Tere eetrisse lastud kultuuriline kuulipilduja, mis on ühiskondliku kokkuleppe korras nimetatud saateks kultuurikaja. Teiega on saatejuhid Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Tänases saates räägib Venemaa menukirjanik Aleksandra marinina, mis hoiab teda pärast kümneid ja kümneid avaldatud raamatuid veel värskena. Veel tuleb juttu Eesti uue kunstilainest ja ühe ajakirja Eesti erinumbrist, mis sellel nädalal Ungari keelsena ilmus. Kõigest lähemalt kohe pärast muusikat. Venemaa krimikirjanduse kroonimata kuninganna Alexandra Mariinina läks selleaastasel Prima Vista ajalukku ilmselt kõige vahetuma reaktsiooniga. Kui ta Tartu Postimehe reporterile kuulis, et tema loomingust on tõlgitud eesti keelde enam kui 30 teost, suudist öelda vaid kaks sõna. Mu jumal. Venemaa hetke populaarseima krimiromaanide autoreid Aleksandra marinina töötas aastaid ise miilitsas ja otsustas ühel hetkel, et aitab, aitab rumalatest mees ülemustest kadedates töökaaslastest ja ebaausast statistikast tuli miilitsa eest ära ja otsustas keskenduda kirjutamisele. Tänaseks on Mariinina kontol juba üle 30 raamatu ja sellega asi veel ei lõpe. Aga kuidas ja millega siis, sellest räägib juba kirjanik ise, kes külastas Eestit Tartus aset leidva kirjandusfestivali Prima Vista raames. Te olete kirjutanud väga suure hulga raamatuid, kõik väga haaravad ja põnevad. Kuidas te suudate sellise hulga juures säilitada kvaliteedi, kuidas te suudate hoida enda huvi kirjutamise vastu? See ei ole tõesti lihtne. Mul oli elus periood, see oli kuskil aastatel 1995 või 96 ilma suutsin kirjutada viis, kuus raamatut aastas. Siis hakkas tempo raugema. Viimased aastad olen ma kirjutanud vaid paar raamatut aastas ja nüüd polema mõne viimasena aasta jooksul ühtegi kirjutanud. Muidugi on iga järgnevat raamatut keerulisem kirjutada kui eelmist. Tuleb mõelda uus lugu ja ennast mitte korrata. Ja kui tundub, et mõtlengi midagi head välja, siis meenub poole tunni pärast, et juba sarnast tegelaskuju olen ma kasutanud ja see süžeekäik on samuti ära olnud. Järelikult tuleb kõik ümber teha. On juba olnud sama motiiv. Ja mida enam olen ma kirjutanud. Raske on leida kordumatu ideid, iga aastaga lähebki olukord järjest keerulisemaks. Te olete kirjutanud doktoritöö teemal vägivaldsed kurjategijad ja retsi divismi juhtumite preventsiooni aga ma eeldan, et teie huvi kuritegevuse psühholoogia vastu sai alguse juba varem. Kust tuleb teie sügav huvi kriminalistika ja kriminoloogia vastu? Võib öelda, et see on perekonna viga. Minu vanaisa töötas kohtunikuna, isa oli operatiivtöötaja, ema tegeles õigusteadusega ja kui ma otsustasin juriidilise hariduse kasuks, olin ma juba sellest kõigest nii nakatunud, et olin veendunud, et maailmas pole midagi huvitavamat ja olulisemat kriminalistika ja kriminoloogia. Aga ma tahan siiski lisada, et need kaks on üsna erinevad teadused. Mina olen tegelenud eelkõige kriminulle energiaga, mis on teadvus kuritegevusest ja kurjategijate isiksustest. Kriminalistika on siiski kuritegude avastamine ja kurjategijate tabamine lapsest see on aga mind huvitanud rohkem küsimused, miks, kui küsimus, mis seega eelistasin ma erinevalt oma isale, kriminoloogiat. Mind huvitab see, et miks on kuritegevus selline, nagu ta on, milliste reeglite järgi ta muutub ja mis on inimeste käitumise motiivid tegelenud nende küsimustega siiani. Kust ammutate ainese oma juttudele? Ma saan aru, et kriminaalromaani aines ei saa üldjoontes kunagi otsa, aga siiski. Ma ei võttas süzee seid kunagi reaalsest elust. Erandiks on vaid romaan, paduillusioon. Soov seda kirjutada tekkis pärast ajalehest loetud uudist, kus naisterahvas viskas tuvastamata asjaoludel aknast alla kaks oma alaealist tütart ning hüppas meile seejärel ise järgi. Kolmandal kõige vanemal tütrel õnnestus aga lahti rabeleda ja peit ainult naabrite juurde. Isa suri aga järgmisel päeval infarkti. Seismik mõttele ellu jäänud tüdrukul oli veel päev tagasi kaks õde, terve perekond ja 24 tunni möödudes teab ta kõik oma lähedased maha