Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes, oli kunagi üks populaarne luuleplaatide sari eesti noort luulet 1000 962972. Milline oli tänaste klassikute noorus, ehk saab seda välja kuulata ka Nende noorest häälest ja noorest lugemisest. Tänased noorluuletajad on Jaan Kaplinski, Rudolf Rimmel ning Mats traat ja kommenteerib neid plaadiesitusi. Kirjandusteadlane Aare pilv. See, mida me nendest plaatidest kuuleme, on luuletaja hääl, luuletaja kõnelemist tegelikult ju alati tajutakse natukene erilisena, selles mõttes, et luuletaja on keegi, kes näeb asju võib-olla selgemini ja siis oskab neid ütelda kuidagi sellisel viisil, et ta oskab selle asja ära ütelda. Luule On ju mingis mõttes selline kummastatud ütlemine. Inimesed tavaliselt nii ei kõnele ja kui seda kummastatud ütlemist ütleb luuletaja ise oma häälega, siis see oleks nagu kõige ehtsam ütlemine. Mis nende plaatide puhul veel tänapäeval kaasa hakkab mängima, on see, et need luuletajad kõlavad meile vinüülplaatide pealt, mis on iseenesest elavam kui praegu levinud siidi. Sest mingil määral jäädvustab vinüüljuga kuulajat. Plaat kogub aja jooksul oma peale kriime ja tolmu ning iga plaadi krabinud on ainulaadsed ja korduval kuulamisel üha omasemad CD vinüülplaadiga võrreldes üsna steriilne helikonserv, rääkimata võimalustest vinüülplaati mängida eri kiirustega ja kas või tagurpidi ja selles mõttes on vinüülplaat, kus on veel Ta hääl peal midagi üsna intiimset loob üsna intiimse seose kuulaja ja kõneleja vahel. Kaplinski oli võib-olla tolleks ajaks ehk Rummo kõrval juba kõige sellisem tunnustatum autor ja tolleks ajaks oli Kaplinski oma luules jõudnud juba nende toonideni, mis hiljem üha rohkem ja rohkem võimust võtavad, kus ta püüab nagu lahti öelda sellest mingist oma poeedi staatusest, nähes seda millegi lavastatuna või, või millegi kunstlikuna. Pidevalt ta püüab rääkida nagu siingi selle plaadi avalulatuses, sellest, et see tõeline luule on kuskil mujal kui need kirja pandud tähed. Isegi kui me kuulame seda häält, mis need loeb, siis see vastab mingit sorti kujutel male poeedist, väga täpselt mingi õrnalt jõuetu ja, ja õrnalt võib-olla isegi kannatav hääl, mis neid sõnu ütleb, mis võib-olla vaevleb oma oma luuletajaks olemise sees sellest välja saama. Kaplinski puhul ma ise tunnen seda, et kui teiste luuletajate puhul on natukene üllatav see, kuidas nad ise loevad. Pärast seda, kui olen lugenud neid raamatust tekstina, siis Kaplinski lugedes umbes sellist häält, neid sõnu lausumas olengi kujutanud. Et võib-olla selles mõttes Kaplinski võiks olla luuletaja, kes oskab oma häält paremini kirja panna. Tüütus tüütus, sügistalviste kärbeste tirin Kirjanike Majas. Ilu ülevus, tüüpilisus, novaator, lus, realistlikkus, masin, ladumas kategooriate kaardimaja, ars, maak. Ma ei masin ainult ja kaustendamasheen kirjanduse ja kirjanikute mõtlesite välja luule, draama, romaani romantika nagu tõesti võiks allikat hoida tünnis või tuult, lipu riidesse keeratud tult keldris kartulite kõrval. Elu ja elutõe mõtlesite välja, kui need mõtted elustaksid ainsa kärbselegi riiulil Kirjanike majas. Nagu tõesti oleks olemas elu ja