Tere käes on kaunis laupäeva hilislõuna ja eetris on kultuurikaja. Mina olen Riho Lauri Saar. Majandusanalüütikute retoorikasse kuuluvad viimasel ajal sõnad tusk, töötus, armetus, maailmalõpumeeleoludega jätkab ka kultuuriga ja tänase saate teemadeks on surm sõjast ammutatud inspiratsioon ja internetimuusika. Ent nagu lubatud, alustame sellest, kui vilets ikka üks elu olla. Tahaks tollis nagu remontida, kui varba peale Elisa häda. Ta vihana lõpmata kannatuste rada on õnnetuste jada ja tundub, et igavesti pean taluma seda häda, seda häda ja viletsust, häda, keegi mu palveid ei kuulegi Grahale. Maailm on üks hädine paik ja elu võib olla tõeline hädaorg. Millised head mõtted uueks aastaks? Aga mitte ainult. Vahest ongi hea vana aasta hädad üle vaadata ja äkki on lihtsam avastada, et kõige sandi moeg ongi selja taga. Aga häda tuleb ikka vaadata osata, ka. Nii näitab oma teed selles hädaorus, korrograph väär Berenson, kes tegi oma autorilavastuse teatrilaboris just nimelt pealkirjaga hädaorg. Miks ja mis häda Pärberrensonil on, küsis Tiiu Laks autori käest. Poeaasta esimesel reedel, neljandal jaanuaril esietendus teatrilaboris Pärberensoni debüütlavastus hädaorg. Koreograaf Pärberendusele on Eesti kaasaegse tantsumaastikul tegutsenud juba üsna pikka aega, eelkõige aga andeka tantsijana. Päär. Miks andis sinu päris esimest oma lavastust nii kaua oodata? Aitäh no kui samal ajal juba ka sellise komplimendi tegid, et ma olen tuntud kui andekas tantsija, siis mul ongi pikka aega piisanud sellest ja minu ambitsioonid lavastajana pole nagu kuskilt sügavustest esile kerkinud veel, et aga nüüd siis andis tunda. Ja millest see inspiratsioon siis järsku tuli? Päris ausalt öeldes on üks väga suur põhjus selle lavastuse sünnil. See, et oli lihtsalt vaba aega, too hetk nüüd kohe niimoodi kuni uue aastani välja. Et ma ei olnud ühegi teise sellise suure projektiga seotud olnud. Ma mõtlesin, et äkki võiks ise teha, et noh, see mõte on alati olnud, et võiks teha, lihtsalt ei ole aeglane. Ja kust tuli idee just taolist häda ja viletsus, aga seotud lavastust teha? Ma jälle pean tunnistama, et ma ei olnud lugenud ennem kunagi seda Frankensteini originaallugu, et ma olin näinud, mõndasid filmi variante. Aga ma lihtsalt sattus kätte selli, originaal Frankenstein. Siis ma lugesin seda ja issand jumal, kes on lugenud, on siis teadmisstiilis kirjutatud on? Seal on küll hästi palju kannatust ja valu ja hästi palju kurtmist. Ja siis mul kuidagi nagu mõtlesin, et äkki peaks tegema või sellise etenduse, kus ikka kõik on nagu hästi-halvasti. Lavastuse lugu lühidalt on siis neljast mehest, ühiskonna esindajast, kelle ellu tuuakse masin, mis hakkab neile käsklusi jagama. Frankensteini koletis. Lavastuses jälgib, kuidas nendele käsklustele uuele ühiskonnakorrale ja korraldajale reageeritakse. Aga kus see häda ja viletsus seal on? Seal on nagu tantsuteatrile omaselt on ikka niisugune mitmeid pidi mõistetavusi. Et seal see masin võib-olla väljastab seal ebameeldivaid, ebamugavaid järjekorra, numbreid, trahvikviitungeid, mis iganes, et noh, et sealt tulevad mingid numbrid, kes näinud, on teab kellel on, see näeb tulevikus, et, et eks ta on nagu pahastike midagi head seal nagu väga või sünni. Aru võib saada, et see on alguses siis selline uus ühiskonnakorraldus, mis hakkab vägivaldselt nagu käsklusi jagama ja lõpuks sellele alistatakse ja nagu ei osatagi ilma selleta olla justkui, et minnakse pea norus juba järgmise käskluse järele. Jah, see on üks stseen, kus me mõtlesime, et võiks olla nagu, et kuidagigi sellele masinale nagu vastuhakk ja selle vastuhaku meeleavalduse need tekstid või loosungit saadakse sellest samast masinast, et eks ta tänapäeva ühiskonnas käibki niimoodi, et sa pead kõigepealt kirjutama taotluse, et sa saad meelt avaldada ja siis sa lähed ja avaldab meelt, et nad seal on natukene selle pihta, kuidas publik lavastest laste võttis. Siiamaani on küll väga hästi olnud, naerdakse, naerdakse täitsa nende kohtade peal õnneks, sest ma mõtlesin, et võiks naerda inimesed, et sellega kuidagi vedanud on täppi läinud. Esietendusel ka publik rõkkab naerda, alguses natukene aremalt, aga pärast täitsa vabalt. Ka mitmed varasemad rollid on omamoodi koomilised olnud. Kui oluline on sulle üldse see tantsulavastus? Vaimukas oleks, et publikul oleks võimalus naerda. No see iseenesest nagu eluski on, on ju see, et no aeg-ajalt ikka peaks nalja saama. Aga ma pean ütlema, et alguses oligi plaanis teha nagu kohe ikka nalja, seda etendust ja siis tuleb mingi ideena poistega proovis, mõtlevad, et teeks, niisiis issand, kuidagi hakkab endale iga, kui sa nagu teid vaat lõi