Armastusega, teatrist. Lea Tormis. Paratamatult see lugu ongi subjektiivne, aga võib-olla paljudes subjektiivsustest kokku tuleb siiski midagi objektiivset just nimelt selle oma aja selle konteksti kohta, milles seda asja mängiti. Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes. Seitsmeteistkümnendal detsembril on teatriloolase Lea Tormise juubel. Raadioga on ta seotud üle 50 aasta. Mis asja nüüd ajab ta küll midagi segi, kuulen, leiad omaette muretsemas. Ajaloolase asi. Aga jäägu see koht üllatuseks. Olen Lea Tormis ega teinud 32 saadet sarjast teatri sajand. Ja see on olnud teatri ja ajalookool nii kuulajale kui toimetajale. Need tunnid tormisega on õpetanud, et ükskõik kui hull on olnud aeg, inimlikuks, saab jääda igas olukorras oma asja peatse ajama. Teistele liiga teha ei tohi aga ennast hoida. Kellele see meelde tuleb? Tänase saate jutud on pärit kahest ajast. Üks intiimsem on salvestatud aastal 1983 pärast monograafia Eesti teater 1000 920940 ilmumist. Ja teine jutuvoor on teatrisajandi saatesarjast mis oli eetris 1996.-st 99. aastani. See, keda nimetatakse teatriteadlaseks, tegeleb vast rohkem teooriatega selle kauni klaas pärlimänguga, mida on nii huvitav mängida ja neid teooriaid võetakse sageli üle teistelt kunstidelt, mis on täpsemalt fikseeritavad. Ta on vajalik selleks, et oleks mõtlemise kultuur. Et oleks arutlemise kultuur teatri ümber kuivõrd vajalik teatrile endale, seda ma ei tea. Aga mina kui vanamoodne inimene olen pigem teatriajaloolane. Ja mulle meeldivad ikka väga Need Panso sõnad see määratlus et teatrikunstile oma abid, oma keel, oma kummaline areng, teatriteaduski erineb päris teadusest. Seepärast ongi ta teatriteadus. Võib-olla on tal mõningat sarnasust meditsiiniga, eriti spordimeditsiiniga. Ta on kapriisne ja heitlik eranditega tõestatav omaenda aritmeetika, kus kaks kord kaks ei pruugi olla neli. Taan dogmadeta, piirideta, hästi lõpuni mõtestamata nagu kõiki igiinimlik. Ma kardan, et teater on nii tegelik nähtus, et see kehtib tema kohta. Aga teeb siis see, kes ennast teati, aja loolaseks nimetab. Ta püüab seda elavat ja ühtelugu muutuvat teatrit kuidagimoodi jäädvustada ja otsida jäädvustatud minevikust. Tal tuleb oma uurimisobjekt ise luua. Kui lina tuleb teatrisse siis võtab ta Veljo Tormise kaasa. Raadiosaates on seda kerge korraldada. See on niisugune imelik elukutse, mis mul on, ma ei olegi osanud kunagi ühesõnaga defineerida diplomi peal on, on teatriajalugu ja teooria kui mu käest niisama küsitud kusagil võõramate inimeste poolt, sest ma olen ütelnud, et ma olen õpetaja, sest et ma muidu nagu natuke häbenen, imelik ja segane elukutseõpetaja, olen maga. Ja ega ma ei saagi öelda, et mina oleksin oma elukutse valinud see elukutse kuidagi nagu valis minu, küll ta ikka tuli niimoodi, et mu isa ja ema olid mõlemad suured teatriskäijad. Ma lapsena elasin väga mitmes kohas sõltuvalt isa ema, elukutselt, kes olid noored õpetajad ja sellel kriisi ajal ilma tööta ja otsisid asetäitja õpetajakohti Viljandisse, me jääme natuke kauemaks pidama ja mina hakkasin siis juba natuke midagi jagama. Ja sinna Viljandi teatrisse mind siis viiti. Kõigepealt meil olid mõned tuttavad näitlejad. Ma mäletan ühte väga kena noort näitlejannat, kelle mees oli ka õpetaja ja millegipärast üks esimesi etendusi, mida ma mäletan, see oli vaimukas soome komöödia patuoinas. Ja seda ma mäletan väga täpselt oma selleaegseid, neid elamus siis mul oli ainult kaks probleemi, millal tuleb oinas ja oinast ei tulnud lõpuni. Ja millal tuleb sisse tuttav tädi, kes mängis seal ühte peaosadest, tema siiski tuli üsna sageli, lohutas mind. Aru ma muidugi midagi ei saanud, mille üle naerdi. Ja mul oli kaunis igav, aga igatahes teatrisse mind eemale ei peletanud. Ja lastetükid, ma vaatasin seal kõik ära. See teater mängis ka mõnda mu isa tolleaegset lastetükki, seal olid mingid laulud, mis olid Meie peres hästi populaarsed ja mida me kodus laulsime. Siis tehti seal teatris jõulupuud ja, ja sinna kutsuti lapsi. Ja kuigi ma olin väga arg, siis sellel momendil ma läksin julgeks, läksin ette, laulsin midagi, nii et midagi sellist siis oli seal teatri juures, mis mind ärritas ja, ja kaasa