Tere, tiitrison kultuuriga ja mina olen Riho Lauri Saar. Märtsikuu keskpaiga saade alustab ratatuistki uhkema seguga. Selle nädala saates tuleb juttu leedulaste eksirännakutest imedama Alice'i jälgedes. Lihtsast inimesest kaamera taga, kes kummutavad stereotüüpe ning vihmavarjudest. Aga alustame kirjandusega. Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital jagas auhindu seitsmes kategoorias. Esindatud oli eesti kirjanduse raskekahurvägi Doris Kareva, Andrus Kivirähk, Jaan Kaplinski, Toomas Vint, Aidi vallik, Enn Soosaar ja Tõnu Õnnepalu ja üllatuslikult Chalice'i laulutekstid plaadilt taevas ja perse ning mõned teatri NO99 etenduste tekstid. Kes siis sai ja mille eest ja kas kõik asja eest sellest, rääkis Urve Eslasele, Kirjanduse sihtkapitali esimees Sirje Olesk. Kes siis on selleaastase Eesti olulisima kirjanduspreemia võitjad? Žüriile, kuhu see aasta kuulusid Rutt Hinrikus, Mart Juur, Eva Koff, Mart Velsker ja Sirje Olesk oli see see küsimus üsna raske, raske sellepärast, et oli väga hea proosa aasta lausa erakordne ja ka muidu oli, oli häid teoseid üsna palju. 2007. aasta parim proosaraamat on žürii meelest Ene Mihkelsoni katkuhaud parim luuleraamat. Kivisildnik Usume. Esseistika preemia Tõnu Õnnepakule raamatut Flandria päevik. Ja siis jäävad tõlked, tõlge eesti keelde Liiseppelile oh Rambanki romaani lumi tõlkest ja Eesti Jaanduse tõlge teise keelde. Selle preemia saab Enel Melberg mitmeti eesti kirjanike teoste, sealhulgas Jaan Krossi romaani paigal tõlkest rootsi keelde ja viimane vabaauhind, mille määramisel žürii on täiesti vaba. Selle. Hakkasite alguses rääkima žürii tööst. Ma saan aru, et žüriil oli üksmeelele jõudmiseks üsna palju omavahelist arutelu vaja läbi teha. Ja, ja siis noh, kui te märkasite seda zürii On üsna erinevaid vaateid ja maitseid, aga tuleb tunnistada, et meil oli väga huvitav ja nõnda ütelda. Jõudsime lõpuks kokkuleppele konsensuslikult, me küll siin vahepeal hääletasime kõik, aga me kõik viiekesi oleme nõus sellega, mida ma nüüd teile siin ette lugesin. Kas teie enda jaoks oli võitjate hulgas üllatajaid? Roll ei ole ju ka väga väga alga ja aga muidu need inimesed, need kirjanikud, kes kõik need auhinnad ja tõlkijad, need on ju kõik eesti kirjanduses olemas ja, ja kui miski üllatas. Kui nii võib öelda, siis see, kui head need teosed on, mida me kaunindasime. Kas keegi sellistest nimedest, kes teie arvates oleks kindlasti pidanud võitjate hulka kuuluma, jäi seekord zürii üksmeelse arvamuse kohaselt preemiast ilma? Jah, tähendab, ma ei sõnastaks seda nüüd nii kategooriliselt, nagu teie seda tegite. Seesama proosa, kõik nominendid oleks tavaaastal väga selgelt võinud võita, tähendab, no see oli aasta, kui ilmus Kivirähu mees, kes teadis ussisõnu, eks ole, raamat mida ostetakse väga palju, mida loetakse väga palju, mis kindlasti jääb Eesti kirjandus. Noh, niimoodi mingisuguse märgina püsima. Aga jah, miks meelistasime katku hauda katkuhaud on ju väga-väga hea teos ja mingis mõttes kõneldes sellest Jaan Kaplinski romaan, seesama jõgi, mis on ka väga huvitav romaan ja mis igal muul juhul oleks väga tõsiselt kõne alla tulnud Sellel aastal said oma lemmikraamatu saatuse määramiseks kaasa rääkida ka lugejad. Kas teil on andmeid, kelle poolt kõige enam hääli anti ja kui palju žürii nende häältega lõpuks arvestas? Žürii valis välja ikkagi nominendid, pärast seda, kõik teised jäid kõrvale, mis oli ka kaunis järsk kutsumiseks ju sest maitse järgi seal oleksid nominatsioonide hulgas oleksime müünud veel ühtegi teist olla, see hääletamisvõimalus oli tuntud kultuurkapitali koduleheküljele ja mul on need tulemused, need klikkide arvud siis oli seitse preemiat, kõiki hääli kokku on üle 800, et ma rehkendasin umbes nii, et 120 inimest ilmselt noh, eeldatavasti nad vajutanud siis iga preemia puhul oma lemmiku kinniseks. Nii et noh, ma ei tea, kas seda on palju või vähe. Ja, ja muidugi me arvestasime selles mõttes, et me vaatasime, kes on, aga me andsime oma preemiad mõnevõrra teisiti. Eeldatavasti ja roosas oli esikohal näiteks ikkagi seesama mees, kes teadis ussisõnu. Ja luules oli ka teisiti, luules oli kõige rohkem hääli saanud Maarja Kangro tulemusi. Mateeria, mis on, mis on väga huvitav raamat ja mille puhul muga natuke süda valutab, et me valikkunud niipidi tegime, Canime, tegime žürii ja rahva hääl, selle 100 100 inimese või 120 inimese hääl langes kokku. Draamas kõige rohkem hääli sai Kivirähu näidend, tõdemar langes kokku essistikas, kõige rohkem hääli sai Tõnu Õnnepalu Flandria päevik ja langes kokku tõlkepreemia määramisel, kõige rohkem hääli sai viisep. Tänan teid väga, Sirje Olesk ja head uut kirjandusaastat teilegi. Aitäh ja, ja õnnitlen muidugi laureaat õelka