Tere laupäeva ja kuulama kultuurikaja. 21. sajandi esimesest kümnendist on märkamatult enam-vähem kaks kolmandikku möödas. Millise kuju null nullini on võtnud, millisena refineerunud, kuidas eristuvad teiste kümnendite seas? Need küsimused kergitasid pinnale kunstielus kumu kuraatorid Hanno Soans ja Anders Härm. Niisiis täna saates kunstihoone näitus Laine 21. sajandi eesti kunstnikud kellele üllatuslikult, kellele enam nii väga mitte, tõusevad sellel näitusel esile just Tartu noored tegijad. Taustu avab kuraator Hanno Soans. Polümeeris on avatud non kratta kunstikonteiner. Näituse pealkirja on teadlikult aperdanud kunstihoone näituselt ehk siis uus laine. 21. sajandi eesti kunst. Alternatiiv susele ja kultuuriruumist diskussiooni tekitamisele suunatud näitusest räägib kunstitegelane, sirab veel saates. Põhjamaade sümfooniaorkester valmistab ette Erkki-Sven Tüüri kuuenda sümfoonia esiettekannet. Telefonil on dirigent Anu Tali. Saate lõpu poole kaugeneme taas kord traditsioonipärasest kultuurist ja uurime, mis on kohvitassi sees. Berkshire õiglane kaubandus on jõudmas ka Eestisse. Õiglane kaubandus on paljuski suhtumise väljendus ja mujal maailmas on sageli just kultuuriinimesed. Selle ideest kõnelenud. Teema räägivad lahti Artur Taevere heateo sihtasutusest Riina Kuusik Eesti rohelisest liikumisest. Muusika valis tänasesse saatesse Maarja Pulver. Mina olen toimetaja. Trikk. Tallinna kunstihoones avati möödunud reedel 21. sajandi esimest kümnendit defineeriv näitus, uus laine, 21. sajandi eesti kunstnikud. Kuraatorid Anders Härmi ja Hanno Soans sõnul üritab näitus uus laine esmajärjekorras kaardistada uusi autoreid ning välja pakkuda kaasaegse kunsti uue generatsiooni piirjooni. Võib-olla üllatuslikult aga võib olla ka mitte, domineerib selle näitusel Tartu noorte tegijate põlvkond. Näitusel esinevad näiteks Anna Hints, Madis Kats, Andrus Lauringson, Taavi piiremon, Toomas Detlas, Lea Tui ja paljud teised. Nimekiri on pikk ja esinduslik. Näitus, tutvustab Hannes. See sai alguse Andertsi sellisest nagu väiksest Sõjakas ärrita, sest et me oleme Komos teinud nüüd 90.-te ülevaated ja ma arvan, et isegi nagu 90 ei ole selles mõttes ammendatud ja siin nüüd oli Ando Keskküla 80.-te näitus ja. Me oleme aastal 2007 tegelikult kas keegi ei ole nii-öelda null nullindatest ikkagi sellised, ütleme, kokkuvõtlikkuse või mingit nagu Maide sait kastide defineeriva paatusega proovinud näiteks kokku panna ja see on tõepoolest imelik, sellepärast et kui me vaatame 90.-te Eesti kunsti, siis selles mõttes praeguseks ka 90.-te eesti kunstiks sai võib-olla alguses, 93. aasta müranäitusel ja juba 97.-ks aastaks oli noh, umbes nagu kõik sellise või defineeritud üheksa, 78. Et, et me võime nii kummastavalt nagu võrrelda, et kui kiire toona oli mingisuguste asjade järgi võtmine, millegist üle hüppamine kui väikeste vahemaadega, nagu tuldi manifesti statiivselt välja ja, ja pööratise kunstielu nagu tagurpidi, et, et siis oli see, et, et kõik, kes tulid, üritasid võtta mingi uue asja ja ja tõesti oli see võimalus nagu, nagu kogu stseen ümber defineerida. Näha on, et nüüd just äsja noh, võib-olla natuke varem raamatust noored Eesti kunstnikud, 22 pluss on tekkinud see vajadus, et oleks just nagu vaja midagi uue põlvkonna kohta ka öelda. Ja no sellest samast vajadusest on, see näitas ka tingitud ja me üritasime endale seda asja lihtsaks teha selles mõttes, et selle asemel, et üritada, ütleme abstraktselt oma kujutelma järgi ära määratlenud, et mis võiks olla 2000.-te teemad ja mis olid 90.-te, mis võiks nagu maha jätta. Lähed andmetena võtsime tegelikult päris mehhaanilise lahenduse, et valisime sellele näitusele kunstnikud aastatest 2000 ja, ja edasi, see nüüd ei ole ka päris selline pestoff või ülevaade, et need ei kata seda, mis on nagu kõikjal vahepeal noores kunstis toimunud. Aga samas ta ikkagi nagu pretendeerib mingisugusele üldistusele, mida meie sellest palju laiemast hulgast, mis on siis nagu noor kunst praegu tahaks välja tuua ja väärtustada kogu see taustsüsteem, mille suhtes nii-öelda null nullindatel kunst kujunes, oli võrreldes 90.