tõmbas ja huvitas ja see hakkas just nimelt Viljandis. Ma ei kahetse, et ma tookord nägin selle aja tipplavastusi, siis ma olin juba seitsmeaastane, et ma nägin Travjaatajat ooperis ja balletis punast mooni ja neid kahte Olbri lavastust. Ma mäletan sellest seitsmeaastasest nägemisest niimoodi, et ma võisin hiljem mõnda stseeni oma raamatus kirjeldada. Sest lapse mälu on kohutavalt puhas ja niisugune värske leht. Ja kui midagi ta peale hirmsasti mõjub, siis jääb sinna ma mäletan, ma küsisin isalt, mida tähendab Travjaata, siis mõtlesin, ta ütles mulle kiiresti, tähendab hüljata. Oksil ja ma sain teada, mida tegelikult tähendab. Aga see polnud üldse oluline, ma sain aru, et oli üks hea inimene, kellele tehti liiga, et oli mingisugune väga suur armastus ja ja väga suur tragöödia selle juures. Jah, sellepärast ma olen selle poolt, et, et kui on väga head kunstiteosed ja kui laps tahab ja tal on huvid on, tal ei hakka igav ja ta ei hakka nihelema. Et siis tuleb lasta niisuguseid asju ka näidata, mitte ainult puht lasteetendusi, seda enam, et lasteetendused sageli on niimoodi ülejala tehtud vööle, käe, oma poeg, hiljem tagantjärele on rääkinud. Et tema jaoks oli suurim elamus Hamlet, mida ta nägi küll juba kaheteistaastasena, kus inimene natuke rohkem mõistab. Hamlet, Ants Eskolaga ja mina ise nägin omal ajal Kaarel karmi Hamletit ka umbes sama vanalt ja ka kui ma loen seda näidendit siis ma siiamaani kuulen karmi intonatsiooni ja no vot, nii see kõik läkski, ta läkski ikkagi kuidagi perekondlikku liini pidi, kuna nähti, et ma kipun tantsima, siis mind pandi Kerdnega stuudiosse, see oli niisugune. Nagu siis öeldi, plastiline tants, mitte Glasgile ballett. Ja seal ma siis sain enne sõda natukene aega käia ja mulle ka nagu öeldi, et mul on mõtet seal käia seal muidugi siis tõstis enesetunnet kusagilt varakult. Igatahes ma teadsin, et on kaks ala, ma oleks tahtnud tegeleda kas teatriga nähtavasti kõige rohkem tantsuga, kõik see on seal nii väga selge. Või aiandusega, kust tuli see aiand natukene raskem aru saada, aga vist sellest, et mu vanaisa oli kunagi sellega tegelenud ja nüüd nõmmel elatusoli selleks vähe võimalusi. Aga ta siiski oskas seal liiva peal kasvatada tomateid ja lasi mull teha alati enda peenra niisuguse väikese ümmarguse lapse peenral. Ja ja seal kasvatada just lihtsamaid sil ja muidugi nüüd kui ma olen vana ja väsinud, siis ma mõnikord kahetsen, et ma ei võtnud seda teist. See, mis kõige rutem teatris muutub, see on interpretatsioon, seda teavad eriti hästi kõige paremad teatrist kirjutajat need on just nimelt teatripraktikud ise. Ja nii nagu on armastatud, tsiteerida bitter pruuki, et lavastus püsib umbes viis aastat ja siis ta ei ole enam see noh, juhtub, et ta kaob kiiremini, Ki mõnikord juhtub, et püsib kauem. Aga enamasti siiski võtab see kõik aega. Mida siis rääkida veel aegadest, kui ei olnudki niisuguseid salvestusvõimalusi. Mul on endal jäänud varasemad, niisugused natukene kurvad kogemused sellest muutumisest, no ma ei räägi sellest ajast, kui oli tummfilm ja kus võib-olla filmimise tehnika ise oligi ja filmiti liiga hilja, näiteks need jupid, mis on olemas Sarabernaarist või anna paabulauast ja mille kohta ütled, et parem kui ma ei oleks neid näinud, kui ma oleks ainult lugenud seda, kuidas ta mängis agaga hilisemad ja päris hästi tehtud asjad. Nad rõhutavad tegelikult just seda, kuivõrd muutub teatri esteetika, kuivõrd muutub meie arusaamine sellest, mis on, mis näiteks ma olen näinud kunsti teate kuulsa kirsiaialavastusest tehtud filmikatkendeid. Ja teades teoreetiliselt ja kui palju ja kirjutuste järgi kui realistlikuks, isegi natu realistlikuks peeti sel ajal kunsti teatrit. Ja kui täpne ja elusana punane, see kõik olevat olnud. Vaadates filmi, näed, kui tinglik see on ja imestusega vaatad, seal pole noh, meie mõistes mingit realismi. See on väga tinglik teater, aga teater ongi tinglik, ainult et ta on igal ajal isemoodi tinglik. Isemoodi laule kuulame täna helilooja Veljo Tormis sõnad Lea Rummo. Abielu nimega tormis salvestusaasta 1951. Tegelikult ma õppisin pärast sõda ka ja sellesama keskkooli kõrval õppisin ju tantsu edasi. Ainult et siis olid