Esimene kahvatud täht tumedaks tõmbuvas taevas peaaegu säratu külm ja puhas nagu tõotus, mida ma endale kunagi andnud ei ole. Ja mille täitumatust ma valusalt kahetsen. Kõigis palvetes palvetes mis on hoopis enamat kui mina. Lumele pillatud must palvehelmekee. Imelik on, kui lõpeb päev see päev, mida mattis tuisk ja päike ajut. Ja nüüd veel enne pimedat viimaks selgineb taevas mille rohekal põhjal mõni kerge linnusulg sulejälg, liikumatu, seal kõrgel kus valgust veel jagub, sellal kui all sinise lume sees Sarapu põõsad süsimustade õitega seisavad. Kui vaatan taha suusarada kaks sinist varju, mida kustutab tuisk Kui vaatan ette rohekas taevas hõõgub pikk pilv, kui silmad sulgen, siis näen, ma elan igavest elu. Ma usun ta sisse. Juured soos oksad põimumas taevasse. See on need tõesti. Suusatasin kord läbi sanglepiku. Kõik veed olid juba külmunud, aga keset lepikut leidsin. Allikaservadel kasvas roheline sammal. Ümberringi lumi. Vaatasin allikasse. Nende ladvad, tantsisid seal sügavikus. Ma lihtsalt tõstsin väsinud silmad trükiridadelt. Kustutasin juba süüdatud lambi, et välja minna, aga ei läinud, jäin istuma ja aknast välja vahtima. Laual Mu ees Valendab avatud raamat, see on sõnaraamat. Aga sõnu pole näha. On kaks halli tulpa lehtede Valevusel. Tõesti, sõnaraamat on sõnad unustanud. Ka asjad toas on unustanud oma nime või meenutavad seda kuidagi ähmaselt. Ja näivad tegelevat rohkem iseendaga. Mingit sisemist varju kiirates välja, mis piirjooned kaob, tähendab asjadel pole minuga asja. Ja nii võin nad rahulikult unustada. Vaadates välja, kus tänaval tuuniat hallikat valgust veel jagub. Aknal õitsevad hilised astrid väga valged, ses videvikus, meenutades lund, mis mõne kuu pärast langeb puhas, jahe. Ja veel midagi, kui sulgeda silmad. Tasub tõesti sulgeda silmad Etna. Ja avada jälle. Üks igavik möödas. Tõusen, süütan lambi kiskudes toa välja tooleskelust. Täidan sulepea sinise tindiga ja panen kirja selle loo. Olin kord sanglepp, teisel pool jõge, üks toomingas õitses ja tal olid nõtked. Jõele kaarduvad oksad igal sügisel, tuul rebis neilt lehed. Punased keerlesid ükshaaval veele, kadusid allavoolu ja kadusid allavoolu. Veidike enne lund heitsingamina sanglepp, rohekaspruuni rüü. Jäin raagu. Vool aga muudkui juhtus ühte kallast, teisele kaldale kandis liivad. Lõpuks siis langesingi üle jõe. Hommikul purjetab päike latvade kohale. Puude kroonid löövad hiilgama. Aga mina olen unine. Valges tuletornis süüdatakse tuli. Mina seisan, must kivi kaldal. Vahin tumenevat vett ja raskeid lainemägesid, mis langevad silmapiirilt tal. Olen kaljul, tuule käes Liidutav rohi mõistetud suruma juurisesse rõskevõitu Urbsesse kivisse. Ja valged linnud. On mõistetud minust üle lendama. Selgel vihmajärgsel hommikul, märtsis võib äkki paista, nagu oleks. Sest taevas on nii valusalt puhas ja paplid raagus ja järsku ei tea ma midagi nende pungi paisutavast mahlast sest mus eneses paisub see kurbusehoog. Ja mu matab see jaheda valguse laineigatsus. Ja hirm ja midagi veel. Olgugi praegu märts Märts surub lõhkised, huuled vastu soolast maanteed vastu