raadio kaudu, aitäh. Maakera on ümmargune lapik või Lopergune sõltuvalt sellest, kuidas vaadata ja nii palju, kui on maakeral inimesi, on ka võimalusi teisi inimesi ja nende eluviise vaadata. Kui sellisele vaatlusele veel kaamera abiks võtta, tekivad sageli huvitavat filmiprojektid, mida võib nimetada ka antropoloogilisteks filmideks. Ülejärgmisel esmaspäeval, 24. märtsil algab Eesti Rahva Muuseumis Tartus juba viiendat korda maailmafilmide festival kus näeb valikut maailmas antropoloogid ja lihtsalt inimeste argielu huvitavaks pidavate inimeste filmiloomingut. Seekord on suurema tähelepanu alllinnaruum. Muuhulgas võib teada saada, miks eurooplased elavad maal, aga hiinlased mõtetes juba kosmoses ning mängu tuuakse ka keegi salapärane Aljuša. Mis täpselt selle aasta maailma filmifestivalil juhtuma hakkab, räägib festivali tegevjuht Taavi Touchi. Järgmisest esmaspäevast algab taaskord võiks jälle kenasti öelda maailmafilmi festival. Mis on see aasta teisiti, mis on uut, mis on vanamoodi, mida kõike näha saab, et millega on siis õieti tegemist? Maailmas on alguse saanud Andropoloogide kogukonnas, kes kasutavad visuaalseid vahendeid kultuuri uurimiseks ja ka maailmafilm sai alguse sellest, et toimus Põhjamaade antropoloogiline filmi assotsiatsiooni konverentsil festival aastal 2000 neli-viis aastat tagasi. See on selline, et Põhjamaades ringlev festival ja kui see oli siin juba toimunud, siis sidemes varem olemas ja endiselt tugevaks oli näha, et Tartusse on sellist üritust vaja ning ütleme, süvenev dokumentalistika võisid, visuaalantropoloogia saigi selliseks kandvaks teljeks maailma filmifestivalil. Teisest küljest võib väljendada ka maailma filmiemissiooni seeläbi, et öelda, et see on nagu justkui omamoodi alternatiiv selliseid peavoolu meediale, mis peab uudise kiiresti kätte saama, kas ei ole reporteril alati aega kohapeal noh, rääkimata kolmest aastast isegi ühte kuud koha peal veeta, aga need filmid, mida näeb maailmafilmil, põhinevad enamasti pikkadel välitöödel, mis ongi üks väga oluline, olemuslik essents kõigi nende filmide juures, et praktiliselt kõik filmitegijad on ikkagi arenenud kas siis kogukonda või sellesse teemasse sellesse kohta veetnud seal pika perioodi jooksul mitmeid kuid ja uurinud sealseid inimesi, sealseid kombeid, sealseid sotsiaalseid probleeme, mida iganes. Et see on, see on üks kindlasti kandev Belgia need filmid, mida me näitame, neid on ka sellised, ütleme filosoofiliselt võttes ei ole enam võimalik objektiivsuse pretensioone esitada. Aga nad on, mida mina nimetaksin ausus, eks ta on selline akadeemilise ja filmi tegeliku aususe segu. Et püütakse olla kohal võimalikult loomulikult, et see, mis toimub, oleks filmivaatajale näha, et tal tekiks tunne, et on ise ka seal kohal. Antropoloogiline filmi ajal ilmselt ei tasu mõelda sellist asja, mis võib-olla paljudele inimestele esimesena pähe tuleb, ehk siis kui sai juba mainitud siin ka, et et vaadeldakse aastaid võib-olla mõnda kogukonda või mingisuguste rihmade käitumisharjumusi, mida iganes siis tegelikult võib, see on antropoloogiline filmi all mõelda täpselt samamoodi mida iganes, et ühesõnaga filmida võib täpselt neid samu inimesi tänaval olen enda ümber, näeme ja on, mida vaadata tegelikult. Just selline argielu poeetika on ka üks võtmesõna, et tihtilugu tormates tähele ei pane, et me oleme kõik erilised, meil on kõigil mingisugused erilised kombeid. Kui vaadata pisutki distantsilt, siis see on juba võib hästi esitatuna muutuda väga huvitavaks. Ja kui me seda programmikureerime, siis tegelikult mis tulebki välja, on see, et me valime päris palju filme, mis ei ole antropoloogi tehtud antropoloogiaharidusega filmitegija tehtud, aga lihtsalt lähenemine on isikupäraseks kujunenud ja muutunud nii antropoloogilisi siukseid. Programmi valijad valivad meie programmi juba sellepärast. Ma arvan, et liialdamata võib öelda, et maailma filmifestival on läinud iga aastaga järjest populaarsemaks äratab siin tartus järjest rohkemate inimeste huvi. Selge on see, et selline festival ei saa lõputult kasvada ja tõenäoliselt ei saa temast kunagi sarnast üritust nagu Pimedate Ööde filmifestival, aga see ei ole ka ilmselt taotlus, et mida sellest kõigest järeldada tegelikult annaks, et, et see festival on ikkagi nii elujõuliseks osutunud. Et tegelikult me tahaksime kõik lihtsalt ümbritsevate inimeste kohta. Saame teada saada tänapäeval artest ja ETVst võimalik ka väga huvitavat dokumentalistikat vaadata, aga sa vaatad enamasti üksi, pead selle oma päevaplaani suruma, aga festivali võlu on selles, et tuled siia, sanan, diskussioonid, tekivad hoopis teised sünergiat, sa saad suhelda kõik sellised asjad. Mis puudutab seda kasvamist või