Tere eetris on kultuuriga ja mina olen Riho Lauri saar. Enne suuri pühi on hea pisut hinge tõmmata ja sootuks teistmoodi mõtteid mõelda. Aga enne seda on veel parem kokkuvõtteid teha läinud aastast. Tänane see on selle aasta viimane järgneva tunnises kuulame mitu täistabamust, Eesti kultuur tänavu enda kontosse võib kirjutada mõnusat kuulamist. Vaadates kultuuriaastale tagasi ei ole kahtlust, et aasta olulisemaks sündmuseks on Eesti filmi võidukäik Veiko õunpuu Sügisball, Kadri Kõusaare Magnus Ilmar Raagi klass, Rainer Sarneti, kuhu põgenevad hinged lisaks Georg luga, Jan Uuspõld läheb Tartusse Jeesust kinodesse jõudnud killunen osalemine kannu ja Veneetsia filmifestivalil mitmed rahvusvahelised auhinnad. See kõik näitab, et Eesti film on praegu parema tervise juures kui kunagi varem. Stuudios said kokku Veneetsia filmifestivali kõrvalprogrammi võitnud ja Pimedate Ööde filmifestivalilt kuus auhinda kogunud Sügisballi režissöör Veiko Õunpuu, filmikriitik Jaan Ruus ja Lili pilt Eesti filmi sihtasutusest arutleda Eesti filmi edu põhjuste ja tulevikuplaanide üle. Vestlust vedas Urve Eslas. Mis on põhjuseks, et just lõppeva aasta filmile nii soodne on olnud? Ehk on tegemist kõigest juhusega? Samas kui arvestada, et seitse aastat tagasi ei valminud aasta jooksul ühtegi täispikka mängufilmi on seda üsna raske juhuseks pidada. Veiko õunpuu. Minu arvates on siin nii palju on erinevaid tegureid mängus, mis võivad kõik olla selle põhjustajaks. Üks nagu Anapa filmifestivali juht Postimehes arvas, et tegu võib olla ka sellega, et Euroopa Liidu vanemad liikmesriigid kuidagi, aga kuna need kõrgendatud tähelepanuga vaatavad uute liikmesriikide filme. Et see on iseenesest eelduseks, et üldse neid filme vaadatakse ja et nüüd märgatakse sellist nagu senini justkui kaardistamata territooriumid, mis on Eesti. Et sellest siis võib-olla selline kõrgendatud tähelepanu, aga et nähtavasti on nüüd mõned filmid jõudnud kuidagi sinna maani, mis on tehtud nii-öelda korrektses keeles lääne inimeste meelest, siis nagu mis puudutab nende filmide võib-olla struktuur ja mingeid omadusi, võib-olla mingeid teemakäsitlusi. Ma usun, et siin võib-olla, kui me räägime sellest kogusest, et miks nii palju filme need ühel aastal ootamatult on tulnud, siis mina näen nagu ühte põhjust veel siin sellist filmi nagu tühirand nagu tegemises, mis põhimõtteliselt tekitas avalikkuses sellise arutelu, et, et ahaa, et on olemas nagu indi filmivõimalus, eks mis omakorda nagu julgustas võib-olla teisi tegema väikese eelarvelisi filme, näiteks Marko Raadi nuga, võib-olla on sellega seotud. Kiiranna puhul oli hästi oluline see, et seda filmi ei tehtud riigi rahadega tehtud sihtasutuse rahadega. Ja selle võrra sai see meeskond tõestada, et esiteks, et see on võimalik teha ära rahadega filmi, kuigi sai väga odavalt tehtud ja teiseks, et, et nad on võimelised tegema head filmi. Et sihtasutus tõenäoliselt ei saa algajatele raha anda, kuni neil on mingi pagajastaga. Ja see ka kindlasti julgustas selliseid asju nagu Magnuse tikkimine, mis oli ka ärarahadega tehtud. Jaan Ruus. Ma pealkirjastasin tänase arutlusteema selliselt Eesti filmitõus, punkt või veel parem hüüumärk ja langus. Küsimärk tagantjärele tark olles ja öelda, mis on tinginud selle Eesti filmi suure hiidlaine. Esiteks on raha, majandus, areneb, eesti filmitegijad saavad näiteks võrreldes Läti ja Leeduga rohkem raha. Eestlased käivad rohkem kinos. Nad toovad ka raha rohkem kinno. Eesti televisioonil on fil sihtasutuse ja Kultuurkapitaliga leping. Eesti lugudes on selliste, ütleme uute annete avastamise dokumentaalfilmide tegemiseks. Filmide arv on kasvanud, mängufilme valmib tänavu koguni 10. Siis dokumentalistika son, häid andeid, Animal on ühtlane tase ja on oluline, et vahepeal, sest ma kuidagi nimetaksin režissööride august, me oleme üle saanud, sest et et meil jäi kusagil üks põlvkond vahele, on uued nimed, nagu filmis. Täispikas mängufilmis Maimik, Tolk, õunpuu, Luut, Dirk Hoyer, siis vanad meistrid on teinud heal tasemel. Me võtame kas või näiteks, kui Sulev Keedus trast pikka aega teeb mingi filmi, siis oleks väga hea. Filmikool on andnud tulemusi, kuigi mulle tundub, et rohkem sellise filmimaastiku kujundamiseks sealt ei ole veel võimsaid andeid tulnud. Siis Pimedate Ööde filmifestival ja kultuurhariduslik institutsioon, mul oli väga hea meel, et ma nägin, et Peeter Simm oli Postimehe žüriis, et ta pidi kinos käima. Vaata üldse režissöörid võiksid rohkem kinos käia. Ja noh, ma arvan ka, et teised Postimehe žüriiliikmed nägid asju, mida nad iga päev ei näe. Ja ma tahaksin öelda, et, et kuidagi on juhtunud nii üldine filmikultuur, mobiiltelefonidega filmide tegemine on, on küll selline harrastusfilm, aga seal ilus on koolifilmid. Nii et tagantjärele on hea neid põhjuseid lugeda, et et tegemist on nagu järjest kasvanud lumepalli efektiga. Praeguse lumepall on hästi suur. Äkki ta kukub katuselt alla? Üks asi. Mulle tundub, leitakse põuast vahepeal, sest et siis selle põua põhjustas minu positsioonilt vaadates tegelikult ainult üks inimene ja seal Jaak Lõhmus, kes takistas korduvalt näiteks Rainer Sarneti erinevaid projekte, aitäh, kuna