Tere õhtust, siin maris Johannes neli monoloogi Jaan Krossi asjus räägivad Tartu Ülikooli kirjandusprofessor Tiina Kirss poliitik Andres Tarand. Arhiivihääled on Mikk Mikiver koos Rein Veidemanni ka ning Jaan Kross ise. Esimene monoloog Jaan Krossi asjus. Tiina Kirss. Ta on ise andnud väga võluvalt metafoori õieti kobara metafoore ja need on tema loengutes, vabade kunstide professorina Tartu Ülikoolis aastal 1998. Nimelt mälu kui maapõuevara ja mälu oma kolmes vormis mälu kui rändrahnud mälu, kuid pulber ja siis mälu, kui aluspõhi ja selle metafoori kaudu või selle metafooride kobara kaudu siis Jaan Kross üritab näidata seda autobiograafilisust, kuidas seeläbi tema romaanide toimib. Ja see esimene metafoor siis koosneb niisugustest suurematest tükkides mida ta on kas ümber paigutanud niipalju kui rändrahnu saab ümber paigutada või siis mingil määral ümber töödelnud, pööranud valguse käes. See pihustunud mäluaines on ehk see kõige põnevam, see on see, kus autobiograafilist see on täiesti võimatu üles leida, aga mingisuguses probleemis, situatsioonis või pisikeses vihjes on ta siiski olemas. Ja see kolmas tasand, seda ta siis nimetab tema enda ehedaks staariks ja see on see aluspõhja metafoor kus on siis tunda seda nihukest mälukandvust on siis need romaanid, kus ta juba tegeleb oma kaasajaga ja ma arvan, et see on niisugune murdejoon. Ja minu enda krossiuuringute kaudu on mulle üha enam selgeks saanud, et esiteks ei olegi täiesti võimalik eraldada neid niinimetatud kaugminevikku romaane, nendest, mis on tema põlvkonnakaaslastest kirjutatud nii-öelda kaasaegne, tema enda mälu piiridesse mahtuv aines. Need on tegelikult kohutavalt läbipõimunud ja seetõttu läbi selle kolme metafoori on seda näha, et see on niisugune kiuslik asi, seda ei saagi tegelikult lahti kiskuda, aga ometi, ehestori tuleb välja siiski nendes romaanides, mis ma ütleksin, et eriti pärast väljakaevamisi hakkavad tegelema tema enda mäletatud minevikuga, nii et see, see niisugune dualism on siiski olemas. Aga tanaatidelektiline nagu ta mõnes ettekandes juba seitsmekümnendatel osutas, et tahtlik minevikku töötlemine teisel pool mäletamise piire, see on ajalooline romaan, see on ajalooline pellet ristiga millel on väga tugev rahva valgustuslik, intensioon ja sõnum. Aga siis niipea kui hakatakse tegelema sellega, mis on omaenda mälu piirides siis läheb asi väga keeruliseks. Nii hästi sellepärast et isiklik suhe selle materjaliga on teistsugune, aga muidugi tuleb ka tegeleda nendega, kes tahavad seda 20 katkestada, kellel on endal oma portrateeringuga mõningaid arveid. Ja nüüd on juba üsna palju sellest möödas. Läksime meie Ellen niiduga Werneri kohvikusse. Istusime sinna taha vagunisse mis oli inimesi täis ja ja räpane, nagu ta oli, ja armas, nagu ta oli. Toppisime ennast sinna ühte lauda tänu Jaan Eilartile, kes seal mingite inimeste kestus, ta trügis meile seal kohad vabaks. Olime oma kohvitassi kätte saanud, siis ütles üks mulle täiesti tundmatu meeskodanik teispool lauda. Kuigi see on väga mõnus, et me siin nüüd niimoodi ootamatult kohtume. Mul on teile ammu üks küsimus. Teil on seal Mihkelsoni loos niisugune episood. Et Kergatsi küla, Johan Mihkelsoni talupoeg uuesalusel Võrumaal laseb Mihkelsoni härjad naabermõisniku põldu ja kui ta siis kinni püütakse, et talle kere peale anda, siis pääseb ta põgenema. Ja sel pinnal tekib pärast mõningane sõnavahetus Mihkelsoni ja tema peremehe vahel. Ja mulle tuleb täpselt meelde kuidas ma selle stseeni välja mõtlesin. Ma olin kirjutamisega jõudnud niisugusesse punkti, kus mulle tundus, et on vaja stseeni kus Michelson sooritab mingi sammu talupoja või mitme talupoja kaitseks. Kuna ta, tal on siiski kuskil seal pükste põhjas mingisugune solidaarsustunne nendega, eks ole. Aga see ei saa olla midagi kapitaalselt, midagi nisust, skandaalset ühiskondlikus, laiemas tähenduses, seda ta ei saa endale lubada ja see suund ei ole tema suund, ei huvita teda. Aga midagi natukene niisugust teravat natukene Fropanced ja pisikest, seda ta endale lubab. Nii, no mis, mis ta võiks teha ja siis ma mõtlesin, et kena, ta võib kaitsta ühte talupoega naabermõisniku vastu oma talupoega, no mis stsenaarium, mis tema talupoeg võib-olla teinud, noh ja siis ma mõtlesin, et see on ilus, peaaegu folkloristid motiiv, eks ole, härjad seal teise, teise mehe põllul ja sellest tekkiv pahandus. Mihkelsoni talupoeg hooletuse tõttu laseb oma härra loomat naabermõisniku põldu ja ma võtsin kätte vana Milliinikaardi. Liivimaakaardi ja vaatasin seal seda ümbrust ja leidsin kas see oli nüüd pindi ja Saaluse vahel või kus kesse naabermõisniku lolliamis mõisas tasus, mäleta praegu täpselt seal parajalt geograafiliselt väga sobivas kohas toreda nimega küla, Kergatsi küla. Igas külas on üks Juhan kirjutas külas ka üks Juhan, kena ergatsi küla Johan vot sooritamiseks asja. Ja kui pärast tuleb siia naabermõisnik, tuleb Mihkelson juurde ja ütleb, et hakkab Mihkelson seal korrale kutsuma nii-ütelda, et näete, missugust korraldused siin toimuvad. Mina sain majanduslik kahju. Siis Mihkelson omas selles matslikus kindralmajori eneseteadvuses. Käratab sellele närusele