Tere õhtust ja head uut aastat kõigile kirjandussaate sõpradele. Soovib toimetaja maris Johannes. Uue tuhinas uue ootuses sooviks pakkuda midagi vana ja väärikat. Valisin selleks katkendi Stefan Zweigi essee romaanist eilne maailm. Eilne maailm tähendab Austria kirjaniku jaoks üheksateistkümnendat sajandit. Meie jaoks on ajapiir nihkunud aga kõhklused ja tunded, mida ta Vaik kirjeldab, sobivad meiegi maailmapilti 21. sajandil. Selle raamatu on saksa keelest tõlkinud Jaan Kross. Jõu leidis ta Svaigist. Mõttekaaslase. Kes teab, ehk pakkusid, saigi ajale romaanid Krossile inspiratsiooni tema oma loometöös. Kuidas eilse maailma kadumise kiuste jääda väärikaks ja loominguliseks, seda on Jaan Kross meile näidanud. Ja sõnakunsti võlujõudu on järgnevaski tekstis lugemas. Peeter Tammearu. Maailm, milles ma üles kasvasin ja nüüdismaailm ja see, mis asub nende vahel irduvad mu tunde jaoks üksteisest aina enam hoopis erinevaks maa ilmuks iga kord kui kõneluses nooremate sõpradega, jutustan neile juhtum musi ajast enne esimest sõda. Märkan nende imestavaist küsimustest, kui palju on sellest, mis minule tähendab veel endastmõistetavat reaalsust on muutunud meile juba ajalooliseks või kujuteldamatuks. Ja mu Salavaist annab neile õiguse. Meie tänase eilse ja üleeilse vahel on kõik sillad purud. Ma isegi ei pääse imeks panemast, küllust ja mitme tahksust, mis me oleme pressinud ühteainsasse. Olgu küll üpris hubatusse ja ohustatud eksistentsi. Eriti kui võrdlen seda oma esiisade eluvormiga. Minu isa vanaisa, paljukest said nad näha, igaüks neist elas oma elu ühtses vormis. Üks elu algusest lõpuni tõusudeta langustetav vapustustetaja, ohuta väikeste pingetega ja märkamatult üleminekutega ühtlases rütmis mõnusalt ja vaikselt kandis ajalaine neid hällist hauani. Nad elasid ühel ja samal maal ses samas linnas ja peaaegu alati isegi selles samas majas mis väljas maailmas juhtus, see toimus õieti üksnes ajalehes ega koputanud nende uksele. Mõni sõda leidis nende päevil küll aset, aga see oli mingi pisisõda, kui võrrelda seda tänaste mõõtmetega. Ja see toimus kuskil kaugel piiril. Suurtükimürinat polnud üldsegi kuulda ja poole aasta pärast oli see vaibunud ning unustatud kuivanud ajaloole eht ning vana endine elu algas taas. Meie aga elasime kõike naasutult. Midagi ei jäänud varasemast alles miski pöördunud tagasi. Meie osaks oli maksimaalselt kaasa teha asju, mille jaotamisega maade ja põlvkondade vahel oli ajalugu, muidu palju kiitsin. Mõni põlvkond oli ju küll teinud kaasa revolutsiooni, teine putši kolmas sõja, neljas näljahäda, viies riigi pankrotti. Aga mõned õnnistatud maad õnnistatud põlvkonnad üldse mitte midagi niisugust. Kõik ilmutusraamatut tuhkrud hobused on tormanud läbi mu elu, revolutsioone, näljahäda, inflatsioon ja terror, taudid ja maapagu. Olen näinud oma silmal tekkimas levimas suuri massi ideoloogiaid Itaalias, fašismi, Saksamaal, rahvussotsialismi, Venemaal enamlust aga ennekõike natsionalismi, kuri katkumisson mürgitanud meie Euroopa kultuuri õitsengu. Inimkond langes tagasi ammu ununuks mõeldud barbaarsus. Ja selle teadliku ning programmilise anti humaansus dogma kütkesse. Ja mina olin sunnitud olema kogu tagasilanguse kaitsetu võimetu tunnistaja. Meil oli antud osaks näha uuesti sajandite järel sõja kuulutuseta alustatud sõdu, koonduslaagreid, piinamisi, massiröövija pommirünnakuid, kaitsetuid, linnadele kõiki noid elajalikkusi, mida viimased 50 inimpõlve polnud enam näinud ja mida tulevaselt loodetavasti ei koge. Kuid paradoksaalsel moel olen sellel samal ajal, kui inimkond moraalses mõttes aastatuhande võrra sügavusse kukkus näinud sedasama inimkonda tõusvat tehnilises ja vaimses mõttes enneolematute tegudeni ning ületavat ainsa tiivalöögiga aastamiljonite jooksul saavutatu. Õhu vallutamine lennuki läbi maise sõna edasikandmine sekundiga üle maailma ja sellega maailmaruumi alistamine, aatomi lõhestamine, võit kõige kurjemate tõbede üle, pea igapäine eile võimatuks osutunud võimalikuks muut. Iial pole inimkond tervikuna toiminud kuratlikumalt ega saavutanud jumalikumat kui meie eluajal. Tunnistada seda meie pinevat dramaatilist üllatusteküllast. Elu tundub mulle olevat mu kohus, sest ma kordan, igaüks meist oli, pidigi olema nende päratute muutuste tunnistajaks. Meie põlvkonnal polnud eemaldumise kõrvale tõmbumise võimalust nagu vanemail. Meie olime tänu oma uuele