tema leidis, et, et need ei vasta nagu sellele, mida avalikus parasjagu ootab. Hoolimata sellest, et noh, näiteks minu arvates olid need projektid väga head ja et seal selline nagu auku, et see üks generatsioon justkui olekski nagu vahelt kadunud, et see on paljuski sellest tingitud, aga samal ajal ma ei, ma ei julge kritiseerida, ei haaku sellepärast, et et mina ei tea kogu tõde ja ma ei tea, kuidas tema on olnud sunnitud kaitsma nüüd filmi sihtasutust kõikvõimalike rünnakute eest, mis võivad tulla Kultuuriministeeriumi tahult või üldse valitsuse tahult, eks. Et võib ju olla, et tema võitles tol ajal üldse noh, sellise asja nagu filmi rahastamise säilimise eest ja pidi võimalikult konformsalt mõtlema. Olles ise ka aastaid tagasi olnud sihtasutuse ekspertkomisjonis, julgen väita, reeglina Tilsi rahastamise poolt tagasi lükatud projektis ei ikkagi alla surunud andeid. Et reeglina on see tegevus õige olnud, mulle tundub, kuid loomulikult on nagu mulle ka neid nüüd juba eemalt. Et vahel on tegemist nagu isikliku maitse pealesurumisega, eriti kui noh, ütleme, rahastamine on olnud pikki aastaid ühe inimese käes. Mulle tundub, et, et Veikolon õigused, filmi sihtasutus kui eesti filmide pea ainus rahastaja Ta on läinud oma töös paindlikumaks ja finantseerimine, nüüd on ta hakanud ka neid filme, mis on juba alustatud ja ta on lühifilme finantseerinud ja lubanud ka autorifilme teha. Sihtasutuse oluliseks teeneks on mulje, et ta on jäigalt võtnud suuna mõni aasta tagasi, et üks film peab vastuseleva lastefilm. See on oluline selles mõttes, et Eesti publik peab tulema vaatama eesti filmi ja kui juba lapsest peale tullakse, tuleks ka edaspidi. Aga oponeeriksin veiko selles mõttes õieti täiendaksin ka, et loomulikult on nüüd ütleme, festivalid ja Euroopa ametlikus hakanud vaatama uute liikmete poole, aga ma arvan, et lõppkriteeriumiks on ikkagi kui film on hea, et ma mäletan kannis võistlusprogrammis see rumeenia film neli kuud ja, ja nii palju päevi sellest õnnetust, abordist fresko aja Rumeenias ja kõik ütlesid, suurepärane film. Nad ei vaadanud, mitte et see on Ida-Euroopast, aga nad vaatasid filmi. Nii et. Aga eks selles mõttes on lõikul õigus, et ma ikka mõtlesin, et miks näiteks keerusi Viorica ei läinud Berliini festivalile ja saunapuul ja ilmselt jah, ma siiski võtaksin veidi oma sõnu tagasi, et, et ilusad on need Euroopa institutsioonid hakanud tähelepanelikum alt ja mitte üleolevalt vaatama Ida-Euroopa poole. Lili pilt minu jaoks oluline minu vaatepunktist on see, et meil on hästi professionaalsed produtsendid, kes oskavad, kes julgevad, kes on rahvusvaheliselt väga aktiivsed ja võtavad riske teevad oma tööd väga hästi, et õnneks ma loodan vähemalt, et režissöör ei pea selle rahalise poole peale mõtlema. Sügisball tehti ka väga, väga väikse eelarvega, aga sellest filmist ei saa seda üldse aru, et saaks väikese eelarvega tehtud. Screen Internationali toimetaja käis Eestis, rääkis eesti filminduses, rääkis, et ta lausa imestas, et film on tehtud sama eelarvega kui mõni halb lühifilm. Et selles mõttes ma arvan, et see produtsenditöö on sealjuures päris oluline. Ja siis festivali ja, ja rahvusvahelise müügi ja kõige selle selle poole pealt on ka, et see, kes peab muidugi oskama. Tahaksin Lili teesi võimendada, et see puudutab õieti seda, mis nüüd juhtub edaspidi. Et eks ole, filmis on produtsent see inimene, kes viib kokku kunsti ja raha ja, ja võtab rahaasjad Enda peale, andes režissöörile tegevusvabaduse, et meil on nüüd juba palju professionaalseks saanud produtsent, see on väga oluline. Aga vaatan ikka liidivooli, kes nüüd esindab sihtasutust ja peab ka sihtasutuse patud enda peale võtma. Muidugi sihtasutuse voorused, et sihtasutus jääb ikka meil monopoolseks rahastajaksesse tabelit, laivid, paatne flip, nii nagu ta mujal kultuurialadel toimib ei toimi Eestis, aga selle põhjuseks on meil nagu teada see tulumaksusüsteem, et me kõik maksame riigile raha ja riik jagab kultuurile ühisest katlast, nii nagu oli vanasti vene ajal, aga see on omaette teema. Kui tulevikku vaadata, siis kas Eesti filmi edu jätkub? Kui järgmise aasta peale mõelda, siis, kui just väga suuri üllatustegijaid ei tule siis midagi sama rõõmustavat sealt praegu justkui ei paista. Telli pilt. Eks me nimetame seda rohkem sissepoole, vaatavate filmida aastaks, mis tulemas on, aga nagu PÖFFi ajal sai palju vesteldud ja arutatud ja otsustatud, et et meie puhul oluline on jääda silmapiirile Varssavis toimuvasse Eesti plahvatuse programm, kus oli viis Eesti filmi. Ja edaspidi tahavad viie kuued festivalid juba samasugust programmi korraldada. Screen kirjutas, kas kaks pikka artiklit Eesti filmitööstusest balti filmitööstusest. Aga hist rõhutades Eesti oma. Kõik niisugune töö on hästi oluline, sest et kahe aasta pärast on meil jälle samadel inimestel arvatavasti sama head filmid tulemas ja see on minu arust ikkagi nagu, mis on öelnud uue laine alguse, mitte väike plahvatus, mis ära lõpeb selle pärast, ega see professionaalses kuskile kao, ega see anne kuskile kao. Ja loodetavasti läheb rahaga juurde, kui meil veab. Jah, laineharjale järgneb alati. Ma ei tea, kas need