Prip meistrinokale sellele parunile peale, et kas ei oska üldse kindralmajori ees esineda. Ja kirjutasin ma sellest seni maha ja siis mõned aastad hiljem istume meie seal Werneris ja siis ütleb üks kummituslik ja täiesti reaalne ja kaine ja akadeemilise haridusega mees üle laua minu vastased, ma ammu tahtnud teie käest küsida, et kust te selle stseeni läksite. Sest mina ütleta olen ju selle Kiratsi küla Juhani otsene järglane. Mina tean seda lugu lapsepõlvest saadik. Seda on mul kõik onud ja isad rääkinud, aga nii palju, kui ma tean, seal ümbruses ei ole enam kedagi, kes seda teaks, teenist ei ole seal ka käinud. Materjali kogumist ja mind huvitab ilmselt see peab olema kuskil kirja pandud ja mul ei ole üldse aimu, kus minu noh, esivanemad, seal või sugulased on selle kirja pannud, et oleks saanud seda lugeda. Ja mina vaatan talle otsa ja tunnen, kuidas asjade kultuurid muutuvad kuidagi ebamääraseks ja, ja ma olen menetluses ja püüan, püüan improviseerida vastust ja ütlen siis kuidagi niimoodi pool pobisemisi. Et jaa, teati kirjandusmuuseumis on ju olemas Paikundlikute, nende pärimuste fond kahekümnendatel aastatel seal üliõpilasi välja kihelkonna üles kirjutama paikkondlike pärimusi ja, ja siis sellesse fondi laekus ka seal oli ette nähtud küsimus, missugused kultuurilooliselt nimekad isikud on neis paikkondades pärimuste järgi liikunud. Või asunud, et võimalik, et ma siis jah, Rõuge kihelkonnafondist selle selle leidsin ja tema ütleb süütult, tähendab, ja mul on piinlik tema ees. Tema ütleb, et vot väga huvitav, ma pean minema sinna vaatama. Ja ma jätsin selle selle väljavaated ülesande ette ja, ja me tulime kohvikust ära ja Ellen pigistas mu küünarnuki, ütles, et aga kuule mis see siis on, kõik, mis sa kokku oled jahvatanud samuti. Tõeks osutub päkajärel. Tiina Kirss, kuidas teile tundub, kus siis Jaan Kross ennast, millisel tasandil ta ennast kõige paremini tunneb. Kas, kas see, mis on kaugem, on kergemini kombatav ehitatav, või see, mis on lähedal? Siilis on kaugel mitte ainult nii-öelda otse tema käest küsides, vaid seda nii-öelda tajudes lugejana lugejana on see kohutavalt suur uudishimu ja huvi, mis teda kannustab. See detektiivi huvise ja ajalookirg on nagu tugev temas, et mul on tunne, et talle endale oli neid asju palju põnevam kirjutada mänguline, hasarti, samuti see dialoogilisus, mis tal tekkis, tal oli ju väga palju neid sõpru ja tuttavaid kellega ta sattus vestlustes, kes andsid talle kas võtme võtmekimbu, kui ta hakkas näiteks Köleri romaani kirjutama, kolmandaid mägesid ja siis ta räägib sellest, kuidas üks tema sõpradest pakkus talle selle. Ella terve kuju andis kätte talle ühes vestluses ja ma võin seda ette kujutada, kui põnev see võis olla. Rääkimata veel sellest tegelemine ürikutega, juurdepääs ürikutele, dialoog nendega, kes olid ajalooteadlased sel ajal. Kõik see pakkus, ma arvan kohutavalt palju pinget, aga see, kui krossakas kirjutama oma nii-öelda lähiminevikust oma mäletatud minevikust, sellel on hoopis teine koloriit. Ja selles, ma arvan, leidub üks pisikene võtmeline seik. Ma küsisin ta käest, kuidas oli, kui ta kirjutas kallid kaastöölisi, miks ta kirjutas nii lühidalt, ja see oli midagi nagu 30 kuni 35 lehekülge ainult oma lapsepõlvest. Ja raamat on ju väga suur, miks ta kirjutas nii lühikese lapsepõlve? Ta ütles, et kui ma oleksin hakanud kirjutama ja lasknud endal sellel tasandil näidata siis ma ei olekski muust kirjutanud. Siis olekski jäänud see lapsepõlv nagu niivõrd domineerivaks osaks selle lapsepõlvekeskkonna Ahtigi võtamine, Zetallin kooliminek, need koolikaaslased ja kõik. Ja ma arvan, et, et see nagu jänese ohjeldamine selle koha pealt oligi, nii et ta oli nii palju sellest juba pannud. Wikmani poistes ta oli pannud nii palju sellest nendesse novellidesse ja kallitest kaastöölistest, ta tegi ruumi suuremeelsed laval teistele nendele, kes enam kaasa kõnelda ei saanud suurel määral. Sama tunne on tegelikult paigallennus, mingisugune vahetab on selles Mesmeri ringis ja paigallennus, kus ta tõesti väitleb või heitleb või kõigub sillal autobiograafilise ja mäluainese vahel, on neid tegelasi nendes romaanides, keda ta ei tundnud ja siis on neid, keda ta ausalt ütleb, on elust maha kirjutatud, tähendab teise nimega. Jah, kuigi ta siiski väga täpselt ehitab piirisele reaalsuse ja fiktsiooni vahele tänased noored autorid, nad lihtsalt ei viitsi uusi nimesidki mõelda, nad panevad needsamad nimed, kes on olnud elus ja pigem eelistavad nii-öelda see elumudelit ja siis panevad oma fiktsiooni juurde Krossile siiski fiktsioon ja väikesed vihjed elusse. Et kas see on isiksuse eripära, kirjaniku eripära, ajastu eripära, moe eripära. Ma arvan, et see on kindlasti tema isikupära aga see on ka teatud mõttes põlvkondlik arusaamine. Ma arvan, et jalatsisõu oli Jaan Krossi põlvkonnale väga-väga võõras asi ja niivõrd võõristav et sellist kiusatust Gibolnud inimese väärikus oli tema niisugune oreool. Ja seda väärikuse oreooli oli vaja hoida ja kui inglise kirjanik Choidjali, kes oma esseedest sajand varem 150 aastat varem sellest, kuidas kirjanduses peab toimima kaastunne ja see on see, mis