Tere õhtust, head kirjandust, sõbrad. Stuudios on Heidi Sarapu. Täna on siia oodata ka mitmeid külalisi, kellega koos räägime maikuu keskel aset leidnud suurest luulepeost Põhjamaade kuuendast luulefestivalist, mille korraldajaks on Põhjamaade Ministrite Nõukogu Tallinna esindus. Põhjamaade autorite tekste loevad teatervaarius, näitlejad Toomas Tross ja Andres Liivak. Head kuulamist. Tänavu tähistas Põhjamaade. Ministrite Nõukogu esindus Tallinnas ka oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Minu külaliseks on direktor Kalli Klementi, tere tulemast. Tere. Palju aastaid sina oled juhtinud seda pikka nimekasutust? On siin juba olnud seitse aastat. Ja luulefestival on kuueaastane, oli ta sinu sünnitatud? Oli vist ikka, aga ma pean kohe-kohe ka ütlema, et ilma oma kultuuri nõunikuta eha Vainuta ei oleks sellest luulefestivalist midagi tulnud. Eks me tegime seda koos alguses ma viskasin selle idee välja ja eha kohe piidis kinni ja nii on see koostöös meie vahel siis sündinud ja edasi arenenud koos teiste abiliste jõududega. Kas festivalil mingisuguseid mõjutusi põhjalast oja tegelikult alguses nägin enda ees rohkem nagu kohviku stiilis luuletust ettelugemist ja nii me alustasime väiks luuletus kohvikuga, aga siis kõnet luulefestivali, mis toimuvad iga pool Põhjamaades ja mis mulle hästi meeldivad, mis toimuvad siis keskeelsed kuskil ööklubis toimuda ja igal pool ja mulle meeldib kuulata, kuidas luulet loetakse. See annab mulle tugevama elamuse, kui, kui me ise nagu loen, see on hoopis teistmoodi kunst, kuidagimoodi see lugeda ise, see on omamoodi. Aga see kuulamine kuulata. Ta eriti kuulata, kuidas luuletaja ise loeb omaenda tekste. Sina oled sündinud, üles kasvanud Rootsis, õige, kui suur huvi luulehuvi on rootslastele tunduvalt väiksem kui eestlastel, aga siin on vaheteed luulefestivali, mis toimuvad üleüldse Põhjamaades. Need meelitavad kohale väga palju noori. Noorte seas on ta hästi popp. Tegelikult ma arvan, et see tuli kaputt muusikaga, et mida rohkem nagu need sõnad on hakanud tähendama popmuusikas ja hiljem teistes žanrites ka seda huvitavam on üldse luule, kus on olnud noortele ja loomulikult eriti vabavärssi luule. Et ma tahaks ütelda, et noorte seas Põhjamaades on see suurem võib-olla kui Eestis isegi, aga üldiselt vaadatuda on eest, et ikka rohkem luulest huvitatud kui põhjamaalane. Sa oled olnud nüüd kõrvalvaatajal nende festivalidel, kas lapsukene on juba küllalt suureks kasvanud? Oja nüüd ta seisab täielikult omaenda jalgadel ja see nägemus või see ettekujutus sellest festivalist on see nüüd käitunud või tal on ikka arenguruumi veel küll ja küll. Kõikides asjades on alati arenguruumi, aga viimased kaks luulefestivali on olnud minule täiuslikud. Kas sellest festivalist osavõtjate arv on laienenud või maade arv on laienenud ja nüüd viimasel luulefestivalil, siis me otsustasime, et me kaasame terve, et Läänemere regiooni alguses oli ainult Põhjamaad ja Eesti ja siis kaasasime Loode-Venemaa ja Läti ja Leedu ja nüüd sellest aastast kaasasime ka veel saksa basina juurte ja tahtsime ka Poolat kaasata, ka viimasel minutil tuli programmis väike muudatus, aga tahaks kõigi läänemeremaid. Nüüd räägime veel natukene sinust endast, sest kahjuks pead sa siis nüüd oma töö lõpetama siin. Kas aeg on täis sinu töötamise aeg siin Eestis? Jah, nii ta paraku on kahjuks. Et neil on tähtajalised tööajad ja tegelikult ma olin juba kaugelt üle oma aja siin olnud impanti seitse aastat tagasi tööle neljaks aastaks kaks, aga nüüd on siis peaaegu kahekordistunud see aeg, mille üle mul on ülimalt hea meel. Ja tunned sa, et millises suunas kõige rohkem on, ütleme sinu abistav käsi siin mängus olnud kogu teie töös? Ma arvan tegelikult, et direktori suunanäit töötamine on väga tähtis niisuguses töökohas, niiskuses, asutuses. Küll toon need iga direktor, kes on olnud siis nii Eesti kontoris kui teistes kontorites, mis meil on Riias, Vilniuses ja Peterburis on kuidagimoodi oma märgi selle tegevusele pannud ja