Eesti sõduritund. Võttes aluseks Eesti vabariigi põhiseaduse ja lähtudes tõsiasjast, et teises maailmasõjas de facto sõjaliselt okupeeritud Eesti vabariik kestis tulenevalt rahvusvahelisest õigusest juure katkematult ning tõdedes, et Eesti kodanikud osutasid nimetatud olukorras Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu peale selle agressioonile Eesti vabariigi vastu ning Eesti vabariigi ebaseaduslikule okupatsioonile õigus pärast relvastatud vastupanu võideldes Eesti vabariigi de facto iseseisvuse taastamise eest. Riigikogu otsustab, eelnimetatud relvavõitlust tuleb pidada vabadusvõitluseks ja selles osalenud Eesti kodanike Eesti vabaduse võitlejataks. Nii selge ja lihtne oleks kõik olnudki. Nii loodeti. Kuid Toompeal hääletati eelnõu menetlusest välja. Riigikogu oli valinud poole vaid kolm nädalat, jäi oodata üheksandat maid. Avaldame sõjaaegsete Eesti lennuväelaste meedia tähelepanuta jäänud kirja. Kõrge rahvaesindajate kogu on oma otsuse teinud. Eestlased oma vabaduse eest teise maailmasõja ajal võidelnud ei ole ja Lorill Need umbes 70000 eesti meest, kes tolleaegsete Eesti põrandaaluste riigivõimuorganite üleskutsetele järgnedes relva kätte võtsid et Nõukogude liidu vastu võidelda ei ole mitte vabadusvõitlejad, ehkki nad oma rumaluses võib-olla nii karvasid vaid lihtsalt natsliku Saksamaa käsilased. Seega sõjakurjategijad, kes mitte mingit tunnustust ja austust ei vääri. Mis puutub aga üleskutsujatesse eesotsas tolleaegse peaministri Jüri Uluotsa ja Eesti vabariigi rahvuskomiteega siis tundub, et need ja nende poolt lausutu ei vääri riigikogu saadikute arvates nähtavasti üleüldse mingit tähelepanu. Mis riigivõimuorganit nad siis ikka olid. Ja nii on asjad meie tänapäeva riigikogulaste arvates siis selged ning pikemat arutelu enam ei vaja. Kuid mitte kõikide eestlaste jaoks ei ole küsimused nii selged, nagu nad rahvaesindajatele näivad olevat. Nimelt on viimastel aastatel toimunud sündmused ja Eesti vabariigi juhtkonna hoiakud paljudes nendes, kes oma nooruse ja lisaks sellele sageli ka suure osa oma elust on tahes-tahtmata pidanud ohverdama oma kunagisele noorusideaalile vabast Eestist äratanud sageli nördimuse ja on tõstatanud nende jaoks küsimuse. Kas see, mida kunagi kodumaa armastuse tuhinas sai tehtud, oli ikka õige või tuleb see lihtsalt nooruse rumaluse arvele kanda? Kas ikka elaks veel nii, kui elu saaks korrata? Muidugi kaotatud aastaid ja võimalusi enam tagasi ei saa. Kuid mõtted on kangekaelsed ja seekord üles kerkinud küsimus jääb paljudel nähtavasti surmani meelde mõlkuma. ENSV ajal oli asi selge. Isamaa kaitsjad olid need, kes olid teeninud nõukogude armees. Nemad olid Eesti vabastajad fašistlike okupantide küüsist. Kõik teised sõjas nii või teisiti osalenud mehed olid paremal juhul kas vaenlase propaganda poolt eksitusse viidud või halvemal juhul kujutasid endast lihtsalt natslik bandiite, kes võitlesid Nõukogude Liidu ja seega ka demokraatia ning töörahva vastu. Ühesõnaga tegu oli Isamaa äraandjatega, kes selle eest said ka oma karistuse. Pikad vangilaagri aastaid ja igasugused muud repressioonid olid oi kui paljudele tasuks isamaa armastuse eest. Paljud aga jäidki igaveseks kaugele võõramaamulda. Kuid kunagiste sõdurite hinges oli teadmine, mis aitas vastu pidada. Ehkki sõda oli kaotatud, oli seistud õige asja eest. Kuid siis Eesti taasiseseisvus. See oli uskumatu sündmus, salajaste unelmate täitumine. Ei olnud Eestis vist teisi inimesi, kelle jaoks Eesti iseseisvus oleks olnud kallim ja oodatum kui need elust räsitud kunagised sõdurid. