Tere päevad on juba pikemad, rõõmsalt vulisevad veed ja eetris märtsikuu esimene kultuurikoja. Mina olen Riho Lauri saar. Tänases saates võtame käsile kiirituse ja prügimajandusega segatud kunsti. Räägime Oscareid noppinud filmivendadest Goenitest ja ütleme tere tulemast tagasi legendi staatusesse tõusnud kantpeadele, palgamõrvaritele, jalgrattaga, Sminsule ja homoTiidule. Ent alustame ühe teise teatritükiga. Head kuulamist. Briti näitekirjanik Mark Craven hil kutsus 1998. aastal kokku kolm kolleegi ning workshop korras valmis nelja dramaturgi ühistööna 12-st stseenist koosnev näidend mille tegevusajaks ja kohaks üks suvine nädalalõpp ühes Inglismaa linnas. Selgituseks veel nii palju, et igas stseenis kohtuvad noor naine ja noormees sotsiaalselt staatuselt väga erinevaid inimesi ühendab üksindus, masendus ning väljakutsuvalt üleolev suhtumine armastusse. 10 aastat hiljem on näidend võta mind Eesti lavadel ja selle Eestisse toojaks on jällegi lavastaja Ingomar Vihmar, kellele see on juba kolmas kokkupuude Marcrewinhilli loominguga. Tambet Kaugemaa küsis eile Vanemuises esietendunud tüki lavastanud Ingomar Vihmar-ilt, mis teda briki šoki autoriks nimetatud näitekirjanikust köidab ja mida võiks revenhillile olla öelda ka Eesti inimestele. Kui mõni lavastaja keskendub oma teatriteel näiteks Tšehhovi Leoni teine Šexpyrile, siis sinul on see juba kolmas makrovenhelli näidend lavastada, tõsi küll, antud juhul on, ütleme neljandik tema autorsustasin. Et kas sa tunned ennast kuidagi temaga hingesugulasele. Midagi. Olema, mis mulle sobib ja, ja? Tundub, et põhiasjades me nagu ma arvan, et mõistame 11, aga seesama näidend tegelikult ta on tükk aega mul olemas olnud ja ja noh, ma arvan, et praegu vast selleks täiesti õige aeg seda teha, nii et Kuidas sulle kui lavastajale tundub, mille poolest on revenhill hea näitekirjanik, et mis tema tugevad küljed? Noh, ega ma ka täpselt ei tea, mis ma mis ma tunnen, tema tekst on küll suhteliselt lakooniline ja ja nagu lugedes isegi, võib-olla võib-olla igav ja arusaamatu ja aga mulle tundub, et ta nagu oskab sinna teksti taha panna väga palju maitse selle selle selle teksti lahti muutmine on, on, on, on huvitav. Üks asi veel, et ta ei tee nagu nalja, et tema tekstid ei ole lugedes üldse naljakad. Et seal puudub see huumor, neid tekste nagu avades selgus, et nad on, on tegelikult kohutavalt naljakad. Noh, ma ei tea, kuidas, kuidas keegi nalja võtab, noh, ütleme eluliselt naljakad, äratuntavad, situatsioonide äratuntavat äratuntavad tegelased oma veidruste, oma oma jonnimistega, oma rõõmude ja muredega, et ma ei ütled, nalja võiks teha, aga noh, tema puhul on see nagu nagu lae. Mis siis veel, noh, ma arvan, see tänav armastab armastust, oma tegelasi. No ma arvan, eks. Eks kõik näitekirjanikud ütlevad, et nad võivad öelda, et nad armastavad, aga ta nagu ma arvan, et ei mõista, mõista neid hukka toovad ise kõrvalt. Ja, ja muigab selle üle, mida nad seal organiseerivad, et see, see on ka vistuks asi. Kui üritada lühidalt kokku võtta, siis mis võiks olla näidend ei võta mind keskseks teemaks. No need teemasid on paljuna, aga siis ma pean, pean nagu midagi välja tooma, aga see, mida see näidend võiks siis öelda, või tähendab, see lavastus võiks siis öelda, on see, et et minevikku ei ole. Et igalühel on, on alati võimalus, nagu sellest sellest rattast astuda, ümber otsustada, muuta oma elu ühel hetkel lihtsalt otsustada, et ma, ma nagunii edasi ei taha elada, et see, see nagu, mis on olnud see, see ei rahulda mind. Ja ka seda, et seda, seda minevikku ja seda, mis on olnud, seda ei tasu hukka mõista seal nagu osa sinust ja see ongi see see alus, kust õppida ja kus siis nagu edasi minna ja teistmoodi teha. Ma arvan, et igalühel on see võimalus olemas. See on ainult otsustada. Nüüd üks hetk ja elu võib muutuda. Kas üksindus, mis on ka