-tega ütleme selline normalisatsiooni periood ja periood, kus nii-öelda nihuke ühiskondlike mullistuste taustal toimus just nagu vähe, järelikult kunstnikud pidid ennast siis nagu ise järgi aitama võib mõnes mõttes öelda, et selle aja läbilõikes ei olnud nii selge see, et kes on rindejoone, head, kes on halvad, kes on uued, kes on vanad. See asi oli nagu noh, mõnes mõttes normaalselt ja, ja meeldivalt multikultuurne ja mida meie seal kunstid nõudsime, oli teatavat laadi intelligentsus söövimis võime kontakti saavutamise võime sele tegelikkusega, mis praegu on või mis selle sellesse taevane ikka iseloomustab ja autot huvitav oli seda näitust avada just nagu täpselt sel hetkel, kui, kui tänaval käis mingisugune tohuvabohu, mida noh, vaevalt et keegi suutis kuu aega varem üldse ette kujutada, et niisugune asi nagu Eestis võimalik on. Me oleme taas siin, kus on mingisugused nii-öelda jutumärkides suured sündmused, mida, mida saab nagu ajalooraamatusse kirjutada, mille. Või millest sõltuvalt saab kultuuri kuidagi paigutada või või tõlgendada, et ühesõnaga me oleme mingid siuksed nagu rahulikke asjalikust armasiteedi olukorrast, läinud sellisesse radikal üllatavasse olukorda üle ja mul on selles mõttes hea meel, et nii nii see näitus kui ka siis ütleme, pärnakate meie paroodiavõtmes tehtud nagu või noh, pealkirja poolest tehtud uus laine kui ka Andres loo kureeritud näitus vaalas. Järgmisena siis Marco Laimre õpilaste näitus skulptuuri tehases. Mõnes mõttes kriitiline mass, mis võimaldab nagu öelda midagi ära selle kunsti kohta, mis on tehtud enne 20 kuuendat aprilli 2007. Spontaanne, rõõmus reaktsioon, ma ei saa seda kuidagi vaka all hoida, ma lihtsalt pean selle ära ütlema, et noh, tegelikult nii-öelda praktiliselt selle näituse tegemise käigus kõige üllatavam, kõige positiivsem, kõige rohkem meie enda eelarvamusi tühistav oli just tõepoolest nagu Tartu asjadega tutvumine, sest et väga erinevatel põhjustel on seal tekkinud selline nagu aktiivne kunstis siin, kes ei ole pidanud nagunii väga vajalikuks Tallinnasse trügida ja noh, nii nii väga vajalikuks seostada kunstnikuks olemist sellise nagu et ma olen nüüd siin, ma olen nüüd püünele, noh, vaadake kõik mind kui kunstnik, ma olen noh, et see on jätnud nendele Tartu tüüpidele võimaluse palju sisuliste mate asjadega tegeleda. Ja noh, kahtlemata seal on, on oma mõju sellele, et linnapead elama ja Tartusse läinud õpetama teiselt poolt sellele. Ma ei tea, Rael Artel Gallery intelligentsel programmil sellele, et seal on ilmselt tudengkonna näol noh, suhteliselt nagu nõudlik nishi publik olemas, kes selle minimaalse, mis on vajalik, et et oleks ka see võõras hääl või noh, see, kes päris nagu oma sellesse seltskonda ei kuul, oleks kaasal siinil olemas, et mingisugused tingimused on selleks, et seal paari viimase aasta jooksul on kõrgetasemelist ja väga intelligentset kunsti tehtud. Ja see erineb Tallinna, kus siis tõepoolest on võimalik ka nagu niimoodi üldistusega kokku võtta. See on võrreldes nagu eesti kunsti keskmisega üleüldse äärmiselt teadlik igasuguse kunstilise teksti märgilisusest. Jutumärkides võime neid kutsuda Tartu semiootikut, eks, sest et tekstuaalsuse ja nonii siis kirjasõna kui ka pildilise tekstuaalsuse omavahelise suhtega mängimine on, on nende jaoks kõige huvitavam asi ja ma ei oleks uskunud paar kord vanem, et, et Eestis tuleb nagu sedavõrd küpset neokontseptualism veel veel. Et see on, see on äratuntav ja see on huvitav ja sellel on, on erinevad võib-olla ka selle siini väiksusest tingitud, nagu hästi sünteesivad väga erinevate tagamaad. Ülikool, semiootika, linnapi, Photo semiootika. Et nii mitmeidki tüüpe, keda ka sellel näitusel ei ole kellel on enam-vähem samasugused tööd kui mõnel sellel näitusel tartlastest esitatud tegelastele, mis siis lihtsalt tehnilistel põhjustel võib-olla kunstihoones ei sobinud, et see, see siin ei ammendu üleüldse mitte sellega, mis seal näha on, aga aga see on olemas ja see tundub äärmiselt jätkusuutlik. Ma arvan, et rahvusvahelises kunstielus oli 11-st Lõuna-Aafrika päritolu Oqueenwesory kureeritud Comenta selline dokumentaalvideoformaadi täielik läbimurre selles kaasaegse kunstielus ja ja võib-olla ütleme, 2000.