matma ja üksinda elus 14 aastaselt hakkama saama. Kui ma poleks seda lugu ajalehest näinud, poleks ma kahtlemata sellist asja ise suutnud välja mõelda. Praktika näitab, on elu palju kirjum ja rikkam kui mistahes fantaasia suudab ette kujutada. Aga see oli ka ainus kord, kui ma olen dokumentaalmaterjali kasutanud. Kuna ma olen piisavalt kaua kriminoloogiaga tegelenud, siis võin ma endale siiski ette kujutada, mis võib elus juhtuda ja mis mitte ja kuidas sündmused võtsid enne ja pärast välja näha. Kui ma raamatut kirjutan, siis koostan ma kõigist oma kogemustest ja teadmistest kokku loo, mis võiks olla sündmusele eelnenud ja kuidas asjad võiksid välja näha. Ma ei kirjuta ju tegelikult selleks, et kuritegevusest rääkida, see poleks lihtsalt huvitav kuriteod. Et asjad ja vahest soovid, et ei teaks neist üldse nii palju. Aga inimesed, tunnistajad, uurijad, naabrid, kurjategijad, oma saatust ei üle elamistega. Need on asjad, mis mind huvitab. Te töötasite ligi 20 aastat kriminoloogia ja kriminaalse statistika eksperdina Moskva miilitsas. Miks te ära tulite, kas ainult sellepärast, et kirjutamine hakkas suuremat huvi pakkuma või oli ka mõni teine põhjus? Ma tegelesin kirjandusega edukalt ka juba miilitsas töötades. Esimene iseseisvalt kirjutatud raamat, kus naiste kaametska ja tegelaskuju oli peaosas, ilmus juba 1993. aastal. Pärast seda töötasin ma veel kuus aastat miilitsas. Kirjutasin Aja jooksul 18 raamatut ja ma oleks põhimõtteliselt võinud isegi edasi töötada, aga tekkis terve rida asjaolusid, mis vajasid läbi mõtlemist. Minu vastu hakkasid pidevalt huvi ilmutama ajakirjanikud, kirjastajad, agendid, pidin nende kõigiga suhtlemiseks, aega leidma, käima, kohtumistel, sõitma võtetele, aga see kõik toimus ju minu tööajast. Ja kui mul õnnestus oma esimene intervjuu anda oma lõunat pausi ajal, siis edaspidi see enam nii lihtsalt ei läinud. Ajakirjanike hulk läks väga suureks ja lõpuks sõitis meie jaoskonda kohale veel ka BBC võttegrupp. Ja siis ma sain aru, et kaua ma enam niimoodi vastu ei pea ei pea ise. Te olete seda välja ka minu kolleegid, sest mitte Igalühel pole vastuvõetav, et keegi sinu kõrval saab järsku tohutu tähelepanu ja lausa rahvusvahelise tähelepanu osaliseks. Mugavustunne. Lisaks sellele tegelesin maga selliste teenistuskohustustega, mis ei pakkunud mulle enam väga huvi mulle antigi juhtivam ametikoht, aga ma ei ole kuigi hea juht. Loodus pole selliseid omadusi minust soodustanud. Ma olen rohkem selline omaette nokitseja, selline, kes ei sõltu kellestki ja kellest ei sõltu keegi. Raamatute kirjutamine andiski selliseks eluks võimaluse. Seega tuli teha valik. Ma jätkan, kas miilitsa-na loobun kirjutamisest ja avalikkusega suhtlemisest või hakkan rahulikult kirjutamisele keskenduma ja kohtun kellegagi ja, ja ei sega kedagi. Mina valisin viimase tee. Kuidas teie raamatud alguses vastu võeti ja kas edu tuli kohe, millised olid esimesed reaktsioonid teie kirjutistele? Tuli nelja aasta jooksul. Kõigepealt avaldati mind ajakirjas Miliitsija, hiljem avaldati seal mind veelgi ning kui kirjutasin juba pikema romaani, siis öeldi, et nad saavad avaldada vaid asju, mida saab ära jaotada kolme ajakirjanumbri peale. See muidugi ei tahtnud sinna üldse mahtuda. Pidin romaanidest poole lühemaks tegema või loobuma avaldamisest. See oli aga mulle kalliks saanud, ma olin seda kaua kirjutanud ja muidugi ei tahtnud ma raamatut poole lühemaks teha. Otsustasin lihtsalt, et hakkan edaspidi lühemalt kirjutama. Aga järsku helistati mulle ühest kirjastusest, kes olid mine lugusid näinud ja nad teatasid, et tahavad minuga koostööd teha. Ma olin muidugi rõõmus, segane, leppisime kohe kohtumise kokku ja ma lubasin neile veel oma raamatuid kirjutada. Kõik oli alguses suurepärane. Öeldi, et te kirjutate väga hästi, aga Venemaal ostavad kriminulle peamiselt mehed ja nende jaoks on üsna vastuvõetamatu, kui nad peavad ostma naisautori kirjutatud raamatuid. Äkki muudate oma nime ära, küsiti minu käest. Siis müüks teiega raamatut palju paremini kui