Kirikuelu tänases kirikuelu saates. Paastust nimelt tähistatakse täna esimest paastuaja pühapäeva kolmapäeval oli tuhkapäev ja nõnda algas ka paavst. Ja oleme kutsunud täna saatesse Eesti Evangeelse luterliku kiriku, usuteaduse Instituudi kirikuloo professori ja teoloogiadoktori Riho Saardi et kõneleda just nimelt paastust ja mina olen saatejuht Meelis Süld. Kui me mõtleme paastu peale, siis tänasel päeval tavaliselt räägitakse paastust, mis on seotud tervisega. Mis tähendab kaalulangetamist ja seda võetakse ikka ette niimoodi, enne kevadet või kevadel selleks suveks saledaks saada. Aga mismoodi nüüd kirikuloos seda paastu nähakse, miks paastutaks seltse? Kirikuloos tuleb arvestada, kui minna ikka tagasi selle algkiriku juurde siis paastumine ei ole. Kiriku leiutis tuleb juutluse kaudu, sest judaismis oli ja on praegugi edasi paavst. Ja hiljem ka islamis tuleb paavst ja katoliku kirik tunneb selliste regulaarselt taastamist, kus me räägime nüüd sellest suurest paastust praegu 40 päevasest taastumisest? See on viiendal sajandil, on, on ta nagu juba Rooma impeeriumi piires tolleaegse kristliku maailma piires on tänavu juba üldtuntum või seal, kus kristlasi oli seal seda neljakümned päeva naastu. Viienda sajandi keskel on juba peetud. Bioloogilisi põhjendusi ja sisu sellele oli väga kerge leida. See oli aste kahes mõttes, seal oli see sotsiaalne algne mõte, tähendab juba vanas testamendis tuleb, et anna sellel ajal häid ande kellelegi teisele, kes seda vajab. Nazalal rääkitud vangide külastamisest vabastamisest, millestki loobumisest teise heaks, teise kasuks. Ja siis on see teine mõõde, kus objektiks on inimene ise. Tema ise andmisega on seotud alati siis see, et me anname midagi iseenda omast ära seal objektiks. Miski, mis meile kuulub aga siis selle teise või esimese mõõtme juures tuleb arvesse just see, et mina ise, see peab puudutama nüüd mind, mitte ainult minu omandit mida ma oman, vaid mind juba ennast paast ei tähenda siis ainult toidusedeli reguleerimist. Ei, see ei tähenda, see ei olnud üldse. See ei ole prima haarne, tähendab, kui lugeda neid vanu tekste. Kui lugeda ka praegu ilmuvaid tekste, mida annavad välja erinevad kirikud, idagi riiki, lääne kirik siis rõhutatakse ikka seda, et tarne ei ole mitte see, et me loobume lihatoitude tarbimisest, kuhu kuulusid veel piim või, ja nii edasi. Et see asja nagu kõige nähtavam külg või isegi mõned ütlevad, et see on kõige lihtsam külg selle asja juures. Et palju raskem nagu keegi kirikuisa kirjutab, palju raskemad Aadamat kiusata sellega, et me talitsema keelt sellel ajal rohkem. Me oleme täpsemad korrektsemad ja, ja milleski kohusetundlikumad, et selles on palju raskem. Vanaadamad tähendab kiusata, et aga see, et me loobume lihtsalt ainult teatud toitude söömisest, et sellega tuleb suur osa inimesi päris hästi saab hakkama, see ei olegi väga eriline eriline selle asja juures. Ja no mis, ma tahtsin sinna juurde, öeldes, et katoliku kiriku jaoks see muutus teatud mõttes ka kohustuseks, et kui eestlased Kristianiseeriti siis 13. sajandi alguses juba eestlastelt nõutakse, samuti paastumist, lihatoitudest muidugi eemalehoidmist. Noh, see oli uus asi, sellega tuli harjuda. Aga samal ajal vaadake, see ajaliselt langeb Eestis. Meie laiuskraadil aega, kus