Tere, rõõmsat laupäeva eetris on kultuurikaja, mina olen Riho Lauri Saar. Tänasest saates õõnestame maailmakorda. Kunstiteadlane Anders Härm räägib graafikavõimalustest toimida poliitilise meediumine. Kirjanik Tarmo Teder räägib, milline on tema sõber, luuletaja, prio veier ja Erkki-Sven Tüüri ja immo. Mihkelson arutavad uue muusika festivali nüüd käekäigust. Aga kõigepealt räägime hoopis sellest, kellele kuuluvad raamatukangelased. Mõned küsimused on igavikulised näiteks kelle oma on Harry Potter Aga Frodo Baggins kellele kuulub kirjanduslik kangelane ja mis saab siis, kui autor oma tegelast hiljem kinolinale? Ta ei tunne Eesti noorte seas armastatud kangelasest annist kes tuntud Aidi Valliku noortejuttude kaudu valmis film, kuhu põgenevad hinged. Kangelane on raamatu Annist üksjagu erinev. Filmi originaalkäsikirja autori Aidi Valliku ja hilisemas stsenaristi Rainer Sarnetiga rääkis Urve Eslas. Alates järgmisest reedest saab Eesti kinodes näha uut noortele mõeldud mängufilmi kuhu põgenevad hinged. Rainer Sarneti filmi peategelane on Aidi Valliku raamatutest, kuidas elad, Ann ja mida teha, on tuntud teismeline tüdruk? Filmiplakatitel on originaalstsenaariumi autorina kirjas Aidi vallik aga stsenariste on filmil rohkem. Kirjutamisprotsessis osalesid ka Peeter Sauter ja Rainer Sarnet. Aidi vallik Rainer Sarnet. Kuidas koos stsenaariumi kirjutamine välja näeb? Maidesse töö toimus järgukaupa. Ja nõndaviisi kirjutasin mina esimesed stsenaariumi variandid sellele filmile ja andsin selle enda käest ära. Viiendas variandis eelmise aasta kevadel. Ja edasi töötasid sellega Rainer ja Peeter Sauter. Kui palju see stsenaarium ümberkirjutamise käigus muutus? Eks ta muutus ju tegelikult iga selle variandiga, kogu aeg muutus sellest kirjutataksegi või see on nagu loomulik, et põhiolemuselt tegelas nüüd nagu suhted või tegelaskujud jäid samaks, et uusi tegelasi juurde ei tulnud. Päris filmiversioonis jäi küll üks tegelane välja, aga et see põhiraam ikkagi oli nagu ees, et, et sellest väga välja ei läinud. Se sündmustikku kondikava oli, oli olemas, aga, aga mis seal muutus iga korraga iga ümberkirjutamise käigus muutus nende sündmuste omavahel sidumise riis lisandus motiive, mis, mis sündmuste vahelised seosed tegi loogilisemaks ja selgemaks ja paremaks. Ja noh, või ka vastupidi, mõnikord. Mina jälgisin ka seda, ütleme, et siis üks asi on siis süzee, aga see, et oleksid mängitavat stseenid, Tseenis midagi juhtuks, et seal oleks tegevustik stseenid ei oleks liiga lühikesed, noh, kus on siis ainult info vaid et, et seal oleks kindlasti sihuke draama sündmuse, puhtfilmi, Mängu spetsiifikaga, tegelikult muutus ka, ütleme, mingisugune suhe nagu tegelastesse või või tegelikult mitte õigemini olekski mitte öelda, et muutus, vaid ma ei, püüdsin ise seda kuidagi kätte saada, oleks võib-olla õigem öelda. Et kuidagi endale vastu võetavamalt aru saada asjadest. Aidi vallik, aga kui suur on see seos selle praeguse filmi Annija varasemate Ani lugudega? Need tabasid minu jaoks natuke ebameeldiv punkti, et mulle mulle meeldib selles filmis väga palju, väga palju asju. Aga mulle Mulle eriti ei meeldi, mis sellest stsenaariumiarenduse ja filmi käigus Anni ja tema perekonnaliikmete karakteritest sai. Minu meelest need karakterid on, on muutunud võrdlemisi võõraks ja kaugeks sellele, millisena ma ma oma eelnevates raamatutes neid karaktereid kavandasin ja millisena neid nägin. Hästi lihtsalt öelduna, et nii Anni kui tema ema ja isa olemus ja karakter on nagu muutunud tunud filmis selliseks milliseks mina poleks tahtnud seal hästi lihtsalt öelduna. Jah, ega ju see antenn tegelaskuju on, nagu eelkõige ikkagi Aidi peale taas, eks ole, milline tema on selle välja mõelnud. Et reaalselt füüsiliselt seda anni ei eksisteeri, nüüd ta eksisteerib kinos ja hakata üldse nagu filmi tegelaskujusid võrdlema raamatu tegelaskujudega, Sis raamatu tegelaskujude puhul on igaüks paneb sinna oma panuse või tähendab, kujutab ette omaenda kogemuse ja tutvusringkonna pealt või oma lähedaste pealt, milline see inimene on, aga kinolinale astub nagu konkreetne inimene, kellel on konkreetne nägu, konkreetne seal riided ja selle üle on palju vaieldud, et kas see on õige Toots või kas see on õige Arnovi, kas iga õnn, et selle küsimuse peale noh, ei saagi päris sellist autentset nagu kõiki rahuldavat