Tere olen Riho Lauri saarele ja eetris on muusikaline erisaade sarjast kultuurikaja. Jah, kuulsite õigesti muusikaline erisaade, sest suur suvi muudab inimesed kerglaseks emis muusika muud ikka on kui üks kerglane meelelahutuskõik. Need, kes nii arvavad, võivad nüüd tagasi rabasse lamamistooli vajuda. Kes vastupidi arvavad, võivad hakata tähelepanu teritama, sest järgnevalt saavad sõna muusikaga tegelevad inimesed juustega juustuta harjaga harjata. Heliloojad Leonardo da Vinci ja veel mõned muistsete meeste kommete edasikandjad. Teised märksõnad on mässivad ja rabarock. Hääd kuulamist. Läbi aegade üks menukamaid omamaiseid etendusi Kuusalu lähedal heinaküünis mängitud Eesti ballaadid saab sellel suvel mehise täienduse. Naiselikud noodid on minevik. Täna Tallinnas kultuurikatlamüüride vahel esietenduvas eesti meestelauludes haiseb bensiin ja higi, trummi taovad, tuli leegitseb ja mehed möllavad. Veljo Tormise rahvalaulude triloogia kolmandal osal põhineva etenduse muusikalise juhi Tõnu kaljustega rääkis Urve Eslas. Eesti meeste lauludest rääkides ei saa kuidagi mööda eesti ballaadide nimetamisest. Räägitud on justkui selle jätkust antipoodist täiendusest ühendab neid ju vähemalt muusikaliselt helilooja Veljo Tormis, kelle rahvalaulude triloogiast mõlemad pärit on. Tõnu Kaljuste, millest laulavad eesti mehed, mis on siis meestelaul ja mis on see peamine erinevus, mis neid naistelauludest eristab? Eesti meestelaulude tsükkel on Veljo Tormis oli kirjutatud vast kõige esimesena. Ja ega vist olnudki alguses mõeldud teatrimuusikaks, sest ta on niisugune pooletunnine tsükkel sündinud niisuguse a cappella koori tellimusel. Kaarel Ird hakkas seda kohandama teatri jaoks, aga meie triloogia on meestelaulud erinevus muidugi peaasjalikult erinev selle poolest, et see ei ole õhtu, vaid meestelaulude muusikast, mis on tormis kirjutanud selleks puuks väidet. Oleme haaranud sinna muusikalisesse materjaliga teisi laule, mis peaksid raamistama seda mõistet eesti meeste laulud. Ühelt poolt on see meestelaulude tsükkel erinev rahvalaulumaterjali poolest Eesti ballaadid ja Eesti naiste laulud olid onu-laulust ja Eesti meeste laulud on siis kaasaegse mast folkloorist linna folkloorist hilisem maleva folkloori õppinud, siis ühte peetakse väärtuslikumaks ja teist, mitte väärtuslikumaks. Aga niisugune folkloor on ja eks seda folkloori tekib tänapäev. Nii et ma arvan. Kokkuvõttes on tegemist siiski Veljo Tormise üldistusega tsükli piires, mille pärast meestelaulude eks võtnud mitte vanu laule. Vaidan mõlemad laulud, eks selleks üheks põhjuseks ole see, et naised olid põhiliselt ikka elu, edasikandjad ja ka teatud pärimuse edasikandjad ja vanem runolaul on lihtsalt oma rikkuselt ja oma niisugune keskendus osavalt muusikaliselt materjalilt noh, palju nagu tõsisemalt võetavam, aga elu ja ka muusikakultuuri niisugused erinevad tahud ei pruugi olla selle tõttu välditud ja ma ei saa nagu mööda vaadata sellest folklooripärandist, mis on ka hiljem tekkinud ja see hilisem folklooripärand satusest eesti meeste suu. See on tormise valik ja minu meelest väga ilus üldistus. Niisugune teatud jobu maailm, mis selles suguses muusikas väljendub, see on selles tsüklis just Eesti meeste laulud, aga me oleme sedajagu maailma veidi raaminud, ei andnud talle veidikese, teistsuguse suhte. Me oleme juurde pannud Paul-Eerik Rummo tekstile tasasem oma laulu Tõnu Kõrvitsa seades siis rahunen, et mis, mis on Kalevala pärimusest ja milles on ka tegelikult niisugune vanema folkloori ema šamanismi nüansse ja pluss veel siis lõppu Smuuli tekstile viimane laev. Seal, seal on kõik noh, vastupidine sellele, millest on nagu tormise tsükkel meestelaulud, nii teatris saada teise raami. Kui nüüd selle tormise tsükli laulude juurde korraks veel tulla. Millised need teemad on, millest mehed laulavad? Ma saan aru, et ka need on naistelaulude teemadest üsna erinevad. Naiste laulud oli naise elu, meestelaulude