-te algusest on siin muudkui käinud väliskuraatorid, kelle jaoks kahe tuhandete alguse perspektiivist hoopis filmiharidusega tüübid või siis mingid interdistsiplinaarsed seltskonnad on palju huvitavamaid olnud. Maimik Tammiksaar Esto-TV, kõik see Marko Raadi esteetilistel põhjustel ilmselt oli mingil ajavahemikul Toomiku kuumem olete hittidega videoinstallatsiooni valdkonnas nagu Eesti kunsti top üks-kaks, et kahe tuhandete algusest noores kunstis ei paistnud välja, et keegi sellele reageeriks, aga praegu küll ja ja täiesti selliste noh, osaliselt ikka üllatavalt küpselt. Minu isiklik lemmik on minna hindi film ajast, kus ta võtab ühe suvalise tegelasega, kellega ta Inglismaal elades kokku puutub räägib iseenda Inglismaaelust, nõudepesija na ja siis veel kolmandast kummalisest tegelasest, kelle ülesanne on kellade muuseumis kõiki kellasid õigeks seada. Tegelikult ju noh, kaudselt nagu autoportree või autobiograafia või enda võõras kohas olemise kajastus üldkunstipildi seisukohast selline dokumentaalformaadiga töötamine annab mingisuguse puhvertsooni või vabastuse sellest, mis ütleme, võib-olla kõige automaatsemalt kunstiks või kunstiliseks tekstiks viibi, kunstnikuks olemisega, seotud, et sa pead mingit Cherry panema või sa pead looma mingi siukse kujundi, mille peale kõik ütleksid nagu vau, et seal siis mingi üks niukene kompu kujund, millele siis kõik sinu teos taandub ja mis ikkagi loomemeetodite poolest jääb õudselt võldnema sellel nagu Zürile või hilis hilissöörile. Ja see dokumentaalse sõitmest töötamine on olenevalt sellest vabaduse ja võib-olla pakkunud mingi teise võimaliku tegelikkuse kirjeldamise viisi reality tiivi. Alternatiivina tõestab seda, et, et nad ei ole oma loomingus ainult noh see, see, see kõik ei taandu sellele, et mina, mina, mina, kunstniku eesti kunstnik, vaid et nad leiavad maailmast asju, mis neid kõnetavad neid isiklikult, aga samas see on siiski osa meie kõigi maailmast ja me saame sellest rääkida ja see on mõtekas, see avab meile tegelikult mingil teisel viisil, mida meedia võib-olla oma kohustusega väga selgelt vastandusi seada. Me ei, ei suuda sellisel viisil teha. Kunstihoone näitus uus laine 21. sajandi eesti kunstnikud tutvustas kuraator Hanno Soans. Kümnendi piirjooni ja definitsiooni saab kunstihoones vaadata mai lõpuni. Polümeeritehasesse on kolinud Non kratta kunstikonteiner konteineris samuti 21. sajandi kunst kunstihoonelt teadlikult kaaperdatud pealkirjaga uus laine. 21. sajandi eesti kunst. Kuraatorid on Anonymous, Boch, Sandra Jõgeva ja Ville Karel Viirelaid. Näitusel esinevad näiteks Mila balt, Remo Randver, Andrus Joonas, Tanšiva Rauno Thomas Moss, Jane Remm, Kaarel vulla ja paljud-paljud, teised. Kunstitegelase siramiga räägime alternatiivsest ja Non grada. Edasistest plaanidest. No ütleme nii, et kui nüüd lihtsalt öelda välja, et meil on alternatiivgalerii ame, tegeleme alternatiivse kunstiga, inimesed nagu ei hakka mõtlema selle asja sisu peale, mõtlevad ka, et Haatsen mingi vana jama tüübid tahavad umbes jälle isa tappa või kellelegiga konkureerida või mingit võimuvõitlust pidada või originaalid, seda ka tegelikult. Need põhjused on nagu sügavamal, et alternatiivsus ei saa määratleda mingi stiili või institutsioonide või millegi taolise väliste näitajate kaudu. Küsimus on selles mõtteviisis, et kas nagu muganduda kõige ümberringi toimuvaga või vaadata seda kriitiliselt ja püüda leida nendele asjadele, mis häirivad mingid omapoolsed lahendused. Nii et see ei ole stiili küsimus, see on mõtteviisi küsimus. Sa oled välja toonud ka