laine põhi või, või, ütleme laineorg, peaasi et see merepõhi ei paljastuks, kus on igasugust prahti. Aga pärast pidu tuleb laud ära koristada ja vaadata, et argipäevad oleksid korralikud. Mulle tundub, et oluline on säilitada võimalikult suurfilmide arv. Ja oluline, et Eesti filmi sihtasutus ei, ei tunneks ennast ainult filmitootmise organisatsioonina, sest need elukutseliseks saanud produtsendid avaldavad suurt mõju. Et peamine filmi tootmine. No loomulikult on peamine filmitootmine, aga restoranid, audiovisuaal tuur, mis on meil siiski tekkinud. Sest kui me nii võtame, siis ütleme, filmikunst on selle tohutu audiovisuaalgalaktika üks väike osa, aga ta on vaateaken. Need üritab ennast leida Marko raate filmi, aga ma ei tea, mul tekib muidugi küsimus jah, et, et varsti on Berliini festivali ja ma ei tea, mis filmiga Eesti ennast näitab Berliinis, sest praegune olukord saatkala. Saatmise aeg on juba ammu möödas. Eks me üht-teist vastust oota, aga see, et meil igal A-kategooria festivalil oleks film, nagu see aasta vist järgmine aasta lausa toimub? Turul oleme kindlasti väga tugeva esindusega. Müügiagendid on meil filmidel, mida ei ole nagu ennem olnudki. Ma ei tea, kas Berliinist hakkab, hakkab järgmine pisilaine aga suvel on neid festivale rohkem ja loodetavasti selleks ajaks ikka midagi mingeid kutseid saab. Varssavi festivali peakorraldaja ütles Stasy seminaril liigitades filme, et filmid võivad jaguneda kolmeks. Esiteks filmid, mida näidatakse festivalidel, teiseks filmid, mida näidatakse kinodes ja kolmandaks filmid, mida üldse ei näidata filme võrdlemisi palju. Nii et ma arvan, et eesti filmi üldine probleem näib mulle on nüüd see, et, et Eesti publik on Eesti filmi omaks võtnud, aga võrdlemisi raske on filme näidata välismaal väljaspool Eestit. Kinodes. Toimib juba tugev konkurents omamaise ja Ameerika filmi poolt. Siiani laiendada. Suure tõenäosusega hakatakse sügisballi näitama ka välismaal kinodes. Et ja siis seda müügiagendi jutt on oluline selles selles mõttes, et müügiagent on see, kes müüb filmilevisse välismaal. Ja kui hakata aasta algusest, siis Lotte on müüdud 30-sse riiki. Seal on see probleem, et filmida dubleerima igasse keelde, nii et see raha ei saa. Tasamaksud kinolevis klassi on müüdud Hispaaniasse, Poolasse. Klass viidi Ameerika filmiturule, kus eesti filme pole käinud. Eks näis, mis sealt tuleb. Ja sügisball on veel sõlmimas lepingut niigi agendiga juba on huvi tema vastu kinolevi suhtes, nii et selles mõttes oleme ikka päris heas heas positsioonis. Ma tahaks. Nüüd kõike täiendada, mida me siin oleme rääkinud lihtsalt sellise mõttega, mis mulle nagu üha rohkem ennast peale surub. Et, et kultuuriavalikkuses käib elav diskussioon ja kasutatakse sellist majandus ja vahel ka spordileksikat. Ja tekib selline tunne, justkui arvaksime naiivselt, et me elame mingisuguses ettevõttes, mis konkureerib nagu võõrturgudega ja oma kaubaga, et me peame nagu lõppude lõpuks vähemalt kultuuriaruteludes minu arvates jõudma sinnamaani, et me hülgame, spordi läks ikka ja majandus läks ikka räägi nii väiklaselt nagu enda sellest oma territooriumite hõivamist ja see kõik tuleb noh, võib-olla sellepärast, et meil on teatav kultuuriline alaväärsus või et me oleme nagu väikesed märkamatud olnud ja me ei ole suuri sõdu võitnud. Et, et me peame nüüd kuidagi selle sellega ennast kompenseerima nagu saavutama selle, et meid märgatakse, et me oleme olemas, et me peame justkui nagu kellelegi teise väljaspool asuva silmis ennast õigustama ja kõigepealt saavutama nagu sellise nagu normaalsuse. Ja kui me saavutaksime selle juba nagu apriori, et me juba otsustasime ette ära, oleme tegelikult olemas. Me eksisteerime on õigus eneseväljenduse enese reflektsioonile, meil on õiguskultuurile ja et me ka kõik oma ühiskonna liikmed suudaksime selles ära veenda ja me ei peaks nii palju spekuleerima pärast ka, et et kas me parasjagu oleme mingil laine oral või oleme mõõna sattunud või kus me siis õieti oleme, meil oleks vaja rohkem enesekindlust. Ehk võiks sel juhul vaadata ühe võimaliku põhjusena ka seda, et režissöörid on loobunud püüdmas meeldida välispublikule ja hakanud käsitlema just neid teemasid, mis nende eneste jaoks olulised on. Mina isiklikult filmitegija ei ole kunagi muud moodi tegutsenudki. Mul ei tuleks pähegi hakata tegema filmi mingisugusest probleemist, mis on nagu kuidagi mingisugune sotsiaalne probleem või mingisugune laiem küsimus. Minu jaoks on tähtis noh, nii-öelda seontoloogiline probleem. Ma tegelen võimaluse korral sellega. Tahaksin ise väita, et loodetavasti minu eesmärk on ainult see, et võimalikult paljud inimesed, kes tahavad, saaksid veiko filmi näha mitte numbreid tekitada või raha. Kinematograafia on õieti kultuuri- ja majandusharu. Kinofilm nõuab nii palju raha, et minu meelistsitaat Federico Berliinist. Kino üks film, mängufilm maksab peaaegu sama palju kui teise rinde avamine Normandias ja režissöörid on nii suur vastutus ja see asetabki just produtsendile ja režissöörile ülisuure vastutuse, sest et palju väikesema vastutusega sa võid lihtsalt avaldada luuletus kohus otzebrioratiivselt vähe. Veiko õunpuu, kui rahulikult