mina olin muidugi liiga Olga ja selleks, et mingit oma jonni hakata ajama ja nõudma, et see on minu nimi ja selle all ma kirjutan. Niisiis olin ma peaaegu et kohe nõus. Hakkasin kujutava sootuks teistsuguseid tüüpe ja tegelaskujusid kuid ootamatult hakkasid selle aja sees minul seniavaldatud raamatut üsna hästi müüma. Ning ajaks, kui mul oli uus meeste maailma jaoks kirjutatud raamat juba valmis, oli kirjastus valmis juba Mariinina nimega leppima, sest teda Ja on aeg vaadata, mida põnevat meil ja mujal maailmas on sündinud ja seda läbi uudisteprisma. Alustame välismaalt. Üks tuntumaid feministliku kirjanduse autoreid Merilin prints suri 79 aastaselt südame puudulikkusesse. Ajalugu tegid ja 1977. aastal, mil tema novell naistetuba müüs üllatuslikult üle 20 miljoni koopia ja tõlgiti mitmesse võõrkeelde. Aga üllatus pole siiski mitte numbrites, vaid teemas. Raamat rääkis koduperenaise mässust domineeriva mehe vastu ja mitmed naisõiguslased on tunnistanud selle üheks parimaks naise olukorrast kirjutatud raamatuks lääne ühiskonnas. Ja 2004. aastal valitisega raamatu sekka, mis kõige enam muutnud pilti sellest, kuidas naised ennast tänapäeval ise näevad. Raamatuks tsiteeritumaid lauseid on selline. Mehed on vägistajad ja see on ka kõik, mis nad on. Nad vägistavad meid oma silmadega, oma seadustega ja oma käitumisega. Pärast seda pidi prints aastaid tõrjuma väiteid, nagu oleks seda meestevihkaja öeldes, et need olid kõigest minategelase sõnad, kes soovis, et mehed tunnistaksid oma osa naiste allasurumises. Samal teemal kirjutas Friends edaspidigi kriitikatesseid ja novelle ja printsi viimane novell peaks Ameerika lugejateni jõudma sügisel. Ja ma kujutan ette, et pärast sellist lausete kuulmist tõmbus kogu 70.-te Ameerika meessugu ilmselt päris ehmatusest ettevaatlikuks. Ilmselt polnud kellelgi aimu, millist vaenlast nad oma koduköögis soojendavad. Aga siit edasi minnes. Sõnavabadus on tore asi, aga seda peab oskama ka kasutada. Muidu juhtub nii nagu Ameerika ultrakonservatiivse raadiosaatejuhi maitsvalt säärid siga kes on lubanud anda briti valitsuse laimu eest kohtusse, kui ta sealsesse immigratsiooniameti musta nimekirja sattus. Poliitkommentaatoril Sävičil õige nimega. Tal on viinerid, on riiki sisenemise keeld koos 22 teise inimesega kellele heidetakse ette ekstremismi ja võõrvihal levitamist. Aga põhjuseks siis on uineri sõnavõtud, kus on näiteks nimetatud islami püha raamatut koraani vihkamise raamatuks ja üldse on ta näiteks seadnud ka küsimärgi alla autistide osalemise igapäevases normaalsetes ühiskondlikes tegevustes. Autism arvates lihtsalt üks väljamõeldud haigus ja nii nimetatakse lihtsalt ära hellitatud jõmpsikaid, kellele pole piisavalt mõistust pähe taotud. Ma pean tunnistama, et ma pole kõne all olevast härrasmeest ise väga palju kuulnud, aga kirjeldatu põhjal ma arvan, et ta vääriks mitte pigem sissesõidukeeldu, vaid soovituslikku vestlust eriala arstiga. Aga Venemaal valitakse esmakordselt šamaanide juhti. Kummalise sündmuse teeb veel kummalisemaks see asjaolu, et varem aastasadu ilma igasuguse organiseerumiseta hakkama saanud šamaanid valivad seekord enda juhi internetihääletuse teel. Valimiste eesmärk olevat vaata ühiskonnale näidata, et peale õigeusklikke ja islami eestkõnelejate on olemas ka märksa ürgsemaid väärtusi esindav kultuur ja valimistel osaleb 230 šamaani. No selle kritiseerijad on kogu üritust siiski nimetanud tõelise šamanismi naeru vääristamiseks. Lõppude lõpuks valivad hinged, kellest pärast lõpuks suur šamaan tuleb ja mitte inimesed. Samuti on kriitikud juhtinud tähelepanu sellele, et šamanism pole ju mitte religioon, vaid ainulaadne, hingeline nähtus. Ma julgen ka ühtida selle ürituse kritseerijatega. Iseenesest pole ju šamanismi propageerimisest midagi halba, aga ma arvan, et niinimetatud internetihääletused ja šamaanid, kes kandideerivad üldjuhi tiitlile nendel pole just algupärases šamanismis tõesti midagi pistmist. Kogu selle nähtuse mõte peaks, ütleme siis olema näiteks hingeline tasand