seest ei ole ikka päris. Siis seda nalja tõmban ikka tagasi, et siis jääb nagu sihukene, puhtam. Parem kvaliteetsem asi sealt järgi, et ta on nagu huumoriga, ausalt, kuhugi lihtsalt ei ole seda jalaga tagument, nalja. Teatrilabori väike keldrisaal lõi koreograafia kindlasti omad tingimused, kuid arvatavasti on ka sinul endal mingisugused tingimused, mille alusel sa oma koreograafiat lood, mis need võiksid olla, mis seal sinu koreograafia, sellised alustalad. See eks koreograafia, tantsu põhieeldus on see, et oleks mingi kehand liigutada, et seda ei ole, siis on nagu väga raske. Ja õnneks on mul siiamaani käed ja jalad kõik olemas. Ma tunnen, neid ei ole halvatud. Ja ma saan nüüd liigutatud, et see on nagu põhiline, et me oleme, rohkem ei oskaks küll midagi välja. Ja aju peab liikuma enne ka neid käsklusi jagama nendele esemetele. Kas edukas lavastus tõi mingisuguse tuhinaga muidu peale, et tahaks nüüd kohe uut teha? See on nii värske teemal, et praegu on just niisugune värk, et loorbereid et ei ole niimoodi, et kohe homme jooksen, proovi seal, noh et tegemist on, igasuguseid asju on vaja teha niikuinii, aga et et noh, et jälle tahaks mingi n enda nagu, et oh, nüüd läks nii hästi, sest et ei homme ei lähe tegema. Ma arvan, et kui jälle tekib vaba aega paar kuud, siis. Hädaorgu etendati ainult kuus korda. Kas te annate lootust ka neile õnnetutele, kes seda nägema jõudnud, kas seda on võimalik veel tulevikku? Kas kunagi näha? Jah, eks põhjus, miks ta nii vähe oli nüüd edendusena on see, et meie üks trupi liige sõidab ära pikaks, võib-olla isegi määramata ajaks kaugele laia maailma. Ei tea isegi, kuhu ta ei avalda. Ja on nagu selliseid plaan olnud, et tema ei solvu ka kuigi me leiame talle asendaja võtab keegi selle rolli lihtsalt, et siis see on võimalik. Jah, aga ma ei julge lubada, et sa ennem mõnda kuud juhtub, et äkki äkki selleaastasest tuleb ikkagi. Teil nüüd kõik etendused on ära olnud, teil on laval päris palju tehnikat mitte küll üleliia, aga seest suhteliselt keeruliselt toimivat tehnikat, mis võib-olla isegi on selline mõnevõrra teatriime vaataja jaoks. Et kuidas masin, mis näib lihtsalt üks kast, hakkab järsku käsklusi välja sülitama, eks. Et kas mõnel etendusel midagi valesti läks? Tehnikaga no ikka muidugi ma pean ütlema, et ega teatriime on seal suhteliselt raske sündima, kui sa vaatad pooleteistmeetri pealt, on seal see kast seal ja selliseid, selliseid asju, mis käsklusi, aga mina ütlen käsklusi, et igas kontoris oleva sprinter aine lihtsalt kastis. No olgem ausad, kõik saavad aru, et printer sees. Et see oli nali, et ehitaks talle mingi kasti ümber Sid tullaksegi arusaamatu masin meestele jagab käsklusi aga et kas valesti läinud ja kogu aeg läheb valesti. Printer on nagu selline imelik loom, et tänapäeval ei saa kunagi kindel olla, et paber kinni ja mingid siuksed asjad ikka juhtunud. Jätkame pisut rõõmsama teemaga. Läinud aasta parim Eesti film on selgunud täpsemalt kaks parimat eesti filmi. Teisipäeval kuulutas Eesti filmiajakirjanike ühing aasta filmi auhinna vääriliseks Veiko Õunpuu mängufilmi sügisball ja Sulev Keeduse dokumentaalfilmi Joonatan Austraaliast. Visuaalselt mõjuvate ja sõnumilt tugevate filmide autorile Sulev Keedus, selle on see juba neljas aasta filmi auhind. Film Joonatan Austraaliast suutis aga Mustjala valla elanike kujutamisega põhjustada ühe läinud aasta suurimatest filmiskandaalidest. Filmikriitik Karlo Funk püüab sõnastada Sulev Keedus selle iseloomuliku filmikeelt ja arutleb sellel aastal võidu pälvinud filmi väärtuste üle. Ma arvan, et Sulev Keedus on tegelikult üks viimaseid klassikalise vene kino kasvandikke Eestis teatud mõttes. Ja ma räägiksin mingist nõukogude võim mingisugusest muust, ma räägiksin just nimelt näginast, mis ju tegelikult moodustus mingis mõttes tänapäeva jaoks Tarkovski ümber, ehkki tol ajal see nii ei olnud. Võib-olla see vene kinokese oli midagi muud, aga tänapäeval tagasi vaadates on see just teatud eriline filmikeel, mis paljusid on mõjutanud kogu maailmas. Et ma arvan, et suur tükk, Sulev Keeduse autori käekirjast on sealt pärit. Teine asi on see, et ega tema oma vanuseklassis režissööre väga palju Eestis aktiivseid vist ei ole. Ta on ka ühtlasi Mohikaanlane selline ainus eraldiseisev üksik suurus mingis mõttes ütleme mitte tingimata nüüd nii-öelda klassikut looduses, vaid just selles mõttes, et filmi tegemine eeldab kirjeldatud mõttevahetuste dialoogi aga tal seda väga palju kellegagi pidada ei olnud. Vähemalt ma julgen seda oletada. Loomulikult on kaasad ja inimesed nagu väljaspool oma generatsiooni, kes kaasa mõtlevad, aga ikkagi nagu aktiivsest filmi