sellist lahendust, et vot see on nüüd see ann, eks ole. Nii, kui ütleme kõige algsema stsenaariumi variandis, Anni niisugune põhisoov oli haiget last päästa, siis nüüd on lisandunud juurde just tema enda süü, eks ole, selles, et et ta on selle vähemalt mõttes selle lapse olematust või, või mitteolemist proovinud. See see tõesti teeb nagu inimesel kardinaalselt nüüd nagu halvemaks või aga annab talle mingisuguse nüansi, mis mis, mis on võib-olla raske harjuda, aga samas on näiteks ka ema ja isa suhetes nüüd otsides konflikte jälle viis ikkagi nagu ema ja Anni põhilisele konfliktile, eks ole. Kellelegi andis emale siukse varjundi, mida võib-olla varasemates Ani lugudes mõlemal tõesti ei olnud. See teismeliste maailm, loomulikult, see on päris keeruline maailm oma etes oma on veel omaette seal subkultuuridega ja nii edasi, igaühel neist on omad kindlad sotsiaalsed reeglid või sotsiaalsed normid, mille järgi käitutakse. Et mulle isiklikult jäi lihtsalt see tunne, et kui nüüd Ann astub nendest ütleme Eesti teismeliste poolt aktsepteeritavate sotsiaalsetest normidest väga väljapoole et siis ta kaotab ühtlasi ka raamatutegelasena. Kui seda asja nüüd nagu lihtsamalt ümber öelda, siis on siis on minu meelest täiesti olemas ju see oht, et kui ta näeb ekraanil noh, ütleme laps, kes ei ole Anni raamatuid lugenud varem ütleme 12 kolmeteistaastane kui ta näeb ekraanil niisugust, talle vastuvõtmatu, arusaamatul moel riietuvad käituvad ja toimivad tegelast. Keda tõenäoliselt kui selline käiks elusast peast käikski kuskil kuskil Tallinna koolis, keda tõenäoliselt klassis kiusatakse. Et ta ei taha sellest tüdrukust kardetavasti edaspidi mitte midagi teada. Veidi sa oled näinud? On ju ka teatrilaval? Ja olen küll ja seal, kui ma mäletan, siis ütlesid, et seal sa tundsid anni ära. Jah, tõepoolest, see oli Sven eibergi lavastus. Tema töötas romaani käsikirja näidendiks ümber. Ta tegi ka võrdlemisi suuri muudatusi, aga, aga need olid loogilised ja põhjendatud. Aga ometi mõlemal juhul oli tegemist kirjaliku teksti visualiseerimiseks. Et siis võib-olla kui haigi praegu ei tunne on ära selles filmiversioonis, siis kas need kaks erinevat avaldumisvormifilm ja teater Ongi niivõrd erinevad, et tulebki teha väga erinevatel alustel stsenaarium ühe või teise jaoks? Ei, ma ei usu, et asi selles on. Küsimus on ikkagi pigem selles samas loos, eks ole, et selle filmi jaoks kirjutas Aydini nagu originaalstsenaariumis ei olnud raamat või etteantud lugu ja mis on nagu selle filmi või, või nende raamatute onnide vahe draama Tartus on ta mulle jääb mulje noh, nagu laiapõhise või kuidas öelda, et suurem grupp inimesi samastub sellega. Ma olen nii väga, ei eristu nagu mingite väga suurte joontega, ütleme sellisest heast keskmisest tüdrukust. Filmis võib-olla on vaja rohkem nohikum, rohkem tõsisem rohkem mingites kompleksides. Nii et kindlasti saab ka sellega samastuda, et meie samastu tegelikult ju tegelaskujuga vaidles, avastame selle veeni või küsimusega, millega ta tegeleb. Aga see toob sellise küsimuse meie ette, et kuidas siis üle pea käib ringi filmi stsenaariumi kirjutamisel selliste kangelastega kirjanduslike kangelastega, kes on meile tuntud just raamatutest kas on mingisugused asjad, mida peaks kindlasti silmas pidama? No öeldakse seda, et heast raamatust heast kirjandusteosest ei saa kunagi head filmi. Stsenaristika õpikutes on omaette peatükk, kuidas teha olemasolevast kirjandusteosest film mis algab sõnadega, et unustage kõik ära, mis seal kirjandusteoses on. Film on film, sa saad lähtuda mingisugusest nüansist või veest või detailist, mis seal raamatus on meeldinud. Aga sa ei saa mitte kunagi seda filmi sisse tuua, seda, mis on raamatus, et kunagi mindi Fjodor Dostojevski juurde ja küsiti, et kas me võiksime sinu romaanist näidendi teha. Dostojevski soovitan seda, ütles, et võtke üks mingit seen või üks karakter, kirjutage see lahti näidendiks, sest need on erinevat spetsiifikat. Ja seda enam, et raamatus on kõik kujuteldav. Kõik toimub inimese peas, filmis, teatris, taju kõik laval konkreetselt ja seal, noh on kõige olulisem ikkagi tegevustik, sündmustik. Aga natuke jah, nukker on see, et kui on juba päris laialt, ütleme, massidesse teadvusesse juurdunud, ütleme üks kuvand ühest kindlast kirjanduslikust kangelasest ja see on nii laialt levinud nagu