liha nii-öelda tünnist lõppeski, juba lihtsalt võetigi need viimased seajalad veel välja ja neist tehti see roog. Ja järgmine kord liha sai süüa siis, kui need veebruaris sündinud talled või veised sai juba veristada, aga sinna sinna kulus aega, nette mõnes mõttes oli rahvale natuke nagu isegi paratamatus pidada sellist natuke niisugust nagu liha lihatoitudes olla tagasihoidlikum või nüüd isegi kadusid mõneks ajaks siis kuni sai neid uusi uusi sündinuid eristada. Nii et see oli nagu paratamatus ja uude kujutleb protestandism siis asjades vaadatakse uuesti üle ja läbi ja seal toimuvad korrektuuri tegemised. Protestantlus enam ei nõua sellist ranget 40 päevalist paastu. Luterluses on hoopis teised rõhuasetused tulevad mängu kui range nõue, see nüüd on üldse paastuda, mõeldes kasvõi keskajale ja katoliku kirikule. Vot siis see keskaegne traditsioon läheb just nimelt katoliku kirikus ja apostliku õigeusu kirikus jätkuvad. Ja nendel on see väga tähtis. Nii palju kui mina sellest olen aru saanud, et seda nad väga rangelt jälgivad. Aga vaevalt et seal on mingeid karistuslike momente. Seal on lausa üks tekst, mis mulle silma jäi, kui ülestõusmispühade ajal, siis see aasta lõpeb, ülestõusmispühadega öeldakse. Rõõmustage teie kõik, kes te olete paastanud ja kes ei ole taastunud minu arust selline ilus, see tähendab, kõneleb sellest, et ega see ei ole niisugune käsu hirmsa karistuse ka keegi kontrollib sind, eks ole, et ahaa, et kas sa nüüd peatsest pealegi on, on seal omoderi, erivabadused, lastelt seda üldse ei nõuta ja ka vanuritele nõuta ja haigetelt ei nõuta, et see puudutab selliseid terveid, füüsiliselt terveid inimesi, kellele seda väga soovitatakse, aga, aga see ei ole niisugune, et kõik peavad seda tegema tingimata. Millest siis traditsiooniliselt peaks paastu ajal loobuma ehk siis mida me praegu ei tohiks süüa, kuni siis ülestõusmispühadeni välja? No traditsiooniliselt ei tohiks süüa lihatoitepiimast valmistatud toite. Kanamune tuleks vältida õli kasutamist või kasutamist alkoholi tarbimist, kui siis ainult lahjendatud veini joomist, näiteks paastumaarjapäev jääb vahele. Ja sellel sellel päeval näiteks on traditsioone, mis lubavad sellel päeval just eriti ka veini juua lahjendatud veini veega. Need on vedamas toitudest, mõnel pool on ka väga ranged, kus isegi kalast loobutakse kalatoitudest. Aga siis on jälle teised seisukohad, kus kala üldiselt lubatakse süüa ja kujundage tuhkapäevast algabki heeringa valitsemisaeg. Nii olnud juba keskajal, et et siis toodi heeringas lauale ja kalatoitudega elatise aeg 40 aga linnuliha ja ka linnulihast tuleks loobuda, linnuliha ei kuulu samuti paastu ajal toitude hulka. Kas nendest keeldudest kuidagimoodi töödega sai hiilida? Katseid tehti rohkem, see puudutas kõrgklassi esindajaid ja mõtlesin siia stuudiosse kaasa sellise toreda raamatu nagu anumanni poolt kirjutatud pidustused keskaegse Liivimaa linnades, kus ta tegelikult jutustab ühe väga konkreetse loo just siit, meie endi taolises kontekstis, kus Liivimaal ordumeister Klettenberg 1525. aastal saabub Tallinnasse just suure paastu ajal ja talle korraldatakse väga pidulik söömaaeg. Aga liharoogade asemel pakuti talle muidugi kaalu, heeringat, kuivatatud turska, lõhet, tuura, angerjat, see ka tegelikult üsnagi