üks selle näidendi teemadest, on nagu tänapäeva linnainimese enda tekitatud probleem või või on see läbi aegade nii olnud lihtsalt erinevalt üritatud seda probleemi lahendada? Jah, ma arvan, et seal see see probleeme ei ole nagu üldiselt nüüd päris ainult kaasaja probleem, et ma arvan, et inimesed on ennast halvasti ja üksikuna tundnud läbi aegade aga see, eks see naeti inimeses endas kinni, et et noh, tegelikult me oleme kõik ühendatud ja, ja lihtsalt tuleb otsustada. Enda mõte muudab seda, muudab su elu. Nii, et noh, kuigi see näitame ka üksindusest, räägib, et aga ma nagu olen, olengi otsustanud, et et üks asi, mida ta ei tohiks, see lavastus, kuidas ei tohiks mõjuda, ta ei tohiks masendavalt mõjuda, sest ma nagu selles mõttes on, on nagu aeg samamoodi kõigil nagu ümber otsustada, et midagi ei ole lahti ja me ei ole nagu, et me ei ole ohvrit siin ja ja kõik ei ole sugugi sugu kadunud. Ja mingit ängistust ja masendust, noh seda ei ole, ei ole nagu mõtet minu arvates nagu teatris toota ja nagu öelda, et kõik on läbi ja midagi ei muutu ja täiesti lootusetu olukord, et kõik on lollid ja ümberringi on kõik Värnide teevad mu elu halvaks. Ma nagu niimoodi edasi ei viitsi, et see. Ma arvan, et see ülesanne ongi noh, et näidata nagu inimestele publikule seda asja, nagu nad saavad seda kõrvalt vaadata ja ja, ja see ei tohiks neid masendada, vaid vastupidi, lootust lootust külvata, et see on, nagu ma arvan, põhiline. Rööpmeline näitemänge peetakse üldiselt šokeerivaks, et kas tänapäeva inimesele, nende, sealhulgas ka Eesti publikule on võimalik teatas, üldse midagi šokeerivat pakkuda? Ma ei usu. Eks see oleneb inimesest tegelikult, aga aga eks meid on harjutatud ka ja ja noh, muu jaoks ta nagu ei ole. Ei ole šokeeriv, et noh, ma ei, ma ei oska isegi nagu päriselt nagu ennast teise inimese sisse panna, kes, kes võiksid midagi šokeerivat leida. Eks Tšehhovi Ibseni sama šokeerivad, et seal on teemad on sama valusad kui seal nüüd räägitakse teatud asjadest nagu rohkem, et ma arvan, et see ei tee seda. Seda šokeerimaks või? Veel on nagu on see seksuaalsus nagu see on paratamatusena ümberringi nii palju, et seda nagu toodetakse nii palju, see on iseenesestmõistetav, et et see, see nagu see raskuskese on sinna läinud, aga, aga noh, see ei ole ometi nagu esmatähtis, et see noh, see ei ole see, millest see tükk nagu põhimõtteliselt räägib, et. Tuletikke laenamas ja tühiranna kõrval, võta mind, sinu kolmas lavastus Vanemuises. Kuidas sulle, Tartu linn ja Vanemuine tundub töökeskkonnana aina. Paremini läheb, no eks ma olen, ma olen ta juba veks, see ülesanne ongi ennast siin nagunii palju tööd teha, et see keskkond, kus sa töötad, võimalikult turvaline oleksid, siis on nagu kergem luua. Nii et ma arvan, et ma olen selle selle kolme tüki jooksul suutnud nagu selle Tartu ja Vanemuise enda jaoks koduseks teha ja turvaliseks ja põhimõtteliselt lähemal kui Tartu on minu jaoks turvalised kohad, siin on hea teha. Pole erilisi probleeme selles suhtes. Augustikuus ukse taha jäänud vaatajate tungival soovil näitab teatrilabor viienda märtsini uuesti Villu Tamme värss näidendit haned võlgu. Uuesti on Von Krahli teatrilaval JMKE pump Gingel jalgrattakass, miisu, homo tiit, kantpead ja palgamõrvarid. Autori poolt värstotruseks ristitud tükki on lavastada võtnud Jaanika Juhanson. Mängivad Viljandi kultuuriakadeemia seitsmenda lennu üliõpilased ja ettevaatust. Etendus võib sisaldada ebatsensuursed väljendid ja erinevat tüüpi solvanguid, mis võivad kellelegi tunduda lausa isiklikud. Lavastaja jaoks on see esimene lavastus pärast Eesti lavastajate liitu astumist. Valgustehnika on esimest korda puldis ja videokunstniku ei võetud eelmisel aastal filmikooli ja praegu töötata veebitoimetajana. Ühesõnaga teid on hoiatatud. Kust läheb piir inimeste ja hanede vahel vabaduse ja kammitsetuse vahel