Tere õhtust, täna kuulame Juhan Viidingu luulet. Oma isa tekste loeb Elo Viiding ja tema on ka selle kava koostaja ning kujundaja. Samuti kuulete heliplaadilt Juhan Viidingut ennast. Me seisime sammaste vahel ja ühtegi pilve ei olnud. Ja ühtegi sammast ei olnud. Viis miili kõik meie vahel. Ja ühte päeva ei olnud. Ja kahte miili ei olnud. Loetelu süda kadus ära, suvi kadus ära. Mina ei märganud alguses. Süda kadus ära. Suvi kadus ära, mina ei märganud alguses. Mölder kadus ära. Tiivad võeti ära. Keldri hämaras valguses. Mölder kadus ära, tiivad võeti ära keldri hämaras valguses. Vanaisa vaatas, vanaema vaatas. Õnn tuli silmade sulgudes. Vanaisa vaatas. Vanaema vaatas. Õnn tuli silmade sulgudes. Isa viidi ära. Ema viidi ära. Kodulex siseulgudes. Isa viidi ära, ema viidi ära. Kodu läks ise ulgudes. Need on sajandi vägevad märgid malmist, laternapostid ja majad, mille aknast ei vaadata enam mille kodades hääbunud kajad. Iga põranda all mingi urgas suure keldri all suurem, veel mõni. Nii on põrandad, nii on fassaadid oma saladust varjanud, seni seitsmekordne on näha see maja, mille aknad plekiga kaetud. Aga sees on tal 14 korrust paljad seinad ja ruumid, mis laetud. Raskelt lukus ja roostes ja riivis vabrik. Kaubahoovid ja aidad. Tume jõgi. Ja ääretu kurbus, mida mööda sa lähed ja sõidad. Meile antakse rohtu. Meie võtame rohtu. Veel on õhku ja rohtu. Kuid Me aimame ohtu. Ja kui tunneme ohtu, mis võib surmata mulla miks me juba ei kohtu? Meil tuleks kokku tulla. Me ei saa olla rahus elades liiga lahus elada, liiga ligi, võimatu ometigi. Ruumi on väga vaja. Ruum on aegade maja veel. Me tunneme ohtu. Veel on ruumi ja rohtu. Sõnad. Sõnad suhu tegid pesapojad juba sulised lennul imelisse ilma, kõik nad olid tulised. Kõrgel kõledamat kihid aga vaatel pole äärt. Kui on ruumi, kaovad sihid. Naeruväärt ja nutuväärt. Skautmaast ja puhus pasunat ja rivi tekkis poistel, kes pikem rivi alguses, kes lühikese lõpus ja päikest oli mereni, mis äraspäiksepaistel suur lipp aeti vardasse ja meeleolu, lõbus. Paar trummi pandi põrama, mis tühjad olid sees, sest pasunasse ülearu palju jooksis vett. Õhk virvendab ja meelekohti tuikas mitme eest. Ja siis üks mõte liikus peas, et mul on nelige. Jah, õige küll, ma unustasin selles viivituses, et olin rivis, mille ees court maastal ütles, nii. Nüüd tunnistage üles, kes teist treppikotta kuses sel ööl ja kui ei tunnista, ei liigu sammugi. Siis pikkamööda meenus mulle lukku pandud uks, ma öösel seda kangutasin, peldik oli õues vist unisena pidasin ma kodabeldikuks kõik meelde tuli surmahirmu, äkki tundsin põues skaut, ustav on te oinad, võtke kuulda ometi, söör Robert vein Powelile oleks alles piin. Ja küllap vana kindral paneks maha ameti, kui teaksid Lätis skautidel on vilets distsipliin. Nii rääkis maastur pööramata pilkurivile ja kuigi olin korralik ja väga tahtsin süüa, ma hetkel tundsin soovi mõeldes telliskivile Semmastel sinna rivi ette jalust maha lüüa. Juba jõudis päike minna oma hiilgeseisu, nüüd ma tean, et selle seisu nimi on seniit. Meiega jätkasime sirgelt paigalseisu kuriteost. Ma vaikisin, ei hargnenud seniit ja maaster hirmsa vihaga käed puusas, jalutas. Me seisime maa, olin arg ja süütud, seisid ka paar korda ennast kokku, võtsin, süda valutas, kuid seda vähem, seda vähem suutsin ütelda. Siis Krauklis rivi ette astus minust kolmas koiku. Ta oli väga paha poiss, ma teda vihkasin ja ütles, mina tegin ning läks kuivatama. Loiku Ma hädavaevalt vaadatada pooled ihkasin. Scout maastel ütles teadagi, et Krauklis, kesse muu nüüd suvekodust päevapealt ära aetakse. Ma nägin, et on mere ääres kõrge männipuu. Ja söögisaali aknast nägin lauda kaetakse. Tuisk on kolmandat