võib praegu Eesti filmirežissöör oma tööd teha. Minu seisukohalt on Eesti filmil tõesti kuldsed minu järgmise projekti jaoks. Nii palju kui ma olen aru saanud, anessast raha tulemas ja on ka Rootsi sihtasutusest tulemas raha ja ja sinna tahavad oma raha panna nii Soome üle kui arta ja, ja üleüldse väga paljud ka välismaa erinevad organisatsioonid on sellest huvitatud ka levitajad juba ette. Mis tähendab, et kõike, mis saab ebaõnnestuda, saab ebaõnnestunud. Ainuüksi tänu minule mätta otsast vaadates tundub mulle kõik suurepärases korras, mis ei ole võib-olla minu arvates sugugi korras, on eksa mikroskoopiline eelarve. Ma saan aru, et me oleme väike riik ja me oleme suhteliselt vaesed endiselt ja hoolimata sellest, et me liigume sinnapoole, et saada viie rikkama riigi hulka aga rahvusvahelisel tasemel mängufilme toota, selleks peaks eelarve olema vähemalt kahekordne. Mulle tundub, et me võiksime rääkida sellest, et meie riik ja siis Eesti filmi sihtasutus saab toetada mingit kümmet mängufilmiprojekti aastas. 2007. aasta kirjanduses jääb ilmselt kõigile meelde, kui aasta mil Eesti oli Jötebori raamatumessi peakülaliseks ja astus sellega arvestatava sammu meie kirjanduse viimiseks laia maailma. Kui hästi on läinud, aga lõppeval aastal oma keelsel kirjandusel kodumaal, räägib kirjandusteadlane Märt Väljataga. 2007. aasta oli silmapaistev mitme hea romaani ilmumise poolest, et kui siin vahepeal tundus, et romaan on selline väljasurev, žanrat kirjutati rohkem luulet ja lühiproosat, siis 2007. aastal juba esimesel poolel ilmus õigemini mitu sellist väga tugevat romaani. Ene Mihkelson, nii katkuhaud Jaan Kaplinski, seesama jõgi, Andrus Kivirähu mees, kes teadis ussisõnu ja aasta teisel poolel on ilmunud veel Toomas Vindi päris paljukiidetud ja häid sõnu pälvinud mäluauguga naine. Ja noh, lisaks romaanidele on ilmunud ka selliseid tugevaid lühiproosa valimik Mehis Heinsaarel, rändaja õnn ja Mihkel Muti siseimmigrant on mõlemad üle keskmise sellised lugemisväärsed teosed, et proosaga võrreldes tundubki, et et luule oli märksa tagasihoidlikum 2007. aastal Kivirähu mees, kes teadis ussisõnu üsna stiilipuhas žanrikirjanduse või selle niinimetatud fantasy kirjanduse näide. Et kui see Rehepapp oli romaan, kus oli päris palju sisse põimitud ehtsat pärimusliku ainest igasuguseid rahvamuistendeid ja jutte siis mees, kes teadis ussisõnu räägib küll vanadest eestlastest, aga aga ta ei ole kuidagi folkloorist ammutav teos. Ja tegu on ja ühe sellise noh, vaevalt küll esimese, aga Eesti seni kõige väljapaistvama fantasy kirjanduse teosena, et kindlasti ta lugejaskond on ka noh, selle poolest erinev, et kui nendel muudel romaanidel, sest fantasy kirjandusele selline oma oma kindel austajate SUP kultuur, kes on tavalisest lugejast andunumad ja, ja, ja on pühendunud just nimelt sedalaadi kraami lugemisele. Minu lemmikut 2007. aasta romaanidest on mõned. Kas Kaplinski seesama jõgi ja Mihkelson katkuhaud, et raske on ühte teisele selgelt eelistada või ütelda, kumb neist parem on, nad on niivõrd erinevad raamatud. Kaplinski, seesama jõgi on noh, niimoodi kergelt kirjutatud autobiograafilise ainesega mälestuslik teos, 60.-te aastate Tartu üliõpilaselust ja omaenda noorema mina küpsemisest. Mihkelsoni katkuhaud on märksa selline raskemeelsem ja raskepärasem raamat, mis tõenäoliselt on ka ainet ammutanud autori poolt isiklikult läbielatud sündmustest, aga, aga noh, see suhe ei ole kaugeltki nii nii selge kui Kaplinski puhul. Aga Mihkelson on kindlasti selline tema romaane märksa sotsiaalselt või ajalooliselt kandvam, puudutab väga palju selliseid Ajaloolise ühiskondlikke valupunkte Eesti lähiminevikust, metsavendlusest küüditamisest ja, ja siis nende traumadega hilisemas toimetulekust, et Kaplinski oma on rohkem selline privaatsem ja, ja üksikisikule keskendunud psühholoogiline ja, ja samas noh, sellist müstilist eneseotsimist kirjeldav lugu. Nii et nad mõlemad on ikkagi raamatut, mis kuuluvad 21. sajandi eesti kirjanduse tippu. Sajand ei ole ju väga kaua kestnud, aga ma arvan, et varasematest aastatest on suhteliselt vähe, mis nendega nii tasemelt nende kõrvale panna võiks. Eesti kirjandus on ju selline väikene, et meil ei ilmu palju raamatuid ja see, kui ilmub aasta jooksul kolm sellist lugemisväärset romaani võib-olla isegi neli, kui Toomas Vint sinna kõrvale veel lisada, et see on nagu üle üle mitme aasta selline väga rikkalik saak, et kui proovida nende väikeste arvude põhjal, siis midagi üldistada, siis see võiks olla midagi sellist, et proosa tõuseb ja luule vajuga. Kirjanduses ja filmis on suured sammud justkui astutud aga eestlased on alati teatrit armastanud isegi teatri halvematel aegadel. Ent kas teatri halvemad ajad hakkavad mööda saama ja kuhu suunas meie teatrid üldse liiguvad? Küsis Urmas Vadi kriitik Valle-Sten maistelt. On aasta lõpp ja aasta lõpul tehakse ikka igasuguseid kokkuvõtteid. Kui vaadata näiteks Eesti filmi, siis kõik räägivad eesti filmi suurest edust seoses just õunpuu sügisballiga. Aga mina olen kutsunud siia Valle-Sten Maiste, et rääkida hoopiski eesti teatrist eesti teatri kohta räägitakse erinevaid asju. Üks jutt on muidugi see, et see on üks kodanlik meelelahutus ja muud seal ei toimugi repertuaariteatrites. Aga et siiski on vastukaaluks näiteks no-teater ja olin teater endiselt ja ja siis on veel ühed inimesed, kes on muutunud lausa melanhoolselt, eks räägivad, et olulised lavastajad on korraga ära surnud. Valle-Sten Maiste. Mida sina ütled selle peale? Kui see algus ja lõpp kokku viia, millest rääkisid, siis nii see mõnes mõttes on, et filmi puhul on see edu ju suuresti seotud ikkagi sellega, et film on meil nagu lavastaja film või et see 60.