tegemises. Ma arvan, et oleks vaja nagu enamat, et moodustuks selline selge kindel liikumine. Ja võib-olla see on ka tinginud teiselt poolt tema sellise otsingulisuse, et kuigi on olemas ja oli olemas üheksakümnendatel minevikust tõukuda ehk siis vene filmikeel autori jaoks siis puudus mingis mõttes olevik ja tulevik, keegi ei teadnud, mis saab Eesti filmist. Ja selle taustal võib olla arusaadavamad, need mingis mõttes konservatiivsed või minema rikku pööratud teemakäsitlused saunambul kuigi argikaaned suured mängufilmid räägivad minevikust ja olemisest väga fundamentaalsed mõttes. Ja tegelikult peegeldavad seda ümbritsevat ebakindlust läbi teise lähenemisena tagasi lähevad, peegeldavad mingis mõttes olevikku. Tema filmikeel on jah, tõesti, nagu juba mainitud, siis võib-olla meie jaoks nagu selline Slavilik klassikaline. Ent et mitte ainult see on ikkagi ideed, mis mitte ainult kaadri kompositsioonis ja selles teatavas fotograafilises vaid laiemas mõttelaadis, mis nihutavata ja nii-öelda Lääne kultuuriruumi poole, kasvõi see ver kiiluse alustaks Georg ikka puhul või siis Eesti ajalugu ja lahkumised jäämised 44. aastal teevad Meie omaks. Kindlasti pole ta selline autor, keda oleks lihtne vaadata ja vahetult alla neelata, see ei ole nii-öelda tänapäevane filmikeel, mida ta kasutab, see on, selles on mingit teatud arhailisest mis võib-olla näiteks analoog ker uues elab võib-olla luules. Aga mida filmisime, raske säilitada, sellepärast et aeg liigub edasi ja ka filmida. Kommertslik rahaline pool tingib selle, et teatud liiki poeesiat on raske elus hoida. Et sellest hoolimata vähemalt Euroopas neid selliseid teoseid ikka aeg-ajalt sünnib. Mina, mina olen lasteaiaeluga Paul ainult mu naist lahti lasta, isa, nagu oleksid ammu ära läinud kumu, poleks seda väikest last. Maasikal olen emme juu teisend kus ta üksi näeb teelt Ta ei oska ise süüa piimasõjaks teha. Teised saavad veel hakkama suurenud, ta ei oska veel teha midagi. Klassiga asi on, las kasvab veel paar aastat ja siis. Seal veel midagi meelde tuleb külla, räägi, kuidas kirju Kaagaga. Ära naera, naera. Naera naera. 2007. aasta parima filmi preemia läks teatavasti jagamisele sügisballi ja Jonathani Austraaliast vahel. Ma arvan, et filmikriitikud püüdsid selle valiku ka, see tähendab just Jonathani Austraaliast rõhuta teatud järjepidevust. Ma arvan, et Sulev Keedus ise on juba Eesti filmiajakirjanike ühingu preemiate jadas teatud nagu verstapost, sellepärast et see oli ta neljas kord seda saada. Ja kui ma ei eksi, siis vähemalt teist korda jagatuna. Et sellise revolutsioonilisel aastal tungi ja tormi aastal tundus kriitikutele, et mingil põhjusel on vaja midagi konservatiivset, vana ja head ja vana ja hea, nüüd ei tähendab mingisugust sellist hinnangut, mis peaks tähendama, et seal midagi kindlat ja turvalist vaid pigem siis seda, mis endiselt aga siis eetiliselt või oma pildiga omale lähenemisega just nimelt eelkõige suudab küsimusi tekitada ja teatud piirini provotseerida. Sest kui ma ei eksi, siis tegelikult ma ei tea üheski varasemas Sulev Keeduse dokumentaalfilmis sellist selles mõttes. Ma arvan, et autol pidi olema teadlik, et see võib inimesi puudutada. Aga samas ma leian vaatajana, et tal see õigus on. Probleem on ainult selles, et kui teha samast asjast mängufilmi, leppida kõigi inimestega kokku ja jäta nad anonüümseks siis ei puuduta niipalju kui inimesed on iseendana seal. Ja tegelikult keegi ei ole ju ennast harjunud peale võib-olla mingite meediakangelaste tundega peeglist vaatama, aga selle efektifilm ikkagi loob. Ja su enda iga väiksemgi selline kõverus tuleb välja ja juba ainuüksi ma arvan, minutist piisab mõnele inimesele tekitada tõrge. Nii et selles mõttes see pool vastuvõtupool nende tegelaste poolt ongi täiesti arusaadav, aga me ei tohi unustada, et tegelikult igas filmis on tegelased teatud mõttes ainult tegelased mis tähendab, et kuigi need on nemad üritab autor nende kaudu midagi rääkida ja see pool, kui see neil läheks kaotsi, sellest oleks väga kahju, et ta mingitel psühholoogilistel põhjustel jääks olemata film, mis tuletab meile meelde, mis on see elu maal väljaspool Tallinna mis mitte niivõrd ei tuleta meelde probleeme, vaid katsub tuua ka selliseid paradokse või veidraid valge laeva ootusi, mis endiselt elavad kusagil müüdis 40.