need aastad, kus nagu väga rangelt, meil taheti ainult ühte tantsustiili ja taheti ainult seda akadeemilist, klassikalist tantsu, mille osas seni Eesti teater oli olnud väga nõrk. Ja mina hakkasin siis õppima juba pärast sõda küllaltki vanana. Ja ei olnud mul vastavaid selle stiili jaoks küllalt häid eeldusi, see kõik pooleli. Ma elasin üle selle, et minust ei saanud tantsijat, see oli väga kurb. Ja siis tekkis hädaoht, tekkis just nimelt hädaoht, kuna ma olin olnud ka noor autor, nagu neid siis nimetati ja nüüd ka nimetatakse kes seal kuskil mõnes almanahhi, see mõnes lehes ja ükskord isegi loomingus mingist seal kokkutulekutel ja niimoodi oli esinenud kelle mõnikord ka mõned päris targad inimesed olid häid sõnu öelnud. Aga kes siiski päris kriitikameeleta ei olnud ja üldiselt sai aru, et see ei ole tema ala. No kas ma nüüd seda taipasin, et need on lihtsalt halvad luuletused, mida ma kirjutan, ma ei tea seda ka sel ajal oli stiil niisugune, sahtlisse kirjutati intiimsemaid ja võib-olla ka natuke paremaid. Aga kuigi Marie Underi luuletused olid mu peas ja kõik mul ei tulnud kunagi pähe, et avalikkuse jaoks võiks sellel ajal midagi sellist, kirjuta, kui oskaks, muidugi need olid ühele inimesele näitamiseks või sahtlisse panemiseks. Aga avalikesse kirjutati midagi muud. Nii tegid kõik ja nii tegin ka mina. Aga kusagil ma taipasin, et mul ei ole õiget kutsumust ning sorry, jäädi kaudu, ma sattusin meie kirjanduse õpetaja kaudu, kes oli suurendusiast. Sattusin olümpiaadil olümpiaadi, mingisse preemia kaudu, sattusin piidile. Hakati kutsuma seal, tulge lugege raadios, tulge kirjutage sinna lehte seal ja teisel teemal selleks teiseks päevaks. Mina korralik inimene, nii enam-vähem sel ajal täitsin ülesande nii hästi või halvasti, kui oskasin, aga kusagil midagigi lehvitas, ma sain aru, et see ei ole päris natuke, ikka oli nagu uhke, kaeva keegi jälle midagi, kutsus, kiitis ja, ja nagu oli mingi töö, sa nagu tegid midagi isegi kadunud august Talle, kes kunagi oli selle grupi juhendajaks, kus mina olin ühel seminaril, eks see oli väga terava keelega mees oli mu vastu üllatavalt leebe, kuigi ütles, et kui inimene on niimoodi parandusest või või kolhooside asutamisest kirjutab, et siis ta ikka natuke võiks ju sellest midagi teada ka. Midagi hullemat ei ütelnud. Ja oleks võinud minna, aga siis tekkis äkki nii, et ma hakkasin lõpetama kooli, seda ma teadsin, et ma tahan edasi õppima minna mõnesse suuremasse linna ja arvatavasti Moskvasse, et maailma näha, jääted midagi natukene rohkem näha. Ja siis äkki selgus, et nakkus oli vajalik, oli ette nähtud üks koht, kirjandusinstituuti, Gorki nimelise kirjandus. Ja vot siis mul hakkas hirm. Sellepärast et siis ma sain järsku aru, milleni kõik see kergemeelsus oli mind viinud, seni oli see läinud nii nagu iseenesest. Aga minna õppima kirjanikuks, kui seal ikka päris kutsumust ei ole. Siis tuli mul niisugune hirm ja ma mõtlesin, ma pean nüüd kiiresti midagi otsustama, jääd, kui üldse on mingi kutsumist, see on ikkagi teater. Sest teate, hull olin ma edasi ja, ja teates käisin ma pidevalt, etendused olid mu peas kõik ja, ja me ka niimoodi omavahel oma jaoks tegime sõprade kambaga teatrit, et mitte koolis ja mitte isetegevuse plaanis tähendama jaoks komöödiat, Elartetsust improviseeritud teatrit ja siis ma sain teada päris juhuslikult niimoodi nende eesti stuudio inimeste käest. Et aga ta on täitsa olemas, üks niisugune ala veel. Talaks õpitakse teatriajalugu ja üldse igasugust ajalugusid, muid ajalugusid ka, kus kirjutatakse ja vaadatakse teatrit ja siis ma taipasin, et see võib olla minu ala, siis elasin ma kogu selle eksamite perioodi musta kohvi peal ja tegin kõik, mis oli minu võimus ja ma sain selle medaliga, sest muidu ma ei oleks suutnud sinna minna, tähendab vene keeles üldeksamite konkurssi, ma ei oleks läbi teinud meie selleaegne vene keel liiga kehv selleks. Ja siis ma läksin Moskvasse teate instituuti Kitisesse, niimoodi täitsa. Panin oma kohvi eesti esindusse maha ja selgus, et samal hommikul on eriala sisseastumiseksam kus tuleb kirjutada retsensioon. Ja siis me olime virve koppeliga, kellest hiljem sai hoopistele muidu resser