-te prantsuse autorifilmi traditsioon justkui justkui meie pilvi esiletõusu taga küll on. Et neid esile tõusnud filmi seostatakse väga konkreetselt režissööridega. Teatri puhul jah, et just need lavastajad, kes tegid lavastaja teatrit, et kaks suurimat ju on just lähiajal nagu lahkunud Mati Unt ja Mikk Mikiver ja ja selles mõttes, ega nagu asemele ei ole nii väga tugevaid ja, ja ikkagi rõhutatult Sõnumiga lavastusi tegevaid autoreid tulnud, et, et siin see probleem seal on kindlasti teatris, et üks asi on kindlasti see, et teater kuidagi millegipärast oma struktuurilt on meil selline, et ta kaldub sinna meelelahutuse poole, et kuigi üritatakse nagu seda põhjendada sellega, et teater ongi niisugune kunstivorm, mis näiteks palju rohkem kui kujutav kunst hoiab nagu sidet laiade publikuhulkadega, et ta ongi ongi määratud kultuurisõnumit viima hoopis suuremale auditooriumile kui noh, kujutav kunst või klassik, selline muusika või kui just nüüd konkreetset möödunud aastat vaadata, siis see aasta mõnes mõttes on rõõmustav, et on just selliste uute noorte lavastajate noh, ma ei tea, esilekerkimise aeg või või mingis mõttes ka orbiidile tõusmise aeg, et mulle alates juba sellest, et näiteks oma festivalil esimest korda väga selgelt tõusid esile Nooja Krahli teater, ütleme institutsiooni raames ka Nad said mingisuguse tunnustuse, et ikkagi alati on nagu räägitud, et nendes teatrites on midagi puudu, et näitleja mäng ei ole päris selline, mis kriitika ootusi rahuldaks, aga nüüd ikkagi just Krahli NO teatrilavastused olid keskselt seal auhindamisel nagu esile, et, et see on nagu üks asi ja mina paigutaksin eelmise aasta teatripildi tippu ikkagi selgelt Von Krahlis lavastanud kajak ja ja siis no teatris lavastanud kepi ja sinna juurde, siis Mart Koldits on väga tugevad lavastused, eeskätt siis prohvet, mida ta sai, sai Albu vallas teha just selle nägemuse kohaselt, kuidas ta tahtis, et kõige tugevama lavastuse tegi ta ka väljaspool teatriinstitutsiooni ja siia juurde võiks veel lisada siis Võru teatriateljee väga huvitava tegevuse. Ma arvan, et vaatamata sellele, et seal on ju lõviosa trupist, on harrastusnäitlejad, et tegelikult Taago Tubina kastrossaja on, on ikkagi üks eelmise teatriaasta nagu tähelepanuväärsusi või saavutusi ja tegelikult ka Tarmo Tagametsas pilvealused kuu koerad on noh, mis on täielikult tehtud Amatööridega on noh, väga huvitav lavastus ja väga eripäraste taotlustega lavastus ja tegelikult noorte esiletõusust võib veelgi nagu rääkida selles mõttes, et ka nüüd Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud kaks kuigi lavastajaid oli seal rohkem, aga Sven eibergia Jaanika Juhanson on teinud päris tugevad lavastused, et kui vaadata Jaanika Johansoniga talliteatris mängitud, aga mitte küll vist Von Krahli nagu egiidi alla kuulunud lavastust haned võlgu, siis selle lavastuse teine Tartus oli väga tugev ja minu arvates ka väga huvitav otsingulises mõttes ja kas Sven eibergi noh, kuigi see, kuidas elada jonn või Rakvere teatrisse Aidi Valliku Anni lugu, et see oli üsna traditsiooniline teater, aga vähemasti noh, ta oli sisuline teater ja, ja oli selgelt näha, et noor lavastaja suudab ikkagi asja väga elavalt, et tööle panna, et, et selles mõttes lootust nagu on, et võib-olla tuleb sellist lavastaja teatrit juurde, aga samas on ka see, et noh, nagu ma ütlesin, et need tugevad lavastused on tehtud nagu selle institutsiooni servadel ja kui need lavastajad peavad minema sinna institutsionaalses, teata Trisse ja selle kohta on ju ka näiteid, et kui Mart Koldits lavastab linnateatrisse, siis ta ikkagi ei tee päris seda asja, mis on, on see tema nägemus sellisest mittenarratiivsed teatrist ja täpselt samamoodi kui Taago Tubin lavastab Ugalas, nagu nüüd näha sai seda jussi, küla taskunäidendit, siis ta ikkagi arvestab väga selgelt, et juba suure Ugala ja Viljandi linna nagu publiku ootustega see nullib üksjagu nagu selliste movitavust maha või, või need nurgad saavad seal blufitud ja tegelikult noh, ongi natuke ikkagi hirm selles, et kui needsamad noored huvitavat tegijat peavad minema sinna teatriinstitutsiooni, et, et siis võib-olla kujunevad nad seal ümber ja, ja kõik, see lootustandev lihtsalt mattub sinna alla. Kas need sõnumiga lavastused saaksid tulla just nimelt ainult sellest institutsioonist väljapool olevast kalast või kust üldse peaks nagu selline sõnum või mingisugune uus tuul, kui sellest kogu aeg räägitakse tulema, et kas peaks tulema näiteks ka noh, näitekirjandusest minule järjest rohkem tundub, et see, mis nagu puudutab uuendust on ikkagi nagu hästi lavastajakeskne. Ma sellega viimasega olen