eesti keeles ma annan sõna, kaastunne ei anna päris edasi, tähendab küll etümoloogiliselt edasi, aga ta ei anna sõna, ei anna sedasama rõhku edasi kui inglise keele Camperson. Võime kaasa mõtelda, kaasa tunda tegelasele ja alal, hoida tema väärikust, see on, mida Cheudyalijat silmas pidas. Ja ma arvan, et Jaan Kross ja tema põlvkond paiknesid veel küllalt lähedal sellisele tajuma selle, et inimesed tekista kõiki maski maha, teda ei paljastata lõpuni. Talle jäetakse see niisugune hämar tuumik, mis on tema ise ja selle eest tehakse väike aukartlik kummardus, ükskõik milline antipaatia võib tema vastu olla, ükskõik milline kiusatus olla sallimatu, aga ikka on selle inimese ees kummardus. Ja meil ükskord oli Jaan Krossiga juttu lontrustest ja lurjuste eest ja ta ütles, et ta on neid väga vähe replasenteerinud ja kui, et see oli raske. Nii et need paar tükki, kes, kes tal on olemas tema loomingus ja novellides temal oli raske seda niimoodi veenvalt nii palju ühte tegelast põlata, lontruslikust edasi anda. Teine monoloog Jaan Krossi asjus Andres Tarand. Aga siis, kui oli põhiseadus valmis, tulid esimesed valimised, oli nagu siis päris riik hakkas tööle, sest muidu oli ülemineku aeg ja siis oli Mart Laaril see õnn või õnnetus sai kohe peaministriks ja ma ei tea, kas käidi Jaan Krossiga masseerimas, et ta tuleks, on võimalik ja Kross sai loomulikult riigikogus. Aga mida ta seal kohtas, see ei olnud päris see, mida ta oletas. Järjepidevusest räägiti hirmus palju ja tegelikult juriidiline järjepidevus. Eesti vabariigile oli oluline aga sisuliselt kombed, väärtushinnangud, neid ei olnud kuskilt võtta, tähendab mitte ainult sellepärast, et ta oli peaaegu pool sajandit okupatsiooni, vaid ka talurahvas oli muutunud linnarahvaks suurelt jaolt selle vahemikuga, et vastupidiselt proportsioonid ja väga palju niisukesi muutusi, mis tõi meile kokku sinna seitsmendasse, riigikogusse väga kirju seltskonna, võib öelda ka mõnevõrra võhiklikkust, kellelgi ju paljudel praktikat ei ole või kellel oli, ei olnud nagu selle vabariigi praktik. Ja selles seltskonnas kross ilmselt tundis ennast suhteliselt halvast. Ma võin ette kujutada, sest tema jaoks oli see vabariik olnud ja ta tahtis jätkata, aga me pidime hakkama nagu otsast peale väga paljudes asjades. Ja sellepärast aga lahkus, sest tal lihtsalt ei olnud tegevus välja sellel tasemel. Kuigi teda ka üritati presidendiks rääkida, siis ta loobus teatavasti sellel põhjusel, kui kuulis, et Lennart Meri on ka asjal ja kahekesi need ei olnud mõtet ilmselt tõesti võisterdad olla. Juba see järjepidevuse teema tuli kenasti sissekross, juristiharidusega sellise eestiaegse mehena, palju teda kuulati. Teda kindlasti kuulati, sest et ta on ikkagi selline kõnekunstiinimene ka olnud mitte ainult pikkade, kuid siiski hea tahtmise juures arusaadavate lausete konstrueerija. Ma tean, Te kõnet hakkab pärast natukene levitati, kui ta opositsiooni kritiseeris, mis oli tal ajanud nagu kopsu üle maksa lihtsalt, sest see oli suhteliselt labane saagitsemine, mida harrastati, see oli teatud rinn rinnetel käis lihtsalt see, et on Eesti parlament, üks hea koht, noh, see ei ole kadunud siiamaale kus nagu riigi peale väga palju mõtlema ei peagi, vaid mul on ästil lennulaud all. Tont teab, see oli juba ka seitsmendas Riigikogus niisugune asi Krossile surmkindlalt istunud, siis ta tõmmiteta närvid oleks kaotanud, vaid ta lihtsalt vabas mikrofonis esines sellise vastulausega, ütleme mis oli, jättis väga paljudele sügava mulje, sest sellisel tasemel me väga palju ei kõneldud. Kandepind oli see, et et opositsioon ründab ükskõik mida, ükskõik kus küljes perset rünnata. Põhiline oli siis nagu vene vägede väljaviimine ja kuidas seda peaks tegema, noh, see oli juba jutuks, noh, niisugune saatuse küsimus siiski ütleme üks väga oluline, kus krossi meelest ei olnud võimalik kahte moodi mõista, aga siis opositsioon mõistis seda igatepidi. Miks teda sinna kutsuti, noh, see oligi selleks, et oleks keegi, keda oleks kuulda, kelle sõnal oleks jõudu, kellel oleks selline nii-öelda eetiline ette Antrus vä? See osa oleks tal võinud suurem olla, kui, kui me oleksime läinud tervikuna selle rööpa pääle, et hakata selliseid vanadest tulnud uusi väärtusi süvendatult käsitlema, aga teatavasti riisus väga palju tähelepanu omandireform. Ja see oleks igal rahval ja maal nii olnud, seal ei olnud krossil midagi selle vastu parata, see hoovus on tugevam kui kõik need ilusad asjad. Maadejagamine oli küll alles ees, aga seal oli väga palju muud jagada. Ja see sütitas kirgi ja tegi ka nagu teatud määral siis keegi ei taha ju otse öelda, aga ma tahan seda Nasendaks nagu laps küsib komme. Väike laps seda looritad, jaa jaa, püüdeti peita tont teab, missuguste asjade ta aga põhimõtteliselt käis ikkagi lahinguparanduste pärast. Kaks unistajad aastast 2000 Mikk Mikiveri ja Rein Veidemann Tegelikult siin tuli välja just nimelt romantiline eksistentsiaal-ist on ankross, tähendab ikka see eksistentsiaalne küsimus, nagu te ütlesite, olla või mitte olla, aga ikka selles mõttes, et olemine ja pikapeale olemine peale ja vaadata kas või krossi kõik need romaanid