üheaegsus organisatsioonile üha aega sisse tõmmatud. Kui Shanghais pommid purustasid maju, teadsime seda Euroopas oma tubades, enne kui haavatuid oli jõutud majadest välja kanda. Mis 1000 miili kaugusel mere taga sündis. See ründas meid pildina, füüsiliselt polnud kaitset pideva teadvustatusega kaasa, tõmmatuse vastu polnud maad, kuhu pageda ega vaikust, mida osta. Ikka igal pool haaras saatuse käsi meist kinni ja tiris meid oma täitmatusse mängu tagasi. Kui püüan leida tabavat valemit esimese maailmasõjaeelse aja tarvis, kus ma üles kasvasin, tundub mulle, et olen kõige täpsem, kui ütlen. See oli turvatunde kuldne aeg. Kõik seisis laialdaselt riigis vääramatult oma kohal ja kõige kõrgemal raugast keiser. Aga kui see peaks surema, siis teati või arvati teadvat, et tuleb teine ja hästi läbimõeldud elu korras ei muutu miski. Keegi ei uskunud sõdu, revolutsioone ega pöördeid. Kõik radikaalne, kõik vägivaldne neis mõistus ajastul olevat juba võimatu. See turvalisus tunne oli miljonite kõige taotlusväärsem omand, ühine eluideaal. Ainult ses turvalisuses tundus elu elamisväärne ja järjest laiemat ringi tihaldasid, sest väärtuslikust hüvest oma osa esialgu nautisid seda eelist üksnes jõukad. Vähehaaval tungisid esile laiad massid turvatunde. Sajand, kindlustunde sajand muutus kindlustusasjanduse sajandiks. Maja kindlustati tule ja sissemurdmise, põldrahe ja ilmastikukahjustuse keha õnnetuse haiguse vastu. Osteti endale vanaduspäeviks elu rendise pandi tütarlapsele tulevaseks kaasavaraks poliis hälli. Viimaks organiseerisid töölisedki ning saavutasid normaliseeritud palga ja haigekassad. Käskjalad hoidsid kokku vanaduskindlustusraha ja maksid matusekassasse oma surma ette kinni. Ainult see, kes sai muretult tulevikku vaadata, võis nautida rahumeeli oleviku. See liigutav usk, et on võimalik tarastada oma elu viimse mulguni iga sissemurdmise vastu, saatuse poolt kätkes kogu eluhoiakus, soliidsuse ja tagasihoidlikkuse kiuste suurt ja ohtlikku kõrkust. Üheksateistkümnes sajand oli oma liberalistlikus idealismi ausalt veendunud, et ta asub sirgel ja eksimatult teel parimasse kõigist maailmadest. Põlastusega vaadati alla varasemaid ajastuid nende sõdade, näljahädade mässudega kui ajale kus inimkond lihtsalt tuli veel alaealine ega olnud piisavalt valgustatud. Nüüd aga saiu olla veel ainult aastakümnete küsimus, kuni viimsestki kurjast ja vägivallatseja astun lõplikult jagu saadud. Ning tol usul katkematusse ja peatumatusse arengus oli sel ajal tõesti lausa religioonijõud. Seda arengut usuti rohkem kui piiblit ja selle evangeelium näis olevat teaduse ja tehnika Igapäevaste imedega kummutamatult tõestatud. Tõepoolest muutus üldine tõus selle rahuliku sajandi lõpul järjest ilmsemaks järjest kiiremaks, järjest mitmekesisemaks. Tänavail põlesid öösiti Tinedate tulede asemel elektrilambid. Ärid levitasid oma võrgutavat uudset sära pea tänavailt eeslinnadesse. Juba võisid inimesed tänu telefonile rääkida teineteisega kauge maa taha. Juba kihutasid nad hobuseta vankril uute kiirustega. Juba sööstsid nad tõeks saama Ikaruse unelmaid kõrgusse. Mugavus tungis peentest majadest kodanlas korterisse. Te ei tarvitsenud tuua enam kaevust või kangi alt ega üüriata vaevaliselt kolde tuld. Hügieen hakkas levima ja räpasus taandus. Sellest ajast, kui sport hakkas karastama kehi, muutusid inimesed kaunimaks, tugevamaks, tervemaks. Ikka vähem võis tänavail kohata kängunuid, vigaseid, hõõtsiku haigeid. Ja kõik need imed oli sooritanud teadus, see arengu peaingel ka sotsiaalses valdkonnas saavutati edu. Aastast aastasse anti indiviidile uusi õigusi, rakendati kohut leebemalt, humaansemalt ja isegi probleemide probleem. Laiade masside vaesus ei tundunud enam olevat võitmatu. Üha laiemad ringid said valimisõiguse ja sel teel võimaluse kaitsta seaduslikult oma huve. Sotsioloogide professorid võistlesid omavahel proletariaadi elu korra tervemaks ja õnnelikumaks kujundamises. Mida see imet kui aastasada soojendas enda oma edupäeva, paistes ja igal lõppevat kümnendit järgneva ja parema eelastmeks. Barbaarseid tagasilööke nagu sõjad Euroopa rahvaste vahel usuti niisama vähe kui nõidu ja tonte. Meie isad olid kangekaelselt täis usku sallivuse ja lepluse vääramatult siduvasse jõusse. Nad arvasid ausalt, et lahkhelid rahvaste ja usundite vahel sulanduvad aegamisi ühisesse humaansusse ning et rahu ja turvalisus, need