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks ometi saabus võit. Lahingute raskused ja laagrite kannatused ei olnud asjatud. Tekkis lootus, et ehk saabub nüüd ka tunnustus nendele meestele, kes kunagi seisid Eesti piiride kaitsel. Ei, ega mingeid erilisi soodustusi või aupaistet ei julgetud soovidagi. Oli selge, et riik oli vaene. Piisanuks sellestki, kui oleks ametlikult öeldud, et poisid te seisite õige asja eest. Paraku nii lihtsalt need asjad siiski ei läinud, kui esialgu võis loota. Esialgne vabanemise eufooria, teooria ja lootus õigluse jalule seadmisele hajus pärast Eesti taasiseseisvumist üsnagi kiiresti. Suurel määral kompartei ja komsomoli ridadest tulnud vabariigi uus juhtkond tajus peagi, et Saksa sõjaväes teeninud meeste esiletõstmisega on oht sattuda lääneriikide silmis ebasoosingusse ja kellel seda siis ikka nii väga vaja oli. Järjest rohkem tuli kunagistele sõduritel hakata häbi tundma oma valitsejate arguse ja printsiibitust. Pärast suures Lemitamise tuhinas unustati Eesti ajalugu ja eestlaste sõduri vaprust. Et Venemaa võimud ja juudi ringkonnad on alati püüdnud neid, kes nõukogude liidu vastu on julgenud võidelda fašistideks ja sakslaste käsilasteks tembeldada on ammu tuntud lugu. Niisamuti rünnatud ka praegust Eesti vabariiki venelaste inimõiguste rikkumise ja muude olematute pattude eest. Kui ta on kurb, et ükski taasiseseisvunud Eesti valitsus ei ole julgenud sirge seljaga avalikult ajaloolist tõde tunnistada ja öelda, et need mehed, kes neil kaugetel aegadel järgnesid tollase Eesti valitsuse üleskutsed ja püüdsid oma kodumaad rasketes lahingutes kaitsta Nõukogude terrorirežiimi eest ei võidelnud mitte Suur-Saksamaa eest, vaid pidasid omaenesesõda, mille lõppeesmärgiks oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Ainus võimalik moodus relvaga käes Punase terrorirezhiimi tagasituleku vastu võitlemiseks oli teha seda saksa mundris. Sooma minek oli siiski suhteliselt vähestele vaid võimalik. Ja nii siis võideldi lootuses, et mõlemad, nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa purustatakse ja liitlaste abiga õnnestub lõpuks Eesti iseseisvus taastada. Paraku oli lootus lääneriikide abile Eesti iseseisvuse taastamisel naiivne lootus sest lääneliitlased olid Atlandi hartale rahumeeles sülitanud ja kogu Ida-Euroopa juba Nõukogude liidule maha müünud. Kuid see on tagantjärele tarkus, mida rindesõdur tol ajal lihtsalt ei teadnud. Loodeti imele 1918. aasta sündmuste kordumisele sest muud ju üle ei jäänud. Paraku on valitsus ja riigikogu maailma avalikkusele kõigest sellest vaikinud või ainult õige arglikult rääkinud. Kuid ka vaikimine on sõnum. Eesti riik ja rahvas kestavad ainult siis, kui vajadusel leidub mehi, kes on valmis kodumaad kaitsma. See on nende jaoks, kes kunagi Eesti piire kaitsesid, vankumatu tõde, sellest loobumine nooremate põlvkondade poolt, ükskõik kui hea elu nimel üksikisiku tasandil tähendaks varem või hiljem Eesti riigi ja võimalik, et ka rahvalõppu ka siin on, mille üle mõelda. Riigikogu on otsustanud, see otsus tähendab aga seda, et vanad mehed, kes peaaegu kogu oma elu on pidanud oma kunagisele noorusideaalile vabast Eestist ohverdama peavad oma viimased aastad elama teadmises et nende unistuste riik vaba Eesti on nad reetnud. Neid tuberini pime ei tuletorni. Velotuuri ei hoolinud toidust ära, korvis ludes ott. Nii. Õppega karvelt teevad seal leiti lavaruumi naljakuulidest purustatud ring. Siis