läbi, eks ole. Näed kompromissi tehakse selle nimel, et, et tõepoolest, et lõpuks olemine ise võidutseks. Jaan Krossi ei kutsu üles, ei pöördtooli tunni seal mitte kuskil mujal ei kutsu üles tegema kompromissi, vaid ta, Ta ütleb, et kui on eesmärk ja see eesmärk on pühitsetud siis on pühitsetud ka teatud kompromiss selle selle juures muidugi lahtiseks, samuti suure kunstnikuna, jätab lahtiseks, ütle niimoodi, vot siiamaani sa pead seda ametit. Jah, enamik jätab lahtiseks, kui palju ta jätab interpreteerimisvõimalust, nii nagu ta ise kirjutab, luuletuses luuletus on miljon maailma, millesse võib aina minna ja minna ja minna. Nii on, on tema tekstides ka peale selle, et mustvalgel ja meie kõigi jaoks teatud sõnad tähendavad sedasama ja nüansid hakkavad mängima, sõnamaht on sõna kasutab, kus on niisugune, et see tekitab, tekitab talle noh, hoopis ühe teise ruumi selle sõna taha sellesse ruumi jõudmine ja seal veel uute maailmade uute nüansside avastamine ja nii edasi ja nii edasi. See ongi see, mis, mis teeb ka tema puhul lavastajatöö, teeb huvitavaks. Kõigepealt, kui sa oled ukse lahti saanud, siis sa upud ära sellesse informatsiooni rikkusesse, mis seal on, mis peale kõige muu veel piimaga kirjutatud on, eks ole, mida, mida mustvalgel kirjutatud tekitab sinna vahele ja, ja seal on siis anna minna, seal sai, ei jõua ammendada kõiki neid võimalusi, mis, mis sul interpreteerimis, eks on, sa pead hakkama lõppude lõpuks valima. Et sa saad mingisuguse oma tee kätte samal ajal, jättes selle loo maha näiteks tuli tundi, tead sa, et ühe teise inimesega ühe teatud aja pärast võiksid sa teha täiesti. Teistsuguse elu selle tunde ees seisab, iga kriitikuid krossi loomingu ette võtab, tal on kaks väga silmatorkavat omadust, ta on üle kuhjatud vihjetega ja siis ütleme selle piimaga kirjutamisega. Siis lisaks on seal muidugi tohutu suur eruditsioon, mis seda saadab. Ja minu meelest on krossil täielik õigus unustada ära see aeg, mis meil randmel asub ja luua täiesti oma aeg täiesti oma Aegi, vabalt selle liikuda, tähendab kas kõigile meeldib või ei, see on, see on teine asi, aga, aga see on tema, tema laad, tema ruum ja, ja tema aeg enamuses tema proosalugudest on siiski nii, et peaaegu avaakordi. Sa hakkad tundma, et, et sind ootab ees mingisugune salaja ja siis ta viib sind ja juhib selles maailma kultuuriruumi niimoodi, et sa kohtud põrkud tuttavate asjadega, sündmustega nimedega ja nii edasi. Minusugune kohtub väga paljude niisuguste nimedega, kellest me midagi ei tea, see sunnib mind ennast harima. Kas lugedes või pärast uurima järele, kes oli kes ja mis ta tegi ja nii edasi ja nii edasi, tema liigub sellest täiesti vabalt ja ikka ta jõuab pikkamööda selleni, et ühel hetkel avaneb see ja see sündmus, mille lähedalolekut sa alguses tajusid, see tulebki ja tuleb ootamatult esile. Ei tea, kuidas suhtuvad krossisse need tõsimeelsed ajaloole? Krossiga nii nagu Lennart Merega on vaieldud ja eriti vaieldi muidugi Russovi kroonikate pinnalt kui kolme katku vahel tuli, aga pärast huvitaval kombel nad enam krossiga nii väga vaidlema ei kippunud, sest krosse erinevalt võib-olla Lennart merest, kes tõepoolest on ennast oma fantaasiatega ühtset ajaloolaste kirjaga kirjutanud, Kross nimelt ei pretendeeri ennast esitama ajaloolaste rivis, vaid ta, ta tahab just nimelt, et see ajalugu hakkaks elama, kross on teinud ajaloost elu ja, ja meid hakka poosis lõpuks huvitama see ike, selle tausta ja nii edasi, selle kaudu ta viib meid siis. Nähes Mikk Mikiver-il on käes krossi luuleraamat. Siis sellepärast, et ma mõtlesin, et ma ma loeks luuletuse selle proosa ja dramaturgia jutu sekka. Luuletus on pealkirjaga seesama. Seesama naeratuse raasuke ei ühtegi sõna, isegi mitte noogutust. Seesama kaasa naeratuse vari, mis üldsegi ei peegelda laiavaenulikku irvitust. Seesama kaasa naeratuse vari. Ja reetmine on ometi toimunut. Seesama silmapaistmatud hallikasmüür, mille vastu näo just nagu tuimaks muutuma võib äkitselt marraskil lüüa. Seesama töö ikka seesama korjata, korjata, korjata mure, muulukaid, rõõmu, joovikaid verre, piiskub kibuvitsa okastelt tarkuse kadakamarju, mis sõnatuks teevad suurde suru tõrde südamed punase Tamblits alla jäi ihusse käärima, käärima käärima. Kogemus. Seesama tee ikka seesama läbi linnade ja ülelagendikud minna kivirahnu laulude lastel Alina linnusõnade järgi. Seesama tee ikka seesama, kahekesi midagi muud pole olemas. Mälu ja tsensuur, enesetsensuur, süsteemi, tsensuur. Kui palju see tema mängulisust õhutas, pärssis? Palun kahtlemata õhutas, aga ta on piisavalt pidanud tegelema mõningate müütidega, mis seal ümber on käinud. Ja ma lehitsesin täna veel lõikusid vahe lugemistest, eriti kolmandast köitest, mis on pärit ajastust, kui ta oli just lõpetanud kolme katku vahel oli ka ilmunud Köleri romaan. Nii et need esseed, mis on vahelugemist kolmandas köites, on 70.-te teisest poolest ja 80.