seda, et viimastel aastatel Eesti kunstimaastikul ringi vaadates võib just nimelt seda alternatiivsest või siis teistmoodi tegemist või teistmoodi vaatepunkti märgata igal pool mujal välja arvatud Tallinnas. Polümeeri galerii asub Tallinnas ja kunstikonteiner on hetkel Tallinnas. Me nüüd selle galerii seal Tallinnas tegime, on ajendatud sellest, et tekitada mingit diskussiooni ühiskonnas, sest et ei ole ju mõtet oma tarku mõtteid mõelda kuskil omaette nurgas või mingi teine neist ei kuule ja elu on näidanud, et kõik need alternatiivsed algatused, mis on Tartus-Pärnus Moostes veel kuskil, et nendest nagu jõuavad Tallinna sinna kunstimaailma ainult mingid sihuksed, ähmased kuuldused, et keegi kunagi võtta nagu vaevaks süüvida või isegi kohale tulla, et mis seal siis toimub, et seetõttu me otsustasime teha Tallinnast siukse koha, kuhu kõik siis soovijad võivad tulla ja vaadata, mis toimub ja suhelda meiega ja omavahel ja meil on plaanis seda galeriid pidada, niikaua kui kui me viitsime sellega tegeleda, ehk siis kes seda täpselt teab, aga igal juhul nagu püsivas vormis ja mis ruumides me täpselt oleme, see ei olegi nii tähtis, aga seni, kuni me saame olla polümeerist, siis kindlasti me tahaks seal olla ja galerii hakkab tegutsema nagu püsiva sellise galerii, kus on kogu aeg näitused ja et see ei ole mingi ühekordne projekt. Näituse pealkirjaks on uus laine ja oled toonud sisse ka märksõna kaaperdamine ning hoiatanud ametlikke kunstiinstitutsioone. Et kaaperdamise juhtumeid võib seista ees ka tulevikus, praja räägi natukene lahti, millesse kaaperdamine siis seekord seisnes? No see seisnes selles, et otsime oma näituse pealkirjaks täpselt sama pealkirja, mis on ka parajasti samal ajal avatud Tallinna kunstihoone noorte kunstnike näitusel ja miks me seda tegime, noh, esiteks sellepärast, et tegemist on küllaltki pretensioonikas pealkirjaga uus laine, 21. sajandi kunst või siis kunstnikud nagu kunstivanemad pärast ära muutsid. Et kindlasti ei ole ühe näitusega võimalik kogu seda teemat haarata, et miks siis mitte teha, aga teine, selline alternatiivne vaatenurk samale perioodile ja teemale ja kaaperdamine tundub olevat praegu nagu lausa moes. Ma vaatasin yle tüli Marko Laimre näituse kutse Ellingvistidesse, kus oli kirjas, et tema personaalnäitusel on sama pealkiri sügisel toimuval Johannes Saare kuraatoriprojektid, nii et paistab, et see on kujunemas selliseks üheks võimalikuks PR strateegiaks. Uuest lainest ja 21. sajandi kunstist jõuame väga kiiresti küsimuseni, mida sa isegi oled enda käest küsinud, et mis on uus 21. sajandi kunstis? Ma arvan, et seda uut jällegi ei ole võimalik määratleda mingisuguste punaste järgi vaid see uus peaks olema midagi sellist, mis toimub kunstnikke ja kunsti ja elukorraldajate kriitikute peas. Ehk siis tähendab sellist pidevat käe pulsil hoidmist ja noh, kõige lihtsam on ju alati mugandada olemasoleva süsteemiga, kirjutada edukaid projekte ja, ja kes vähegi on kunstimaailmas sirkuleerinud, need teavad, kuidas tuleb oma asju esitada, sõnastada niimoodi, et see oleks igal pool ja kõigile söödav. Aga see, et mingi asi on kõigile söödav, ei pruugi veel tähendada seda, see kuidagimoodi aitab areneda kunstnikul endal ja kogu kunstielul ja mõttel, mis selle ümber tiirleb. Et selleks, et nagu mingi areng toimuks, oleks ikkagi vaja, et inimesed, kes tegelevad kunstiga või noh, tegelikult ükskõik millega hoiaks oma meeles seda võimalust, et nad võiksid leida uusi vaatenurki asjadele ja mitte lihtsalt leppida sellega, mida neile ette antud, kas ja mille abil on võimalik oma materiaalne ja poliitiline heaolu garanteerida. See on siis see, mida me mõtleme uue all, mitte seda, et nüüd mõni selline stiililine või žanriline nähtus oleks, oleks totaalselt uus, et see on vist suhteliselt tõesti võimatu. Praegusel hetkel Nende jaoks, kes polümeeri veel jõudnud ei ole, mis neid seal ees ootab? No praegu ootab neid ees seal näitus, kus on esitatud terve rea, umbes