sõbrad. Et kiiresti parve freimi seal mainib lastehoidjat, ei, nii hellalt, meie kodumaa vajab veel. Vaja. Kui marapääsu räimi terves maa sai, ta puhkuse kätte sai. Seal sees hoiti nii kaua, nii kaua viimaks sõideta minna. Kaitsja ta ei armastanud. Jällegi lumi. Tuul ei olnud surra. Paralleelokkad on kinni. Tuli lugu untsakate uuelt plaadilt, mida on oodata enne meie võidupüha ja jaanipäeva. Ühe ellu äratatud vana rivilaulu tekst tuli ringiga Austraaliast. Laulu kangelane kannab oma tegelikku nime, oli pataljoniülem ja jätke meelde ka kunstnik. Vana oli, mul oli kompaniiülem, oli, jah, aga Eestis siis ta oli juba seal staabis oli ja siis ta pärast lõpuks oli nagu siis nii-öelda pataljoniülema asetäitja oli. Temaga oli pidevalt pistmist. Mis oli, juht? Oli? Oh no tore mees, igatahes mäed on, ega tema ei läinud. Ega ta ei olnud nii hulljulge, aga no kuhu oli vaja minna, mehele tulid, nad oli vaja vasturünnakut, poisid, lähme anname neid ühe tou ära jälle ja ja tema läks esimesena, alati nii poistega koos. Poisid, lähme. Tema jutt, et minge või nii, et tehke või midagi temas. Lähme, sisend lihtaks minema. Poisid muidugi hurraaga ja ta ei saanud ühtegi kordavategrad ja käis alati ringi, tema istunud kuskil nii iga päev, tema oli gravda hommikust juba vaata kell viis juba. Juba juba tuias ringile. Ikka poistega ja noh, niisugune kamraad oli, tuli sisse, ega tal polnud nii poisid ka muidugi ohvitser, ohvitusele väikeni, valvel, tähelepanu ja nii hüvitab kohe. Kui kaua ja kui hästi te Hando Ruus ja tundsid? Tundsid siis, kui ma läksin, viimane täiendus Kehras, kui mina tulin ohvitser hoolispaateltsist, tulin tagavarapataljoni diviisi juurde, Kehrast tuli minu juurde Oskar Ruut, maalin teda varjanud 41. aastal vene mopist soo tänaval mängisime öösel pritsi. Hando Ruus oli ka siis meie kambas ja, ja nüüd äkki ruut, Oskar Ruut tuleb mulle juurdes kuus määratud, ma ütlesin tagavaras ministri diviisi, et meil on Narva pataljonis ohvitseri vaja tulema organiseerinud, nii et sa tuled Narva pataljonile rühmaülemaks ja nii ma sattusin kolmanda kompanii esimese rühmaülemaks. Gruusia oli siis oli adjutant, oli selle põdenud, et nendel oli ja, ja koos pidasime roosi pulmateel ja minalisi rümba ülem, kompanii oleks, ma sain siis, kui me kuues juuni läksime rindele samal päeval ja teine rinne avati, pataljon läks rindele ja siis üsna poigesse, mind määrati ekspromt läkikompanii ülemaks seal käigu pealt kohe ja Ruusel ja minu koos siis kõik need need Narva-äärsesse diakuni sinimägedesse, siis kuningriivas asja, kuni kuni Ambla kirik on väita. Vaat nii oli Ruusik. Tema oli, oli niisugune pahastidele mees, aga tema otseselt rääkis ka niimoodi kiiresti ja lihtsalt tema mossitan, tõi, tema oli lisaavale avale olekuga nagu poisid jaagu sõber oli, aga järsku ütles ka niimoodi, kui vajalik. Ta ei kartnud ütelda ja, ja nist kamanda komandör omandas talle teada. Ja Hando Ruus oli, oli viimane Narva pataljon, komandör, sinimägede lahingud seal Riivos, kaitselahingud. September 1944. Mina olin, olin kolmanda kompaniiülem. Ja meid sinimägedest võeti välja Üheksanda augusti paiku, kuna väga vähe mehi oli anud järele, pataljonis asendati teise üksuse ja mee läksime kure kloostri kaudu, kus me tegin paar päeva õppusi ja täiendus saime, läksime sohu kaitselahingutes. Noh, põhiliselt oli koalitsioonis olek ja punkrites istumine, kuni tuli teade, et tõmmatakse tagasi Rakverre viidi esialgu ja Narva pataljon oli nagu viimane üksus, kes taganevad Starsi katma jäi. Ja mina oma komponiga tulin riivasust välja. 