ülimad hüved on saanud sellega kogu inimkonna omaks. Hõlpus on tänapäeval meil kes me ammu oleme kriipsutanud oma sõnastikust luuluna maha säherdune sõna kui turvalisus muiata nende pimestatud põlvkondade optimistliku jampsi üle, et inimesed tehnilise arengu tulemuseks pidavat tingimata olema niisama järsk moraalne tõus. Meie, kes me oleme uuel sajandil õppinud hoiduma üllatumast mis tahes kollektiivse elajalikkuse väljapurske-ist. Meie, kes me ootame igalt saabuvalt päevalt veelgi ületumat, kui möödunu meile tõi oleme inimese moraalset kasvatatavuse küsimuses märksa skeptilisemad. Pidime tunnistama, et Froidil oli õigus, kui ta nägi meie kultuuris tsivilisatsioonis paljalt õhukest kihti millest allilma destruktiivseid jõud võivad iga silmapilk läbi tungida. Me olime aegamisi pidanud harjuma eluga ilma jalgealuseta õiguseta vabaduseta kindluseta. Ammu oleme iseeneste eksistentsi õppul loobunud oma isade usust humaansuse kiiresse kestvasse tõusu. Banaalne tundub meile julmalt õppust saanoile ennatlik optimism enne katastroofi, mis paiskas meid meie humaanset püüdlustes 1000 aasta võrra tagasi. Ent üksnes viirastus oli see ometi imeline ja õilis viirastus, mida meie isad teenisid inimlikum ja viljakam, kuid tänapäeva juhtlaused. Ja miski minus ei suuda salapärasel kombel ja kõige tunnetuse ja pettumuse kiuste temast täiesti loobuda. Mis inimene lapsest peast on ajastu õhustama verre saanud, jääb eraldamatult sinna. Ning hoolimata kõigest, mis iga päev kõmistab mulle kõrvu ja mis ma ise ning mu saatusekaaslased on kogenud alandust, ei saa katsumustes. Ei suuda oma salata täiesti maha oma nooruse usku. Et ükskord tuleb kõigest ja kõigest hoolimata uuesti tõus. Isegi sellest õuduse kuristikust, kus me jahmunud murtud hinge praegu poolpimedana ringi uidame vaatan ma ikka ja jälle üles vanade tähtkujude poole, mis särasid mu lapsepõlve kohal ja lohutan end päritud usuga, et kunagi osutub meie tagasilangus ainult intervalliks igavesti ettepoole, liikuvas rütmis. Tänapäeval, kus suur äike on ta ammugi purustanud teame lõplikult, et seesinane turvalisustundemaailm polnud muud kui unenäoloss. Sest sajand, milles ma sündisin ja kasvasin polnud kirgede sajand. See oli selgete kihistustega rahulike üleminekutega korrastatud ja ruttu. Ta maailm, uute kiiruste rütm polnud veel kandunud masinaid autolt telefonilt raadio lennukilt inimesele üle ajal ning EAL oli teistsugune mõõt. Elati mõnusamalt ja kui ma püüan äratada mälust pilte täiskasvanuid, kes ümbritsesid mu lapsepõlve torkab mulle silma, kui paljud neist olid enneaegu tüsedaid. Isa, onu, õpetajad, müüjad, ärides Filharmoonikute oma noodipultide taga olid neljakümneselt kehakad. Väärikad mehed. Nad kõndisid aeglaselt, rääkisid kaalukalt, siilitasid rääkides oma hoolitsetud ning sageli juba halliks, tõmbuvad habet. Aga halli uus oli järjekordne väärikuse märk ja tõsine mees hoidus teadlikult nooruse sobimatult üle meelikuste žestidest. Isegi oma nooremast noorusest, kui mu isa polnud veel nelja kümmentki vana, ei suuda meenutada, et oleksin teda iial näinud kiiruga trepist üles või alla jooksmas või üldse midagi nähtava rutuga tegemas. Rutt polnud mitte ainult labane. Ta oli ka tõepoolest tarbetu Sestes kodanlikul stabiilses arvutute, väikestes tagatiste ja seljataguse kaitsjatega. Maailmas ei juhtunud iial midagi järsku. Ja kui katastroofi väljas maailmas perifeerias toimuski, ei tunginud need läbi kindlustatud elu hästi vooderdatud seinte. Noori inimesi, kes ju vaistlikult alati püüdlevad kiirete ja radikaalsete muutuste poole peeti siin sellepärast kahtlaseks elemendiks, mis tuli võimalikult kauaks välja lülitada või maha suruda. Nõnda polnud põhjust teha meile meie kooliaastaid meeldivaks. Iga tõus tuli meil pälvida kannatlikku äraootamise teel. Selle alatise viivitamisega omandasid ja vahed hoopis teise tähenduse, kui nüüd. 18 aastast gümnasisti koheldi kui last, kuidas sigaretiga tabati, karistati teda ja ta pidi sõnakuulelikult kätt tõstma, kui ta tahtis loomuliku tarviduse pärast koolipingist lahkuda. Kuid ka kolmekümneaastast meest käsitleti kui alles piimahabet ja koguni neljakümneaastast ei peetud veel vastutavale kohale küpseks. Kui ükskord juhtus üllatav erand ja Gustav Mahler nimetati 38-lt õue ooperidirektoriks. Käis imestuse kihin, kahin läbi kogu Viini, et esimene kunstiasutus oli usaldatud nii noore