teema on, deklareeritakse, et me oleme mehed kui metsapullid. Et me käime hal. Me käime kosjas siis võtame viina, siis käime sõjas, siis oleme mere peal kõvad mehed, mees, ammell Teo mees, kes on murtud muredest ja neil on olemas lorilaul, kus me teeme maailma asjad kõik roppusteks. Siis meil on olemas ümberküla laul, kus me kogu kihelkonna paneme paika ja muidugi ka tantsulaulud olemas. Kui laval on mehed, siis võib arvata, et haisev veidiga tubaka ja diisli järgi nendest Troppustest Tõllid korraks juba juttu, kas selline natuke vulgaarne kõnepruuk kuulub ka meheks olemise juurde, lisaks sellisele pidevale enesekehtestamisele? Ma ei ütle tropp kõne pruugalt meestele omal ajal minu elukogemus ütleb seda vähemalt. Aga mis puutub eesti folkloori, siis jah, need laulud näiteks isegi, mida omal ajal Cyrillus Kreek'i Peeter süda kogusid sajandi algusele varem tulid erinevatest kantidest ja et nagu puistuvad rasketel hetkedel inimese hinge ja see on ju palju meeldivamaks niisuguse enese puhastuslik protsessioon kui lihtsalt ropendada laulda nende sõnadega, see on kena ka Paul-Eerik Rummo on lõppude lõpuks teinud mingi üldistuse oma tekstidega, see ei ole niisugune otsene folkloor. Ta on inspireeritud sellest uuemast rahvalaulust ja vanemast niisugusest kirja pruugist ja teinud siiski oma poeesia, niiet kohati väga delikaatne siis seal siis, et kui siis ja ja iga inimene võib ise mõelda, mis seal midagi all Sellest jobu tusest oli ka veidi juba paari sõnaga juttu. Kas uuemas rahvalaulus, see, mida jobu tähendas teie poolt praegu niimoodi kokkuvõetuna, kas seda võib kuidagi võrrelda sellega, millisena see praegu avaldub? Ütleme toona, selline mees kui metsapull millise vormida nüüd tänapäeval on saanud. Minu meelest on tegemist niisuguse asjaga, mis on nagu jääva väärtusega. Neid asju ei saa nagu mandrite kaupa midagi eraldada, need ei ole ainult Eesti meedias on kogu maailmas niisugune väga omane asjakene. Et kui me räägime meeste lauludest naiste lauludes, siis me võime rääkida sama Eestiga meestest, teistest nende erinevusest. Ja meeste maailm on erinev kui naiste maaelu just nende nendesamade iseloomu tõttu, mis meil näiteks meestelaulude naiste laulud, mis, mis see vahe oli. Ühel folklooris kajastub elujärjepidevus ja teistel kajastuvad ütleme, niisugused erinevad eluaktsioonid ja niisugune teatud loovuse pursked väga erinevates Faneerimisest kihtides. Eesti ballaadidega käis kaasas väga võimas vaatemäng, mis selle etenduse eriti nauditavaks tegi. Siis olid pöördutud ida kultuuride Jaapani poole, et saada veidike erinevat aktsenti kogu etendusele, meestelaulude puhul aga vaadatakse Aafrika poole. Ma saan aru, et laval on üsna kuumad rütmid. Tantsulaulus vaid, et midagi niisugust totaalset Aafrikast terve stiili olen ma võtnud, seda ei ole, aga küll oleme võtnud Aafrikast tantsu juhendaja Šival alad õpetas teatud liigutusi, mis ootamatult tekitasid aistinguid eesti rahvatantsus ja nende nende põimumises on midagi väga sarnast. Muidugi nii nagu eesti ballaadides jaapani teatud mingi maailm väga resoneeris runo lauluga vana runolaulu ja seda ma ise kogesin Jaapanis tihtipeale kui tormistajategantsid, nad võtsid seda nagu oma lauluna ja ütleme, kui me näeme niisugust aafrika mingisugust suguharu, tantsu või niisugust rituaalset tantsu, siis seal on ju ka olemas mingisugune niisugune kõigile ürgrahvastele omane loodusrahvastele omane-sugune jõuline maa peal Datsumine, nii et see, see on andnud ka meestelauludes ja meeste tantsudes meeste olekus igal pool loodusrahvastel väga omane. Nii et Aafrika on niisugune kodune tunnetuse maa nendele inimestele, kellel on loodusega tihe side Tulles korraks nüüd selle runolaulu juurde veel kuigi need meeste laulud esindavad sellist uuemat folkloori, ma saan aru, et siukseid tagasilülitusi vanema folkloori juurde on läbi selle rauaneedmise, näiteks Veljo Tormis on öelnud, runolaul on üldse kõige väärtuslikum asi, mis