ma arvan mõniteist, kunstnikku, kes on alustanud oma tegevust nullindatel aastatel ja antud ekspositsioonis. Me näeme peamiselt maali ja skulptuuri. Ja me kavatseme avada 11. mail jagu ekspositsiooni teise volüümi, kus saab näha üha rohkem perfomance dokumentatsiooni videoid ka öelda, mida te tuntuks peate, et ma võin nii palju öelda, et Aapo puki ega Tauno Kangrot Ma arvan, et nii noore generatsiooni puhul ei ole tegelikult mõtet rääkida mingitest tuntud nimedest veel, et seda sülita, poeg samades ruumides ei ole mitte ainult galeriid. Kogu see non kratta kunstikonteiner sisaldab ka ateljeepinda ja võimalust aretada seal akadeemiana kratta tegevuse Tallinna filiaali. Et siin Pärnus Me tegutseme. Aga näha on, et nagu paljud inimesed on millegipärast ikkagi kogunenud Tallinnasse, et selles mõttes me mõtlesime, et võib-olla prooviks sellist varianti, et arendaks seda alternatiivset kunstiõpetust, samuti ka ka Tallinnas ja kuidas ja millal see nüüd täpselt käima läheb, seda ma ei oska hetkel öelda. Arvatavasti suurem Muuga sügisest ja kodulehel on kindlasti ka selle kohta saab olema operatiivne info üleval. Et see on siis nagu võimalus neile kunstihuvilistele, noortele ja miks ka mitte vanematele, kes tahaksid midagi veel või midagi teistsugust, kui seda pakub kunstiakadeemia teised traditsioonilised kunstiõppeasutused. Telefonil oli sirab polümeeri kunstikonteinerisse lisandub pidevalt uut kunsti. Nii vähemalt väidavad asjaomased isikud. Kultuuriga ja. Põhjamaade sümfooniaorkestri selle hooaja teemaks valiti apokalüpsis. Järgmisel nädalal astub Anu Tali taas kord orkestri ette ning esiettekandele tuleb Erkki-Sven Tüüri kuues sümfoonia. Telefonil on dirigent Anu Tali. Tänavune Põhjamaade sümfooniaorkestri hooaeg kannab nime apokalüpsis ja viimase aja sündmustikku. Kahjuks näitavad niisugust ette ennustamist meie orkestri poolt, aga püüame seda ikkagi huumoriga võtta ja tegelikult selline ilmutus või selline ettekuulutus, millega lõpetab Põhjamaade sümfooniaorkester oma hooaja. Enamjagu ikkagi oleme me püüdnud seda plaanida mitte poliitilise sündmusena, vaid hoopiski palunud oma ja inimestel kirjutada meile nagu kuulutada ette uut aega eesti kultuuris, et Eesti kaasaja heliloojad mahuvad väga hästi ära maailmas väikesele lapile Eestisse, kuid meil on sama palju öelda, kui kui suurtel kosmopoliit New Yorgis ja Londonis ja Berliinis ja Pariisis, et et siin on väga palju huvitavat ja sellepärast on Põhjamaade sümfooniaorkester oma 10. eluaastal võtnud sellise suure plaani, et tellida oma kaasaja inimestelt meie sõpradelt oma loomingut. Ja nad on ka meile kirjutanud ja eelmisel kontserdil Nygma kontserdi raames esitasime, lindistasime Tõnu Kõrvitsa tuulde lauldud. Ja nüüd on siis kord Erkki-Sven Tüüri järjekordse kuuenda sümfoonia käes. Erkki-Sven Tüür ei ole Eestisse vist juba 10 aastat midagi kirjutanud, sest enamasti võtab ta aja ära Birminghami ja, ja Frankfurdi ja teistele orkestritele kirjutamine. Ja miskipärast eestlased ei ole ka väga varmad tellima oma inimestelt. Võib-olla on asi selles, et on kindlam valik, kui sa mängid Tšaikovskit või praam aga ma leian, et olenemata sellest, et klassikaline muusika ja selle kontserdipublik on suhteliselt konservatiivne, sest siiski ei tohiks nagu muuseumi õhkkonda nagu puhkama jääda, vaid pidevalt ajas kaasas käima, sest et et tegelikult see on, tänapäeva on väljendusvahendid on niivõrd palju uued ja sedasama ka aegade kestel väärtus kogunud ja vanemat muusikat tegelikult tulebki kaasajastada, sellepärast et, et inimene on muutunud. Ja siis peale Erkki-Sven Tüüri kuuenda sümfoonia mängivamaga seasõbra Tõnu Kõrvitsa Thule eleegia ther on selline müstiline põhjamaa keelpillidele kirjutatud, koosneb kolmest osast. Ja siis mängime ka oma heade sõpradega osalusel Riho Straussi tongi hati mis läbi aegade võtnud sellise eluvõitluse ja, ja hingepeegelduste võrdkuju tegelikult algselt Strauskuda kirjutas, selle teose on ta mõeldud