välja tuisanud mullaga makat vastu kõrt vastu katkutud õlgkatust, mille räästas kasvavad purikad. Igal õhtul, kui väsib päikesekirg. Ja igal keskpäeval kukuvad nad klirinat puruks. Mõõtes aega. Neile längakil aedadele neile pehastuvatele palkidele sammaldunud õunapuudele ja jänese jälgedele õunapuude vahel aega mis on jäänud lume kadumiseni, õitsema puhkemiseni kokku vajumiseni ja selle kevadeni, kui purikatele pole räästaid ega jänestel õunapuid. Ja selle igavesti kestva hetkeni, kui ronka lendab siit üle. Pesapulk nokas. Aga mitte ainult need katkised katused, laguneva lumega. Mu keha on ära antud elule nagu jääpurikad päikesele. Pehkivad seinad ja ronk, kelle kronksatus kaigub ja kaigub üle märtsi õhtuse Malvaste metsa. Kui ei tulesurm? Kui sulgeda võiduma silmad ja avada jälle Hommikul, kui laulab tihane ja avada nad jälle kevade puhkemis. Või kuidas siis nimetada veel seda, et kõik voolab korraga kõigisse kaartesse laiali. Ja et liha tõrgub jälle aja vastu ja surma vastu nagu noor rohi sügise ja pimeduse vastu. Ometi. Mis ometi tuleb ja kummardub jõele mis tuleb, mis tuleb mis tuleb. Ja tervitage siis teda läbi kevadepüha hiilguse. Sulgedes oma silmad. Ja avades nad jälle igavesest ajast igavesti. Siin-seal maal, mis pole meie oma sest me armastame teda seal neetud maal. Me peame jätma kõik. Sest tema ei armasta meid. Mis olime ja mis kogusime. Sest meie kuulume talle, ta saab meid endale. Vaikides võtab ta vastu meie palved. Ja kunagi tuleme tagasi siia. See puude saluse põld, see küngas, nendele me saame. Need, me oleme need ajutised isegi kivid, siin on ajutised, isegi suured külmad kirikud, mis kerkivad ta seest nagu tühjad kaljuhauad. Ja tühjad ootavad hauad kirikute ümber kergesse liiva sitkes savisse raskete kivide alla haudade vahele haudade peale. Haudadesse kaevatud hauad. Vajuvad kumerus võtta poole. Taliginaalduvad ristid vihmade all ja pimedas kuupaistes ja lumes videvikus ja kevade lõhnamas rohus. Kõik seni kõik senisel maal, mis pole meie mis pole kellelegi ometi just meid endale saades. Ei ühtegi võitjat, ühtegi võitu ei tunnesema. Ükski sõjavägi pole võitnud, peal on see siis võitjate veri, mille aur tõuseb õhtuti orgudest ja roomab nagu kõheldes mäenõlva alla, kus puhkab küla. On see siis võitjate mõõk mille rooste imbub sookraavidesse? On see siis võitjate hääl, mis keskmagava päevaund lainetab üle vilja või mõnel hilisel tunnil eksleb metsades Mis on tõusnud ta seest ja hinganud ta peal ja kiindunud elus sealmaal mis annab ära üksinda oma jõgede, vee ja sellegi järele haarduvad, nagu kahetsedes ta neeme tipud merre. Tartu eleegia. Ja tumm peatunud jõgi, millest vallandub pimedas sinikaelpartide karjeid kajades papli. Linn kaks küngast kahel pool jõge kerkimas juudi surnuaed, ühel teisel toomkiriku varemed pärit ajast. Kõik on siin pärit. Kõik on ununenud. Kõik on siit pärit, kogu see pime ja tühi maa mis peatub su kallastel. Linn, mida pole Tartu Viirastus kust me kõik tuleme, kogu see kõhnuki rivi alates sinust, Kristian Jaak. Mu kauge kurb vend, üksi, kui minagi algselt ja lõplikult armastanud nii