eesti kultuuris olemas on. Mis selle Bruno laulu juures või selle vanema rahvalaulu juures on sellist, mis viga eestlase südame kiiremini põksuma paneb. Ma täpsustan, et rauaneerimises Veljo Tormis ei kasuta otseselt folkloori otseselt runolaulu, kuigi uruna laulu teatud minimalistlik, niisugune abi on tal paljude tekstide esitamisel ja kõige väärtuslikum kõige põhjapanevam on alati keel ja ütleme, kui raua näidmises kasutatakse lisaks Kalevala fragmendile ka tänapäeva ajalehekeelt ütleme seal keskmises osas, kus on kulminatsioon, kus loetletakse igasuguseid tapariistu ja tähendab kõike seda rauda, mis on inimene enda hävitamiseks teinud siis seal tekib jälle üldistuse läbi niisugusi, loitsu, et kui me oleme omandanud mingisuguse võimu mingi materjali üle, siis meil on nagu õigus selle üle seda juhtida ja selle üle niisugust võimu omada. Seal Somanistlik printsiip Panalasele raua, need, mis alus. Ja see, et me kaasame niisuguse vanema runolaulu galati, mingisugused tõsisemad kontaktid meie muusikalise emakeelega siis selles on see selle muusika ja selle tunnetuse seletamatu kokkupuutepunkt, mida ei saa kirjeldada. Me võime deklareerida, et see on meile omane ja väärtuslik, aga lihtsalt selles olles ja selles suuta seda kommunikeeruda ja kommunikeerida läbi teatrikeele ja ütleme läbi muusikaliste teoste. See on ainus viis, kuidas me saame seda runolaulu väärtust alles hoida. Tänapäeval vaevalt enam keegi runo lauluga nii ei kontakteeru, nagu see toimus tagasi, kuigi noh, on kindlasti kuskil Võrumaa metsades. On üksikuid inimesi, kes seda suudavad hoida, hoida v lehedana ja ütleme Setumaal. Aga siiski see on juba nii osa teatud kultuuriturismist. Eesti ballaadide teeveedeed lubati juba hulk aega, kas võib oodata seda mingil ajal poodidesse? Ta võib alati, sest vot seal on tegu teatud mingi kõlapildi paikapanekuga väga, väga suur osa sellest ja põhiprintsiip palaadide kõlapildilahenduses oli see pillide mets, mis ümber publiku käis, tähendab, sümfooniaorkester oli jaotatud mitte romantiliseks sümfooniaorkestriga, vaid seda ühe ühtede pillidega, Obama lindistasin erinevatesse kanalitesse ja see, see oli mõeldud nagu etenduse tarvis, aga kui seda panna ütleme, tiivideee siis selle jaoks peab tegema lihtsalt nagu uued ümbermängimised ja see laia leidmine ja ka raha leidmine ei ole sugugi kerge. See on niisugune organisatoorne küsimus, rohkem, aga lootus jääb, oleks vajalik ära teha, aga meil on ju see niisugune, eks igasuguse raha ruumides on teatud piir ja, ja ise ka küllastus sellest niisugusest manguvast olekust, et kui see, see asi tuleni vabalt vaid tuleb mingite ponnistustega, siis parem uut luua. Selle tee peale me oleme läinud peale ballaade näha järgmist tsüklit naistelaulude peale naiste laule, meeste laule. Nüüd on ainult asi selles, et meestelaulud nähtavasti ei saa kaks aastat esitatud, sest seda kultuurikatelt saame kasutada ainult sel aastal järgmisest aastast tema remonti, nii et me tõesti, ent sel aastal seda esitame, et ehk siis järgmine aasta saab juba sellel triloogia jäädvustamisel alustatud uuesti ballaadidest, et saaks tiivi diile. Mullu mardi sandis käisin ärgi i r. Osapooli aakia Tõnn küll ühtejärge äi. Ai. Ai. Ai IRL-i. Tüürideerit hurra hurraa, hurra korra korra. Hurraa olla hädalase tütar, ära surra. Vähem kui kahe tunni pärast algab Rakveres rongkäik marsivad tuhanded punkarid lihtsalt siia, klassiaegsed mehed oleksid kindlasti uhked. Lisaks avatakse veel üks punkt skulptuur. Ja mis puhul see kõik? Sellepärast, et täna õhtul toimub Rakveres punklaulupidu üsna suure tõenäosusega maailmas esimene Üllar Saaremäe ideevälgatus. Punklaulupeost on lumepallina edasi veerenud ja nüüd on koorijuht Hirvo Surval vastutusrikas ülesanne. Punklaulupeole on registreerunud ligi 1500 osalejat kokku üle 70 koori. Kohe saame teada, kuidas kogu sellise kompotiga, kes kunagi koos proove pole teinud, üldse hakkama saada. Hirvo Surva, milline