19. tulime kuni Iisaku koolimajani, seal puhkasime öö ja esimene lahing, kokkupuude punaarmeega oli, oli Avinurme lahinali siis tudu kaudu, me tulime ikka niimoodi, et Porkuni lahing jäi. Minu kompanil jäi põhja poole. Me tulime metsade vahel tihedas koorile oli palju ja tulime üle raud tee kuni kuni Ambla kirikuni Hamlagi, kuidas siis andur uus olime koos seal võttis meid nii svingi ümber tema ja ütles, et Eesti korpus ja punaarmee on juba meist ees. Juba eelmisel päeval jõuti Tallinna lähistele. Et meil ei ole mõtet enam minna suure üksusega. Suures grupis, et mehed, lähme nüüd lahku, kes läheb Pärnu peale, et läbi murda, Saksamaale kesta, Tallinna peale minna? Mina ütlesin, mina tahan Daniel peal, mul oli kool pooleli Tallinnasse. Ja jätsime andu Ruusiga Ambla kirik kõrs jumalaga. Samal päeval peale lõunat lepavõsa ümberringi. Ja minul õnnestuski minna ühte taluhoonesse, kus saini erariided. Aga andur läks nii, nagu ma tean, õnnetud, et punaarmee piirs tema üksuse kohe ümber ja, ja temal ei olnud mingit võimalust läbi murda Pärnuga, nagu ta kavatses teel. Ja tema saatus on teada, et arreteeriti ja viidi katsimisesse Leningradi. Seal tõukati. Varr ja siin tuule, Spiza haaraid muldonnist on saanud muu tare. Oma püssi saab küsida vai ehk tule Evans, parem kui õhtuse tuule puhuvad rohus pula koertele alustan jahti. Ei heiduta mehiga tuhanded ohud, metsavend peab need saades akti välku peekiminelas, kõmisev kõu ja punane saatan lasu. On valus vaadata metsa sees taluakendes, kiirgavatul. Kuid mets varjab mehi ohu eest, kuniks vabaks saab Eestimaa muld. Pimeduse vägi ei suuda iial võita valgust, mis tuksuma Rimas. Seal lootus jääb alati jalamassaaži ja kus vabadust hoitakse hinnas. Las välkuda peekenelas kõmisev kõu. Las välku, appikene laskumised, Go Jäpuna näe, saatan, lasu ulumehe metsas on ühendanud jõu, näis palju meil padruneid kulub. Laidoneri muuseumi hiljutine konverents oli pühendatud meie lendur eile ja lennuväele läbi aegade. Anname kuulata hetkel õhuväe ülema kohustes kolonel Valeri Saare ettekandele järgnenud arutelu. Küsimus kas neil on ülevaade, millises seisus on praegu teised Balti riigid, Läti ja Leedu lennuosas? Ei ole kindlasti täielik ülevaade, me kolm korda aastas saame kokku ja viimane kord me olime kaks nädalat tagasi Lätis. Arengud on absoluutselt erinevad. Üks seik on kaugemale jõudnud oma, ütleme lennutegevuse arendamisega ja siin me peame tõdema, et Leedu lennundus on polügoon nii ütle edukas osa üles ehitatud nendega seal 39 lennukit, millega nad teostavad niinimetatud rahuaja õhuturvet. Valvad oma Ignalina tuumajaama, nii Läti kui ka Leedu õhuväe koosseisus on lennupääste ja Leedul on 10 päästekopteri, Lätiga on kuur, päästekopterid Lätti ootab sel aastal veel neli. Hammusta veel 139 tüüpi, väiksemad helikopteri ja Eestil on vastu panna üks nii kaheksa, mis ka ütleme nii veel lendab võib-olla aasta või poole, siis ostetakse v? Leiavad palju paremini arenevate juhtimissüsteemide arendamisel, kus me oleme võtnud initsiatiivi ja ei ootanud NATO peole või investeerid oma ütleme rahalisi vahendeid ja meil on parem kui Lätil ja Leedul üles ehitatud just koosvõimelised lennuopereerimise juhtimise süsteemi. Aga igal kliendil on oma plussid. Ja tegelikult üks ainult tegur on, mis neid arenguid on raha. Teie etega poliitiliselt korrektse arvestuse riigikogu liige Kui ma küsikski, et oma ettekandes ütleme siis õhuturbe lennukid, probleem, mis