luule, nagu oleks olemas kirjanikud midagi tõelist, kui trükimusta lõhn hääbub. Tuul on siin ja on ära, nagu oleks tõesti vaja ohverdada mõni hetk mõni tund kärbest pirinale ja olla keegi mõne kreeka kategooria katuse all. Ei mina ei saa sealgi ei ja südametunnistus ehmub ärkvele ja koduigatsus on Võhandu Püha arusaadav suli mustade murede taga. Lähme siit ära, varsti on ikkagi kevad. Tule ja ole, kes sa oled? Tahad Haagata kärnkonna pulmalaul meteoori sähvatus, Andromeda taustal olev öö ole armastus, ole botaanika, botaanika, ainult kaasa minna, ainult kaasa minna, kuskil on alati kevad, kuskil on vihmade aeg ainult kaasa siin ainult kevade käekõrval minna. Sinna, kus eile oli kõrb, mine ja kes ise oli eile mälestusi terendav kõrgsinna, kus punased ja kollased mooni malevate kaupa tõusevad surnuist. Ainult minna ja oma silmaga On näha. Pole vaja olla ja jääda pole vaja enne midagi lõpetada, pole vaja valvata hauda seal kollaste moonide ülestõusmise hommikul ainult kaasa minna, kaasa võtta pole midagi vaja. Tagasi tulla, pole vaja tagasi tulla sealt kõrbelillede, kolmandast hommikust, Enda oma peavalu, stenokardia, valgete linade oma hauaplatsi juurde. Ainult näha ainult olla temaga koos moonidega, kaktust, ega oma Rüllist ega messembriantonoomidega koos. Las keegi, kes usub oma kohust, paneb linad kokku. Las keegi kuulutab lehes, et hauaplats on vaba. Üks haige, üks maetu jäi teadmata kadunuks. Kolmandal päeval. Üleeile koorus munast äikeselind ja kõik kuulsid. Liilia tama, Rüllised moonid, kaktust, siilipead ja Mesembriante Momid oma kivise suunes. Eile põles Rohtla kulu kuivanud kõrred. Ja täna on nad kõik siin aja ainult tulla näha ainult tulla ja vaadata, püüda ta kinni ja käia ta järel kevade järel, mis käib kuskil mööda kuulatavad maad. Ainult teada ta tuleb, ta on kuskil siinsamas. Ta on alati kuskil, ta on alati igal pool. Laine üks laululaeva pilvede alla loopis läbi see elu ja vaeva viivuks valgened hoopis. Viivuks katkevad rauad, seisad keskvoolavad, ümber avatud hauad, randmeil, plaatinastket, viivuks tiibadel füüsi. Taevas on sula malmist, näed oma silmi ja küüsid vaimu tagasi salmist. Õõtsub mandri ja mere vahel ranna pikki ahtake ahel ulatub ümbermaadel ringi, köidab Medeidjas seadme hingi aheldab laineid ja linde ja laevu, palju on minejaid, palju on vaevu. Laulev liiv ja soolane valgus, sõrmiti koos sillaots ja algus said selle elu Endale kanda, käib mööda piiri, käib mööda randa laines liilia laine pealt tähed. Kust sa tulid sinna kord lähed, ring saab täis ja elu saab otsa hinge suma ahela otsa. Haiujad põlema päi keset eri jalad saab maa ja sõrmed saab meri. Üks kuningas oli kord maata ja krooni ei olnud tal nii elasse kuningas väike, suure sinise taeva all. Nii elasse kuningas Väi Käia kurvaks sai tema meel, et teistel on maad ja kroonid ja temal ei ole veel. Läks kuningast targa juurde, kust saada kroonia maad. Tark ütles, mine ja oota ja kordnad mõlemad saad. Tark ütles, mine ja oota ta ja silitas kuninga päed. Ta silmad olid nii selged. Ta sõrmed olid nihe. Läks kuningas tagasi koju ja jälle ootama, jäi, läks koju ja istus maha oma troonile, paljapäi. Ja