magus suutäis, ütleme niimoodi. Ja veel isegi 12 tünniga sülti, mida oli Tartust spetsiaalselt selleks sündmuseks ka kohale toodud. Väga eriline ju selle aja kontekstis see oli, see oli väga suur delikatess. Aga mida nad tegid, mida kokad tegid Euroopas tegid seda, et kasutate ja tolleaegseid teadmisi loodusteadusest näiteks kobras, kobras, nimetaja, liha peaks olema paastu ajal rangelt keelatud. Aga keskajal mööda hiilimiseks sellest keelust kopra saba, mis on soomustega kaetud, see tõlgendati sabaosa, tõlgendati kalaks. Ja niimoodi siis tegelikult pakuti ka siin lettenbergile kopra saba. Ja, ja niimoodi oli võimalik pakkuda alternatiivi nagu hiilida hiilida, siis mõõda sellest piiravast reeglist. Nii et, aga, aga see puudutab tõesti ainult ordumeistreid ja aadlike. See tavaline rahvas ei saanud endale lubada selliseid selliseid asju kirikule, professor Riho saart. See on siis üks paavst, millest me praegu räägime. Inimese suur paast, neljakümnepäevane paast, mis algab tuhkapäevaga, lõpeb ülestõusmispühadega. Aga kirikukalendris on ju veel teisigi paastuaega. No see väiksem taastan enne jõuluenne Kristuse sündi, siis koguse advendiaeg ootamise aeg, mis seal on lühike ja siis on muidugi tegelikult õigeusukalendrit vaadata, siis sealt leiab ligi 200 niisugust päeva millal tuleks paastuda, soovitab paastuda, tavaliselt langevad reedele päevadele ja muidugi ka suured paastupäevad ja ajad on nüüd siinsamas selles suure paastu sees siis suur reede, kus isegi öeldakse, et sellel päeval ei tasuks üldse midagi süüa kui, siis ainult vett ja leiba, vast. Et tuleks üleüldse kõigest loobuda teda nagu sellised erilised päevad. Ta leiab lausa 200, eks ole, sellist päeva õigeusutraditsioonist. Aga meie protestantlikud luterlikus kontekstis siin ei ole tõesti isegi sellele suure paastu puhul seni igavesti baasina, kus ta seda mõni luterlane, seda peab, seda neljakümmet või ei pea. Aga seda ei kutsuta nagu kirik, nagu ei kutsu spetsiaalselt või eriliselt seda pidama. Luterma naer võitles selle vastu teatavatel põhjustel, ent ta ta muutis selle mitte küll, et seda ei oleks vaja, aga ta ütles, et see too inimese õnsusele eriliselt palju juurde midagi tähendab, see ei ole õndsuse garantii, kui keegi 40 päeva taastub. Ta rõhutas seda õndsuse garantii saab olla ainult evangeelium, ainult usk evangeeliumis. Aga et kui inimene sooritab taolisi tegusi nagu aastal 40 päeva, siis, siis ta ei tohi kunagi mõelda, et, et selle soorituse too ta kuidagi parem on jumala silmis. Et ainuke, mis inimese jumala ees meeldivaks teeb onusk, säri, luteri käsitlus ja muidugi protestantlus on selle suures osas ka kõik üle võtnud. Kui me vaatame praegu kasvõi luterlikku kiriku liturgiat, siis seal on küll muutused sees, paastu ajal kõik halleluuja, ad on välja jäetud ja ka tekstid on valitud nii, et need on kohasemad paastuajale Kristuse kannatamise mõeldes. Aga siiski, millise tähendusega see aeg on kiriku jaoks, mida kirik soovitab liikmetel üldiselt teha, sellel ajal? Nojah, vaadake, sellel Annuka liturgia värv on teine violetne, nii et see tuleb loomulikult need halleluuja, ta on kõik väljas liturgiast ja, ja värv on alati, see on ühest küljest Loogia värv, teisest küljest see on ka meeleparanduse kahetsemise värv. Ja ega siis muud ei olegi