tegelikult on probleem, et mida siis ikkagi ka hambaarste siis Hiinas, kes toodab osta. Siin ma proovisin jälle võrdlemisi korrektselt vastata, me oleme tavalised mundrikandjad. Meie ülesanne on täita poliitilisi otsuseid, kui tuleb. See ongi tsiviilkontrolli üks kõige olulisem osa, et mida teha, otsustab poliitiline tase. Kuidas teha, otsustab siis juba konkreetne tegija, kolonel kindral veelgi. Niikaua kui neile pole langetatud, ütleme antud poliitilist otsust. Et see asi sünnib, siis me oleme ainult teoreetiliselt, ma ütleks nii, tekitanud vähemalt paarsada kilo pabereid kõikide raskustega, mis läheb Eesti riigile maksma see variant, mis läheb maksma, teine variant, mis on grippe, mis on F 16, mis on mingisugused lähitulevikus välja arendatavate rukki seal oli tüüpi. Kuidas seda teha üksinda Eesti riigina, kuidas seda teha koostööd Läti Leeduga, kuidas seda teha koostööd Soomega kõik need varjanud, et meil on valmis ja nad on vastavatele vastutavatele isikutele ta ka ette kaldu. Aga arvestades, et mina ise ka tahan, et minu lapsed ja lapselapsed saaksid, ütleme nii korralikult lasteaias, süüa, juua, ja kui me räägime tõsiselt lennukite hankes, siis see on ülimalt kallis. Asi ja see vaja küsis kaalumist praegusel momendil, niikaua kui nad on otsustanud, et see ajutine lahendus töötab kuni aastani 2007 25 detsember siis meie omalt poolt valmistame ja riigikaitsekomisjon on meil välja kutsunud vaibale, mitte üks kord ja löönud oma papat läikima meie poolt vastu, aga olukord on teada. Ja poliitik sellised otsused võib-olla kui te olete lugenud viimaseid lehti, kindlasti spekuleeritakse päris palju, aga kahjuks mina teen veetud spekulatsioonidele, Tribbiani ei oskand midagi vastu öelda. Kui poliitiline otsus tuleb, siis ma teen, ütleb kapten ja aitäh ka kunagi Viljandi poliitilise tahab, et ma hea meelega võtan sõna. Kuna ma olen ka riigikaitsekomisjoni aseesimees, kes on pärast päevast päevalehte vaadanud, siis seal spekuleeritakse ka nende kritaliste ostu ümber ja kuna ma olin komisjoni liikmetega üle ja Rootsi riigipäevasse kohtumisel rolli riigikaitsekomisjoniga ja me tegime selle kohta pressiteate siis ma loomulikult olen hea meelega valmistada lühidalt praegu kommenteerima. Küsimus on tegelikult selles, et kui me räägime nüüd konkreetselt vastata küsimusele, et kas Eesti võiks kaaluda ka välistajate muretsemist, mis on tõepoolest väga kallis siis huvipakkuv on võib-olla see, et Rootsi mõned poliitikud on praegu valmis kaaluma, kingivad meile mõned hävitajad mäletama Kristjani, meil on nimelt Rootsi kuningriigil on praegu kasutuses 160. Ja praeguseks on järsult langenud, muide Laguna viidavate vene hädaoht niipea ei taastu finaatil. Aeg tekib siis, et raha kokku hoida, olla otsustanud lahti saada 60-st hävitajate pudele 100 järelejäänud 160-st, siis nad leiavad sadamaga raudtee riigile ka piisavalt palju. Ja nende küsimus aga 60 täiesti töökorras hävitajaga. Ja üks võimalus on saata vana raudselt. Aga on ka teisi võimalusi ja üks konkreetne Rootsi poliitik, riigikaitsekomisjoni liige. Kes on kes, kes pärineb Rootsi rahvaerakonnast tegi ettepaneku, et Rootsi valitsus kaalutlusel soovitaksid mõned hävitajad Eestile, Lätile, Leedule täiesti tasuta rõhutada, sest nende hinnangul on see ka Rootsi huvides, ainult suurendab julgeolekut, kui Eestil, Lätil ja Leedul on omad ärrita. No küsimus on muidugi, selles pidada, rõhutasid mitmed Rootsi poliitikud, et Rootsi muidugi tule nüüd enne pakkuma, kui Eesti küsib, testib