näitanud nagu oma suunad ette. Ja teie ainult ei tegele ju Põhjamaade luulefestivaliga. Teil on ilmselt ka kultuurivallas hästi palju ülesandeid olnud senini täita ja, ja mitte ainult ka kultuurivallas. Põhjamaade Ministrite nõukogu tegeleb ju enam-vähem kõikide valdkonnale, mida võib endale ette kujutada. Ja meie eesmärk on kogu aeg olnud põimida põhjamaid ja meie suhtes siis Eestit tihedamini kui teineteisega oleme soodustanud igat moodi võrgustikud ülesehitamist, oleme soodustanud kokkusaamisi kokku puutuda Tõid tihedamat koostööd ja see töö on viimaste aastate jooksul aina kasvanud. Et kui meil varem oli nii, et meil oli rohkem nagu toetusprogrammid, nagu toetasime teatud tegevusi, siis need on rohkem ja rohkem seda ühtseks põimimist olnud. Et te olete ka need olnud, kes on kokku viinud maid ja, ja, ja riike ütleme omavahel ja on täitsa täitsa kindlasti. Ja olete toetanud noori kunstiinimesi. Jah, meil on üks väga hea stipendiumiprogramm, Sleikneri nimeline programm mis on meil võimaldanud saada Ta kokku arvestades ma ei julge isegi mõelda, kui palju neid võivad olla eesti kunstnike eri žanritest, Sis põhjamaadesse lihtsalt kas täiendama või impulsse saama ka omakorda kontakte looma siis Põhjamaadega ja miljonid, sinu nägemus, kas niisugune Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis üldse on vajalik ja jääksid olema pikaajaline ja kui teda on, siis on vaja, on pikaajaline täitsa kindlasti. Ja ma olen näinud, et sellest on tulnud väga palju positiivset, kui me oleme rääkinud just laiemast koostööd, mitte ainult nagu bilateraalseid kahe riigi vahelisest koostööd, vaid kui me oleme rääkinud laiemast koostööd. Ja muidugi, kuna mul endal on nagu kultuur väga südamelähedane, siis ma olin näinud, kui tähtis on olnud just kultuurivaldkonna edendamisel seoses nende luulefestivalidega. Kas teda on mõjutanud sinu tõlkija ametit või tõlkija tööd või tõlkisid sa juba varem? Ei, ma üldse ei tõlkinud varem, et see on täiesti seotud teineteisega. Kui me alustasime neid luulefestivali, siis tuli ka päris varakult Suu Põhjamaade luuletajate poolt, et nad soovisid kuulata eesti luulet ka rootsi keeles ja selleks siis ma alguses tõlkisin rootsi keelde ja me hakkasime neid raamatuid ka välja andma, siis oli ka vajada tõlkeid siis rootsi keelde ja kuna mina olin nagu käepärast ja see huvitas mind, siis ma tõlkisin need ära ja see on mulle nii palju huvi pakkunud. Ma näen ka siis, kui ma kunagi lähen pensionile, et see on minu pensioni. Kes need luuletajad on, keda seal on õnnestunud telkida? On, neid on terve rida väga häid, eeskätt võib-olla just noori, eesti luuletajad, aga üks, keda ma nüüd viimasel ajal olen julenud hakata tõlkima, on Doris Kareva. Teda on ülimalt raske. Tud eesti keel ja see on nii ettevaatlikult tõlkima, et saab nagu selle tunnetuse ka üle kanda teisse keelde, et siin ei ole mitte ainult seda sõnade tõlkimine, vaid tõesti tunneta, tõlkimine. Ja muidugi noorte seas on terve rida mainekaid Sis luuletajaid, nagu Elo Viiding, Triin Soomets, Kristiina Ehin, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, SS teisiga. Ma ei tahaks kedagi, unusta ka, neid on palju olnud. Ma ei küsi su vanust, aga ilmselt oled sa hingelt väga noor, kui kuulata nende kirjanike luuletajate nimesid, käes on praegu ette lugesid, kas see on suur saladus, mis sinust edasi saab? Ei, nüüd enam ei ole saladus. Ma alustan uut tööd, siis Rootsis Lõuna-Rootsis, Malmös, kus minust saab Rutsi, Kunstiühingute liidu direktor. Kas unistus oli üldse direktoriks saadav lapsepõlves? Ei, üldse mitte seda. Arvatavasti üldse tead, mis asi see on, et see nagu ei olnud kuidagimoodi amet. Aga ma arvan, et mul juba noorest peast olid mingisugused isiklikud omadused, mis tegijad tihti valiti juhatajaks grupp peres, kus oli oma, tegelesin siis skautidega ja ma olin seal ka juhtivatel positsioonidel ja hiljem siis, kui ma tööle hakkasin, siis ma, ega ma eriti vait ei olnud, tavaliselt ikka väljendasin oma soove ja tahta. Ja mul oli mul