mehe kätte. Kusjuures unustati täiesti, et Mozart oli 30 kuueselt Schubert 30 üheselt oma elutööga lõpule jõudnud. Kahtlustav hoiak, mis pidas iga noort inimest mitte täiesti usaldusväärseks valitses sel ajal kõigis ringides. Minu isa poleks noort inimest iial oma ärisse võtnud ja kell oli õnnetus jätta endast eriti noor mulje pidi igal sammul umbusaldusega võitlema. Nii kujunes välja tänaseks peaaegu arusaamatu olukord, et noorus osutus iga karjääri puhul takistuseks. Aga eakus eeliseks. Sellal kui meie nüüdseks hoopis muutunud maailmas 40 aastased teevad kõik, et näide kolmekümnestena ja kuuekümnesed püüavad mõjuda neljakümnestena. Sel ajal kui nüüd nooruslikus, energilisus, teovõimekus ja enesekindlus on inimesele soodustusi ja soovitus pidi tol turvalisuse ajastul igaüks, kes soovis edasi pääseda katsetama kõikvõimalike maskeeringuid, et näida endast vanem. Ajalehed soovitasid habemekasvu kiirendavaid rohtusid 24. või viies et noored arstid, kes olid äsja meditsiiniõpingud lõpetanud, kandsid vägevaid habemeid ja panid ka siis, kui nende silmad seda sugugi ei nõudnud. Kuldraamidega prillid ette. Kõik, et jätta oma esimestele patsientidele kogenud mulje. Kanti pikki musti kuubia, võeti omaks vaekas kõnnak ning kui võimalik, kergelt tüsedus. Et aga kehastada ihaldusväärset kaalukust ning kel jätkus auahnust, see püüdis ebasoliidsuse kahtlasest noorusest vähemalt väliselt eemalduda. Juba kuuendas või seitsmendas klassis keeldusime koolikotte kandmast. Ta olla gümnasistidele äratuntavad ja kasutasime koolikottide asemel portfelle. Kõik, mida tänapäeval peetakse kadestusväärseks varaks. Värskus, iseteadlikkus, uljus, uudishimu, elu lust ja noorus oli tolle üksnes soliidsust hindava aja meelest kahtlane. Ainult sellest veidrast vaatenurgast on mõistetav, et riik kasutas kooli kui oma autoriteedi säilitamise vahendit. Ennekõike pidi meid kasvatama nii, et me kõikjal respekteeriksime olemasolevat, kuid täiust Peaksime õpetaja seisukohta eksimatuks isa sõna vastu vaidlematuks ja riiklike institutsioone absoluutse yks ning igikehtivaiks. Teine tolle pedagoogika aluspõhimõte, mida rakendati ka perekonnas, seisnes selles, et noortel inimestel ei tohtinud olla liiga mugav. Enne kui neile mööndi mingeid õigusi pidid nad õppima, et neil on kohustusi. Ja kõigepealt täieliku kuulekuse kohustus. Meile pidi algusest peale sisendatama, et meil, kes me pole elus veel midagi saavutanud ega kogenud tuleb olla üksnes tänulik kõige eest, mida meile lubatakse. Ning et meil pole mingit õigust midagi küsida või nõuda. Varasemast lapsepõlvest peale praktiseeriti minu ajali juhmi heidutamis meetodit. Teenijapiigad ja lollid emad kohutasid juba kolme või nelja-aastasi lapsi politseiniku toomisega, kui lapsed ei jäta silmapilk jonni. Kui tõime koolist mõnes kõrvalises aines halva hinde, ähvardati meid veel gümnasistidest peast halvimaga, mida kodanlikus maailmas võis. Meid võetakse koolist ära ja pannakse käsitööd õppima, mis tähendas tagasilangust proletariaadi. Ja kui noored inimesed otsisid ausast teadmistejanust täiskasvanuile tõsistes ajastu probleemides selgust cancel dati neid kõrgi vastusega. Sellest ei saa sina veel aru. Seda tehnikat pruugite igal pool kodus, koolis ja riigis ei väsitud tagumast noorele inimesele pähe, ta polnud veel küps. Et ta ei mõistnud midagi, et tema asi on ainult kuulata ja uskuda, aga mitte kaasa või koguni vastu rääkida. Sellepärast pidi ka õpetaja, see vaene kurat, kes istus üleval kateedris jääma ligipääsmatuks puuslikuks ja kogu meie püüdja Pürg piirduma plaaniga. Kas me tundsime end koolis hästi või ei, oli tähtsusetu kooli tõeline aja vaimukohane missioon polnud niivõrd meid edasi tõugata kuivõrd tagasi hoida mitte meid sisemiselt valmis kujundada vaid sobitada neid võimalikult tõrgete, aitäh ettenähtud raami meie energiat mitte võimendada, vaid seda distsiplineerida, nivelleerida sellisel psühholoogilisel või pigem ebapsühholoogilisel survel noorusele. Võib-olla ainult kahesugune mõju. See võib mõjuda halvalt või ergutavalt. Kui palju alaväärsus kompleks see absurdne kasvatusmeetod tekitas? Seda võib psühhoanalüütikute toimikust selgitada. Võib-olla pole juhus, et selle kompleksi avastasid just mehed, kes olid ise meie vanadest Austria koolidest läbi käinud. Mina isiklikult võlgnen sellele survele varakult manifesteerunud vaba olla, iha nagu seda tänapäeva