-test aastatest saadik. Et lihtsalt, kui see oli nii-öelda lääne valge laev ja on ka praegu läänele valge laev, siis need kontekstid on väga erinevad ja selle klišee või müüdiga mängimine iseenesest oleks juba piisavalt hea põhjus seda filmi teha, isegi kui see võib olla nii väga selgelt välja ei tule. Ja hobuse elukeskkond ja see elamine mingis mõttes mitte maailma, vähemalt aga Eesti Eestis kõrval vastu vastu ei miskit mere kaldal ja kõik need elulood, mis seal on, ma arvan, et seal vajas meenutamist vaatajatele ja keeduse valitud vorm tegi seda ikkagi kõige parajamal, täpsemalt ja konkreetsemalt moel. Ja meil on ju tulnud väga palju uusi dokumentaalfilme, kiiremaid löömaid, mingis mõttes leilikumaid. Kuid see oli võib-olla vist selline inimlik substants, mis vajas meenutamist ja mida ma arvan, seetõttu ka kriitikud esile tõstsid. Ja tagasi elu tumedamalt poolele. Kolmapäeval avati Tallinnas linnagaleriis kunstiakadeemia professori Anu juuraku installatsioon, mis tunne on surra. Meditsiiniliselt on surma lihtne selgitada. Vaatamata sellele, et surmamooduseid on mitmeid, saabub suurem siis, kui aju närvirakud ei saa enam hapnikku ja ajuaktiivsus lakkab. Kuid enne seda on inimesel veel kümmekond sekundit, enne kui teadvus lõplikult kustub. Just need kümmekond sekundit on Anu juurakut seekord huvitanud. Miks, küsis Urve Eslas. Intervjuu taustal kõlab muusika Anu juuraku näituselt. Suurem on mõte, mida oleme end harjutanud vältima. Mõtte kõige lõppemisest on liiga suur. Mõistus tõrgub sellega tegelemast. Ehk seetõttu on surm pigem peidetud kui afišeeritud. Surejad on viidud haiglatesse silma alt ära mõistuse eest, härra, teie võtate Surma ja toote selle galeriis kõigi silma ette. Miks. See küsimus, miks on jah, tõesti nüüd mulle suunatud, et tegelikult seal galeriis esitan ka küsimuse vaatajale, et mis tunne on surra? Tegelikult on ju kultuuris tegeldud selle küsimusega aegade algusest peale. Et see ongi üks niisuguseid küsimusi, mis väidetakse olevat inimesele niisugune ainuomane või või et, et see on ka niisugune nagu põhiküsimus, et inimene olevat Ta ainus liik eluslooduses, kes teadvustab oma oma surma ja kes end selle kaudu hooni määratleb kui tänapäeval, Me väldime surma või et me isoleerime oma haiged ja surijad kuidagi kinnistes institutsioonidesse, et see on ka küsimus tänapäeva kultuurist üldse laiemalt. Miks ma selle netoon küsimusena nähtavale on? Ongi seesama küsimus? Ta ei, ta nagu kinnas väljad, et mida me selle Mõtra teeme, et me elame. Me usume, et me elame, nagu oleksime igavesed, et selle teemaga tegelemine oleks siis nagu tabu või või, või nii otseselt küsimus ei ole viisakas esitada. Aga et see ei ole nagu küsimus sellest viisakusest, vaid et see on vältimatu ja see on niisamasugune küsimus, nagu mis tunne on elada? Et see peaks olema nagu võrdne sellega, et mis tona surra? Miks ma niisugust otsest küsimust näituse pealkirjana kasutan, on see, et tegelikult, eks mul oli see niisugune installatsiooni asja tegemise mõte oli, oli juba enne olemas ja selle pealkirja ma sain täiesti juhuslikult, et lugedes äripäeva äripäevas oli seal sügisel artikliteseeria, mis kandis pealkirja, mis tunne on surra ja kus tegelikult läbi kui seitsme v8 artikli käsitleti inimese hävingut, artikkel oli poomissurmast, artikkel oli uppumissurmast. Artikkel oli põlemisest ja nii edasi, et seal oli kirjeldatud, mis siis inimese, kui juhtub, et kui aju enam hapnikku ei saa, et sõltumata sellest misviisilise inimene sureb. Talle jääb veel niisugune lühikene aeg enne surma väidetavalt mingisugune kümmekond või minut aega. Enne kui siis konstanteeritakse seda tegelikku surmamomenti, võib-olla just seesama artikliteseeria, mis kandis niisuguste küllaltki poeetilist pealkirjad, mis tunne on surra nendes artiklites ei olnud tegelikult sellest tundest sugugi sugugi üldse juttu. Et kirjeldati suhteliselt niisuguses teaduslikus võtmes sama fakti ja kõiki neid asju, mis sellega liituvad. Et aga, aga just paradoksaalne oli see pealkiri ja ma mõtlesin, et ma võtan selle pealkirja ja ja, ja panen selle oma näitusele. Seal oli see kuulus arst Pavlov, rist, kes tegelikult kirjeldas sedasama tunnet, mis tal on surres sealsamas oma hetkel oma üliõpilastele. Ma kujutan ette, et oli ühes ringauditooriumis ja üliõpilased tema ümber siis kuulasid, kuidas ta kirjeldab seda, et kuidas üks jalg läheb külmaks, sai tuimaks, kuidas kuidas käsi võtab oma funktsiooni. Mida ta siis nüüd veel edasi tundis, et seda teavad siis need tema lähedal seisnud üliõpilased. Aga see oli ka puhas niisugune tarsi teaduslikke eksperimente, et tuua sinna valgust, et mis tunne on surra. Aga minut on muidugi küsitud ka seda, et linnakodanikud, kes lugesid seda plakatit, siis nurisesid, et mis pealkiri see niisugune anna, mis inimene te üldse olete, minu poole pöörduti, kuidas ta ometi saate niisugust küsimuse esitada, et käsitleda isegi seda, et kas ma olen ise haiged või et kas keegi lähedane on mul