filmirezzer kahekesi. Ja siis ma tegin neile selgeks oma halva vene keelega, et me kumbki ei suuda vene keeles kirjutada. Ja et me peame kirjutama eesti keeles, imelikul kombel meil seda lubati. Me kirjutasime oma retsensiooni eesti keeles eesti lavastuste kohta. Ja siis jätkus mul nahaalsust minna Liidia Toomi juurde, kelle nimi vast kirjanduse tundjatele midagi ütleb, väga suure mastaabiga nimi. Kelle kohta ma teadsin ainult seda, et ta muisa hästi tunneb, et mu isa teda tunne. Ja paluda tema tõlgiks ära meie retsensiooni, sellepärast meilt nõuti, et me peame ise leidma tõlki. Aga kuna ma olin esimest päeva Moskvas ja ma ei teadnud, ei tundnud kedagi absoluutselt, ma ei osanud seda tõlki kuskilt otsida ja ainuke inimene, keda ma teadsin, oli tema ja kuidas ma suhtlesin, olla nii nahaalne, aga no inimene vist, kui ta midagi väga tahab, siis tal on silmade ees must ja ta ei märka midagi. Igatahes, ta tõlkis Minnetajad ära ja andis need tööd komisjonil ja me saime siis noh, peale selle oli veel kollokviumis, seal me rääkisime oma halva vene keelega käte-jalgadega, nii nagu oskasime, lugenud ma olin palju, sest kõik, mis vähegi teatri kohta oli võimalik lugeda, olin ma läbi lugenud, selles probleemi ei olnud. Ja see oli huvitav kool. See oli huvitav aeg, sisse saime 51. aastal. Õnneks oli selle kooli põhikaader sel ajal veel olemas ja säilinud, tähendab niisugune vana vana hea kooli professorid inimesed, kes kõike seda, millest nad lugesid, olid ise näinud, tähendab kes prantsuse, kes Itaalia või millestki teatrist. Siis olid need maad läbi rännanud ja valdasid neid keeli, olid kõike ise näinud. Jaa, Shakespeari lugesid, parimad spetsialistid sellel alal ja mulliääri parimad spetsialistid sellel alal, Vene teatrist rääkimata. Ja see oli aeg, kus aeg hakkas väga kiiresti äkki muutma tuuma. Ja kus tekkisid mingid uued tuuled ja uued arusaamised ja asjad, mis meie õppimise alguses olid väga pahad, nagu näiteks meier fold muutusid meie õppimise lõpuks siiski juba täiesti talutav, vaataks isegi huvitavateks. Nii et see oli nii suurte muutumiste ümberhindamiste aeg. Ja Moskvas oli palju sel ajal näha. Meie kriitikaseminari juhtis Pavel Markov. Jällegi siinse nimi võib-olla ütleb vähe, aga noh, see inimene, kes kõik otseselt oli veel Stanislavski Nemirovis, Tantženko abiline mitte ainult õpilane, vaid ka abiline töös. Ülimalt delikaatne ja ülimalt mõistev, üks väheseid selliseid mehi, keda ma olen näinud ja kellelt ma ka selle põhimõtte raudselt püüdsin omaks võtta, tead, kes mõistis kõiki suundi, tahtis mõista tema soon, tõlgunzdidaat, seal ta töötas ja, ja see oli see, mis oli päris tema teater. Aga ta kirjutas võrdse huviga kõigist teistest suundadest, mis sellel ajal olid, kui tema noor oli ja rääkis neist meile ka hiljem, siis kui need suunad olid põlu all. Ilma põlguseta, seletas, mis oli, ta oli väga tolerantne ja väga laia silmaringiga. Ja väga huvitav inimene. Laul Lea Tormise sõnadele viis Boris Kõrver. On see no juures MUU Jar. Õnn. On? Nii et need ajad, kus ei olnud mingit sellist salvestamisvõimalust, ei linti, ei videot, ei filmi. Mida siis tegi teatriuurija, mida teeta praegugi? Ta otsib kõikvõimalikke, just eriti kaasaegseid dokumente võimalikult, kus oleks öeldud, kuidas keegi mängis. Rääkimata sellistest kuulsustest nagu seikspir võimul jäär, kelle kohta on üles otsitud kõik noh, viimased pesukviitungid ja, ja mingisugused kohtuprotsesside dokumendid ja kõik, mis midagi kaudseltki võiks nende kohta öelda. Aga imelik on inimene, kui ta leiab midagi kirjavahetuses mälestuste kirjapanekutes, mingeid kirjeldusi, kuidas keegi mängis, milline ta oli, mis ta tegi laval, see on nagu kõige tähtsam muidugi, kuidas publik vastu võttis. See näitab esteetika muutust. No me teame kõik, et Fildingi Tom Jon siis romaanis on üks väga huvitav kirjeldus, kus noored aadlikud viivad oma vanateenri vaatama vaikset valgustusaja kõige kuulsamat Hamletit, Kärliku tahtes talle näidata, talle lõbu valmistada. On ka teada kirjeldusi selle kohta, kui mõju olevat olnud Kärlikkuse stseen, kus ta näeb isa vaim kuidas ta tõesti kohutavalt ehmatab, kuidas muutub ta näovärv ja ja kõik selline. Ja siis