Tänasel pühapäeval on võimalik kõikidele soovida head nelipüha ja tänases kirikuelu, saates räägimegi neli pühadest ja ühtlasi ka suviste pühast, nii nagu seda rahvakeeles nimetatakse. Mina olen saatejuht Meelis Süld ja vestluskaaslaseks on kirikuõpetaja Toomas. Kui me vaatame nüüd piiblisse, siis mis õigupoolest ikkagi nelipühal toimus, kust on see nimetus pärit ja ja millise sündmuse me leiame piiblist, mis oli siis alguseks? Sündmus, mida kirikukalendris tähistatakse nelipühal on kirjeldatud apostlite tegude raamatu teises peatükis. Nimelt evangelist Luuka järgi ei lubanud Jeesus jüngritel Jeruusalemmast lahkuda. Matteuse ja Markuse järgi nad lähevad Galileas ka Johannese järgi võiks seda arvata. Aga Luuka evangeeliumis on rõhuline, et nad peavad olema Jeruusalemmas ja ootama püha vaimu, väljavalamist, tõotuse täitumist ja nii nad seal on koosse, kui sünnib kohisemine ja igaühe peale langeb püha vaim. Nii nagu lõhutud, tule keel, nad hakkavad rääkima võõraid keeli. Ja see sündmus toob Uudishimulike hulganisti kokku. Peetrus hakkab kõnet pidama, mis äratab tähelepanu just sellega et ta suudab rääkida talle täiesti tundmatuid keeli mitte niisugust praegu keeltega rääkimiseks nimetatavat, millest keegi peale rääki aru ei saa vaid just neid olemasolevaid keeli, mida tema õppimata mehena muidu ei osanuks. Ja ta lõpetab selle meeleparandusele kutsumisega. Nii et sellel päeval kogudusele lisandub 3000 meest ja seda loetakse nõnda siis kiriku sünnipäevaks. Neid oli enne väikene hulgakene, neil oli hirm, nad olid lukus uste taga. Aga sellest hetkest peale, kui nad said nõnda täidetud püha vaimuga kadus hirm ja, ja nad läksid välja tõepoolest kõik maailma. Nelipüha peetakse kiriku sünnipäevaks. Just sest sünnipäev peab olema ühel konkreetsel hetkel nii nagu väikene inimene, kasvab ka ju kaua aega, aga sünnipäevaks loetakse seda päeva, mil ta ilmale tuleb. Nii siin ka see väikene jüngrite hulgakene. Ühtäkki muutub suureks. Tol hetkel, kui kingiti see võimalus rääkida teisi keeli, ehk siis teiste rahvaste keeli millise tähendusega see sündmus oli, millise võimaluse see nüüd jüngritele andis? Ta on mingil kombel kõigepealt sümboolne, et, et see, mida hiljem hakkavad tegema iga rahva enda pojad ja tütred sõnumeid edasi kandes ühel hetkel on neile nende algapostlite suust kuulda väga ilusasti 1715. aasta uue testamendi esimese põhjaeestikeelse uue testamendi eessõnas. Hopjusse just seda pilti kasutab ja Ta läheb sealt üle sellele, et nüüd siis on lõpuks ka Tallinna maakeelne uus testament olemas. Aga kui me võtame veel kaugemale, siis sümbolina on nelipühi päev vastand antit hüppas Paabeli torni ehitamisele, kui inimesed otsustasid omal jõul ehitada torni, mis ulatub taevasse. Ja kui jumal sellise ülbuse karistuseks segas keeled ära, nii et nad aru ei saanud siis selles on ühtlasi ka õnnistus. Sest niipea, kui maailmas liiga suur üksmeel on, eriti vägevate vahel, tuleb alati kar Ta et nad midagi jälle niisugust grandioossed hävitavat välja mõtlevad. Aga kui Nelipühi päeval kaob ühel hetkel ära see, et ei saanud üksteisest aru ja kui kõik saavad sellest kõige olulisemast sõnumist aru siis on justkui taastatud see olukord, mis muidu on meie noh, niimoodi normaalseks