oli teie esimene reaktsioon, kui te kuulsite teid, palutakse punklaulupeo muusikaliseks juhiks. Tegelikult. Heteroreaktsioonist ma ei oskagi öelda, mis ta oli, aga see sündisse ideega sellisel huvitavas kohas nagu Vargamäe kuna me olime kaks viimast suve koos üllaliga vargamäe kuningriigietendustel ja ühel õhtul siselt üllaseks kütet kuule, aga kas me võiks teha ühe punklaulupeo? Mõtleme, aga miks mitte? Kuigi ma ütlen siis ette veel, mis see kõik tähendab ja kui nüüd ausalt nagu olgugi et ma lihtsalt kuulen seda kõike koos alles laupäeva hommikul, kui algab esimehel rohukas koori ja orkestriga. Aga Puncanio mäss ja individualism ja anarhia kaos, ühesõnaga kuidas seda kõike ühe taktikepi alla saada. Maid maks paralleeli tegelikult ütleme pungi ja kao seal kohta. Mina ütlen hoopis niimoodi, et tegelikult needsamad laulud, mida lauldakse laupäeval, on mõnes mõttes samad nagu mõnedki muud ärkamisaegsed laulud teises stiilis aga, ja ütleme, et kuna on vabariigi 90. aastapäeva aasta nii-öelda siis ka need olid sellised minu jaoks täielikult nii-öelda vabadus võitlemise laulud, lihtsalt stiil oli teine. Aga kui seal teksti kuulata ja vaadata, siis tegelikult on see täiesti võrreldav kõikide muude stiilidest tulnud selliste lauludega, aga, ja, ja ma arvan, et neil on täiesti oma koht ajaloos just nimelt sellises ühiskonnavastases tegevuses. Kes on need inimesed ja kui palju neid on, kes kõik seal neid laule laulma hakkavad ja kas sa siis näeb põhimõtteliselt välja, et tuleb üks suurem seltskond erinevas kerjusriietuses, võib-olla ka vähem kirjumas, eks punkareid on ka igasuguseid, kes nüüd jorisevad, kõik need tuntud meloodiad ära. Ma väga loodan, et jorisenid ära laulavad mera tegelikult kokku on ennast registreerinud seal nüüd selle 71 koori seal umbes täpselt kusagil 1000 5600 lauljat. Nendel lauludel on kõikidel tehtud kooriseaded, tegi Andres Lemba ja kogu see seltskond saadab üle-eestiline noorte sümfooniaorkester. Orkestriseade on teinud Tiit Juurikas ja orkestri koska punkbänd, nii et ma arvan, et, et noh see kooslus kokku, koorid, sümfooniaorkester, punkbänd võib anda päris huvitav tulemusi, aga see, kõik, see kõik selgub alles laupäeva hommikul. Proovi te olete ju ometigi teinud, kuidas need väljendunud. Proovi oleme teinud orkestriga aga päris keeruline 70 kooli kõik kokku saada, tegelikult koorid saavad kokku alles laupäeva hommikul. Aga ma väga loodan, et meil on terve laupäeva aega, et õhtul kell kaheksa, kui hakkab tegelikult punklaulupidu ise peale. Selleks ajaks me oleme saanud ikkagi proovinud nii palju teha, on täitsa kõiku ilusti välja tulevad. Milline on see repertuaar, mis lood seal esitusele tulevad ja kas mõni neist on ka teile endale kuidagi väga südamelähedane olnud? Noh jah, loomulikult ei ole, ma ju tean ka ise hammast noores põlves, selles mõttes. Aga ütleme nii, et tavalaulan tere perestroika ja lõpulaul näiteks insener Kaarini hüpperpoloid. Aga sinna vahele mahub väga palju veel lugusid nagu külmale maale ja Elabelbeeria raha hääl, Tallinn põleb ja nii edasi ja nii edasi. On ka mõned üllatused, mis seal kuulda on. Korrechthilbopsingers laulavad ka veel eraldi kaks laulu Singer Vingeri repertuaarist massikommunikatsioon ja kasevete aegu. Ja on ka üks, üks üllatus solisti saab päris üksinda ja ülejäänud ja siis on terve selle kooliehituses, niiet arvan, et seal on äratundmisrõõmu päris paljudele ja ma arvan, et just nimelt nendele inimestele, kes kunagi oma oma elus olnud punkliikumises kuulda neid laule, mis kunagi võib-olla kõigile tähendused, aga palju nüüd kuudega natukene teises, kuues teises seades teises alates on võib-olla päris huvitav. Kas selline üritus on ainult ühekordne või võiks sellest saada ka mingisugune traditsioon? Ma tõesti ei oska seda praegu öelda, et kastestasitsioon saab, võib-olla see ongi esimene maailmas punklaulupidu võib-olla ka viimane mõte tõesti öelda, aga, aga pigem on ta praegusel