mitte avalikkuse tähelepanu. Aga võib-olla räägib minust lihtsalt ajale jalgu jäänud ränthing. Aga järgmine uudis puudutab teavet. Athose mäe aarded on nüüdsest nähtavad ka naistele. Kas ütleb sulle midagi? No seda, et on olemas atuse mägi, mille Aaretele juurdepääs oli varem naistele keelatud, kuna on üsna vähe kohti, kuhu naisi tänapäeval ei lubata, siis ilmselt on tegu tõenäoliselt kloostriga. Pihtas igatahes on siis vaatas oma hääl tõepoolest terve hunnik kloostreid, seal asuvad vaatamisväärsused on naisterahva pilgu eest olnud kloostri reeglite järgi varjatud. Hiljuti Pariisis avatud näitus murrab siis selle pea 1000 aastat kestnud reegli ning toob omaaegse bütsantsi kaunimaid käsitöö näiteid maailma avalikkuse ette. Athose mäel asuvas Sis kloostrites arvatakse olevat kristliku maailma üks suurimaid kunstikogusid. Olen õnnelik mina ja kindlasti on seda ka kõik teised kolm ja pool miljardit sookaaslast üle kogu maailma. Aga asume nüüd Eestisse. Viimasel ajal on palju räägitud suitsetamisest ja nüüd räägitakse sellest ka draamateatriga seoses. Nimelt kaebas Draamateatrikülastaja, et teda häirib laval toimuv suitsetamine. Asja arutatakse nüüd kõrgemal tasemel. Mida sina, Reho arvad laeval suitsetamisest? Ma arvan, et sellele vastas mõne aja eest üsna hästi filmimees Andres Maimik ühes intervjuus, kui ta ütles, et kui me teatud filmi või teatriraamatu karaktoritelt võtame ära nende pahed, siis tõenäoliselt ei jääks neist midagi järgi. On muidugi ülimalt kahetseda lavalt tulev tubaka hind, kellelegi halba teeb, aga ma kahjuks jään siiski selles olukorras seisukohal, et teatril või mis tahes muul väljundil peab jääma õigus esitada karaktereid siiski täpselt nii, nagu sel hetkel kunstiline taotlus ette näeb, muidu poleks enam tegemist selle konkreetse kunstiga ja see muudabki esituse mõttetuks. Selles mõttes on õigus nii sinul kui Andres Maimikul, et taimetoitlase ste tervislike eluviisidega narkodiilerit näiteks ei kujuta küll jah, filmis ette, aga ometi ei ole ma sinuga nõus ja seda kahel põhjusel. Esiteks, mida peab tegema näitleja, kes ei suitseta, kas ta ei saa seetõttu rolli, see tähendab, et tervislikumad eluviisid tähendavad väiksemaid võimalusi töö saamiseks, mis on ju iseenesest absurd ja teiseks on olemas suurepärased lava, suitsud, mis suitsevad sama hästi ja alko nikotiini, aga suitsu näol on tegu kõigest veeauruga ja vahet ei märka ei vaataja ega näitleja ise. Aga ka edasi koduste uudistega. Järgmisel reedel ja laupäeval toimub Tartu Ülikooli kunstimuuseumis hiiliasse ööpäev kus reedel kella 10-st hommikul laupäeval kella üheni Päeval loetakse kuulajatel ette Homeros. Eiljast kes tahab kuulama minna, on lahkelt oodatud. Ilmselt on see ka kõigile unetutele, sest tõepoolest seda loetakse öö otsa. Eesti filmidel läheb jätkuvalt hästi. Dokumentaalfilm Lotmani maailmas võitis Poola pealinnas Varssavis toimunud rahvusvahelisel filmifestivalil juudi motiivid eriauhinna kui parim juudi kultuuri tutvustav film. Kes veel ei tea, siis film esitab nägemuse semiootik Juri Lotmani sise- ja välismaailmast. Varssavi rahvusvaheline filmifestival. Juudi motiivid toimus juba kuuendat korda ja filmifestivali idee ongi tutvustada juudi rahvust, kultuuri ja traditsioone. Ja minu teada kingiti üks eksemplar sellest filmist, mis nüüd just just ka Eestisse jõudis. Umberto Ecol, aga kui teil seal Tartus on oma kirjandusfestival, siis meil siin, Tallinnas on jälle oma. Tallinna kirjandusfestival toimub järgmisest kolmapäevast kuni pühapäevani ja sündmused leiavad suures osas aset Harju tänavale kirjanik ja maja vastu püstitatud kirjandustelgis. Kokku toimub 40 erinevat lugemist, vestlusringi, lastehommikut, kontserti või ekskursiooni ja üles astub ligi 70 kirjaniku Eestist, aga ka Soomest, Itaaliast, Hispaaniast, Inglismaalt, Venemaalt, Ungarist, Islandilt ja nii edasi. Notaritundides ja kirjandusõhtutel esinevad tänas Eesti säravamatus eestide luuletajad näiteks Tiit Aleksejev, Andrei Hvostov, Kristiina