oponent Kristen Michal Rootsi lääne pakkuma elektri, et eesti mees püsiks. Selleks peab Eesti otsustajatel olema mingisugune selgus selles asjas. Kas küsida või mitte küsida. Ja muidugi Eesti Eesti poliitikute sellises olukorras loomulikult ennekõike peavad ennast. Aga et aru saada, mida meil vaja on, missugused on alternatiivvariandid, on ja tõenäoliselt on sellest käigust Stockholmi nii palju kasu, et see vallandaks põimib, tihendab seda mõttevahetuste mõttevahetusele toimunud juba mõnda aega, nii. Kolaneb saar mainis võsaga mitu korda käinud riigikaitse komisjonis heaks. Jale kutsume õhuväe juhtkonna, varsti jälle leitakse komisjonidest mõtlevaks jätkata kujundama mingisuguse aru saama, missugused on need, missugused on need variandis, seaduste puhul on ajakava ja peame oma rahale hoolikalt lugema kaameraid, et need lennukid tasuta, siis me peame arvestama, kui palju maksab nende hooldamine. Ja kõik see, mis selle juurde kuulub ja me peame saama selgus, muidugi ka uuendatud. Aga näiteks Delfi portaalis hakkas kohe ja ta eesti noorukite ilkumine selle selle ümber, et rootslased tahavad sokutada oma vanarauda veebruar 20 aastaste poisikeste infominek ja siis ta ei kannata vilguvad. Ma ei ole sugugi kindel, et jutt on vanarauast, et rootslased jutt käib ikkagi töökorras lahingulennukitest, loop suutvale, kõige uuemat mudelit, aga kindlasti nad ei ole ka kõige parem mudelitel. See selle vastu on juba meie sõjaväest ütelda, mida need lennukitel väärtustada, seda meie ei tea, me peame küsima, seadustesse on vanarauda, on need korralikud meeletult. Aga praegu proovisin lihtsalt kirjeldada, mismoodi otsustaja mehhanismis toimuvad. Käivad selliste konsultatsioonide käigus, et mõte hakkab liikuma ja kui mõte liigub, siis ühel hetkel tuleb ka mingeid otsuseid langetada. Ma palun, sinu. Sõjamehekondensaatorite tähendab hävitajate Summiga, tähendab rootslasest kurati, soomlased muretsesid endale esmaklassilised hävitajad laguneda. Minutid ainult tõusta oma õhupiiri, kaitsta põleja tumma nälg, põlenud tuubi, kaitsnud pankrotti siis on kõik poliitiline asi ja kui me paremini lihtsalt Aasmäe fokuma kasvastamine sakste vanu või osta Ameerika tuuri ära, sa ütlesid Tallinna lasteaiad kinni, nüüd kurat on, oli kolmanda riigieelarve üle mina kui noh, natuke natukene sõjameeste natukene lendur ja väga palju Isamaa ja need järeldusi ümbritsevast. Praegu need soomlased muidugi oma hävitajatega käigud, paraad kaastanud kaema tallindumise kindlasti juurde. Ja niimoodi ja palju tolku midagi. Sellepärast et riigikaitse, meie hullunud paneb paika. Et ajateenistus on siiski ühiskonnale Mul on juttu, aga ma ütleks nii-öelda vale inimese suhtes, ma pean ütlema, et minu viimane ajateenija lakute kindral kümneri aja ja meil pole ühtegi teenijaid õue. Ja asi oli selles, et meil on ülimalt, ütleme nii. Suur vajadus kõrgelt kvalifitseeritud personali suhtes. Me oleme valvamise andma tulle täielikult kaitseliidule aga meie tegelema ainult ütleme, tehniliste aspektidega lennukitega radaritega ja siin lihtsalt ajateenija kaheksa kuju ohtu. Aga maavara seisukohast ma täielikult toetan teie sõnumit. Küsin selle küsimuse ära, koloneli käest see puudutab ikkagi neidsamu hävitajaid nimetati. Tänases esimeses ettekandes oli juttu sellest, kuidas sõjaeelse Eesti vabariigis lendureid koolitati. Koolitati rohkem lendureid, kui oli lennukeid, tähendab, et kolhoolitati lendurid nagu teatud varuga, et, et alati on hea, lendurid on rohkem sellepärast, et alati võib