hetkel just see, et sel aastal, kui Eesti vabariik tähistab oma 90. aastapäeva tuua välja ka just nimelt sellised laulud või see liikumine, mis on tegelikult andnud võib-olla meile märkamatult ka päris suure tähenduse tegelikult sellele või on päris suureks jõuks, et seda ühiskonnakorda tegelikult kõigutada või, või panna midagi teistmoodi mõtlema. Kui me kas või tuletame meelde sellise ürituse nagu Kadrioru staadionil propelleri kontserti ja mida on teinud ka nii Singer Vinger kui mõned muudki punkbändid, et ma arvan, et tegemisi Meil tuleb ta sel aastal on, ma pole päris tähenduslik ja tähtis Maos olevat maanduda onu laev. Abil saab osta demokraatia, sood. Taimedele. Esmaspäeval alustab Tallinnast oma Euroopa turneed kultusbänd mässina, atakk. Hüpnootilise saundi ja hingeliste meloodiatega kuulub Sansambel oma põlvkonna kõige innovatiivsemate ja mõjukamate kollektiivide hulka. Mässivat äkkkelle lood kõlavad lisaks plaatidele ka näiteks filmistameetriks ja seriaalis. Doktor House toob kontserdil kuulajateni 10 päris uut ja mitmeid vanu lugusid. Kooslusest, kelle muusikat on püütud sildistada nii ja naasuguste eetikettidega, kuid kes ise eelistab nimetada omatehtud lihtsalt ja tabavalt mässivat äkki muusikaks, räägib muusikakriitik Valner Valme. Mati Vete võiks Eestis olla populaarsem, aga mujal ta on jah, juba ikka 17 aastat väga populaarne, alates siis aastast 1991, mil ilmus nende esimene album Lines, kus oli ka mitu vältiv iiliti alpinist, Simsoni näiteks. Aga põhimõtteliselt Massive Attacki ajalugu ulatub tagasi aastasse 1983, nii et nad on juba veerandsada aastat koos tegutsenud. Kellest need kaks põhimeest Roberitel neja ja tädi chi on endiselt siis praegugi Massive Attacki põhimehed. Ja nad alustasid tegevust põhimõtteliselt sellise Andra ground tiitšeide ja MC kambana, kes tegid Suurbritannias hiphopi, enne kui keegi teine aasta oli 83, siis oli hiphop isegi selle sünnimaal USA-s alles suhteliselt uus asi, aga nemad olid selles mõttes Inglismaal pioneerid tantsisid, siis tekkis 80.-te lõpupoole selline kooslus, mis muutis oma muusikalisi suundi, Nad lihtsalt otsisid igasuguseid uusi kõlasid ja stiile lisasid hipo pile, millest siis sündis 90.-te alguses stiil, millele ajakirjanikud andsid nimeks trip hop ja see koondas siis genemaatilisi sämpleid. Scratch lisaks erinevalt aga hipopist, sooliseid vokaale ja sellist sageli müstitismile pürgivat elektroonikat ja sellest sai siis selline ütlevad, tavainimese jaoks kujunes sellest ajapikku välja selline peojärgne chill sound. Aga tüübid ise on ikkagi no ütleme, selle trip parimad esindajad tegid üheksakümnendatel ikkagi popmuusikaga puhast kunsti, nad olid oma ala teerajajad ja näiteks Massive Attack. Rääkisin ükspäev meditsiiniga, siis mainisin ka seda sõnapaari trip hop, mis on tegelikult sageli nende muusikute hulgas, keda selle sõnaga seostatakse, on suhteliselt sihuke tabu termin, siis tema ütles ka, et nad ei ole kunagi teinud trip-hopi seal nii ajakirjanike väljamõeldis ja nemad teevad lihtsalt mässid, ataki muusikat. Mis siis nende eelduses peaks koosnema huvitavatest ebastandarditest, biitidest ja mõtlikust otsimast muusikast, kus on elemente väga paljudest erinevatest muusikastiilidest. Tadić näiteks on, on ise vana rege mees Sõnum on meil. Meil on ikkagi poplaulutekstid, Nad on suhteliselt elujaatavad, kohati ütleme alates eriti argumendid metsa, naine on seal ka sellist filosofeerimist ja kui nad on otsivat saundides, siis nad otsivad ka sõnades, aga tädi ütles, mis on tema jaoks elu mõte, siis on lihtsalt on, et ei tasu neid nüüd ka niimoodi nende sõnumeid nagu üle mõelda või neid nagu sellisteks mingiteks. Ma ei tea, ebamaise või jumaliku sõnumi, kuulutatakse ta, nad on ikkagi popmuusikud, nad lihtsalt teevad popmuusikat kvaliteetselt ja ma ei tea siis siin raadios võiks öelda mõtlevale inimesele. Nad teevad praegu proove neil päevil ja see Eesti esmaspäevane kontsert on