Ehin, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Tarmo Teder ja paljud teised oma just eesti keeli ilmunud raamatut Puhastus tutvustab Soome hetkel tuntum mõjukam kirjanik Sofi Oksanen. Ja esimest korda on Eestis käib Itaalia kirja meise režissöör Alessandro Pariko ning vene vabavärsi noor lipulaev Kirill Medvedjev. Lisaks neile on veel erinevaid, lausa eksootilisi väliskülalisi ja pühapäeval toimub Nigulistes juba traditsiooniks saanud suur luulelugemine. Sellega on tänane uudiste osa lõppenud. Me jätkame pärast Ma ei soovi imele loota. Siin näidatakse probleemid on sealpool laadal. Ma ei tee tahma raadee, Koola. Pool. V tähega tapetakse lavale augu raad. Sel nädalal tutvustati Eestis Ungari ajakirja pluraalika erinumbrit, kus 428 lehekülge on täis eesti kirjandust ja kunstiajakirjas on esindatud rohkem kui 60 eesti kirjaniku luuletajate kunstinku. Millega tegu sellest rääkis ajakirja peatoimetaja kerneli loorinš. No ajakirjaks oleks seda 428 leheküljelist trükist lausa vähe nimetada, tegu on väga esindusliku värvitrükis ja hästi kujundatud sisuka õllitisega keda selle ettevõtmise initsiaatoriks võib lugeda. Mind. Tänaseks päevaks tundub, et, et ainult mina olen ühel ainus, kes kutsub seda ajakirjas. Kõik teised nimetavad seda antoloogiaks või raamatuks. Kust selline huvi Eesti vastu, et on sellise ajakirja tegemise ette võtnud? Mitu aastat tagasi sattus Segedisse, tegeldi ülikooli eesti lektoriks. Üks eesti mees, kes rääkis juba siis väga hästi ungari keelt mõjutas mitut-mitut inimest tegelikult paljusid, ütleme soome-ugri osakonnas kes hakkasid eesti kultuuri vastu huvi tundma. 2005. aasta sügisest saadik on segadus juba toimunud. Eesti üritasid, olid filmipäevad näitus ja eelmisel aastal juba suurem Eesti kultuuri nädal. Ja eelmisel suvel tõime Tartusse ja Tallinnasse kompaania nimelise teatritrupi, kes esitas enda Andrus Kivirähu rehepapi, mis neil oli juba varem kavas. See oli kõik siis eelduse selleks, et me eestlaste vastu huvi tunneksime. Teiselt poolt ka ajakirja oleme tahtnud juba ammusest ajast käima käima lükata. Ja 2007. aasta sügisel, siis tundsime me mõned inimesed, aga, aga iseäranis mina, et õhus on piisav energia selleks, et et seda ajakirja tegema hakata. Sest sest loomulikult niisuguses mahus nii suurt ajakirja saab ainult rühmatöös kokku panna väga-väga suure rihmaga. Tegu on täiesti värske ajakirjaga, mis alles hakkas ilmuma. Täpselt nii. Kuidas on see ajakiri rahastatud, kas riik toetab seda või on siin erarahastajad? Riik esialgu ei toeta, selle ajakirja taga on sihtasutus. Ja see püüab siis ära elada ühelt poolt taotlustest kandideerimisest. On eraisikuid, kes toetavad. Aga kuna see on praegu käivituv asi, siis sponsorite otsimine on ka täiesti täiesti hoos endiselt. Kuna see ajakiri püüab luua, ma saan aru sellist kultuuridialoogi Ungari ja teiste kultuuride vahel siis milline on järgmine plaan, millist kultuuri järgmisena käsitlenud? Järgmine number käsitleb Soome kultuuri aga täiesti teistmoodi kui näiteks praegu eestlasi. Ajakiri koosneb neljast osast, seal on esindatud kirjandus, artiklit, intervjuude kriitika, lisaks palju kunsti, kes tegi. Kõik ajakirjad toimivad sellisel moel, et on põhitoimetajad ja kaastoimetajad. Need kaastoimetajad on vajalikud just sellepärast, et kuna see ajakiri käsitleb rahvusvahelisi teemasid ka teiste teiste maade teemasid, siis siis loomulikult toimetusesiseselt ei saa olla iga kultuuri suhtes üks ekspert. Ja samuti sellepärast, et eesmärgiks on hoida väga kõrget kvaliteeti ja taset sellele ajakirjad. Seitse inimest aitas selle ajakirja toimetamisel kaasa. Kaks kunstiteadlast ja viis kirjandus inimest. Kunsti poole pealt aitasid Farkas kale teenes ja Andreas trossek. Kirjanduse poole pealt aga oli kolm eestlast ja kaks ungarlased. Kolm eestlast olid Lauri eesmaa, Berk Vaher ja Mart Velsker. Ungarlastest Sis moonise kesti ja Kristina tootlendiel Ja toimetusse endasse kuulub ka kaks eesti emakeelset inimest. Ja on selliseid Ungarlasi, kes teavad, kes oskavad eesti keelt. Nii et selle