surnud või, või midagi niisugust, et tegelikult on see ikkagi niisugune noh, laiemalt kultuuri küsimus, et keegi ju ei nurise, et linnagaleriis tegelikult paarikümne meetri kaugusel on Niguliste kirikus eksponeeritakse Bernt Notke surmatantsu. See tundub olevat niisugune keskaja inimese teema, et sel ajal tõesti inimesed surid, et aga mitte tänapäeval ja tegelikult eesti vanem rahvaluule on ju täis niisugust regivärsid, kus ka kõige rõõmsamate sündmuste nagu sünnid ja pulmad ja et ikka on mingisugused kant, mäed ja ja kalmutegelased, et, et tegelikult see on kaasas käinud ju kogu aeg, et väidetavalt ta surm kõnnib meie selja taga, et kui me järsult vaatame selja taha, et siis siis me peame seda teinekord näha mingi esimese poole elust, me usume, et me valmistume elama või õppima, kuidas elada, tegelikult mingil hetkel me tajume või paljud tajuvad, et tegelikult on see õppimine, kuidas surra. Võib-olla vähetuntud Leonardo da Vinci võitlus on ka just niisugune, et et see mingil hetkel ta tajus, et tegelikult ta valmistub surmaks. Noh, on ka selliseid seisukohti, et surm on surm ja elu on elu, nagu ütles Marlen Dietrich näiteks, et hoidke need kaks asja omavahel lahus. Et nii palju kui on inimesi erinevaid kultuur, on ka erinevaid suhtumisi, surma. Minimalistlik installatsioon on jagatud kahe saali vahel, esimene jätab mulje arsti ootetoast teise operatsioonituppa, kus haiglavoodi ümber toimetavad robot CAD saab siseneda vaid ühekaupa. See äratab mõte, et kuigi surm on väga individuaalne ja isiklik, käiakse sellega ringi automatiseeritult. Ja surija ei ole enam isik, persoon, indiviid vaid kõigest üks number statistikas. Kas see, kuidas ma selle linnagalerii installatsiooni üles ehitasin, oli tegelikult taotluslik, et ees on niisugune napa, oota ruum, kus on siis nagu nad ikka on toolirida ja värsked ajalehed ja ajakirjad see sissepääs sinna tagumisse või sellesse suure rituaali ruumi on niisugune ühekaupa, et kui inimene läheb sinna üksi sisse ja näeb niisugust lahtist minimalistliku konstruktsiooni kus just nagu midagi tehakse, tähendab see, et kas see nüüd on operatsioon või, või mingi riitus, mida seal läbi viiakse, et see sõltub hästi palju vaatajast endast, et ma olen täiesti teadlikult jätnud selle, selle voodi seal ilmasele näidis suri jätta nii-öelda, et seal puuduvad paljud on küsinud, et seal oli lina kindlasti meie tooteruumis olid sinised sussid, et tegelikult neid ei olnud, et et just vaataja kujutleb neid kõiki ja, ja see ta loob selle kunstiteose. Et need sinised sussid ja need linad tekivad sinna tahtmatult, et mina usun, et et paljud vaatajad kujutlevad iseennast seal selle tühja voodi peal, et see voodi ongi nagu ekraan, millele siis külastaja lavastab selle pildi sinna peale selle pildi või, või need mõtted, mis tal tekivad selle küsimusega seoses. Et see kuus minutit kui see protseduur nii-öelda seal taga kestab, et selle kuue minuti jooksul jõuab mingisuguseid niisuguseid küsimusi või pilte kindlasti tekkinud, mida kunstnik ülesanne on esitada küsimusi ehk siis sedasama küsimust, et mis tunne see on ja, ja tegelikult vastuse annabki vaataja. Sõda inimkaubandus, purustatud kirikud, maagiline realism, mustlaste aeg, elu maa all ja maa peal, liinid ja Tarkovski üheskoos kuldset palmioksad. Need on vaid mõned märksõnad, mis käivad koos Bosnia päritolu filmilooja Emirguusturitsaga. Kust tulid, on Eesti kinosõbrale kindlasti tuttav oma sõjasaagaga maa-alused ja mustlaslooga must kass, valge kass. Ent ometi on kustusid seal palju enamat kui mõne auhindadega pärjatud filmilooja ja eks temagi tulistab vahest varbasse nagu tema filmide kangelasedki. Sellest saab pisut aimu ka nüüdsest Kinos Sõprus näidatavast kustusid uue filmi lubadus taustal sellest, et igal autoril on ka oma mõttekogumisaeg ja iga tema uut teost ei maksa tingimata näha uue etapina tema loometeel räägib filmikriitik Lauri Kärk. Mille poolest võiks siis olla tähtis Bosnia päritolu Serbia lavastaja Emil kusturitsa või nagu ta ise nii mõnelgi puhul on, tavatsevad ennast esitleda hoopiski Jugoslaavia, kuigi Jugoslaavia, et enam enam ei ole nii vot nende Bosnia, Jugoslaavia asjadeni võib-olla võib-olla veel jõuame, aga et nagu rohkem nendest filmi aspektidest ja kui nüüd mõelda nende filmilavastajate peale, kellega Gusto lihtsalt võiks nagu kõrvutada või või keda siis omakorda kõrvutatakse kusturis, aga siis alustaks hoopiski meie Peeter Simmist, sest minu arust seda võrdlust ei ole nagu olnud seni. Aga see võrdlus on tegelikult, et igati kohane, sest et sünniaastalt on nad sisuliselt põlvkonnakaaslased 53 ja 54, nii et vahet praktiliselt ei ole. Filmi jõuavad mõlemad 70.