Rancho teen. Rahva teenrid, päisestik ilusat päeva, rahva teenrid taas eetris. Ja. Tänane kolmik on siis küljeline Tigasson Eesti Päevaleht, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe. Eesti rahvusringhäälingu uudistada toimetusest. No Eesti elu läheb edasi nagu ta, nagu ta praegu läheb üle kivide ja kändude. Ris sellised mõtlemapanevate uudised on iga päev lehtedest lugeda. Spaa üks maa läheb jälle kinni. See on sinu hobi, Peeter tähendab minu üks venekeelne ajaleht, ta lõpetab vähemalt esialgu ilmumise. See ma ei ole sellel lehel hea küll, aga, aga noh, aeg-ajalt ikka natuke sirvida, aga, aga põhimõtteliselt hakkasin selle selle uudise peale mõtlema seda, et et kas meil nagu suurel ja raskel ajal kus, kus räägitakse ainult kärpimisest ja otsitakse tikutulega raha taga, kas nagu need nii-öelda suured eesmärgid, millest me aastaid tegelikult oleme rääkinud? Ei, ei kipu nagu ühtaegu väga-väga lihtsalt nagu ära minema. Seesama, mida te näiteks viimati kuulsite sõna integratsioon. Et kas integratsioon on siis nagu kriisi ajal nagu näiteks vähem tähtis asi, kui, kui, kui jõukalajal Ei, vastupidi, ma arvan, et see, et muutub järjest olulisemaks, kuna see, kui meil töötus suureneb ja paraku on töödest kõrgem just venekeelse elanikkonna hulgas, et ma arvan, et see võib kergesti muutuda sotsiaalsest rahva rahulolematusest, ka rahulolematus, eks riigi kui niisugusega Jah, ega ma ei pea, et moodi toonitas, mis väidetavalt siin nädalaks või kaheks või noh, kes seda teab, kui kauaks on nagu ilmumise lõpetanud, et et mingisuguseks integratsiooni verstapostiks, aga, aga, aga ma arvan, et ega see paralleeli tõmbamine ka väga meelevaldne ei ole. Et ei ka meie oma ütleme, avalik-õigusliku puhul ju ei, ei räägita venekeelsest, venekeelse publiku hõlbamisest ja, ja nii-öelda kõigekülgsest infonälja rahuldamise eest ja muudel sellistel teemadel lihtsalt noh, kõik kõik need asjad, mis meie riigi jaoks veel ütleme no ütleme, kolmveerand aastat tagasi aasta tagasi olid, olid ülimalt olulised, millest ka ütleme siin saates olema ikka väga ja väga palju rääkinud. Et need teemad on kõik ühtaegu kuhugi kadunud. Aga kas sinu meelest üldse mehel on olnud pärast Euroopa liitu mingeid selliseid suuri, kogu rahvast, hõlmavaid eesmärke, integratsioon integratsiooniks, et seda on räägitud ju ju pidevalt. Noh, hea küll, pärast Euroopa liitu, aga, aga ütleme pärast aprilliöid 2007 on, on ikka noh, ütleme integratsioon ja kahe kahe rahvusgrupisuhted ja, ja see on ikka olnud ikka väga esile. Nojaa, aga seal ongi võib-olla põhjus see, et me oleme ka siin saadetes rääkinud, et see integratsiooniprotsess ja need integratsiooniprogrammid, mis on tegelikult üleval, allasurutud, et need ei tööta ja need ei ole töötanud. Et integratsioon on toiminud meil või üritatud seda toimetada ilmselt valest otsast. Ja ma toon nüüd ühe eilse näite seoses nende mõttetalgutega juhtusin kuulama reportaaži. Kas see oli sinu saates või ma ei mäleta enam kui toimusid mõttetalgud Pirita kloostris. Ja kui sina tulid, noored vene poisid, sellises vanuses poisid, kes võisid vabalt või nende eakaaslased, võisid vabalt ka aprillisündmustes osaleda, Nad tahtsid osaleda, seal nad tahtsid. Me tahaks ka nagu nende mõttetalgutega ühineda ja me tahaks nagu ka koos teha, et see on ilmselt see võti kogu sellele integratsioonile, et kui tehakse asju, mis on inimestele naha lähedased, siis sealt tulevad sinna tulevad kaasa inimesed, hoolimata rahvusest. Et võib-olla see on see õige märk sellest kusse. Integratsioon võiks hakata üldse pihta või kus ta võiks toimida, mitte nii, et me anname ilge papi kuskilt ülevalt ministeeriumist ja siis anname bukletid välja, eks ole, ja siis see paneb integratsiooni käima, aga anna, ma tahtsin õiendada sinu sissejuhatuse, et me mina juures maafänn, ma olen ujula fänn, nii et spaa on nagu nagu teine asi. Õiendatud õiendatud ja aga seda pirita lugu ma ei teadnud, aga, aga meile helistas saatesse selleks eile üks üks Sillamäelt pärit eesti mees ja rääkis väga vaimustunud sellest, kuidas ta oli koos koos nende inimestega mõttetalguid pidanud ja väga vahva muidugi. Aga mõtteliselt, eks ole ka, ütleme meie oma ETV2 ja nüüd tiksub ja kui palju piike murti, et avada, kui palju räägiti, mis ta peab olema, et kas ta on siis puhtalt nagu venekeelne kanal või on ta siis midagi muud, kus on muuhulgas ka nii-öelda venekeelsetele väga-väga suur osa mahust pühendatud ja nii edasi. Praegu ta vaikselt tiksub ja ja ega ta oma vaadatavuse poolest, et väga nagu hiilata ei saa, aga see on ka jälle sa pealt lehmad, initsiatiiv tegelikult seda küll ei ole ju spontaanselt ei no seda küll, jah, aga, aga no ütleme, kui seal pakutakse huvitavat programmi ja, ja noh, ega siis ju ega siis see näiteks selle esmaspäeva õhtuse väitlussaate kohta ei saa ju tegelikult väga midagi pahasti öelda. Aga aga vot ei ole nagu huvi asja vastu tähendab seda, seda huvi, mis, mida, mida loodeti tekitada sellise natukene selle, selle teise rahva nii-öelda vormivõtteid kasutades ja publikut kaasates ja kõike muud paraku ei ole noh, tähendab, kas, kas nüüd see masu ehk siis see raske kriisiaeg nagu, nagu need need eesmärgid tahaplaanile surunud või, või, või ei olegi huvi ja inimesed ongi nii-öelda klõpsa klõps-klõps avas ainult ainult ida poolt tulevate telekanalile. Ta peaks, Aarne, arvad tõesti, et integratsioon on olnud Eesti riigi mingisugune tõeline ülesanne või, või tõeline paleus? Eesmärk number üks. Palju pakas uhataga, aga, aga see pakas uhanga järsku ühel hetkel ära kadunud näiteks rahvastikuministrit ei ole veel tükk aega midagi kuulda. No aga see, noh veel kord see näitabki seda, et integratsioon toimib siis, kui inimestel erinevast rahvusest hoolimata on majanduslikult olla siis ei ole ka integratsiooni vaja vägisi peale suruda, sellepärast et kui majandus läheb üles ja kõigil siin rahvusgruppidel on majanduslik toimetulek olemas, siis ei, ei ole ka neid pingeid nisu. Noh, küsimus ei ole siiski ainult ikkagi säärases majanduslikus heaolus, et meenutame, et seesama pronksiöö toimus ju ajal, kui meil oli suurim aegade suurim majandusbuum, majanduskasv, suurim heaolu. Aga. Lihtsalt seda, et on võimalik