neile uue plaadituuri esimene live ja see nende puhul tuleb uus plaat on alati sündmus, sest et nemad ei anna plaate sugugi igal aastal vaid 21 tegutsemisaasta jooksul siis mätsivat äkki nime all on nad seni välja andnud neli albumit, pluss filmimuusika plaat. Ja praegu sügisel on oodata viiendat, need lood on nad valmis saanud, plaadi materjal on koos, aga praegu nad tegelevad sellega, et teha need lood lavale lisaks. Ja Eesti kontserdieelsel nädalal nad alles õpivad neid laval mängima ja kuulda on, et nad tulevad kaheksaliikmelise bändiga siia, kus ilmselt on siis muusikuid, lauljaid ja ma arvan, et näiteks Robert tal neid on elektroonika peal laval ning et oodata on väga võimsat valgusshowd. Kõva sõna on tegelikult see, et nende tuur, mis on siiski maailmasündmus popmuusika kontekstis algab Eestist. Et see ei ole nende jaoks mingi treening või et niisugune noh, nii-öelda avalik peaproov või see on, see on ikkagi täiesti ametlik tuuri algus ja ma arvan, et see on suur au sihukesele väiksele riigile alustada nii võimsa bändi turneed. Ja veel järgmisel nädalal algab rabarock. Margus Kiis võttis kokku rabarockil esinevad eesti bändid ja vaatas, kes teeb kambaki, kes teevad koostööd ja kes ei pääse suurele lavale. Festivalil rabarock 2008 osaleb vabas õhus seitse Eesti bändi. See on siis sama palju kui esimesele festivalil 2005 aga vähem kui kahel viimasel aastal. Üldiselt on üritatud jätkata vana mudelit nagu raudnael kohal metsadel siis vähemalt üks noortebänd, millist ülesannet peab seekord täitma kuu. Kuigi seal on vähemalt tuumikust kaks kolmandikku üsnagi tuntud vanad peerud punkbänd, kelleks on siis see aasta kindlasti psühhoterror ja mingis mõttes ka propeller siis üks parajasti väga populaarne nähtus siis kelleks peab see aastal Vaiko Eplik ja Eliit, nii üks vana heategija, kelleks on aastal 2000 820 aastaseks saanud komproma SBU ning järjekordne Kambek ja ehk siis Vietuaalsest surma vallast tagasitulija, kelleks on? Nojah, selle aasta Raboroki Eesti osa erinevus võrreldes eelnevaga ongi suure kambakesi toimumine. Sellel on küll välja kuulutatud Ultima Thule ja Silvi Vraidi kooslaulmine mis aga mind isiklikult väga ei veena. Esiteks Ultima Thule on tegutsenud kõik need jäätmed, aastad ja esimees aastal 2006 rabarockil. Bändi omaaegne koostöö Vraidiga polnud püsiv nähtus, vaid peamiselt paarikümne aasta tagune Tartu muusikapäevade projekt mille kohta ajaloos jällegi minu isikliku arvamuse kohaselt pole just obligatoorne. Aga see selleks, minu isikliku arvamuse kohaselt on palju huvitavam kompromiss Blu välja reklaamimata taastumine. See torudega rütmibluusibänd pole ka tegutsenud just ülearu järjepidevalt ja mälestus atraktiivsest humoorikas ja samas muusikalised võimsast ühendusest pole vähemalt minusuguste kolmekümnendik meeles vaibunud, mis sest, et algaegadest peale on siiani bändi jäänud vaid omapärane laulja Emil Rutiku ja nüüdseks oma pikad paksud juuksed kaotanud kitarrist Raul Ukareda. Laul, kuna pealegi nüüd järsku eesti keeles oma lemmikloo Braiwatmen, kavatsen ikka nendelt välja nõuda suurearvuline kompromiss pruu, kus on vähemalt rohkem kui viis liiget ehk väärinuks ka suuremat lava, mida sel aastal ühelegi Eesti bändile kahjuks pole eraldatud. Vist esimest korda kogu rabarocki ajaloos. Ja veel tahaks siiski ka teada, mis nalja Vaiko Eplik ja sõbrad nüüd siis välja mõtlevad. Eelmise aasta PlinkPlonk, tundes neid päris koomikute kamaks inspireerivat. Huvitav, kas Järvakandi sooaurud ka millegi sellisele kaasa aitavad, no mine tea. Ning psühhoterrorile oleks ka üks eraldi tellimus. Tooge üks punt tasuta kroonika numbreid ja visake kuskile laiali, põletage ära, teil käpp sees. Kultuurid vaja. Muusikafestival Klaaspärlimäng saab hoo sisse tegelikult alles kuu aja pärast aga soojendust tehti juba eelmisel nädalal, kui Tartu Ülikooli kohvikus arutas seltskond kultuuri- ja avaliku elu tegelasi festivali korraldajate ja Tartu