selle taseme heaks on töötanud päris päris suur rühm inimesi. Kui arvestada sisse ka piltide valikule kuluv aeg, siis siis ka selle valiku tegemiseks kokku kulus kolmveerand aastat, umbes alguses oli oli see idee, et see või see mõte, et sellest saab nüüdiseesti number Siis piiritleti, mida tähendab see nüüdisja, seejärel tegid kõik kõik need inimesed, keda nimetatud tegid oma ettepanekud, et kes sellesse mõistesse sihte mahuvad sisse kuuluvad. Ja sellele järgnesid pikad kirjavahetused ja vestlused. Kas teil on ka omal selline eriline lemmik eesti kultuuris? Väga raske küsimus, sest ta armastab väga paljusid. Ja, ja selle ajakirja koostamise käigus on kõikide autoritega samuti käinud kirjavahetus, nii et see suhtlus on väga-väga sõbralikuks muutunud. Sõbralik olnud kõigiga. Näiteks võin nimetada Asko Künnapi, kelle mängulisi pilte ma väga armastan. Ma armastan ka Peeter Alliku väga iroonilisi ja ja ühiskonnakriitilisi linoollõikeid. Aga teksti poole pealt võiksin nimetada palju nimesid. Aga näiteks Mehis Heinsaar on see, kellel on väga-väga ilusad lood. Et selline nagu on Peeter Allik oma piltides on Kivisildnik enda lühematel pikematest luuletustest. Ja ajakirja moto on samuti Kivisildnik, kuid. Kurgus heidik, nelised buda ütles, et kui ei tea, siis ole vait. Kust seda ajakirja endale hankida saab, kui keegi peaks tahtma? Tõtt-öelda me ei arvanud, et, et eestlased seda osta tahavad. Aga aga kui selle vastu on huvi, siis me siis me korraldame selle, et me püüame organiseerida kohad, kus seda ka Eestis osta saab. Tallinnasse. Ma pigem loodan, et et mõne aasta jooksul või mõne aasta pärast võiks valmida sellest inglisekeelne versioon. Ma olen kuulnud ka arvamusi, et see kogumik tuleks ka lausa eesti keeles välja anda ja lausa kooliprogrammi võtta. Kas teie poolt oleks selleks roheline tuli olemas? Jah, ma arvan, et Jan Kaus oli see, kes Tallinna tutvustusüritusel selle välja ütles. Ja loomulikult anname rohelise tule ja hea meelega aitame. Mida tähendab, kui merel ei ole näha ühtegi lainet, Meteroloogias tähendab see tuulevaikset ilma loogikas, kahe lainevahelist tühikut kultuuris aga massiivide horisont tavaliselt ümberpaiknemist. Neljapäeval avati galeriis vaal uue põlvkonna kunstinäitus mille eesmärk on hoiduda igasugusest seltskondliku, sest koolkondlikkusest, kildkondlikkusest, sõpruskondlikkuses, drink, käendusest, muudest korruptsioonivormidest ning tõdeda, et network is over reidid. Stuudios käisid näituse kuraator Kiwa ja valik noortest kunstnikest. Näituse pealkiri nõu Wave lained pole, viitab seitsmekümnendatel New Yorgist tekkinud samanimelisele liikumisele, mis omakorda oli reaktsioon New Wave uue laine nimelisele liikumisele Kiva. Mida tähendab see, et lainet ei ole? Ta võib erinevates kontekstides erinevaid asju tähendada kultuurist. Ta peaks tähendama siis seda, et ei ole enam suuri kultuurimassiive või hierarhilisi süsteeme, et et need lained on kuidagi paiknenud horisontaalselt tasapinnale. Et ei ole, ei ole tippe ja täppe. Laine puudumises võib-olla ka seoses suurte narratiivide surmaga resoomsusega kultuuris kõige sellega midagi poitlus natuke teisel kujul. Näituse programmis olete te loetlenud üles kõik need asjad, millest kunstnikud püüavad hoiduda kõik, mis on seotud kollektiivsusega, ma saan aru, et tegemist on ühe väga indiviidide keskse näitusega. Noh, iseenesest kollektiivsus ja koostöö ja network hing on väga head asjad, et nagu toimivad kultuuris ja tekitavad uusi uusi jõujooni, et palju sellist 90.