oma maast ja kroonist seal istudes unistas all suure sinise taevase väike kuningas. Ta istus ja läksid päevad ja nädalad ja kuud. Ta silmis paistis taevas ja pää kohal kõikusid puud. Ta silmis paistis taevas ja juustes läheneb tall. Nii kuningas istus ja ootas ja tema päev oli hall. Ei saanud kuningas krooni ja ma ei saanud ka. Ja troonile surida sai kuningas tammekirstu, nii nagu on kuninga Elvis auk, murti külmanud mulda ja sinna ta viidi siis nüüd maa oli tema kohal ja all ja taga ja temal veel maad ei olnud, ta oli ju kirstu sees. Nüüd maa ja kuninga vahel oli kõva tammepuust laud, nii külm ja kale olis, kuninga talvine haud. Ta lamas väga kaua seal maa sees, mullal ja maad tal ei olnud ikka ja krooni ei olnud. Total. Neil läksid päevad ja suvetuuled tegid. Ja kuningas lamas ja liha tal kõdunes luude päält. Nii liha kõdunes luudelt ümber Pehkis saar. Ja ühel kevadel sündis nii nagu ütelnud tar, kui maa pääl sulas lumi ja maal nõrgusid leed. Muld liikus ja liigutas laudu, et enam ei kestnud need vis, lauad vajusid kokku jäigast urbest. Praost maa tuli kuninga juurde ja nõnda ta pääses, sest paavst nii maa tuli kuninga juurde, maa must ja jae ja suur tasa sirutas sõrmed luude vahele, elupuu juur. Nii kuninga kroonesid, viimaks oma juurtega elupuud ja suure leidmisega Ines maaks sulasid, tema luud. Said kuninga kalmul kokku, maksa lilled ja kikkapüks. Ja meie teame, et nõnda on kuningas maaga üks. Nii kuningamaaga köitis üks surmast tugevam lõi oh rohu rohelist naeruhaud, kuhu jäi sinu või? Sina kauge päike näota ja nimeta hõbele palgus kalade külgedel. Järv õitsemas oma õitsemist, lind hõikab lindu õhtust hommikusse ärkamata, sahiseb pilliroog. Sõnad ainult sõnad tühjad Ast tühjas ruumis. Kõik muu on üks ja seesama maailm. Maailm, mis on ja jääb igavesti loomata. Keegi ei ole ega saa midagi olla. Mis tähendab üksindus. Senine liiga sinine, kõrgel kiigel Randema kohal, võõras päike ja tuul, sipelgad laiali, lagedal liival. Sügaval algust tõusevad nelgid. Muld. Meie minu eikellegi. Ei ole lohutust, kui kurvastajast saabki kullerkupu oma osa. Nägijast nähtavani on samm, mida keegi sammu mis nägijas jäänud, tahab näha, ei leia hingamist rohus ja kroonlehtedes eile vendust vaevale nõrgudes puud mööda üles ning mööda alla. See on teisel pool seal, teisel käel. Peegli tõeluses. Varjugaetus, vaeseke ei saa ruumi oma lamedast maailmast. Ja valguse vaibudes vaibub temagi. Vaata ja ära pöördudes pole teda enam võlts inimese edasielamine nimes võlts keskmine loomingus. Võltsmanamine ilmalikel matustel, silmaloomust, mis jääb, ja lapsed, kes tõmbavad joont edasi. Vilets ja võlts on kõik peegelpildi loodetud käes, mine valguse loosides. Kunagi hõbepimedas ja mureneb klaas. Lusaga vajutab näo vastu haake. Virvendav ruum ohakais, sääskede, seal leebikestes ja kõiges. Kes see jumal, mis ninake vastu meie lamedat maailma jumala kaks selget silma. Aga kõik moondub kirjaks hieroglüüfides meile ja armust antud vii põgeneda Meie rumalast ponnistused leida tähendust ja nime sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas. Teine autor Rudolf Rimmel on Kaplinskile üsna vastandlik. Ta võiks siis esindada oma aja nii-öelda sotsiaalset luulet, sotsiaalsete ühiskondlikult erka luulet keda aga võib-olla sellesama asja tõttu või ka mitmete teiste asjaolude tõttu ähvardab oma aega jäämine või oma aega unustamine Rimmel esinduks Arvi siia kõrval toda 60.