suhteliselt kreatiivne inimene ka, et ma nagu mul oli ettepanekuid, kuidas parandada asju, paremat asju teha ja siis lõppes nii 17 aastat tagasi, et ma sain oma esimees siis direktori koha Rootsi kirjanike fondis, tookord. Me täname selle suure tehtud töö eest. Ja võib-olla lõpetuseks, kuna niukene, hiline õhtutund, järsku sa loeksid meile Toris Karevat, rootsi keeles, seda ma teen väga hea meelega. Ma loen kahtede pättust, mis ilmus tema luulekogus. See on üks pikem luulesari, mille nimi on valge, klaar. Ja see oleks siis rootsi keelest šansparont plaas. Usaldus kohustab. Ole seal luuser või lurjus, pankur või punkar, poliitik, poeet, maakler või muuklar. Kuskil Su kihistu varjus Tuksatab süda. Tead küll, mida teed. Aga kui juba kaua oled keeldunud kuulmast sisest signaali siis kas enam kuuled? Kas tead kui seest ei anta enam, siis antakse väljast kuuliga kuklasse. Lauaga lagipead. Jah, vahel hüütakse meid meie eneste seest. Selle kutse vastu ei saa Gordon seal röögatus rööbastelt pöörduda. Teinekord sosin söösta ja söesto. Mõnikord vaikus. Nii pikk. Et võtab mõtlema. Põhjamaade luulefestivali kaubamärgiks on hea muusika ja head muusikud. Praegu on stuudios Helin-Mari Arder. Miks te võtsite vastu pakkumise osaleda Põhjamaade luulefestivalil? No mitte mingit põhjust ei olnud küll ära öelda, ma olen ka varem osalenud luulefestivalil ja seal on lihtsalt olnud alati nii põnev ja mitte lihtsalt, et hea muusika muidugi, vaid just nimelt see luule. Alati on õnneks võimalik ka natukene kasvõi poole kõrvaga sealt lava tagant kuulata mis laval toimub, ja kogu see ürituse õhkkond on lihtsalt niivõrd fantastiline, et kui vähegi võimalik, siis ma arvan, et paljud muusikat kohe jooksevad, kui neid kutsutakse. Kui tähtis on teile üldse olnud poeesia? Luule, ma võib-olla ei ole selline selles suhtes stabiilne luulehuviline, et, et ma ei ole ennast võib-olla osanudki viisi harida järjest, aga näiteks sellel luulefestivalil nüüd oli võimalik kõrvalt nagu kuulata ja jälgida neid tekste ja kuidagi on küll huvitav neid lugeda ja kuulata, kuidas uni tekst võib öelda edasi seda, mida inimene oma sisemuses tunneb ja midagi sellist, isegi, mida võib-olla mõistusega ei oska oska seletada selliseid meeleolusid ja ja hetki, et hea, et see on suurepärane, et on olemas selliseid inimesi, kellel on, on anne seda kirjas. Ja kõnes edasi anda neid meeleolusid Teid võiks ju oletada näiteks, et ma olen läbi tuhninud oma onu kõik luuletused ja kahtlemata ma olen ka midagi nagu nendest lugenud, aga aga eks mulle sealt jäävad ikka rohkem meelde need, tema nagu lasteluuletused kus tagaosa nagu kirjutanud, üks oli konkreetselt minu oli mari endale sai sahtlid, käivad kinni, käivad lahti, siis on jutt, et mis kõikide sahtlite sees on. Ja lõpuks siis tuleb see point, et aga aga mure vaevab Marikest ema isa sahtlites, sest teda miskipärast palju rohkem huvitavat kui ta enda omadega. Et onu oli nagu võib-olla siis ema või isa kaevanud trovski tuhnimas nendes sahtlites siis onu panin selle kohe kirja ka, aga kui nüüd rääkida natuke laulutekstidest, kuidas teie valite tekste? Kui laulutekst on ikka väga selline ilma mõtteta, kuid ei tekita minus mingisugust tunnet, siis ma ei, siis ma ei saa seda laulu kahjuks võtta, isegi kui tal on nagu ilus meloodia kuidagi ma pean ta ikkagi saama enda omaks tehtud selle teksti kas või siis enda jaoks pean välja mõtlema selle mingisuguse suuna kust kandist mina nagu sellele laulule ja meeleolule lähenen. Tekstis peab olema sõnum sees ja ilma selleta minu arvates ei saa kohe üleüldse. Aga kas on olnud ka juhuseid, et ise tuleb tekste teha ja ma enda lugudele teen küll tekste, aga siin praegu kahjutundega tunnistama, et võib-olla ongi asi selles, et ise ei ole nii süüvinud sellistesse eesti keele Finessidesse ja see keel kuidagi muutub võib-olla liiga tavaliseks? Ma olen tegelikult päris palju kirjutanud just nimelt inglise keeles, kuna inglise keeles on kuidagi lihtsam seda asja välja öelda ja võib olla pigem