orkestri soolodele ja on ka niimoodi partituuris näha, et on nagu esimese puldi esimesed mängiks, kuid kuna läbi aegade on suured tšellistid soovi avaldanud seda teost mängida, sest tšellopartii äärmiselt ränk ja huvitav siis sellised suurkujud nagu Rostropovitš ja kliendi pree on selle läbi aegade oma lindistustega tšellokontserdiks peaaegu mänginud. Meie solistidest peale Aleksandrit ja kõigest tuleb otse Tokyost meile siia Tallinnasse mängivad veel meie kontsertmeister Saksamaalt hingude Haas ja Eesti rahvale väga hästi tuntud juba ka eelmisest kontserdist, kus ta Mozart tema pojaga mängis. Vioolamängija Andrei Togaadin, sõprade kogum esitab teose ja siis sellega Põhjamaade sümfooniaorkester, teeb kummarduse sõprusele ja muusikale ja ja kuulutab välja, et, et kunst on kõikidest probleemidest ülem ja see on keel, mis on armastuse loojaks, väljendajaks, ja ei ole meil siin selles kõik seoses maailmas midagi karta. Nagu ka tüür ja öelnud, et väga raske on ette ennustada inimeste vastuvõtlikkust või vastuvõtmise viisi, et mis retseptoreid inimestel kaasas angu Nad tulevad kontserdisaali. Seetõttu ma suhtuks väga ettevaatlikult, kui ma annaksin inimestele mingisugused sellised nagu tracki kätte või kuhu, kuhu pakku ennast panna. Aga ma ütleksin niimoodi, nagu ma ütlesin, ka Tõnu kõrvitsa tuulde lauldud teose kuulajatele enne kontserti jätta, et ei saa olla lähemat keelt eestlasele kui Eesti muusika. Ükskõik, kuidas erinevad püüavad, nad ikkagi räägivad oma oma emakeeles, püürist kostub väga hästi läbi tema minevik ja tema loomenatuurid tekkimine ja sündimine ja mõjutused ja ka seesama hirmuste küla tegelikult, kus ta praegu loob. Ja, ja üks huvitav paralleel on, mida te selle teose lõpus kuulata, et tüür jõuab täiesti suurte pooletunniste võitluste tagajärjel, jõuab ta setu itkuni ja tahad või ei taha, sealt hakkab kostuma üks selline nagu mantrana. Selline eesti asi või, või mõte. Aga ma loodan, et, et see mõte, mida see see teos mantrana kordav ja see kerib ja nagu kuhjub ja deformeerub. Ja lõpuks siis jälle rahuneb, et, et igaüks saaks jälle seal saalis koju minna. Edasi mõelda, et ma olen tegelikult väga uhke, et Eestis on sellised heliloojad ja, ja ma olen väga õnnelik, et just meile see on kirjutatud. Ma usun, et praeguses ajas on tegelikult millekski seda vaja, mis on ümber toimub ja just praegusel ajal oli ka seda muusikat vaja. Et kui ma lähen sellega Euroopasse, siis on mul mitu kihti sinna peale kerkinud ja, ja kuhjunud. Seal on ka meie muusikutel. Et Eesti Eesti muusikas on väga palju rikkusi ja keelelisi võimalusi endast rääkimiseks ja Erkki-Sven Tüüri kuues sümfoonia on kindlasti üks üks võimas teos. Peale selle on üks huvitav asi see, et Erkki-Sven keel on hästi palju viimase aegadega muutunud Viktoriaalne stiili, millest kuulaja pea nii väga teadmagi, aga, aga ta on väga täiesti oma keele oma kirjutamislaadi leiutanud. Põhjamaade sümfooniaorkester lindistab ka tüüri, kuuendasime Rumeenia ja siis võtame me juba sihikule järgmisest hooajast. Dialoogid on hooaja nimi ja järgmisel aastal siis lähme Erkki-Sven Tüüri kuuenda sümfoonia, Tšaikovski kuuenda sümfoonia, aga ka Euroopa tuurile. Põhjamaade sümfooniaorkestri dirigent Anu Tali tutvustas Erkki-Sven Tüüri kuuendat sümfooniat, mille esiettekanne on järgmisel nädalal. Saate lõpus räägime kohvist ja sellest, mis on meie kohvitassis. Samanimelise üritusega juhatatakse järgmise nädala alguses sõpruse kinos sisse Fer treidi ehk õiglase kaubanduse saabumine Eestisse. Mõistagi on õiglase kaubanduse fookusmajanduses ja sotsiaalias kuid ühiskonna mõistes on see eelkõige suhtumise küsimus. Teema räägivad lahti Artur Taevere heateo sihtasutusest ja Riina Kuusik rohelisest liikumisest. No eesti keeles kasutame ikkagi sõna õiglane kaubandus ja see on süsteem, seal rahvusvaheline süsteem, mille peamiseks märgiks on tagada heaolu kõikidele, alustades väikesest tootjast kuni lõpetades tarbijani ehk siis meieni ja tema peamine