-te publitsistlikku lüürikat, mis lüürilise või looduslähedase kujundi asemel kasutab dialektiliselt arutlevat keelt püüdes mõtestada üsna avatud moel oma aja kõlbelisi valikuid. Trimmeri lugemisviis on ehk kõige ebaluuletajalikum rohmaka võitu pisut laisatooniline madalahäälne lugemine sisendab muljet kahe jalaga maa peal seisvast mehest. Pole ka imestada, sest oli ta ju algselt nagu üheda kogu pealkirigi, ütleb lüüriline miilits. Keegi, keda võiks ette kujutada, et ta seisab tänava nurga peal ja ja räägib avalikest asjadest. Igal juhul on, on see praegusel ajal üsna atraktiivne kuulamine, mida vürtsitavad mitmed ajastuomased märksõnad, näiteks uusrikas. Seda sõna oleme ju kuulnud ka nüüdsel ajal. Mingid tihti inimesi ta ju iseloomustab. Aga tuleb välja, et ka kuuekümnendail aastail oli see täiesti tavaline mõiste. See oli see kiht inimesi, kes sulaja lahedamates oludes said sedavõrd jõukaks, et võisid endale ehitada individuaalmaja ning suvila. Oli aeg, mil Nõukogude riik lubas taas pidada väikest eraPõluk, tekkisid aianduskooperatiivide ja nii edasi. Ühesõnaga tekkis Nõukogude väikekodanlus mille suhtes Rimmel siin kas siis töölisnoore või siis siin Ühes luuletuses konkreetselt mingi muhimlikku tsiklivenna positsioonilt irooniline on. Igatahes, kui mu kuuekümnendatel koolis käinud ema toda uusrikka luuletust kunagi kuulas tuli tal seda kuuldes äratundmismuie näol. Torpedeeritud arusaamad uppusid, meri lainetas hetke ja rahunes siis ellujäänud meeskonna liikmed Need ripuvad tavapäästerõngast, veel õhtul hakkab vaevama janu, teisel hommikul tuleb nälg. Vesi on kõikjal, kuid mitte joomiskõlblik. See on soolane varasematest õigeksvõtmistest. Aususe põhjalained pole pinnalt tuntavad. Möödunu pinnahoovus kannab kaldast kaugemale. Mõni jääb merehaigeks, päike punetab, nagu oleks tal häbi. Meri ainult meri, roheline, kui hallitus. Neljandal päeval algavad hallutsinatsioonid. Lootuste vormipluus on tõmmatud laguks, kuid see on niisama, sest sünnib mõistetamatu igatsus, mitte inimeste, vaid tühja saare järele. Ennast raiskame võõrastes voodites elu, magamistuba on pime, homme keegi ei meenuta oodides Me eimidagiütlevat nime, arveid, elu ja endaga klaarides. Teiseks koduks meil suitsused paarid, homme elu. Kui väsinud paarimees arved meiega lõpuni klaarib. Öised tänavad lehtedest prügised. Nendel tuikudes läheme, kuhu homme tulevad meiegi sügised. Tuuled kevadet näkku ei puhu. Meie võõrasid, tormid On räsinud raagus okstel hall minevik tukub homme lõplikult endaski väsinud, lastud linnuna alla ta kukub. Milleks tundeis veid ruuduses kahelda, läbi suitsu veel, viipab sõbranna. Homme uuesti täita ei taheta. Vana lõkked, mis sooja ei anna. Kaardid võiduvad, panuski piseneb. Trumbid jooksevad veel, aga kaua? Homme tundmatu kakleja siseneb. Jalahoob, paiskab ümber laua. Ma viina jõin ja naisi armastasin