siis ka mõnes mõttes neutraalsem. Et eesti keel on nagunii isiklik. Et selles on nagu palju raskem kirjutada, et siis nagu tõenäoliselt on selline tunne, et hing on kohe pihu peal ja alatine kui ei taha seda, et kui nagunii laulukirjutamine on isiklik, et ta võib-olla läheb nagu lõppkokkuvõttes liiga liiga isiklikuks. Seekordne festival kandis nimetust ja palju oli juttu merest, mida tähendab meri neile? Minu selline lapsepõlve unistuste maa ja, ja ma arvan, et senini unistus tema on Hiiumaa, kus me suvel käisime alati. Meil on üks selline lugu ka, mille me just olen nagu kirjutanud nii-öelda Hiiumaal mere ääres, seal kummitab ka Hiiumaal ja selles majas, vat seda ei ole nagu tundnud, et, et minu jaoks on küll selline eriline hõng, aga näiteks ma ei tunne, et seal Aino Kalda vaim käiks ringi ja kummitakse, see, kus me seal elame, on ju praegune siis Aino Kalda majamuuseum sellises selline suvekodu, kus ta kirjutas ja olija. Ja kui nüüd niiviisi hakata mõtlema, siis tõesti, kuigi ma nagu aktiivselt ise ei tegelenud niiviisi luule lugemisega ja sellega tutvumisega, siis mõnes mõttes see nagu kusagil ta on alati veidrused, kui ma mõtlen, et ega minu jaoks ei oleks võib-olla nii oluline ka see Hiiumaa kui ma ei teaks. Nii kui ma mõnes mõttes mul ei oleks seal all peidus need Aino Kalda luuletused, sest et alati, kui seal sai käidud, sai uuesti välja võetud need raamatut, kus oli tema kohta ja, ja just nimelt tema nagu päevaraamatuid ma lugesin, kuidas see seal oli tema ülestähendusi, tema luuletusi, tema tekste, kui niiviisi mõelda, siis jah. Aga kas te lähete sinna puhkama või teinekord ka tuleb niisugune tunne peale tahaks laulda. Tegelikult tulemuse saanud, nii-öelda oma täiskasvanu põles suhteliselt vähe olla, aga kui jälle tagasi mõelda, siis lapsena tõesti sai käidud seal mööda neid aasesid ja niiviisi kogu aeg mingisugune asine kummitas vea seal mingi viisijupikese tegelikult sellel ajal ei olnud. Esiteks ei olnud võib-olla endale nii palju teadmisi, ei olnud ja ei olnud ka mõtet, nagu, et, et nüüd ma loon midagi, ma peaksin selle näiteks üles kirjutama. Viisid ja laulud ja sõnad, need tulid ja läksid taevaavarustesse, et et ma neid niiviisi kinni ei osanud röövida, kuigi endal oli vahest kui selline tunne võib olla. Kordame natukene seda möödunut Põhjamaade luulefestivali ja kujutame ette, et me oleme nüüd Niguliste kirikus ja varisime nüüd koos siin suvaliselt. Ühe autorid on norra autor Annebee. Ja võib-olla te olete mida kena ja, ja, ja ei laula praegu, vaid vaid vaid loeta ühe Annebee luuletuse ja võib-olla mõni sõna Annebast. Ka nii tema nüüd siin kirjutanud just veest, merest kannan merede vett. Kuigi mulle meeldib mere jõe ääres olla, ei oska mõelda, et mõni neist oleks mu loomingut mõjutanud kuid mind mõjutab esiüldiselt mitmel viisil, sest vesi on üks elutähtsaid asju, mis meid ümbritseb ja on olemas meie kehas. Raske on teha vahet allikate vahel väljas ja sisemiste allikate vahel või öelda, kust võib inspiratsioon tulla tärgata, voolata loomingusse, mis loob milliseid kujundeid ja olemise seisundeid. Aga anna nendes jõgede ja merede rütmi, tõus ja mõõn, külmumine ja sulamine, lumi ja nii edasi. Ja nüüd siis luuletus jah, mis see on. Ja luuletus on kõik, mida me teada ei saa, see muiselt luulefestivalil ka meelde, sest et et siin on minu arvates niivõrd toredaid selliseid kujundeid. Kõik, mida me teada ei saa. Et kaalute taagad rõhuvad meid enim maadest, mis kunagi ei saa päriselt maadeks näost puuviljast, millest inglid on und näinud, kui nad meist läbi lendajad ja kadunud, teiseks muutunud. Teine. Koht aeg, aine, mis ei taha püsima jääda. Arstid ei oska vastata. Inglid panevad tiivad kokku ja tõmbuvad tagasi. Lained peksavad vahtu, rannane jätavad selle maha. Aeg, millel ei ole aega, lakkab olemast. Jääb seisma. On õhust skulptuur. Minu järgmiseks stuudiokülaliseks on Eha Vain Põhjamaade Ministrite Nõukogu esinduse kultuurinõunik. Seekordne festival esis arvult kuues ja ta kandis ka oma