mängu ja valu, vahel nalja ja rumaluse vahel, rääkis Villu Tamme, Jaanika Johansoniga, Urve Eslas. Armastus nii suur nagunii. Augustikuus Von Krahli Teatris näidatud Jaanika Johansoni lavastatud Villu Tamme värssnäidend haned võlgu, etendused läksid täissaalidele Jaanika Juhanson, kuidas tunda ühes tekstis ära tulevane? Et ma ei saaks ütelda, et mingit asja saab üleüldse hitiks nimetada või, või, või teine asi on ka see, et kunagi ju ei mõtle, et nii nüüd ma hakkan hiti tegema, tegelikult on kõige olulisem see, et sa teed seda asja, mis sulle meeldib ja nii oli ka sellesama haned võlgu ka, et kui ma ükskord näitemängu agentuuri tekstide seast välja kraami siin välja kaevasin, siis ju selles midagi oli niivõrd vaimukat ja mingit. Ta pidi haakuvad minu kujutusele või minu arusaamadele, et ma ei saanud muud moodi, kui pidin seda tegema. See ongi minu jaoks tegelikult ainus kriteerium ja kui lavastajale näitlejatele see korda läheb, noh ehk siis võib-olla siis tuleb ka hitt, kui vaja. Villu Tamme, kust läheb piir värstotruse ja selle lavastuse vahel? See piir on enne algust ja siis pärast lõppu lõpeb Shiraze, mis vahepeal on, see ongi seal piiril sees ongi üks ja sama, tähendab, võiks Jaanika saab nii lihtsalt küsimusi minema. Mõningaid näitekirjanik, mõni on ainult lavastaja seal, nii et üks asi on see sinu tekst ja teine asi on lavastus. Et kas neil on mingisugune piir, kuidas need omavahel suhestuvad. Jah, need on kaks ise asja, see on väga väärtuslik tekst, aga, aga Jaanika tegi sellest väga väärtusliku lavastuse. Nagu piirangut väheväärtuslik ja siis palju väärtuslik asi, siis on selline piir. Ja siis ülendasin kõik allpool seda piiri ja siis need nii lavastus kui ka see tekst on ülevalpool seda piiri. On ilmselge, et selles lavastuses on peamiseks kangelaseks piir, terve lavastus räägib piirist ühel või teisel moel erinevate asjade vahel. Mina olen selle piiri ainult ühte stseeni sinna sisse kirjutanud, aga Jaanika tegi terve selle totruste teki üheks suureks piiriks. Ja mina, mina sellest ei saa mitte midagi aru. See värss totrus on kirja pandud enam kui tosin aasta eest, aga ometi ta mõjub nii värskena, nagu ta oleks üsna hiljuti kirjutatud. Kuidas on see värskus saavutatud, kas see oli selles värss näidendis juba olemas sellised ajatud teemad, mis ka üle 10 aasta möödudes sama selgelt esile tulevad või sai see värskus sinna sisse toodud? Ei noh, see, nii et ma kirjutades juba, eks ma mõtlesin võtet ehk sellest näidendist üks surematu näidend tuleb ja siis imelikku surematu näidelda mingi 200 aasta pärast kuidagi nagu aegunud, eks ole. Et siis tuli, tuli kirjutada nõnna viisi, ega ma niisama ei võta kätte kirjutama ikka nagu ma ütlen, et kõik on hoolega läbi mõeldud, alati. Jaanika Juhanson on tuntud kui väga sihikindel iseteadlik ja konkreetne lavastaja. Kuidas teil omavahelise koos. Samas on meil sujus hästi, sellepärast et ma ei, nagu ei pidanud niimoodi koostööd tegema koos kuidagi lavastama või siis lavastus jäi tema hooleks, siis siis ta tegi seal, mis tahtis. Mina, mina tegin niisugused laulud sinna nagu tahtsin ja sellise teksti nagu tahtsin ja siis noh, niimoodi niimoodi sujubki, kui liiga palju üksteise asjadesse nina ei topita, siis kõik asjad sujuvad. Kuidas sujus Villu Tammega koostöö, mina arvan, sujus väga hästi ja ma arvan, et mina teeks edaspidigi, et noh, võib-olla Villuga vastased nagu tõesti, et kui kumbki pool teab, mida ta teeb ja kumbki pool selles mõttes tunneb ennast hästi või noh, just täpselt, et, et eesmärk on teada, et, et siis et miks ta siis ei peaks sujuma. Kui palju oli näitlejatel vabadust lavale improviseerida, laval improviseerida, üks asi on see, mis nad teevad lavale, teine asi on see, mis me oleme teinud prooviperioodi käigus ikkagi selles mõttes, et, et loomulikult kui näitleja laval midagi kordab õhtust