täiesti sall on siis võib-olla olekski tegelikult targem ta nagu nagu rahule jätta või, või, või siis luuagi filmi jaoks juba juba uued tegelased ja ja uued lood, et, et sellisel juhul võib olla. Ma arvan, taidi võiks olla noh, selles mõttes, et mida rohkem neid erinevaid interbatsioonidest annidest nagu on, on ju ühele kirjandusteosele kirjanikuna ju ainult ainult ju rõõm, eks. Ta on muidugi ühtepidi on ta uhkuse ja auasi, aga teistpidi pean ma siis omanni siin kõigile niimoodi oma suva järgi lörtsida andva haidi. Kas need selle originaalstsenaariumi põhjal valmib Raamat sellel ajal, kui, kui see stsenaariumi kirjutamise töö pärast viiendat varianti läks Peetri ja, ja Raineri kätte üle samal ajal minu pea oli ju ka veel selle teema arendamisega usinalt tegevuses. Ja seal talve ja kevade jooksul ma kirjutasin tõepoolest selle Anni nii-öelda kolmanda osaromaaniks ka. Et selles suhtes mul nagu kurta ei ole, ei ole midagi, et ma ütleme, et ka mina sain enda ideed selles valdkonnas nagu loominguliselt lõpuni ära realiseerida ja ütleme, et ka minu visioon sellest anni loost on nagu sellest sügisest kättesaadav ja lastel loeta. Et siis juba saavad kõik võrrelda raamatut filmiga ja vaadata, kumb on neile endale rohkem meeldiks? Jah, eks ta annab teatud vabaduse siis selle vaataja ja lugeja, kuigi kas ta peabki nii väga valima ja otsustama, eks ole. Sest film ja raamat on siiski niivõrd erinevad. Kunstiliigid ja meediakanalid ühtlasi. Neljapäeval avatud Tallinna 14. graafikatriennaali tegeleb poliitikaga täpsemalt poeesia ja poliitikapiiride kompamisega. Ütleb seda justkui Taali alapealkirigi, milleks on poliitiline ja poeetiline. Igatahes ei ole graafika juba ammu enam ainult segase sõnumiga keeruline pilt, mille kunstilist väärtust oleks raske hinnata vaid võimas vahend ja mis lendlehtede või kasse karikatuuri kaudu võib maailmakorda kõigutada. Kunstihoone kuraator ja triennaali üldkontseptsiooni autor Anders Härm räägib, kuidas aastakümnete eest kõrgete kunstide varjus tõusnud sekundaarseks meediumiks peetud graafika on muutunud omamoodi demokraatia eestkõnelejaks. Tallinna Neljateistkümnenda graafikatriennaalil kannab alapealkirja poliitiline ja poeetiline, milles selline kontseptsiooni valik. Selle kontseptsiooni ma töötasin välja nii-öelda graafikapõhiselt või õigemini siis omaduste põhiselt, mis minu arvates graafikal ajalooliselt on, aga mis on jätkuvalt relevantsed ka kunsti seisukohalt üldisemalt ja, ja mis võiks olla nagu või siis ka kaasaegse kunsti nii-öelda platvormilt vaadates. Huvitav, et kui vaadata graafika ajalugu, siis graafika sünnibki noh, mingis mõttes poliitilise kunstina, eks, et ta demokratiseerimine representatsiooni võimaldades seda pall laiemale rahvamassile, kui see seni on võimalik, et kui seni maaliti kuningatest pilte kuskil õukondades ja seda said lubada ainult vähesed privilegeeritud siis graafika on mingis mõttes selline esimene demokraatliku insti vorm. Ja kuna see ajalises plaanis nii-öelda trükipressi leiutamine, Sumbergi galaktika algus, et nii-öelda reformatsiooni aega siis see link on nii-öelda ajalooliselt üsna otseselt. Ja teine ehk siis poeetika pool. Et teisalt oli graafika kaua selline, ütleme, sekundaarne meediumit tema funktsioon nii-öelda kunstide hierarhias oli, oli sihuke puhtalt paljundav. Et siis Ta jäi nagu nii-öelda kõrge kunsti seisukohalt alati monumentaalkunsti, nagu ma ei tea skulptuuri ja siis tahvelmaali varju. Aga kui ta seal vaikselt iseseisvuma, kas siis siis see nii-öelda noh, igasuguste käibivate kunsti, diskursuste väline keel, mida ei saa kuidagi teisiti nimetada kui poeetiliseks keeleks hakkas sinna tasapisi õudsat sisse imbuma, et kui vaadata näiteks kas või Eesti meid 60.-te 70.