Fortunagi ei pääsenud mu käest. Kuid uimas päi maa ohjad lõdvaks lasin ja nüüd mu vanker alla rapul mäest ei ole aiste vahele uljast täkku mu poole vehib sabarootsu, ruun ja luine valvur naerab mulle näkku, on kaugusesse kadunud. Taifuun. Mu valvur teab, et tema eest ei jookse ei mina ega ükski teine mees ta hammasteta suus naeru krookse, just nagu pulm, läkskonnad lombivees. Kes oled, sa täiervitab, ei vasta meedia üle õla piiluma. Vala ruum, mis võim ta võimust võiks mu vabaks lasta, kui mindki tabas salalik, harpuun, puud seisavad skelettidena rivis, neid katavad vaid samblast niudevööd. Mees ja tagakivi kinnikivis ja telje krigin kostab keset ööd. Ons ainult ligimeste vaen, jõhkrus, see meile selga tunginud harpuun või sama külmus, mis meist endist, kus, et võõras jäägi tundus meile kuum. Nii nagu luik, kes kaotab paarilise, ent kogub surnuks vastu julma maad ka õrnus vastu õrnuseta ise, ent hukutab ja temast julmus saab. Mis sest, et valu, hüüdee kaja kõrvus, mis sest, et keegi surevat ei täimeestena hukku, julmuseks saab õrnus, mis eile vastu õrnuseta jäi. Tee äkki samasugusega ristub ja ära tundvat hirmad, tammeruun, sealt loksub teine vanker, milles istub mees, kellest tolkneb samuti puu ja mõtleb mees. Ma jõin ja armastasin Portunagi ei pääsenud mu käest. Kus juhtus see, et ohjad lõdvaks lasin, et nüüd mu vanker alla rappub, mäest Nedoffie keerutab nüüd püsti seistes. Julm valvur nagu piitsa üle pea. Kas õrnust vastu õrnust polnud teistes või polnud meis? Me sedagi? Ei tea. Me vaikime, kui me ei ole õrnad. Me vaikime, kui me ei ole head, kuid vaikimisest algavadki mõrvad ja kui on vaikne, kisendama veab, kui palju julmust lahkunud või tunnus pea igaüks on sünnitanud meist, sest vastamata õrnus ongi, julmus on kõikjal üks ja pole ühtki teist. Kuid vastamata julmus, see on õrnus. Ja meil on väga raske olla. Kime ja meil ei kaja kõrvus ei venna tapmine, ei enda mõrv. Ja meie minevik on raielangid, Egasvamed ka tulevikus ning meid valvab julmus, oleme ta vangid kell ümber nähtamatu nõiaring. Ei ole vastust, kes on selles süüdi? Töörlaseks lepp, kõrvalisi teid ja kõige tasuks saame vankri küüdi ja sealgi meie julmus valvab meid, siis pole meid, kuid igaüks meist oli nii kaua oli, kuni oli õrn. Siis kuuldub vaik, kusjuures vaid vankriga oli ei ühtki hell. On mühisenud minema taifuunid ka need, mis polnud sündinudki veel. Ja mehed seljast tolknemas harpuunid on vankris silmapiiri poole teel. Haisev, hall meenutav pimedus roomab sahinal hingederanda. Kus sa oled, kel nimeks on nimetus või on täiesti su nimi, organda nõid või juhus su kaitsva tiiva all mõõgad laulavad, kuulsuse müüti, miksis möödunu ääretu liiva all siiski lamavad tapetud rüütlid, lihtsameelsed ja õilsusest meeletud kihutajad veel rändavad ringi, järelpõlved kord vaikivad keelatud suutnud mõista neid veidriku hingi, hinge vapustav rüütliparoodia oma võitlused lõpetab auga. Tee poeed talle viimase oodi. Ja surnupilvi peal kantakse hauda. Korja küngastel kriginal seiskuvad tuuleveskite koletud tiivad, lipud pilvedeks taevasse, heiskuvad matjad hauale mõistmise viivad. Lapsemeelsus võis kaduda, Urmisse, ausus, põrkuda