või paratamatus üks olnud. Et me isegi emakeelt sama emakeelt rääkides tihtipeale ei saa aru teisest inimesest. Mismoodi nelipühi päeva nakatub tähistama kiriku ajaloos ja ka Eestis? Eks kirikuaasta kujuneb välja sajanditega kiriku nädalas oli iga pühapäev ülestõusmispüha, Boscresseni iga reede paastupäev ja sinna tasapisi lisanduvad teised õndsus. Loo sündmused niimoodi aastas korra, erilise valgustuse ja rõhuasetusega jõulud. Jõulud panevad paika nii hästi jaanipäeva mis on pool aastat varem ja ka paastumaarjapäeva Maarja kuulutamise üheksa kuud varem. Ja sinna lisanduvad, et kõik need, mis võiksid seda täiendada põhiline kirikuaasta. Esimene suurte pühade tsükkel puudutab Jeesuse elu sündmusi ja see lõpeb taevaminemis pühaga. Ja kuna apostlite tegude alguses nimetatakse umbes 40 päeva, siis annabki ülestõusmispühadest 40 päeva edasi arvestada. Oletatava selle toob pidanuks olema just odralõikuse püha. Iisraelis, mil ka Jeruusalemma tuldi ühena suurtest pühadest kokku ja nii, et niisuguse sobiva võimaluse kui apostlid mõnel muul ajal oleksid oma keelteoskusega välja astunud, ei oleks kuulajaskond leidnud. Aga millal seda Nelibühina tähistama hakatakse, ma ei julge praegu päris kindlalt ütelda, igal juhul keskajaks on ta selgelt omal kohal ja kui 12. sajandil lisandub sinna kolmainupüha nädal hiljem siis ongi kaks arvestust, kas neid ülejäänud pühapäevi arvestada neli pühadest edasi või kolmainupühast edasi. Eestis on molu traditsiooniks kaskede kirikusse toomine ja tuppa toomine, mis pärast või kuidasmoodi on seotud kased ja nelipühad. Kõik kirikupühad on mingil kombel olnud ka talurahva jaoks pühad. Ja siin need niisugused Paremini leidnud endale mingi seose, kui liikuvad pühad ja nelipühad on kah liikuvad ja selle tõttu võib mõnedest kommetest rääkida, aga neid on igal juhul palju vähem. Kaskede toomine on üks suve alguse kommetest kogu Põhja-Euroopas. Meiud või maipuud? Need võisid olla siis kas esimesel mail või siis kunagi mai, juuni alguses on ka nelipühad ja, või siis ka mitmel korral tuua, nii et meie rahvakalendris võib-olla ainsana, mis niisugune kindel komme on, ongi kaskede toomine tuppa, õue ja ka niisuguseks sümpaatia avalduseks. Kui poisid mõne tüdruku akna taha viisid, siis oli see oma kosja kavatsustele viitamine, nii et kui see kaskselt tuppa edasi rändas, sissi oli rohkem julgust tulla, eks te teate ka noormehed liiga kuraasikad ei tarvitse olla ja ravi ei taha ja siis andis sellise ilusa võimaluse või siis kiigeplatsi kaskedega kaunistamine need muud kombed, kui vaadata sellest üleskirjutatud rahva pärimustikuste on lokaalsed. Siin idaaladel on terve hulk vene mõjustusi ja seal on üks nendest haua peal käimine, õieti Paminud ka see niisugune korralik söömaaeg. Aga noh, see on ainult Peipsiääre ja Kagu-Eestis seda tehakse siis nelipühal tehakse nelipühal, neil on muidugi palju niisuguseid muidki, aga üks nendest kordadest, kui niisugune suurem ja pidulikum on, on see neli pühil. See on päris huvitav traditsioon tegelikult niimoodi minna autode peale ja sööma. Millest see tuleb üldse niimoodi käiakse haudade peal einestama, kindlasti on sellel ka kindel eesmärk ja kindlad uskumused. Nad kindlasti on olnud ja võib-olla praegused nii