nimetust. Milline saali. Festivalil oli tegelikult jah teema, nii nagu ta meil siin kahel viimasel festivalil on ka olnud ja teema oli meri ja seda teemat püüdsime natuke lähemalt avada siis maailmakuulsa hispaania kirjaniku ja ja luuletaja sõnadega, mida kannan, on merede vesi. Ja vesi ka seepärast, et see on nüüd see element, mis siis ühendab maid ja ühendab rahvaid, ühendab kultuure. Me ka inimene ise on ju suures osas veest, nii et tal on ka lausa niisugune metafoorne tähendus meie jaoks ja iga festivali luuletajagi sai eelnevalt küsimuse ja küsimus oli võrdlemisi lakooniline. Kas meri, järv, jõgi või allikas ja nendest vastustest panime siis kokku ka festivali kataloogi, kus neid autoreid pildiliselt illustreerivad ka ülesvõtted, mis on siis tehtud nelja armsaks saanud veekogu juures või v kujundi foonil. Ja selle kataloogi kohta nii mitmed öelnud, et see on, see on palju rohkem kui ainult üks kataloog, et tegemist on väga ilusa luuleraamatuga ja kes oli see fotograaf, kes need kaunid fotod tegi, fotograaf Madis Katz kunstnikunimega, lihtsalt katsem oli siis see festivali saadik, kes käis läbi mitmed Põhjamaad käis Soomes, Rootsis, Norras, Taanis ja Islandil ning isegi kaugetel Fääri saartel. Tema oli siis see, kes salvestas oma oma esimesega takti meie põhjamaade luuletajaga tegi seda siis Islandi keisri kuuma veeauru foonil, tegi seda vahuste ookeanilained. Prits meis fääri saarte rannikul tegi lumisel maastikul lume kirmetega kaetud Oslo fjordi juures ja nii edasi. Ja tema oli ka see festivali saadik, kellelt me kompasime luuletajate kohta ühte ja teist. Kompasime nende esinemiskindluse julguse tahtmise järele ja vastavalt sellele siis ka paigutasime neid autoreid erinevatesse esinemiskohtadesse. Ja tänaseks võin öelda küll, et meil oli peaaegu täistabamus, võib olla ühe autori puhul, ainult et oleksime pidanud pisut teist lahendust otsima. Nii et see niisugune atraktiivne projekt Põhjamaades fotoaparaadiga, see õigustas küll end meie jaoks täielikult. Kui me nüüd vaatame tagasi natukene, võrdleme ka festivale omavahel, kas esinemise paigad on jäänud samaks, kas on midagi uut tekkinud ja ilmselt ongi nii, et midagi jääb traditsiooniliseks ja midagi tuuakse kogu aeg endaga kaasa. Jälle. Jah, esinemispaik on olnud ju palju ja väga erinevaid ja nad kõik on olnud väga hull, et nemad on olnud luulet, trammi on olnud vabaõhuetendusi, Viljandi kaevumäel on olnud raekoja saali, on olnud esinemisi pubis, jazziklubis, kohvikutes, ah missuguse nostalgiaga me mõtleme, kas see Ang Leele, kus me nii mitmetel kordadel oma festivali lõpetasime? On olnud koole on olnud suuremaid teatrisaale, jäänud on ikka need, mille puhul me oleme tõdenud, et see on nüüd see koht, mis on parim nii, nii luulele kui luule. Ta ei ole ja selle luulesõnumi vastuvõtjale on jäänud Rahvusraamatukogu trepid, millelt me traditsiooniliselt siis festivali avame. On jäänud Niguliste kirik-kontserdisaal, kus siis kulmineerub festivali luule ja muusikaline lõppakord. On jäänud Gustav Adolfi gümnaasium, on jäänud raamatumaja pollo ja nüüd juba paar aastat järjest on jäänud ka no-teatrisaal. Aga festival on kandunud ka Tallinnast väljapoole. Jah, seda küll. Oleme oma festivalikülalisi saatnud varasematel kordadel Pärnusse ja Rakvere ja Kohtla-Järvele ja Viljandisse ja Tartusse, aga jäänud on täiesti viimastel kordadel ainult Kohtla-Järve ja Tartu. Eks see sõltub natuke ka kohapealsetest korraldajatest, nende valmisolekust ja tahtmisest. Nüüd see üks luule tuga aasta sündmuseks luua, kuigi nüüd juba ettevaatavalt järgmisesse aastasse oleme mõelnud, et lisaks Kohtla-Järvele võib-olla teeme ühe natuke lõunapoolsema sisselõike ja äkki kohtume siis luuletajatega, seekord hoopis tõrvas, kus me oleme mitmel korral oma kirjandusüritustega käinud ja, ja kirjanduspublik on meil väga tänulikult vastu võtta. No vot ja kinnitanud, et nad ootavad meid sinna tagasi. Kas. Teate arv on laienenud või on see? Ta on olnud võrdlemisi stabiilne, et välisautoreid