lenduritega midagi juhtuda. Kahjuks ja seetõttu mu küsimus ongi selles kontekstis ja valguses, nagu me täna siin arutame oma oma iseseisva õhuturbe seisukohalt, et kui palju oleks mõistlik ka mitte lähiaastatel hakata, kusjuures kusjuures koolitama sõjaväereetureid sealhulgas kui palju siis hävituslendureid. Ja kuidas, kuidas võiksid lendurid koolitada, kui palju võtab aeglane hävituslenduri koolitamine? Siin ma tõingi selle seal probleem? Karpov, mine välja, et meil on suurepärane koostööd lennukolledži ka me oleme esitanud riigitellimuse Tartu raekoja platsile, kus me tellisime endale nii kopteri, piloote kui ka mõned üksikud lendurid, aga kindlasti Tartu lennukolledžis oma ka, mis, mis nende tasemeni nad võivad välja õpetada. Aga Tartu lennukolledži mehed tulevad nõukogu aeg ilma probleemideta. Käitaja kui ka lennujuhid, kuidas seda väljaõpet korraldada, sõltub konkreetsest hankest igal juhul, mis me teeme näiteks GPL tasemel praegu vaevalt litsentsi tasemel, seda teeb Tartu lennukolledži ära, aga edasi kõik valik toimub selle riigi väljaõppesüsteemis, kes oleks nõus meile nüüd lennuki tarnima näiteks Rootsi sõjakoolides. Need on väga head asjad, inglisekeelne väljaõpe, aga see olekski CDd, mida me saaksime teha. Algvalik on Eestis algteadmised Eestis ja pärast juba vastavas riigis, kus me toetame neid lennukeid ja see oleks lihtsalt selle hankeprotsessi koosa. Aga minimaalne arv minimaalne on, kui me räägime 10-st 12-st lennukist ja oleks väga kena, oleks igal lennukil vähemalt kaks või kaks, kolm meeskonda, see sõltub nüüd jälle sellest õhuturve ülesanded, siis noh, see arv peab olema üle 20 30. Kui tõesti asi on nii tõsine, et ma küsiks, vaid tahtsin repliigid, ma olen juhtumisi NATO julgeolekunõunike, kogu esimees. Ja aastate kaupa probleem riikliku tellimise moneerimiseks. Tantsukollektiivkaitse õhuväelane seoses on probleem selles, et lendurid, reaktiivlendurid, eri kategooria inimesi, mis peab olema sorteeritud, välja suurendada. Seda ei ole võimalik nii-öelda laua, mis teha, sest tema praktiline kogemus, kus all on ideaalne osa, võetakse inimesed vastu fotograafi tullakse välja lihtsalt Eradioonide edasi büroosid ja kõige kõrgem tipp on sõjaväe negatiivselt. Selleks ja seda, seda kogu protsessi ei ole võimalik nii teha, et tõu mängitakse. On teil kaheksandal, 10. aastal on meil mitu lennukit ja on vaja Lynnitamioloog. Esiteks, väljaõppeprotsess on pikk ja teise teised ei ole võimalik korraga Eesti elanikkonnas võtta korraga. Ma juba praegu minna käib. Küsimus on selles, et me peame euroga reisimispoliitilist aed praegu käivitada, iga aasta tuleb juurde operatsioon, mõni mammi ja parimate väljaselgitamine ongi väga raske. Kõigist Urve. Kui palju tootsid, võetakse ette nooriumeni? Tartu muuseumisse toomine pigem 37 lendab kohale noor poiss ja minu meelest selles liinis, et 150. marsimetu algses pühamise aludest tuli 14. Aga mitu aastat meil tegelikult tarvis on kolme alustada. Lenduriõppega õppeprogrammi küsimus on ka praegu on lennukoletis riigikogule trahvi tahetakse anda kõigile pilootidele kõrghariduses korras ja, ja siis see tähendab 45-ni laste pärast tuleb seda piloot nagu otse välja. Rootsi õukonnas tehakse kiirkorras piloodid on kutseharidusega inimesi sisuliselt kutsehariduse tasemel ja kõrge, mis on järgmine protsess siis, kui ta teenib lendurina ja kui mu mälu ei peta, alates kahe aastaga tehti pikem 37 piloot valmis nullist. Kusjuures seda üldse praegu liigub, on see baaskoolitust, ei olegi.