selle juures, kui see sõnum, et kutsutakse Kadri puhiri kutsub tilka pihtima sellel ajal. Ja, ja eks see mõte on ikka kandub ka siin, et sellel ajal millestki tuleks nagu loobuda. Kui lugeda kaasaegsemaid käsitlusi, millest tuleks loobuda, siis kuuleb selliseid asju, et loobun näiteks suitsetamisest kui kirglik suitsetaja, siis ära suitseta sellel ajal vaata võibolla televiisorit isegi ära raadio, tas kuula järgsesse taga soovitama siin praegu, aga või ära loe teatud lehti, ära loe, võib olla ilukirjandust sellel ajal, ühesõnaga soovituse antakse ka selliseid, et või ära sõida autoga ka sedaan, et ole see 40 laeva, liigu jalgsi või auto. Ära seda kasuta Ta vanal ajal isegi sellel ajal võeti hobuselt näiteks kulusid ära küljest. Et ei oleks liiga palju seda Kilinede kõlinate, eks ole. Nii et üritati olla sellised nagu mingisugune rahu, mingi vaikus, mitte eriti lärmakas olla, mitte kõva häälega, isegi mõningates orgudes sellel ajal oli, oli veel tagasi vanematesse aegadesse sega, öeldi, ärge kõvad häälega räägi ja noh, ma ei tea, vaat võib sind venitada päris pikaks, eks ole, millest kõigest soovitatakse nagu loobuda 40-ks päevaks. Aga muidugi selle mõttega, et inimene peaks nüüd ennast ette valmistama selleks ülestõusmise suureks sündmuseks, et kui võiks siis praegu Molitakski selle asja niimoodi ette kujutada, et meil on, eks ole, vastlapäeva, seda kuuldakse ikka, et lähme laseme pika liu, eks ole, kelguga mäest alla ja siis peatub sinna kusagile. No selle nõlva sinna jalamile, eks ole, veel oru põhja tegelikult mõte on selles väga ilus kujund, et tõesti see laskumine soome keeles on selline hea sõna nagu laskja, ainen vastlapäeva kohta tähendab mitte kelguga niimoodi alla laskma, vaid lihtsalt, et sa laskud nagu selles astus kuhugi orgu. Aga nüüd ongi mõtet laskud küll nagu kelguga aga siis seal tuleb jälle kõrgem mägi nagu vastava serv astmelise kelguga. Hoogu läheb nagu üles sealt. Mõte on selles, et sa ei tohi siin orgu jääda, laskud sinna, aga sa tõused sealt lõpus, on ikkagi see ülestõusmise moment. Tuled jälle sinna kõrgustesse, jõuad välja minu arust ilus kujundite ja see ongi nagu see mõte, laskumine selleks, et üles tõusta. Ja, ja mulle endale see kujund väga meeldib. Ütleb nagu ka palju, mis mõttega see 40 aasta olla. Ja muidugi siis on suuremad pidustused jälle ees. Aitäh tulemast siia, vikerraadio stuudiosse, kirik, elu saatesse, kirikuloo professor, teoloogiadoktor, Riho saart. Teeme nüüd jutuajamistes väikese pausi, jätkame mõne minuti pärast kiriku ja sporditeel. Eile, kui tähistasime Eesti vabariigi aastapäeva siis Vatikanis algas samal ajal Kleerikus kapp ehk siis preestrite või tulevaste preestrite jalgu. Palli matš ja oleme kutsunud vikerraadio stuudiosse sellest rääkima katoliku kiriku püha ristiülikooli endise õpilase Markus Järvi, kes on Roomas õppinud ja tagasi Eestimaal sellised jalgpallimatšid. Kas need on traditsioonilised, et katoliku kirikus peetakse selliseid jalgu, palli matše? Ma arvan, et vähemalt viimased 40 50 aastat, et on kindlasti tegelikult tegeldud spordiga vaimulike seminarides ja õppeasutustes kui traditsiooniline, seda ma ei oska öelda, aga, aga siiski. Siiski võib öelda, et tõesti minu Roomasoleku ajal sedasama vähemalt viie aasta jooksul juba mängiti ka