küll väga nõus, et ma usun, et igal juhul, et isegi kui draamakirjanik on, on kirjutanud midagi väga uudset, vaja vangardset või ükskõik mingis mõttes jah, teistsugust kui me oleme harjunud, et, et sellest ainuüksi ei piisa, et see ikkagi, et, et oleks nagu tegemist tugeva teatriga, see nõuab ikkagi järjepidevat lavastaja teatrit, et mis on nagu minu üks väga suur veendumus on, see, et ei saa niimoodi juhuslikult teha, et noh, võtame näiteks Elmo Nüganen näitab filmi najalt ühel päeval teed nagu sellist patriootilist sõjafilmi ja järgmisel päeval uurid maaelu võlusid võivad, et kas maaelu nagu saab küll linnale mingisugust alternatiivi pakkuda, et, et tegelikult see ei tööta niimoodi selles mõttes, et, et sellesse süveneda, mis tähendab maaelu ja sellesse nagu sisse elada, see nõuab ikkagi noh, pikaajalist teema juures püsimist ja see ongi selline noh, autori nägemus või lavastajateater ja see nõuab keskkonda, kus lavastaja saab oma mõtte kallal nokitseda. Et võib-olla tõesti tuleb see vana jutt jälle üles võtta, mis 90.-te keskel oli ka esile, et et kas see institutsionaalne teater ikkagi nii suures mahus ja sellisena on õigustatud, et üheksakümnendatel oli peamine vastuväide sellele inimeste poolt, kes kaitsesid väga seda institutsionaalset teatrit, seisnes selles, et, et teater on ainus asi, mis nõukogude ajast on nagu hästi säilinud ja nii suures mahus, et, et kui me nüüd hakkame seda siin ise reformima, siis tõmmatakse need rahad lihtsalt riigi poolt tagant ära, Olavi kaovad kuskile ja, ja see on kõigile lõppkokkuvõttes halvem, aga aga täna tundub, et võib-olla seda ohtu nagu ei peaks nii teravana nägema, et kindlasti on täiesti rumalus rääkida nüüd sellest, et Eestis ära kaotada institutsionaalne teater, aga et võib-olla ikkagi üritada neid proportsioone selles osas kuidagi üle vaadata ja selle kaudu soodustada sellist Tatari või lavastaja teatri teket. Et ma arvan, et oleks küll aeg nende arutelude juurde nagu tagasi tulla. Arvatakse, et meil on tegelikult Krahli teater ja no teater, et eriti just mis puudutab no teatrit, kuigi Mullen see kepp küll väga meeldis, aga et ma arvan, et on üsna liialdatud, rääkida no-teatrist kui avangaardsest teatrist no teatris kõik, kes on näinud kas kepi või naftat, siis seal on ju niisugused lavastuslikult vahendid, millega üritatakse jõuda väga laiade vaataja hulka. Ütleme nii, et, et see ei ole sugugi nagu teater, mis on tehtud mingit kitsast riikide nagu ringi silmas pidades, et seal on ikkagi teater, mis püüab saavutada kontakti väga-väga laiade vaatajahulkadega, võib-olla ta on rohkem suunatud noorele vaatajale, aga kindlasti mitte mingisugusele alangardistlikule Aartous huvilisele, vaid ikkagi igale vaatajale kõige laiemalt, et, et seetõttu ehk nagu tuleks, see ei ole muidugi halb, aga et, et tegelikult ma arvan, et niisugune pilt nagu meile avaneb nood teatris, niisugune pilt võiks tegelikult avaneda just sellest institutsioonist nagu tervikuna, et ei peaks käsitlema no teatrit sellise paremäärmuslikku avangardina, vaid vastupidi, et no teater tegelikult annab eeskuju just sellisest suurepärasest ideaalilähedasest nagu keskteeteatrist. Kui tundub, et meie paljud kultuurivaldkonnad vallutavad järjest uusi tippe ja kuulsust ja kiidusõnu jätkub paljudele siis popmuusikas pole asjad päris nii vägevad ja vähemalt selles valdkonnas oleme me küll saavutanud palju räägitud igava põhjamaa taseme. Õnneks eranditega, tõdeb Muusikahuviline Margus Kiis. Kui mõelda, mis jääb aastast 2007 Eesti popmuusikas meelde, siis peaks ütlema, et see oli keskDebopi hiilgeaastal. Kesktee popp. Et see ei ole siin mõeldud stiili nähtusena vaid muusikale, aga mis püüab olla võimalikult publikule meele järgi. Stiivselt ulatus kesktee, popp ilmatüdruk Nicki primitiivsest tümakast kuni Tanel Padari haad rokkimiseni. Kuid neid ühendab samas teatud tunnet, et nad ei tee muusikast südamest vaid selleks, et seda müüa. Iseenesest oli, kes teeb hoopis väga erinevaid artiste. Olising, kosmikud oli indilikki, Under Marie oli dekadentlik, supernoova, midagi igale maitsele. Mõneti jättis sellise kommentaarsem muusika üleküllus hinge väikese rahuldamatuse tunde, kuulasid hästi produtseeritud, hästi tehtud, hästi esitatud muusikat, raadiost, külluseni, kuid Ing tahtis ikkagi midagi muud, midagi teravat, midagi konksuga. Alternatiivmuusika sel aastal natuke oli kehvemas seisus kui eelmisel. Plaate ilmus vähem nii metall- kui endiskeenes. Metalis keeles domineerisid nõnda öelda vanad peerud. Loits ilmutas oma musta albumi Therapy iidsete sinkijatel radadel. Must missa, targetu heit. Kõik nad olid vanad iidsed, juba üle 10 aasta tegutsenud grupeeringud uutest tegijatest meelde peamiselt õest ja vennast koosnev tuuenneantertaals, mis tegi sõgedad hullumeelset kummalist metalit, mida kuskile lahterdada ongi päris raske. Teine ansambel, mis rohkem silma torkas, oli Core Soerd albumiga core, market, Priscispärane segu pungist, medalist ja Teeeff metallist ning muudest stiilidest esindajatena humoorikas, iroonilises ja ata aktiivses vormis. Ka indi seltskonnast ilmus albumeid natuke vähem kui eelmistel aastatel ja võib-olla kõige huvitavam