initsieerida kuskilt ka väljaspoolt. See on suurel suuresti olemas õige materjal. Imiteerida ei saa, kui selleks puudub ikkagi et eel eelhoiak või sättumus. Et kui ma mõnikord püüan ennast panna ka, ütleme, Eestis elava vene noore asemele ja ja ma ei tea, mis, mis tunne on, kui sa tead, et sinu rahvast on, on sellest riigist umbes kolmandik ja samas kui sa vaatad näiteks, kes on meie töö riigiametites, kes on riigikogus, kes on valitsuses, et ega seal ju venelasi sama hästi kui ei ole, kui te vaatate kasvõi mingit suvalise ministeeriumi kodulehekülge Ei nojah, me oleme kõik lugenud seda statistikat ja sotsioloogide analüüse selle kohta, et vene inimesed siin teenivad tunduvalt vähem kui eestlased, et neid ei lasta kõrgetele riigiametitele. Et kui on tööpuudus, siis on valdav osa just venekeelsetest elanikest töötud. Ma toon jälle selle ujula näitamine algasena. Mina käin ühes ujulas pidevalt ja. Ma ei ole viimasel ajal nii palju venekeelseid elanikke näinud ujulas. Aastaid, kui praegu käib inimesed käivad seal lausa, no vene inimene käib gruppidena, ega ta siis üksinda ei tule nagu mina lähen. Ikka viis, kuus sugulased, tuttavad kaasas ja terve ujula on neid täis, ujula ei maksa mitte vähe. Järelikult peab nendel selleks ka ju raha olema ja nad tunnevad ennast seal väga hästi ja väga mugavalt ja nad käivad seal iga päev. Jah, tegelikult integratsioon oli üks selline sõna, mida ma kasutasin siin alguses, aga tegelikult seda räägivad mitmed targad pead, et et tegelikult on see aeg just see, et praegune aeg, et kipuvad ära meelest minema, kas integratsioon pole ainukene nagu niuksed, tähtsad asjad, et noh, see majandus, see läheb ju lõpuks üle ja, ja loodetavasti läheb ta rutem kui me, kui me, kui me kardame, et äkki juba järgmine aasta hakkab paremini minema ja. Me sellel raskel ajal laseme nagu väga palju asju päästma, räägitakse seda, et, et noh, tegelikult see on keeruline aeg on nagu nagu omamoodi purgatooriumi sugune puhastust tuli, et et terad eraldatakse sõkaldest ja, ja väga palju saab nagu õhk puhtamaks ja, ja, ja palju häid ideid on võimalik genereerida ja ellu viia ja nii edasi. Et kui me noh, nagu ainult selle, kui me kuuleme ainult sõnakärbe ja kärbe hõbeeks ole, et siis esiteks see tekitab vaimse depressiooni. Aga, aga ka paljud asjad lihtsalt jäävad tegemata, et see oli nagu, nagu see mure, mida minul see vene lehe kinnipanek või ajutine peatamine nagu, nagu tekitas Aga kui me räägime ikkagi, et milline võiks olla siis Eesti vabariigi mure number üks praegu, siis minu meelest on see ikka läbi aegade läbi aastate olnud, see on riigi ja rahva võõrandumine ja see ei puuduta ainult venekeelset elanikkonda, vaid eelkõige just eestikeelset elanikkonda. Et Eesti rahvas oma riigist on hakanud võõrandama ja see on see probleem, mis on süvenenud aastast aastasse ja see on see koht, see on see kõige tähtsam eesmärk, mida praegu, kui sa ütlesid, et majanduskriis annab hea võimaluse või soodsa pinnase selleks, et selleks, et lahendada olulisi küsimusi, mis võiks seda, seda asja nagu nüüd hakata lõdvendama ja see, mis eile toimus, see mõttetalgud see oli võib-olla üks hea näide sellest, et võib-olla see on nõksakas, mis, mis annab, annab selleks lootust, et see vahe hakkab vähenema. Aga siin muidugi ei ole ainuke tingimused, Alt peab tulema initsiatiiv, siin tuleb ikka ülevalt ka vastu tulla. Aga just seda viimast ei ole ma viimasel ajal eriti küll näinud. Meie vist kolm mõttetalgutel ei osalenud, nagu ütleb mu eelluure. Aga me oleme sellega, mis kõik ühte või teistpidi seotud jah, et mitu korda on see mõttetalgute juht, jutt nüüd läheb, läbisid kõlanud jutust, et no räägime sellest, et mõtteid tekitas ta ju igasuguseid. No mina tahaks seda ikkagi öelda, et Nõlvak ja koon on ju peaaegu küte, et geeniuste meeskonda tekitada peaaegu nagu tühjalt kohalt selline liikumine, noh mis hea küll, ei, ei toonud mulle rahvast nii massiliselt kokku nagu nagu siin algul välja käidi, aga aga ikkagi 10 11000 inimest, kes, kes vabal päeval ilusal kevadpäeval esimese mai hommikul ja lõuna ajal ei pidanud paljuks võtta jalad selga ja minna kuhugi ja, ja hakata arutama. Rääkida, et, et kas need teemad olid nii-öelda ja kuidas neid korraldatud oli, kas see oli nii-öelda fookusest väljas või oli see hägune, aga, aga põhimõtteliselt minna ja hakata koos teiste praktiliselt vist võhivõõraste inimestega nagu seal mõttekodades nad kokku said hakata arutama mingit probleemi jällegi võõra inimese juhtimisel kogu see saavutus, see on minu meelest kuuldavalt. Ja ma olen täiesti nõus sellega ja võimalik, et seal oleks ikkagi veel rohkem inimesi osalenud, kui kui ütleme, see registreerimine ja korralduseleks oleks algusest peale nagu inimnäolisem olnud, et mul on meeles, et kuidas ma sain ise ka aeg-ajalt töötelefonile kõnesid inimestes inimestelt, kes küsisid, et miks te le minu Eesti mõttetalgute reklaami juures pole kuskil antud ühtegi telefoninumbrit, et helistasid inimesed, kellel ei ole, kes ei ole kasutanud internetti kunagi eakamad inimesed, pensionärid ja, ja nad ütlesid, et nad tahaksid sinna minna, aga nad lihtsalt ei, ei saa infot. Jah, see, seda enam, et see saavutus on seda suurem, et, et eestlane ei ole niisugune kooris mõtle ja käsu peale mingi asja tegijad, hädavaevu suhtleme oma naabrimehega ja tihtipeale mitte sedagi, eks ole, noh võtame kas või siin suurtes paneelmajades, me ju ei tea, kes on meie kõrval elab, eks ole, mind ei huvitagi. No ütleme, Vene inimene ilmselt ei ole selline, teavad täpselt, kes kellega käib ja kus mitmel korrusel elab, elab see ja too ja nii edasi, aga, aga Eesti inimene on, on selles mõttes nagu reserveeritud vaoshoitum. No 12000 inimestele sellel taustal on supersaavutus. Noh, tegelikult muidugi, iga uus on üles andetud vana nagu no kui parafraseerida ühte asja, sest meil on muidugi neid aegu ei olnud, kus on mõeldud kambas ja kooris need olid siis ju meie iseseisvus taastamise aastat, kus olid ka saated ja mõtleme veel, kus olid mõtted, käisid niimoodi, et välku lõi hädast välja, ideid 100. robinal. Seal oli muidugi see erinevus, et seal oli nagu väga suunatud eesmärk, mille nimel see mõtterialgu käis seal siis riigi