-te päris algusest. Ja sealt kõlab nii mitmeski essees läbi kas etteheide või tähelepanek, et minevik on paopaik. Kirjanik põgenes minevikku sellepärast et olevikus räägin, oli liiga raske. Ja eriti selle köite viimases sees, mis oli nii-öelda esma ilmunud esseede, kuskil mujal kõnena peetud tuleb krosseli juurde tagasi, ütleme niimoodi, minevik, mingi paopaik. Tema lemmikvõrdlus oli ka see, et on võimalik kirjutada džunglitingimustes ja on võimalik kirjutada jää välja tingimustes Polar maastikul. Ja kui liikuda polaarmaastikul, siis on, õhk on puhas ja õhk on hõre ja palju ruumi. Džunglis tuleb hästi palju vaeva näha, et seda ruumi luua. Ja ta võrdleb siis omaenda katsetusi ajaloolise romaani kirjutamisega, selle jäämaastikuga. Aga muidugi oli vaja jälgida kirvesilmareeglid. Mida lähemale olevikule, seda rohkem segatakse vahele. Niisiis oli paja püüda taandada oleviku tasandilt võimalikud tabamatusse kohta. Ja see on hoopis teine asi, kui põgeneda, sest põgenemine on krossi romaanides valus tegelikkus. Ja mitte ainult metafoor. Ta ei ole kunagi pelgalt metafoor, ta on elav kiusatust okas, nii nagu seda on näha keisri hullus, grafon Depaaleni puhul, kes kultiveerib neid põhjamaa kõige paremaid pomerants või kõige põhjamaise maid Pomerants üldse ja see on vägitükk seal paigale jäämise vägitükk. Sinu disrohkem julgust paigal lennata, nõuab kohutavalt palju energiat. Paiga lennust tuleb see metafoor tagasi, mitte põgenemine. Ja see ei ole heroilisus selles traditsioonilises mõttes ei ole roilisus selles mõttes nagu viimse veretilgani võitlusesse minek või oma pea pakule panet isamaa eest. Need tegelased nagu Timoteos von Bock, kelle hambad lüüakse välja, kes lõpetab, kas oli ta päris hull või ta ei olnud päris hull. Need tegelased, need niuksed, vankumatut, dissidendid on krossigaleriis vaid ühed tegelased. Paigal, lendajad on teised. Nii et põgenemine oli, ma arvan alati horisondil mitte ainult isiklik võimalus vaid ka tema kaasaegsete jaoks võimalus. Selle põgenemise juures oli selle õnne varjutamine, mis oli paljude kaotatud sõprade vajutamine. Ja sellest on Jaan Kross natukene rääkinud, mälestustes kirjutanud sellest, mis see tähendas, minna 70.-te aastate keskel Torontosse ja näha, et paljud tema sõbrad istusid seal ja kuulasid teda. Ainult mõni üksik võttis teda oma kodus vastu need varjud, mis olid põgenemisel 44. aasta põgenemisel ja need varjud, mis olid võib-olla hilisemal ajal need võimalused. Maailm oli lahti mõndagi kanti, nagu kolleeg luuletaja ütles, sai välja, sai minna, sai, sai reisida, sain näha. Ja see kiusatus, ma usun minna kuhugi, kus oleks vaimsemad võimalik avaramat võimalik tegutseda. Ma usun, et aeg-ajalt Kasahstanis suureks, et põgenemine, nii kui ta siin nimetab seda, et minevik, ele, paopaik see ole mängida, seda ütleb, sest põgenemine ei ole ka mitanud mäng metafooridele. Andres Tarand, kui Jaan Krossi kirjanikuna poleks eesti rahval olnud, mis meil oleks puudu jäänud, mida ta meile õpetanud. Nagu Eestis on kombeks ikka veel pingeridasid teha igasugustes asjadesse, kuulutada aasta kõigemaid, nemad siis Jaan Kross on olnud kõige lähemal Nobeli preemiale kahtlemata ei ole võimalik Eestist nõuded, igal aastakümnel. Tuleks kirjanik, kes ka läbi lööks, keda tõlgitakse, on ju eeltingimus. Ja, ja kuna see aine ja nii üldinimlik, aga Eestile tea saatuse omane olnud juba, kui ristisõdijad meid ära võtsid, kord siis algas kompromiss Lemine ja nagu teada, ikkagi osa ülikumaid, sulandus, sakslast, eks, ja on pärandanud meile neid nimesidki, messija maale kestavad, aadlinimesid. See küsimus hakkas pihta, nad teise maailmasõjast rääkimata, kus isegi Eestis teravamalt kui esimeses ilmasõjas Läks sihukeseks vend venna vastu tapruseks, sest järsku sattus, ega inimesel endal oli ju midagi teha, aga ikkagi suht vähe jääda kuidagi inimeseks, aga siiski on sellel oma hind, see on nagu see krossi alates kolme katku vahel. Põhiline sõnum ja ise ta tegi ju selle läbi, nii et teema pidi olema talle äärmiselt tuttav. Niimoodi sisemiselt. Millist tegelast nagu Eesti praegu vaja oleks, kas sellist sellist alalhoidlikumad või vastupidi oma väärikuses, kindlat ja lõpuni minevat? Ma arvan, et praegu on nüüd niisugune aeg, kus meie väiksus ei ole pärsitud otsa selle poolest, et võimule ligi ei saa, baltisakslased said sellepärast, et nad olid haritud eestlased, mitte nii väga tol ajal natuke ka. Vitud, mille hinnaga, selleks, et nad kuulutasid ennast sakslased. Just see oli nüüd tol ajal peaaegu et parim võimalus. Ja praegu me ei pea kuulutama seal nüüd esimest korda pärast seitse sadat aastat või nii, kus eesti keel on vähemalt tiitli poolest ametlikult euroopa keel. Me võime oma asju ajada eesti keeles Euroopa liidus, see on üks asi, mida enam ei ole oma, kel on nõukogus alates vallavalitsuses. Aga nüüd on küsimus muidugi selles, et on alasid, mida meile on keelatud või raskendatud ja nüüd need on vabad ja nüüd on küsimus, kas me oleme, jääme sellest vabadusest nagu pea läheb ringi käima, nagu inimsugu on, ta on ikkagi ahvist arenenud ja matkimine on tunduvalt enamlevinud tegevus kui originaallooming. Kultuurse originaalloomingus ja matkimine on meil praegu oht, mis vabaduses olla kõigil see õigus võtta ja matkida ja minul on kõige naeruväärsem, ma ei hakka praegu värskeid näiteid tooma, aga kui väike väga väike rahvas matkib Ameerikat, kus iseregulatsioon