õhtusse, siis nagu teatavad osad ka siis, kui need on fikseeritud, ikkagi on teatavalt improviseeritud. Et tegelikult näitleja peab ju ikkagi igal õhtul seda uuesti üles korjama enda jaoks küll on sinna lavastuse sisse nii-öelda lavastatud mõned konkreetsed lõigud, mis iga kord on improviseeritud küll nendes lõikudes alati mingisugused reeglid, mille järgi nad peavad improviseerima. Aga ütleme, see annab neile päris piisava vabadusega. Aga nagu see struktuur või nagu need nii-öelda voolusäng on alati suhteliselt kindel, et nii-öelda nagu impraviseerimisele tüki sees päris sellisel kujul ei ole. Küll, aga võib-olla, võib-olla kui me nüüd räägime sellest protsessist, et siis tegelikult ma usun, et, et võib-olla minu põhieesmärk, mida ma loodan, et natuke saavutasin tudengitega ehk siis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti seitsmenda lennuga, kes siis praeguseks hetkeks on jõudnud nüüd kolmandale õppeaastale. Siis kui me tegime, olid talle seal teisel õppeaastal oli mingit laadi improviseerimisvabaduse või hulluse vabastamine selle käigus, mille pealt me siis juba ehitasime korralikud stseenid või noh, korralikult niipalju kui korraliku, sest me saame selle lavastuse juures rääkida, eks ole. Ma usun, et see selline vabadus on suhteline mõiste. Vahel on see, et kui jõuga natuke jõuga või kitsendavalt suruda kedagi improviseerida, siis tegelikult see ei ole päriselt vabadusvaheliselt nagu suunan neid tegema selliseid asju, mida nad veerpalu teinud või kus need veel pole käinud. Aga see ei ole vabadus, see ei ole see, et võid teha mida tahes. Nii et ei saa kindlasti öelda, et Jaanika Juhanson rikkus vabadusega noored näitlejad ära. Oi ei, ma ei osanud, ma loodan, et nad seda naudivad praegusel hetkel juba täiesti. Ja samas ma usun ka seda, et tegelikult on väga lahe, kui sul on võimalus kooliaja jooksul tegeleda väga erinevate asjadega ja ma usun, et see konkreetne lavastus on võib-olla võib-olla mida, mida neil ehk muidu ei oleks ette tulnud, kasvõi see sellisel natuke Ekspressiivsem stiil ja ka selline ülemängimine teatavate piinlikkuse astmetega ja, ja väga-väga jõuline eneseväljenduse ka see punkmuusika pool ja kogu nagu see külg, et ma usun, et tegelikult neile kui tulevastele näitlejatele on väga hea, et neil on juba kooliajal see kogemus olemas, et et võib-olla äkki neist saavad natuke avatuma silmapiiriga või silmavaatega tulevased näitlejad, ma loodan, vähemalt. Näidendi vahe osas on üsna rabavalt avameelne koht, kus näitlejad tulevad oma rollidest välja ja ei räägi enam rolli, vaid iseenda nimel. Kas see oli nii-öelda selline lavaline harjutus just sellise vabaduse saavutamiseks või oli seal? Nagu eesmärk ka ei, see ei olnud harjutus, kuigi me oleme rääkinud selle tegemise käigus üsna palju selles, mida keegi arvab või mõtleb, mis on tegelikult väga loogiline, et kui kellelegi midagi teed, et sa ei tee formaalselt sai tee lihtsalt nukkudega seda päriselus inimestega ja siis alles hakkadki mingid asjad tööle. Aga need konkreetsed lõigud Nagu Villuga ütles, et, et tema küll väidab, et tal on ainult ühes stseenis kirjutatud sisse see piiriteema. Aga võib-olla tõesti nii, aga selles mõttes, et mina nägin selle selle teema seal ära ja mulle tundus, et seda saab laiendada või tegelikult kõik ülejäänud stseenid saavad olla ka, et ka sellest samast teemast kantud ja siis needsamad tudengite siis nii-öelda avameelsus hetked või, või need, kus, kus nad astuvad sellest suurest jämmist kõrvale siis need on samuti enda piiri katsetamiseks, ehk siis see on tegelikult lihtsalt erinevas vormis sellest tekstist tulnud idee edasiarendus, ütleme nii. Ja no muidugi teine asi on ka see, et kui see ühel hetkel paned nii palju sellist jõulist värvilist fantaasiarikkust ja ka mida on võib-olla nagu ka nagu raske ühel hetkel vastu võtma, sul peab tekkima mingi