Teelood nüüd loeb Anu lamp teile, Kadri Hinrikuse kirjutatud jutu. Mia istus suure sammaldunud kivi otsas. Vanad toominga jämedad oksad, mis üle kivimüraka ulatusid, harisid teda päris hästi teiste pilkude eest. Pealegi oli myya seljast tema lemmik roheline kleit mis muutis ta puurohelisest võrast peaaegu eristamatuks justkui nähtamatuks. Ja seda myya just tahtiski. Tal oli natuke piinlik. Ja põlvedel oli natuke valus. Aga peamiselt olite kurb. Kuidagi nii tühi tunne oli sees, et hakka või nutma. Miia oli ärganud sel hommikul enda arvates pööraselt hea ideega. Nimelt unistan pähe tulnud mõte lennata ja mitte lihtsalt mõtte paika, selge pilk, kuidas seda teha. Ta näitab oma vanemale vennale ja emale ja isale, kuidas on võimalik lennata. See on ju nii lihtne. Imelik, et teised pole selle peale tulnud, imestas Miia. Aga võib-olla sellepärast ei ole, et neil on kogu aeg midagi muud tegemist. Nad teevad alatasa nii igavaid asju, et põnevate ja tõeliselt toredate tegemiste jaoks ei ole neil sugugi aega. Aga Miia näitab meile, milliseid imelisi asju võib korda saata. Ta otsustas oma perekonna kohe pärast hommikusööki kiige juurde kokku kutsuda just nimelt kiige juurde, sest see oligi lendamise juures üks olulisemaid asju. Nii armastas väga kiikuda. Ja kuna ka tema vanem vend Martin armastas väga kiikuda siis oli neil maal kohe kolm kiike üles riputatud. Üks neist oli võrkkiik, milles oli mõnus ennast kerra tõmmata ja vaikselt uneleda. Teine oli nööride küljes rippuv väike punane kiik ja kolmas oli vanaisa tehtud puust kiik. See rippunud sugugi köite otsas, vaid puust läkide otsas vana suure kase küljes. Ja see oli myya lemmikkiik. Sellega sai teha kõige suuremat hoogu ja just selle abi kavatses Miiaga lendu tõusta. Miie Martin tavatsesid tihtipeale Kiigelt kauguseta võistlusi pidada. See nägi niimoodi väljad. Kiige peal olles tuli teha hästi suur hoog ja siis tuli selle suure hoo pealt maha hüpata. Ja võitis loomulikult see, kes kaugemale hüppas. Eriti pikk hüpe tuli siis, kui kiige pealt püsti olles hoogu teha. Miia oli oma väikese kasvu ja väikese vanuse kohta üsna tragi tüdruk. Ta julges teha kindlasti sama suure hoo kui ta vanem Ventki. Aga hüppe kippustel ikka venna omast lühemaks jääma. Proovi ja pinguta, kuidas jaksad. Aga nüüd Miia teadis, kuidas hüppamise võistlus ära võita. Ja enamgi veel. Ta kavatses neile tõeliselt suure üllatuse valmistada. Tulgu nad juba ainult kiiremini kiige juurde. No oli see vast aeglane hommikusöök. Isa rääkis lõputult pikalt, kuidas täna tuleb kindlasti kurgid hoolega ära kasta. Vend Martin rääkis lõputult pikalt, mis oli juhtunud raamatus 15 aastane kapten ja emad esipärast sööki lõputult pikalt nõus. Aga viimaks olid kõik siiski sealmaal, et hüppevõistlus võis alata. Sest Miia oli plaaninud oma üllatusega lagedale tulla justkui tavalise võistlemise käigus. Oh oo, kus nädal les imestavad. Esimesena pidi hüppama Martin. Ta tegi suure hoo, tõukas enda siis kiige küljest lahti, sirutas jalad ette, andis veel kätega hoogu juurde ja maandus kenasti jalgade peal pehmel rohelisel murul. Isa pani Martini maandumise koha peale maasse väikese puupulga Miia piides vaikse ärevusega märki. See oli tõesti kaugel. Nii pikka hüpet polnud vendist kunagi varem teinud. Aga nüüd on igatahes tema kord. Ja Miia mitte ei. Ta läks kiige peale. Pist oleks mõistlikum püsti seistes hoogu teha. Miia tundis, kuidas ta süda ärevusest peksis. Ta tahtis nii väga neid üllatada, ta tahtis nii väga lennata, etemad pisikesed pihud olid erutusest higised. Ta hakkas hoogu tegema suurt hoogu. Kiik tõusis Miiaga üha kõrgemale, veel kõrgemale. Ja siis, Miia hüppas. Ta väike keha sööstis õhku. Ja siis selle asemel, et jalad kenasti ette sirutada ja kätega korralikult hoogu anda, lükkas Miia oma jalad hoopis taha. Sirutas käed sirgelt külgedele. Ta keeras enda õhus justkui kõhuli. Ta lehvitas oma väikeste kätega nagu lind tiibadega. Ta sirutas oma varbad sirgelt välja, nagu oleks linnu saba olnud. Ta oligi ju peaaegu nagu lind. Täike roheline lind. Miia hoidis hinge kinni. See oli nii tähtis. See oli nii kohutavalt tähtis moment. Ja siis ta juba kukkuski. Kõigi teiste pilkude all prantsatas Miia kõhuli rohule teinud Martini märgist hoopis hoopis lähemale. Ja nüüd istustasin kivil Ei, ega nad ei olnud teda naernud. Isa oli ta sülle krahmanud ja ema oli talle suhkruvett toonud ja vend Martin oli talle rääkinud, kuidas 15 aastane kapten oli pikalt pahadega võidelnud ja võitnud. Aga ikkagi oli liialt kohutavalt piinlikke, kurb. Ta oli nii väga tahtnud linnu kombel maast õhku tõusta ja lennata. Kas nad üldse said aru, kui väga oli Miia seda tahtnud? Ja nii ta siis istus seal suure kivi peal teiste pilkude eest varjus. Ja vaatas pilvi, mis taevas aeglaselt ujusid ja linde, kes natuke Albol pilli muretult lendasid. Ja ta ei osanud hinges aimata, et hiljem suure inimesena lendab ta õige mitmeid kordi üldsegi mitte kiige või lennuki või helikopteri või. Langevarju abil. Ta lendab päris ise peaaegu et omaenda jõul. Ainult suurt rõõmu on selleks vaja, et maast õhku tõusta. Suurt suurt rõõmu. Anu lamp esitas Kadri Hinrikuse kirjutatud jutu lendamine. Helisalvestas Külli tüli kujundas Ilmar Raag.