missioon on seista just peamiselt arengumaade väiketalunike ja istanduste tööliste huvide eest. See tähendab seda, et selles süsteemis toimetavatele talunikele makstakse õiglast palka töölistele istandustes väärilist tasu selle eest nad saavad turuhinnast kõrgemat tasu oma toote eest ja samal ajal ka lisatulu, mille nad siis investeerivad kogukonda, ehk siis meie poolt vaadatuna tarbija poolt vaadatuna, kui meie ostame õiglase kaubanduse Freid märgiga toodet mis ongi isenesest sertifitseerimise kinnitus või garantii, siis me teame seda, et toode on toodetud sellistes tingimustes, kus ei ole kasutatud lapstööjõudu kus ei ole kasutatud orja tööjõudu, kus on toodetud keskkonnasäästlikult ja kus väiketootja on saanud oma töö eest õiglase tasu. Mõnes mõttes filosoofiline tagamaa on väga lihtne, et mina suur kohvijooja ei ole, aga teed on väga palju. Ja lääne inimene, kes seda joob, ta võib olla tegelikult ei satu mõtlema selle peale, et millistes tingimustes inimene elab, kes on selle kasvatanud ja tootnud. Ja tegelikult reaalsus on see, et kui sa ma joon teed, et mis on toodud mai tea Sri Lankalt või Uganda Ast, et väga paljud need inimesed on tegelikult puruvaesed nii vaesed, et sellest hinnast, mis mina poest osta, nüüd seal nendele läheb tõeline pisku ja et nad ei, nad on, ibasin saama lapsi kooli saata ja nad on nii vaesed, et nad on peaaegu näljased sageli see on niimoodi. Ja see on tegelikult ebaõiglane ja, ja ma arvan, nagu õiglane kaubandus on selles mõttes pannud inimesed just, ma ei tea lääneriikides mõtlema selle peale, et tarbijana, tee joojana, kohvijooja saad sa tegelikult väga palju aidata mingeid inimesi. Ja see on väga palju, isegi mõistlikum kui lihtsalt mingit sellist abiprogramme teha nendele nendele riikidele, et sa saad lihtsalt sellega, et sa oled tarbija, et sa valid mingit teatud kohvi või teed, saad sa tegelikult päris palju nende inimeste heaks muuta. See on selles mõttes absoluutselt õige õige kommentaar, et, et kõik, need, ütleme me ei kutsu üles inimesi ennast halvasti tundma selle, too, et keegi kuskil vireleb või elab suures vaesuses, aga me kutsume inimesi mõtestama seda, mida ja kuidas me tarbime ja milliseid tooteid meil üldse vaja läheb. Ja nii nagu Artur ütles, et, et need inimesed kunagi ei kutsu üles rohkem abi saama vaid ütlevad seda, et kui kaubandussüsteem maailmas oleks õiglasem ja väikestel talunikel oleks võimalus rohkem kaasa rääkida hinna osas, siis abiannetusi neil ei ole tarvis, neil on tarvis õiglasemat kaubandussüsteemi ja tuues näiteks Etioopia, mis on kohvi sünnimaa, siis seal on just nimelt selline olukord, kus miljonid Väiketalunikud, kohvitalunikud virelevad, on sisuliselt pankrotis. Ajal, kui kohvitööstus maailmas õitseb, meie maksame siin kaunilt 20 30 krooni oma kohvitassi eest sellest 25 30 senti ehk üks protsent läheb sellele inimesele, kes seda kohvi siis kasvatab ja samamoodi, nii nagu ka tee näite puhul või siis banaanide näite puhul või riisi või kakao šokolaadi näidete puhul ongi just nimelt see, et, et üks-kaks protsenti maksimaalselt läheb inimestele, kes seda toodavad. Näiteid on tegelikult mitmeid, kõige kergem ja kõige kergemini äratuntav näide, võib-olla on U2 ansambli laulja Bono väga suuri aktiivne tegevus rahvusvaheliselt õiglus teemade toetamisel ja küll 2000. aastal Eestis seda teemat kodanikuühendused või ühiskonnas seda teemat ei puudutatud pea üldse. Kuigi 2000. aastal koguti maailmas 26 miljonit allkirja just nimelt Bono eestvedamisel ja julgustamisel, et nõuda oma riikide valitsustelt ja, ja maailma suurte institutsioonide presidentidelt arengumaade võlgade kustutamist ja see oli selles mõttes hästi suur ja laiaulatuslik aktsioon ja väga-väga laialt kajastatud just nimelt, et selles mõttes ta oli ka nii-öelda demokraatia väljund läänemaailmas ja väga paljud kultuuriinimesed tavaliselt just nimelt teevad neid üleskutseid ja, ja selle võrra nagu kergem inimestel kaasa minna could play