väga. Neid ilusaid noori mehi. Neid paari maavillast saksa, kuigi saksa ikka maavillast. Korporanti, lõbusat Tõlle poissi, sina. Su kolba tühjusest kasvavas mu keel eesti. Kasvasid need mõned väikesed luuletajad, kes jäävad meie vahele meie väikeste luuletajate esimese ja viimase vahele. Liiv, kelle hävitas hullus. Enno suur väike Enno vaene Läänemaa kooliinspektor, Talvik, kes kadus kusagil Siberi jõel ja Alver. Sest peale truu leinav lesk Alliksaar sõnadest lämbunud. Kibedat magusat suitsu niiskete puude ja turbabriketti viirukit hõljumas jõe veel. Ja lehtede lõhn. Kogu mälestus. Sügis. Alati sügis su mälus. Kõik need mõttetud sõidud, sõidud Tallinnas, Tartus mööda maanteed, mis on nüüd parem seda maad, mis jääb iga aastaga lühemaks maad, mis läheb iga aastaga kiiremini. Need bussipeatused tee ääres, söötis põldude kaldal ikka veel ootab seal keegi bussi viimast bussi, mis vist ei tulegi. See maastik, see Kesk-Eesti taevas sünnib veel ainult muljena teekonnal Tallinnast Tartu. Sest tagasi pagemine pimedas. Teel ühest jube reaalsest linnast teise. Varemed umbrohi, õlu, tolm või porivõimetu allakäik. Kohvikute apaatia. Jões peegelduv taevas. Igavik. Üks inimene ühel kevadõhtul kella 10 paiku luges raamatut ja akna tagant mööda lendas pääsuke ja inimene istus tooli peal. Ja raamat oli lahti laua peal. Ühel inimesel ühel kevadõhtul. Meel läks kurvaks, vist? Ei tea, kas kevadest või õhtust või Pääsukesest või siis sellest, mis oli raamatus seal laua peal, ei tea, ei tea. Mis sõnad ei tea, mis imelikud tähed võisid seista seal ja kurvaks teha ühte inimest. Seal külmavõitu õhtul. Nelipühad läinud nelipüha pühapäeval, see oli 11. juunil selle suvepeaaegu ainsal tõeliselt kuumal heldelt lehvidval päeval. Sõitsin rongiga Tartust Valka, Valgas Piusale. Sealt matkasin oravale ja sõitsin õhtul tagasi Tartu. Varsti need rongid enam niikuinii ei käi, mõtlesin, see maak kaob kiiresti nagu jää põhjapoolusel. Aga mina tahan teda mäletada. Ma ei tea isegi, miks. Nüüd ma siis mäletan. Mu mälus on näiteks pilt. Tüdruk jookseb Sangaste kolhoosimajade juurest rongi poole, rinnad hüppamas, jõuab tema õnnelik nägu. Valga tühjad tolmused, tänavad, ühe väikelinnapoisi pilk nagu väljasaadetu, pilk, salarõõm. Mina pole siiski enam 15 aastane ega ela Valgas. Võrreldes olema muinasjutuliselt rikas ja vaba. Neli prantsuse vanameest Valga jaama puhvetis ootamas Riia rongi. Üks neist vehib kätega ja räägib erutatult Napoli Uubuna vinüül-i siiani välja jõudnud, mis siia toodi, nii. Piirivalvurid veavad perroonile sümboolse hõbedase keti rahvusvaheline reis. Piusa rong on umbes samasugune. Kohe sukeldub ta nii paksu võssa, et paju ja lepaoksad käivad vastu aknaid. Konduktor on noor vene poiss. Päikese käes seisnud vagunis on alguses vähemalt 40 kraadi. Ta võtab kuldnööpidega musta pintsaku seljast ära ja festivale. Igas peatuses kummardab ta poole kerega aknast välja ja vaatab. Ega kedagi peale ei tule. Tavaliselt ei tule. Lubiinid, kellukad, kurerehad ja härjasilmad. Kõik õitseb tänavu nii vara. Inimesi ei paista. Koprad on oja üles paisutanud. Soostunud