taastamine. Nüüd nüüd seda sellist konkreetset eesmärki ei ole, aga, aga eesmärk, et millest ma palju oleme rääkinud ja mida Eestis ei ole õnnestunud saavutada, mida paljudes teistes arenenud riikides on ju see kodanikuühiskond, mida meil ei ole tekkinud. Paraku et see võib olla, on see esimene samm. Ma võtsin mõned trükkisin välja niuksed, kurioossemad, teemad, mis, mida, mida eile arutati, noh, see näitab tegelikult kujukalt seda, et et oleks võinud jah, rong vähem teemasid ja rohkem nagu ette anda, et siis oleks ka võib-olla tulemust paremini paremini tulnud. Noh, siin näiteks kuidas teha nii, et läbi metsa saaks kõndida läbi Eesti. Kuidas rannakülad saaksid värsket kala, on täiesti probleem. See on täitsa arutamist väärt. Kuidas säilitada Lavkad? Kuidas luua Eestis rohkem võimalusi koos rõõmustamiseks inimesed. Ma ei tea, kui palju neid inimesi oli ja kus nad olid, aga, aga nad arutasid näiteks selle teema üle, kuidas leida abi. Vanaema, noh, seal on jälle mingi ratsionaalne iva. Kuidas pikendada eestlaste eluiga, kuidas üksikuid paari panna ja nii edasi ja nii edasi neid teemasid kümneid ja kümneid, niipalju kui oli, oli inimesi või vähemalt mõttekodasid, nii palju oli ka teemasid, tähendab, kokku võis tulla ikkagi sinna. Ma ei tea, kui palju paari 1000 teema ümber võib olla. Et noh, ma tõesti loodan, et ehk selle tulemusena formuleeruvad nii mõnedki uued ühendused või inimesed omavahel sõbraks saanud, nagu ütles ka nõlvakeid, siis tema tema ideaalideaali järgi moodustaks selle tulemuse 1000 väikest, teeme ära, kohtadele võib-olla paar-kolm Ja see oli ja seal oli nüüd nõlvaku jutt mulle ikkagi tundub, et ta on natukene pettunud. Loh kõigepealt selle selle rahvaarvu üle, kes, kes eile osales, aga, aga rohkem vist ikka sellest, et, et noh, nii-öelda inimesed hakkasid tõstid minema nii-öelda fookusest välja või. Mida tähendab fookusest välja, et et igal igal rühmal või iga igavest külas on, on oma teema ja Joonas siis sellest rääkida? Jah, aga, aga, aga kui sa lugesid selle meeskonna intervjuusid ja need ei olnud ju vähe meie meie pressis siis ikkagi niisugune just see soov, mida, mida siin Peeter korra korra mainis, see nii-öelda see kodanikuühiskonna tekitamine see ühiskonna raputamine, see, see riigiriigist võõrandumise, selline vastu võitlemine, see oli nagu see nii-öelda see generaalplaan. Mis noh, eks me vaatame, mis sealt lõpuks välja tuleb, kui need, kui need nii-öelda paberid hakkavad, hakkavad pressi laekuma, aga aga, aga põhimõtteliselt nagu, nagu sel teemal ikka oli, oli vähe. No vot nüüd on küsimus selles, et mida nende mõtetega, mis on ilmselt karistatud ja kirja pandud, edasi tehakse. Ma loodan, et nad nagu öeldakse, grupeeritakse mingisuguste tunnus sõnade või tunnuste alusel, et millised on siis need riiklikult olulised ettepanekuid ja kohaliku tasandi ettepanekud, mida saaks kohe teha, mida saaks pikema perspektiiviga ja mulle meenus anneta vist oli Saaremaalt meil aktuaalses kaameras lugu kui üks, üks naisterahvas. Ta ütles, et tema on konkreetne ettepanek, et riigikogus on 101 liiget, 51 neist 50 meistrist kohe maale tööle tuua ja 51 oleks nagu, nagu paras paras arv riigikogus jätta, noh see oli ju väga-väga konkreetne ettepanek. Aga teine asi, mis mind hakkas, hakkas nagu painama on see, et meil on tulemas ju teatavasti sügisel need kohalikud valimised. Ja ma olen juba kuulnud, et väga paljud inimesed, kes no meie poliitikud, kes tahavad kohalikel valimistel osaleda, nad väga intensiivselt on tegelenud nende ideedega, mida sealkandis, kus nad kandideerivad, välja on käidud, et neid siis väga mõnusalt oma valimisloosungitega vormida. Nii et seal võib toimuda üks väikene Kõige idee argus, odav odav populaarsus, ema samas. Nojah. Aga kui, kui kui, kui see niigi oleks, kui see niigi tegelikult, ega ega seal ju midagi halba ei ole, kui, kui poliitik kasutab seda, seda probleemi ja seda sõnavara tõstatab samu probleeme, mis, mis nagu on nii-öelda vabatahtlikkuse alusel rohujuure tasandilt alt üles kerkinud. Nii et tegelikult teiselt poolt ma arvan, et väga paljud sellest, mis seal eile sündis, tegelikult ei annagi mingite selliste indikaator, mis olid või, või arvude järgi mõõta. Ja küsimus ei ole ainult ettepanekutes, vaid küsimus on ka selles, et inimesed, kes ühes kandis naabruskonnas elavad, tulevad kokku, õpivad 11 tundma, näevad, et naabril on samad probleemid. Ja ka edaspidi käivad kuu ja otsivad ühiselt lahendusi. Teadustes on selle kohta mõiste nagu sotsiaalne kapital, et ma usun, et see andis päris palju seda juurde. Ja pikemas perspektiivis on, see läheb nüüd jälle sai kodanikuühiskonna jutt edasi oleks ju väga positiivne see, et kui noh, nagu me rääkisime, see, et inimesed said 11 tundma ja, ja kogukonna erinevad osised lähenesid ja ühest vallast teisest vallast. Et kui, kui see tugevneb ja siis üritatakse riigi poolt, noh, riik on muidugi ma kasutasin ei tahaks kasutada riiki kui sõimusõna, vaid ütleme siis poliitikute poolt püütakse rahvale pähemäärimise pärast ikka põhimõtteliselt meie oma riik just selles paranduseni poliitikute poolt üritatakse rahvale pähe määrida mingisugust sellist otsust, mis ei ole neile vastuvõetav. Siis on see võimalus, et see vastureaktsioon sealt alt, selline kollektiivne tõuseb, on tunduvalt suurenenud. See on noh, loodetavasti võiks nagu positiivne. Poliitikud tähendab omavalitsuste, kohalike omavalitsuste poliitikud ja ilmselt noh, jälgisid seda suure huviga ja tõesti nagu nagu sinna Peeter mainis, et kasutavad ära ka kohalikel valimistel aga üldiselt nii-öelda riigi tasandil poliitikud suhtusid sellesse üritusse ikka noh, leiged praegu veel. Ma mõtlesin, et nad ei näinud selles ürituses ootamata ja vist ka ütleme, nõlvaku sellistele väga põhja panevatele nii-öelda eesmärgi kajastustele, mis, mis ta oma intervjuudes andis, eks ole. Noh, et kodanikud on laisad ja kodanikud on Eestis muutunud tegelikult klientideks ja näevad ainult oma nii-öelda rolli valimissedeli kastipanekus iga nelja aasta tagant ja nii edasi. Mis, mis on tegelikult õige. Ja ja aga, aga noh, oli, oli ilmselt aru saada, et üritus vajub nagu natukene laiali nagu, nagu noh, moos mööda lauda, et, et noh, et