näiteks on, on päris kuulus Suurbritannia bänd, kes tegeleb just nimelt ka õiglase kaubanduse toetamise ja julgustamisega aga neid näiteid on päris päris palju. Mul tuli huvitav paralleel ka sellega meelde, et ma ise õppisin Inglismaal ülikoolis, lõpetasin oma viis aastat tagasi näiteks Inglismaal. Direct, mis on seal siis üks juhtivaid kohvi ja teemüügiga tegelevaid firmasid, kes spetsialiseerub õiglasele kaubandusele. Nende juht oli ka möödunud aasta kevadel Tallinnas, aga temal vist rääkisid, kuivõrd palju tudengite hulgas on, on õiglane kaubanduspopulaarne, see on mingid sellised ütleme, noored, kes võib-olla ei oskavadki mõelda väärtustele mingeid asju, mida tegelikult nagu tavatarbija ja kõik need kõik ei ole veel jõudnud sellele mõelda, aga et minu jaoks oli väga huvitav, et nad müüvad, eks supermarketites, aga et neil on just ülikoolides mingid oma sellised kohvikunurgad üles ehitatud, et see oli nagu väga huvitav lähenemine nende poolt. Et seen Arturi näide, tõstabki seda, et see on ikkagi suhtumise küsimus, see, millist toodet ja millise hinnaga ma saan osta ja, ja selles mõttes tudenkonna juures samal ajal ka selliste inimeste juures, kes tegelikult ei ole äärmiselt rikad, mis just nimelt tehakse valik selle Freidi õiglase kaubanduse märgi tõttu, aga see ei ole rahas kinni, vaid see on puhtalt sellises teadlikkuses kinni ja eetilises ja nii-öelda teadliku tarbimise keskkonnas kinni mitte niivõrd rahakoti paksuses. Jah, läka Huldiga tuleb kõigil kindlasti kohe mõte jookseb nafta peale, aga ei ole see mitte naftast, vaid hoopiski kohvist ja kohvitööstusest ja Etioopiast kui kohvi sünnimaast ja ühest ühistujuhist, kes püüab maailmas teadvustada kohvi, talunikke väga rasket olukorda ja seda, et need inimesed ei oota tõsi, vaid ootavad õiglasemad kauplemistingimusi enda äärmiselt kvaliteetsele tootele ja selle filmirežissöörid, kes on inglased, said selle mõtte sellise filmi teha 2002. aastal, kui teatavasti Etioopias algas uus näljahäda ja Etioopia näljahädast. Me teame, tavaliselt hirmulugusid küll 80.-test aastatest ja siis terve maailm reageeris just nimelt abi annetustega. Ja nüüd 2002. aastal leiti, et abi annetused tegelikult nii-öelda näljahädale siiski väga palju positiivselt ei too, et nendel inimestel on vaja anda võimalust tegeleda oma igapäevase tegevusega ehk siis kohvitootmisega ja selle saada õiglast hinda. Ja siis selles nii-öelda näljahädast ajendatuna läksidki need režissöörid vennad Morkjanik Francis Etioopias ja seda olukorda uurima, aga mitte ainult Etioopiasse, vaid nad tegelikult jälgisid Stadesse Mess keela tervet preisi erinevatesse institutsioonidesse. Ja ja püüdsid selgeks saada ka siis maailma kohvi, suurfirmade arvamusi kogu olukorrast, mida nad ei saanud, et noh, teatavasti maailma kohvitööstus, põhinebki neljal suurel kohvikorporatsioonid ja, ja noh, meieni on ulatunud ka uudised just nimelt staar paksiste ja tema võitlusest Etioopia kohvi tööstusega, aga ta on selles mõttes huvitav film, et ta just nimelt julgustab meid, kes me joome kohvi, mõtlema sellele, et kui palju siis ikkagi selle kohvi kasvatamise eest kohvi talunik saab, kes saab selle hinna, mille me nii või naa ära anname ja annab nagu võimaluse meil mõtelda oma tarbimiskäitumise üle ja selle väga mitmekesise seose üle meie hommikuse kohvitassi ja maailma vahel. Õiglast kaubandust tutvustasid Artur Taevere ja Riina Kuusik. Film Black Gold jõuab Sõpruse kinoekraanile järgmisel esmaspäeval. Film on väga värske ning siiamaani on seda näidatud ainult erinevatel festivalidel. Kultuuriga ja kordused on ikka eetris tavapärastel aegadel, tavapärastel kanalitel ja internetist saab meid kuulata kogu aeg. Muusika valis täna Maarjo Pulver, helirežissöör oli Kätlin Maasik. Mina olen toimetaja estadatect. Kultuurikaja on eetris jälle nädala pärast. Sellest punastab aasta saagi kõige võin olla paak täis, võtab mängisimegi pingutad, nüüd saan veel, et see tuleb kõik see päev püüabemmele.