-te aastate graafikat, siis seal pungil tähis üsna sihukesed irratsionaalsed, et täiesti arusaamatut, et maailma ma ei tea, kas ta on nagu huvitav või või mitte, eks seal vaataja otsustada, aga aga et noh, fakt iseenesest on täiesti nagu reaalne seda keelt, mida nad kunstnikud kasutavad, ei saa kuidagi muud moodi iseloomustada kui poeetilist. Ja ma arvasin, et, et noh, kui juba graafikatriennaali nii-öelda kureerida, et siis võiks selle pealkirja kuidagi tuletada nagu graafika enda omadustest ja Millised on üldse graafikavõimalused poeetilise meediumine toimida? Tegelikult on võrdlemisi suured või ta on täiesti aktiivselt osaleb nii-öelda poliitilistes protsessides, et kui meenutada kas või mõningaid karikatuure, kuulge, mis meile hiljaaegu oleks võinud põhjustada mingi kolmanda maailmasõja, siis ei saa öelda, et graafikaadist väga väheoluline nii-öelda kunstiliik, et kui sa juba nii võimekas, et ta suudab ma ei tea tsivilisatsioonide vahelisi kokkupõrkeid produtseerida, eks. Et, et on olemas, minu meelest noh, kaks sellist öelda graafilist strateegiat, eks üks on selline, sedasama nii-öelda kunst, graafika, poeetika külgeks. Ja teine siis see samane nii-öelda kõikvõimalikes poliitilistes protsessides osalev graafika, eks ole, noh, lendleht on ka graafiline leht mingis mõttes, eks. Ja kogu see maailm, et see, mis mind huvitab, ongi see, kuidas need kaks omavahel kokku saavad, et et see kujund, mille kaudu ma olen nagu üritanud seda kunsti nii-öelda iseloomustada, oleme laenanud suulu ülistus luulest. Isi Bongo on, on selline sulu ülistus, luulevorm, mis on ühtlasi ka sellise nii-öelda sotsiaalse kriitika relvaks ühiskondlike protsesside kritiseerimiseks vahendiks, et, et see on täiesti orgaaniline ühendus nii-öelda kunstivormi ja siis nii-öelda poliitilise kriitika vahel. Ja see isi Bongo esitus on, on nii-öelda tsensuurivaba, ta loob mingisuguse Sis teatava sõnavabaduse tsooni, ütleme siis sulu ühiskonnas. Ma arvan, et midagi midagi sellist saab kindlasti näha näiteks kunstihoone näitusel, et et kus siis nii-öelda poeetika kohtub poliitikaga just nimelt sellisel kombel. Triennaalil on õhku visatud näiteks sellised küsimused, kas graafikapõhise poliitilise propagandaga tegelemine on romantiline enesepettus, mikroskoopiline vastupanu, tõsine poliitiline töö, poeetiline eneseväljenduse või kõik koos, milline on mõjujõud poeetiliselt rüütatud poliitilisel sõnumil, mis käitleja trükikunstil selles kontekstis veel varuks. Et selle taustal, kui palju erineb ütleme, välis ja Eesti kunstnik üldse kogu see arusaam sellest teemast näiteks skandinaavia graafiku käsitlus näiteks Balkani omast, brasiillase käsitlus eestlase omast. See, mida mina kuraatorina üritasin nagu tähele panna antud kontekstis oli just nimelt see, et kui, et on noh, mingid graafikapõhised või graafikast laenatud strateegiad, mida siis tänapäeval jätkuvalt kasutatakse ja kuidas nad on muutunud. Et rääkides nendest küsimustest on meil seal näiteks selline film õigemini videoinstallatsioon, siis eesti autoritelt Johnson Johnson, mille nimi on siis osalus, tahe ja mis portreteerib siis Eesti viimastel riigikogu valimistel osalenud üksikkandidaate, et ma arvan, et kõik need, kes nägid foorumi saadet, kus need, et nii-öelda kandidaadid üles astusid, said mõnevõrra rõõmsalt naerda, sellepärast et noh, see poliitiline diskursus, mida nemad üritasid seal siis ajada, noh, oli ikka erinev sellest, mida rääkisid kõik teised parteid ja Johnsonit siis küsivadki, et okei, et mis inimesed need on, et miks on niimoodi, et üksik üritamine riigikogu valimistel ongi jäänud selliste nii-öelda külahullude, Hesoteerikute pärusmaaks või mis on nende inimeste ajend, nende inimeste ajend, on, on kahtlemata mingisugune mure või probleem, mida nad siis üritavad oma kesiste vahendite võimetega siis nagu ellu viia ja küsivadki, et mis asi see siis on, mida need inimesed seal teevad, mida nad tahavad, kas me peaksime nad välja naerma või või siiski võiksime, võta seda platvormi märksa tõsisemalt, nende poliitiline ambitsioon lõpebki seal Foorumi saates ära, eks. Et see ongi nagu kogu see koht, kuhu see asi välja viib? Ei, kaugemale. Samas on üks Taani kunstnik Jacob Kolding, kes samuti näitusel esineb, põhimõtteliselt teeb selliseid sotsiaalseid plakateid, mida ta siis levitab linnaruumis? Need on siuksed mõnevõrra šeffid, nad näevad nagu sellised popid ja noortepärased välja. Samas nad siis tõstatavad mingisuguseid küsimusi nii-öelda linnaruumis toimuvate protsesside kohta. Seda, kuidas on võimu ja vabaduse suhted siis näiteks linnaplaneerimises, et noh, see samane sestap võtab selle oma nii-öelda graafilise, eks ole, posteri ta paneb seda üles linna reklaamtahvlitele, mis tuleb välja, on reklaamiseaduse jäme rikkumine, sest ei ole mingisugust toodet, mida müüakse, sest et see avab veel omakorda mingisuguseid huvitavaid võimusuhteid, tähendab, et, et lihtsaid pilte linnaruumi ei tohi