sellest ei tule sellist staatust, mis saaks neile ohtlikuks ja ainult vist ma üht väga kriitilist ühte ainult ainsad kirjatüki lugesin, see oli kesknädalas, kus oli väga-väga tõsiselt ette võetud kõik selle meeskonna taustad ja oli ära nagu just nagu tõestatud, et, et see on puhas IRL-i kätetöö ja ühe ühe partei nii-öelda preemiafondi läheb kõik see, mis, mis nagu tulema hakkab, et, et tegelikult noh, ei tasu seda tõsiselt võtta. Ma üldiselt ülejäänud erakonnad, ülejäänud poliitikud suhteliselt noh, nii-öelda leigelt, isegi isegi kiitmisega ei viitsinud väga vaeva näha. Ja ja ega ma ei tea, ausalt öeldes või vähemalt ma ei ole kursis andmetega, et kui paljud meie juhtivad poliitikud näiteks mõttetalgutest osa võtsid, välja arvatud president Ilves, kes tõesti seal mulgi mõttekojas Laste all üheks tingimuseks oli see, et kui seal osaleb ka mõni poliitik koha peale ta ei tohi rääkida oma erakonna nimel rääkima iseenda, nende kui inimese nimel. See. Vot sellepärast ei tulnudki, et neil enam enda mõtteid jalaga Meil on noh, ma arvan, et on enda mõtted küll, aga, aga nad ei, nad ei riski neid välja öelda, sest et pärast partei peakontoris küsitakse kuule, mis tähendas, mida sa ütlesid mulle üks poliitik, üksed ütles lihtsalt muu jutu sees, et ma tegin sellise ettepaneku, aga, aga siis erakond ütlesite, ära sa seda küll esita. Kuigi ettepanek oli täiesti mõistlik ja igati asja- ja ajakohane, aga aga, aga see oli ka ilmselt ma arvan, selle selle mõttetalgute üks üks selliseid eesmärke, et ikkagi nii-öelda vohavad partokraatia ja, ja poliitikute niuksed, noh ainuArv Antsi vähendada, aga, aga noh selles suhtes ma olin ja jään sketikuks, et see üritas seda nüüd pähe, suutis. Aga see, mis puudutab seda võõrandamist, mida sa Peeter eespool mainisid, siis tegelikult ma, ma ei usu, et nagu Eesti inimestel see suhtumine riiki kui sellisest, et see oleks nagu mingi viimase aja trend, et see võõrandumine on, on justkui nüüd tekkinud rõivas laule, revolutsioon laulus, revolutsioonist, aga mul on tunne, et on ikkagi paljuski see nõukogude aja jäänuk, kui kui seda riigi käsitletakse ja minu arust siiamaani paljude parteide retoorikas mitte mitte ütleme, avaliku ruumina või kohanema. Miinimumkokkuleppel. Et see on nõukogude aja pärand, ma arvan, et selle põhipõhjus, miks inimesed oma riik ei taha omaks võtta, on see, et ootused olid tunduvalt suuremad. Seda k kahtle oodati sellest riigist. Et sellest tuleb mingisugune samasugune ilus helesinine unelm nagu paljude teadvuses oli see vabariik aastatel 18 kuni 40 Aga vaatame paljude meie poliitikute retoorikat ka, et mida tähendab nende nende sõnades jutus sõna riik, et see on justkui mingi vaenlanemise, olgu nii väike kui kui võimalik. Ilves president Ilves oma selles sõnavõtus, mis oli ju väga vahva, tegelikult see oli väga ilus, filosoofiline, niisugune seal oli natukene kahtlevad annust kriitikat ja, ja kõike oli aga üks üks moment, mis mullist meelde jäi, et, et noh, et see sellised talgud ei saa kujuneda nagu päris alternatiiviks, eks ole, mis nii-öelda püstitavad oma, kuna hierarhia paigas, eks ole, all oli massid ja siis hakkasid tulema mõttekojad ja koja vanemad ja, ja kõik, need teised asjad kuni kuni tipp välja, eks ole see see, kes on nagu internetileheküljel seal nii-öelda kontaktide all kümmekond, kümmekond inimest, kümmekond nime. Et inimesed peavad ikkagi sundima riigivõimu riigiorganeid, kohalikke volikogusid maal ja linnas ja riigikogu talitama nii, nagu nagu kodanikud õigeks peavad. Need mehhanismid tuleks nagu saavutada, et, et mitte mitte minna kõigepealt haavale nõudma. Kusjuures ma ei näe selles mitte midagi halba iseenesest, kui, kui rahumeelselt piketid, demonstratsioonid toimuvad, kogu maailmas toimuvad ja annavad ka tulemust ja muide mõjutavad poliitikat. Aga, aga poliitikute suhtes tuleb olla lihtsalt nõudlik ja järjekindel, et see, see on, ma arvan, presidendi nii-öelda selle selle lause mõte, et. Lihtsalt pealt vaatama, et, et ah nemad talitavad, need kõrgepalgalised, kes sõidavad kallite autodega, talitavad omasoodu ja meie siin all noh, kannatame omasoodu. Vaata, et sellist sellist suhtumist ei, ei tohiks lasta kujuneda. No eks seda on ju suuresti erakonnad ise ka senimaani kultiveerinud, et et kui nad on töötanud välja oma oma valimislubadusi, milles nad siis seejärel on väga jäigalt kinni hoidnud, et tihtipeale nende valimislubaduste väljatöötamise eel ei ole olnud tegelikult mingit sisulist arutelu tehakse lihtsustatult öeldes arvamusküsitlus, vaadatakse, mis teema läheb peale ja siis koos reklaami inimestega formuleeritakse see lubadus ja siis hiljem pärast valimisi pannakse ruttu koalitsioonilepingusse, avalikkus hakkab seda küsimärgi alla seadma, hakkab väitlema sel teemal, siis tegelikult sellel arutelul on puutunud ju väljundit, on öeldud, et meil on leping olemas. Me teeme selle järgi. Need surveavalduse mehhanismid on tegelikult ju sisuliselt olematud, et mismoodi seda altpoolt tulevat survet siis sinna riigi isadeni nagu mõjusalt liidas. Jah, nojah, tulevad valima. Või seda, et inimesed, hääletage siis niimoodi, et kui poliitika ei ole usaldust õigustanud, siis ärge teda valige, aga no andke andeks. Ega see ring ju väga suur ei ole, kelle vahel sa siis oled valinud, kõik on ju kuskil juba võimul olnud ja kõik on midagi teinud ka sellist, mis inimestele ei meeldi. Et puhast lehte ei ole ikka, see ei ole ikka piisav, tähendab. Pikad, et et kui ikka inimene tööd ei tee, siis ja kindlalt ei õigusta seda usaldust ja noh, ei saa hakkama või, või teeb midagi lausa lausa valesti, kriminaal, sest rääkimata või, või, või on olnud pidev nii-öelda jokk persoon, siis peaks olema õigus ikkagi nii-öelda varem talle päitsed pähe panna, tagasi kutsuda või midagi muud. Ma ei tea, kas mõttetalgutel äkki mõnes mõttekojas mõte välja käidi, et kui ka riigikogus vastavast piirkonnast valitud inimene ei ole õigustanud usaldust või on mingisugusest sigadusega hakkama saanud, siis on tema tagasikutsumine rahva pädevuses, see on ka mehaaniliselt võimalik. Sellist mehhanismi meil ju pole või kasvõi omavalitsuse tasandil. No meil on siiski parteilise, et valimised mitte lihtsalt isikuvalimised, et