreetikud kukuvad kindlasti rääkima, et mis seal vead on ja head on ja võib-olla ei ole üht ega teist. Loomulikult ei ole seal mina, seal on üks sajandik mind aga ülejäänud asi, aga seal on täiesti kindlalt olemas jaan Jörgen ja nii peabki olema, sest see on tema vill. Jah, et selles suhtes on Hannesel täitsa õigus, et filmi tegemine on ikkagi kõigepealt iseendaga tegelikult tegelemine, aga muidugi, mind väga huvitas see, et ma olin varem teinud ühe luuleteemalise või poeedist filmi erakkuvad Marko Kompus ja seal oli sellist, et see oli nagu mõnes mõttes selle mingi jätku endale mingite maailma asjade selgitamine või selline filosoofilises oli seal nagu semisel Erapot, Molco kompsu filmis jäi võib-olla mõnes mõttes võib-olla veel küsimärgiga, et siis selle ma arvan, ma iseenda jaoks lahendasin seal selle Hannesega koostöös tehtud silmis. Arva nagu oma poeet siis ära, et see oli nagu selline mingil määral jah, selline huvitav kogemus, täiesti. Film ei ole ainult see, et sa teed siis seda tegelaste, seda, vaid, see on ikkagi selline mingi maailmavaade või seal tunnetus. Vähemalt seal ma sain ise selle nagu kätte ja see oli nagu väga huvitav. Et kui siukse asja peale lõpuks jõuad lõpp-punktini või, aga samas muidugi rannas on alati olnud sinnali sellisest loengu pidamisest ja sellest, et mulle just meeldiski, et siin vahel kuidas ikkagi see, et ma olen küllalt samal ajal sa Hannesega, et meil on üsna suur ajavahe, aga, aga samas ühe korra jah, et seda oligi hästi huvitav käsitleda mingi põlvkonnas nagu kuidagi lähenemine või proovida nagu kuidagi mingite raamatute neid lugeda, aga selles mõttes see oli nagu, filme on ikka üsna intensiivne, et sa tegeled sellega üsna intensiivselt ja siis sa ikkagi mingil määral õpid, õpid ka väga, et selles suhtes Hannese seal need kaks poolust on see erudeeritud, selline suure lugeda lausega ja küllaltki selline mõtisklev ja arutlev ja kõik see luules ka mingil määral avaldades sihuke tunnetuse põhjal, et mul esse spontaansus ja see nagu endale nagu väga istu siia nagu kuidagi mingi hingesugulus oli ka ja siis selline harmoonia tekkis, ütleme filmi tehes. Et väga meeldis teha ja niisugune põnev oli. Võib-olla ma peaksin siis selgituseks kohe ära küsima, et mis oli sinu algne idee siis üleüldsegi ma saan aru, et see film ei ole ainult Hannes varblasest. Algne idee oli ikkagi mõnes mõttes jätkata, seda on ta, mul olid need kunstnikud ja Tartu bohemlased ja need olid kirjanduse teemad, sellist kunstnikunatuuri lahkamist sellist, selline kerge võib olla. Loominguline katalüsaator, selle mingi avamine ja samas selle mõnes mõttes mulle isegi meeldib see, et seal on niisugune lihtne ilus koht oli, kus kirjas nii kuidagi kirjanduse ja filmikaamera, niisugune huvitav kokkupõrge mõnes mõttes või selline et varblane kirjutab otse nagu kaamerale luulet. Ja siis seal selline kompositsioon oli ja ütleb, et et noh Hakkame aga ikkagi kirjutab selle luuletuse ja siis sealt tuleb selline on minu meelest täiesti kuidagi ülendav või kirjanikku või sellist. Võib-olla tavaühiskonnas võib-olla praegu ma ei tea, sellist kunstiinimestest väga aktsepteeriti ütleme noh, mõnes mõttes, et see on kuidagi niisugune vaieldav teema, aga seal oli nagu selline minu jaoks niisugune täiesti kunstirahvast kuidagi ülendav koht. Ta oli nüüd on see asi siis valmis, on teil nüüd hea tunne mõlemal? Ja kui me eile läbi vaatasime, siis ma pean ütlema, et ma vaatasin, et jaan, Jörgen veidi värises, eks mul oli ka niisugune tunne, et mine, mine tea, mis paganate seal kokku keerad. Aga praegu me oleme küll. Mõlemad väga rahul ja ei, täitsa mina olen rahul, et seal selliseid enda jaoks avastusi ja uusi väikseid võtteid ja siukseid hetki on ja. Professionaalselt minu arvates sõja on sul edasiminek ikkagi nende filmidega, sest kõik need Supilinnafilmid ja kõik need, mis sa ennem oled teinud, et ta on ikkagi mingisugune, ma ei ütleks, et ta oleks nagu ainult mingisugune teine nišš või teine suund, aga ta on ikkagi kogus arengus mingil