panna. Et linnaruumi tohib ainult panna pilte, mis midagi müüvad, nagu selgus mulle vestlusest siis nende nii-öelda reklaamtahvlite välja renti, aga et need on siuksed, mikroskoopilised, väikesed žestid, mida siis on võimalik nii-öelda teha ja mille kaudu natukene seda ütleme siis mingisugust sotsiaalset poliitilist ruumi muuta. Rahvusvaheline uue muusika festival nüüd kuulub Eesti kultuurielu juurde vähemalt sama lahutamatult kui laulupidu või Anton Hansen Tammsaare. Tõde ja õigus. Oma algusaastatel Eesti muusikamaailmas revolutsiooniliselt mõjunud festival on jõudnud 10. toimumiskorrani. Kuidas on nüüd mõjutanud eesti muusika publiku maitset ja muutnud arusaama muusikast räägib nüüd festivali süda ja hing? Erkki-Sven Tüür? Võib tunduda üllatav, aga nüüd festival on vanem kui eesti kroon. 10. toimumiskord on piisav põhjus, et vaadata korraks ajas tagasi. Erkki-Sven Tüür, millist muutust tooma sai nüüd Eesti veel üle pea ellu kutsutud. Eks aasta 91 saabus ju niisuguste igas mõttes väga suurte järjest enam üles kruvivate ootustega eelkõige just poliitilises vallas mäletatavasti. Ja noh, selleks ajaks oli siis perestroika viljastavates tingimustes ka minusugune noor inimene siis saanud juba siin-seal läänes ringi käia, külastada erinevaid kaasaegse muusika ja ka selliseid peavoolust erinevaid alternatiivse muusikafestivale. Eks sama pädeb ka Madis Kolgi kohta ja omavahelistes vestlustes me nagu leidsime, et, et on, on tekkinud kontakt, et on olemas selge niisugune täiesti täitmata nišš ja oleks olemas ka nüüd esimene niisugune võimalus püüda midagi üles ehitada Eestis tähendab kutsuda siis mujal, et esinejaid ja, ja heliloojaid ja teha seda nii, nagu meie tahame, mitte nii, mida meile koos kontsert Moskva kaudu võimaldaks. Et lihtsalt aeg oli soodus ja me kasutasime selle selle aja ära ja niimoodi niimoodi ta hakkas. Milline on nüüd festivali tähendus eesti kultuuri jaoks, kui palju on see eesti kultuur üldse muutnud? Ma usun küll, et väga paljudele inimestele on ta olnud mõnes mõttes niisugune esimene teejuht kaasaegse läbi komponeeritud muusika juurde ja eks see on muidki siirdeid, mida see festival on kultuuri ellu andnud, elik siis nüüd ansambli sünd täpselt samuti seotud selle festivaliga. Tänu sellele festivalile on Meie publik saanud kohtuda silmast silma väga erinevat väga tähendusväärset globaalses mõttes muusikaliste märkidega, nagu nagu Steve rike näiteks või kuulanud stock Hausoni stimungit kli võrratuse esituses. Ma võiks pika rea siin üles lugeda, et sellel ei ole mõtet. Aga fakt on jah, see, et me oleme saanud midagi tuua siia sama oma koduõuele. Ja muidugi see värskus, mis tal oli 90.-te esimeses pooles ei ole enam ehk võrreldav sellega, mis tal on täna, sellepärast et see on täiesti loomulik, et noored inimesed rändavad mööda ilma, õpivad täiendavad ennast mujal. Üleüldse on infovahetus noh, niivõrd kardinaalselt muutunud võrreldes selle ajaga mil me alustasime. Et seetõttu on muutunud ka kindlasti tema tähendus mingis mõttes. Ja kahtlemata on, on meil viimastel festivalidel olnud ka esinemas selliseid etableerunud noh igati soliidses mõttes muusikalisi endusi, kelle siiatoomisest me alguses nagu ei saanud unistadagi, sellepärast et situatsioon ka majanduslikus mõttes on muutunud. Nii et festival on päris siukse pika arengu teinud läbi. Kui palju see muutnud eesti kuulaja muusikamaitset kas seda saab hinnata need tagasi vaadates, kas esimesed kontserdid võeti vastu kuidagi teistmoodi? Ma ei tea, see on niimoodi vahelduvalt olnud tegelikult mind üllatas see, et noh, kuna ta oli väga uus asi ja, ja inimesed olid võib-olla nagu noh, näljasemad järgi, millest neil veel nagu aimu polnud, et tegelikult olid saalid täis juba esimesel festivalil ja noh, vahetevahel on olnud niimoodi, et mõnda asja tullakse vähem kuulama, mõningaid asju tullakse nagu meelsamini kuulama ka üldiselt on on mul selline selline tunne, et tekkinud nagu niisugune oma publik ja loomulik on ka see, et kõik festivali kontsert ju väga vähesed niuksed fännid jõuavad külastada, et on muidugi asju, mis on, on nagu suurema täituvusega on asja, mis on vähem, aga seal on see, et see on ikkagi väga paljudele inimestele andnud võib-olla hindu ja hoogu ja avastamisrõõmu juurde. Nüüd on uue muusika festival. Kas uue muusika mõiste peab olema pidevas muutumises? No