siin on nagu see loogika, aga. Küll, aga ma usaldan, ma usaldan selle riigi või, või, või selle linna või, või mingi küla, eks ole, juhtimise teatud inimesele neljaks või viieks aastaks ja, ja kui, kui ta ei õigusta seda usaldust ja kui osutub, et on tegelikult noh, kasvõi moraalne pätt, eks ole, kes, kes midagi muud ei tahagi sellest kohast, kui ainult mammonat oma taskusse ajada või, või on lihtsalt loll, nuusutub lolliks ta tegi kihvti kampaaniaga pärast selgub, et, et ta on ikka tõeline ootuna, siis, siis tuleb ikka noh, see, see mehhanism peaks lõpuks tulema, et teda saab tagasi kutsuda. Avalikustamine, nagu selgub, avalikusta minu jaoks on, on väga kõva relv. Siin ütlevad, ütlevad, poliitikud pole kohe jälle vastu, siis hakatakse neid välja pressima, et kui sa nüüd oma külale seda koolimaja katuseraha ei ei leia, siis kutsume sind tagasi ja nii edasi, et see võiks suurendada maale katust. Ja ja võimu võimud seda ei tee, siis ongi õige tagasi kutsuda kogu küla. Seda tahab. Meil on sadu külasid kes teda tahavad, ilmselt. 100 küla võikski kaugemale katuse peale saada, kuna siiamaani pole seda ka muidugi aastal 2009. Jah, noh, vaatame siis, et mis nagu, mis, nagu sellest sellest edasi saab. Siin ladvaq on küll öelnud, et järgmine aasta ja see on ka minu jaoks nagu üks selline nagu, nagu väikese pettumise vihje, et järgmine aasta midagi teha ei kavatse, millest on kahju. Millestki ju sellepärast, et kus need, kus need raputused siis ikka ikka peaksid tulema. Avalikustamine, nagu ma ütlesin, on minu jaoks kõva relv, vaadake kasvõi. Vaadake kasvõi seda Postimehes, jah, see auto, autode valesti parkimise piltide avaldamine. Kui hästi see mõjub tegelikult ka eile mõttekojas siin üks, üks ettepanek, et et peaks olema sellised flaierid võtta kohe, et kui auto valesti pargitud, siis pannakse kojamehe vahele või kuskile ja, ja kui see mees ja naine tuleb oma auto juurde, siis, siis ta saab aru, et ta midagi valesti teinud ja. Nii aru, et on valesti teinud, kui ta niimoodi Ma ei usu ajusu, paljud. Ma ikka mõttekojas osalejad, mul veel radikaalsem ettepanek, et see auto lihtsalt tuleks roosa värviga üle värvida. Kes on valesti parkinud näiteks? Ütlesin ära, see on eraomandi rikkumine. Luksusdžiip invaliidi kohale, eks ole, ilma ilma vastava õiguseta. Või niisama firma, nii tänaval, kui me lähme raadiomajast välja, siis me näeme, mismoodi suured džiibid on parkinud pool kõnniteed täis. Et ma ei kujuta ette, kui seal tahavad kaks inimest kõrvuti kõndida, tihti ei mahu mööda. Ja ükskord ma isegi ütlesin teile ühele džiibi omanikule, kes seal kui kõnniteel otse manööverdus, et kas ta ei arva, et ta võiks mujal parkida ja siis mulle öeldi, et see on linnavalitsuse süü, et tema sunnitud kõnniteele parkima. Jah aga siis, sel nädalal vaatame nüüd siis, mis, nagu veel üleval otsas toimus. Ma pean tunnistama, et ma. Ei, ma isegi ei leia õigeid sõnu selle selle asja kohta. See oli niisugune niukene tõmblemise ja, ja kirjade kirjutamise nädal. Rahandusministri peale nüüd kõik vihased ja rahandusministri käitumine oli ausalt öeldes pehmelt öeldes väga ootamatu. Mis seal ootamate oli sinu jaoks? Rahandusminister olgu ta siis ükskõik mis erakonnast kui ta, kui ta läheb nii-öelda, ta läheb ju ju ministeeriumi ettepanekutega, eks ole. Ta ei lähe ju sotsiaaldemokraatliku erakonna ettepanekutega valitsusse mis peaks nii olema. Ja kui ta, kui ta tõesti läheb sinna sinna ettepaneku uued vupsti, üks ettepanek on kehtestada astmelise tulumaksu viskab kerisele sellise kohmaka vett. Siis kuidas, kuidas seda peaks nagu nagu tõlgendama. Küsimus ei ole üldse selles, et, et mina olen astmelise või, või, või mitteastmelise tulumaksu poolt vaid, vaid see, see poliitiline situatsioon, millesse, millesse nagu toimus, no on ju teada, et ei, ei, ei, ei ükski koalitsioonipartneri reforme ka IRL ei, ei tule selle peale kaasa, et mis, mis asi see on, mis siis nüüd toimus üldse kogu see pakett, eks ole, mis põhines ainult nii-öelda maksude tõstmisel Aga mille pärast sa leiad, et selline ettepanek kehtestada nendele, kes teenivad üle 40000 Ei aruta praegu 30 protsenti tulumaks, et see on nagu rohkem skandaalne. Kui näiteks see, et, et kaalutakse tänavu sisuliselt riigi reservid viia poole peale pensionikassasse jääks praeguse nelja poole miljardi asemel järgi ainult üks miljard. Ansipi idee on ta Eesti loto erakätesse ja nii edasi, et miks, nagu see peaks olema skandaalsem Kui paljusid inimesi see puudutab Ei noh, seal ei olnud, ei ei, selles ei ole üldse, küsib maksudeligaja. Tervelt kuue protsendist maksutõusu. Maksutõus oli, puudutas ju, ma ei tea mitut kuut seitset punkti, et kui riik müüb Eesti loto maha, siis vaevalt see nagu eriti inimestele korda läheb või nende tasku pihta lööb, aga aga selline maksutõusu pakett vist küll. Ei no üks asi on see, et ta inimeste tasku pihta, teine asi on see, et, et see on nagu, nagu nagu niisugused ka see Ansipi ettepanek müüa loto ja saastekvoote saastekvoodid, okei, aga loto, see, see on ju, see on ju kuldmune munev kana riigi jaoks riigi jaoks, miks, miks peaks hakkama seda nüüd maha? Jah. Ja samamoodi, mind paneb väga ikkagi muretsema see stabilisatsioonireservi kallale minek seepärast, et, et Eesti on olnud ikkagi paremas olukorras kui Läti valdavalt ainult sellepärast, et meil on olnud reservid. Aga kui nüüd tahetakse minna niivõrd massiivsed selle kallal, ütleme seal reservis on praegu 7,3 miljardit tänavu tahetakse sellest kolm pool nüüd ära süüa. Samamoodi pensionikassas on praegu 4,4 ja pool miljardit krooni reservi ja kui sealt ka võtta samamoodi kolm pool miljardit välja. Et mis siis, mis siis järgmine on, mis on see järgmine kaart? Järgmisena lähme nagu Läti IMF-ilt raha küsima. No me oleme küll, mida IMF-ilt, aga me oleme küsinud. Võib-olla te ei saanud minust ilmselt aru, tähendab, et küsimus ei ole selles, kas 40 tuhandese kroonise maksustamine kolmekümneprotsendise tulumaksuga on, on õige või vale käik? Küsimus on selles, et ma võin ju teha ka ettepaneku, mida ma ju tean, et see läbi läheb. Et see on, see on nagu härjale punane rätik, kuigi väidetavalt härja ärge ei näegi üldse mingit punast värvi, vaid vaid täitsa