-te 80.-te vahetusel ja ja muidugi ju see, et mõlemad on pärit Ida-Euroopast endisest sotsleerist, eks ole. Ja tegelikult ka nendes varastes töödes võib leida mõndagi sarnast, ütleme, Simmi ideaalmaastikke kusturid, sa, isa on komandeeringus, mõlemad räägivad siis teise maailmasõjajärgsest stanindlik või diitorlikust maailmast ja nendest praktiliselt olematu olevatest valikutest, mis neis maailmades on või mis muidugi ei tähenda, et neid valikuid ei tuleks teha vastu, vastupidi, seda olulisem on need. Need valikut seal on ja lisaks ütleme sellele nihukese temaatilisele lähedusele, eks ole, mõlema puhul võib rääkida loomingulise käekirja sarnasusest. Pean silmas siis grotesk ja ja niisugust tragikoomika, et mis on mõlema puhul pigem isegi nende pärusmaa. Kui nüüd rääkida maailmanimedest, siis esimene nimi, kellega kusturitsat on kõrvutatud, on kindlasti see liini ja temas on nähtud ju tegelikult sellini mantlipärijat. Noh, minule enesele see seos, nagu veel eriti kuidagi jõuliselt tekkis ka tänu sellele Ta isenesest kustureid saama avastasin kuskil 90.-te alguses üpris vahet tult peale Feliini surma ja sealt siis noh, vot see nii-öelda, et loodus ei salli tühja kohta liin oli lahkunud ja siis tuligi minu jaoks kustureid. Sa aga, aga jah, et see, sest ma ei ole kaugeltki originaalne ja, ja seda, seda seost ta lihtsalt iseenesest ekraanilt torkab silma see karnevalilikus ja, ja samuti grotesk ja kõik see nii-öelda Rõudma huviline, kus ja, ja see nii-öelda teekonna kraatovi raamatuurgas kasutamine ja kõik see nii-öelda traagilise koomilise seostamine ja ülev madal, mis võivad rahumelis kõrvu mõlemad loomingus, eks eksisteerida ja näiteks täna järskude ootamatute üleminekutega selles mõttes noh, nagu kogu niisugune selle maailma värvikirevus või, või emotsioonide gamma, eks ole mõlemas esindatud ja ja, ja ilmselt, et neid nii-öelda sarnasusi annaks veel veelgi ridamisi nimetada. Aga ma arvan nendest nagu piisav, eks ole. Ja teisipidi eaka ütlemaks, et mõlema tegija kaalukus, sest isenesest kusturid seal võiks öelda suisa on õnnesärgis sündinud, enamik tema filme on kõikvõimalikke auhindu saanud ja pigem eraerand see, kui mõni film ei ole kuskil mõnda auhinda pannud ja, ja ütleme eriti tähtsaks peetakse ju kanni palmioksad ja, ja neid on ta saanud kaks tükki ja ja nii-öelda kogu selle kanni enam kui poole sajandi eksistentsi jooksul on, on neid, kes on samuti nagu kaks korda kuldpall maksa saanud on kokku kõigest viis inimest. Ja kus ta kuulub, kuulub nende nende hulka. Kuigi ütleme see nüüd kohe vahemärkusena või või olgu-olgu, öeldud, et ega see iseenesest ei tähenda, et need kõik tema filmid peaksid olema nagu suureks sündmuseks ja, ja nagu ikka on paremaid ja on halvemaid filme ja selles mõttes, kas noh, ei maksa seda nüüd võtta, nii et teil ilmtingimata iga uus film peab olema mingi etapiliselt kuus sõna sõna looja, looja loomingusse, noh, lõppude lõpuks loojang ikkagi tavaline inimene ja nii-öelda ise iseenesenahast nagu välja pugeda, see on üpris keerukas, et noh, ma tean, et ussid sa sellega hakkama, niimoodi ajavad naha maha, aga inimesena natuke keerukam, kata kellekski teiseks, eks ole. Aga kui nüüd ikkagi nii-öelda püüd öelda see, mis oleks nagu just kusturid sa öelda põhiline märksõna või tema loomingu tema käekirja iseloomustamiseks, siis, siis võiks olla hoopiski maagiline realism, mis siis võib-olla, et noh, kõige jõulisemalt avaldub mustlaste ajas või aga, aga otsapidi kindlasti ka maa-alustes. Ja noh, mis võib, võib eneses siis sisaldada väga jõulist poeesiat või ütleme, et kui nüüd otsida maailmafilmist niisugust poeetilise filmi poeetilist kujundit, näiteid, siis kindlasti leiaks neid ütleme, mustlaste ajast hoolega ja samas ütleme mustlaste aega teisipidi on jällegi ääretult karm, julm film, ta ei räägi mitte ainult inimkaubandusest, vaid jutt on seal ikkagi laste ostmisest müümisest kõige otsesemas mõttes, ütles aga, et miks, miks ma seda nüüd niimoodi meenutan, küsimus on just nimelt selles, et ühelt poolt jah, et ta on niisugune noh, fantaasiamänge, aga teiselt poolt kui nüüd hakata mõtlema, et, et kes siis elab pimeduses, kes siis elab teadmatuses, nii et et selles mõttes maagiline realism ei pruugi kusturitusel olla ka kaugeltki mitte ainult siis niisugune ilus fantaasiamäng, vaid, vaid tegelikult osutuda nii-öelda sügavamaks realismiks, kui võib-olla mingi tavarealism. Meie saade jätkub muusika teemadel. Kunagi oli muusika vinüülplaatidel siis kassettidel, kesitseedeedel vinüülplaadid ja kassetid on kadunud poest ja karta on, et kaovad varsti ka kodust, muusikariiulilt, antiigikauplusest