eks see on sinna sisse kodeeritud juba, kui me teda uueks muusikaks kutsume, siis, siis noh, vahetevahel on endalgi mul raske seda defineerida, et, et kas see on see, mis on kirjutatud sel aastal või 10 aasta jooksul või, või viimase sajandi jooksul või põhimõtteliselt eks ta üks niisugune veniv termin on. Aga midagi paremat pole nagu ka välja pakkuda, aga põhimõtteliselt on ta loomulikult muutumises ja samas ta on sidustatud traditsiooniga kõigega, mis on olnud ühtpidi ja iga uus põlvkond toob ju tahab vähemalt tuua mingisuguse oma nägemus ja toob selle paratamatult kas ta isegi nii väga seda endale teadvustab või mitte, et see on üks tass ükstaskõik. Millises žanris ja millises stiilis samamoodi on see rokk või popkultuuris, eks ole, ja jube sageli me kohtume ka seda, et mingi uus on küllaltki noh, lihtsalt mõneks ajaks ära unustatud vana. Et seal need perioodid käivad veel ikka väga kiiresti, aga muidugi see individuaalne lähenemine on, on, on kuidagi palju palju vabamaks nagu läinud, et ei, ei ole selliseid ühte kindlat, esteetilist niisugust nägemust dikteerivad tsentraliseeritud koolkonda, mis ütleb, et ainult nii on õige, nii on vale, et selles mõttes on pilt, on palju värvilisem ja noh, minule isiklikult meeldib see pilt nagu tunduvalt rohkem võrreldes mingi viiekümnete kuuekümnete aastate Kesk-Euroopa modernismiga, aga samal ajal on sellel nimetada teatud koolil noh, veel siiamaani tohutult palju öelda inimestele, kes, kes praegu õpivad ja kes alles praegu alustavad. Nii et põhimõtteliselt uus muusika on kahtlemata muutumisega, peab ennast nagu uuesti defineerima. Praegu toimuv muusikafestival on 10. kas tuleb ka 15. ja 20.? No tore oleks, olen, olen täiesti kindel, et kui see kunstiline nii-öelda juhtkond jätka, siis tulevad teised ja teevad seda edasi, vähemalt ma loodan seda. Kuidas on aga aeg muutnud nüüd festivali, kommenteerib muusikaajakirjanik immo, Mihkelson. Nagu ikka, festivalid kujunevad aastate vältel, nad muutuvad, on omamoodi huvitav meenutada seda esimest kõige esimest korda, kui see toimus, see oli veel rublaaeg, piletite tõenäoliselt olid umbes rublale midagi taolist ja see, mis laval kostis, oli, ütleksin tolle aja kohta väga eriline. Selles oli väga suurt elevust õhinat ja see oli eriline ka näiteks nii festivali seisukohalt kui vaadata tänase pilguga. Tänane festival on mõnes mõttes ütleme selle välja igav. Et kuna siin on teatavas mõttes selliseid klišeesid ettearvatust ja nüüdismuusika mõistele vaid terminile vastavaid hoiakuid. Aga tookord oli kõik nagu vaba ka Erkki-Sven Tüür ja Madis Kolk. Festivali bukletis tegi selle festivali puu ja seal oli hulk, et niisuguseid huvitavaid väljendeid, mis pidid iseloomustama muusikad, mis seal kõlab post meta, minimalistliku rock n Roleeri samaniseeriti ja nii edasi. Palju niisuguseid väljendeid, mis ärgitasid fantaasia jooksma. Estonia kontserdisaali laval oli näiteks üks mees, kes möllas, noh, tõesti, nende möllas elektrikitarriga mängis mikrotonaalset muusikat, improviseerin palju, tema abikaasa flöödi natukene kaasa oli viimaseid kuid lapseootel näiteks. Ja siis oli Ameerikast poolenisti rokkbänd, mis mängis poonilist muusikat, olid meistrikursused, improviseeriti ühesõnaga teatavat vabadust. Ja niisugust klišeede eiramist oli väga palju. Sa iseloomustas ka päris esimesi festival üldse. Et oli, oli mitmesugust. Nüüd festival on näiteks olnud muusikaliste installatsioonide maaletooja Eestis tehtud perfomance eid etendusi, kõik, mis vähegi võis nagu sellise muusikalise eksperimente listika valda kuuluda. Kõik kuulas nende esimeste festivalide juurde ja aasta-aastalt on see festival nagu oma spektarilt pisut ahenenud. Et kui me ütleme selle mõiste, et on nüüdismuusika, siis see peaks tähendama sellist tänapäevast natukene avangard istliku ja sellist uudsemaid, väljendusvahendeid, kompivat muusikat. Ja nüüd festival on nüüdismuusika festival, seda ütleb juba nimigi. Ning mõnes mõttes see spekter on ahenenud selles suunas, et tuntumad nimed, jah, eks ole, pisut rohkem Stampe, mis puutuvad nüüdismuusika valdkonda. Vähenekspermentalistikat see on, olete need festivalid ja nii-öelda kulgemise suund. Aga samal ajal need nimed, kes on käinud nädal järjest kõlavamad järjest suuremat staarina, meenutagem siin paar aastat tagasi oli Steve Raike näiteks Garmin, Briers