küsivad nad pärast romaani järgi, Filding oli kaasaegne, ise näinud teenrilt, et noh, kes siis oli kõige parem näitleja mille peale teener nende suureks üllatuseks ostab, aga loomulikult kuningas niimoodi ehmatada, nii nagu ehmatas seal see Hamlet, noh, mina oskan ka niimoodi ehmatada, vaimu näen, aga kuningas ta ei kõndinud, Vaita kulges ja, ja ta ei rääkinud, vaid ta kuulutas. Vot see on tegelik näitlemine sinu fikseeritud peale kõige muu ka veel see, kuidas muutub teatesteeti. Kuidas lihtne inimene, kes on veel harjunud selle teatriga, kus tõesti etendati ja kus mängustiil oli midagi muud kuidas Talle tundub endastmõistetav või, või mitte näitlemine, see, kui tekib niisugune realistlikum kunst, mille üks esimesi meistreid Euroopas oli kährik juba varakult ja kuivõrd tinglik nähtavasti meie jaoks ja teatraalne võiks kärvik tunduda, kui meil õnnestuks näha temast silmi kuidas kõik muutub, kõik need asjad alates kreeka antiik-kreeka didaskaalidest, neist kividest, kuhu raiuti võitnud teatevõistlustel võitnud näidendite ja autorite nimed. Nii niisuguse toreda detailini, näiteks et on leitud ühe inglise kaubalaeva draakon, kapteni üleskirjutus, logiraamatust, nii vist seda nimetatakse 1607.-st aastast, kui Ida-India kompaniile lähevad parajasti olid tuulevaikuses Aafrika lähistel ja kapten kirjutab, et ma pidin midagi välja mõtlema, et madruste hulgas ei tekiks rahutust, kuna neil ei olnud midagi teha. Ja ma otsustasin, et me peame midagi mängima. Nad peavad midagi mängima andma mingist etendust. Et siis on neil tegevust ühedel õppimisega, teistel vaatamisega ja valisid nad selleks etenduseks, mida teha? Hamleti nähtavasti see oli kõige sobivam, kusjuures tal oli laeval või oli see naaberlaev. Nad sõitsid mitme laevaga. Oli üks Halitud aafriklasest pilt, see näitab, et seal laevadel oli ka siis mingeid tähtsaid aafriklasi, kellel oli tähtis tõlkida ja et see kõik oli jõukohane, arusaadav nii neile, kes mängisid kui neile, kes vaatasid. See on äärmiselt huvitav detail, kui me seda ei teaks, me oleks palju vaesemad ja sedalaadi asju õnneks on leitud siit ja sealt. Kaarel Karm Hamlet salvestatud 1949. See on küsimus. Kas oleks ausameelsem kannatada paiskeyennooli valjult saatuselt? Veeferelvitestes. Sips sealgi. Sest mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui vabanes surelikkuse väljust? Sunniks seisatavad, see on põhjus, mis viletsusele annab pikka ja kes känneks Elupilkamisse, oope, õhujaiicet, kõrgi meelses sõitlus, põletud armupiinad, kohtu aeglus ja ülbus, põtkeid, mida teine, mis kannatlik sapp kõldmatuid. Kui see rahupõlve luua endale võiks paljannaskida. Sekraadi kaitsmine tuli nii, et mina selle peale ei mõelnud peale instituuti võimalus, head aspirantuuri. Ja ma hülgasin selle võimaluse, kuigi mul oli väga kahju, sest mu pere oli kodus, mul oli väike laps ja ma ei oleks saanud kauem Moskvas olla. Ma töötasin ministeeriumis kuni äkki kaugekõne. Ja mulle helistas meestudy direktor, kes ütles, et me nüüd oleme teinud oma Instituudis rahvuste teatrikateedri ja nüüd on meil vaja inimesi, kes hakkaksid seal õppima aspirantuuris möödun teie kohus tulla ja hakata siin õppima. Kuidas statsionaarselt ei saa siis õppida mittestatsionaarselt, aga tulge. Mulle öeldi, et peab ja ja ma sain aru, et vist peab ja ja vot noh, siin lõinud see vana armastus välja minu hinge peal oli palli, sest sellest nagu keegi üldse kirjutanud. Aga see oli aeg, kus olid veel elus seal ropertroodia, Lilian Looring ja, ja paljud niisugused inimesed, kes varsti ära kadusid. Ja siis ma hakkasin neid inimesi otsima, need inimesed osutusid kohutavalt põnevaks. See oli niisugune põnev maailm Tartus käimine, ida Urbeliga jõuda välja Otsaga rääkima, kuidas Tartus need asjad olid ja ja kuidagi ma selle töö siis valmis kirjutasin ja kaitsesin ta ära 63. aastal. Siis vahepeal olin tükk aega haige, pinge vist andis tunda, nagu ma terveks sain, siis ma tegin sellest või haiglas juba hakkasin tegema raamatut sellest, mida nüüd tegelikult peaks jätkama, hakkavad nüüd nagu pole enam olnud jaksu. Ta lõpeb äraperioodil, kus ei olnudki alanud see, mis nüüd eesti balleti hilisema kuulsuse toonud, kus, kus alles