aasta, mida see Kleerikus Cap siis õigupoolest ikkagi tähendab, eile see algas, kaua see kestab, kes seal ikkagi mängivad ja osa võtavad jalgpallimatšist sel võtavad osa eelkõige siis roomab paavslike ülikoolide õpilased seminarid siis võtavad osa mõned tatud, mõned oratooriumid, paljud preestrid, paljude seminar, ristid ja see jalgpallimatš toimub siis ikkagi Vatikani territooriumil, on see siis jalgpalliväljak olemas? Seal on jah, oratori San Pietro on Vatikani territooriumil olev jalgpalliväljak, kus siis need matšid mängitakse, kui populaarne üritus kirikuaastas on, praegu langeb see kokku paastuajaga kindlasti Ülikooli meeskond on ülikooliõpilaste jaoks tähtis ja veel võib-olla kõige rohkem seminari meeskond, kus seminarid on tavaliselt väikesed, niimoodi saja-kahesaja võib-olla mõned 50-st inimesest koosnevad. Aga kindlasti on sellisel väikesel kollektiivil väga suur asi, kui ta midagi võidab või osaleb sellisel üritusel. Kui preestreid ka jalgpalli mängivad, siis millises riietuses nad jalgpalliväljakule lähevad? Tavalises spordiriietuses? Adidase ja Nike märgid dressil ei ole patuks? Ei, kindlasti mitte. Aga see tähendab seda ju ka, et kui need paavslikud, ülikoolid ja nende tudengid mängivad ja jalgpallimatši lausa peavad, et kehaline kasvatus või siis sport? Ta on üks osa õpingutest. Jah, kindlasti seminarides on peaaegu kohustuslik tavaliselt teha sporti, seal on vähemalt üks päev eraldatud spordiks ja, ja teistest seminarides võib-olla isegi rohkem päris mitu päeva. Nii et pingelise õppetöö kõrval kindlasti seminaris tahab ennast välja elada ja, ja füüsiliselt kuidagi ennast väsitada sellise vaimse töö kõrval. Ja see on väga vajalik, selleks on sport võib-olla kõige kõige parem väljendusest. Aga miks just jalgpall? Jalgpall on kindlasti nendes maades, kus katoliku kirik on kõige levinum kõige levinum sport. Ladina-Ameerika, Itaalia, Hispaania, Aafrika, see on äärmiselt levinud sport ja see on äärmiselt loomulik, et seda seal ka siis mängitakse väga innukalt. Kas meil Eestis ka katoliiklased mingisuguse spordiga tegelevad. Pean tunnistama, et Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan on äärmiselt hea nii raktis kui ka jalgpallis. Ja ka mitmed teised on tõestanud enda sportlikke väärtusi katoliku kirikus. Aga eestlased, dekleerikus kapil, mis eile Vatikanis algas, ei osale ja jalgpallimatšil ei mängi teadaolevalt minut ka ei ole seal eesti soost jalgpallureid platsil. Aga võiks ju olla, võiks olla. Mina ise olin ka Roomas, ma kuulsin sellest kapist, mind isegi kutsuti meeskonda. Aga nähes selliseid ladinaameerika jalgpallitähti ja aafrika Atletlike hirme tekkis mul selline, ütleme, terve aukartus ja ma otsustasin, et ma seda siiski ei tee kaasa. Nõnda siis eile alganud klerikus Cap Vatikanis varatooria San Pietro staadionil kestab mitu kuud ja see kestab kuni maikuuni. Maikuus on siis viimane mäng ja kuna täna on pühapäev katoliku kirikus hingamispäev, siis ilmselt täna mängu ei ole. Täna mängu ei ole tõesti aitäh, Markus Järvi, katoliku kiriku endine püha ristiülikooli üliõpilane ja jääme põnevusega ootama neid tulemusi, kes kui hästi mängib ja kuidas mäng läheb, kes võidab? Kirikuelu tänaseks kirikusaade lõpetab, mina lähen Meelis Süld ja soovin kõigile rahulikku paastuaega.