noorus nii tungival kujul vaevalt enam tunneb. Ja sinna juurde vaenu kõige autoritaarse vastu kõige ülalt alla kõneldu vastu, mis on mind eluaeg saatnud. Aastaid püsis vastumeelsus kõige Apodiktilise ja dogmaatilise suhtes mos ainult vaistlikult alal. Ja ma olin unustanud, kust ta pärines. Aga kui kord ühel loengureisil mul oli antud kasutada ülikooli suur kuuldesaal ja äkki selgus, et pean kõnelema ülevalt kateedrist, kuna kuulajad istuvad all pinkidel vait ja vaka ning õige kontaktita nende ja minu vahel täpselt nagu meil koolis tundsin korraga hämmeldust. Mulle meenus, kuidas olin kooli aastail kannatanud tolle ebaseltsimeheliku autoritaarse doktorinaarse ülalt alla kõnelemise all. Ja mind valdas hirm, et võiksin kateedrist kõneldes mõjuda kuulajaile niisama ametlikuna nagu kunagi meie õpetajad. Meile. Tolle häiriva mõtte tõttu tuligi sellest mu elu viletsaim loeng. Nüüdispõlvkonnale, kes on kasvanud keset katastroof, varinguid ja kriise kellele sõda on olnud alatine võimalus ja peaaegu igapäevane ootus on raske kirjeldada optimismi ja maailma usaldust. Mis Hinglistas meid, noori inimesi sajandivahetusest peale? 40 rahu aastat oli tugevdanud maade majandusliku organismi, tehnika oli tiivustanud elurütmi, teaduslikud avastused olid lisanud noore põlvkonna vaimule uhkust. Algas tõus, mis oli peaaegu ühtlaselt tuntav kõigis meie Euroopa maades. Linnad muutusid aastast aastasse kaunimaks ja rahvarikkamaks. 1905. aasta Berliin ei sarnanenud enam tollega, mida ma olin näinud 1901. residentsi linnast oli saanud maailmalinn. Ja 1910. aasta Berliin oli omakorda selle suurejooneliselt ületanud. Viin, Milano, Pariis, London, Amsterdam. Igal taas tulekul oldi imestuses õnnelik. Tänavad olid muutunud laiemaks ja toredamaks. Avalikud hooned, vägevamaks, ärid, luksusliku maksja maitsekamaks. Kõiges oli tunda, kuidas rikkus kasvas ja levis. Isegi meie kirjanikud märkasime seda trükiarvudes, mis tolle 10 aasta jooksul kolme, viie ja 10 kordistusid. Igal pool tekkisid uued teatrid, raamatukogud, muuseumid, mugavused, mis nagu vannituba ja telefon olid paremini olnud kitsaste ringide privileeg tungisid väikekodanliku keskkonda ning sest ajast, kui oli kehtestatud lühendatud tööpäev kerkis altpoolt esile proletäriaat saama osa vähemalt elu väikestest rõõmudest ja mõnusustest. Edasiminek ilmnes igal pool. Kes riskis, võitis, kes ostis maja või haruldase raamatu, nägi selle väärtust tõusvat, mida julgemalt ja suurejoonelisemalt ettevõtte rajati, seda kindlamini seent tasus. Imeline muretus oli vallutanud niimoodi maailma sest mis võis katkestada tõusu või takistada hoogu, mis ammutas iseendast aina uut jõudu. Ilmaski polnud Euroopa olnud tugevam, rikkam, kauni kunagi uskunud siiramalt veelgi paremasse tulevikku. Keegi peale mõne Kõsuse rauga ei kurtnud, nagu alati taga häid vanu aegu. Kuid mitte ainult linnad. Ka inimesed muutusid kaunimaks ja tervemaks tänu spordile paremale toitumusele, lühenenud tööajale ja lähedasemaid sidemeid loodusega. Talv paremini kurva igavuse aeg, mis kulutati pahuralt, kõrtsis, kaardilaudades või üleköetud tubade igavuses. Avastati mägedes kui päikese surutõrs, kopsude nektar ja verest hõõguva nahaihalus. Ning mäed, järved ja meri polnud enam nii kaugel kui varemalt. Jalgratas, auto ja elektriraudteed olid vähendanud kaugusi ning andnud maailmale uue ruumi tunde. Pühapäeviti puhisesid tuhanded ja kümned tuhanded eredais spordi jakkides suuskadele mäe kelkudel lumistest nõlvadelt alla. Igal pool kerkisid ujulaid ja spordipaleed. Ja nimelt ujulais oli muutus kõige silmanähtavam. Sel ajal, kui mu noorusaastail hea kasvuga mees torkas jämekaelte paks magude ja kana rinnaliste seas lihtsalt silm. Võistlesid seal nüüd võimlejalik, saledad päikesepruunid ja sportlaslikult pingul kehad omavahel rõõmsat antiigilist võistlust. Ainult kõige vaesemad jäid veel pühapäeviti koju. Kogu noorus oli kõigis spordiliikides kodus. Matkas, ronis ja võitles. Kes puhkusele läks, ei sõitnud enam nagu mu vanemate päevil kuskile linna lähedusse või paremal juhul Salts kammerkooti. Inimestes oli ärganud uudishimu maailma suhtes. Taheti teada, kas see on igal pool nii ilus ja ehk veel teistmoodi iluski. Varemalt olid ainult privilegeeritud inimesed välismaal käinud. Nüüd reisisid pangaametnikud ja väikese töötoaomanikud Itaaliasse ja Prantsusmaale. Reisimine oli muutunud odavamaks