päeva. Uksi käib seliti. Lund on toas, kuhu alles hiljuti koliti. Tuisk on neljandat päeva. Mida me kardame? Julged püüame olla, mida me kardame? Tuisk on viiendat päeva. Teid ei seleta silm. Mõnel on siiski meeles, seegi on jumala ilm. Tuisk on kuuendat päeva. Ärivitriinis on hang. Vang on natuke vaba, kuna vaba on vang. Tuisk on seitsmendat päeva. Tuisul on oma tee. Taevas tee meile selgeks. Aga taevas ei tee. Kirre kagu edel loe. Lapse toa seinal on maailmakaart. Söögitoa seinal on Eestimaa kaart. Tööruumi seinal on kodumaakaart. Isa toa seinal on Isamaa kaart. Postkasti lasti üks õnnitluskaart tervituskaart ja pühadekaart. Mõnikord tulnud olnud pahakaart teinekord saadetud rahakaart. Hea, kui su taskus on nimekaart, siis võõras saab näha su nime. Suvel me nägime heinakaart. Ilusat sinakat, taevakaart. Nüüd on sügis ja pime. Silmakulmude kahte kaart, vahelmekeergitasime, vahelme, kortsutasime. Suvel nägime vikerkaart. Nüüd on sügis ja pime. Pesi, kui külmub lumeks ja jääks siis läheb valgemaks, läheb hääks. Talve taskus on lumine kaart, puhas ja valgeda kutsekaart. Lumi on looduse ime. Kõik on looduse ime. Su südamepuuris on vaikus. Ja tuhandeaastane lind. Ta oskab aga ei räägi. Sest ta armastab sind. Üks korralik pere ei taha, et minnakse salaja. Siis lõunat ei saada, teha liha, kooke ja kala ja. Mu isa läks kodunt välja 10 aastat tagasi ja seniajani pole ta saabunud tagasi. Ta mõnikord ilmub mulle ja me valu on väga suur. Ta tahab midagi öelda, kuid näeb, et ma olen suur. Ta näeb, et ma olen vana ja ainult vaatab, nii et ta nägu näen jahtuvana ega saa seda tagasi. Mu isa, mu armas isa, kes sa ikkagi valvad meid. Palun too meie majja tasa oma metsade salateid. Ja mõnikord ilmu mulle, kui kurbus on liiga suur. Ja taha midagi öelda. Ära laena, kui ma oleksin suur. Üks korralik pere ei taha, et minnakse salaja. Siis lõunat ei saada, teha liha, kooke ja kala ja. Mu isa läks kodunt välja 10 aastat tagasi. Ja seniajani pole ta saabunud tagasi. Ta mõnikord ilmub mulle ja me valu on väga suur. Ta tahab midagi öelda, kuid näeb, et ma olen suur. Ta näeb, et ma olen vana ja ainult vaatab, nii et ta nägu näen jahtuvana ega saa seda tagasi. Mu isa, mu armas isa, kes ikkagi valvad meid. Palun too meie majja tasa oma metsade salateid. Ja mõnikord ilmu mulle, kui kurbus on liiga suur ja taha midagi öelda. Ära näe, nagu oleksin su. Sel poisil oli raske veretõbi päevalille tänavasta, elas seal, aknad paistsid hädavaevalt läbi ja päevast taevaisa Pille neelas. Sel poisil oli raske veretõbi ja surmal oli hammas verine. Poiss teadis süsti saades päeva läbi, et elu surmast suurt ei erine. Siis ühel Päeval oli kooli saalis seal turnimise puudest ukse pool. Kirst, millest koolilapsi mööda saalis, kes haige puudus, muidu terve kool ja õpetaja puldist rääkis, juttu rääkinud, kus on või Pakistan. Ma ukse juures kuulsin keset nuttu, kui hüüti, et ma käimist takistan. Direktor tuli siis üks paber näpus ja ütles. Helmut, teame sinu soov. Õhk järjest rohkem talumatuks, kus on olnud hästi lõpetada kool. Ja tunnistus siis Kerstudele pandi, kus igas aines viied. Kevadeks. Ma tundsin, nähes seda viimast andi, et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks. Ootamatu surm. Kõik lõpuni. Ja sinul hakkab jube. Sa kardad usku. Kardad üksindust? Sa tantsid valssi mööda tühje tube ja iseendalt ootad lunastust. Me teame ette, kuskil kauges ajas on jälle tahe tulla tuldud, teed. Sa tantsinud valssi, isa, ema majas. Parketi all ei tantsi valssi, need. Ja iga kord, kui krigisevad lauad kui möödud kapist lauahõbedast. Sa vaatad alla, kus on nende hauad. Ning äkki pääsed valsist jubedast. Ta kartis iga puhta mõtte puhul, et