üllatavam selle seltskonna toode oli absurdiansambel kreatiin, mootoriplaat irratsionaalne. Täiesti veider, täiesti eeskujud, et ta muusika, mida nõnda öelda müügiplaadi pealt kuulata mingi üsnagi kummaline. Endi seltskonnal oli siiski oma trump. Vaiko Eplik, kes osales lugematutes projektides ning andis välja oma teise sooloalbumi. Vaiko Eplik ja Eliit kaks ning Vaiko Epliku leidlikkus ja lausa kohati lase geniaalsus. Üllatab endiselt. Teine tegi oli Vaiko Epliku sõber Chariis kes on nüüd räpparid maailmast tulnud rohkem nagu alternatiivmuusika indi muusikute ridadesse. Ning tema album taevase perse oli siiski selle aastaiks huvitavamaid ja üllatavamaid, isegi aga selle aasta üks kauaoodatumaid nähtusi oli siiski sahhiri plaat. Kriin Inscow, mis iseenesest muusikaliselt võib-olla polekski tänapäeval enam nii üllatav, kui tegemist poleks üle 15 aasta tegutsenud ansambli debüütalbumiga. 90.-te alguses oli hiire Eesti müraroki üks pioneere ja võib-olla seda ka kogu maailmas. Sahhiri üllatav taasilmumine võib-olla on inspireerinud ka tegema veel üllatavama kambaki selliselt kunagiselt legendilt nagu äkk mis on esinenud viimasel ajal mitmete kontsertidega ning tõenäoliselt on oodata ka uut albumit. Kui nüüd eelnevalt sai räägitud, et Eesti albumite tootmine oli natukene madalseisus suhtelises mõttes siis selle võrra edukamad olid aastal 2007 igasugused kontserdid ja festivalid Raboractegi publikurekordi, väga edukalt kulgesid ka Hard rock, Laager, PlinkPlonk ning ka uus indi festival Schilling. Rääkimata lugematutest suurtest staaridest, kes on Eestit väisanud. Kui vaadata asja üldisemalt, siis on tunda teatud uute trendide ilmnemist ka Eestis, mis mujal maailmas on juba suhteliselt rahastat märku andnud. Tähendab siis muusikatarbimise kolimist plaatidelt internetti. Nii mõnigi Eesti artist on hakanud oma albumeid pigem nagu netis levitama ja vähem loodab otsese plaadimüügi peale. Mõneti tõenäoliselt on see ka tekitanud selle praeguse vähese plaaditoodangu ning rõhumise rohkem Youtube'i videode ülespanekule ning maissbeeessis lugude demonstreerimisele. Kokkuvõttes oli aasta 2007 ühelt poolt selline kollane, popi lik ja natuke lääge kogu Eesti popkultuur aga samas uusi trende avalikustav ning üpriski põnevaid tulevikuperspektiive avav. Nii et vaatame, mis saab edasi. Ratsionaalne valetamine on geniaalne. Ja kõigest hoolimata tundub, et on siiski olnud viljakas kultuuri aasta. Juhtunud on palju ja saavutusedki on uhked. Ja meie kultuuri hetkeseisu ilmestab hästi ka Inglismaa Eesti jalgpallimäng. Me saimegi kurvas kooride lüüa, kuid võib-olla juba enam kui kindel, et juba lähiajal jõuab ka Eesti meeskond otsustava ja kiiremini sooritatud pealelöögini. Liiga eesti kultuur leiab kultuurisõber. Rein Pakk. Üks kultuurisündmus, mis mulle muljet avaldas, lõppeval aastal või vähemalt mis andis mulle väga mõtlemapaneva elamuse oli eesti, inglise jalgpallimatš. See, mis toimus Tallinnas, nad minu teada mängisid kaks korda, ma ei ole nii põhjalik fännetma. Et ma täpselt teaksin, aga Tallinna staadionil mängib siis nende koondiste vahel eesti ja inglise jalgpallikoondiste vahel mäng mille eestlased kaotasid kolm null. Tallinnas A Le Coq Arenal. Ma ei käinud seda küll ise vaatamas. Vaatasin telekast. Aga sellegipoolest oli see väga põnev ja väga huvitav jälgimine ja tekitas mõtteid ja elamusi, mida ma tahaksin täna pisut jagada. Ma ei ole muidugi kunagi olnud seda meelt, inimene, kes arvaks, et õigemini läheks kaasa rumala eelarvamusega, et sportlased on on kuidagi lihtsameelsed ja, ja rumalad inimesed, et ma olen alati neist lugu pidanud ja see lugupidamine ei ole mitte lihtsalt lugupidamine või selline, noh, nagu harras imetlus inimeste vastu, kellel on väiksem kõht kui minul ja kes suudavad füüsiliselt liikuda ägedamalt kui mina, mis kahtlemata on ka see lugupidamine minus olemas, aga aga ma olen neist alati lugu pidanud. Kui intellektuaalidest või ka siis võib ka öelda, et kultuuritegelastest, et minu jaoks ei ole spurt küll asjata kultuuriministeeriumi haldusalas aga minu jaoks on sportlased alati olnud kindlasti intellektuaalid, ses mõttes, et Nad on inimesed, kelle töös on vaja väga täpselt oma energiaid just vaimseid energiaid kontsentreerida ja suunata ühte kindlasti hetke ja see on oskus, mis minu meelest laieneb ka teistesse kultuurivaldkondadesse, näiteks kunstnikele, et et olles ise seisnud teatrilaval teadma, et et see pingutus või see kontsentratsioon, see keskendumine on tõenäoliselt midagi, midagi samasugust, nii et ma. Ma tunnen sportlastega alati teatavat sarnases valdkonnas tegutsemist ja, ja osadust ja, ja nagu ma ütlesin, peame neist lugu jalgpall iseenesest nagu paljud teised mängud on põnev vaadata, nagu ma ütlesin, ma ei, ei käinud seda ise staadionil vaatamas, aga ma ei alahindaks seda. Seda kogemust, kui jalgpalli vaadata staadionil näiteks minu hea sõber ja mõttekaaslane Tõnis kahu armastab väga käia sealsamas A Le Coq Arenale. Ta on isegi vist väljamaal mujalgi käinud staadionitel vaatamas, et see on kindlasti vägev kogemus. Ja tean, ma ka olen lugenud Šostakovitši mälestustest, et tema arvates ka jalgpalli käia, vaatamas