valede Raualt. Siiski need nagu mõõga ja turvise kaasa võtame kangelashaualt. Õiglus lüüakse rüütliks ja õlul tal sambeniitad ei näe enam keegi. Ongi hootjad ka naeru ja põlu all hoidsid kustumas õigluse leegi totrus varjas end kivisest tabulas müüre lõhkuma, aeg polnud leidlik, aga kappavasetuka sadulas vehkis mõõgaga vihana veidi. Targad argpüksid ootasid imesid mõelda endast kui jumalat mõistnust, aga veidrikud, olgugi pimesi õiglust, uskusid rohkem kui mõistust. Aja üldises väärtuste nappuses usk on kõikidest väärtustest suurim lon Kihotliku, usu ja vapruse aumees tulevik lõpuni uurib. Mida selles vaates, kas ebasus on vaid millegi parema puudus on või pole see kohutav ebalus hallist ajast Me päevisse soovus ebaõigluse liivasel Ohumaal, homme kõngevad koondised, hirmud aga lootuste, lokkava rohumaal varjöös, rosinantena, hirmu toon Kihote On mehi, kes tundsid suus miski ära, kui ühise kreedas ja ka maja, kus isandaks nuntsius. Suure maja seal kössis Toledas. Sellest pääsed, sest kokkuse variseb, loeb kui palvet su järgi Toledo mitte olla, kas julmur või variser. Seon tänastest ainuke kreedo. Hallid veidrikke manamas surnult sadulast kukuvad rüütlid siiski ajas selles õigluse manalas mõõgad, laulavad aususe müüti. Sünged mehed sünges ilmas süngelt käivad ringi kandes käes kui süngeid, lampe, oma süngeid siingi. Lambid neil ja helendavad süngelt lambid ahid, kui nad tänavatel käivad. Kui linnavahid tähistaevas, kiiskab süngelt justkui havi soomuskuid ei iial süngusega, lepi inimloomus. Sellepärast teatavadki homsed ajalehed. Elu kui mootorrattur, kus kurvist välja spurdi puude ajal publikul kõrvad, mootori meer, keskkurdid, uss kurvi lähedal molutab uusrikka kivimaja uusrikka, sisemolutan väravaposti najal. Suu ammuli, vahib mootorratturid nagu kunagi neeru. Gladiaatorid. Vahivai, kui vahtida isu ainult eemalehoidu rajast, muidu saad sahmaka vingu otsema summutajast. Aga tee on nüüd jälle sirgem, nõnda võiks seda surmani. Tuul ulub kui lisad gaasi, kuid lisad vaid järgmise kurvini. Kiisad Randlad ja helmid. Kõik jäävad lõpuks troonita, eluringraja lõpus aga kiiremaid üldse ei kroonita. Kuhu kihutame sõbrad ja milleks. Pea lõhki ja ratas tahab kolu. Aga kusagil uskurvi lähedal püsib uusrikka läikiv molu. Rimmeli jõulisele lausumisele vastandub eriliselt õrna intonatsiooniga mats traat. Traadi lugemist toonib omalt poolt veel. See Lõuna-Eesti lik on neutraat pärit Otepää kandist. Lõuna-eestlik pehme aktsent, mis on kraadi võrra tavapärasest rohkem palataliseeritud ja milles konsonandid on kraadi võrra nõrgemad kui tavaliselt. Ja kui ma mõtlen, mida ma võisin tunda lapsena traadi lugemist kuuldes, siis võib-olla ilmnes minu jaoks siin mingi eriline hell hoolikus luuletuste suhtes, mida poeet võiks tunda. Ja kui ma tänapäeva toda häält meeles hoides traati üle loen, siis ma üllatun ikka jälle kui puhast peent luulet. Tegelikult on see luuletaja kirjutanud temast võib-olla räägitakse vähem, kui ta tegelikult väärt on. Mäletan, kuidas ma selle hääle mõjul väga meeleliselt suutsin ette kujutada seda müstilist kujutluspilti, kuidas kuu paistab aknadele lava käte