äkki on ta Vagatseja ning ta küsis igal võimalikul juhul, kus kohas asub inimese hing. Ta kartis kõige rohkem hingerahu. Ta arvas, et see pole inimlik, mis rahmelduse rööpasse ei mahu. Ta arvas nii, et see on jumalik või loomalik või loomulik või jube, kui miski sügav teda läbistas. Ta müüris kinni oma hingetube ja leebet tarku laialt häbistas. Miks nad ei hõiska, miks ei tõsta tuju, miks karjakaupa simmanil ei käi? Ta ellu äkki ilmus pühakuju. Sest hetkest püha tema ellu jäi. Mis on see luuletaja, luule? See on, kui mõtled elule ja millelegi muule. Mis on see inimese osa siin laias ilmas end mitte ära magada. Pea seda silmas. Vladimir Majakovski Vene poeet luges eesti televisioonis luulet. Saade oli värviline. Milline õudne, kollane kuu. Ja veel see kiilaspea issand jumal. Ja seda praegusel ajal, kus parukad on nii odavad. Keerasin tagasi Soome peale, oligi peitumbleis. Vana Peyton oli surnud. Mis noorest peitonist saab, seda näeb järgmine kord. Se kiilaspea. Kuidas nad üldse lasevad neid esineda? Mina ei saa aru. 1973. Külm ilm. Seinad juba hiire kõrvul igal uksel salasilm, kõrvad rikkis, kikivarvul hiilin. Aga külm on ilm, sõnad, tõde, õigus, töökus kõmavad ja kostavad silmad, luurel, kered, köökus, õhtulehte ostavad. Eilehommikused, noored, täna juba Raukunud. Olen üles kirjutanud. Ma ei ole haukunud. Kõigevägevam on loonud selle kõigevägevama, kes ei jõudnud luua sellist jumalat, kes oleks meid loonud teisi. Süda peksab. Elu on antud ja muud ära taha kui tõelust. See tegelikkuseks peetud kate. See, mis paistab, mis tundub, mis näib selle sisseõpitud kätte näidatud, ära seletatud pildid aga peab olema ruum. Peab olema aeg. Üks kolmas aeg. Sõnatu valu ja kurbus ja valgus ja rõõm. Rõõm, mis jätab mu nii tõsiseks, et peegel ei usu oma silmi sulab oma raamist ja veereb kuumakuulina tagasi liiva. Tühi tuba, ennasttäis, tühi tunne, ennast täis, tühi, pabersõnu täis. Suuril silmil vaatab aknast inimeseloom. Mis ta tahab? Tahab, et tal puuduks iseloom. Aga seda ei saa, tahtes. Tahes-tahtmata on teel ainus igavene sõnu. Me teeme, teeme ümber oma elu. Üht hiigelmüüri, inimtihedat, kaabikemad ei küüni üle ääre. Kui mõni sinnapoole välja langenud kivi on lahkumisel ruumi jätnud piluks, siis see, kes juhtus välja nägema, on ära nähtu nimetanud. Ta samal hetkel ise läbi nähtud. Ja pole kohta, kus võiks tunda häbida. Suur saladus saab tema ainueluks tal ise ennast au on läbida. Ja ikka valgusesse vaadata kui aknale on kardin veetud ette kui kõik on koos. Ja nõnda omaette. Ka siis, kui sinu vere kell käib ette. Kui valge tund ka siis on ülim kohus koos valgusega olla hädaohus. Tuleb ette laevalisi tunde, mille on kõik ja laulu ridagi. Tuleb ette taevalisi tunde mille ei ole mitte midagi enda teha. Kõik. Ja mitte miski. Maailm mängib keelte pilliga olla elus. Siin on õudset riskiverd ja higipuid ja lilli ka. Mitte keegi minu eest ei maga, pole ärkvel ega valule. Mälu põhjas. Meelemetsa taga tahab tõde tõusta jalule. Kellegi poole heitmata pilku, oma kaebuse puurid. Ühte kändu südame taga 60 aastat juurid. Aeg-ajalt variseb kallas. On majani meeter maad. Lendab pilvede taha. Maa, mida armastad. Järv. Meilt mõnda võeti ega võetud viimast. Kord saame kõik. Järv Loorub lahti udu külmast piimast ja ongi kõik. Kõrv tabab kauge inimlooma hõike. Ah sina seal. Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike siin ilma peal. Ühest äärest jälle teise liigub hulkuv süda, mille sees on vai. Kuigi põhjas siia-sinna kiigub Lõmme Lehtse lõhkine ja lai Süda laia lehe alla kipub, aga järv on hommikuses rüüs. Käsi tuksub. Allapoole ripub. Torkab silma tõusva päikseküüs. Kui vaikus süveneb? Suur vasturääkiv hääletuse jõgi on süvendamas ise oma sängi. Kõik suured kalad kõige allpool vastuvoolu. ÖÖ käest pannakse päeva käele koiduni alal hoitu unenäod kuhjuvad lindudest mäele üle elama, koitu. Diivani sees monoodid ei, hävi. Ootavad paremaid aegu. Rohtu kasvab kulunud lävi. Sest et suvi on praegu torm, kes sa käid mööda ilma lai. Kas samu aedal aastad? Kõrgele mäele, kullast majja viinuma alatud. Üle pika aja. Soojast pesas, kui puuris keegi pinguta, paju külmas kõledas kuuris maalib majatu maju. Süda ja silmad pingul oimudel värviplekid. Kaugel kodusel kingul õitsevad saanitekid. Majatu maalib maju külmas kõledas kuuris. Selle sügise saju valupisarais suuris häguneb ajataju. Elu loota kultuuris. Äkki leiab ta aja ja ta lõuendi pääl haljendab ajalugu millel on inimhääl. Üle pika aja. Soojas pesas, kui puuris keegi pingutab aju külmas kõledas kuuris maalib majatu maju. Süda ja silmad pingul, oimudel värviplekid kaugel kodusel kingul õitsevad saanitekid. Natu maalib maju külmas, kõledas kuuris. Selle sügisese aju valupisarais suuris häguneb ajataju elu loota kultuuris. Äkki leiab ta aja ja ta lõuendi pääl haljendab ajalugu, millel on inimhääl. Kolmas ikka on kaks võimalust. Kolmas võimalus, vaata. Aga üksi oma nägu puutuda, kui on pime ja puud koolduvad maa südame poole, ükskõik kelle aias. Mis tunne on kurbus? See ei ole küsimus. See on lõhn. On ainus võimalus, et see on lõhn. Kolmas võimalus Seletus. Üks mees läheb kodust välja ja välku kleepida peast läbi. Kodu läheb põlema. Lilleke on viltu. Leinakask on murdumas. Mets põleb, vihma sajab. Leida seletust suurele pildile mida antakse vaadata vahel. Üks kuni järgmise korrani. Kulub päevi ja nädalaid. Aastasadasid kulub. Keset ilmaruumide maid, elav elanu ulub. Linn siin on üks linn, ollakse olemas, peades, mõtted seljas, riided, kostab jutt. Mõni ei räägi nii, räägi veel, mõni ei räägi enam. Mõni on lakanud rääkimast selleks, et märgata kõike, mis on. Vaatan ja vaatan, ei vaadatud sa. Lõputu pildistik, käegakatsutav, tabamatu. Nii Lipendab see hämmastav lehekülg videviku valguses. Maailma avatud raamatus viirastub elava linnana pilt, mida vaatan, olles ise ta osa, olles ise ta sees aegu maalides teda pidevalt plingib igavest teadet teatab unustatud tänav, pikk tänav Rakvere linnas. Unustatud sõnadega ja akendega, millest ühel seisab suur krepp-paberisse mähitud lillepott mullas kuivanud sibul. Uste ja akende vahelt vaatab inimene inimene ja veel keegi ja miski sajab igavest vihma ka siis, kui ei 100 olevik oli see siis. Muusikamees kaob maasikanaisega ajalukku, aia mererannale, ainsale pingile. Paar nädalat enne lammutamist värviti puukirik üle. Ilusaks tehti ja ülevalt kuldseks. Siis sõitsid väikesed lokkis päädega poisid tõukeratastel aias kiriku ümber ja ees. Need olid väikesed poisid. Paar nädalat. Mälestuste pääle kasvab rohi. Rohu pääle sajab üks kord lumi. Vaevab mind üks ammu tuttav kohin. On kui oleks kõik üksainus suvi Mälestuste pääle kasvab rohi. Rohu pääle sajab üks kord lumi. Lume pääle vajub üks kord nõgi. Kauged ajad. Mälestuste jõgi. Kõrges rohus suures rahus tillukene mees kuulab aja voolamist. Ta pilkunud pilvedes. Suur on suvi. Ilm on hele. Kõik on alles veel. Aga juba teises rahus. Hoopis teises. Ja ta märkab. Rohus lamab mees nagu tume täpp või kuma. Ajapildi sees. Kõrges rohus suures rahus. Tillukene mees kuulab aja voolamist. Ta pilk on pilvedes. Suur on suvi. Ilm on hele. Kõik on alles veel. Aga juba teises rahus. Hoopis teises ja ta märkab. Rohus lamab mees nagu tume täpp või koma ajapildi sees. Kõlas Juhan Viidingu luulekava koostas, esitas ning kujundas Elo Viiding. Kaasa aitasid helirežissöör Külli tülija, toimetaja maris Johannes.