kokku kusagil kuni 15 ja nendele lisanduvad siis eesti luulet tajad, kelle osa küll viimastel aastatel on, on kogu aeg kasvanud ja ja selkordsel festivalil saime kuulata siis 10 eesti autori luule luule esitamist. Milline oli pilt, mis torkas silma sellel festivalil, millised, kas autorid või või, või riigid. Kõigepealt võib-olla võib-olla üks tunne, mis festivalipäevade ajal tekkis ja süvenes. See oli niisugune ühtekuuluvuskokkuhoidmise tunne, et kodus piirkorraldajate ja esinejad külaliste vahel oli üks ilus meie tunne, et see oli, see oli meie festival, millele siis kõik oma panuse andsid ja õnnestumiseks kõik tegid. Tõsi küll, Jastel festivalil võib-olla puudusid niisugused suured tipud ja suured staarid, aga oli väga palju neid, kelle luule võlus oma just oma lihtsusega. Oma oma loomulikkusega meenub kohe Sami noor luuletaja Simon marainen kes muide alustas meie marata. Ta on luulekava Kirjanike Liidu saalis ja alustas sedavõrd jõuliselt, et sai väga tormilise aplausi osaliseks, nii et käid lausa vist paaril korral laval kummardamas ja seda kogesin ma küll ka esmakordselt. Ka luulele võib publik sellisel moel kaasa elada ja eco sugugi jutumärkides halvemini ei läinud ju ka meie Grööni luuletajal Sanguakil, keda samamoodi kutsuti mitmel korral tagasi. Ma arvan küll, et nende jaoks on see vaata et üks elukogemus. Huvitavaid luuletajaid oli, oli väga palju. Läti ja Leedu kohalolek sel festivalil oli täiesti tähelepanu väärne. Meil on ka varematel kordadel juhtunud nii, et, et on olnud kas väga tugev leedu luuletaja või siis teisel korral, et väga tugev läti luule. Aga et mõlemad autorid nii Lätist kui Leedust osutuvad sedavõrd menukaks, seda jah, seda kogesime. Me praegu esmakordselt. Võib-olla mõni sõna nüüd leedu esindajast, kes ta oli. Birute maare, tema kunstnikunimi Maar tähendab muide ka merre, et tegemist on Leedu draamateatri näitlejaga ja seda niisugust tugevat näitlejaoskust seda ilmutada, kas ta ka kõikides oma esinemistes ma mäletan seda esimest õhtut Kirjanike Liidu saalis, kui ta läks lavale ja kasutas maski ja noor õbluke neiu kehastus hetkega vanaks naisterahvaks, kes tõepoolest seal kiriku või surnuaia väravas Köstitab, see oli, see oli nii rabav, et see tekitas lausa niisuguse õõvastava tunde. Või siis teine luuletus, jaapanlanna maski ja lehvikuga. Täpselt samamoodi see sisseelamine, kus erilise värvi omandavad veel tema hääletoon, ta ju täiesti staatilises seisundis ja ka just see, kuidas ta kasutab oma hääl, et ja missugused on need tema rõhud selles luuletuses. See oli täiesti hämmastav ja väga õnnestunud. Nii et temast rääkisid lausa ülivõrdes ka näitlejad Anu lamp ja Mirtel Pohla. Mõlemad lugesite Birutad siis festivalipäevade erinevates kavades. Nii ja nüüd palume vaariuse teatri näitlejad loeksid paari luuletust. Biograafia asemel roll ehk kõik rollid kunagi mängitud ja ununenud, kõige armsamad, see on need, mis praegu ja need, mis on unelmaid teekond ehk kõik teekonnad ees ootavad tundmatud linnad, raudteerööpad, pilvede rajad, inimesed, kes samuti rändavad kohtumised ja hüvastijätud, kirjad, kaugused, õnneküllased, hetked, aeg, vaikus ehk see, mis jääb kõikidest rändudest häältest nägudest, argisest, mälust, mis alguse saab, kui valge lehe lööd lahti. Autobiograafiline õppida ja kõiksugu trikke kanda frakkija varrukate osavalt vaheta Krimm ja maske, tuld anda tühjast püssist, hoida mõõka ja träsel taskus mitte unustada ilukõnekunsti ja kõige lihtsamaid asju, hingamist, hääldamist, elegantsi, vormi ja suhtlemist. Et kunagi hiljem kord mõistaksid, milleks ja veel muudki võite, kõik hirmud, traumad ja tõved, suurushullustus, ärevus, depressioon, nohu ja mööduva armastus ja veel tuleb mõõdukalt juua ja süüa, harida ihu ja muudki mälu ja kuulmist ja maitset, lugeda üksteise järel niitset, Freudi plaatonit. Klassikuid, öeldakse jalgrattad leiutati ammu, kuid mitte veel kõik teed õppida sügavalt hingama, et uinuda saaksid, mitte unustada joogat, vaikust, meditatsiooni, heliteraapiat, õppida