vahel hallisleids päev. Ja just lugemistoon ise isale müstika tuntavaks ja ja samas nii endastmõistetavaks. Traat kasutab siin ühes luuletuses väljendit kadunud vilkuv hea. Ja see väljend on võib-olla ehk enim tollelt plaadilt mu lapse mällu jäänud Dovilkuv hea välgatabki tollest katkevasti pehmest häälest. See vilkumine ei ole äkiline, ere just selline mahe ja pisut summutatud ähmane vilkumine, nagu lugeja häälgi. Võiks siis ütelda niimoodi, et. Traadi puhul hääl ise maalidki tolle maailma, kus need sõnad elama hakkavad. Kui see nüüd liiga üles puuturite kõla. Laps olin, kui möödus sõja kolin. Nooruk olin, kui tuli traktori koolin. Mees, solin. Kui algas sõnaga, olin. Kolin kolina järel. Saadaks põrgu kogu värgi, aga hing on luulehaige. Te ütlete võitlus siis lisate karmilt, võidelge kõrgendate häält, olete sündinud võitlema ja selgitate häbelikult, nagu me kõik. Kuid teile ausude argu, millest koosneb võitlus? See tähendab, te pole midagi öelnud. Mis on võitlus. Vaenlaste ja sõprade eraldamine. Vahel läheb selleks kogu elu. Mis on võitlus, valguse lülimine, kus on valgus, sinna tekib ka avarii. Mis on võitlusvarjude kõrvaldamine. Aga ka varjude kõrvaldaja pole klaasist. Võideldes ei või ka viimast unustada. Oktoober teretab valgete sõrmedega mulda. Kartuli süda kisendab ja keegi ei kuule mitte keegi. Nii Lämmipäevane ja Elle hüvitise unenäkku, Kai Malle õitse, Lillin, Väikse Velle eng valges kevajatsest sai ta varrom kujutel tere ja tuulen kava noogud pääd. Et ole terve talupere ja sulle veel soovijad. Kõhnagaala otsa on kõik see pull päeva Kõllaneda jõus ja reheliste lauda lõikse ta emal reaa pesugun. Nii kaua unenäkku kai tulil seal vanatare taga on, et siis, kui pikas mehessay viil teda näe, kujusemaka ta nagu kõigus nurja Helle keskööse minu sängi justkui sosistas, et Welle vil palju muret. Ataiin. Kuupaiste mu pääle kava öö käte vahel, magasimaja, vahtse aknade üle lava ja mõtli, mida elust veel vaja. Kuu paisse mu pääle kava, mul oli seal vallus vahtse aknade üle lava ja teate vahele allis, läits pähe tuuletuleva ja laeva igale õigust oma jaagu vihma tuleva ja laeva lõpus põhja vajus, saagu kellel käen oma oma jaagu tõeste osa järgi vahtva, kellel käänam tõste jaagu oma tüki kätte tahtva. Valge näoga tilluke tütriik, juust Kunebsollidel esiaga laaberdi ümbre alati auru all. Sõitse autuga nagu Marun ööse kihut üle pää. Ruttu haigemajja jõudsin, seal oli olla, jäigi päämanoviga. Ühispul näkku kõver kõnepuule arme täis Perearst tullidu peris seada, kost saavutu sait, kahe kinni tahtseva panna, maalilisi ainuke lits sõitses hikuga Liina ballema poisist. Sina nüüd Beuv, elad, jõuad, määri kohtumist. Viimati suure hädaga esimesaarid kahvil antideosele tingimisi, Edvast parandas meelt. Kes mulle ütles, mine Tiia, kas talongi pääl enam õiget mõistust vaiei küsima kah eile. Nüüd masse autotki lõpnu toobest päästesõjaväest tüüdvaiade Ta traktoriga vileelagi jääst vindi Psandisega, õige, aga kestuda usk, enne kui endal pää lahki silme eest must. Kaskede alla kaskede alla rohule maaema rüppe langetan nukra pea üles pilt vaade valgele Kased ohule. Maailma naaseb, kadunud