ja lõpuks võib-olla ka mälust mis saab neile salvestatud muusikast. Aga muusika kolib hoopis internetti. Eesti esimene interneti muusikapood on avanud oma virtuaaluksed ja võtnud missiooniks eesti muusika säilitamise ja huvilistele kättesaadavaks tegemise. Kuid kahjuks ei saa ka siin Ilmariidude ja ebameeldivus deta internetist laetava muusika müümise põhjuseid ja sellest tuleneva konflikti tagamaid analüüsis muusikaajakirjanik immo Mihkelson. Muusika läheb ise internetti, ega teda nii väga ei viidagi. Ja põhjus on tegelikult selles, et inimesed tahavad muusikat kuulata ja nad peavad mingil moel selle muusika juurde pääsemale kätte saama. Ja enam ei ole need ajad ja need olukorrad, mis väikeses Eestis on küll võimalikud. Jaak Johanson kunagi ütles, et temal on kindlasti eluajal võimalik kohtuda silmast silma kõigi Eesti kuulajatega ja neile laulda. Aga praeguses maailmas on olukord niisugune, et kuulajaid on hirmus palju. Enamik Eesti muusikuid üritavad pääseda ka Eestist väljapoole ja selleks on kindlasti vaja seda muusikat levitada salvestiste kaudu ja salvestiste kaudu levitamine. Me kõik teame, et on toimunud heliplaatide kaudu. Mõned vanemad inimesed mäletavad vinüülplaate neid 78 kiirusega, siis pärast neid suuri kauamängivaid, heliplaate ja huvitav on see, et paljud kipuvad praegu juba ära unustama, millal oli Eestis see hetk, kui toimus järsk üleminek heligassettidelt CD-plaatidele. Uskuge või mitte, aga see toimus alles mõned aastad tagasi. Sellest on möödas umbes viis-kuus-seitse aastat. Praegu on paljud ei mäletagi, et helikassett olemas on. Need ei ole enam poest võimalik osta. Ainult CD-plaadid ja vinüülplaate vinüülplaate leiame ainult second hand idest ja arhiividest põhiliselt. Ning kuna praegu on see aeg, kus inimestel on taskud täis kõiki mobiilseid vahendeid, pleierit, mobiiltelefonid peaaegu, et kõik juba kipuvad mängima muusikat siis on üsnagi loomulikult muusika, mida müüakse, mis tahab inimeseni jõuda. Muusik tahab elada, muusika praa saada muusik tahab, et seda müüakse. On loomulik, et seal muusika digitaalsel kujul failidena ka levib. Seda müüakse sellisel kombel. Ning Eesti on küll õudsalt interNetiseeritud digitaliseerida keerelnud maaga. Üllatas küll, aga esimene veebimuusika kauplus, kus ainult eesti muusikat müüakse, avas oma uksed alles natuke rohkemgi kui kuu aega tagasi. Mujal maailmas on taolised kauplused olnud juba aastaid ning need nutujutud, mida paljud on kindlasti kuulnud, kuidas kogu maailmas heliplaatidele kõik väheneb, kuidas muusikatööstus on suurtes probleemides? Neid jutte seostatakse väga palju internetis levivate muusikafailidega ühest küljest nendega, mida failivahetajad Town lõudjad omavahel vahetavad, mida nimetatakse peraatlaseks, kuna seal ei ole just kõik nende autoriõigustega korras. Aga samal ajal kummaline on see, et ei toimuga kaubanduslikke tehinguid. Need failivahetajad vahetavad neid faile nii-öelda rahata. Nad on digitaliseerinud erinevaid selle muusika ja omavahel vahetavad. Nii mõnedki juristid on aeg-ajalt püüdnud seda võrrelda niisuguse raamatukoguga, mille uks on lahti unustatud ja kuhu igaüks võib siseneda. Et lähed võõra plaadiriiuli juurde, võtad ja, ja kuulad sealt midagi loed. Aga tegelikult on see palju keerulisem ning juriidiliselt korrektne on ikkagi see, kui muusikat veebis müüakse. Ehk sa maksad, sooritad tehingu, laed maha faili ja siis kuulad, see on juriidiliselt korrektne muusika, kuulamise, muusika, levitamise vorm praegu. Ning Eestis on siis jah, muusikal 24, esimene taoline veebikauplus. Ta on novembri lõpus alates tegutsemas. Selle eesotsas on tuntumatest nimedest muusik Priit Pajusaar ja nad on deklareerinud, et nende eesmärk on saada netti kogu Eesti muusika. Asjal on see suur positiivne tuum küljes. Et väga paljusid ma ütlen tõesti väga paljusid viimase paarikümne aasta vältel välja antud eesti plaate ei ole enam võimalik hankida. Need on heal juhul mõnes paremas raamatukogus võimalik kuulata Laanatada aga kauplustes kindlasti enamikku nendest ei ole. Nad on tootmisest maas ja mõni plaat nendest on ka, ma ütleksin, väga hea. Pajusaare ja tema kolleegid, eesmärk on kogu taoline muusika teha veebis kättesaadavaks müüa seda, et oleks ostetav, et taas juriidiliselt korrektselt seal väljas. Et kõik see nagu funktsioneeriks niisuguse suure eesti muusika arhiivi andmebaasina, kust soovijatel on siis võimalik ütleme niimoodi ostu teel seda muusikat osta, kaudu seda kuulata ja sellepärast on neil ka siis nagu klassika esindatud on džässmuusikafolki ja ma usun, võime, oletan, et neil seisab ees veel palju avastusi sellel teel, kui paljusid eesti