selle läpaka peale läheb. Aga noh, olgu nii, ütleme selline siis siis milleks minna välja ja, ja vastused olid ka samasugused, eks ole nagu nagu Ansip kirjutas Padarile. Et see eilsel nõupidamisel sinu poolt rutakalt ette loetud ja peamiselt maksutõusudele rajatud tabel ei olnud mõeldudki selleks, et valitsuskabinet seda tõsiselt arutaks. No minul oli jälle omalt poolt väga imelik lugeda seda Ansipi kirja postimehest online'is. Mul oli küll tunne, et see kiri on kirjutatud, mitte mitte rahanduses. Ministrile avaliku saivaid avalikkust. Teine kiri on samasugune, see on nüüd tunduvalt lühem ja, ja niisugune. See on siis kaitseminister Aaviksoo keri valitsusele. Lõpeb lausega Ivari, kui sa juhuslikult veel midagi teada saad, ole hea, räägi meile kah hüüumärk parimat Jaak. No seda kirjavahetust on ju avaldanud Eesti Ekspressi granaadi osa juba minu meelest aastaid. Seal on pandud kirja alati naljakad välja mõeldud kirjad, mida valitsuse liikmed omavahel vahetanud. Need kirjad, mida te siin ette lugesite, meenutavad kahtlasel kombel seda granaadi naljanurka. Kõigepealt, kus, kus need kirjad lekivad, nüüd on ju konfidentsiaalne email. Kui see on saadetud õli vist kõikidele valitsuse liikmetele adresseeritud ja ja kas ta võinud olla ikkagi kirjutatud selle mõttekate lähekski ajakirjandusse? Seda lugeda, siis jääbki selline mulje, aga. Ja ajakirjanike tubli töö, eks ole, see on see on see kindlalt lekita, tavaline. PIN, aga, aga kui ma, kui ma vaatan seda, mis meil valitsus tervikuna toimub, siis mina küll ei leia, et Padari soolo oleks olnud nagu miskipoolest erinev või kuidagi erakordsem kui see, mida teevad teised ministrid, teised ministeeriumid, et ma ei taha küll kedagi siin õigustada. Lähme praegu seda, et kuidas meil tegelikult see on ilustamata meeleheitlikus, mis meil siin Eestis valitseb. Ja selles mõttes kuskil lehes keegi täna kirjutas, et, et selle taustal peaks tõesti panema valitsuse kinnisesse ruumi, nii nagu valitakse Vatikanis paavsti ja enne sealt. Keegi ei ei lähe välja, kui, kui hakkab korstnast tõusma valget suitsu ja lahendused on leitud. Eks ole, aga ma ei saa, miks ka mitte, ei tehta tsirkust avalikult raskelt, kus on saamas, et ma ei saa aru, et mille pärast selline maksutõus nagu peab olema niisugune tabu, midagi. Kui eks ole hea, Ivari, ütle siis mulle kahtluse midagi veel teed. Noh, ei kõik kokku, piinlik, kogu see, kogu see valitsuse käitumine on piinlik. Piinlik, või näiteks mis, mis kemplus toimub praegu IRL-i ja Reformierakonna vahel selle eksportööride päästepaketi pärast, et siin keegi tahab eksportööre aidata ja keegi jälle kardab, et see on suunatud ühe erakonna rahastajatele valdavalt, ainult et me näeme, kuidas sellised erakondlikud erastatud huvid tegelikult valitsevad meil avalike huvide ees? Kõige iroonilisem on see, et selline kinnine tuba, milles Aarne rääkisid, on ju täiesti olemas, et on, kabineti nõupidamisel juhtusin vaatama paar päeva tagasi esines majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts Mihkel Raua saates ja Mihkel raudtee ta küsitles siis mis toimub valitsuskabinetis? Jah, et, et kuidas see asi käib ja, ja Partsi jutust jäi küll aru, et noh, seal räägitakse ikka Suud puhtaks, seal ikka vennad võtavad lipsud ära noh, eriti karjumiste toimud teravused loomulikult ja see oleks nagu see koht loogiliselt, kus kõik need asjad selgeks vaieldakse ja pärast seda lepitakse milleski kokku ja siis tullakse paberiga. Aga mitte niimoodi, et tullakse paberiga, kõigepealt levitatakse ajakirjandusse ja siis minnakse kabinetti kaklema. Aga millepärast ma Padari paber nii-öelda peaks olema? Rarimini papa ka nendest kirju? Kust sa seda täiesti valesti aru, et küsimus ei ole Padaris vaid vaid kogu selles kogu selles kampaanias, mis, mis praegu käib, et, et see on piinlik, sest et tegelikult ju olukord on raske ja inetu inimese suhtes, kes, kes massiliselt töö kaotavad, 1000 502000 inimest hädas, kaotavad töö, eks ole. Ja, ja siis on isandate kes kelle, kelle tööpost on kindel, kas siis siin või, või tulevikus Brüsselis ja, ja lihtsalt mängib, mängivad lolli avalikkuse ees. Ja siiamaani siiamaani puudub igasugune konstrand. Efektiivne päästeplaan ikkagi meile Eestis tunnistame, et toimub lihtsalt üks vastastikune poriloopimine, lõputu, et vaatame näiteks mastaabid on teised, aga vaatame näiteks seda, mis toimub Ameerika Ühendriikides, kus 100 päeva äsja Obama tähista sadat päeva ametis, et temal oleks olnud nii lihtne öelda, et et ma ei täida oma lubadusi, et olukord on raske, aga praegu on ta tegemas ühte suurimat suurimat reformi. Treiman ja räägib Obamast kohe. Istuge siis pagan, kokku, sinna kinnisesse tuppa. Ja rääkige see pakett selgeks ja tulge sealt toast, ärge sealt toast enne välja tulge. Pakett on olemas, milles te kõik olete kokku leppinud? Aga võib-olla asja? Osalesime Padari kaitsele viskunud viskunud, tähendab Padar on igati sümpaatne inimene ja ta on nii-öelda oma kõige paremas mõttes maalähedusega olnud paljude inimeste lemmik ja palju palju edu ja pikka iga talle aga aga tema olukord delikaatne, olles oma erakonna esinumber, eks ole, peatselt tulevatel valimistel seab ta ennast just niimoodi väga-väga imelik olukorda ja, ja, ja see, kui sa ütled, et vaja on, et astmeline tulumaks tuleb nendele inimestele, kes saavad üle üle 40000 las ta tuleb. Aga siis sa pead tulema nii-öelda valitsuse konsensuslikult, mitte mitte inimese suust, kes, kes otsib praegu hääli. Aga kas see asi või olla siin sellest, et kui me vaatame nii-öelda selliseid traditsiooniliste poliitikateaduse vaatevinklist, et neil on valitsus on praeguseni sotsiaaldemokraadid, siis on liberaalid ja konservatiivid ja nendel aegadel, kui majandus kasvas ja kõik said nagu kätte, mis nad olid valimiste eel lubanud rahvale lihtsalt ilmavaatelised erinevused? Ei, ei, ei mänginud ikkagi nii suurt rolli, aga nüüd kui on, kui on kriis No vaatame, kes toetab maksutõusu, kes toetab jätkuvate riigiettevõtete. Eratõusu, kui sa vaatad näiteks noh, inimeste arvamusi, kes peaksid olema neutraalsed ehk ja tõenäoliselt ongi ehk siis teadlased arvamused lähevad täpselt pooleks. Et mina olen ka väga kriitiline Tõsta ja seal ongi, ega