vilkuv ja siniseid linde siniseid linde tabama meelitas paiselehtede põlev May muutnud, kas värvi sinilind mööda rabama, juhatas vere vigatsus, lõhkuv lai kohisev kodu, gaasiku lõhna, pillutus vaigistab valu, muresid mudib mull. Hingest käib hinged ohuna valges Hillutus kuumab muld kõrval maasikamahlast hull. Sulguda endasse julgeda endalt küsida. Küsimust igipõlevad, rasked, suurt suudad. Tahad koduski puuna püsida, purevad salatulised, tuuled, juurt, tulised tuuled, tuulised, tule tuisaku maaema rüppe. Langetan nukra pea. Humorist surmgi vikatit, vilkalt Luisaku tänavaid, täna kõnelgu vilkuv ja. Kuupaistehelki vilgub puude lehestikus, kui võõramaa linnuparve varilind lendab pelk karges udus lähestikus ei kätte saa kõrgel lennuhari, ei linnustma, ei lennust. Kas tühi töö, vaese vaimu närimine? Me ei ole need üksinduse hetked või vaeva vastamata pärimine kõige enda teed, rahutuse retked. Apteekrimäetorn paistab üle metsa Saronina mäe morn sinna otsa ja vaata muldsed sügiskuldsed maad. Ja vaata kaua, kuni rõõmsaks saad. Kas luik, kes sügis videviku hajub, kui kustub unelm viimne päästevene, pealetungi selja tagant tajub või aimab ta, et päev on igavene suur kink kelleltki? Näe, käsipuule vee ääres najatanud inimesi, pilk kaugemeelne, pöördud tiigi suule, kus täpik sulab luik ja mustab vesi. Ei rääginaad, kui lummust hajutada, kardaks üksteise kõrval vaikselt ligistikku. Selinud, kui viimne arm neid teinud hardaks. Jäädavalt kaob sügis pimediku. Detsembris metsistub hing kui hüljatud aed. Värv koorub majadel kriiksuva trepi Mademed täis suitsu, udujad, uska maailmale, aed. Ürgiana kuhjuvad üksteise otsa õhtute lademed. Läbi uitan mad Ahmasest linnajaos. Meel kuni muredest laheneb. Vaade maheneb. Pelk päikseigatsus õhkub eeltalvepaos. Kui purpuraedade nägemus õhtu jaheneb läheneb rong huikab kadunud maad, mis astunud Saos kui kauged unistust, hell naiivia sumedat. Lund ihkab linn, rahu, ulgumõtete kaos. Raekoja kell Kumedalt vastu loojangut tumedat. Talv koputab kurjalt murenda, ööd-päevad ühtesoodu jalge all, sul kindlat pinda unud loodus, kaovad mõtted omakasust, arus puhtad loojangul väljad. Ostsin vanapaberilasust tolmunud kaardi välja. Eesti kui maailmale Stahl Pääsupesa raagudest süljest. Tunnistan kinkeheinamaid kesa igast küljest, sellest aga ei suuda maakaardilt leida. Kodumaja. Ütlen endale. Ära sa meelt veel heida, usk on vaja. Pilvise õhkub lamp viib tema juurde maailmaruumi juurde trepi suurde, vaevu kollane suurde. Päike on ränduri, kodu. Männikasvu eelaeg raputab laotust, kui palavik veel Aedpunduvad, koputab lootus südamele. Kevade punane paladiin. Salalik, rohi, haavalehed ja vesi löövad kokku enamasti puu ümber. Häälile ühte ümisevad hulgakesi pimedus saanud on ümber kõrgel, kullendab vapikiri päikeserände. Tema järgi seab kirev kujutelu mööda kive ja kände, kuni männikasvuküünlaks loodab elu. Kuulasime kolme heliplaati sarjast Eesti noort luulet 1000 962972 ja toonased lugejad. Klassikud olid Jaan Kaplinski, sky, Rudolf Rimmel ning Mats traat. Kommenteerima olin kutsunud kirjandusteadlase Aare Pilve kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.