populaarsust, siis ma arvan, et see on ka seotud selliste üldiste ühiskondlik materiaalsete formatsioonide muutumisega, et inimesed muutuvad maailmatundlikumaks, nad mõtlevad rohkem globaalselt ja lokaalselt ökolt püüavad säästlikult suhtuda nii ligimeste, oma keskkonda. Nad tunnevad huvi maailma vastu, ei huvita need fassaadid, lihtsalt nii-öelda mingeid kirikuid ja mingid ilusad pildid, vaid neid huvitab järjest enam see, mis on seal tegelikult taga, missugune see tegelik inimene siis sellisest turismi ja tarbimisühiskonnasituatsioonis on tekkinud ja see, et me tegelikult tähendab üks suur näitemäng igal pool maailmas, et kui sa lähed reisima, siis seal tegelikult pead vaeva nägema. Nõuli planeetide kõik aitavad, aga see ei olegi nii kerge leida mingisugust seda seda päris tunne, et kui sa tahad sinna fassaadi taha piiluda. Aga ehk on põhjus ka selles samas, et just nimelt kas või meedia vahendusel meedial võib siis silmas pidada kasvõi ajalehti, raadiot, televisiooni, aga miks mitte ka sellist kõige tavalisemat filmimaailma. Aga et kõik see on loonud teatud kohtadest inimestest, ametitest, essi, stereotüüpsed ettekujutused ja päris üllatad. Ta on sageli kasvõi võõrale maale minnes avastad, et tegelikult need inimesed mõnes mõttes kas on täpselt samasugused või vähemalt on neil täpselt samasugused probleemid. Ja see ongi üks asi, mis on emissiooni, et aidata inimestel vahet teha, et millest me oleme sarnased. Milles on erinevus, et kus need erinevused tekitavad komplikatsioone kokkupuutepunktides näiteks üks film, mida võiksin esile tuua, on võitjad ja kaotajad, et mis on filmitud Saksamaal sellest, kuidas hiinlased tulevad, võtavad terve suure 600 miljonit eurot maksnud koksitehase koost lahti Hiinasse. Ja see võtab poolteist aastat aega, kõik see tekitab sellist väga huvitavat fiktsiooni, uue, suure, kasvava maailma järjest rohkem mõjutava kultuuri ja siis sellise Vana-Euroopa sihukese sotsiaaldemokraatliku mõtlemisega töökultuuri vahel, et et kõik niisugused detailid tulevad välja just, et mõlemal on tehast vaja. Mehed, kes teevad tööd, aga see töökultuur on erinev. Mõtlemislaad on erinev, hiinlased räägivad kosmosesse sõitmisest kahes teises lauses, sakslased nagu mainisite kordagi. Et selliseid asju on tõesti huvitav jälgida Eesti kontekstis ka, kust võib-olla Tallinna sadamasse suur laiendus hiinlaste poolt, et kõik see ootab meid ees, test, isegi seal tipperi mehel tasuks maailmafilmil korraks käia ja ennast ette valmistada natukene. Miks on see aasta näiteks linnafilmidel eriline rõhk? Ühelt poolt on kindlasti tõsi see, et juba nii palju inimesi maailmas elab linnades lihtsalt linnatemaatika enesest juba tuleb välja. Aga teisalt on ka hea seda rõhutada, eraldi välja tuua, näidata, millised probleemid linnas tekkivaid, milliseid huvitavaid nähtusi sealt ka leiab, alates Londoni jalgrattakulleritest kuni soo vahetajateni ja isegi täiesti ütleme päris päris alamklassi immigrantide, nii kes peavad ka kuidagi hakkama saada. Programmis on nii palju erinevaid asju, et ma nimetan need eriprogrammid ka siis nagu järjest ära, mis me kõik veel seal on. Eesti vabariik sai äsja üheksakümneaastaseks ja, ja sellega on ka maailma fil haakunud seeläbi, et esimesel päeval Arvo Valtoni kureeritud programm Peep puksi filmidest, mis on tehtud kirjanikest, kes on aru Valtoni sõnalised tundlikumad sensorid võib öelda just kriitilistel aegadel, kui näiteks meedia on kuidagi allasurutud või ja et siis see on üks eriprogramm, mis loodetavasti põnev nii kirjandusest, huvitatutele kui ka üldse Eesti lähiajaloost huvitatutele. Visuaalse antropoloogia klassiku retrospektiiv on meil juba traditsiooniks saanud, sel aastal on meil käsil Timoti äss, kes on Ameerika päritolu antropoloog, kes kahjuks on juba 15 aastat surnud. Aga tema filmid Venezuela vihmametsades elavatest Janomaame indiaanlastest on tõeline klassika, lisaks ka veel paali, saare Florese saare antropoloogilisele uurimused koos oma abikaasa ja hea partneri Linda Connoriga ja Pätsi äss timmi naine ja siis seesama Linda konver tulevadki Tartusse ka asja lähemalt tutvustama, nii et siis saab ka päris seda köögipoolt ja, ja nende kaadritaguseid asju teada. Võib-olla lõpetuseks võib vist sellega ära mainida veel, et tõi, kel vähegi huvi selliste filmide vastu, et tasub vist kindlasti kohale tulla, sest selliseid filmimist naljalt kuskil nii-öelda korduses enam ei pruugi näha. Jah, kahtlemata on tegemist sõltumatute autoritega, enamjaolt, kelle taga ei ole tugevaid levifirmasid. Meil on muidugi väga hea koostöö ETVga, et iga aasta märtsis. Me näitame eelmise aasta festivali filme mis annab võib-olla laiemale auditooriumile ligipääsu. Festivali ajal näitame tõesti iga filmi ühe korra suurelt ekraanilt, kuid kellel on väga huvi, saab kasutada meie videot, teeki terve nädala jooksul neid filme videoteegis vaadata, mis neid huvitavad. See eeldabki muidugi inglise keelest head arusaamistest, filminduse litereeritud inglise keelde videoteegis. Aga mis puudutab festivalilinastusi, siis peale tööpäeva lõppu kella viiest ja ka laupäeval on filmid on tõlgitud ka eesti keelde. Nii et ka see ei tohiks takistuseks olla, kuigi töökeel on inglise keel ja selline rahvusvaheline mõõde. Tugev. Et inglise keelest me ei pääse, aga me ikkagi pakume eestlastele võimalust saada seda tõlget ka eestikeelne. 