seal ei olegi ühest lahendust, see ongi plussid ja miinused ja ja ja väga raske on seda kaaluda. Ma olen ka väga kriitiline selles suhtes, et Eesti valitsus tõesti näib, käituvad nagu pruut tsüklilised nii-öelda, ehk siis et kui meil oli ka meil oli majandusest suur buum, et siis täiesti demagoogilised populistlikult langetati makse, mis andis veelgi tarbimisbuumile hoogu juurde, selle asemel et reserve koguda. Ja nüüd siis kui on, kui on majanduse raskem, et siis nüüd tahetakse. Kuidas saada, eks ole, võetakse inimeste käest raha ära. Et kõik on nagu täpselt risti vastupidi. Kõik risti vastupidi, sisuliselt nagu võimendatakse, nii seda, kui tekib mull, kui ka võimendatakse seda, kui tekib langus. Ühesõnaga, ma tahan ikkagi seda öelda, et ma riigi kodanikuna ma ei taha selliseid emaili lugeda. Mina ka ei taha, see on, see on, see on inetu ja rumal ja ma olin, ma lihtsalt ei taha. Mul on piinlik, et mul meil on selline valitsus, kes selliseid ja selliseid ministreid, kes selliseid selliseid kirju kirjutada või on ta sellepärast piinlik, sest et kaitseminister Jüri kohta või peaministri või rahandusministri kohta võib täita kes iganes, kui ta on kompetentne, eks ole. Aga lõppude lõpuks nii nagu presidendi puhul see institutsioon ja laia ilma läheb see ikkagi välja niimoodi, et Eesti vabariigi kaitseminister, Eesti vabariigi peaminister, Eesti Opega rahandusminister räägivad ja kirjutavad niimoodi mul on, mul on selle pärast piinlik muud mitte midagi, küsimus ei ole siin üksikutes probleemides. Kõige traagilisem on see, et nendele pole ka väga head alternatiivi kast, tule. No on üks erakond, kes on, oli alles äsja tänavapildis kirjadega vahetus. Alternatiiv on, on alati olemas alternatiiv on halvem või parem, see on, see on hoopis järgmine küsimus, mida me inimestena arutama. Nojah ma arvan, ei erine meil ükski erakond teisest, oma käitumismaneeri poolest praegu ja sellepärast jällegi tagasi tulles nende mõttetalgute ehk siis kodanikuühiskonna juurde, et peaks ikkagi peaks ikkagi tekitama sellise sellise mehhanismi, mis annab altpoolt. Kuigi ma ütlesin, et sa ütled, et peaks tekitama sellise uue erakonna muide mida, mida nõlva poja nagu nagu väga tihti ette heidetud, et loob enda mingisugust uut kirikut, kes, kes moodustab uueks uueks parteiks ja siis tulevad jälle. Aga see jutt, sest nagu lähtus nõlvakul vähemalt teatanud ta ei ta ei taha poliitikasse minna, ta ei taha mingeid parteid asutada, et annaks jumal, et, et mõned mõned sõnad nagu peaksid No ja kaua või mitu korda sekka ühte auku sad astuda, meil ju üks erakond, tekkisin tühjalt kohalt ja suure bravuuriga võitis valimised ja mis tast saanud? Aga ega nüüd vist väga kergelt ei saa tekkide ka, et vaatame kõiki neid muudatusi, mis on toimunud ka erakondade rahastamises. Obama, 100 päeva on kindlasti probleem ja sündmus ja temaatika, mis, mis meid päris kindlasti puudutab. Sina küljelist võtsid selle esimesena suhu, sinul on nii-öelda esimese lahkamisõigus. No mis siin ikka lahata, et et mulle tundub, et see Obama esimesed 100 päeva on olnud igatahes äärmiselt paljude ootab, et riik valitseb suures kriisis või suures kriisis, aga tema ilmselt üritab seda kriisi ära kasutada oma oma sellise ideoloogilise agenda läbisurumiseks, et on ju siin tulnud välja väga grandioossed ideedega, et nii tervisekindlustuse, süsteemi reformimine samuti ta tahab tõsta tulumaksurikkamatele inimestele ja väga muljetavaldavam kui tema tegevusi ka kliima ja keskkonna vallas, et kui siin buss ütles, et et energiasääst on ebaameerikalik, siis Obama tahab, kui ma ei eksi, vist aastaks 2050 seada eesmärgi, et Ameerika heitgaaside emissioon vähenes võrreldes aastaga 2005 lauset 83 protsenti. See kõik on väga muljetavaldav. Ühes Postimehes toodi välja vaba 100 päev 100 päeva konkreetsetes, nagu öeldakse, teesides kus on 27 plussi kuus miinused, mida ta on nagu lubanud ja siis juba täitnud ja mida, mis on siis täitmata, et need, mida ta on täitnud. See nimistu on tõesti muljetavaldav noh, kasvõi raiutud koer oma lastele, just ma tahtsingi sinna jõuda, Hanki hankida tütardele koerakutsikas, mis on ka tehtud, aga aga tõsiselt võttes siis tõesti lubadused viia väed Iraagist välja, suurendada afganistani Afganistani kontingenti Guantanamo baasi sulgemine ja noh, rääkimata sellest, et tõepoolest jõuliselt kongressi väga kiiresti läbi suruda 100 ligi 800 miljardini abipakett, mis on tehtud, mis on tehtud, eks ole, ja, ja väga kiiresti tehtud. Ainult et selle, selle kiiresti tegemise juures on ka ka meil üks, üks väikene oht tegelikult selle välispoliitika seisukoha poolest, sest lõppeval nädalal ju arutleti palju selle selle raporti üle, mis nüüd nagu esitati Obamale välispoliitiliseks käitumisjuhiseks, iseasi, kas ta seda hakkab täitma või mitte. See on üks küsimus. Need on siis kaks keskust, Nixoni keskus ja, ja nõndanimetatud Hussari keskus, mis, mis nõuavad, et Ameerika Ühendriikide välispoliitika praeguses maailma olukorras, eriti majandusolukorras, peab olema äärmiselt pragmaatile vaenlastega leppida. Ükskõik kui suured vaenlased nad on siis ka olnud ja Ameerika peab lähtuma edaspidi oma välispoliitikas ainult huvidest, pragmaatiliselt, mitte ideaalidest, mida nad on siiamaani 30 aastat teinud. Et see on nagu selles mõttes on nagu Meile väikene ärevuse signaal, et kui kui nende vaenlaste hulka, kellega iga hinna eest aetakse, leppida, kuulub ka Venemaa, ükskõik kuidas ta käitub siis siin on suur oht, et tuuakse midagi ohvriks. Ehk siis näiteks Venemaa naaberriigid Gruusia, Ukraina, sellest soovitusest sinna nimekirja on juba teatanud, et mitte võtta NATOsse, eks ole. 100 päeva on, muidugi, pole mingisugune, see on ikka noh, rohkesti meediaväljamõeldud nagu, nagu tähtpäev või tähtaeg? 