ja mõnusamaks ja ennekõike inimestes oli uus söakus uus julgus, mis muutis nad ka rändamise asjus Uljemaks ning elus üldse vähem kartlikukse kokkuhoidlikuks. Jah. Kartlikuks osutumist hakati koguni häbenema. Terve põlvkond otsustas muutuda nooruslikuks. Igaüks oli vastupidi, mu vanemate maailmale oma nooruslikkusele uhke. Äkki kadusid enne nooremail habemed, siis tegid vanemad, et mitte vanad olla neile järele noor, olla värske, olla mitte enam väärikas näida, oli uus parool. Naised heitsid kõrvale korsetti, mis olid neil rindu ahistanud, loobusid päeva, varjudest ja looridest, sest nad ei peljanud enam õhku ega päikest. Nad kärpisid seelikud lühemaks, jalgade liikumine oleks tennisemängul vabam ega häbenenud enam näidata kauneid sääri. Mood muutus järjest loomulikumaks. Mehed kandsid põlvpükse, naised söandasid istuda meeste sadulasse. Enam ei varjatud ega mässitud end üksteise eest riietesse. Vaid ka vabamaks. See oli meile järgnenud sugupõlved, tervise ja eneseusaldus, mis vallutas endale ka kommetes vabaduse. Esmakordselt võis juba näha noori tüdrukuid ilma Kuvernantideta noorte meessõprade saatel väljasõitudel ja sportimas kambraadlikult avalalt enesekindlalt. Tüdrukud polnud enam arglikudega pepsid. Nad teadsid, mida nad tahtsid ja mida nad ei tahtnud. Vanemate hirmu kontrolli alt väljas. Ise naissekretäri täna või ametnikena oma leiba teenimas võtsid nad endale õiguse kujundada ka ise oma elu. Prostitutsioon see vana maailma ainus lubatud armuinstitutsioon taandus tänu uuele tervemale vabadusele silmanähtavalt. Kõik pepsluse vormid muutusid paranoiliseks. Ujulais lõhuti plank, mis seni oli möödapääsmatult eraldanud meeste poolt naiste poolest üha sagedamini maha. Naised ega mehed ei häbenenud enam näidata, millised nad olid. Selle 10 aastaga võideti tagasi rohkem vabadust sundimatult pärssimatust kui 100 aastaga enne seda. Sest maailma valitses Steinerit üks aasta, mis sündis nüüd kõik ainsa aasta jooksul. Üks leiutus, üks avastus ajas teist taga ja igaüks neist sai lennult üldsuse omaks. Esimest korda tundsin rahvad ühisemalt, kui oli ühise asjaga tegemist. Päeval, kuid Zeppelin tõusis oma esimeseks reisiks. Olin juhuslikult eel Belgiasse ja viibisin Strasbourgis, kus õhulaeva rahvahulga möire kõva juubelduse saatel tiirles ümber Münsteri nagu tahtnuks ta hõljuja kummarduda tuhandeaastase ehitise ees. Õhtul Belgias Verhareni juures saabus teadet õhulaev oli ehter lingenis purunenud raharenali hirmsasti erutatud ja tal olid pisarad silmas. Ta ei olnud belglasena ükskõikne saksa õnnetuse suhtes vaid eurooplasena. Meie ajastu inimesena tundis ta ühist võitu elementide üle. Niisamuti kui ühist katsumust. Kui plerioo lendas üle inglise kanali, viskasime meie Viinis, nagu olnuks ta meie kodust pärit kangelane uhkusest meie tehnika ja teaduse tund-tunnilt ületuvate triumfi üle oli esmakordselt tekkimas Euroopa ühistunne Euroopa rahvustunne. Kui mõttetud on kõik piirid, ütlesime endile, kui igal lennuk lendab neist ometi mängides üle kui provintslikud ja kunstlikud, kõik tollitõkked ja piirivalved kui vasturääkivad meie aja vaimule, mis silmanähtavalt püüdleb ühendust ja maailma vendlust. See tunde lendutõus pannud vähemineväärne kui lennukite oma. Ja ma tunnen kaasa igaühele, kes pole noorena elanud kaasa neid viimseid Euroopa usalduse aastaid sest õhk meie ümber pole surnud ega tühi. Ta kannab endas hetke vibreeringuti rütmi. Ta surub selle teadmatult meie verre. Ta juhib selle sügavale südamesse ning ajju. Neil aastail imes igaüks meist aja üldisest tõusust jõudu ja tugevdas kollektiivsest enesekindlusest iseenese oma. Võib-olla me ei teadnudki tookord tänamatud, nagu inimesed on kui tugevasti ja kindlalt laine meid kandis. Kuid üksnes see, kes on toda maailma usalduse ajastut kaasa elanud, teab et sellest ajast on kõik süngumine ja tagasi lang. Oivaline olise toniseeriv jõu maailm, mis tuksus kõigilt Euroopa randadelt meie südamele vastu. Aga see, mis meid õnnelikuks tegi, oli. Ilma, et me seda oleksime teadnud ka ohtlik uhkuse ja enesekindluse torm, mis tollal üle Euroopa mühisest Õigab pilved enesega kaasa. Tõus oli võib-olla liiga ruttu toimunud. Riigid ja linnad olid liiga äkisti võimsaks muutunud ning alati paneb jõutunne nii inimesed kui riigid seda jõudu tarvitama ja kuritarvitama. Prantsusmaa nõretas rikkusest, aga ta tahtis veel enam veel üht uut