1900 seitsmekümnendad olid Eesti sisearhitektuuri jaoks tormilised. Algas kõik 1972. aastal valminud Viru hotelli sisekujundusega ja lõppes 80. aasta olümpiamängudeks valminud Linnahalli purjespordikeskuse, postimaja ja lennujaamaga mis tegi 70.-te aastate interjööri eriliseks ja seniajani ligitõmbavaks ja palju järele aimamist leidvaks stiiliks, uuris eile Tallinnas disaini galeriis avatud näituse kuraatorid Karin Hallas-Murula käest. Urve Eslas. Karin Hallas-Murula, mis on seitsme 10.-te aastate sisekujunduses sellist, mis inimesi seda ikka veel armastama paneb, seda püütakse imiteerida, tuua sellest ajast pärit detaile tagasi sisekujundusse. Mis on selle ajastu saladus? Noh, kas nüüd just saladus, aga, aga vaieldamatult selle kümnendiga seostub kõigepealt niisugune väga suur nostalgiapuhang. Aga tõsiasi on see, et seitsmekümnendatel aastatel Eesti sisekujunduses ja disainis toimus niisugune väga selge ülesminek ja nisu värskete ideede tugev peale tulemine. See oli siis kõik väga uus, kui me meenutame tööstuskunstikateeder kunstiinstituudis asutatud 1969 ja kui isegi veel 76. aastal ilmunud õigekeelsussõnaraamatus seletati sõna disain lahti kui kujustus kunsti siis sellest me juba saame aru, et nii ka tegijatele endale olid avanenud hoopis teised perspektiivid selle erialaga tegelemiseks. Ja ta oli õnnelik aeg selles mõttes, et kunstiakadeemias andsid tollal kunstiinstituudis ja andsid tooni niisugused väga tugevad tegijad kes said oma Teid ka praktikas proovida. Bruno Tombergi, pean silmas ja Väino Tamme ja Vello asi kolm niisugust tõenäoliselt väga tugevat mõjutajatt nooremale põlvkonnale. Ja kui me mõtleme, siis tegelikult seitsmekümnendad algavad ju Viru hotelliga, kus esmakordselt oli võimalus sisekujundajatel proovida natukene lahedamates oludesse teha niisugust lääneliku mad sisekujundust ja Viru hotelliga algabki meie näitus, millest me siin praegu räägime. Ja see oli just see, et niisugused tugevad tegijad said väga hea praktilise kooli reaalse suure objekti näol. Ja edasi hakkas tulema selline noorema põlvkonna. Samamoodi võiks ütelda, et õnnelik aeg selles mõttes, et tellimusi paistis olevat väga palju, ehitati väga suuri objekte, seitsmekümnendad on täis niisugusi, erilise funktsiooniga arhitektuuriobjekte. See oli ju ilus kena Eke aeg, kus hakkas kolhoosi ehitus üles minema ja kus noorem põlvkond tuli peale, keda me hiljem tunneme Tallinna gümnal. Toomas Reinu kolhoosikeskused, Pärnu KEK-Rapla KEK erikujuline arhitektuur ja sellega kaasnes ka täiesti teistsugune interjöörilahendus. Väga palju toodi sisse kõikvõimalike kunsti elemente, popkunsti elemente, op-kunsti, supergraafikat, see kõik tuleb noh, niisuguse noore kunstiakadeemia kunstiinstituudi lõpetanud põlvkonnaga Hellegans Daewogans maid, summad, Taavet, Juta Lember, maile Grünberg. Maile Grünbergi mainides meenuvad kohe niisugused hästi erksad värvid, mis oli tolle kümnendi popkunstist mõjutatud sisekujundusele väga omane, niisugused erkkollane, oranž, tugev, roheline, punane. Et selle kõigega tuli sisekujundustesse nisugune hoopis uus ja värske hingamine mis siis moodustus üsnagi tugevalt vastanduse sellele noh, nii-öelda tava jube mööblile, mida nägi selles nõukogulik, kus tegelikkuses see, mida inimene sai endale korterisse muretseda, oli väga piiratud, mäletatavasti isegi kõige lihtsama kujulised sektsioonkapid olid tohutu defitsiit ja see kodu ja see, see masselamuehituse mööbel tuli vaevalt-vaevalt järgi. Ja sellepärast seda näitust tehes kuhu nii või teisiti kogu kümnend ei mahu, saigi valitud just need ühiskondlikud interjöörid, kus sai teostada erilahendusi. Siin meenutame kümnendi lõpus Johakati, õieti kümnendi keskel juba hakatakse projekteerima olümpiaehitisi mis kõik valmisid 80.-ks aastaks, postimaja maile, Grünbergi Lennujaam, Pirita rannahoone, olümpia hotell ja loomulikult linnahalli olümpia purjespordikeskus ise, kus sisekujundajat said väga tänuväärse tööpõllu ja, ja nii mõnelgi juhul lasti neid üsna vabalt oma fantaasial lennata rakendades Niisugusi hästi särtsakad elemendid, et kahju on sellest, et maile Grünbergi lennujaamast ei ole niisugusel kujul enam midagi alles. Kahju on sellest, et postimajas ei ole alles enam Kaarel Kurismaa geneetiliste skulptuuri, mis keset saali keerles ja häält tegi. Ja üldse jõuame siit selle raske teemani, et juba kui me 60.