100 päeva, kolm kuud, see ei ole iseenesest mitte midagi, et liigutada nii suurt mammutit, nagu on Ameerika Ühendriikide puhul tegelikult kogu universum. Aga minu jaoks on nagu nagu naguniisuguseks ettevaatlikuks tegema vist välispoliitikas, mis Obama on teinud, ta just nagu avab kõik uksed. Ta avab ja ta ei jäta nagu ühtegi võimalust andmata. Aga samas see välispoliitika nagu hägustunud, noh, siin on kõikidele ulatatud nagu, nagu seesama abi ja terekäsi, et lepime ära, Venemaaga tehakse riis ette, eks ole, mingisugune punane nupp kingiti. Venemaa küll kinkis seda USA-le, eks ole, venet sõelale Kuubale Iraanile, et kõik ükskõik kellega tegu on, et jätame ukse lahti ja siis hakkame vaatama, mis saab. Minu arust on see üsna ohtlik, selline selline poliitika, majanduse vallas on Obama teinud kiiresti ja väga tõsist tööd. Ja ega tal ei ole ka muidugi kongressis olnud vastuseisu ja, ja see on läinud ikkagi üsna üsna kiiresti, aga, aga välispoliitika just see, mida Peeter mainis, Venemaa suund aga ka, aga ka kõik need teised on, on niisugused, et et võib-olla siis, kui, kui tuleb vastus, et siis on juba hilja hakata nagu midagi muutma või siis peab kõvasti hakkama selgitama, et mida ma nagu jälle tegelikult mõtlesin ja ja aega on jälle käest ära lastud ja et kõik, see on niisugune. Päev on niivõrd lühike aeg, et kogu maailm selle aja jooksul paika panna on, on täiesti täiesti võimatu. Nii et noh, ma olen ülimat niisugune noh, ettevaatlik praegusele. Ja ilmselt ei ole ka meie siin seitsme minutiga panna Obama välispoliitikat paika ja see nõuab nagu eraldi saadet ilmselt. Aga, aga see, nagu sa rääkisid, On muljetavaldav, et ta 100 päevaga, mis on tõesti lühike aeg suutis sellised majandusotsused läbi suruda kongressis. Ja nagu sa ütlesid, kongress on ju tegelikult praegu Obama, noh, ma ei taha seda sõna kasutada, aga üldiselt sellest saavad kõik aru kummitempel, eks ole, sest ta on. Nojah, aga selles olukorras Presidendile pannakse niivõrd suured lootused, ei hakka kongress ega üksikult senaatoriga esindajatekoja liige jalga ette panema presidendile ja temaga. Ja kui suures riigis õnnestub ainult kolme kuuga sellised majandusotsused läbi suruda, siis mis pagana pärast takista meil väikesel 1,4 miljardi miljoni suuruses riigis, kus on samuti riigikogu valitsuse? Jällegi ma ei taha kasutada, aga kasutan sõna kummitempel, kus on enamus ikkagi valitsuskoalitsiooni käes seal väga kiiresti vastu võtta väga vajalikud otsused, aga mitte pagana pärast, vahetada meile. Istu kabineti kokku, lepi kokku majandust, pakett, mine parlamenti, järgmisel päeval kiidetakse heaks. Ja väga muljet, aga tema on ka ikkagi see ajaperspektiiv, millest Obama räägib, et siin ei ole küsimus ainult selles, et me peame tegema paari kuu jooksul seda võid odavad ja seab siin sihte kuni selle sajandi keskpaigani kliima vallas vähemalt. Aga muidugi, ärgem unustagem, et selle hinnaks on ka umbes 12 protsendiline eelarvepuudujääk. Ameerikas. Jah. Ootame, ega siis tõesti vara on võtta nagu seisukohta, aga, aga noh ütleme nii, et nii on kombeks juba juba esimesest kuus tehti kokkuvõtteid noh, rääkimata siis kolmest kuust, varsti on suvi läbi ja siis on pool aastat ja ja, ja nii see nii see läheb, et aga jah, niisugune et need probleemid on niivõrd suured ja niivõrd niivõrd sügavale, et, et on oht minna nii-öelda populismi, populismi teed. Kellel Obamal Sinimäel? Pakkuda pakkuda kõigile midagi, et keegi jumala eest ei saaks öelda, et uus president, kellele on pandud nisugune koorem selga ei, ei ole nagu midagi teinud. Eks ta ole, muidugi võib seda ette heita, et ära neid sihte nagu nii palju ja nii erinevaid, et kuidagi fookust ühtegi küsimused, et kas ta saab tõesti siis keskenduda nii paljudele suurtele asjadele korraga, et selleks oleks vaja võib-olla isegi mitut presidentuuri. Aga aga, aga ma ei ole nagu päris nõus sellega, et ta läheb populismi täites, mina näen just seda, see kurss, mida ta on valinud, see ju tegelikult vastuolus sellega, mida, mis on olnud Ameerikas au sees juba alates Reigeni ajast. Et ma pean silmas kõiki tema tegevust kliima vallas. Ma pean silmas tema Seda, kuidas ta suurendab jõukamate maksukoormuse samal ajal vaesemaid ja keskklassi ootab isegi teatud maksukergendus ja nii edasi. Et ta on, see on, see on väga suur muutus tegelikult. Nonii tegelikult öeldakse ju ka veel Bushi administratsiooni kohta, mis on nüüd ju juba tükk aega tagasi hingusele läinud, et, et ei ole päris selge, mis, mida, mida kujutas endast George Bush tihti Iraagi suhtes näiteks ja muud välispoliitikas, et aga eriti just Iraagi suhteliselt, et aeg on siis küps, kui kui on, on näha mingid tulemused. Ja see seda, mis hakkab juhtuma Iraagis, kui lõpuks Iraak rahuneb maha, kui riigist saab ütleme, normaalne hästi funktsioneeriv ja oma naabreid mitte ohustav, mitte lõheneda üritab riik ja noh, veel kord, et ta enam enam-vähem normaalselt funktsioneerib, et seal ei ole enam võõrvägesid siis pärast võib-olla tagantjärele hakatakse Bushile laulma hosiannat selle eest, et ta, et ta selle asja ette võttis. Praegu muidugi nii-öelda kriitiline mass ja kritiseeri mass on tegelikult suurem kui, kui, kui, kui positiivne. Nojah, aga samas, teisest küljest me ju ei tea, et mis suunas oleks ja me ei saa kunagi teada, mis suunas oleks arenenud Iraagi ilma selle interventsioonita. No südamest ja kus ta oleks, praegu me enam-vähem teaksime. Tähendab Saddam Hussein oleks olnud teie õitsva tervise juures, nii et ma arvan, tootus kvool, eks oleks püsinud seal. Selleks vist ei pea eriline. Ei no meie jaoks on kõige olulisem see, et saanud näha, milliseks kujunevad USA ja Venemaa suhtes Venemaa suhted, sealt võib meile tulla väga-väga suur, nagu öeldakse, tagasilöök ja ma ikka ei väsi imestamast, et Ameerikas leidub selliseid vanu Tarikaid, nõndanimetatud suvetolooge. Kes kas on viiekümnendad, kuuekümnendad, 70 80.-te aasta 2009 tulevad välja geniaalsete ideedega, hakkame Venemaaga sõbrustama, ükskõik milline ta on. Käivad Moskvas vanad veteran, senaatoreid kohtuvad Medvedjeviga ütlevad. On tore mees, küll on armas demokraat. Vaat sellise Venemaaga suhteid arendada. Kust need välja võetakse, kus nad kasvavad? Pole Ameerika suguse suurriigi jaoks on teatud teised piirkonnad maailmas veel veel suurem. Probleem. See temaatika vajab veel ühte tundi ja mida me kohe ka teeme pärast uudiste lõppu. Aga tegelikult ma olen sunnitud teile soovima praegu ilusat nädalavahetust. Ilm on ilus, minge välja. Mõelge või tehke muid koristustöid. Külli-Riin Tigasson, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios. Aitäh kuulamast ja kuuleme jälle.