luhal seisavad kuivanud puutüükad. Peale minu on vagunis veel kaks vanameest, kes võrdlevad õllehindu ostukeskuses ja külapoes andes eelise esimesele. Vilja või piimahindadest nad juttu ei tee. Kõneaparaadiga. See on toru, mis pannakse kõri peale ja mis võimendab häält. Naine mu selja taga korskab aeg-ajalt nagu hingepõhjast. Vaatan vilksti tagasi. Ta ei paista midagi tundvat. Puhastverd punapea, valge nahaga, kahe väikese poisiga ja valge siniste silmadega kassipojaga, keda ta süles hoiab. Suurem poiss on emaga tülis. Istub teise vahesse. Nad on ilmselt väga vaesed. Aga punapea oma iseõmmeldud lipu, punase seeliku ja helesinise heegeldatud pluusiga on nagu kuninganna. Piusa koopad on nagu katedraal. Kaskede rivi orava maantee ääres lehvitab vägevas kuumas tuules oma pikki peeni oksi nagu mingi aus paleeruma, lippe ja vimpleid. Suur suvepühapäev astub mööda kruusateed lagunenud piimapukist mööda. Rukis lainetab. Õhtul, kui istun maanteepervel Enn orava jaama torkab üks parm omastla mu külge. Otsustan prooviks välja kannatada. Päris kibe. Minema lendab ta õige vaikselt tumepunaselt kumades. Movery nagu kalliskivi kuumas õhtupäikeses suures valges kristallis. Orava jaamas seisavad edasisõitu oodates kaks pikka naftarongi üks tühi, teine täis. Ühe vedur Venemaa teisele tule Eestimaa poole. Päike on metsad, aga tühjad tsisternid pauguvad jahtudes. Neile on kirjutatud Ruski nir. Inimesi. Korterites kõrvalmajas elab inimesi, mõnel neist on koer. Autoaknaid mööda voolab vihmatuled pimestavad pimedas. Öeldaksegi auto sõidab, mitte inimene sõidab autoga. Autod seisatavad valgusfoori taga, inimesed näevad kõrval autodes. Trammis paistab. Õhtul kodus paistab inimesi kõrvalmaja aknast söövad laua ääres lähevad teise tuppa. Televiisorist, kus mõned peavad sõda, mõned rahu mõned mingi asja eest või nimel, ennastohverdavad. Kirjut plastikkausid, ämber, like müts ja Adidase dressid võltsid. Neid on tuldud üles filmima. Selle puhul tapavad nad lamba, keda mida pakutakse. Teise kanali peal näidatakse loomi, nende elu, nende kannatusi, haigust, võitlust, surma kolmanda peal jälle inimesi. Filmis seriaalis raamatutes voodis lugedes on inimesi Mis rõõmutu elu ei suuda luuledki lugeda, ikka kipun urgitsema iva otsima, vigu märkama, kadestama räägin nii, sest mäletan varem oli luule suur jõgi mina madalad kalded, kareda luharohuga õõtsuvate kõrketega kaldad mille vahel selges sügistaevas kandusid kollased lehed allavool. Tuli tall. Lõi jõe plaksti jäässe. Luha vedas tuisu viiruliseks. Veergudes said noodijooned, kuhu kuuvalgeid öid jäi valgejäneste jälgi. Veebruar vaatas. Üks sinine viis hakkas tasa. Ja algaski kevad. Ühel kaikuval õhtul tõusis jõgi luhale, oi seda partide praeksumist. Oi seda Havide mängu suurt kirjut külgede Havide mängu. Ei nad märganudki, et vesi aeglaselt alaneb otsides teed tagasi jõkke. Ikka vaevalisemalt. Ikka mudase maid, son, roopaid pidi nõrgudes. Suve poole sai jõgi tasapisi endiseks. Aga luht. Luht ootabki vihma, sooja valget sadu, mis heinana langedes Uhaks seda puhtaks kevade savistest setetest. Tule mulle vihmaks.