toimib kõikidel aladel Eestis ei toimi ja selles mõttes need ameerika kombed võiks olla üks esimene koht, kus ütleme siin peaks olema tähelepanelik ja oma vabadusi lollusi teha, mõnevõrra ise piirama, aga paljudele see jälle kindlasti meeldiks. Nii et Meie otsene eksistentsi oht ja ümberrahastamise otseselt keegi sunnib, mille vastu me oleme kanged olnud kogu aeg siis salaja kuskil vusistama ja tegema ikka vastu, vastu vastu vastu. Ma usun, et Kross sai sellest suurepäraselt aru aga tema seeria jõudis sellega lõpule, oleks ta nüüd alustanud, oleks ta võib-olla rõhku pannud sinna, et kuidas, millised ohud on täielikus vabaduses iseennast kaotada. Tema raamatutes nagu kompromissi õpikut võiks ju ikkagi otsida. Absoluutselt, ja noh, alguses tundus, kui see Russovi värk tuli, sest Russovi enda tekst on väga-väga hea ka kroonikas ja temast oli tehtud küll ainult üks tõlge tol ajal Leetergi 20. aastal, aga siis oli eesti keel maru vana, nii et see mõjus mõjuski nagu russo. Aga, aga muidugi noh, see oli just üks tüüpiline lugu sellest, kuidas siis tõusnud mees püüdis siiski joomata, mäletas seda oma vanematekodu ja kõiki värk. Et ta tahtis siiski eestlaste jaoks ka midagi teha, kuigi need eestlased ise väga hästi na üle terve maa ei saanud aru. Vaatamata sellele, et esimene krossi romaan, mida ma lugesin, oli keisri hull siis minule jääb siiski Balthasar Russovi romaan kõlama sellepärast, et see esimene kujund, tasakaalu, kujund, köiel tantsimise kujund, nii nagu selles romaanis üldse paljud stseenid on pärit patriarh kroonikast Liivimaa kroonikas ja nad on nagu suurenduspildid. Nii et siin on tegemist köietantsijatega itaalia köietantsijatega, kes kui ma nüüd ei eksi 1561 tulid Tallinnasse ja riputasid oma köie Oleviste tornist ja selle köie nad siis ulatusid teisele poole linnamüüre mis sageli unustatuks jääb, on, et selle köie tellis Tallinna raad. Et tegemist on nii-öelda leiva ja tsirkusega. Aga need on Italia poisid, kes siis sinna Oleviste torni lähevad ja sealt alla kõnnivad. Selliseid komejant oli palju varasel uusajal nii ringi liikumas mööda Euroopat. Balthasar Russow siis veel oma hiiu nime all pall noore koolipoisina teeb poppi ja läheb seda värki vaatama, aga teda ei huvita see, mis toimub teisel pool linnamüüre. Teda huvitab see, mis toimub Oleviste tornis, mis on nende poiste saladus. Ja ta ületab oma selle ülesronimise Hirmo. Oleviste torn oli tol ajal väga kõrge tolleaegsete mõõtmete järgi kui mitte kõige kõrgem hoone-Euroopas ja siis ta ronib sinna sinna tornikiivri alla ja seal siis vaatab, mida need Itaalia köietantsijad teevad, enne kui nad sinna käia peale astuvad. Ja nad joovad midagi peeglist ja tuleb välja, see on selge vesi, nagu tõrjemaagia poolt kannustatud, siis selline mõte juua selle maakastet kus sa parajasti seda trikki teed ja sul läheb õnneks Balthasar Russovi enda elu, tema kirjutamine on köietrikk, kõik see värk on nagu köietrikk, nii et sellest on tehtud vägi, embleem sellest sellest episoodist. Aga et see on siis üks metafoor, mis minu jaoks kõike seda identiteedi iseendaks jäämise probleemi pingestab. Ja see on mõjuvam kui mõnes teises Jaan Krossi romaanis näiteks kasvõi keisri hullus ja hiljem muidugi, Mesmeri ringis on need vankumatut dissidendid, need, kes oma aate ja oma põhimõtete pärast ohverdavad oma elu. Lihtsalt muidu ei saa, kui, et otsekõnes ja otse peale lennata. Ja minu jaoks on selle Balthasar Russovi tegelase psühholoogia lahtimõtestamine komplekssem Jaan Krossi loomingus ja samas ka võib-olla sügavam, sellepärast et seal on ka varjule see küsimus, mitte ainult, mis on minu eetiline kese ja mis on minu isamaalisus vaid pigem see, et mis on minu elutöö, mis on minu eluülesanne ja mis hinnaga ma selle täide viin. Kui ma tahan saada haritlaseks siis ma pean ütleme nii metafoorselt ümber rahvustuma ja ümber rahvustudes rüütades oma psüühikat teise keelde, teise meelsusesse. Kõik see on seotud nii võitude kui kaotustega. See on niisugune kaksipidine asi, näiteks ta ise. Jaan Kross kommenteeris oma loengutes Otto Wilhelm Masingut, kes valis oma nii-öelda avalikkuse ees esitatud päritoluks sakslase liini mitte oma isaliini, vaid oma emaliini. Mis oli padi saksa liin, see ähmastab need piirid, mis asi on eestlane? Mis see tähendab sügavaid vagusid, künda kultuuripõllul? Kas see on tingimata sellises absoluutses iseenda alal, hoidlikkuses rahvuslikus mõõtmuses või on see tagasiprojektsioon? Nii et mingis mõttes see balansseerimine toimub väga mitmel tasandil, sellel haritlased, nagu Palduse russo see ta oma elutööd üldse teha saab, peab ta tegema väga mitmesuguseid keerulisi valikuid ja need ei ole sugugi mitte mustvalged, need ei ole sugugi mitte nii, et hea ja halb või Baya pähe ja need ületavad mingisugused rahvuslikud, kinnised ja siis muidugi on selline paradoksaalne väljendus, on nagu kolmas tasand siis sellest iseendaks jäämisest kus tõepoolest sant aeg, aga milline aeg ei ole sant ja ma arvan, see on Jaan Krossi romaanide üks põhisõnumitest ja ühes intervjuus ta seda isegi kommenteerisid. Mis asi on paranoia psühholoogide järgi, eks ole, siis kõik ajad paranoilised? See