-te kunsti just hakkaski vastanduma sellele individualistlikud kunstniku tüübile, aga aga tundus, et praegu on nagu õige aeg jälle pöörduda selle individualistlikud kunstnikupositsiooni juurde tagasi, et et see ei ole ka ka kuhugi kadunud ja kahtlemata ta räägib midagi muud, kui ta rääkis 100 aastat tagasi või 50 aastat tagasi. Et selles selles mõttes kui nüüd natuke liiga rõhutada, tõtt-öelda siis võib-olla, et otsida tänapäeva pikassasid ja van kooside. Aga ma saan aru, et sellist ühte suurt teemat, mis kunstis parajasti üleval oleks, sellist enam ei ole. Ongi väiksed teemad, mida eraldiseisvad kunstnikud välja toovad. Jah, ja tundub, et see areng üha rohkem on sinnapoole. Kui selle laine metafoori juurde jääda, siis tegelikult mingi elektroonilise kunstilaine on endiselt olemas, aga see on juba institutsionaalselt, et neid festivalid toimuvad ja tehnikafirmad rahastavad neid. Ja kuna elektro krooniline meedia on nii uus asi, siis seal on väga palju nagu eksperimenteerida ja avastada, et, et see on nagu mingisuguse lainena või selgelt eristatava massiivina nagu olemas. Aga rohkem vist ei olegi, muu on jah selline, et kunstnikud ei suhestu enam mingisuguse üleüldise teema või stiiliga, vaid igaüks alustab nagu oma keele loomisest. Mida sellel näitusel näha saab ja keda seal näha saab? Seal saab näha, sõitsime kunstniku või grupeeringu töid. Näituse oluline osa oli ka selle avamine, mis toimus seitsmendal mail vaal galeriis, kus esines ansambel ookean, flirt kes oli siis ka nagu põhimõtteliselt näituse osa. Kuna ja kui ma hakkasin Eesti muusika peale mõtlema, et kes siin praegu seda sellist nõu Wave'i esteetikat kannaks edasi, mis oli seitsmekümnendatel New Yorki Noveivis kust on näiteks Sonic juufia, Lidia Lints pärit siis jõudsime oopium flirdi juurde, et on selline bänd, kes nagu vabalt laveerib mängides kord eksperimentaalset, roki või Krautrocki või postroki siis teinekord tehnot, siis müra, ämbienti ja siis täiesti basturaalsed ilusaid kitarrimaastikke ja nende steitment. Et näiteks neilt on küsitud, et miks neil on selline nimi. Pean flirt. Et noh, siin võiks flirtida nagu marksismiga ja sellega, et kes või mis on oopium, kellele aga aga nad ise ütlevad, et see nimevalik väljendab nende esteetilist Itaalia esteetiline, no ei loeks siis punk, aga samas muusikaliselt ei ole üldse punk, see on jälle see nõu Wave'i teema ülekantud tähenduses, et Tal on mitme stiili tunnustada ka muusikaline stiil ja ideoloogiline stiil on täiesti nagu eri erinevatest otsadest või vastanduvad näitusel osalevatest kunstnikest. Leenen alal on heliinstallatsioon, mis ütleme siis, tegeleb küsimisega, kas on võimalik ruumist välja pääseda. Aga selleks, et aru saada, mis ruum see on, kes seda küsib, läks näitust külastama, aga võin öelda, et tegu on kõnelevad kalaga. Siis on noor tehnikageenius ja graafikat õppinud kunstnik ott Pilipenko kes on ehitanud surmatantsumasina, et pannud siis kokku kaheksakümnendatel Ida-Saksamaal Populaarse olnud tantsumasinad, mis on interaktiivne, nii et põrandal liikudes manipuleerib ekraanil olevat virtuaalset reaalsust ja muusikat, aga tema on siis asendanud selle meie euroopa kultuuris tuntud surmatantsuga. See ot Pilipenko teos on väga andekas lahendus. Kuidas rääkida Bengt Notke tööst Tänapäevases keelas, et kuidas teha midagi interaktiivseks, mida kõik teavad ja siis väljendada seda elektrooniliste vahenditega. Ja siis on kõigil kodanikel võimalus koos surmaga tantsu vihtuda ja tuletada endale meelde, kui haprad ja tühised on maised elud. Ja siis veel üks tehniliselt läbimõeldud projekt on tui, kes on foto magistrant, aga tegelenud väga huvitavalt tühja ruumi esteetikaga ja seekordsel näitusel on tal installatsioon, mis ka ruumilises mõttes on tühi, et see koosneb ainult helist, mida käivitab publik, kes sellest tühjast ruumist läbi jalutab. Ja see suhestub siis kunstikriitika või kunstist tekkimise võimalikkuse ja klišeed, ega siis on näitusel noor skulptor Jevgeni Zolotko, kes ka viibib hetkel meiega koos siin stuudios aga kes keeldub rääkimast ja ka tema installatsioon või skulptuur on selline vaikimise masin. Aga sellega on jälle see asi, et seda kirjeldada. Täiesti mõttetu, et see nõuab väga inimese kohalolu ja mõju selle asjaga suhestuda. Seda vaadates on nagu, nagu täielik. Igal näituse tööl on vist ka omandus, looga on selle töö slogan, millest praegu juttu oli, on siis, et tunneli lõpus midagi peale valguse ei olegi, kuna kunstnik ise ei taha sellest rääkida. Kas Kiva sina paari sõnaga? Et