ta ütles, et jalgpallistaadion on tema teada ainus koht, kus nõukogude inimene võib vabalt välja näidata oma emotsiooni õigemini siis mitte vabalt või adekvaatselt rõõmustada ja kurvastada, kui kui selleks on põhjust. Aga siis selle asja juurde, eesti jalgpall iseenesest, teadagi on tänases päevas täielik ime. Eesti jalgpallikoondis on tõusnud nagu maailma areenile tänu väga headele vahvatele mängijatele ja ja Pohlaku sarnase mehe hulluseni kalduva entusiasmi. Tänu paljudele asjadele veel igal juhul on nad imetlusväärsed sellid ja seal nad siis sibasid staadionil. Ja mis mind hämmastas, oli see, kui head on eesti mängijad. Nad on tehniliselt visuaalselt vaadates noh, ma ei taipa sellest liiga palju, aga praktiliselt sama head. Nad arendavad samasugust kiirust. Nad suudavad tribla ta, nad suudavad teha kõike, mida inglasedki. Ja kui olid siis rünnakuhetked. Siis nad, nagu ma ütlesin, tegid kõike samamoodi kuni viimase hetkeni, kui tekib võimalus teha ära üks värav. Kui tekib peale löömise võimalus, siis järsku märkasin ma erinevust mängijate käitumises, inglased niipea kui see võimalus tekkis. Nad lõid peale, nad kasutasid oma võimalust hetkegi pisemat sekundi murdosa pisemat sekundi fraktaaligi kahtlemata sest nad teadsid seda, sest see oli nende jaoks loomulik, selleks nad seal väljakul olidki. Eestlased kui selline võimalus tekkis, võimalusi tekkis, sest et ega see kolm null tulemus mängul ei olnud inglastele algul sugugi mitte lihtne kätte saada väga kaua aega, mängu alguses ei saa inglased ühtegi punkti ja eestlastel tekkis ka võimalusi loomulikult vähem kui inglastel, aga ikkagi. Ja hämmastav oli näha, kuidas, noh, näiteks siis Eesti ründaja koos inglasest kaitsemängijaga kõrvuti liiguvad Inglise värava suunas ja siis tekib see üks hetk. Kui te peaks kohe tegutsema hakata, ei tegutse, tekib mingisugune pisikene hetkekene, pisikene moment, kus järsku jääb eesti poiss mõttesse ja ma mõtlesin, et mis, mis asi teda takistab. Miks tema ei tee seda loomulikkusega, ometigi on tema ju ka seal väljakul, selleks, et võita. Kardan, et see on ikkagi seesama asi, mis on vähene eneseusk, et hetkeks ikkagi tekib kahtlus. Võib-olla see ei ole isegi mitte mitte eneseusu puudumine või võib-olla see on isegi mingi eneseimetluse moment. See on üks väike moment, kus sa korraks mõtled. Kas see olen tõesti mina, kas tõesti mina, kas mina nüüd kas see on tõesti võimalus, et ka see on juba tegelikult nagu kahtlemine? Igal juhul ei tundunud see eesti jalgpallurile loomulik situatsioon. Miks ma sellest räägin ja miks see mulle muljet avaldas, on see, et minu meelest laienemiseks kogu kultuurile seal tõenäoliselt midagi, mis on, mis on pärit juba juba kõigist nendest ärkamisaegadest ja sellest jutust, et me oleme väike ja noor rahvus ja ja ikka veel tunneme ka ennast väiksena ja nii edasi edasi. Inglased on loomulikult suur ja võimas rahvas ja nende jaoks ei ole midagi loomulikumat kui võita. Eestlase jaoks on see ikkagi uskumatu. Me siiamaani veel ei usu, et me võime olla nii-öelda võrdsed võrdsete seas. Me siiamaani ei usu, et me võime lihtsalt minna ja võita. Aga see hetk mulle tundub, on jäänud eesti kultuuris see kahtlemise eneseusupuuduse hetk on jäänud aina lühemaks. Ütleme, kui seda siis nagu jalgpallimõõtmetes mõõta, siis ütleme, see enesekahtlusehetk on võib-olla kahanenud viimase näiteks 10 15 aasta jooksul. Näiteks viielt sajandik sekundilt kahele sajandik sekundile, mis on tegelikult tohutu suur saavutus. Et Meie eneseusk meie all mõtleme nüüd siis eestlasi üldse laiemalt, meie eneseusk on küll ime pisut, aga väga olulisel ja võimsal määral paranenud ja edenenud. Seda võib näiteks näha ka siis jalgpallijuurest korraks eemale minnes võib seda näha näiteks paljukiidetud Veiko õunpuu lavastatud sügispallis, mis oli film, kus lõpuks üks mees oli otsustanud, et jah, need on minu mõtted. Jah, ma ei tagane nendest, jah, ma ei hakka neid kellegi teise, mõne fondi või mõne rahastaja või või ka kolleegide mõjul kuidagi väänama muutma. Ma lihtsalt ütlen täiesti ausalt, põhjalikult ja täpselt nii, nagu nad minu peas ja südames on need mõtted välja ja ma teen täpselt sellise filmi, nagu ma tahan. Ja seda ta tegi. Ja see on märgatav, arusaadav ja loetav ka inimestele väljaspool Eestit, nagu, nagu näitab selle filmi edu välismaal. Aga see pole muidugi ainus film ja see film ei ole ainus valdkond, kus see juhtub. Nii et hämmastav, kui hästi meil läheb. Hämmastav, kui vähe on jäänud eestlastel veel puudu sellest, et, et võita. Aasta viimane saade saigi läbi. Saates oli juttu aasta kultuurisündmustest, mida sai vaadatud läbi filmikaamera raamatu lehekülgede ja läbi jalgpallisaate panid kokku Kätlin kaasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Saade on järelkuulatav ka vikerraadio koduleheküljel ning saate teemadel saab ikka arvamusi ja mõtteid avaldada e-posti aadressil. Kultuurikaja et R punkt ee. Järgmine kultuuriga ja on eetris juba jaanuari esimesel laupäeval ning kindlasti on aastavahetuse kultuurikiht paisanud selleks ajaks õhku juba sootuks uued jutud. Seniks soovime kuule vatele Lund liugu jäika piparkoogiisu kuulmiseni juba uuel aastal.