muusikat tegelikult on. Ja kui palju on niisugust, mille olemasolu me oleme üldse unustanud. Ja ka paljud sellest muusikast, mis omal ajal oli vinüülplaatidel, on praegu noh, selles mõttes unustuse hõlmas, et paljudel ei arenema isegi plaadimängijad, millega neid plaate kuulata. Ja kui aeg niimoodi edasi läheb, sellise tormilise arenguga kassetimängijad on juba paljudel uksest välja visatud. Võibki juhtuda niimoodi näiteks, et 20 aasta pärast ei ole ka või 10 aasta pärast enam CD-mängijaid mille pealt vanu plaate kuulata. Nii et tehnoloogia areneb, selles ei ole mitte midagi uut. Uus on ainsuse vorm, muusika ise on sama, seda ma tahan rõhutada, et midagi sisuliselt uut ei ole, annavad välised uuendused, see muusika müük ei ole jah probleenitu. Eks kõige värskem näide on Heiki Mätliku näide, mis ei ole vist väga-väga laia avalikkuse jõudnud. Heiki Mätlik nimelt avastas, et tema esitusi don kitarrimängija on selles veebiportaalis muusika 24 müügis ja kuna tegemist on muusikuga, kes on päris palju ka ise organiseerinud salvestisi kuulajale teadmiseks seda, et selle näiliselt päikeselise ja meelelahutusliku muusika fassaadi taga on tihtipeale tohutud armeed, juristid, lepingute kokkulepetes, teadlase punktid siis on väga palju vahendajaid igasuguseid, kes oma rolli täites kasseerivad selle plaadi heliplaadi hinna pealt ühe väikese murdosa. See labürint on päris vägevalt suur ja samamoodi on üsna keeruline ka see juriidiline rägastik, mis tihtipeale ümbritseb muusikat. Lisaks autoriõigustele on olemas ka kaasnevad õigused, esitaja, õigused ja fonogrammi tootja õigused ehk siis keskeltläbi igal salvestatud muusika tekivad vähemalt kolm osalist. Üks on see, kes on selle muusikatrikki loonud. Teine on see, kes on selle muusikatükke esitanud ja kolmas, see, kes on selle salvestanud neil kõigil on seaduse järgi õigustükile pirukast. Fonogrammi tootja. Eesti seaduse järgi peaks jagama raha esitajaga, eeldatakse, et fonogrammi tootja ja esitaja ehk siis salvestaja ja esitaja on ühe mütsi all. Et nad on teinud oma tööd koos. Aga Heiki Mätliku näide oli niisugune, et mitte alati ei ole see päris nii et võib-olla ka täpselt niimoodi, et fonogrammi tootja on üks üksus, esitaja on teine üksus. Antud juhtumil oli nii, et Eiki Mätliku, kõnealused need vaidlusalused fonogrammid olid sellised, et raadio oli need salvestanud nii-öelda oma eetri tarbeks. Ja plaadi väljaandmise õigused olid Heikkinatlikal. Aga loomulikult muusika 20 400 ei teadnud, võtsid vastavalt raadioga lepingule need lood raadio fonoteegist panid müüki ja kui Heikimatlike neid nägi, siis ta pidi šoki saama, kuna talle tundus, et teda on petetud, tüssata röövitud ja mida kõike veel. Aga nagu ikka nendel puhkudel nagu enamasti taolistel puhkudel on vaidluste ja arutluste kaudu alati leitud lahendus. Kas on see lahendus siis niisugune, et seda muusikatükki ei müüda üldse. Või siis lahendus on see, et lepitakse kokku esitajaga mingis uues nii-öelda tasakaaluasendis, et kellele makstakse, kui palju ja mis tingimustel. Ning see on nüüd see juriidiline rägastik, mille peab see muusika 24 läbima, kui ta tahab kogu Eesti muusika panna internetti välja. Autorit on enamasti lihtne tuvastada esitajat mitte alati kõikide vanemate heliplaatide ja isegi raadio fonogrammide peale ei ole kaugeltki kirjas mitte kõik esitajad. Aga võib juhtuda, et esitaja, kui ta kuuleb oma muusikatüki äkki ärkab ja märkab ning astub esile, küsib, kus minu osa sellest on. Fonogrammi tootega on ka asi enamasti lihtsam, sellepärast et see eeldab teatavat tehnilist baasi. Varustust ja ja organisatsioone salvestamine ei toimu juhuslikult, vähemalt mitteametlik salvestus. Ning pärast ongi see hämar tsoon, millega kõik need Eesti muusikaelluärataja peavad kokku puutuma. Üks päris suur kadalipp on vaja üles leida, esitajad nendega kohtuda, kokku leppida, kuna me tuleme ju teistsugusest õigusruumist, mis oli enne 90 esimest aastat. See oli teistsugune riik, teistsugune seadusloome. Aga muusika on seesama. Nii et järelikult osa asja tuleb tagantjärele sirgeks triikida. Vaat see seisab kõik ees. Kultuurikoja on lõppenud. Saade oli pühendatud hädale ja viletsusele ikka lootusega paremale. Saate teemadeks olid onu juuraku surmainstallatsioonid, Engel kusturiitsa sõja inspiratsioon ja Pärberensoni tantsud. Taurus. Saate panid kokku Kätlin Maasik, Urve Eslas ja Riho Lauri Saar. Saate teemadel saab mõtteid 100 e-posti aadressil kultuurikaja et R R punkt ee. Meie varasemad saated on järelkuulatavad ka vikerraadio koduleheküljelt. Järgmisel nädalal kahtleme juba vähem morbiidsetes teemades. Seniks kõike kaunist ja kuulmiseni.