kõrvalpilt, sa ei saa ainult nagu uhada sinna ühte lahtrisse, et seal peab olema mingisuguse inimlik tunne või tunnetus, vilin. Kui palju erineb see praegu mängitav haned võlgu sellest augustikuusest etenduste sarjast? Minimaalselt küll on üks osaliste vahetus või täpsemalt öelda see, et Kaili Viidas, kes siis mängise augustis ei saa nüüdsetel etendustel kahjuks osaleda, kuna töötab Endla teatris ja tal on tulemas esietendus. Aga kuna see lavastuse vorm tegelikult lubab väga mängulist lähenemist osade lahendamisele, siis on tema osa jaotatud ära kahe juba tüki sees oleva noore näitlejanna vahel, ehk siis Merilin Kirbitsaia ja Mairi Jõgi vahel. Et see on nüüd nagu see väline erinevus muidugi teine asi. Et ühel hetkel mul tekkis ka tunne ja, ja eks ikka osadel tudengitel on see tunne, et et noh, et nüüd me oleme Poola edasi arenenud juba, see on sügav minevik meie jaoks augustikuu. Et külma teeks juba teistmoodi külmadeks targemalt külmadeks paremini. Et kui palju on siis mõtet üldse muuta või või et, et jah, et seal on alati selline, ilma et ma ei ole enam päriselt see, kui, siis, kui ma selle tegin. Aga ma võtsin vastu otsuse, et ei muuda midagi, et me näitame mingisuguses oma jaoks ka mõnes mõttes ka sellises nostalgialaines siiski seda, seda, mis on juba tehtud, aga muidugi, eks ta mingisugusel varal kandub ikkagi nagu ka laval toimuvasse see, et, et need inimesed on pool aastat vanemate targemad Augustikuus tekitas ajakirjanduses suurt poleemikat tarbijakaitsealased hoiatused, mis enne etendust vaatajatele kätte jagatakse, kus muu hulgas on kirjas, et lavastaja jaoks on see esimene lavastus pärast lavastajate liitu astumist. Etenduses osaleb ainult üks professionaalne näitleja ja valgustehnika on esimest korda puldis. Videokunstniku ei võetud eelmisel aastal filmikooli vastu ja üleüldse kõik võib ebaõnnestuda. Millest selline avameelsus, kas te soovisite vaatajate ootusi meelega madalal hoida? No eks ta üks iroonia oli selles mõttes, et tegelikult muidugi see oli selles konkreetses kontekstis ikkagi tollel hetkel meedias olnud kumu ümber, et kuivõrd me võime mingisugust lavastust võtta kui produkti või toodet, et kas, kas nagu see, mis elavad inimesed, teevad, et kui palju selles on siis nagu loomingut palju sellest peab nagu kindlasti panema selliseid kindla peale minekuid, et siis, kui me kardame selliseid variante, mis võivad ebaõnnestuda, siis me tegelikult tõmbame maha ka võimalikud õnnestumised, et see võis näida näide kui selline tõeline enese mahategemine, vaid pigem oli nagu mingite asjade konsulteerimine, mis oli selles mõttes kõige, aga see oli nagu meie reaktsioon siis sellele toonasele meedia kumule Villu Tamme näidend ilmub nüüd õige pea raamatuna. Kas see oli teiepoolne soov näidata maailmale, milline oli näidendi tekst algselt enne, kui Jaanika Juhanson oma karmid käed sinna külge ajas? Jah, täpselt, ega muidu võib-olla polekski viitsinud seda välja anda. Ja noh, tegelikult on proosalisemat põhjused, et mõnes mõttes saab ju raamatule, sellest saab ka raha jälle. Sest kui päris aus olla, ega siin pooled teatrikülastajad ei saa nagu etenduse seest suurt midagi aru. Asjade omavahelisest seosest alles lõpupoole hakkab midagi nagu selguma, sest ta naguniimoodi osade kaupa pandud nagu mitte mitte samas järjekorras just nagu mull, eks ole. Ja vahel on pandud siis absoluutselt, eks ole, selle tekstivälised asjad nii nagu tihti kaob, nagu nagu vaatajal järg käest ära, nii et on hea pärast etenduse vaatamist minna poodi, osta raamat ja siis saab teada, millest päriselt jutuni. Eriti hea on see, et raamatu juures on siidiplaat. Küsi nende suurepäraste lauludega. See on tõesti eriti jaa. Nüüd vajun, kurbus. Ning jätkame kiirituse, tuumajäätmete ja prügikuhjade teemal. Tartus Y galeriis said kokku Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide osakonna taustaga noored kunstnikud, kes panid oma tuumaenergia ja prügimajanduse kogemuste põhjal kokku näituse lapse põlv. Margus Kiis küsis EP kubu käest, milles peitub prügimägede. Esteetika kuni üheksanda märtsini on Tartus Y galeriis väljas näitus lapse põlv, mille autorid on EP kubu ja Siiri Taimla. EP kubu on mul siin ka juures. EP ma tahaksingi küsida, et teie näitusel on selline pehme mõnus Pealkiri kutsuvad lapsenäod plakati peal, aga siis, kui inimene satub sinna näitusele, satuta kohe sellise üsnagi räige rünnaku alla. Ehk siis ta näeb. Siiri Taimla, ütleme siis selliseid kiiritatud lapsi joonistatuna, sinu üsnagi iroonilist prügiteemalist videot, et kas see vastuolu on nüüd selline meelega tehtud, et inimesi juurde meelitada ja siis nendele lajatada või siis kogemata juhtunud niimoodi. Kogemata ei ole midagi, reklaam peabki meelitama. Ja pealkiri, aga ma arvan, et see ei ole laiatamine, vaid see on lihtsalt et inimene, kes tuleb sinna näitust vaatama, et ta mõtleks, millega te iga päev tegeleb, mõtleks endale järele. Aga see ole laetamine, oh sa elad nüüd valesti või midagi sellist. Siiriga natuke lihtsam, Tekstist tuleb välja, et ta on tuumaenergiavastane. Tema teosed on sellised üsnagi räiged. Joonistused sellest, mis juhtub siis, kui tuumaenergiat rohkem kasutama hakata, kui, mis juhtub siis, kui me kiiritada saame? Kuidas lapsed muutuvad sellisteks värdjalik, eks natukene või mingid muud muutusid, neil toimuvad. Sinul on selline video, kus turistid saavad nautida prügilaadimist kusagil Saksamaa sadamas. Tundub, et sinu töö natuke ambivalents on selle teemaga. Kunstiteose eesmärk ongi olla ambivalentne. Ja ma arvan, et kunstnik ei peaks ütleme mitte midagi mida tema on mõelnud selle tööga, vaid iga vaataja võib ise selle luua selle mõtte või tähenduse, mida tema pojaks saanud. Sõit Saksamaal, kas sind natuke võib-olla ehmatas või üllatas läänemaailmas toodetava prügi hulk ja kuidas, kuidas seda massi käideldakse. Et seal videos on, nagu näha, kuidas siis sadamas siis hiiglaslikke prügihunnikuid laotakse ühest hunnikust teise, siis teate ehitanud sellise turistidele mõnusa vaatepunkti selle jaoks? Kui ma seda neid asju sinna panin tuule ja ehitasin seda turistiplatvormi, nagu gren kanjonis on turistid, vaatavad neid kalleid et samasugust nagu situatsiooni tahtsin luua hoopis teises, nagu kontekstis. Siis ma mõtlesin sellele, et aga, ja nad ongi nii ilusad, et neid tasub vaadata. Et nad läigivad, säravad ja võiks pidada seda üldse nagu halvaks. Et seemned, tõsi, mehed on nii ilusad. Selles suhtes sa vist lähed siiriga suhteliselt suurde vastuollu, kuna seeria selline otseütlev sina juba ütlevad, et need prügimäed on ilusad. Nojah võib ka teistmoodi seda vaadelda, seda teemat, sest Saksamaal on tegelikult natuke teistmoodi, et nemad on juba nii kaugele arenenud, et prügi on väga ära sorteeritud, kõik, et on kõik eraldi hunnikud, et tall ühes hunnikus puid teises hunnikus ja need prügihunnikud, need ei haise ega midagi. Samas nagu Eestis need prügihunnikud ei ole eriti nagu näha või nad ei ole nii suured, et nad oleksid sellised. Hirmuäratavad. Kindlasti need on vaja lihtsalt käinud nende megamägede juures suurte mägede juures. Sulle tundub siis, et võib-olla tulevik oleks siiski selline sorteerimine ja prügi muutmine esteetilisemaks. Võib ka nii öelda kani mõelda. Ma olen tähele pannud, et EKA-s on see ökoloogia teema suhteliselt populaarne. Mõni aeg tagasi oli Tartus Rael Artel Galeriis põlevkivi kaevandamise teemaline näitus on siis Tallinna kunstiõppeasutuses selline looduskaitse teema? Noh, ütleme väga aktuaalne. Ma arvan, et see ei ole meie kooli teema üldse, vaid see on lihtsalt kogu Eesti teema, et seda püütakse rohkem teadvustada. Asja lihtsalt on peegeldusega kooli jõudnud või ma arvan, et see ei ole üldse mingi mood või