ja Ensemble Modern, on selle valdkonna need maailmakuulus esitaja näiteks London Symphony jätta, nii et 10 toimumisaasta, sest festival ise on vanem kui 10 aastat seal nende vältel see pakutava spekter on tohutult lai. Nüüd festivali tähendus on Eesti muusikaelus minu hinnangul tohutu tult Suur kuni tervikut vaadata kokku. Et see tähendus on, korjavad väikeste tükkide haaval no nagu tuul kannab, liivamäge kokku, terahaaval lükkab ja siis lõpuks ongi nisa küngas, millest enam üle ei näe, või, või vastupidi, et meil otsa ronides näeb hästi kaugele samamoodi nüüd festivaliga ka minu arust on see täiesti loomulik, et, et inimesed muutuvad aja jooksul ja samamoodi mõõduka festival. Et näiteks kui tänasel päeval mõned nooremad tegijad, kellel on omaettekujutus, sellest, mis muusikas uus erutav, teistsugune, põnev peaksid kokku vanema festivali, siis nad teeksid seda tõenäoliselt teistsugusena kui tänane Nyyd festival. Et küsimus on ju selles, et aeg on edasi läinud, publik on natukene muutunud, ei ole enam nii huvitatud taolisest ootamatusest põnevusest, Nad tahavad turvalisemaid, võib olla meelelahutuslik omad asja. Ja samal ajal ka need festivali tegijad ise on muutunud, nende huvide ring on teisenenud. Ja ma arvan, et see festivali kulgemine tegelikult peegeldab seda. Teisipäeval tähistas uhket ja ümmargust täpsemalt viiekümnendat sünnipäeva luuletaja Priidu peier. Südamlik härrasmees, kes võib ringi liikuda näiteks tort ühes ja lilled teises käes, kuid kellel ei puudu ka oma tume pool, mis esineb näiteks Matti Mochi. Priidu veieri juubelit tähistati Tartus kirjandusüritusega Meie veier, kirjanik Tarmo Teder meenutab Priidu pleieri. Noorus. Vempe. Loo vahele kõlab Priidu pleierit 1985. aastal sisse loetud luuletus. Talv. Eks igat ühte meist talle täpselt nii palju, kui meid tundvaid inimesigi, ütleb mõni, seega siis üsna palju, milline on Tarmo Tederi, Priidu veier? No eelkõige ta on üks südamlik avatud ja aus inimene, mis puutub lähematesse tutvustesse ja sõpruskonda kitsamasse ringi. Ja Priidu ei ole ka suuremale laiemale publikule kunagi suud kinni jätnud. Ta on alati soravalt võluvalt esinenud. Ta on selle jaoks ka palju vaeva näinud. Näiteks kui vanakreeka oraatorid ja retoorikud armastasid oma häält lihvida kohiseva kaldal karjudes või siis häält tõstes. Priidu olevat oma luuletuse ütlemise efektiivsuse nimel teinud enam-vähem samasuguseid harjutusi. Kui rääkida temast kui luuletajast, siis ma Eritleksin võib-olla laiali vastus kolme sellist suundumust või külge tahku tema luules. Kahtlemata selline lõbus varane peierlik peier, teine džentelmen, lik ja teatraalselt baseeruv, kuid samas ehtsa tundelisusega võttud kurameeriv Treier, kes kirjutas armastuse pühendusluuletusi paljudele daamidele mäletama seda peierid Pälsoni naisfiloloogide internaadist väga hästi, kui ta ühes käes tort teises lilled ja ka portfell rippumas mõne tol ajal saada parema veiniga, käis ja koputas mööda oma südamedaamide uksi ja luges neile pühendatud luuletusi pikkade õhtute kaupa. Üks p rel luule tahk on veel selline räme, robustne Martin magutši luuletaja, mina Eiffeli tornist alates, mina metsikum mehikesi nii välja, seal peier oma selliseid tumedamaid tunge realiseerisid. Tema on ju korralik koolmeister, praegu Treffneri gümnaasiumis juba aastaid õpetades kunstiajalugu ja filosoofiat. Ja mis puutub tema peierlikusse külge, on ta tegelikult ülimalt karske inimene, kes erandkorras võib-olla näitustega oleme seal või luulekogu esitlustel kilksutab moka otsast veidi shampanjat, see on kõik samal ajal see teatraalne või välja kistud tumedam ma. Luule tuleb tal ilma igasugusest salkohoolsovi stimuleeriva tungita hästi välja. Kui palju see Priidu peier, kes vaatab vastu luuletustest, erineb sellest Priidubeierist, keda võib näiteks tänaval, kohvikus või Vinchmitte kunagi ühiselamus. Kohata arvan, et oluliselt siiski erineb, kuna kunst kirjandus, luule ja seda loonud aut tor, kunstnik, skulptor on ju erinevad kunstiloomefaasis ja ühiskondlikus seltskondlikust sõprus likus käitumises. Muidugi on täier puhul selliseid teatraalseid küünilisi, kohati ja efektile teatud manerismi ütleks natuke jämedama sõnaga, ei leia siin praegu nii. Nii, nii luulespetsiifilist kirjandusteaduslikku terminit, ühtset, tema selle luuleolluse väljatoomiseks kokkusattumise