kõiksugu tantse, menueti valssi, duetti, pirueti, tangot, balleti striptiisiga õppida pimedasse seisma, olema viimane õppida tema. Kuni lõpuks naeratab õnn. Ühel päeval kõigi silme all tõusta valgusevihku ja unustanud kõik, käia peenikesele köiel kinnisilmi ja kergelt, just nagu kõnniksid tähtkujudel pingul saatuse keelel. Olles äkitselt mõistnud, milleks see kõik. Ja veel muudki juhtugu, ükskõik mis Ennast virtuaalselt välja keerutama, koketselt naeratama, elegantselt kummardama, salapäraselt vaikima, fotogeenilisete välja nägema, kuid filosoofiliselt kõike vaatama. Olles äkitselt mõistnud, milleks kõik, ja kuulama jäänud, kuis võbelev keerleb, käkkas kuuti, lendav väikene akrobaat, süda. Karlis Verdynš on Läti noor luuletaja, kes alates 1997.-st aastast kirjutab ja avaldab luuletusi tab-kultuuriteemalisi artikleid, esseesid, raamatuarvustusi teeb koostööd kultuuriajakirjadele, nädalalehtedele, päevalehtedele ja kes on ka Läti entsüklopeedia juhatada tuse liige. Ta on tugeva sotsiaalse närviga luuletaja ja loomulikult tänapäeva luuletaja. Ja tal on see tore oskus ja võime naerda nii iseenda üle kui ka teatavate naeruväärsete nähtuste üle ühiskonnas. Muinasjutt filoloog, sildist. Kui otsas oli senti raske lühike elutee, tõusis ta helgetesse taeva äärberitesse puhata igaveses rahus. Aga väravas seisis karmi näoga Püha Peetrus ning ütles. Sinu raskel lühike elutöö on nüüd otsas. Aga ei saa ma sind lasta helgetes taeva äärmeritesse, sest taevani kisendavad sinu akadeemilised võlad. Kui tahad igavest rahu leida, ütle mulle senti, mis on diskurss. Ning ütles Sindi härra, pahanda, Püha Peeter, kuid ma ei tea, mis on diskurss kui meie kursusel seda jutustati. Sel päeval korjasin metsas hagu koos väikeste vendade-õdedega. Hetke vaikinud ütlastel Püha Peetrus. Oh vaene Sindi on vaevaline Sudee taeva äärmeritesse. Ütle mulle vähemalt, mis on paradigma. Ning ütles senti ei tea vastata Püha Peetrus. Sest kui meie kursusel seda jutustati. Sel päeval lõpetasin väikeses kõrvalises metsakoolis lastele kirja ning lugemis oskust. Hetke vaikinud, ütles tal Püha Peetrus. Loenesinti on mõrudele sude igavese rahu juurde. Ütle mulle kasvõi, mis on identiteet. Ning ütles Sindi Püha Peetrus, kui meie kursusel seda jutustati. Sel päeval hallitasin oma poega, kel kollased juuksed ning sinised silmad, just nagu ta isal, filoloogi professoril. Siis ohkas sügavalt Püha Peetrus ning ütles. Oh, vajanesinti. Karm ning lühike oli su elutee. Mingi mõttetu on sul tarkusi küsida, aga näen, su süda on hea ning seepärast kustutan sinu akadeemilisi võlgu ning igavest rahu annan sulle. Ning tabas värava Püha Peetrus. Jastus Sinti helgetesse taeva härberitesse. Muinasjutt kolmest põrsakest. Nif Nif istus Vilniuses õlgedest majas. Navnaff istus Riias vaiadest majas. Luhnuff istus Tallinnas kivist majas ning nurga taga. Mis saab edasi Põhjamaade luulefestivalist, kas vaatate helgelt tulevikku? Ikka vaatame, seitsmes festival peaks toimuma, no ma siis tuleva aasta mais ja oleme mõelnud, mida nüüd lisada sellele klassikalisele festivaliprogrammile ära unustatud ja kasutusele võetud vana, meil on kord mõned aastad tagasi toimunud üks huvitav ettevõtmine koostes nurka ka laste ja noorte, et festival ja kuidagi tundub, et aeg on nüüd jälle seal maal aeg on küps, et et noori kaasata. Ta võib-olla neid samu noori, kes need festivali esimese päeva meiega koos veetsid. Ja ma räägin siinjuures nüüd, et Jõgeva gümnaasiumi noortest inimestest, kel ka kogemus olemas Betti Alveri luulepäevade korraldamisest, nii et üks, üks niisugune mõte on küll. Millega me lootusrikkalt järgmisele festivalile vastu läheme teenivate veel. Ja nüüd see puudutab suhet Tori ja, ja tõlkija. Kahjuks pean küll ütlema jah, et see niisugune lähikontakte ei ole meid praeguseks õnnestunud. See autori ja tõlkija kontakt on olnud pigem juhuslik. Aga see on, see on väga oluline, see on peaaegu, et esimene mitu külalisautor Tallinnasse saabudes korraldajalt küsib, millal ma