midagi sellist. Et see tee muutub ka Eestis järjest aktuaalsemaks. Et võib-olla praegu tavainimesed võib-olla ei pane seda lihtsalt tähele. Ma arvan, et panevad küll. Kogu aeg panevad tähele, nii kui ma sellest sellel teemal alustan arutlust, siis kõik on väga aktiivselt hakkavad oma arvamust avaldama. Kas ei ole niimoodi, et nad kõik võitlevad selle vastu, et peaks prügi rohkem sorteerima või või tunnevad puudutatuna, pigem sellepärast, et pakendid muutuvad kallimaks ja see muutub järjest tülikamaks, et pigem kanad viha mitte sellel prügijänese vastu, vaid just sellest võimuorganite vastu, kes nagu nõuavad mingit prügiga hoolikamalt ümberkäimist. Seda ma ei ole kuulnud, ma olen pigem seda kuulnud, et tahaks küll prügi sorteerida, ka ei ole seda võimalik teha, et ei ole need prügikasti neid eraldi panna. Nii et sa arvad, et sellisel kunstil ja sel teemal on järjest rohkem tulevikku ja Sellepärast, et see teema on maailmas väga oluline praegu kõik need kliimamuutused ja kõik asjad, see kõik omavahel seotud. Tegelikult see on väga suur ovaalne probleem, aga seda kõike ma ei saa üksinda hõlmata. Aga ma saan nagu, mida me selles suhtes olen, ma saan seda avaldada läbi teose, aga ma ei saa teaduslikult seda kõike uurida. Seda prügi ja kliimamuutuste ja kõike seda seost on ja ma ei tea seda kogu infot, et minul on see tavainimese see, et ma pean prügi sorteerima ja nii edasi. Minu nioosse väikese väike osa sellest suurest probleemist ja läbi selle, et munadesse sorteerige prügi, muidu lendab õhku. Ameerikas jagati juba kaheksakümnendat korda Oscareid ja kuldmehikese juubeliaastat peetakse mitmes mõttes erakordseks. Kriitikud nimetavad viimast Oscari aastat parimaks viimase 30 aasta Hollywoodi ajaloos. Samas ei jäta märkimata, et tegu on ka kõige morbiidsemate filmide aastaga. Filmiinimesed on rahul tavavaatajad aga võib-olla mitte nii väga. Vaatajanumbrite poolest Titanicu laadset filmi see aasta ei toonud. Sisu võidutses kvantiteedi ülepööret. Ameeriklaste fini maitses näitab nii see, et näitleja auhinnad läksid Euroopasse kui ka see, et režissööridest vendade Goenite film ei ole maad. Vanadele meestele kogus tervelt neli kuldmehikest parima filmi, parima režissööri parima filmiks, mugandatud stsenaariumi ja parimaks meeskõrvalosatäitja kategoorias. Oscaritest vendadest, Goenitest ja Pulitzeri auhinna võitnud kirjaniku koormat McCarthy romaani ekraniseering. Una valminud filmis ei ole maad vanadele meestele, rääkis filmikriitik Margit Tõnsoniga. Urve Eslas. Milline on see vendade koonide fenomen, kui nüüd tagasi vaadata ka nende varem valminud filmidele, sest eks iga järgmine film, mis on välja tulnud, on päikeselainetuse tekitanud filmimaailmas. Vendade Goenite 23 tegevusaasta jooksul on kriitikud ja vaatajad üritanud neid kuidagi siis lahterdada ja paika panna. Aga nende filmid ei taha nagu väga hästi alluda sellistele kunsti, filmi ja meelelahutuse vastandumisele, sest neis on nii ühte kui teist. Goanite meelisala on mängida žanriga ja neid on tituleeritud ka postmodernset. Eks lavastajat, eks kes võtavad selle žanripiire küll ette, aga siis hakkavad seda kriitiliselt vaatlema ja üritavad avada päris intervjuusid, mida nad on andnud. On selgelt näha, et nende jaoks ei ole kõige olulisem filmi mõte ja moraal ja kogu see idee, mida justkui vaataja peaks sealt siis lõpuks enda jaoks taskusse pakkima. Aga Meie jaoks on palju huvitavam tekst kui niisugune ja nad on tõelised kontrollifriigid. Kui näitleja kas või ühe sõna või pausi teeb nii-öelda omavoliliselt, siis nad lasevad selle stseeni kohe kiiresti ümber teha. Selles mõttes on nendega koos töötada ilmselt päris põnev. Millega seda seletada, et Gonite filmid on väga erinäolised, kui need võrreldavad omavahel kas või puu, vennas, kus oled sa leidi Killeres talumatu julmus ja nüüd seesama ei ole maad vanadele