-te aastate näitust tegime sisekujundust, Väino Tamme Vello asi näitus, mis oli Rotermanni soolalaos möödunud aastal, siis tuli tõdeda, et sellest ei ole enam midagi alles ja ka praegu 70.-test valdav enamus on ümber ehitatud, neid intervjuu meil juba enam ei ole. Mis on alles toonasest ise, arhitektuurist selles on Pärnu KEKi kompleksis on üht-teist alles. Rapla KEKi interjöör põhimõtteliselt on, olles arhitektuurne, interjöör Toomase nööridega tuuri aulu, Padar oli sisekujundaja. Aga nad kõik tahavad restaureerimist, valgerandmajad on ju püsti neli, truu arhitektuur, aga interjööridega ei ole midagi alles. Majade saatus on lahtine. Pirita rannahoone täiesti ümber ehitatud, ma ikka kaldun kohe sinna, mida ei ole, olles sest et see on nagu niisugune pigem valusalt silmatorkav noh, mingil määral olümpiaehitise purjespordikeskuses, aga ka ainult osaliselt, et ekstele interjööri saatus ja see on, et kui on tegemist kas restorani või kohviku või paariga või hotelliga, siis nende nii-öelda noh, äriplaani on ju sisse kirjutatud see, et kogu aeg peavad asjad uuenema ja kolm aastat kestnud sisekujundus leitakse, et see on juba vana ja on vaja uuendada. Aga teisest küljest on väga kahju, kui omal ajal on tellitud ikkagi midagi unikaalset ja siis lihtsalt üle parda visatakse, siis enamjaolt jääb sellest ikka väga tugev kahjutunne ja minu arvates kui sellest samast lennujaamast veel kord rääkida, siis maile Grünbergi lennujaama sisekujundusse valmimisjärgne sisekujundus oli tunduvalt särtsaka ja meeleoluka ja võib-olla mingis mõttes sellisem isegi Eesti sellisele nagu värskele imagole palju rohkem sobivam kui see praegune hästi rahulik ja hästi tasandatud sisekujundus. Et nii see on, et selles mõttes on väga hea, et need 70.-te niisugused värsked ideed siiamaani veel ühel või teisel kujul ja uuendatud ja niisugusel moel ikka edasi elavad ja neid uuesti kasutatakse, mis, mis tegelikult ju ongi tõendus sellest, et et selles perioodis oli midagi niisugust, mida, mida siiamaani hea meelega meenutatakse püüda kokku võtta paari lausega toonase sisearhitektuuri kõige iseloomulikumad jooned. Siis millised need oleks, siin oli ju mitu suunda, seda päris, et öelda, et, et mingid asjad oleks olnud domineerivad kõiges, sest et erinevad lahendused siin üks asi on teha niisugust esindushotelli, olgu see siis viru või olgu see olümpia hotelli puhul ja teine on projekteerida niisugust eksperimentaal mööblit ja eksperimentaalset interjööri. Selle viimasega seoses ma tahaksin juhtida tähelepanu, et just seitsmekümnendatel oli sarja ruum ja vorm näituste kaks kõige sest võib-olla värskemat näitust see oli 72. aastal ruum ja vorm kaks. Nad algasid 69, oli ruumi vorm, esimene jällegi Bruno Tombergi põhjust meenutada hea sõnaga tema idee oli see selle sarja algatamine ja 76 77 aastavahetusel toimus ruum ja vorm, kolm. Kust pärinevad siin meiegi unikaal disaini eksponaadid. Ühelt poolt oli see niisugune väga selge tahtmine võtta üles lääneliku moodsat disaini ja julgen öelda küll, et kui kuuekümnendat võib-olla rohkem vaatasite niisuguse skandinaavia rahulikkuse poole, siis 70.-te noor põlvkond siin tulid juba 60.-te ank ja 69 ja hakati häppeninge korraldama eesti kroon jõhvikakunst, läks jõuliselt üles graafikatriennaalile näol eesti plakatikunst, teeb oma tõelise, niisuguse jõulise väljatulemise, et kõik see 70.-te noh, niisugust kultuuri iseloomustab mingi teatud selline nooruslikkuse puhang, mis jälle teise soliidsemates interjöörides, kus taotletakse siis sedasama soliidsust nagu tasandub selliseks niukseks pehmeks nahkseks hämaraks modernismiks, mida arendada Viru hotelli puhul agaa Viru hotelli puhul võib kohe öelda seda, et et olenemata sellest, et kogu hotelli nisugune internatsionaalne arhitektuur tegelikult nagu noh, hoidis ka sisekujundajad teatud määral vaos. See, mis seal tehti, detailides oli jälle erakordselt tähelepanu, väärne ja kõrgetasemeline. See, kui palju kunsti telliti interjööridesse. Seda võib-olla isegi võib nimetada üldiseks tendentsiks ses mõttes, et mainisin siin Kaarel Kurismaa element. Aet Andres, madam, kujundas klaasskulptuure nii Virusse kui hiljem Pirita purjespordikeskusesse. Ja seesama supergraafika Villu järmuti supergraafikat kunst tuleb intervjueeridesse väga jõuliselt sisse. Ma arvan, võib-olla rohkemgi, kui me seda tänapäeval näeme, et see võib-olla on ka üks niisugune iseloomulikke jooni ei saa öelda päris ühesõnaga, aga saab öelda nagu mitut liini pidi, mis, mis nagu 70.