on, kuid peier noh, võib-olla see raadiokanalis isiklikuks ei minda nelja silma all, ta on hästi lahe ja ilma igasuguse poosidetaja siiralt ka ühiskondlikest protsessidest ja Eesti nendest hädadest vastuvõtlik, avatud inimene. Aga kohvikus kõik oleneb ka publikust. Kui on, tahame või veidi veidi nagu sellist pealtvaatajaskonda või mitte nii väga tuttavaid lähedasemaid, siis on auditoorium suurem ja kahtlemata hakkab hea seltskondlik, selline luule, näitlemine ka pihta, kus hakkavad paratamatult sellised anekdootlikult igasugused Kalam puuri moodi asjad suust välja tulema ja ma ütleks, et Treier on palju tahke, kuid kokkuvõttes on ta siiski üks harmooniline inimene. Vaatamata oma nendele olulistele mõningatele räbestumistele ehk on, on ta siiski üks väheseid selliseid küllalt täiuslikke ja mitmekülgseid luuletajaid ütleme praeguse Eesti luuletaskonna keskmisest põlvkonnast. Talv. On lummanud ja hanged väljas. Autod libedaks sõidavad, teed, maakonnil ei roosteta haljas. Kui Kuusalu seisan tees, tead, noogutan tuulega kokku kõrva, sosistan kummalist viit. Olen üksi, ei vaju veel kokku ning toetab vist uksebiit. Ja minule heledad juuksed. Niikaua kui talv on ja lund nii kaua, on nemad mul siuksed ära pleekinud ja kahvatunud. Ehk meenub teile ka mõni lugu, juhtum, ühine läbielamine, mis kuidagi Priidu pleierit ka iseloomust. Ja see juhtus, ütleme juba üle 20 aasta tagasi, aasta oli siis 1987 ja ma mäletan isegi kuupäeva, see oli aprilli keskpaik vist 15 aprill kui tuli välja progress, kaheksa, nimelt seitse selline kirjandusüritus lubati lõpuks Eesti Kirjanike Liidu poolt Kirjanike maja musta laega saali, seal oli oma 20 noort sellist ütleme tol ajal 20 25 kolm ligi kolmekümneaastast luuletajat koos. Asi algas suur rokk-kontserdiga, kus Villu Tamme, Jott KMG panin oma pillidele hääled, põhi, terve Kirjanike maja värises, nii et pärast oli pahandusi rahva kirjanike poolt. Aga siis tuli ka selline luule ja proosa lugemine. Enamus muidugi lugesid luulet, kaasa arvatud ka mina, kes olin tol ajal veel selline luuletaja moodi inimnoor, inimene ka valjusti püüdsid efektselt esineda ka asja pani kinni muidugi pair, kes oli juba tol ajal oma suulise väljendusele luule esitlemisel küllalt sellist teadlikku rõhku pannud, nagu ma ennem mainisin. Tema pälvis kõige suuremat aplausi, tema oli ikka daamide lemmik ja ka ja ka teiste luulehuviliste lemmik. No laiemalt Velbeierest rääkides, et tema on alati aus inimene, temal reetlik nüüd natuke endale anekdootlike tähelepanu tõmmates oli. Ma tutvusin temaga 1908. aastal, Speer oli siis väga korralik õpilane, üliõpilane sai Lenini stipendiumi eeskujulik viiemees ja siis kaheksanda aasta suvel või sügisel oli üks üritus ta vanas ülikooli kohvikus. Ma ei mäletagi, mis oli luule või mingi diskussiooni, kuni teemaline ja mina läksin ka sinna, olin parajasti jo vastavatest jookidest meelikus tujus ja võtsin ka sõna ja läksin sinna ette rääkima, sain öelda ühe lause, mis oli umbes selline, et teatavasti oli Poolas juba 1863. aastal surma, kas aga nüüd on aasta 1980 ja teatavasti solidaarsus kolm punkti tulid kaks komsomolimoodi noormeest, jaht, irised mind sealt eest nagu sõnavõtu alt ära ja hiljem oli muidugi ka ilmselt ka tolleaegse Teabekallakuga aktivisti huvi tundnud, et mis, mis olid, mis ta, kust ta tuli, ma elasin tol ajal Tartu lähedal. Aga beer lahendas talle omaselt asja elegantselt ära, öeldes nii. Ah, see oli, teate küll, see pursus raudteel annovaasia, tema tahab ka alati luule ruuviline olla ja vahest vahest ka sõna võtta sellega löödigi käes kätte, et noh, et hakka neid vene, norra raudteele siis et las nad siis Vat varem ka eesti luuleüritustel või kuidas seda tõlgendada, nii et piir on alati olnud sõbralik seltsimehelik, mis ei välista igasuguseid teravamad nalju ja sellised teatraalsus, kalambuure, grotesk, kohatest, küünikat. Touri kaja paneb tänaseks oma vihikud lauale ja pillid kotti. Aga ikka selleks, et järgmisel nädalal uuesti tulla. Sellel nädalal saates tuli juttu muusika festivali, nüüd arengutest graafika poliidilisusest ja sellest, kellele õieti kuuluvad raamatukangelased. Saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas, järjo Lauri Saar. Saate kohta saab mõtteid ja kommentaare saata e-posti aadressil. Kultuurikaja et R R punkt. Ee peatse kuulmiseni. Järgmisel nädalal.