tulid murdma ja ülima ja need inimesed jäi see asi nagu sinna kohta poolele. Jälle hakkasin ma tegema seda, mida mulle öeldi, et on vaja. Siis öeldi nii et nüüd tuleb kirjutada eesti sõnateatriajalugu, mida ei ole olemas. Karin Kask, kes oli varem oli juba ära võtnud nõukogude teate perioodi, millega mina oleksin võtnud, seda ma olin ise näinud. Ülejäänud oli kodanikuteatriperiood. Sest päris vanaperiood oli mingil määral tehtud. Sellega olid tegelenud Jaan Kärneri, Rudolf Põldmäe, oli vaja teha periood mis oli küllaltki keeruline poliitiliselt ja mulle ju küllalt võõraste, ma olin näinud seda ainult lapsena. Targem oleks olnud ära öelda, aga kui ma juba selle peale olin läinud, siis ma mõtlesin ta vastu. Ja sel ajal töötas, teatas nii hirmus palju huvitavaid inimesi, minu õnneks olid nii paljud neist veel elus. Paul Pinna küll kahjuks enam mitte kuskil avaldada. Ma olin näinud töö, esimese variandi jõudsid veel läbi lugeda Andres Särev ja, ja siis Ants Lauter. Ühet peategelastest. Priit Põldroos küll enam mitte, aga temaga jõudsime õnneks rääkida veel neil teemadel. Väga range kriitik oli Panso, väga palju aitasid mind need inimesed, kes rääkisid oma mälestusi, sest kuigi inimese mälu on heitlik ja faktilisi vigu on selles alati palju. Aga tunnetada ajastute atmosfääri võib ikkagi aidata jälle ainult elav inimene. Ma püüdsin olla dokumentaalne, kuna kõik sa tead, kirjutamine on ju hirmus subjektiivne, testida ei saagi olla, siis ta oleks olnud veel kolmekordselt subjektiivne, kui ma oleks nüüd lausa nii oma sanktsioonide peale ainult läinud, näeb, ma püüdsin kasutada võimalikult palju tolle ajastudokumente teadlikult, neid seal kõrvuti pannes ja vastandades. Muidugi oli mul ka mingi oma kontseptsioon ja ma mõtlen, et see ei ole mitte eputamine, vaid see on minu täitsa niisugune kindel veendumus, et kõige paremini vot niisuguste tegemiste kohta, kui esimest korda püüavad ilma võib-olla ise seda asja veel küllaltki hästi tundmata anda niisuguse ülevaate või mingi kokkuvõtte mingist perioodist. Et siis mida kunagi olevat öelnud Raimond Kull, et vot meie oleme sõnnik, mille peale järgmised põlved siis hakkavad midagi kasvatama. Minu meelest väga austusväärne missioon, tähendab, kuna meil selle teatri ajalooga ikkagi üldiselt oli tegeletud ja on siiamaani tegeletud ikkagi üsna vähe siis kõigepealt peabki olema see sõnnik, mille pealt võib midagi kasvama hakata, mingisugune hunnik, mis on kokku tassitud kust midagi üles leiab, mida pärast järgmised põlvkonnad enam ei leia ja kas või ainult see, mida Ants Lauteri jutustasid. No see on juba iseenesest siiski mingi väärtuse. Selgelt see hetk meeles, me saime väga ebameeldivas kohas haiglas kokku Kaarel karmiga, kes oli siis juba õige haige ja, ja mina ka pärast üsna kehvas seisus. Ja siis oli see raamat just värskelt ilmunud. Ja ma mäletan, mul käis südamest läbi, mul tuli hirm, mida ta küll võib öelda tema, kes ise oli selleaegse teatri täht ja kui vähe sain ma üldse konkreetsetest näitlejatest rääkida selles suures raamatus ja ja mis seal võib olla ja ta läks must mööda. Ma ootasin, mindi arsti ukse taga ja ta jäi korraks seisma ja ütles, et jah, te olete tabanud küll seda aega. Ja ma olin nii õnnelik, nagu ma kunagi pole vist varem olnudki aega seal Lauteri ja Särevi ja mõnede teiste ütlemised võib-olla isegi tähendasid mulle vähem, sest ma nii väga kartsin, ma teadsin, kuidas näitleja jälgib seda, mida temast on kirjutatud ja aga no ju ta siis jälgis rohkem Estonia seisukoha pealt ka Estonia kui tema teater ja sellest ikka oli midagi öelda. Nii et eks see oli ikka hirmus tähtis. Ma mäletan küll, et Panso mulle heitis ette, kuna noh, tema oli vanem ja ta oli seda teatrit noore poisina näinud, siis ta luges. Jaa, jaa, retsenseeris mul ka seda tööd heitis ette, et sul on mingisugune sümpaatia nii-öelda õnnetute ja, ja alandatute vastu. Mina ise seda küll ei tajunud, aga tema pidas vist silmas seda, et näiteks mul oli väga sümpaatne Hilda kleezer ja tõesti oli ma olen kunagi hiljem teinud seda, mida ma oleks kohe tahtnud teha, tähendab, kirjutada neist inimestest mingeid niisuguseid portreekäsitlusi, seda tol ajal muidugi sinna