on nagu tavaline see nagu lähtekoht. Selles valikus jällegi mitte kirjutada oma lapsepõlve lahti, kui kuldset Eesti vabariigi aega kahte üürikest kümnendit kultuuri õitsengut. Jaan Kross kummastab seda müüti selle valikuga, et ta absolutiseerida oma vabades tingimustes väldanud lapsepõlve Ta ironiseerid, seda, see on tema jaoks mingis mõttes püha sõnaallikas ja allikaid irvetata. Eesti kirjanduses on palju olukordi, kus seda on tehtud, aga ületama allikaid, aga samas ta ei absolutiseerida seda. Nii et see kolmas tasand kuudega Balthasar Russovi romaanis jõuab on ühes Baltari sisemonoloogiks välja öeldud niukene fraas. Jumal räägib patareiga, ütleb, et kuula minu häält iseeneses aga ära ole narr. Mis see tähendab? Üks asi on kuulata jumala häält isenesest, Ani, luteri pastor, tan püha vaimu, kantslist on õpetatud mees, tal on oma ülesanded, annab amet. Aga mis see siis tähendab, ära ole narr. Yhe maa kõige huvitavama essee avaldas Jaan Kross sellesama pealkirja all ta võttis selle fraasi ja, ja mõtiskles selle ümber. Need iseendaks jäämine on niivõrd mitmetasandiline, ta ei ole ainult see tasakaalu hoidmine. Ta ei ole sugugi mitte ainult oma rahvuse niisugune küüned enda poole alalhoidlikkus, selle rõhutamine igas kontekstis. Aga ta ei ole ainult oma pea paku peale panemine, aga ta on kusagil maal. See küsimus, kui kaugele ma võin minna oma autentsuses, ilma et ma olen narr. Kõiges selles on väga suur territoorium, mida Jaan Kross on lahti kirjutanud. Sõnasabast kinni võttes hirm narriks jäämise ees mõnes mõttes on see eestlase põhimure tänases Euroopas. Jah, kahtlemata, kui nimetada asju õigete nimedega, siis eestlase alaväärsus, kompleksid On ka Jaan Krossi loomingus sees. Need on sees sügavalt ja selles ühes Torontos peetud ettekandes ta räägib sellest, kuidas eriti kolmekümnendatel aastatel ilmunud ajaloolised romaanid tema jaoks on nende tippmetsanurga Ümera jõel ja siis tuleb Mälkama surnud majadega ja säält nagu läheb asi allamäge. Ta kritiseerib neid hind, reiside Mälkusid erinevate kompensatsioonimehhanismide pärast, kuidas need autorid oma ajaloolises romaanis püüavad eestlase alaväärsusega toime tulla, aga need on elegantsed, need etteheited, need on nii elegantsed, et need kõlavad isegi nagu pühitsused, et kuidas siis Hindrey oma härrasmehelikkusega. Kuidas Mälkamas noore poisi vallutusihas neid alaväärsuseid kompenseerib. Aga see on ikkagi kompensatsioon. Ja ma arvan, et Jaan Kross teadvustab väga teravalt neid niisugusi hetki. Jaan Unduski seda lockwendsed lahti kirjutanud, seda eestlase häbi, niux, rahvusliku häbi motiivi, mis ma arvan, et tegelikult ongi nagu selle alaväärsus kompleksi edasiarendus. Ja see, et Jaan Kross on oma tegelastest neid alanduse ja lömitamisena siiski ka esile tõstnud, näitab, et ainult trahtrahh trummi põristamise, lippu, lehvitamise ja igasuguste muude avaliku rituaalidega neid alaväärsuskomplekse ei kompenseeri. Selleks on vaja nendega töötada, nendega vaeva näha ja aru saada, milline on nende vooder kust nad tulevad. Midagi tõikeselt oma lapsepõlvest, oma lastetoast väga olulist endaga kaasa täiskasvanud maailma ütleks midagi, aususe mure. Nagu nüüd on hästi. Selles, kui ma talitaksin nii või naa selle maailma jaoks midagi vastuvõetamatu Filtreerimise harjumus ja teatud hoolitses selle eest. Minu ämbri onu ümbruse käitumine püsiks vastuvõetavuse raamides. Kui praegu nüüd on niisugune haruldane, selge. Et oleks nagu oma teha, siis maailm on läinud, selliseks väga oma teha ei ole ikka me ikkagi ei ole ise võimelised iseenda eest seisma, kuna me juba väikseks rahvaks alla jäänud. Ja kogu Euroopa on praegu õnneks selles seisus, kuigi näiteks vanad suured orjastajad teiste rahvaste nagu Inglismaa ja Prantsusmaa ei saa sellele sugugi pihku ja nemad arvavad nad ikka oma jõuga maailmas hakkama saada. Nii et, et see küsimus on teine kui krossi kirjutamise ajal, aga ta on ikkagi see, et oma vabaduse ja oma tahtmisega tuleb teha endiselt kompromisse, et elada, eksisteerida. Eestis ei ole see asi kuigi põhjalikult arutlusel või natuke vaenulikult etena. Euroopa liit kamandab meid, sõnum on ikka see, et kui me jaksame iseenda kultuuri eest muretseda, siis kõik need muud asjad jooksevad nigunii. Põhitähelepanu on sellele, et kuidas, eks elementaarseid tingimusi. Nüüd läheb see asi järjest enam läikivate asjade peale, mida, nagu harakas ei tea tihtipeale meestest peale, aga aga noh, nii on käinud ka teistel, aga, aga see, et keegi teine meie kultuurimees teeks, kõik, võivad meil neid läikivaid asju tuua, teha, kinkida. Aga see on meie põhi ja selle nimel teatud kompromisse teha, sest selle piirid vabaduse puhul et sõnaga meie eest otsustab terve Euroopa, see on seesama asi, tegelikult see kompromiss, ainult ta ei ole niisugune vägivaldne, selles muidugi suur vahe. Aga see küsimus, mida Kross lahendas lugematutes raamatutes et see ei ole kadunud kuhugi. Jaan Kross kui väikese rahvakirjanik, kui palju see keel on ahistanud või abistanud? No ta oli siiski üks nendest vähestest inimestest Eestis, kes keeli oskas sama hästi kui Lennart Meri, need rohkem meil ei olnudki võtta niukesi