palju, kui seda järgivad, enam kõigele sellele ei mõtlegi, sest siin selliste kommete juures on oluline, et nii on tehtud ja meil tuleb ka teha. Aga miks üldse on haual käidud, miks? Aga surnuaiapüha ei ole ju ka mingi Euroopa nähtus, vaid testis on ta suuresti õigeusumõjuline. Ja ise oma poisipõlvest mäletan neid surnupühasid, kus noh, väikene seltskond oli ainult see, kes õpetaja kõnet kuulas, kõik olid oma haua peal söömas, joomas. Ta on pigemini niisugune väga ilus ja konkreetne lahkunutega osaduse märk. Meil ei tarvitse meeldida, kui sortsukene viinale vallatakse haua peale võtta ka. Aga ta ei ole abstraktne vaip. Tõepoolest, kui nad tulevad su juurde sinna haua peale kogu see sugukond ja seal oma asju arutavad, siis ma usun, on palju meeldivam ka ennast sinna hauda lastamata kui teadet, et see ei ole varsti närtsinud pärgade all, mida ei viitsita ära koristada vaid ikka ja jälle tullakse sinna pidu panema. Ega nendel rahva kommentaari vist väga palju seost piibliga ei olegi, aga lihtsalt on paralleelselt kirikupühad ja rahvakalendri tähtpäevad pandud ühtima ja leitud võimalus oma kommete välja elamiseks ja nende praktiseerimiseks. Ega ei peagi olema, selles mõttes on siin suured kirikut, nii on õigeusu ja katoliku kirik olnud väga leplikud rahvausunditavade seostamisel, kiriku uskumustega, pühakutekultus, see, et hambavalule või sigadel on Antonius või Tõnn oluline, see on olnud sallitud või soositud kord, nii, kord naa, aga igal juhul. Ta on, kui sisuliselt võtta, siis üsna sarnane sellele, et kabelit ja kirikut ehitati hiites või ohverdamiskohtadesse sinna, kus inimesed olid harjunud käima. See on nii nagu apostel Paulus, kui ta Ateenas räägib sellest, kuidas ta on leidnud tallinnas ringi käies altari tundmatule jumalale ja ütleb seda, keda te tundmatuna teenite, seda kuulutamina nüüd teile niimoodi on püütud seda üle anda, see, mida te olete siin seni mingisugustele, tontidele või oma haldjatele teinud, seda saab suunata nüüd kõrgema ja millegi parema poole. Nii et siin varasemas ei sama üldse vastandada neid kombeid kiriklikule, sest need põimusid niivõrd läbi, et kui Rootsi ajal protestantlikud muulastest pastorid Eesti rahvakombeid käsitlesid siis need olid normaalsed katoliiklikud tavad, mida nad paganlikuks tunnistasid. Võtame kirmes Kirhmesse kiriku missa. Aga kuna see toimus kas siis kiriku nimepäeval või siis mõnel muul puhul ja kuna seal oli tõeline trall kal sellele lisaks siis kui kadus ära ka selline taust ja järgi puhas jumala sõna, siis tuleb sellest probleemiks. Tähendab kiriku pika elu jooksul ei olegi seda olnud, vaid see tuleb alles pärast usupuhastust. Ja kased võetakse ka kenasti kirikusse. Tänasel nelipühal. Arvatavasti püha jaoks ongi olulised niisugused välised märgid, mis jääks jõuludest järgi, midagi jääks, aga kui võtaks ära jõulukuuseküünlad, et selle jumala lõpmata suure kingituse pisikeseks pudenenud kingitused üksteisele väga vähe jääb järgi ta jääb Üheks samasuguseks niisuguseks kitsa seltskonna pühaks. Nii et selles suhtes on nelipühadel need kased lõpmata Ta kena väline väljendus. Aitäh teile, kirikuõpetaja Toomas Paul, tänase kirikuelu saate sellega lõpetame, soovime kõigile kaunist nelipüha ja saatejuht oli melissi.