määral nagu edasiminek. No ma loen seda oma tõsisemaks filmiks esimeseks suuremaks tõsisemaks filmiks, kus on sellist põnevat karakterit tabatud ja ta on küllalt mingil määral nato realistlik film ja selline ausalt ikkagi et ei ole väga nagu suuri mõjutusi olnud, eks ole, ja ta nagu tehtud täitsa vabast tahtest ja sellisest vabast ajast. Ja jah, ja sealt ei ole püütud teha minust mingist lakk, portreed või mingit nii suurt, aga ei ole ka püütud teha mind halvemaks või paremaks või tähendab, tal ei ole niisugust suunitlust sellel filmil, et ma pean, nüüd näitame, kas kirjanik kui joodikud või, või, või siis mingisugust melomaan või vaid see on lihtsalt mingil määral elu nagu. Lifon, Tony ja õun ei ole ju veel väga palju pohla. Kultuuride aja. Kirjandusfestival Prima Vista on ka sellel kevadel Tartu peale laotanud. Tihede kolmapäevast laupäevani väldanud programmi jooksul jõuti muuhulgas võõrustada seelikust Tšehhovi ehk vene kirjaniku Ljudmilla Ulytskajat pidada kõnekoosolekut tõlkimisest ja lisaks korraldati veel töötubasid. Ettekanded ja ümarlaud keskendusid sel aastal aga raamatukogu viimsetele päevadele. Festivalil käis Krista Ojasaar, kes püüdis Tartu stuudios inimesed, kes peaksid raamatukogudes teadma kõike. Need on raamatukogu direktori Martin Halliku ja Asko Tamme. Siin stuudios on Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Martin Hallik ja Tartu linnaraamatukogu direktor Asko Tamme Te mõlemad viibisite ümarlaual, mis kandis pealkirja raamatukogu viimased päevad. Pealkiri on küll kurjakuulutav. Aga kuidas teile tundub, raamatukogul on ju ometi perspektiivi, et on ju inimesi, kes jätkuvalt huvitatud lugemisest. Kuidas teile tundub? Ma olen täiesti veendunud, et, et raamatukogu on elujõuline täna, homme ja ülehomme, sest kui me vaatame kas või igapäevast pilti raamatukogus, siis sajad ja tuhanded lugejad päevas käivad lugemas ja see on kindel märk sellest, et raamatukogu on vajalik. Ja kui me vaatame ka statistikanumbreid, siis, Lugejate hulk kasvab aasta-aastalt. Jah, ma kinnitasin ka sedasama sedasama keelt ka meie hambutu kohta, lisaks nii-öelda universaalselt ma ütleksin seda nii, nagu muutuvad lugevate huvid, nii nagu muutub see, mida nad loevad, see, kuidas nad loevad. Samamoodi muutub raamatukogu funktsioon, et või, või üteldes see, kuidas raamatukogu oma funktsiooni täidab. Et kui mingid ajad tagasi oli väga oluline see, et inimene sai raamatukogust kätte oma haamatud ja ta sain kätte kiiresti, hästi, siis nüüd üha rohkem tekib see küsimus, et, et milline on raamatukogu ruum, raamatukogu muutub osaks avalikust ruumist ja raamatu, kui peab olema nagu kvaliteetne avalik ruum kõlab küll praeguse kinnisvara jutu naeruväärselt, aga, aga seesama nii-öelda ühiskondliku avaliku ruumi küsimus on väga oluline, sest sellist avalikku ruumi teda on ja teda nagu ei ole ka raamatu pooleks siis see koht, kuhu igaüks võib alati tulla, kus kalt ei nõuta midagi iseäralikku, kust ta tulla, olla tema ise, kus ta laenutada raamatuid, plaate istub, kuulab, loeb, saab sõpradega kokku, teeb koolitööd. Olgu see koolile siis milline tahes esimeses klassis, viiendas klassis ülikoolis. Et ma küll ei näe jah, et ütleme, et need muudatused lugemise struktuuris ja muudatused selles, mida kuskohast, kui palju loetakse raamatukogule, kui institutsioonile mingil moel nii-öelda lähemas prognoositavas tulevikus võiksid ohtlikuks saada. Tänasel ümarlaual käis olulise teemana läbi see, et raamatukogu peab olema väga mugav ja hea kohv. Et see hoone ise on teinekord isegi tähtsam sellest raamatust, sest esmamulje loob lugeja ikkagi ju hoone põhjal kastasem hea olla, kas tal on seal ruumi, kuidas ta seal vastu võetud, eks, aga kuivõrd palju nüüd võib lugejale vastu tulla tema seda olemist heaks teha, sest raamatukogu ikkagi ainuteatud väärtuste kandja ja see eeldab ka teatud sorti käitumist, et raamatukogus ei saa näiteks vabalt sõpradega jalgpalli mängida ja õlut juua, vaid seal ikkagi on teatud käitumisnormid, et et ülikooli