meestele, siis kohati tundub uskumatuna, et need on samade režissööride tehtud, millega seda fenomeni sele? Kõue neid teevad, mis nad tahavad, haavad ja kui nüüd isegi vaadata, et vahepeal oli siin selliseid kommertsiaalsemaid filme nagu sedasama leidi Killers, mis mõned aastad tagasi kinodes jooksis. Ja ega ta nüüd ei osutunud mingiks suureks publiku menukiks ega ka kriitikute vastuvõtt ei olnud väga positiivne. Aga ongi selles mõttes sellised taltsutamatud, et kui neil tuleb, et vot sellist žanri tahaks nüüd niimoodi torkida, siis nad sellega ära teevad, ega selles mõttes nad ei lähtu tõesti tohutust publikuhuvist või siis ei taha samamoodi nagu ülimalt meeldida intellektuaalsele kriitikule, nad alati irvitavad kriitiku üle, kes üritab leida nende filmist peidetud mõtet ja, ja ridade vahele pistetud sõnumit. Kuidas nüüd see viimane ja paljude Oscaritega pärjatud ei ole, maad vanadele meestele erineb kroonide varasematest filmidest. Selle puhul on kõige tähelepanuväärsem võib-olla see, et nad ei ole vallatustes läinud ülimalt kaugele, vaid nad on jäänud hästi autoritruuks. Stsenaarium põhineb tuntud pesselleril samanimelisel, nii et kõik fraasid ja dialoogid on äärmiselt raamatutruud. Kui siiski püüda kokku võtta, et seda filmi sisu siis seal on nii-öelda kolmainsus on ülimalt õõvastav psühhopaat, kes on truu ainult oma põhimõtetele ja ei allu ühelegi tavapärasele loogikale ja mängureeglitele, mis on nii-öelda vesterni žanris või thrilleri žanris ju selged. Teda ajab taga kohalikes Rift. Selline mõnus Texase sherif keda mängib Tom Johns ja kurjam ei, rollis on siis Hawyerbardemm ning nende kahe vahel on üks tavaline mees, kes teeb ühe vale otsuse. Selle asemel, et jätta leitud narkoraha sinnasamasse, kus see oli otsustatud selle kaasa võtta. Mis siis käivitab sündmusteahela. Puu mitte ära rääkides võib siiski öelda, et tavapärane lahendus jääb nagu olemata. Kui nüüd veel korraks peatatud selleaastasel Oscarite saagil, siis arvamusi on olnud mitmesuguseid. Arvatakse, et Ameerika on hakanud tegema järjestusega maid kummardusi vanale maailmale ja see väljendus ka Oscarite jagamisel. Ühtlasi vana maailm teeb komplimente siis Ameerikale, et see lõpuks ometi on hakanud Oscareid amma ka väärtfilmidele on see nõndaviisi ja kas vahe varasemate Oscarite jagamisega on siis tõepoolest suur? Oscarid on siiski ju nii-öelda filmitööstuse enda jaoks väga oluline tseremoonia, ehk siis ta aitab meeletult kaasa filmi levile kui seda saab müüa kui Oscari võitjat, misiganes kategoorias, aga oma 80. toimumiskorrani jõudnud Oscarite galal oli tõesti näha. Nominentide seas olid filmid, mis on juba enne tõesti leidnud heakskiidu nii Euroopas kui Ameerikas, kas ehk siis seal on tõesti palju filme, mida tasub vaadata nii-öelda väärtfilme? Kui viimastel aastatel on tulnud Oscaritel tõelisi üllatusi, ehk siis näiteks film Crash, mis võitis tänu sellele, et paar kuud enne Oscarite väljaandmist või, või nii-öelda otsustamist saadeti akadeemia liikmetele sendiividi postkasti nii-öelda mälu värskendamiseks. Akadeemia liikmete keskmine vanus on enam-vähem seal 70 pluss. Nii et võib, võib arvata, kuivõrd süvenenud neid filme vaatavad. Sestap ongi tõesti seal, sest tal suur heameel näha õigeid otsuseid. Selline oligi märtsikuu esimene kultuurikaja. Jutu tuli Villu Tamme värssnäidendi haned võlgu, teisest tulemisest Oscari võitnud vendadest Goenitest ja prügikunstist. Järgmises saates kiikab aga juba, kes kaitsesid muistset Eesti piiri ja räägime ühest suurest filmimehest, kellel on sünnipäev tulemas. Tänase saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Saate kohta on kõik mõtted teretulnud e-posti aadressil kultuurikaja ät R R punkt ee. Saade on järelkuulatav ka vikerraadio koduleheküljelt. Seniks ikka soojust südamesse ja helgust, hinge ning taas kuulmiseni. Juba nädala pärast.