-test on jäänud ja muidugi see väga suurt tähelepanu selle ruumi organiseerimise vastu mis juba mainisin ruumi ja vorminäituseni, mille kujundused olid täiesti omaette klass. Sest et siin otsite seda niisugust täiesti tumatut üllatavat vorm ei vaata ja sattus alati nendele näitustele, siis ta oli teda üllatasid mitte ainult objektid, vaid ka kogu see näituse kujundus mis oli tervikuna mõtlemise nagu eesmärgil ja sellised sellised ootamatusi täis. Et see periood, ma julgen öelda küll, et ta oli Eesti sisekujunduse jaoks, oli ta niisugune tugevate otsingute ja, ja väga hea aeg väga loovaeg. Kui need tõuda kuulaja jaoks piiritleda seda perioodi, mida selline sisekujundus iseloomustab, siis kas võiks seda nimetada perioodiks mis jääb kahe hotelli vahele? Algas viruga ja sai ühele poole olümpia hotelliga. Jah, aga eks ta on nii, et iga 10. on väga tinglik väljalõikamine ajaloost, et Viru hotelli hakati koju kui 60.-te lõpus tegema ja olümpia hotelliga ei lõppenud tegelikult õieti midagi. Võib-olla et olümpiakõrvale ma tõstaksin Olümpiaehitused tervikuna sellepärast et neid oli niisugusi noh, tugevaid, isegi purjespordikeskus konkreetselt ise oli tõenäoliselt sellest hotellist, mis, mis ei olnud nii taotleda digisellist, pigem rahulikku interjööri, aga et just purjespordikeskuses ja juba mainitud postimajas ja teistes olid see oli see niisugune värske moment isegi tugevamalt esil. Ja võib öelda ka seda, et ega ka kaheksakümnendatel tõesti niisugust lõpu piiri, seda on väga raske tõmmata. Ja kui me tahame kümnendid alati kuidagi nagu nimetada, siis me siis me oleme äärmuste vahel. Meenutades, kui Jaak Kangilaski ja Sirje Helme kirjutasite oma lühikese kunstiajaloo, siis nimetavad seitsmekümnendaid kuldseks kümnendiks. Täiesti võib nõus olla ja seesama juba mainitud eesti graafika ja lakat ja ja noor kunst, mis esile tuleb ja sisekujundus kindlasti selles reas. Aga teisest küljest on meil Leonhard Lapin, kes on seitsmekümnendaid nimetada tänud lausa ropu sõnaga, nii et oleneb ju kõik sellest, missuguses suunas sellele perioodile tagasi vaadata tahame. Teda iseloomustavad ju väga paljud tendentsid ja ütleme, kaasaegse sisekujunduse kõrvale muidugi me ei tohiks unustada ka ajalooliste intervjueeride restaureerimise, millega tol ajal väga palju tegeleti, aga mida sellel näitusel siiski me loobusime, sellepärast seda esindab meil siin ainult raekoda ja ja siin tarbekunstimuuseumi ekspositsiooni tegemine, mis pigem liitub nende 70.-te näitusekujundustega. Et ühele näitusele paratamatult kõike jõua õhkkond just just nendel ühiskondlikel tellimustele nendele intervjueeridel, mis on jäänud nagu selle perioodi märgiks Leedu kunst on natukene nagu balti ühtsus. Me teame, et ta peaks justkui olemas olema, aga milles ta avaldub, jääb enamikule mõistatuseks. Selle nädala kolmapäeval avati Tartus rajal artali projektiruumis Leedu kuraatori Dovile dumpiite kureeritud kohaspetsiifiline näituseprojekt. Valge küüliku järel kohtumine tavalisega. Projektis osaleb 12 leedu noorema generatsiooni kunstnikku, kes on enamiku teoseid loonud spetsiaalselt näitusepinna ruumilistest omadustest lähtudes. Et juba Lewis Kärli loodud Alice mängu toodi, tähendab projekt omamoodi katset kõndile Alice'i kingades ehk siis tegemist on püüdega konstrueerida ja revideerida läbi semantilise kaose ning loogikamängude erinevaid reaalsusi. Näituse keskmes on küsimus, kas inimteadvus toodab reaalsust või toodavad reaalsused meie teadvust. Mida kogu sellest segust järeldada, küsis rajal artali tõlke abil kuraatorodovile tompiite käest. Margus Kiis. Mis tüüpi Leedu kunsti me näeme 12. aprillini Tartu Rael Artel Galeriis. On sulanud ja see on siis näitas, mille pealkiri on tõlkes valge küüliku järel. Kohtumine tavalisega ja näitusel on kaks lähtepunkti. Esiteks Louis Karoli raamat Alice Imedemaal, kus Alice järgneb valgele küülikule tema orgu ja leiab sealt alt imedemaa. Ja teiseks allikaks oli siis pseudoteaduslik, dokumentaalfilm käekirjaga vabastajad pliip Tounde Räbitsul, mis tegeles kvantfüüsika, neurobioloogia, igapäevareaalsuse ja inimteadvuse vaheliste suhetega. See näituse pealkiri viitab siis Lewis Caroli muinasjutu sellisele loole ja mis on selline realistide ja üldse selline Esscapistlike kunstnik, kes on üks lemmikteoseid, aga näitusel Me näeme fotot, videot ka mainitud dokumentaalfilmilaadseid asju. Et mis viitavad rohkem sotsiaalsele kunstile ja kas siin ei ole ka mingit vastuolu? Võib-olla peaksin kõigepealt seletama lahti natukene pealkirja valge küüliku järel kohtumine tavalisega, et siin all ongi siis see tavaline, mis on, on seotud igapäeva reaalsusega. Et see on