kolooniat, kuigi tal ei piisanud inimesi vanade jaoks. Maroko pärast puhkes peaaegu, et sõda. Itaalia ihaldas kre Naikat Austria annekteeris Bosnia, Serbia ja Bulgaaria taas ründasid Türgit ja esialgu veel välja lülitatud Saksamaa pingutas juba vihaseks, hoobiks käppa. Igal pool tungis veretulv riikidele pähe. Viljakast sisemise konsolideerumise tahtest hakkas igal pool, otsekui oleks tegemist Patšillilise nakkusega arenema ekspansiooni iha. Rängalt teenivad prantsuse töösturid ässitasid üles saksa töösturite vastu, kes istusid niisamuti rasvas sest mõlemad soovisid ikka suuremat hulka kahurite tellimusi. Nii grupp kui Schneider, krusso. Hamburgi laevandus oma hiigla kõrgete dividendidena töötas Southamptoni omale vastu. Ungari maaomanikud Serbia omadele vastu, ühed kontsernid teistele vastu. Konjunktuur oli ajanud nad kõik kui meil ja mujal hulluks ikka rohkema ja rohkema järele. Kui tänapäeval rahulikult vaagides küsida, miks läks Euroopa 1914. aastal sõtta, ei leidu selleks ainsatki mõistlikku põhjust ega isegi mitte ajendit. Küsimuses polnud ideed, vaevalt ka väikesed piiriäärsed maa-alad. Ma ei oska seletada seda muuga kui tolle jõuülejäägiga kui tulemusega, mille põhjuseks oli traagiline sisemine dünamis, mis oli kogunenud nende 40 rahu aasta jooksul, tahtis vägivaldselt laheneda. Igal riigil oli äkitselt tunne, et ta on tugev ja iga riik unustas, teine tundis täpselt sedasama. Igaüks tahtis veel enam ja igaüks midagi teiselt. Ning halvim oli, et nimelt see tunne meid, petis, mida me kõige rohkem olime armastanud. Meie ühine optimism. Sest igaüks uskus, et viimsel hetkel ehmub teine ometi tagasi. Nõnda alustasid diplomaadid oma vastastikuse bluffimine mängu neli korda viis korda akatiiris Balkani sõjas. Albaanias piirdus asi mänguga. Aga suured koalitsioonid kujunesid üha tihedamaks. Üha Militaristlikumaks. Saksamaal kehtestati keset rahuaega, sõjamaks-Prantsusmaal pikendati väeteenistust. Lõpuks pidi ülejõud lahenema ja ilma märgid Balkanil näitasid suunda, kust pilved juba Euroopale lähenesid. Veerpalud paanikat, aga siiski juba pidev hõõguv rahutus. Ikka tundsime kerget kõhedust, kui Balkani poolt kostis laske. Kas sõda pidi tõesti meile kaela tulema, ilma et me teaksime, miks? Pikkamööda liiga pikkamööda, liiga arglikult, nagu me täna teame, kogunesid vastase jõud. Seal oli sotsialistlik partei, miljonid inimesed meil ja miljoneid mujal, kelle programmitas sõda. Seal olid mõjukad katoliiklikud rühmad paavsti juhtimisel ja mõned rahvusvaheliselt seotud kontsernid. Seal olid mõned vähesed mõistlikud poliitikud, kes hakkasid no üle maa-alustele kihutustele vastu. Ja ka meie kirjanikud, seisime sõjavastases rivis kuid igatahes individualistlikud isoleerituses nagu ikka mitte otsustunult ja õlg õla kõrval. Intellektuaalide enamiku hoiak oli kahjuks ükskõikselt passiivne, sest tänu meie optimismile polnud sõja ja kõigi selle moraalsete järelduste probleem veel üldsegi jõudnud meie sisemisse tähelepanu ringi Üheski tolle aja oluliste prominentidega. Kirjutises ei leidu ainsatki põhimõttelist mõttearendust või kirglikku hoiatust. Me arvasime tegevat küllalt, kui mõtlesime euroopalikult ja vennastusime internutsionaalselt, kui me omas siiski ainult kaudselt ajalistele asjadele mõju avaldamas sfääris tunnistasime end teenivat rahumeelse vastastikuse mõistmise, vaimse vennastumise ideaali üle keelte, emade piiride. Ja nimelt uus põlvkond, see oli, kes rippus kõige tugevamini tolle Euroopa idee küljes. Oh, me armastasime kõik oma aega, mis kandis meid oma tiibadel. Me armastasime Euroopat. Aga see siirameelne usk mõistusse, mis pidi viimsel tunnil kindlasti takistama hullumeelsust oli ühtlasi meie ainus süü. Tõsi küll, Me ei suhtunud märkidesse seinal küllaldase tõsidusega küllalt umbusklikult. Kuid kas pole siis tõelise nooruse olemas mitte umbusaldada, vaid uskuda. Meie usaldasime soreesi, sotsialistliku internatsionaali. Me uskusime, et raudteelased lasevad pigem rööpad õhku, kui et lubavad oma seltsimeeste vedamist tapaloomadeks rindele. Me lootsime naistele, kes keelduvad andmast Molokile oma lapsi, oma mehi. Me olime veendunud, et Euroopa vaimne ja moraalne jõud avaldab end triumphalaselt viimsel kriitilisel momendil. Meie ühine idealism, meie arengust tingitud optimism hävitas meid, ühist hädaohtu, tühiseks arvama ja eirama. Kõigil aladel algas kõige metsikum