üliõpilaste väitlusklubi koostöös selle üle, mis asi on õieti süvakultuuri elitariseerumine? Klaaspärlimäng ei ole tingimata süvakultuur, aga natukene ikka kaldub sinnapoole ka. Mis sest, et tänavust üritust võiks kokku võtta märksõnadega Da Vinci kood, Türgi sultanid ja diskor Volkonski. Kuidas kõike toimuvat mõista ja kas Da Vinci kood võib-olla midagi sügavamat kui laia rahva hulka hullutav raamatuke ja film sellest räägib festivali klaaspärlimäng kunstiline juht Peeter Vähi. Festival Klaaspärlimäng sai selleaastase avangu, kui nii võib öelda, eelmisel nädalal mil Tartus arutleti koostöös Eesti Väitlusseltsiga süvakultuuri elitariseerumise üle, aga kuidas sellisesse süvakultuuri, jäilitaarsuse ja publiku huvi konteksti asetatuna vaadelda näiteks klaaspärlimängufestivali. Sellega seoses just publikuhuviga seoses seoses elitaarsusega me viisime või õigemini kolisime klaaspärlimänguga tänavusest suvest Pärnust Tallinnasse. Nimelt et klaaspärlimäng on küll eriliselt elitaarne üritus, aga mingil määral ta siiski sellele pretendeerib. Ma usun, et Tartu või noh, üliõpilaslinna selline nooruslik vaim on ehk kohasem koht sellise ürituse toimumiseks, sest kas me seda tahame või mitte, aga paraku Pärnus ikkagi festivali publiku hulgas oli valdavas enamuses niisugune eakas soome juba pensioniealine publik ja me ei arvanud, et see on kõige õigem publik, kellele seda festivali teha. Ja need üksikud kontserdid alati, mis toimusid Tartus, need läksid suure eduga hoopis teistsugune publik oli nii et, et see on tõepoolest selline vastuolu, sageli tekib pakutava ja, ja vastuvõetava vahel Klaaspärlimängus on pea alati olnud esindatud kas mõni ootamatu helilooja või siis ebaharilik muusikainstrument. Kas seekordset üllatust tuleks äkki välja lugeda nimest Da Vinci kood? Jah, üks nendest üllatustest on kindlasti selle pealkirja taga võib-olla seekord mitte üllatuslik või vähetuntud instrument aga ma usun, et paljude muusikasõprade ja ka raadiokuulajate jaoks on kindlasti üllatuseks see, et Leonardo da Vinci, keda me teame leidurina maaliana arhitektina skulptorina, et ta on kirjutanud ka muusikat ja tõepoolest sellel kontserdil, mis kannab sellist üsnagi pretensioonikas nime, kõlab tõepoolest Leonardo da Vinci muusika, aga mitte ainult tema muusika, kõlab ka muusika, mille on loonud Galileo Galilei perekonnaliikmed, näiteks Galilei vend oli helilooja, tema isa oli helilooja. Nii et kakali leida perekonna muusika kõlab aga Da Vinci kood. Miks see sõna kood seal siis veel on? Noh, võib tekkida mulje, et see on seetõttu sellise nimega raamat noh, nii-öelda läks hästi peale ja nüüd me tahame selle sõiduvees publikut kontserdile meelitada või võimalik, et selles on ka terake tõtt, aga antud hetkel on see sõna kool selles pealkirjas iseäranis põhjendatud, sellepärast et üks itaalia muusikateadlane on tulnud välja sellise hüpoteesiga nendes Leonardo da Vinci kirjutatud hümnides selles muusikas peitub kodeeritud kujul tema ühe kuulsaima maali püha õhtusöömaaeg selline nagu visioon või, või kujutis. Et need hümnid on sellesama maali nii-öelda heliline väljendus kodeeritud kujul. Aga muidugi, kui rääkida seal on niisugustest üllatavatest heliloojatest, siis ma kuidagi ei tahaks unustada ka või jätta nimetamata ühte sellist kontserti mis kõlab pealkirja all Türgi sultanid muusika. Ja sellel kontserdil umbes kaks kolmandikku teostest on tõepoolest Türgi sultanid kirjutatud ja teosed ka siis sellised, mis on küll Türgi temaatikaga või, või Türgiga seotud, mida esitati Türgi sultanite haaremites selliseks meelelahutuseks? Festivali klaaspärlimäng on mõned kriitikud võrrelnud ka sellise sõnaga või siis kasutanud festivali kohta sellist sõna, et tegemist on lausa filosoofilise institutsiooniga. Kuidas te ise sellisesse väitesse suhtuda? No see on kahtlemata selline, võib-olla poeetiline väljendus selle asja kohta. Ühest küljest mul on hea meel, et festivali niisuguseid erilisi