raamatusse midagi ei mahtunud, aga tagantjärele paarist inimesest küll ainult olen, olen jõudnud kirjutada. Sest mind huvitas just see naine just sellepärast, et ta oli naine. Tol ajal ei olnud teatris kerge olla. Naine, kes on ühtlasi ka lavastaja ja pedagoogi, aga näitleja ja ja kes nii tohutult palju jõudis ja, ja kelles keda kõik nii väga armastasid selle juures. Ja kes tõesti jah, noh, selles mõttes oli vast õnnetut, võib-olla see palju jõudmine tähendas mingit isiklikku elu kompenseerimist, mida vähem siis selle võrra oli. Aga, aga selle eest teatrielu oli tal rikas. Ta suhteliselt noorelt suri, ta haige oli. Aga ma ei usu, et ta sellepärast mulle meeldis, ta meeldis mulle ikkagi sellepärast, et tal oli oma kindel vaade teatrile ja ta suutis nii väga palju ära teha. Ja vist ka ikkagi see jah, et tal oli mingi tugev on sotsiaalne närv, sammule teadis tähtis olnud mitte ainult ilus kunst kui asi iseeneses, mis on ka väga tähtis. Ilma kunstide pole teatril üldse mõtet, aga aga see, kas inimesel on mingi ka sotsiaalne närv, sest teater on niivõrdeluga seotud, see on ikkagi väga tähtis ja temal oli see nähtavus tugevam kui paljudel teistel. Trana sõnad Lea Tormis. Muusika. Veljo Tormis. Minuvanune inimene teab, et kriisist räägitakse alati. Mina ei mäleta aega, millal ei oleks räägitud kriisist? Ma arvan, see on täiesti loomulik seisund, teate jaoks. Aga muidugi midagi on, võib-olla olid niisugused tihedamad ja põnevamad ajad ka need sõltuvad paljus ka endast näiteks üsna igavaks kippuv aeg, 40.-te lõpus 40-st algus oli veel väga huvitav. Aga 40.-te lõpus, kui hakati kartma formalism ja kõiksuguseid, muid Hisme ja kõik läks nii kangesti igavalt elusarnaseks, kusjuures ei olnud tegelikult üldse elusarnan. See oli ju üks halvemaid aegu võib-olla, aga kuna ma siis olin nii vähe teatris käinud, siis oli see õnnis aeg, kus minul teadis alati, huvitav. Mul oli ikka alati kedagi vaadata, isegi siis, kui oli igav tüki ja, ja halb lavastus ja Ann, mõni huvitav näitleja ikka oli. Ja see oli aeg, näiteks, kus ma käisin meeletult palju ooperis, balletist ma ei räägigi. Aga, ja kuna see oli osaliselt veel see balletikooliaeg, kus me saime teatrisse sisse, aga see oli tegelikult ka ju selles mõttes minule hea, kui oleksime olnud vanem, siis ma oleks võib-olla tingimusega ära pööranud ja eks sai naerdud ka mõne asja üle, mis väga imelik või loll oli. Aga vaadatud ikka läheb. Huvitav. Kui peale Stalini surma läks nagu natuke elu vabamaks ja ja ka teater julge selle teatriga reaalsem olla. Eks ta läks siis huvitavamaks ka. Nii et juba 50.-te lõpp, kus mul tuli väga palju juba töö pärast teatris käia, seal juba oli nii mõndagi värsket või vähemalt tuli elus inimene nagu teatrisse tagasi ja, ja hakkasid tulema mingid tegelikud elu probleemid niimoodi ääri-veeri mööda ja klassikalavastused julgesid jälle olla värvikamad ja ja teatraalsemad. Aga eks kõige põnevam oli jah, võib-olla tõesti see 60.-te lõpp, kus oli väga huvitavaid lavastusi Pansol ja, ja teistelgi vanema koolimeestel ja siis, kui juba peale tuli see uus põlvkond oma teatriuuendusega ja oli vaidlusi ja eks kriitika sõltub ikka väga palju teatrist, kriitika parajasti on igav ja kehv, eks siis siis on ikka teater ka sedasama. Vähe on vist neid geeniusi, kes suudavad igavest teatrist midagi väga põnevat kirjutada. Ja tegelikult ega praegu ei ole ka igav teatriaeg. Praegu on küll jah, oled ise väsinud, oled juba väga palju näinud ja kiiresti tüütavad mõned asjad ära või, või liiga hästi, tead juba, et kui on see tükese lavastab ja need mängivad siis peaaegu umbes võidki öelda, mis on. Aga siis, kui on midagi, mis on hea siis oled ikka kohe tükk aega õnnelik ja kõik paha tuju ja väsimus ja valud ja, ja kõik su hädad lähevad üle, muide kui kui vaatad head teatrit ja samuti on teatrikoolis, kui eksamile hästi või keegi seal huvitavalt luuletust loeb, katkendit mängib, siis sisenevad kõik hädad üle, kõik läheb meelest ära ja ja tahad jälle teatris käia ja tahad jälle näha, eks, eks noortelt tuleb ikka väga palju uut ja põnevat kaasa ka. Selles mõttes teatrikoolis olek on endale väga tähtis. Kiitis Eesti stuudio diplomilavastusest Figaro