samuti seotud sotsiaalsusega ja, ja selles mõttes ta ei näe siin vastuolu. Näitusel on eksponeeritud kolm videotööd, millest ükski ei ole dokumentaalse iseloomuga. Esimene, mille autoriks on Egle Budvitiite. See on Siktsionaalne lugu popist inimestest võideldud kogukonnast, kes on omavahel seotud. Video pealkiri on sekt, kes on omavahel tuntud ja, ja kes on meie, igatahes. Teine video, mille autoriks on Akvilja Anglitškaite on samuti fiktsioon. See on ühest basseinilaadsest ehitisest kusagil Inglismaal ja kunstnik on palunud kolmel inimesel inglasel poolakad ja venelased selle koha järgi välja mõelda ja jutustatakse lugu. Näitus on jagatud kahte ossa, vaikseks ja rääkivaks ja selles rääkimas osas on siis erinevate narratiivide põhinevad teosed. Üheks näiteks võiks tuua antaanase TÖÖ Gustav loo nonsens kirjanduse põhjal ja kõik nad tegelikult tegelevad selliste sotsiaalsete teemadega või kasutavad ära sotsiaalset reaalsust, et luua sellest oma, et kunstmaailm või kui selline kunstlik fantaasiamaailm. Põhilisel moel üritab anda nõu, kuidas olla edukas, kuidas saada rikkaks ja omamoodi mängib selliste nõuannete või, või sellise praktikaga, kus, kus antakse antakse nõu, sellel ajal. Tööd otseselt ei tegele sotsiaalsete teemadega, ei kritiseeri, mis on valesti ühiskondlikus elus või poliitikas vaid pigem kommenteerivad ja teevad märkusi ühiskondlikku elu ja selle erinevate aspektide kohta. Galeriis ma nägin seina peal üksikuid sõnu, märke põrandal ja muid selliseid elemente, et mida need endast kujuta. See töö, mida sa nägid, on Liina Miklatšievitši uteteost koovad poos edasi. Paus ja see kunstnike tegeleb linna struktuuride ja selle reeglite uurimisega ja tegemist on siis teatud navigatsioonisüsteemiga näituseruumi jaoks kus kunstnik annab siis käsklusi, kas vastavalt edasi liikuda mööda seinaääri või siis nurkades peatuda. Et, et selline vaatajale liikumise reeglite etteandmine ja näituseruumi kaardistamine Ja see on midagi, mida vaataja märkab ja, ja mida näed, milline see ruum on ja kuidas selles liikuda. Ja millised on need etteantud reeglid, mida kunstnik oma teose kaudu annab. Viimane küsimus, et kuidas tunduvad Eesti ja Leedu kunsti omavahelised suhted Tema üldine arvamus on siis erinevuste kohta Eesti ja Leedu kunsti vahel selline, et umbes kaheksa aastat tagasi Leedu kunstnikud siit rohkem sotsiaalsete teemadega ja alles mõne aasta eest on siis peale tulnud noorem generatsioon, kes ei kasuta enam niivõrd palju dokumentaalfilmi ja kes tegeleb teistsuguste küsimustega. Ja ta arvab, et eestlased ei olnud nii palju huvitatud nendest küsimustest, aga ta ei tea, kas on, kas on mingi võimalik. Bränding, ja kui rääkida maalikunstist, siis tundub, et leedu noored kunstnikud ei ole niivõrd palju huvitatud sürrealismi sihukestest sürrealistlikke stseenidest, nagu näed, et eesti noored kunstnikud on vaid pigem on need rohkem majutatud Saksa ja Briti maalikunstist kui rääkida sisenedes kunstnikust, kes on esindatud galeriides. Ja lõpuks teeme natukene popi barbaduselt pärit rütmi ja bluusiartist ehk popartist Rihanna ja tema lugu. Umbrella oli möödunud aastal enim kordi mängitud pala terves maailmas. Seda ütleb meile statistika. Fakinaga ütlevad, et homme esineb Rihanna maailmaturnee KUUD köeldan väedžuur raames Saku Suurhallis. Aga mis on Rihanna sellist, et kultuuriga ja temast mööda minna ei saa? Kuskil kõlgub justkui kahtlus, et äkki on ikka tegu lihtsalt väikese pop artistikesega järjekordse muusikatööstuse toodanguga, kelle isikupära sama napilt kui laulu loomise oskustki. Asja võtab kokku paika Andri Maimets. Ja veel etteruttavalt olgu, et vihmavarjuga kontserdile ei pääse, pole mõtet üritadagi. Marianna tegelikult tuli ju muusikamaailma muusikatööstusesse. Sellise ühehitiimena räägitakse inglise keelses popul. Tooris One hitt wandori fenomenist ja see oli temale õnneks väga paljudele teistele artistidele õnnetuseks laulambrella, mis talle kirjutati. Tegelikult mitte talle, vaid kirjutati lihtsalt üks lugu, produtsendid pakkusid seda väga erinevatele artistidele, siis Rihanna produtsendid võtsid selle vastu ja soovitasid tütarlapsel just selle looga välja tulla. Ja, ja selles mõttes on, on ülejäänu juba ajalugu. Muidugi, ma ei tea kunagi, mida üks lugu võib teha või, või mida üks lugu võib saavutada, see lugu, millega Rihanna ennast kuulsaks laulis, koos tšehhiga tuntud räpi, hiphop, vari ja produtsendiga. See oli siis üleöö nii edukas, et suutis väga pikaaegsed hitid tabeli tippudest kõrvale lükata. Me räägime lugudest aastast 90.