esindusmehi vist. Krossu käis ka ringi ja ilmselt oli võimeline, no ütleme siis, et vihjama, mida ta on mõtelnud, mida ta teinud. Ma usun, et ta päris andekas selles asjast. Et enne ju, kui ei ole tõlgitud, ei saa lai foorum midagi otsustada ja ikka keegi kirjastaja võtab selle riski. Aga nii paljude nendega suutis hästi suhelda, et seda riskima. Ja Lennart Meri oli teine samasugune, tema kirjanduslik produktsioon oli küll väiksem või ütleme siis parim asi, hõbevalge oli tegelikult ju ka ikkagi väga poliitiline. Lennart oli algusest peale poliitilisem ja kross tõmbas siis ära kirjandusse ja ei võtnud neid poste istmeid kulutada. Aga ometi sellist noh, näiteks markese tuntust tal pole. Ta on ikkagi niimoodi, et suurtel rahastele suurtel keeltel on ikkagi nii suured eelised. Et siin me peame, peame nautima, et meil niigi palju nii häid kirjanikke on, nagu meil on. Ja eriti luuletajaid puudutab see, et öelda maailmatasemel, meil on nii palju nii häid luuletajaid, aga seda me teame ainult ise. See, et sa oled siia sellesse piiratud kogukonda surutud see, see tekitab väikese õhupuuduse. No ma olen natuke vaadanud praegu Põhjasõjajärgsete eelset Eestit, et kuidas tema elas ja siis jäi meid järele kolme suure tapatalgu, tähendab esimene nälg, teine sõda ja kolmas katk. Jäi nüüd järele nii vähe, et kui inimesed oleks hakanud ängi tundma, siis ei oleks praegu üldse nemad, mis hakkasid tegema sigima haruldase lisandusega, sest pooled neil soorid küll ära, aga hoolimata sellest ei olnud 100 aasta pärast enam asi sugugi nii hull. Lootus, et praegu meil on minu meelest see analoogia ei ole täpne ja ma ei hakka siin kellelegi ette kirjutada, kui mitu last kellelgi peaks olema. Rahvana jo 2,1 oleks vaja, eks. Aga seda ängi tunnet ja ka teatud määral kogu alaväärsus kompleksi, et meie asjad ei lähe maailma, nii et see ei ole enam meie küsimusse, lahendati ütlusi viimati Põhjasõja ajal sellest peale me enam kunagi suureks saada ei saa, võrdluses teistega. Ja tuleb rohkem. Sõna väärikus on võib-olla üks väga uhke sõna, aga, aga seda väärikust juurde võid, seda saab paari põlvkonnaga, ma loodan. Sest Kross ja Meri, kellest me täna rääkisime panin nad ise mägisi, paarisin, nemad ei käinud seda. Ei Siberist kuskilt hankimas välismaadelt, vaid nad võtsid selle siit, kus nad kasvasid ja see on nagu see koht, mis meil võiks paremini minna, kiiremini areneda. Praegu. Kahtlemata on praegune maailm niivõrd turumudelist läbimbutatud, et see, kes kõige kiiremini kasutab ära turutingimused, mängib oma tekstid õigete kirjastajate kätte. See pääseb mõjule. Ma arvan, et Jaan Kross oli vist väga kaua teadlik, et vaatamata sellele suurele lootusele, et temast saab Nobeli laureaat ja seda oleks ta igatepidi väärinud ja mitu korda üle et tema raamatud ei kõnele nii kergesti väljapoole, ma arvan, see on mitmel põhjusel. Thomas Salumets on rõhutanud seda, et, et Jaan Kross kirjutas eestlasele, ta kirjutas sissepoole, ta kirjutas oma rahvale ja see, mida rohkem ma teda uurin, seda rohkem ma tajun, et see tegelikult on nii ja see tähendab, et tema rema raamatut tõlkes toimivad siis, kui kultuuritaust on enam-vähem tasandatud. Krossi proosa ei ole müüdav selles mõttes, küll aga on tema proosat tõlgitud väga-väga kaunisti ja väga-väga loominguliselt väga mitmetesse keeltesse. Ta on selles mõttes kaugemale jõudnud kui paljud teised eesti autorid. Teised kadestavad sellepärast, et krossil on alati olnud lojaalne tõlkijaskond. Et Jaan Kross sõnastas ühes oma essees, et väikse rahva olemasolu õigus on tema kultuuri loomepotentsiaaliga tegelikult identne. See näitab, et mitte ainult keel ei ole see, vaid see väiksus nõuab suuremat pingutust ja see ei ole mitte turu metafoori piiridesse, on, et väike rahvas peab lihtsalt rohkem pingutama, et olemas olla maailmas, et olemas, olla eurooplased, olemas olla maailmas. Nii-öelda kõrgpingutus, mis sellega kaasas käib, on lihtsalt seal normaaltingimus, sellest ei saa üle ega ümber. Nii et Jaan Kross jõudis kirjutada väga palju ja sellest me peame tänulikud olema, et ta nii suure aardekirstu jõudis valmis panna enne oma lahkumist. Nii et mingis mõttes Jaan Kross lõi verbaalseid monumente oma kaaslastele oma kaast eelistele, kui üliõpilased talt küsisid, et noh, kuidas oli Kasele tsensuuri kaja, et mida me peaksime õppima, ja Jaan Kross vastased luge noppima. See oli selleks tehtud, mitte et näidata, kui kavalalt keegi nii-öelda ära pääses, vaid see on selleks, et teie saaksite targemaks, et te oskaksite ridade vahelt lugeda. Te saaksite aru, mis on teie võimalik mänguruum, teie oleksite taibukad ja samamoodi, ma arvan, et see niisugune väike eeskuju, mis ta meile suure eeskujuna oma raamatutes maalis, olijat kuulakem teisi põlvkondi, neid, kes on kadumas. Ärge lihtsalt kuulake telekat või. Või kuulake seda mürameestel ümberringi on aga et võtke vaevaks, kuulake siis pange kirja. Monoloogid Jaan Krossi asjus on peetud. Stuudios olid kirjandusprofessor Tiina Kirss ning poliitik Andres Tarand. Arhiivivaramust Mikk Mikiver koos Rein Veidemann niga ning Jaan Kross ise kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.