kohtun oma pilt? Ei, aga me oleme mõelnud, et võib-olla võib-olla siis natukene küll surve meetodil akadeemia ühe õhtu, kus loobume näitlejatest ja palume tautori tõlkija siis on samaaegselt laval koos koos oma luuletaja ka ja, ja niisugune loominguline kahekõne. Ma arvan, et see võiks olla päris omanäoline. Me tegime sellega juba algust. Jürgen Rooste, kes tõlkis soome luule tajate ioni püüs ala. Need kaks olid koosse Kirjanike Liidu saalis ja see toimis imehästi, siis. Ma arvan, et varsti võib siin teha näha ka laval etlemas ja see on ju väga tore, sest sa oled ka tõlkija. Mida sa tõlkisid konkreetselt selle festivali jaoks. Mina tõlkisin festivalile ikka oma Norra lemmikut suurt lemmikut Jon fossete. Ja siin küll mu südamest tulemuse tunnustuse Rain Simmul-ile, kes luges Jon fosset no 99 teatrisaalis tegi seda vapustavalt, et minu jaoks peaaegu et samastudes autoriga. Et meil on forsse etteastet, näitasime tema esinemist videolindilt ja näitleja tõepoolest, ta lihtsalt läks autorisõnaga edasi eesti keeles. Tegemist on jah, maailmakuulsa nimega ta kasutab niisuguseid klassikalisi kujundeid element oma loomingust luuleloomingust. Ja need on siis merifjord, vihma, tuul, iga teise autori loomingus, võib-olla mõjuksid nad klišee maiguliselt naiivseltki, aga mitte fosse loomingus, kuna ta kasutab neid kujundeid sellise iseenesestmõistetava lihtsusega ja saavutabki selle, et kõneleb oma lugejaga väga vahet tult väga kaemuslikult, väga sugestiivselt. Luulet võiks lugeda siis, kui lugeja tunneb, et ta tahab süüvida ja iseendasse ja mõista isend. Ongi õhtune aeg ja ma loodan, et sul on kaasas mõni Jon fosse luuletus ja kas tohiks paluda, et sa loeksid meile? Võtame siis sellise teemakohase luuletuse, mille pealkiri on meri. Üleminekul erinevasse ja samal ajal täpselt sellesama sees nagu meri. Ma seisan ja vaatan merele. Näen sinist ja valget vaheldumisi. Nagu tuul kambast läbi näen taevast ja merelt sinine on valge, on meri. Aaten merele jäänudki. Eks vaatama alguse poole linnas. Näen laeva väinast läbi sõitmas ja mõtlen ilma et mõtleksin, et mina saan näha. Aga me ei saa näha mind. Mer. Selles on erinevust ja suhtutust. Selles on suurt armastust ja armastuse sinine silm. Vaatab su näo kohal alla rahuliku vee poole. Seal kuulume. Kui mina ja sina ja teised Ja ongi käes saate lõpuminutid. Tänane saade valmis koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindusega. Saate autor oli Heidi Sarapuu ja helirežissöör Külliki Valdma. Loetud luuletuste tõlkijateks olid kalli Clement Elvi lumet maima krinberga Mihkel loodus ja Eha Vain. Lõpetame saate kahe Taani autori luuletusega, mille autoriks on Peeter laugesen ja tõlkijaks Arvo Alas. Ilusat suve kõigile ja kohtumiseni uuel Põhjamaade luulepeol järgmisel aastal. Pealkirjata maailm on ikka lolliks läinud, kaotanud pooled oma hammastest aga silmad on tal nii sinised nagu maalitud lehmad. Ja keegi kukub ninuli otse alailma komistama, alati sisse. Sellisel kombel ja paigus, millest ei osatud undki näha. Ja see poleks saanud olla keegi teine. Iialgi ei oleks saanud juhtuda midagi muud. Nii palju hääli, kus pildid lendlevad. Nii kummalised loomad ja nii ilusad taimed hõljumusele küüritud lettide soolistes paarides, etteaimamatult uutes olukordades. Kõige selle jaoks oleks vaja vanameest. Jõge. Ja pealkirjata pühapäeva lõuna paiku. Päeval lõuna paiku tõlgin ma vaevaliselt sõnaraamatute ja grammatikaõpiku abil ühte järku lainel luuletust. Raadios laulab Billy oli täied, lav kan meik, Twinken kämbal. Inglise nõudis Wrang. Ja köholmann ookeanis puhub tema närvu hääle ümber pilves sinist müra. Järk luuletuses asub kusagil mahajäetud aias üks vaga punud. Maja aknad on luukidega kinni kaetud. Trepil elavad linnud. Tuul laulab rahututes puudes. Rohul mädanenud seen otsekui tindiplekkmees ei tea, kas ta on teel sinna kui ära minemas. See on poeesia, kodupaik, mis on ühine kõigile aegadele ja kultuuridele. Jarkol on õigus. Igaüks on teel, kas sisse või välja. See on jääpaiku.