-te algused. Kes mäletab filmi neli pulma ja üks matus seal kuulsaks saanud Wet Wet Wet ansambli lugu, lavi soolo, round. See kadus kolinal, sest et tema oli siiamaani hoidnud positsiooni näiteks Briti edetabelites esikohta siis aastast 1994. Ja ta tegi veel teise üllatusega lükka säraga kõige kauem tabeli tipus püsinud naisartisti hiti. Ja sedagi teame me tänu filmimuusikale või filmidele. See on siis Justini aeguloobeslam jõu ehk et enam kui kümmekond aastat tipus püsinud lood said üleöö kukutatud. See on muusikatööstuses üpris imeline samm ja ma kujutan ette, et kõik need teised artistid, kes võib-olla võinuks selle loo vastu võtta kiruvad ennast võib-olla tänase päevani. Ma ei tea, see on ainult spekuleerimise koht. Aga tütarlapsel on läinud hästi, sest et tema teine album, millega nüüd turneele on läinud mitte ainult siis Eestisse tulemas, vaid ikka kogu Euroopas ja ka mujal maailmas on läinud väga edukalt nii tantsusaalides, raadiotes kui ka samamoodi nendes plaadimüügi edetabelites. Kõik see, mis siis peaks iseloomustama popmuusikatööstust või muusikatööstust laiemalt. Nii et muusikatööstuslikus võtmes on artistil palju edu olnud. Teine küsimus on muidugi see, et kui palju temast alles jääb, kui palju teda mäletatakse, kas kultuuri siis konkreetsemalt popkultuuri, noorsoo kultuuri, selline artist mõjutab ja mina väidan, et mõjutab et me võime alati öelda, et, et tegu on ühe produktiga mis on arvestades Ameerika või ka Euroopa pikaaegset popmuusikatööstuse kogemust stuudiosügavustes valmis lihvitud, peensusteni paika sätitud. Me ei räägi siin muusika järeltöötlusest või postproduktsioonis, me räägime sellest, kuidas artist peab käituma, olema, istuma, astuma, ajakirjanduses rääkima, millega paparatso talle silma jääma ja nii edasi, mis on omamoodi selle meelelahutustööstuse ja selle produkti tootmise osa. Aga teisalt ei saa unustada seda, et väga paljud need artistid on samasuguseks eeskujuks noortele kogu maailmas nagu biitlid omal ajal või queen omal ajal, keda me nüüd oleme harjunud pidama maailma popmuusika popkultuuri siis alustaladeks või legendideks või väga olulisteks ansamblitega kooslusteks popkultuuriloos. Et loomulikult on praegu vara öelda, kas Rihanna tegelikult ühte põlvkonda mõjutab või kuidas ta mõjutab seda ühte põlvkonda kahte põlvkonda võtame näiteks madonna, kes on nüüd juba neli põlvkonda või, või neli aastakümmet, ma arvan, põlvkond on rohkem suutnud inimesi mõjutada, mõjustada ja pannud nii popkultuurile palju olulisemad ülesanded või andnud popkultuurile võimaluse olla palju olulisem noorte ja mitte ainult noortega, vaid ka täiskasvanute noorte mõjutajaide mõjustajad. Et kas see, et Rihanna praegu Temavanune noor artist, pink näiteks mõningad aastad vanem siiski et tema on praegu in või populaarne noorte seas või, või Kristiina kili ära või, või või õnnetu Britney Spears, kellest me loeme meelelahutusvaldkonnast palju kellest me teame läbi seltskonnaajakirjandusse, et kas need kunagi mõjutavad, seda, saame öelda tulevikus. Mina väidan, et kui me vaatame praegu kas või siinsamas Eestis noori inimesi, kes muusikasse tahavad minna või tahavad tulla, Nad alustavad kusagilt, neil on mingisugused eeskujud. Mul on kahju, et Eesti noortel nimetagem neid, siis ma ei tea, popstaariks, superstaariks, pürgijatele, lauljateks, pürgijatele ei ole väga palju Eesti eeskujusid. Aga ma ei, May ei nutta selle pärast, sest et selge on see, et vabanenud maailmatingimustes on, on see popkultuur tahes-tahtmata igalt poolt tuleb. Võib-olla on siin juba küsimuse all see, et miks on nii vähe vene popmuusikat meile tänapäeval siia jõudnud, et me ei tea midagi, et ikka lääs, lääs, ingliskeelne muusika. Et aga mida ma tahtsin öelda, et selle mõjutamise kohta, et paljud Eesti noored lauljad nimetavad ikka tahaks laulda nagu Rihanna, järelikult on ta mingi nimi või pink või seesama nimetatud Aguilera et ma, ma vaataks neid väikest eeskujudena, inimestel peavad vees kujud olema. Ma arvan, et kõigil on olnud omal omal heal ajal eeskujud, nagu näiteks minu vanaemal oli Artur Rinne suur eeskuju ja iidol. Vaevalt tänapäeval tahaks mõni artist dist artistiks pürgiv Artur Rinne Moody laudade, Georg Otsa moodi laulda. Ei tasuks sellesse produkti või selle tööstuse tootesse pidama jääda. Loomulikult võiks Kultroloogid öelda, et kõik on see, kõik on müük. Aga ka kultuuri tuleb osata müüa. Selline oli märtsi keskpaiga kultuurikaja saates oli juttu leedu moodsa kunsti inversioonist Tartu kirjanduspreemiate jagamisest ning Eestis arhitektuurist. 70.-te võtmes. Saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri saar. Saate teemadel on mõtted ja ettepanekud alati oodatud e-posti aadressil kultuuriga ja ät r-r punkt e kultuuriga saated on järelkuulatavad ka vikerraadio koduleheküljelt kuulmiseni juba järgmisel nädalal ja seniks ikka kõige paremat äraolemist kõigile.