eksperimenteerimise ajastumist, tahtis hüpata ainsa sööstuga üle kõigest olnust, kujunenust, saavutatust, mida noorem keegi oli, mida vähend oli õppinud. Seda teretulnud oma traditsioonis seotamatuse tõttu oli viimaks märatses nooruse suur kättemaks enda meie vanemate maailma vastu võidukalt välja. Kuid keset seda metsikut karnevali ei pakkunud miski traagikoomilisemat vaatepilti, kui näha, kuivõrd arvukad vanema põlvkonna intellektuaalid paanilises hirmus maha jääda ja ebaaktuaalseks osutuda võõrpasid endale meeleheitliku rutuga külge kunstliku pöörasuse ja sörkisid ilmselge ilgi hälbe teil kohmakalt longates nooremate sabas. Tublid vanad halli habemega akadeemia professorid maalisid oma kunagised nüüd müübumatuks muutunud vaikelud sümboolsete täringute ja kuupidega üle sest noored direktorid igal pool otsiti nüüd noori ja veel paremini noorimaid paigutasid kõik muud pildid kale riidest lahti. Kirjanikud, kes aastakümneid olid kirjutanud ümarad, selgelt saksa keelt, hakkisid oma lauset kuulekalt tükkideks ja harrastasid aktivismi liialdusi. Kaalukad preisi salanõunikud õpetasid kateedris Karl Marxi vanad õue baleriinid tantsisid kolmveerand Alasti kärtsude nõksatustega, Beethoveni apas ja naftat ja Schönbergi püha ööd. Igal pool jooksis vana põlvkond segaduses viimasele moele järele. Äkitselt oli olemas üksainus püüd noor olla ja leiutada eile aktuaalseks osutunu sappa ruttu mingi veel aktuaalsem, veel radikaalsem ja hoopis enneolematu suund. Metsik anarhiline ja uskumatu aeg. Need aastad, kui koosa raha kaduva väärtusega sattusid Austrias ja Saksamaal libedale ka kõik muud väärtused vaimustatud ekstaasi, jõletu, kelmuse ajastu, läbimatu seeria, fanatismi, ainukordne segu kõik ekstravagantne ja kontrollimatu, elas oma kuldseid aegu teosoofia, okultismi spiritis sauna, bulism, antroposoofia käetarkus, õpetus, grafoloogia, india jooga õpetused ja paratselsuslik müstid, siis kõigel, mis tõotas seni tuntud ületavaid pingeid kõigil narkootikumidele, morfiumil, kokaiini roinil oli pöörane minek. Näidendis osutusid intsesti-isatapp poliitikas kommunism või fašism ainuotsitud äärmuslikuks, temaatikaks seevastu olid kõik normaalsuse ja mõõdukuse vormid tingimata põlu all. Aga ma ei tahaks loovutada seda kaootilist aega ei omaenese elust, ei kunsti arengust nagu iga vaimne revolutsioon, mis tungib oma esmatulvas orgiastiliselt ettepoole. Nii puhastas seegi õhku traditsiooni läpatisest ja laadis pikkade aastate pinged maha. Ning tema häbematuse eksperimentidest jäi toimima väärtuslike Aiesid. Kui väga tema liialdused meid ka võõrastasid. Ikkagi ei tundnud me õigust neid laita või kõrgilt eitada. Sest põhiliselt püüdis seesinane uus noorus olgugi liiga uhmaselt jälle häbematult seda tasa teha, mis meie põlvkond omas ette vaatlikkuses eemaldumuses maha maganud. Sisimas oli ta vaist õige. Et sõjajärgne aeg pidi olema teistsugune, kui oli olnud sõjaeelne ja teistsugust aega, paremat maailma. Kas meie vanemad polnud seda samuti tahtnud? Nii enne sõda kui sõja ajal jäi üle ainult üks teha vaikselt ja tagasi tõmbunud oma jänesetööd Ekspressionistide ja kui nii tohib ütelda, ekstsessionistide jaoks kuulusin mina oma 36 aastaga juba vanemasse juba õieti surnud põlvkonda, sest olin keeldunud neile ahvimisi mugandumast. Mu varasemad tööd ei meeldinud enam mulle endale. Ma ei lasknud neist oma esteetilise aja teostest ühtki uuesti välja anda. Sedamööda tuli hakata uuesti otsast peale ja oodata ära, kuni kõigi nende ismidele häbematu lained tagasi möönab. Ja sest taandumusest tuli mu auahnuse puudus mulle suuresti kasuks. Alustasin maailma ehitusmeistrite suurt sarja, nimelt kindluse tõttu, et jään sellega aastaid hõivatuks. Kirjutasin novell nagu amokk ja kiri tundmatult täiesti ebaaktivistlikus rahus. Maa mu ümber maailma ümber hakkas aegamisi korra juurde naasma. Nõnda ei tohtinud minagi enam viivitada. Möödas oli Aecus, võisin puistata endale puru silma, et kõik, mida alustan, provisoorne. Olin jõudnud elu keskpaika. Paljaste tõotuste iga oli möödas. Nüüd tuli tõotused tõeks teha, Jaama kõlblikkust näidata või lõplikult loobuda. Kuulsite katkendid Austria kirjaniku Stefan Zweigi essee romaanist eilne maailm. Saksa keelest tõlkinud Jaan Kross luges Peeter TammearuAga mälestustega Jaan Krossist. Jätkame juba järgmisel kolmapäeval. Seni kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.