raamatukogu on näiteks teinud oma selle lastetoa, et tudengid saaksid oma väiksed lapsed sinna anda mängima niikaua kui nemad ise raamatuid loevad ja õpivad. Ja samuti on see ööraamatukogu, mis on väga populaarne, et kõik saavad sõltumatult kellaajast tulla ja mida seal. Aga kuivõrd on võimalik tulla lugejale veel vastu, et üks asi muidugi raamatukogu buss nagu rahvaraamatukogud teevad. Aga teine asi on see, et seesama avalikkuse küsimus, et linnaraamatu Gleb randa oma raamatutega suvel, et lugejatel lähedal olla, nagu me kuulsime Peruus, on see komme, et turuplatsil Rammuta kuud on laatade ajal, et need igavesed mehed, kes ostsid, ootavad nad siis veedaksid aega, kultuursed sisukalt, loeksid raamatuid, mida nad ka teevad. Et kuidas teile tundub, mida oleks veel võimalik teha, et lugejale lähemale minna. Tartu linnas on üks koht, kus lugejale lähemale minna, Tartu linnale vajuda uut maja algusest peale uut maja ja siis siis on mitmeid neist küsimustest võimalikku hoopis teistmoodi lahendada. Aga loomulik on see, et, et igas, kus peaks olema selged alad erinevate tegevuste erinevate lugejate jaoks, et on päris väikeste lasteala, siis on suuremate laste Alakis tahavad lugeda midagi muud, kelle tegevust on teistsugused. Kelle jaoks on vaja selliseid koolitükkide tegemise alasid. Siis tuleb järgmine ala järgmine nii-öelda vanuse ehk kus on juba sellised 12 kuni 18, kus väga suur osa sellel, mida nad seal teevad, on muusik kal, filmidel, sõpradel, sellel, mida ma nimetan sillimiseks hängimiseks, eks olemisse ei ole kõige traditsiooni kohasemaid raamatukoguga raamatukogus. Kui chillimis, hängimisega unist, aga paraku see on, see on vajalik siis meie tegelik ja meie potentsiaalsete lugejat, igapäevaelu ja me peame ennast sättima. Me ei saa nagu nõuded, et lugeja tulega sätib ennast raamatukogu järgi vaid raamatukogu peab ennast sättima lugeja järgi. Arvestades muidugi sellega, et meil on kõik lugejad, et me peame jätma alad ühtedele teistele kolmandatele muusika kuulajatele, arvutimängijatele, aga tekitama kalasid vaikselt lugejatele nendele, kes tahavad lihtsalt aknast välja vaadata. Kõik need asjad peavad olemas olema. Nii et teie jutlustajad kaevu siiski optimism, et raamatukogupäevad ei ole loetud, meid ei ole viimased päevad raudu, sest mida me siin tegelikult viitas sellele ka Peeter Torop ümarlauas, et inimestel ei piisa enam virtuaalses reaalsusest, kus ollakse täiesti üksi. Aga teovski lõpetada siis selle jutu positiivse sõnumiga, et tegelikult raamatu uude päevad ei ole kunagi loetud. Raamatukogud on alati info otsimise kohad. Ja muutub võib-olla ainult viis, kuidas seda kasutatakse. Kord on vaja rohkem avakogusid, teinekord on vaja rohkem sellist omaette olemise võimalust, et see sõltub ajast ja inimestest. Selles ajas. Tänase saate teemat saidki edukalt lahti pakitud. Meenutuseks olgu öeldud, et tänasest kultuuripojast pudenes välja Fritze ja blondiine, varblased ja põldroose ning isegi mõni raamat. Seda segadust aitasid korrastada Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Kel vajadus saate sügavaid mõtteid endast veel kord läbi lasta, saab seda teha saadet uuesti üle kuulates vikerraadio koduleheküljelt. Muudes küsimustes saab meiega ühendust e-posti aadressil kultuurikaja et R punkt. Ee. Ja nüüd ongi praegu, et kõik ütleme kaunist nädalavahetust ja lisame vaid ühe täpsustuse. Prima Vista festivali lõpetavad laulvad kirjanikud. Laulvate kirjanike saatel lõpetame ka meie. Muide kirjanikud laulavad just praegu Ateena keskuse pööningusaalis ja laulavad veel terve tunni pärast kultuurikoja saate lõppemist. Aga veel on liiga vara, kuni kestab Jürgen Rooste ja Marko Martinsoni. Laura ei ole kultuurikaja läbi. Aura kallis aur. Mais sai ka siin, ma ei jao, Ura jama ei joo Ena pool puude liitõlut. Sinu poolt juskui ära palu. Con loobi poolest kurat liikul pik entsinud ta päästab hetke vaid ja kustu nagu tee. Laura. Kui ma oleks usu koolitaja Kuulutaksi köitiaalseid. Oled iga vene Keva. Melvin. Lehk. Laura.