pürgimusi on märgatud ja selliseid, et võib-olla esteetika ja filosoofiaga tõmmatud paralleele. Aga teinekord ongi oht selles. Nüüd tuleme tagasi jälle selle meie jutu alguses teema juurde, et koostöös Väitlusseltsiga oli siis diskussioon teemal süvakunsti eelitaris keeruline. Samas ega ma väga ei tahaks, kui räägitakse festivali niisugusest võib olla ülikõrge nendest ideaalidest ja filosoofiast, esteetilistest printsiipidest, see võib isegi peletada mõne kuulaja eemale, kuigi klaaspärlimängu muusika on minu arvates üldiselt publikule väga kergesti vastuvõetav, ei paku isegi noh, arvestades ka suveaega niisuguseid ülikeerulisi kompositsioone, mida on raske muusikaliselt vastu võtta, aga mõne kuulaja võib näiteks sõna filosoofia isegi kontserdist eemale peletada. Kui me räägime festivali esteetikast ja Türgimustest, siis millised need oleks, võib-olla oleks hea ära öelda inimesele, kes ei ole ehk kunagi festivali külastanud, aga nüüd, eriti just seoses kolimisega hakkas selle vastu huvi tundma. No kui kõige üldisemalt sõnastada festivali kava koostamise põhimõtteid, siis oleks ehk see Klaaspärlimäng on küll klassikalise muusika festival, aga me peaaegu alati võimaluste piires, võimaluse korral otsime mingisuguseid kokkupuutepunkte, kas teiste kultuurivaldkondadega, näiteks kirjandusega, religiooniga, maalikunstiga või Euroopa-väliste kultuuridega ka tõepoolest filosoofiaga, mõni mõnikord, ja siis teiseks põhimõtteks on tuua välja midagi erilist võib-olla alati muusikas see eriline ei pea isegi otseselt muusikas välja kostma, aga ma toon niisuguse näite. Meil on kõlanud Mozarti muusikat festivalil Sibeliuse, see on kõige tavalisema klassikalise muusika festivali tüüpiline repertuaar. Aga me otsime sealt mingi erilise aspekti erilise vaatenurga, näiteks Mozart ja Sibeliuse olid mõlemad vabamüürlased ja kui vaadata seda vabamüürluse seisukohast, siis absoluutselt muutub kogu kontserdi kontseptsioon, kogu ideestik inimene suunab oma mõtted hoopis mujale kui lihtsalt kuulates Sibeliuse Mozartit. Mis suunas festival Klaaspärlimäng praegu liigub ja aja jooksul liikunud on, kui ma saan niimoodi üldsegi küsida, pean silmas siin, et me mainisime juba vabamüürlaste mängud olid vintsikoodid, festival ise on kolinud. Kas ta suureneb, laieneb, elab ta oma elu mingil kujul edasi kogu aeg. Üldiselt ei ole väga põhjust festivali stiili hakata Ta muutma. Kui muutumine toimub aja jooksul ise ja loomulikult siis ma ei oska isegi seda ette ennustada, lihtsalt trendid muutuvad, ka enda arusaamised muutuvad, interpretatsioonistiilid muutuvad, see on, see on loomulik, selline ajaga kaasas käiv areng. Aga mulle tundub, et me oleme oma nishi leidnud ja ei ole põhjust seda hakata kuidagi põhjuseta muutma. Küll aga seoses ülekolimisega Tartusse on tulnud uued uued esinemispaigad ja juba võib-olla esinemispaikadega seoses on selline võib-olla mitte niivõrd muusikaline, aga selline väline muutus kindlasti märgata. Ta näiteks uute kontserdipaikadena sel aastal on too seni veel valmimata raudteejaamahoone. Ma loodan, et ta vähemalt seda võrra juulikuuks valmib, et me saame seal ühe kontserdi teha. Siis näiteks Tartus püssirohukelder või niisugune koht nagu endine Nõukogude lennuväeosa Raadil. Kahtlemata selline kontserdipaik vajutab kogu üritusele oma pitseri ja see on uus. Ja nüüd on lõpp. Hooaja eelviimane kultuurikaja sai läbi. Muusikast sai nüüd raadios küll räägitud, ülejäänu jääb juba kuulajate teha, kas, millal ja kuidas räägitust edasi rõõmu tunda, kel toimunu pea pööritama võttis. Olgu öeldud, et tänased võtmesõnad olid punklaulupidu Klaaspärlimäng, Massive, Attack, meestelaulud ja rabarock. Kogu seda rõõmu ja ilu saab uuesti üle kuulata viker raadio koduleheküljelt. Kultuurikaja tõid teieni ikka Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Järgmisel nädalal teeme juba ettevalmistusjaanipäeva puhkuseks siniks ikka rõõm ilmast ja headest inimestest. Kuulmiseni.