pulm, helilooja Veljo Tormis sõnad Vello Rummo. Ja esitus on pärit Eesti teatri laulude kavast, mis Tallinna linnateatri tänases repertuaaris. Ja muidugi üks asi on kriitika juures see, et et väga raske on ju tegelikult kunsti edasi anda ja, ja ka kritiseerida. Sest kui nüüd täiesti lõpuni minna, siis peaks ütlema, et mis sest üldse kirjutaja tegelikult ju niikuinii sõnadega midagi edasi anna. Ütleme oletame, et on asi, mis mulle väga meeldis. Ja siis kirjutaja käib nagu kass ümber palava pudru, ta otsib mingeid sõnu, ta otsib mingeid kujundeid, siis seda sageli niisugused ägedamad ja sirgemalt ütlejad jälle panevad pahaks. Ta püüab kuidagi kaude noh, anda edasi seda, mida ta teatrist ajus, millest osa sai. Et seda öelda ei saa, siis ei oleks seal teatud mõtet olnud. Ma saan nagu luuletuse ümberjutustamine, eks ole, niisamuti on hea teatrikka, sa saad millelegi vihjata, sa saad öelda. Ja üks asi, mille poolt mina olen, aga milleks ei anna praegune tavaline ajalehe kriitika maht mingisugust võimalust, on see, siin muidugi, räägib ajaloolane, aga mitte ainult. Et tuleb kirjeldada, ükskõik kui palju seda pahaks ei pandaks, ei ole muide sugugi nii kerge näha seda, mis laval tegelikult toimub ja ja kirjeldada mingeid sõlmpunkte, mis on olulised mõtte seisukohalt tähtsad. Sest hiljem muidugi ajalugu kirjutatakse, siis need on ainukesed asjad, mis päästavad mingisugused üldsõnalised hinnangud või geniaalsed teooriad. Just selle aja kõige moodsamate mallide järgi ei ütle ju tagantjärele enam mitte midagi. Ja peab ütlema, et niimoodi kirjeldus enam fikseeritud ka üks meie esimesi teatri tegemisi katsetusi siin Eestis muidugi hoopis hiljem alles möödunud sajandil, mitte seitsmeteistkümnendal sajandil, nagu oli Seksperi kirjeldus on fotograaf Reinhold sahkeri sõnade järgi tema poeg üles kirjutanud. Ei, mitte Koidula teatrietenduse, vaid enne seda, kui Vanemuise selts hätta jäi, et tal ei olnud midagi ikkagi nagu millega huvitada seltsi liikmeid, neis hakkas hirmus vähe, neil kuulsatel kuu õhtutel koos käima otsustas, et tuleb teha midagi muud. Ja sahker võttis kätte ja lavastas ühes Tseenikese. Lavastas ta siis lauljatega, kuna see oli esialgu laulu ja pillimänguselts Vanemuine. Kahe kõrgetenoriga ja asjakäik oli järgmine, nüüd ma loen, kuidas on jäädvustatud teomes kohtas linnast tulles teel karjapoiss tuli ja rääkis, mis ta linnas kuulnud ja näinud. Jutustati talle tolle aja uudiseid. Kui ühel kõneaine, siis ta tõstis päkaüles ja siis pidi teine edasi rääkima, et kõned, mitte vahet ei teki. Lõpuks võttis Teo mees põuest tiksu. See oli tol ajal moes lapik, ümara põhjaga pudel, millel tiks nimeks oli tiksu välja rüüpas, ise pakkus karjapoisile ka meeleolu läks rõõmsaks, nad hakkasid laulma. See meeldis publikule niivõrd, et nad pidid oma laulu veel kordama. Näitlejatel ei olnud see etteaste aga sugugi nii lihtne. Nad panid raha kokku, ostsid riiet näitelava tagaseina jaoks maalermeister kellel kivi uulitsel töökoda oli, maalisime talu hoone ja sahker lõikas papist ühe sea välja, mis maalri manu viidia värviga ilustati, siga loomulik välja näeks. Papist siga 19.-st sajandist või abiturientide marss 20. sajandi 50.-test lapsemeelsuse märgid mõlemad üks meie teatri lapsepõlves. Teine Lea Tormise noorus maitseb kui ta veel köstri pojaga plaani pidas. Jõudu jaksu ja palju tervist, kallis Lea Tormis. Jõulud tulevad ja 75. sünnipäev tuleb seitsmeteistkümnendal detsembril, kiire on kogu aeg. Viimane pilt least satun ühe noore teatrihuvilise kannul ühel sügisesel pühapäeval Estoniasse moderntantsuetendusele kus Hamletit ja libahunti tantsitakse. Suure eneseületamisega jõuan saali. Nii palju oleks pühapäevase päevaga ette võtta ja keda ma seal kohtan? Lea Tormis ise kohal, elektronmuusika neoonvalgusvärviline video. Lea vaatab vaja tantsuasjadega kursis olla ja hakkab arutama, et kus ta veel midagi sellist on juba näinud. Teatri sajandi hoidja kaitsja, mäletaja, son, õpetaja, see on Lea Tormis. Aitäh, Lea. Ma tean, et on veel töid, mis ootavad tegemist. Ka meil koos ja raadiostuudiost kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes. Et noh, pärit meile seni, kuni me leiame need tark Ja.