seda äkki, tal on seal üks tunnel, mängib töös tähtsat osa tunnel, kui, kui üleminekukoht ja tal endal oli mõte, et see on kuhugi sünnieelsesse kogemusse viiv, toruvad selline metafüüsiline mõtteviis. Eeldus, mis meile produtseeritakse, et me peaks kohtuma, et meie mingisuguse tunneli lõpus paistab valgus, aga ma pöörasin selle nagu mõtteliselt ümber, et seal ei olegi midagi muud peale valguse. Siis on meil veel üks noor skulptor Regina kuningas, kelle töödes on alati sellist šampilik kuku pihku itsitamis, huumorit olnud, et tõsise näoga tehtud absurd. Näiteks ta on galerii ette teinud sellise installatsiooni, et pannud sinna kaks pottida taime, nagu pannakse umbes kasiinode restoranide ukse taha, ainult et üks neist potitaimedest on ilma botite, et lihtsalt selle mullapalliga. Ja siis nende Ühel on uskumatult inetu jalamattkirjaga välkam ja siis on tal seal veel üks kineetiline objekt ja avamisel oli see väga huvitav, et sa lähed pimedasse boksi ja siis näed, et laua peal keerlevad mingisugused nupud või natukene malendid meenutavad nupud. Ja siis, kui sa tal silmad pimedusega ära Chrisid, võis näha, et kunstnik ise või inimkeha pressitud sinna laua alla ja manipuleerib mingisugusel imelikul kombel neid nupp, mis seal tiirlevad, et see jättis väga sellise kummastava kogemuse, aga kuna me ei saa teda sundida kuu aega järjest Praktiliselt kehasuuruses ruumis viibima, siis, siis ta ehitas ühe roboti, kes liigutab neid vigureid seal sel ajal, kui ta ise ei ole, siis on meil veel tuntud lapsgeenius loomehoor näitusel fotoseeriaga mille madelt tellisin, et Eesti kunsti tuua selline teema nagu emo kontseptualism kontseptualism is kui kunsti suunas põhimõtteliselt on kõike muud peale emotsioonide ja et kontseptualism, niisugune tunne on tunde puudumine, aga tema on siis nagu ühendanud emo, mis peaks siis olema selline teismelist Sukult suur või kapitalistlik turunišš, kus müüakse teismelistele teatavat eksistentsiaalse alatooniga elustiili, et see on nüüd küll täiesti asi, mis saab juhtuda, et aastal 2009, mida varem ei oleks saanud juhtuda ja viimane kunstnik, õigemini kollektiiv on veerijo saadist ehk siis erinevad esitajad nende töö seisneb loosungis, mis on parafraas poplauljalt Traina töönerilt ja kunstnikult barbar Krügerilt viidu nyyd Anave Hieron, me ei vaja veel ühte kangelast ja nad on siis nihestunud seda, aga jällegi ma ei hakka välja rääkima seda, millesse nihestus seisneb. Kiva ütle, kas see ühiskonna ja demokraatia kriitika, mis vähemasti sellest näituse niitmisega kaasas käivast kirjeldusest silma jäi, kas see on sinu kuraatori kontseptsiooni osa või see tuli välja kuidagi ka nendest töödest? Poliitika on õrn teema, et põhimõtteliselt ma nagu tahtsin ikkagi, et iga osalev kunstnik oleks nagu pisikene diktaator oma maailmas, no põhimõtteliselt demokraatia on, on küll väga hea asi või parim võimalikest ühiskonnakordadest, aga, aga see on ka projekt, mis, mis on alles pooleli ja kindlasti seal on ka mingisuguseid miinuskülg, et, et no kõige lihtsam näide, et kui korraldada demokraatlik rahvaküsitlus teemal, et kas kunsti võiks ära keelata, siis ma arvan, et vastus oleks jah. Alati tasub ka meenutada, et demokraatlikult on ka filosoofia surma mõistetud aga väikseid diktaatoreid saab siis näha vaal galeriis kuni üheksanda juunini ja edasi läheme muusikaga ja kuulame lukku. Oopium flirdilt. Kui Umberto Eco käest küsiti veel täna käivad Prima Vista kirjandusfestivali alguses, kas te olete päriselt olemas, siis vastas ta, et ei, ma olen väljamõeldis, vaid selle lause peale kuulajate maailm päris koost ei laguneks, ütleme meie, meie olime viimase tunni jooksul küll päriselt olemas, aga nüüd ei ole enam meid ka. Sest saade, mille nimi on kultuuri kajab, on tänaseks. Sa oled endiselt, oleme me olemas, aga internetis, kus meie saadet saab kuulata ka pärast selle saate lõppemist ja erinevalt Decost oleme meiega nädala aja pärast tagasi. Teiega olid saatejuhid Riho Lauri Saaria, Urve Eslas, seniks kõike head ja kohtumiseni.